Pamiir 2017 päevik              

Ettevalmistused

15. Kolmapäev, 26.07 - Meelise sünnipäev ja Allani kadumine
    See öö möödub minul piineldes. Nimelt ilmneb huvitav nähtus, mida kogesin mõnikord juba Leninil – uinumisel „unustan“ hingamise ära. Nagu hakkan magama jääma, ärkan lämbumistundega. Kui olen ärkvel, siis on kõik korras. Kuid täna, 26.juulil on Meelise sünnipäev ja lasen hommikul 7 ajal oma mobiilist käima vastavateemalise muusikapala „Täna on Sul sünnipäev“. Peale hommikusööki paneme laagri kokku ja hakkame tuldud teed pidi seongus olles alla laskuma. On teatud laviinioht, kuid loodame, et hommikul lumi veel külmunud ja see oht väiksem. Tasapisi läheb aga soojemaks ja hommikul selgatopitud riietega hakkab palav, tuleb vähemaks võtta. Tugiköitel laskumisel kasutame nüüd pidareid,  kes „kaheksat“, kes – seibi. Jõuame 5600 m laagrisse, sealt edasi 5100 m laagrisse, kus Allan võtab kaasa ka oma telgi. Katrini kassid panen giidide telki, nii nagu ta palus. Tegelikult kohtume Katrini ja vene grupiga varsti juba siinsamas all liustikul. Ajame veidi juttu, annan Katrinile veel ühe gaasiballooni, siis aga liigume vastassuundades, soovides vastastikku edu ja õnne. 
    Teised on juba eespool, meie Allaniga oleme lõppu jäänud. Paraku on meil veidi erinevad liikumiskiirused – mina liigun eespool ja kui vahemaa liiga suureks läheb, ootan. Tee on tuttav, oleme seda edasi-tagasi hõõrunud 3-4 korda. Pikale kaljunõlvale, kus rada sik-sakis kulgeb, jõuame umbes kell 17 paiku. Siin oleme veel koos ja räägime omavahel. Kiirustan Allanit, et jõuaksime ikka õhtusöögile. Laskun alla jõekese äärde, ületan selle ja tõusen tuttavale laugele sadulale, kus oleme ikka puhanud. Mul on janu, vett kaasas ei ole. Lootsin siit juua saada, kuid puhta veega ojakene on kuivanud. Ootan Allanit, kuid teda ei tule ega tule. Vaatan üle ääre alla, näen meest veel teisel pool jõe ääres, meievaheline kaugus on umbes 250 meetrit. Viipan, et tule nüüd ometi! Istun edasi. Vaatan uuesti alla – nüüd pole mitte kedagi! Jätan oma suure seljakoti siia raja äärde ja laskun alla –  mees on nagu õhku haihtunud!  Siia alla tulen ma tegelikult veel teist korda, vaatan põhjalikumalt üle ka jõe teise kalda. Püüan raadiosaatja abil baaslaagriga ühendust võtta – ehk läks Allan minust kuidagi märkamatult mööda ja on juba seal. Sügavas orus ei saa sidet, seepärast liigun lauge sadula teises ääres oleva künka peale, kus avaneb ilus vaade õhtusele Moskvina väljale. Kell on juba 18.30, kuid Päike paistab veel. Baaslaagris keegi minu kutsele ei vasta. Ega midagi, kinnitan raadio õlarihma külge nagu giididel ja laskun alla Moskvini liustikule. Ületan jäämurru veidi „kurve lõigates“ ja raadiost giidide juttu kuulates. Laagrisse jõuan kella 19.30 ajal. Sööklas on lõbus seltskond, tähistatakse Meelise sünnnipäeva ja baas on selle puhul šampuse välja teinud. Kuid Allanit EI OLE! Püüan ka süüa-juua, esialgu ei tee paanikat. Otsustame veel hilja õhtul kolme mehega minna otsima, nüüd teavitan kadumisest ka laagriülemat Alisheri. Võtame kaasa kerged seljakotid hädapärase avariivarustusega ja pealampide valgel liigume jälle üle tuttava liustiku. Minul on sees suur väsimus – magamata öö 6100 peal ja 1800 meetrit laskumist. Kuid me ei kiirusta ja öösel liikuda on isegi hubane. Kammime läbi jõeäärsed kaldad, kus ma viimati meest nägin. Ain juhib tähelepanu sellele, et kaldad on kuidagi tumedad – ega ometi seli ole alla tulnud? See hüpotees langeb siiski ära, ma oleks seda ju varem valges märganud, 15 minutiga seli jäljed ära ei kao. Meelis ja Ain kammivad läbi ka lauge sadulapealse, hõiguvad ja vilgutavad lampe. Tulemus - null! Laskume tagasi baaslaagrisse. Kui lugeja arvab, et nüüd läksime magama, siis ta eksib - Meelise sünnipäev tahtis ju edasi tähistamist. Istume oma telkide ees „puhkenurgas“, ajame juttu  ja mekime Meelise poolt lauale pandud „Vana Tallinnat“, pea kohal säramas Pamiiri tähistaevas.

