Pamiir, Lenini mäetipp (7134 m)

Sissejuhatuseks

Kuidas selline hull mõte mulle üldse pähe tuli? Olen käinud mägedes alates 1979.aastast, kuid kõrgeim punkt kuni 2016.aastani oli "ainult" 6000 meetri kõrgune Mušketovi kuru Pamiiris ja seegi 30 aastat tagasi. Firni ühel klubiõhtul Werneri kohvikus ajasime Andres Hiiemäega juttu ja ütlesin hajameelselt, et "kunagi  peaks proovima ka 7-tuhandelist" . Kunagi, ütleb 60+ mees ... :-) . Vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime naerma. Aga ma ei loobunud sellest uitmõttest ja kui 2015.a. kevadel märkasin Nipernaadi kodukal teadet "Tipuekspeditsioon Leninile (18.07 - 9.08 2016)", siis olin vist üks esimesi, kes end (augustis 2015) kirja pani. Loomulikult oleksin võinud ka ise organiseerida, kuid 7-tuhandelisele tõus pole siiski tavaline mägimatk, nii et seekord eelistasin olla lihtliige. Juhiks on sellel grupil Kunnar Karu, kes viimasel ajal väga palju mööda maailma reisib ja mägedes ronib. Samuti on ta Eestis elamusretkede organiseerija ja sportlike suurürituste organiseerija - seega läbi ja lõhki matkamees. Karuga võtsin ma siiski kontakti alles novembri lõpus. Enne seda, Matkaliidu sügisesel kokkutulekul Tuksis selgus, et Lenini-huvilisi ja vastavaid gruppe on veel - Kristjan-Erik Suurväli, Priit Joosu, Meelis Luukas jt. Mõnda aega suhtlesin ka nendega, võrdlesin nii ajalist kui rahalist külge. Mõtlema pani Nipernaadi plaanis olev liiga lühike ajavahemik - koos sõitudega 23 päeva. Aluseks oli ilmselt tüüpiline kommertsplaan, mida pakuvad kohapealsed firmad - meie juhul siis Ak-Sai Travel. Paraku polnud Tallinna grupi esialgne plaan ka oluliselt parem, kuna selle tuumik võttis Leninit "soojendustipuna" enne ühte tõsisemat 7-tuhandelist tippu, kus seni vaid üks eesti mees on käinud. Arutasime asja Katrin Merisaluga, kes oli esialgu kirjas mõlemas grupis. Tema oli seda mäge 2014.a juba korra proovinud ja tegi ettepaneku 4-5 päeva varem kohale sõita, et paremini aklimatiseeruda - sellega oldi organiseerijate poolel ka päri. Meie grupi suuruseks oli plaani kohaselt 8, mingi hetk oli nimekirjas isegi 10 inimest. Kuid jaanuaris, kui asi hakkas minema konkreetsemaks, läks osa inimesi teise gruppi. Lõpuks jäi meie nimekirja ikka 8 inimest:  Kunnar Karu, Andrus Emerson, Kalle Kiiranen, Allan Sülla, Ehtel Taevere, Marie Saame, Rene Käsik ja Kersti Rüütelmaa. Osavõtutasu, mis esialgu oli 1200 EUR, tõusis veebruari alguses 1300-le. Selle sees oli muuhulgas ka kohaliku giidi tasu, muidu oleks olnud odavam. Põhiline suhtlus käis elektrooniliselt, nii e-maili kui Facebooki abil. Korra saime siiski ka kokku - 16.veebruaril Paides Kreisi trahteris. Seal panime end telkide kaupa paaridesse, mina sain Allaniga. Selles mõttes läks väga hästi, sest ka tema tahtis varem kohale sõita ja oli tipule väga motiveeritud. Nüüd ostsime E-Turist kaudu ära ka lennukipiletid 548 EUR eest - Turkish Airlines lendudele Tallinn-Istanbul-Oš ja Oš-Istanbul-Tallinn. Meil Allaniga sai ärasõidu piletid võetud 13.juuliks, ülejäänutel - 18.juuliks. Tagasisõit sai kõigile nii, nagu esialgses plaanis - 9.augustil. Samuti võtsime E-Turist kaudu Salva reisitõrke-kindlustuse; mina maandasin selle riski summale 1920 EUR - 52 EUR eest. Tervise- ja pagasikindlustuse jätsime siit välja, vajalik oli hoopis korralik mägikindlustus. Viimane oli tükk aega lahtine, kuna varem kasutatud Austria Alpiklubi oma oli tunduvalt kallimaks läinud - sealtkaudu oleks antud kõrgtõusu korral tulnud maksta ca 250 EUR. Tallinna omad võtsidki selle. Karu aga uuris võimalusi üle maailma ja alles viimasel hetkel enne ärasõitu saime teada, et valituks osutus "üks Venemaa firma" - milline ja mis tingimustel, seda saime teada aga alles baaslaagris, pika lunimise peale. Tagantjärele, õnneks läks see kindlustuseraha raisku, kui kasutada Jaan Künnapi sõnu. Kuid reisitõrke kindlustust läks mitmel grupiliikmel küll vaja. Nimelt kujunes meie grupi tee mägedesse teatud ajani üle kivide ja kändude ning lõpuks jäi meid alles vaid 5. Esiteks - saime 6.juulil Karult kirja, kus ta teatas, et ta ei saa tervislikel põhjustel (tüsistused, mis said alguse tarkusehambast) meiega kaasa tulla. Saime temaga siiski kokku, kus ta andis mõningaid soovitusi teele kaasa. Samalaadne löök tabas ka Tallinna gruppi - ka Kristjan-Erikul ilmnesid terviseprobleemid ja temagi pidi loobuma. Edasistes ärevatest hetkedest ja liikmete väljalangemistest tuleb juttu allpool.

Füüsilises ettevalmistuses lähtusin Lebedevi 10 käsust - hoidsin oma spordiharrastustes madalat profiili, vaid jaanipäeva paiku tegin ca 30 km matka Otepäält Elvasse. Oli kuulda, et mõned käisid alpimajas kohanemas, minul tartlasena see võimalus puudus. Ja vaevalt et oleks viitsinud käia. Ma pigem "kogusin rasva". Küll aga uurisin vanast harjumusest varasemate käijate tõusugraafikuid jms. infot. Head ülevaated on näiteks : Jürka (Jüri Vilismäe) juba klassikaks muutunud 2000.a. reisijutt , Valdo Kanguri poolt 2007.a. organiseeritud ekspeditsiooni liikmete ühiselt kirjutatud päevik , Kaur Virunurme mõnusalt lakooniline ülevaade 2014.a. retkest.  Loomulikult sai loetud ka venelaste artikleid selle mäe kohta. Üldjoontes jõuame koos Allaniga järeldusele, et ideaalne oleks järgmine graafik:

• 2.-4. päeval tõus baaslaagrist (3600) 1.laagrisse (4400)
• 8.-9. päeval ööbimine 3.laagris 6100 m peal  
• 12.-14. päeval puhkus baaslaagris või 1.laagris?
• 18.-20. päeval - tipuüritus 3.laagrist