16. Neljapäev, 27.07 - Süvenev mure Allani pärast
    Hommikusöögi gong kella 8.30 ajal ajab mind lausa surmaunest üles. Kohe tulevad meelde eileõhtused sündmused - Allani kadumine ja otsimine. Läheme hommikusöögile, kuigi erilist isu ei ole, kõhus keerab, ilmselt eilsest pingutusest. Nüüd võetakse ka juhtkonna poolt asja juba tõsisemalt. Joonistan paberile piirkonna skeemi, kus Allanit viimati nägin ja annan kaasa poolakate grupile, kes hakkavad sinnapoole tõusma – et hoidku silmad lahti. Peale hommikusööki laseme veidi aega „leiba luusse“, jätkame ka Meelise sünnipäeva tähistamist, nüüd ühineb ka Krista meiega. Kusagilt ilmuvad välja õhupallid, mida asume täis puhuma. Kuid ohh imet - ei jõua! Tšehh Jan aga saab sellega hakkama - nipp on selles, et esimene puhumine peab olema tugev. Siis aga lähevad Meelis ja Ain uuesti Allanit otsima, lubavad laskuda jõeorgu pidi ka allapoole Põlnõi väljale. Meie Kristaga jääme laagrisse. Krista käib jalutamas Moskvina ja Valteri liustike ühinemiskohani. Otsijad jõuavad lõunasöögiks surmväsinutena tagasi. Olid käinud plaanitud piirkonnas, näinud ühte jälge, kuid ei enamat. Õhtupoole läheb asi juba tõsisemaks, mind hakkab küsitlema üks giididest,  pean joonistama veel ühe skeemi. Esmalt ei taheta uskuda, et nii lihtsas kohas keegi eksib. Kui jetirünnak ja grupikaaslase mõrv kõrvale jätta, jäävad vee peale kaks varianti: 1. terviserike – siis aga ei tohiks ta rajast kaugel olla, 2. eksimine – siis võib olla kus iganes, sh. ka terviserikkega. Küsitakse ka, millised kindlustused meil on, kas sisaldavad kopterit. Lepime kokku, et homme lähen suurema otsingugrupiga kaasa, Ain ja Meelis aga kammivad läbi Moskvini liustiku teatud lõigud. Muremõtetega poen telki magama.

    Magasin väga sügavalt, aga hommikul kella 8 ajal ärkan millegi peale üles ja kuulen ... Allani häält. Arvan, et näen und. Aga ei, tuttav nägu vaatab rõõmsalt telgiuksest sisse. Peaks nüüd hüüdma „Oled Sa tont või inimene!“ ja viskama millegagi. Olevat eksinud, seal jõe ääres hakanud „otse“ üles punnima ja siis raja kaotanud. Kuna telk ja söök olid seljakotis, polnud tal probleemi. Väidetavalt laskus Valteri liustiku keeleni ja sealt liustiku vasakkaldale. Pärast arvutan – mees oli kadunud 38 tundi! OK, ma tean ka, kuidas rogaini seitsmendal tunnil orienteerumisvõime ära kaob, kuid metsast oleme ikka välja tulnud. Aga et päevavalgel ja puhanuna suunda ei leia...?? Tulevad ka teised inimesed Allanit katsuma - et kas on ikka päris või koopia 

Kokkuvõtted

Järgmistel päevadel püüan Allaniga ühendust saada – tema mobiil ei vasta. Vahepeal jõuab meieni kõlakas, et kogu sealne seltskond on viisarežiimi rikkumise tõttu (viibitud riigis üle 30 päeva!) kinni peetud ja keelatud lahkuda hotellist. Lõpuks saan ikka ühenduse – ta on Dushanbes hotellis ja tema kohta see viisa-asi ei kehti (loomulikult – meil oli viisa ju 45 päeva!), saab koju sõita 17.augustil varemplaanitud lennuga. Katrin aga oli Eestisse jõudnud juba 8.augustil, olles paar päeva enne seda ka Dushanbes haiglas - jalaga olid mõned probleemid. 

Kokkuvõttes – meie retk "Pamiir 2017" oli väga edukas – kõik 6 said oma 7-tuhandelise tipu kätte. Allan oli meie grupis arvatavasti kõige suurem eneseületaja. Katrin oli aga kindlasti teine – poolhaigena ja pooliku aklimatiga tõusta 7105 meetrise mäe otsa on kangelastegu! Aga Ismoili Somoni mägi ise? Eks ta oli ikka umbes 2 korda raskem kui Lenin. Mõlemal aastal startisime põhitõusule 1.augustil, Leninil jõudsime tippu 3.augustil, Somonil aga 6.augustil. Ühine on mõlemal retkel see, et enne põhitõusu oli pikk puhkus - vähemalt 4 päeva. Kui eelmisel aastal olen teinud tipupäeval vaid 5-6 pilti, siis nüüd on neid kordades rohkem. Leninil oli külmem, just hommikul pimedas tõusule minnes. Ma ei tea kuidas teistel, aga mulle tundub tagantjärele sellegipoolest kõik alati lihtsam ja kergem. Samas tuleb tunnistada, et meil vedas kohutavalt, nii ilmade kui ka lumeoludega. Lisaks oli meil ka väga tore grupp, vaatamata sellele, et kujunes välja liikumisskeem 1+4+1. Igaühel oli grupis täita oma roll, isegi kui mingi aeg tuli liikuda eraldi. Muidu oleks olnud ju igav, kui poleks olnud neid juhtumeid  ? Vaatamata organiseerimisaegsetele arusaamatustele kiidan ka Pamir Peaksi – kohapeal toimis kõik 100% ,  inimesed andsid endast parima, et ka kitsastes tingimustes me ennast seal hästi tunneksime. Suhtleme nüüd ka hiljem paljudega sotsiaalmeedia vahendusel. 

Kalle Kiiranen, 
14.okt. 2017

nn