Päevade all mõtlen siin ikka mägedesoleku täispäevi. Kas see aga õnnestub meil realiseerida, on iseasi. Isegi kui me kahekesi varem läheme, on ülejäänutel ju koos sõitudega vaid 23 päeva aega. Vaidlesime sel teemal veidi ka Karuga :-) . Etterutates - tegelikult kukkus minul välja selline graafik.
Palju diskussioone tekitas ka varustus, eriti olulised on taolise kõrgtõusu korral saapad ja kindad. Korralikud sooja sisuga mägisaapad maksavad 400 - 900 EUR. Kas peavad olema kõrge säärega , väljavõetava sisuga, kas võtta kaasa ka kergemad matkasaapad jne. jne. Mina sain Raido käest soodsalt vähekasutatud La Sportiva Spantikud ja ka 2 paari kindaid, milledega ta 2007.a. oli ka samal mäel käinud. Uut varustust sai siiski päris palju juurde ostetud - nii Matkaspordist, Matkamaailmast, Henkast, Freespordist kui ka mujalt. Lisaks, minul olid kasutuses ka 30-aasta vanused rariteedid - 1986.a. omatehtud sulgjope ja magamiskott. Katrin Tallinna grupist oli meie grupile jätnud Allani kätte kingitusi - särgid ja näksid kõigile. No ega me ka viletsamad vennad ole! Teen väikese puistamise Firni laos - Andres Hiiemäe leiab sealt 3 särki ja 14 puhvi. Kaks särki on mõõdus L, kuid üks on XL. Arvan, et kõik alpinistid on saledad inimesed ja püüan vahetada viimase ka L vastu. Rees, kes on ka just mägedesse sõitmas, leiab veel paar tundi enne ärasõitu aega tuua mulle see särk lausa koduukse juurde.


1. K, 13.07 - Tallinn-Istanbul-Oš.
Ärkan kella 5 ajal, vaja jõuda kella 6.30 Tallinna bussi peale. Kaupo ja Kaarel toovad auto ja viivad mind kella 6.15-ks Tartu bussijaama. Seekord on mul 2 kotti - suurem, 110-liitrine kaalub 33 kg ning väiksem, 35-liitrine tipu-ja käsipagasikott - 9,5 kg. Lux Express ongi ees, saan mõnusalt istuma. Kusagil poole tee peal helistab Mart Kainel - olevat Ähijärve ääres. Nad (Mart, Jaan, Andres jt.) tegid rattamatka Peraküla-Aegviidu-Ähijärve. Mina ise helistan Allanile, kes on veel kodus Sauel. Tallinna lennujaamas olen kell 8.45. Viidan lennujaama Ülemiste järve poolses otsas aega, einestan kergelt. Kella 9.40 paiku saabubki Allan, koos kahe naisega. Läheme teisele poole kohvikusse, kus Allan võtab kohvi. Annan Allanile üle talle saadetud paksu sulevesti jms. Jaotame asju veidi ümber, nii et saame mõlemad täpselt 30 kg-sed kotid  - see on meie economy-klassi piletitel märgitud tasuta pagasi maksimaalne kaal (Turkish Airlines kodukal on küll teine info - 30 kg on seal vaid business klassis, economy klassis on see 20 kg), ülejäänud kraam on käsipagasis. Allanil on ka suur pagasikott, mille sisse paneb oma seljakoti. Mina tõmban vaid seljakoti rihmad koomale. Registreerume ja viime oma suured seljakotid eraldi "aknasse", seejärel läbime turvakontrolli. Tuleb sokkide väele võtta, kuna masin piiksub isegi Samelini lihtsate matkasaabaste peale. Käsipagasis on mul nii toiduaineid kui elektroonikat. Ootame väravas nr. 12, esialgu on rahvast vähe. Vaatame läbi akna, kuidas lennuk ette tuleb ja pagasit peale laaditakse. Lend TK1424, Tallinn-Istanbul väljab õigel ajal, kell 12.10. Istume Allaniga kõrvuti. Vaatame monitorist ja ka aknast lennu kulgu. Tuuakse süüa-juua - Turkish Airlines kostitab kliente heldelt. Allanil on kaasas väikesed malendid - teeme ühe partii. Kaotan, pole ammu mänginud. Lend ei kesta kaua, Istanbulis Atatürki lennuväljal maandume kell 15.20. Suur lennujaam, mulle tuttav 2013.aastast. Tundub, et seekord on rahvast vähem - ehk inimesed väldivad seda, toimus siin ju hiljuti suurte ohvritega lõppenud enesetapurünnak. Leiame rahulikuma ootepaiga ja mängime jälle malet - seekord õnnestub isegi võita. Umbes 2 tundi enne Istanbul-Oš lendu ilmub suurele tabloole kiri, et see lend TK0360 väljub 503. väravast kell 20.10. Liigumegi sinna - all ruumis on meeldivalt jahe. Pikk ootamine, lend hilineb seekord ca 30 minutit. Lõpuks algab passikontroll ja saame bussi peale, mis viib meid lennuki juurde. On juba õhtu, päike on madalal. Seekord istume Allaniga eri ridades - minu kõrval on tühi koht ja akna all istub üks šveitslane, kes müüb Kõrgõzstanis ja mujal mootorrattaid ja korraldab motoreise. Meie seekordne lennureis on pikem, umbes 5 tundi. Pakutakse jälle rikkalikult süüa-juua. Sisustan aega ka lugemisega - mul on seekord kaasas sadu raamatuid, hetkel loen S.Kleini "Loomise päevikud".

2. N, 14.07 - Oš ja sõit baaslaagrisse.
Lennuk maabub Ošis väga sujuvalt, kohalik aeg on (+3 t) umbes 4.30, keeramegi kellad selle peale. Lennujaam on suht väike. Passikontrolli jaoks on 2 järjekorda - kohalikele ja välismaalastele. Seisame sinna, kus kiri "Foreign citizens" - peaks ju õige olema? Kuid võta näpust - siin see nii pole, siin seisavad just kohalikud. Võtame siis teise järjekorda. Ootame, kaua ootame... siis aga hakatakse just teisest järjekorrast välismaalasi võtma. Ilmselt on see kohalik äraarvamis-mäng - muidu oleks ametnikel ja reisijatelgi ju igav? Edasi on teine mäng - jõumäng - pagasi kättesaamine ja sellega läbi rahvasumma väljasaamine. Minu jaoks on see kõik dejavu - Dušanbe lennujaam 2013. Vene keeles on selle kohta hea sõna - bardakk. Mingit muud kontrolli õnneks ei toimu. Oleme veel lennujaamas, kuid kedagi meid siin vastu võtmas ei ole. Üks mees ütleb küll, et siin ei oodatagi, peab välja minema. Ma ei usu seda ja helistan Svetlanale, kelle telefoninumbri Karult sain. Arvasin, et tema ongi meil vastas (puudulik matkaeelne info!). Tegelikult ta magab ja ütleb, et üks noormees nimega Aleks on väljas vastas. Allan jõuab valuutavahetuspunktis veidi dollareid kohalikuks rahaks vahetada - kurss on 1 USD = 67,2 KGS. Kohalikku raha läheb vaja vaid Ošis, baaslaagris on õige raha dollar. Ega midagi, liigume välja, kus turvaaia taga ongi enamus vastuvõtjaid ja seal on ka punase Lenini-särgiga noormees Aleks, kes asju korraldab ja meid kõiki suure sinise bussi juurde juhatab. Meiega sõidavad kaasa ka grupp Itaaliast (suuskadega!) ja noorpaar Tsehhimaalt. Umbes poole tunniga jõuame linna ja seal hotelli "Sunrise Osh" (Masalijevi avenüü 25a) ette. Saame Allaniga kahelise toa 1. korrusel - päris viisakas koht. Toas on lisaks 2 voodile ka teler ja külmkapp (kahjuks tühi!), kõrval WC ja duširuum. On ka WiFi. Käime duši all ja heidame umbes 2 tunniks puhkama. Mobiil tiriseb kella 8 ajal. Peseme, käime samas hotellis olevas restoranis hommikut söömas. On rootsi laud, kuid saame kõhu korralikult täis. Hotell asub tänavast eemal, sisehoovis, kus on mõnusad idamaised istumiskohad. Ilm on pilves ja mõnusalt sume. Buss, kuhu jäid meie suured kotid, on kadunud. Hotelli administraatorilt saan 100 somi eest osta Oši kaardi. Ootame. Käime ka linna peal - umbes 100 m kaugusel toidupoes ostame kaasa toiduaineid ja juua, 1850 somi eest. Tagantjärele - sai üle pingutatud sellega! Tahan hankida kohalikku SIM-kaarti, sama soov on ka teistel. Müügipunkt pidi olema samal tänaval ca 800 m kaugusel. Otsime üheskoos seda ja leiame pisikese putka - saan osta firma O! (seda soovitati juba varem) kaardi 3 nädalaks 450 somi eest. Saab ka kallimalt, kui valida suurema kiirusega, kuid pole mõtet, kuna mobiiliside kiirus ise on väga piiratud. Mul on kaasas pisike ruuter, mis mobiiliside wifiks teeb. Ruuteri ja mobiili vahel saan kiiresti ühenduse, kuid edasi mitte. Müüjad aitavad siis kohaliku mobiilivõrguga ühenduse saada. Teised on juba läinud, jooksen ka tagasi hotelli. Siin peab sõiduteede ületamisel olema ettevaatlik, liikluskultuur(itus) on hoopis teine. Buss on hotelli ees tagasi ja pinkide peal on igaühele Ak-Sai Travel poolt väike kingitus - kott joogveepudeli ning näkside ja suveniiridega. Saame kaasa ka 2 paberit - üks on piiritsooni luba ja teine paber on "vautšer" - see tuleb laagris ära anda, tõestamaks et rahad makstud. Kindlustuse osas aga mingit selgust pole, pole kelleltki küsidagi. Linna pealt jõuavad tagasi ka viimased reisikaaslased. Baaslaagri poole hakkame sõitma kell 12.40. Sinna on umbes 270 km ja tee kulgeb üle paari mäekuru, kõrgeim neist on 3615 meetri kõrgune Taldõki kuru. Kuid enne seda, kella 14.30-15.30 paiku tehakse lõunapeatus tagasihoidlikus teemajas, kus käivad ilmselt kõik grupid. Vaipadega kaetud tuba, sinna tuuakse süüa-juua. Saame oma reisikaaslastega paremini tuttavaks. On itaallased, iraanlased, tsehhid ja meie, eestlased. Suhtlemisaldis itaallased püüavad kõigi nimesid meelde jätta. Peale sööki vaatame veidi väljas ringi. Ilm polegi palav, pigem jahedavõitu ja pilvine, aeg-ajalt sajab. Mäekurud ületame märkamatult. Üllatavalt korralik asfaldttee kulgeb kuni Sarõ-Mogulini Alai orus. Kella 17.30 ajal jõuame sinise sillani üle Kõzõl-suu jõe, seal teeme peatuse. Oleme hiiglaslikus Alai orus, mille pikkus olevat ca 180 km ja laius 40 km, kõrgus on 2500 - 3500 m. Kahju, et ilm on pilvine, lumiseid mägesid näeme katkendlikult. Edasi aga jätkub tee künklikul kidura rohuga kaetud maastikul, ka mööda kiviseid jõelamme. Kohati märkame karjuste jurtasid ja lehmakarju. Auto rappub ja kõigub. Suure kaarega jõuame Atšik-Taši oru algusesse. Erilist tõusu sealt enam pole, maksimaalselt ehk 50 meetrit. Näeme rohelisel künkal juba laagrit kollaste telkidega, kuid otse sinna ei saa, vaid ringiga, mööda jõelammi. Lõpuks, natuke peale kl. 19 olemegi kohal. Ilm on siin päris jahe, taevas pilves. Meid võtab vastu Olja-nimeline naisterahvas, kes juhatab meid oma telkide juurde. Suured kollased Red Foxi telgid, kus keskmine inimene mahub isegi seisma. All puidust restid, selle peal pehmed madratsid, igas telgis elektripistik. Tassime asjad telki ja läheme suurde telki õhtust sööma. Istume ühes lauas iraanlaste ja kahe tsehhiga. Süüa saab väga hästi, lisaks on laudade peal pidevalt maiustused. Baarist on võimalik osta nii alkohoolseid kui mittealkohoolseid jooke. Seedimise profülaktikas võtame õhtuti väikese lonksu pipraviina - sai musta pipart paar nädalat 80-kraadises Viru Valges leotatud. Magama läheme kl. 21.30 paiku.

3. R, 15.07 - Baaslaagris Kibeda Kivi orus (3600)
Öösel on tugev tuul ja sadu, korra pean telgi karkassi parandama.Kuid üldiselt magan hästi, reisiväsimus on ikka sees. Ärkan hommikul kella 8 paiku.Ilus ilm, öösel on lund sadanud. Peseme ja lähme kell 9 hommikust sööma. Allan tahab homme tõusta juba 1.laagrisse (Camp1, 4400 m), mina mitte. Mul valutab kergelt pea, just kuklast. Küll aga käime enne lõunat ülevalpool sibulaväljal jalutamas. Kuni oru vasakservas (orogr.) asuvate kaljudeni läheb lausa autotee - aega kulub meil selleks umbes 1 tund. Ronime kaljude peal ka ülespoole, kuni koseni. Teeme seal mõned pildid ja kiirustame tagasi lõunale, mis on kell 13.00. Siis jaotame telgis asju - paistab, et toitu sai liiga palju. Igatahes Allani suur transpordikott saab täis ja kaalub 40 kg. Selle plaanime saata hobustega 1.laagrisse. Saan ka internetiühenduse, isegi ühe pildi saan Facebooki saata. Allanil on kaasas 2 raadiosaatjat, milledega plaanime pidada gruppide vahel sidet. Testime - töötavad, vaja vaid harjuda käsitsema - need pole nagu moblad, korraga rääkida ei saa. Testisin ka Mardilt saadud pulss-oksümeetrit - ebastabiilne, ei toimi. Teeme Allaniga jälle partii malet - kaotan. Õhtusöök on kell 19. Üks suur vene grupp on tipus käinud ja nüüd õnnitletakse neid ning antakse pidulikult kätte vastavad tunnistused. Meil on kõik ees ja läheme seepärast vara magama - juba kell 20. Siis aga saan Karult sõnumi, et ka Andrus ei tule, on rikkis autoga kusagil Hispaanias. Tema oli järelejäänud grupist ainuke, keda ülejäänud ei tundnud. Veidi hiljem, südaööl saan kodust teise sõnumi, et Türgis jama lahti - sõjaväelise riigipöörde katse. Lisaks on jälle üks terroriakt toimunud, seekord Prantsusmaal Nices. Halvad uudised...seega on küsimärgi all ka meie ülejäänud grupiliikmete kohalejõudmine. Ja pikemas perspektiivis - meie tagasisõit. Niimoodi küll head und ei tule...

4. L, 16.07 - Baaslaagris
Ärkame vara - kell 6.30. Ilm tõotab tulla ilus. Viime oma 40 kg-se koti kaalu juurde ja kontrollime üle - sama number, mille saime varem ka minu väikese digikaaluga. Kotte koguneb sinna omajagu, need  jaotatakse, seotakse hobuste selga ja karavan suundub üles 1.laagri poole. Kuna mul pea ikka valutab, käin arsti juures. Selleks on noor mees, olevat 5 aastat "juba" töötanud. Mõõdab minu vererõhku - 160/80 - ülemine on paljuvõitu! Annab mulle pisikese tableti, mida soovitab panna keele alla ja paari tunni pärast, peale lõunasööki, tulla uuesti mõõtma. Allan hakkab liikuma ka 1.laagrisse, kerge kott seljas. Itaallased juba läksid, tsehhid ka asutavad. Üks raadiojaam jääb minu kätte, teine on Allanil. Lepime kokku ka sideseansside ajad. Kui ma homme ei tule, siis ta laskub alla. Lähen jalutama oru paremserva (orogr.), kus kaardi järgi peab olema kanjon. Ongi - järsud konglomeraatnõlvad, põhjas voolab Atšik-Taši jõgi. Kaugel Alai orus on näha suurt järve - ilmselt Tulparköl. Ilm on väga ilus. Tagasiteel leian ühe punase nokkmütsi, viin ühe jurta juurde. Seal on vaid üks kohalikus rahvariides umbes 50-aastane naisterahvas, kutsub mind jurtasse teed jooma. Selgub, et on ametilt vene keele õpetaja, aga suviti töötab 2 kuud siin, teenendades jurtat külastavaid turismigruppe. Õpetaja palk on väike, ta arvestab eurodesse, saab umbes 200 EUR - st. umbes 5 korda vähem kui meil! Kuid ta on juba ka pensionil, kõrguse tõttu sai juba 45-selt. Tal olevat 4 last, all külas on ka oma majapidamine. Joome teed ja ajame mõnusalt juttu. Seejärel tänan ja lähen tagasi laagrisse. Loen, siis on aeg lõunale minna. Olen nüüd teises lauas, ajan juttu ühe kena neiuga, kes paraku pidi haigestumise tõttu tipust loobuma. Samas lauas istub ka Aleksander Chechulin Alma-Atast (Alpine Asia Team), keda kohtasime juba siia saabudes. Ka temaga ajame juttu - paistab olla väga kogenud mägironija, käinud Pobedal jm.
Peale lõunat lasen uuesti vererõhku mõõta - 120/75 ! Arst soovitab õhtul uuesti mõõtma tulla. Seejärel viidan jälle aega, põhiliselt loen. Õhtusöögi ajal saame vaadata TV-st mingeid vene uudiseid - riigipööre Türgis kukkus läbi, organiseerijad on kopteriga Kreekasse põgenenud. Meie jaoks hea uudis. Maksan Irinale (kes on ilmselt laagri raamatupidaja) meie pagasi eest 120 dollarit. Kindlustuste kohta ütleb Olja, et need saadetakse alt. Lasen arstil veel kord vererõhku mõõta - 130/80. Seega on otsustatud - homme liigun ka ülespoole. Kella 21 ajal püüan Allaniga raadio teel ühendust saada. Telgi juures ei saa, 1. laager jääb liiga "nurga taha" ja on enam kui 10 km kaugusel. Lähen veidi oru keskosa poole künkale - sealt õnnestub korraks side saada ja öelda, et ma tulen homme - et ta ise ei hakkaks alla tulema. Siis lähen magama.

5. P, 17.07 - Matk baaslaagrist 1.laagrisse (4400)
Äratus on kell 7. Taevas on pilvine. Peale hommikusööki nõuan Oljalt välja meie kindlustused  - need saadeti talle e-mailiga, kuid halva side tõttu on ta seni saanud kätte vaid 3 - minu, Kersti ja Andruse (kes aga ei tulegi) omad. Palun kõik 3 pdf-faili oma mälupulgale laadida, enda kindlustuse saan ka paberil. Ongi vene firma, nimega "Soglasije", kogusumma inimese kohta on 30 000 USD ja maksis see ca 93 EUR. Ajavahemik on 15.07 kuni 07.08.2016. Seejärel pakin ära oma seljakoti - see saab olema ikka 30 kg. Jätan Oljale ka ühe raadiosaatja, palvega see meie saabuvale grupiliikmele Ehtelile anda, omakirjutatud "juhend" ka juures.
Teele asun kell 10. Astun üksi mööda tuttavat rada sibulavälja poole. On väga sobiv ilm taoliseks matkaks - pilves, pole palav. Jälle umbes 1 tunniga olen tuttavate kaljude all, enne koske. Seal peab puhkepausi üks Peterburi grupp. Ühe nende grupi mehega hakkame koos tõusma, teised tormavad ees minema. Ta on kitarriga ja nimi on Sergei. Järgmise tunniga oleme Rändurite kuru visangu all. Kujutab see endast peenikese tihke rusuga kaetud nõlva, kus teerada lookleb serpentiinina ülespoole. Müristab ja hakkab kergelt vihma tibutama. Panen tormijope selga. Kurule jõuame alt üllatavalt kiiresti - umbes 20 minutiga. Kell on 12.20. Teisel pool all on näha Lenini liustikku. Sergei hakkab laskuma, mina jään pilte tegema. Üks itaallane püüab selfisid teha, ma teen ettepaneku parem vastastikku need klõpsud ära teha. Siis laskun ka paremalt, mööda küllal järsku, kohati rusuga kaetud nõlva pidi alla. Teine, laugem rada on vasakul, kuid all saavad mõlemad jälle kokku. Edasi läheb rada laugelt mööda oru vasakkallast, liustikust tükk maad kõrgemal. Tuleb tasasem ja avaram ala, seal teen kerge lõunapeatuse. Ees on kaljune ribi, kus rada märgatavalt tõuseb. Siin on kohati päris kiviohtlikud kuluaarid, kus tegelikult peaks kiiver peas olema. See on vist esimene kord, kui mul mägedes kiivrit polegi kaasas - kõrgalpinismi iseärasus. Jõuan üles üles ribile, kui hakkab lumelörtsi sadama. Ei lase sellel end segada, liigun edasi. Möödun kivil istuvast Sergeist, tal olevat kõik ok. Vastu tuleb hobustega kohalikke - ilmselt need, kes meie kotid üles viisid. Teerada laskub jõekese äärde, sellest on vaja üle saada. Samas ootavad ka kohalikud noormehed hobuste ja eeslitega, 3 dollarit ülevedu. Pole eriti hull vool, kuid lähen kergema vastupanu teed, seda enam et seekord saan eesli seljas sõita. Ka Sergei kasutab seda teenust. Järgneb tõus moreenvallile ja siis on pikalt horisontaalset rada. Sajab lund. Siin tunnen juba, et laager võiks kohe tulla, väsimus on sees. Kaks tsehhi tulevad vastu, laagrini olevat veel umbes 1 tund! Ühes kohas tee hargneb, teeviit "Aksai Travel" aitab valida õige suuna. Puhkan ühe suure kivi najal, kui äkki udu hajub ja näen umbes 500 meetri kaugusel kollaseid telke. Jõuan laagrisse kell 15.20 - seega kulus mul baaslaagrist 1-laagrisse tulekuks aega 5 tundi ja 20 minutit. Viskan koti maha, kui üks päikeseprillidega mees kõnetab mind inglise keeles - et kui süüa tahan, pöördugu kööki. Seejärel küsib, kas ma ka vene keeles räägin? Räägin küll. Pagan .... see on ju Sven teisest eesti grupist! Nad olevat umbes tunni aja eest aklimatiringilt tagasi jõudnud. Saan süüa suppi ja praadi, lähen sinna telki, kus Tallinn grupp istub. Tervitame, kallistame. Kõik 15 inimest olid ööbinud 3.laagris 6100 m kõrgusel (saavutus, millega kõik grupid kiidelda ei saa) ja nüüd puhkavad 1.laagris paar päeva. Ka Allan on siin, meie telk on nr.8 - viin oma asjad sinna ja vahetan riided. Allan on Geopeituse fänn, siingi on ta välja peilinud paar punkti - üks oli ühes koopas, mis jäi baaslaagri ja 1.laagri vahelise raja kõrvale ja teine siinsamas paarisaja meetri kaugusel moreenvallil. Käime seal ära ja näen ka elus esimest korda "aaret". Viimase leidmine fikseeritakse interneti teel kusagil andmebaasis. Hiljem tulebki mul saata vastav SMS Allani naisele, kes seda siis ka teeb. Allan ise jättis oma  mobiili millegipärast koju.
Õhtusöögi ajal saavad kõik eestlased ühes söögitelgis jälle kokku ja see istumine kujuneb tavalisest pikemaks. Peale sööki ilmub lauale ka pudeleid "aklimatisaatoriga". Toostid-toostid. Meeleolu on ülev. Katrin filmib kogu seda möllu - loodetavasti ei näita ta kõike avalikkusele :-) . Tallinna grupi rahvas on ka sauna tellinud, käivad seal jaokaupa. Olevat päris ok olnud. Mõned mehed väsivad veidi ära, kuid ... milleks on siis sõbrad - aitavad täpselt õigel ajal õigesse telki. Meie läheme magama juba kella 22 paiku, kuna liiga kiire "aklimatiseerumine" pole ka hea.

6. E, 18.07 - Kohanemine 1.laagris 
Äratus on kell 7.30. Öösel, kui väljas peldikus käisin, sadas laia lund ja nüüd on maas umbes 7 cm lumekiht. Pea valutab kergelt jälle ja just kuklast. Aga pole ka ime - 4400 m ja alles 4. päev mägedes. Laagris on väljas pesemiseks lausa valamud veekraanidega, kuid külmaga vett sealt ei tule. Siin laagris on hommikusöök kell 8. Kohtume nüüd esimest korda meie giidi Zoli Pal'iga - on tõesti hiiglasekasvu noor mees, nagu baaslaagris juba vihjati. Silma hakkab tema rõõmsameelsus ning positiivne ja humoorikas suhtumine. Olevat siin juba 7.juulist saadik, kevadel aga osales slovakkide Everesti retkel. Ka siin laagris on arst, lasen temalgi oma vererõhku mõõta - on 120/80, nagu kosmonaudil! Katrinil on ka pulss-oksümeeter, millega mõõdame vere hapnikusisaldust (saturatsiooni) ja pulsisagedust. Esimene näitaja aga sõltub palju hingamisest. Kui hoian hinge kinni, saame 65-70, mille korral haiglates pannakse kohe hapnikuvoolikud ninna ja võetakse kontakt lähisugulastega. Kui aga teen paar sügavamat hingetõmmet, läheb näit üle 90. Nii et sõltub.... Normaalse hingamisega oli kodus 98, siin on ehk 85 adekvaatne. Pulss on rahulolekus ka kõrge - 80-85 lööki minutis, tavaliselt on mul 60-70. Hiljem kõrgemal täheldan veel ühte efekti - hakkan magama jääma ja ärkan varsti õhupuudusest. Samas, ärkvelolekus seda ei esine. Nagu "unustan" magama jäädes hingamise ära. Paradoksaalne, aga see olevat süsihappegaasi vähesusest tingitud - ei ole hingamiskeskuse ärritajat. Ja CO2 vähesus tulenevat omakorda hingamise aeglustumisest magama jäämisel.
Lõuna on siin laagris tund aega hiljem - kell 14. Päike sulatab öösel sadanud lund jõudsalt. Üks slovakk olevat üleval 3.laagri (6100) lähedal kukkunud jäälõhesse. Ta päästeti ja toodi alla, on elus, ainult õlale olevat viga teinud. Huvitav, mis jäälõhed saavad Razdelnõil harja peal olla!? Aga ju siis on, jätame meelde. Tõusutee 2.laagrisse (5300) on siit kenasti näha - jäljerida lumel  ja ka inimesi seal. On näha ka suuri lõhesid. Laager ise aga jääb "nurga taha", pole näha.
Peale lõunat jalutan Domašnii tippu (4685 m) - see on tegelikult vana moreenvall, kus vist kõik 1.laagris viibijad aklimatiks ära käivad. Ilm on küll pilves ja udune, kuid eksimisohtu siin ei ole, tugev rada ees. Tume peenikese kiviga moreenvall, kohati on ka lund. Jalas on mul Samelini kerged matkasaapad - milleks jalgu raskete kõrgsaabastega piinata!? Esimese tuuri juurde jõuan 35 minutiga, seal on kerge laskumine sadulale ja tõus järgmisele harjale, kus juba mitmeid tuure - sinna minekuks kulub mul veel ca 10 minutit. On ka teisi jalutajaid. Laskumine laagrisse läheb juba hulga kiiremini.
Peale õhtusööki läheme Allaniga Katrini ja Krista telki, anname üle oma kingitused 15 inimesele - 2 särki ja 13 puhvi. Ajame tükk aega juttu. Pärast toome termostega köögist kuuma vett, et oleks igal ajal juua. Katrin tuleb korraks ka meie elamist vaatama. Enne magamajäämist teeme Allaniga ühe malepartii - mul õnnestub hea seis maha mängida. Mõtted on juba eelseisva tiputõusu küljes kinni.

7. T, 19.07 - Kohanemine 1.laagris 
Ärkame oma tavalisel ajal - kell 7.30. Ilm on pilves, öösel on olnud jälle miinuskraadid, veekraanid on kinni keeratud, et torud ära ei külmuks. Pesen telkide lähedal voolavas ojas. Kividel on jääkirme, peab olema ettevaatlik. Hommikusöök viibib veidi, saab olema hirsipuder ning tee ja kohv. Lisaks on siingi kogu aeg laual maiustused - küpsised-kompvekid jms. Seejärel läheme Allaniga aklimatiks Juhini tipu poole ronima. Seekord panen jalga uued LaSportiva Spantikud, et jalad nendega veidi ka harjuksid. Tõuseme tuttavat teed pidi Domašnii tipu poole, esimese tuurini. Ilm on hommikul udune, pärastpoole tuleb Päike välja. Millegipärast ma ei usu, et siitkaudu see tõus Juhinile läheb, tagapool on liiga sakiline hari. Näen teise, põhjapoolse ribi peal inimest alla astumas. Laskume alla ja ronime ka sellele ribile. All on peenike must rusu, mida mööda vaevaline tõusta, ülal aga on lumi ja seal on ka värsked jäljed. Tõuseme neid pidi ülespoole. Kuid mingis kohas jäljerida lõppeb ja edasi peaks lumes sumama. Siitpoolt viiks Juhini tippu pikk ja lai lumenõlv - see aga on kahtlane, Päikese käes ja ilmselt laviiniohtlik. Otsustame laagrisse tagasi pöörduda, eks läheme siis homme õiget marsruuti pidi tippu. Jõuame parajasti laagrisse, kui tõuseb tugev tuul ja algab rahesadu. Nii et meil vedas, et valesti läksime ja tagasi pöördusime. Lollidel veab! Katrin oli meie ponnistusi alt jälginud. Kuuleme, et Ruslan olevat ka kusagil sealpool (kus meie käisime) ronimas. OK, ta kogenud mees, ei muretse eriti. Peale lõunat ilm paraneb. Üks suur kopter (vene MI-8) maabub laagri taha väljale, kõik tormavad välja seda sündmust jälgima. Seekord viiakse ära vigastatud slovaki mägironija. Meie ajame juttu ja teeme Allaniga ühed õlled. Purgiõlu maksab 5 dollarit, 1-liitrine Coca-Cola ja Fanta - 3 dollarit. Ruslan on ka tagasi, käis ühes tipus ja oli minemas ka teise, kuid rahesadu segas. Räägib oma kunagisest seiklusest Šotimaa mägedes. Õhtusöök ja magama!

8. K, 20.07 - Juhini tipp (5100)
Äratus on, nagu ikka, kell 7.30. Ja ikka ei tule kraanidest vett, käin jälle all oja ääres pesemas. Ilm tõotab tulla aga ilus. Püüame saada raadioühendust meie teise grupiga, kes peaksid nüüd all baaslaagris olema - keegi ei vasta kutsungile. Otsustame Allaniga täna tõusta Juhini tippu, mille kõrgus on üle 5000 meetri. Lihtsaim tee sinna läheb ikka üle Domašnii harja, tagapool tuleb hoiduda paremale (käigusuunas) ja siis hakata tõusma mööda kaljust ribi ja rusunõlva. Viimasel võib ka lund olla. On "käed-taskus" marsruut. Mul on täna jalas jälle kergemad matkasaapad. Mõlemal on kaasas väikesed seljakotid, nendes on veidi näksimist, termosega juua ja riideid. Loomulikult ka fotokas ja geps; viimase lükkan käima ja panen kotti. Stardime kell 12.15. Tuttav tee Domašnii harjale, teatud kohas võtame paremale lumenõlvale. Mõned grupid laskuvad, ajan näiteks juttu kahe šveitslasega. Jõuamegi eespoolkirjeldatud kaljuribi ja rusunõlva alla - on näha sik-sakis tõusvat rada. Allan jääb maha, kuid oleme ikka nägemisulatuses. Ülalpool on ka lund, kuid ma eelistan kaljust harja. Laager oma kollaste telkidega on siit harjalt kenasti näha. Umbes kell 14.30 jõuan tippu, täpsemalt tipu all olevate telgiplatsideni, mis lume peale tehtud. Umbes 700-meetriseks tõusuks kulus mul aega seega 2t 15min. Juhini tipp (5100 m) ise on umbes 10 meetrit kõrgemal, sinna viib kitsas lumine hari, mille taga on suur lõhe või lausa koobas. Joon teed, söön batoone ja ootan Allanit. Tõuseme koos üles - tipp ise on lame lumine plats, keegi on sinna lumememme teinud. Võtan välja väikese sini-must-valge lipu ja seon käimiskepi külge. Teeme pilte ja imetleme vaateid umbes pool tundi. Põhja pool avaneb uhke vaade avarasse Alai orgu, lõunas aga kõrgub võimas Lenini tipuhari - mõelda vaid, see on veel 2 km kõrgemal! Taevas on juba kerged pilved, hakkame laskuma. Mööda peenikest rusu on hea astuda, tõsta ainult jalga ja lase konts rusu sisse vajuda. Ootan all Allanit järgi, siis läheme koos üle Domašnii tagasi laagri poole. Olen seal kell 16.30, Allan on ka varsti kohal. Lõunasöök jäi meil nüüd vahele, kuid kõht polegi väga tühi, ka enesetunne on hea. Juua siiski tahaks - jätan termose kööki (seal käib parajasti nõudepesu ja uue söögi tegemine), mõne aja pärast on kuum vesi sees. Teen taastavat jõujooki - "Lamberts All In One", šokolaadimaitseline, valgupulbriga. Plastpudel oli aga kodus ääreni pulbrit täis pandud ja nüüd, hõredamas õhus, viskab osa pulbrit välja. Saan saata SMS-i meie teistele grupiliikmetele - et all baaslaagris on raadiojaam, võtke see ja tulge üles niipea kui saate. Zoli on ka alla läinud. Õhtusöögi kõrvale on seekord arbuus. Tallinna grupp plaanib öösel hakata tõusma uuesti üles 2.laagrisse. Katrin tuleb meie telki ja teeb intervjuu, kandvaks teemaks on minu 30 aastat vana sulejope ja -magamiskott, nende saamislugu. Tore meenutada!

9. N, 21.07 - Ülejäänud grupikaaslased saabuvad
Käin öösel kella 1.30 paiku väljas peldikus - on täiskuu, pole eriti külm. Telgis magan siiski nüüd sulekotis, teine kott oleks liiga õhuke. Teist korda tulen üles kella 3.45 ajal, mobiili äratuse peale. Tallinna grupp valmistub tõusuks, sedapuhku 14 inimest. Kalle Vaalma jääb alla, tervis vedas alt. Jätame südamlikult nägemiseni, soovime, et ikka kõik tippu jõuaksid. Siis läheme jälle magama. Hommikusöögi lauas ajan juttu oma nimekaimu Kalle Vaalmaga - selgub, et ta on ka pärit Elvast ja elab praegu Tartus Veerikul, nii nagu minagi. Allan läheb kella 11.30 paiku alla teistele vastu - pärast selgub, et jõekese ääres kohtusid. Oleme lõunalauas, kui meie 4 kaaslast (Ehtel, Kersti, Marie ja Rene) lõpuks saabuvad. Sööme, ajame juttu. Zoli on ka tagasi, lasknud juuksed nullini pügada. Peale lõunat tukume telgis. Õhtusöögi lauas aga annan Zolile üle meie kingituse - Firni sinise T-särgi. Suurus L on ka talle paras. Mis puutub tõusugraafikusse, siis pakub Zoli, et me ei ööbigi Camp3-s 6100 m peal, vaid viibime seal vaid paar tundi ja laskume siis tagasi alla. Me Allaniga tahame aga kindlasti ööbida, Allan pakub enne tippu ööbimist isegi 6400 m (nn. Camp4) peal. Zoli pole vastu, et me Camp3-s ööbime, kuid selle 6400 osas olen ka mina skeptiline. Huvitav, sel päeval pole ma ühtegi pilti teinud.

10. R, 22.07 - Kohanemine 1.laagris
Tänaseks lubati kehva ilma ja nii ta ka on. Mul jälle valutab pea ja enesetunne on kehv. Võtan tableti ibuprofeeni ja tukun telgis. Huuled on juba katki, kuigi määrisin iga päev kreemi ja huulepulgaga.  Grupikaaslased lähevad aklimatitõusudele - Kersti, Ehtel ja Rene Domašnile, Allan ja Marie aga edasi Juhinile. Ilm halveneb, müristab ja lööb välku. Allan ja Marie jõuavad tagasi 14.30 paiku, Allan vaatab telki ja teatab, et "Marie sai välguga pihta!". Elus ja terve, kuid olevat ikka raputanud. Nad olid Juhinil ja kassid olid tema seljakotis. Õhtusöök ei lähe sisse - muidu on head toidud, kuid mulle ei istu vesised nuudlid lambalihaga.

11. L, 23.07 - Kohanemine 1.laagris
Käin öösel kaks korda peldikus - kõht on lahti. Vastavad majakesed on telkidest umbes 100 meetri kaugusel. On nii puidust kui ka telgi-tüüpi ehitised. Hoitakse üldiselt puhastena, ka paber on reeglina olemas. Valgustust, nagu baaslaagris, siin loomulikult pole. Elekter siin laagris on, kuid generaator pannakse reeglina tööle alles kell 19. Sööklatelkides on valgustus ja kahes neist saab laadida oma ka mobiile jms. Mina laadisin seal vaid oma akupanka ja pärast telgis sellega omakorda mobiili ja ruuterit. Tõsi - pistikupesa peab varakult hõivama - tahtjaid on palju, pesasid aga on piiratult. Mõnedel on kaasas oma pikendused - nii on laual tihtipeale korralik juhtmete kaos. Ilm on parem kui eile, kerge tuul ja pilvitus, kuid ei saja. Hommikusöök ei lähe hästi sisse, söön vaid mõrudat teed ja saia. Rene on külmetanud ja haige ning otsustab tõusust üldse loobuda, sõidab tagasi koju. Seega jääb meid 5. Meenutab juba laulu kümnest neegripoisist - kes on järgmine? Meie ülejäänud aga läheme esialgu liustikule jalutama. Ilm on ilus, Päike paistab. Vaheldumisi moreenid ja jää, kohati vulisevad ojad. Siin on ka teiste firmade laagrid. Osad tulevad ülalt alla, ka tuttav Aleksander Alma-Atast. Tuttavad itaallased aga alles tõusevad. Miks nii hilja? Naeravad ja ütlevad, et neile Päike meeldib. Tagasiteel laskume liiga alla, laagrisse jõuame suure kaarega. Kopter maabub, seekord tuuakse toiduaineid, aitame ka kanda. Mul on enesetunne juba parem, kuid lõunat söön ikka osaliselt. Tegelikult on minu jaoks liiga suured portsud (vähemalt praeguses etapis), enam tunnen puudust joogist. Kuuma vett saab jaokaupa köögist. Ka side võiks parem olla, selleks peaks ehk panema kuhugi kõrgemale antenniga vahejaama. Meil on plaanis hakata öösel kell 3 tõusma, seega jaotame oma varustust - mis jääb alla spetsiaalsesse varustuse telki, mis läheb üles. Minu seljakott tuleb umbes 20 kg. Panen mobiili tirisema kella 2-ks öösel.

12. P, 24.07 - Tõus 2.laagrisse (5300) 
Äratus on kell 2. Riietume, viime allajäävad asjad Allani suure transpordikotiga (ca 40 kg) laagri varustusetelki. Viimase põrandal on palju igas mõõdus kotte. Seejärel sööme suures telgis kerge hommikusöögi - kohv, puder jms. Seekord sööb Zoli ka meiega, muidu sõi ta giidide jt-ga omaette. Valmistume teele asuma. Mariel läheb varustuse pakkimisega kauem aega. Stardime siiski kell 3.10 - otsmikulampide valgel, kuna on ju veel kottpime. Esialgu liigume mööda tuttavat rada moreenidel, möödume teise firma baaslaagrist, siis algab avatud liustik, kus ka mingeid probleeme ei ole. Peale meie on ka teisi liikujaid - nagu jaaniussikeste rongkäik! Kotid on rasked, võtan mõned asjad Kerstilt ja Marielt enda kanda. Mariel on ka siin kaasas kahed saapad! Uued Millet 8000 omad piinavat ta jalgu - paneb jalga teised saapad. Minul endal on siin jalas La Sportiva Spantikud, milledega pean ka harjuma. Kuid üldiselt, pole viga - ka varem kasutatud Raichle 90 degree omadel oli kõrge ja jäik säär. Viimased olid muidugi tunduvalt mugavamad. Nõlva all paneme 6-lisse seongusse. Zolil on vaid üks peenike (ca 8 mm) punane köis kaasas, väidab et see on piisav. Kassid paneme ka siin alla. Zoli on esimene, mina jään vabatahtlikult viimaseks. Lumi on kergelt külmunud, hea kindel astuda. On juba nii valge, et pealampe pole vaja. Nõlv pole eriti järsk, kuid selle algusosas on mõned tugiköied, hiljem vaid laiemate lõhede kohal. Eriti me neid ei kasuta, rohkem segavad. Liikumiskiirus on väike ja mitmed grupid lähevad mööda. Kuid tulevad meelde Karu sõnad, et las aklimatitõusul lähevad mööda, siin tuleb tõusta oma tempoga. Paar jäälõhet on päris laiad, kuid ka neil leidub lumesildasid, kus ettevaatlikult astudes ikka üle saame. Varsti hakkab nõlvale ka Päike paistma ja siis teeme ka esimese puhkepeatuse. Termostega on kaasas soe tee, joome. Minul on ka üks liitrine Coca-cola kaasas, pakun teistelegi. Rada 2.laagrisse (C2, 5300) kulgeb suure ringiga, kuna otse ees on hiiglaslikud lõhed. Siin annab väsimus juba kõigil tunda, teeme tihedamini puhkepeatusi. Traavers Lenini põhjaseina all, siis kerge laskumine. Teine laager on nüüd juba hästi näha - kaljuse ribi jalamil on näha telklinnakut. Päike kõrvetab, kuid talutavalt. Oleme ju kurikuulsal "praepannil", kus 1990.a. tuli alla hiigellaviin, mis mattis siin asunud laagri enda alla. Praegune laager on kaugemal, ohutumas kohas. Laagrist mõnesaja meetri kaugusel tulevad tuttavad mehed-naised vastu - Priit Joosu & Co, kokku 4 inimest. Oleksime peaaegu mööda põrutanud, nii head "maskeeringud" (näokatted jms.) on kõigil. Ajame juttu - nemad loobusid tipust ja liiguvad alla. Üles jäi veel 10 inimest, kes üritavad tippu. Jätame nägemist. Laagrisse jõuame kell 14.25. Seega olime teel üle 11 tunni! Esmalt lõõtsutame alumiste telkide juures, otse teeraja kõrval lumel. Võtan välja priimuse ja keedame siinsamas potitäie kiselli. Tuttavad tsehhid Pavel ja Tereza laagerdavad siin, pakuvad meile oma termosega kuuma vett - nii saab kiiremini lume sulatada ja vee keema. Seejärel pulber sisse ja segada. Jõud tuleb tagasi, tassime oma kotid lumenõlval ülespoole ja otsustame jääda laagrisse paremale lumenõlvale, kus ülalpool on rusunõlv. Arutame Zoliga, kas sealt kivid telkideni võivad veereda. Ei vist? Kaevame enam-vähem horisontaalsed telgialused. Meie telgialus kipub olema kohati veidi kaldu ja kitsas - lume all on jää, mida juba raskem tasandada. Päike kõrvetab, naised panevad oma telgi peale peegeldava kile, hõbedane pool peale, kuldne alla. Meie Allaniga ei pane. Siin proovin esimest korda ära ka oma uue täispuhutava madratsi. Käimlate osas on siin lai valik - kas all spetsiaalse lumevalli taga või siis liikuda umbes 50 meetrit lumenõlval mööda kitsas rada kaljusele harjale ja seal üpris suure kaldega rusunõlval ajada asjad ära. Viimane on "miine" täis ja kui tuul altpoolt on, siis see "aroom" ... võtab hinge kinni. Aga eriti tihti ei käigi seal. Üldiselt on aga laagri ümbrus puhas. Ehk tingitud ka sellest, et värsket lund sajab aeg-ajalt peale ja vana rämps jääb lume alla. Telke aga on palju. Vett saab liustiku servas voolavast ojakesest. Hommikul peale külma ööd ei tarvitse seal vett muidugi olla. Minu uus priimus Eta Power läheb hästi tööle, kuid kipub mõne aja möödudes kustuma. Taban ära et kuigi tal on plekist alus ja tuulevari, vajub ta soojenedes lume sisse ja see jahutab põleti maha. Tuleb panna labidas või kassid alla. Teeme juua ja veidi süüa. Proovime muuhulgas ära Adventure Food ja Trek'n Eat kiirtoidud. Erilist isu küll pole. Siin lähevad hästi suitsuvorst (mida meil on) ja soolapekk (mida meil pole, aga saame maitsta). Klassikalised matkatoidud, nagu makaronid, tatar jms. ei tõmba.

13. E, 25.07 - 2.laagris, aklimatitõus 5800 peale ja tagasi
Öösel ajab "abalakovi äratuskell" mind üles. Koperdan unise peaga mööda kitsast lumist rada teatud kaljuharja poole, jälgides et mööda lumenõlva alla alumiste telkide peale ei libiseks. Täiskuu valgustab mäeharju ja liustikku, vaade on lummav. Kõrgemates laagris käin mina ringi Spantikutega, kuid ilma sisemise sooja sussita. Paljud käivad laagris just viimastega.
Hommikul keedan kuuma vett, millest saame valmis nii kohvi kui ka kiirkaerahelbepudru. Tänase päeva plaan on suhteliselt tagasihoidlik - käia kerge kotiga 5800 m kõrgusel. Kella 9 paiku kuuleme eemalt eestikeelset juttu - ongi Tallinna omad! Kokku 7 inimest, nendest 6 (Ruslan Aizatulin, Ain Rästa, Mart Vernik, Meelis Luukas, Andres Rootalu, Marko Aasa) käisid tipus. Kolm inimest (Katrin Merisalu, Krista Kirspuu, Sven Illing) jäid veel üles tippu üritama. Õnnitleme, ajame juttu, teeme pilti. Siis Tallinna grupp lahkub. Meie peame lõunat, keedame termostesse teed kaasa. Stardime kella 14 paiku, seljas vaid kerged seljakotid. Zoli läheb ees, temaga on raske sammu pidada. On pehme lumega kaetud nõlv, kus kohati on ka kitsaid pragusid. Ülalpool on ka jääd väljas, kus päeval vulisevad veenired. Harjal oleva rusulaigukese peal teeme puhkepeatuse. Veidi eemal lumisel sadulal on üksik telk - hea omaette olemine ... kuniks tuult ei ole. Meie aga suundume mööda harja kulgevat rada rusulaigukestega kaetud 5800 m kõrgendiku poole. Seal jõuan lõpuks Zolile järele. Puhkame, lamame rusuplatsikesel. Ilm on ilus. Tagapool on näha lumist tõusunõlva Razdelnõile, kus 6100 m kõrgusel asub kolmas laager. Jõuavad ka teised - kell on 17. Seega kulus 2. laagist siia tõusuks ca 2,5-3 tundi. Siit avaneb vägev vaade põhja pool laiuvasse Alai orgu, umbes nagu me seda nägime juba Juhini tipust. Inimesi voorib nii üles kui alla. Ühed alla laskuvad poolakad peatuvad, ajame juttu. Mina pakun neile halvaad, nemad meile - suitsuvorsti. Laskumine 2.laagisse tagasi läheb hulga kiiremini, minul kulub selleks umbes 30 minutit. Zolil on täpsem infot ilma kohta - et hea ilmaperiood varsti lõpeb. Ta käib välja mõtte, et peale homset ööbimist 6100 peal üritaksime kohe tippu. No ei tea, nii head me ka pole, võtame asja rahulikult. Aega ju on.

14. T, 26.07 - Tõus 3.laagrisse Razdelnõil (6100)
Hommik 5300 m kõrgusel - pole vigagi. Ilm tõotab veel täna ilus tulla. Teeme hommikusööki. Kella 9.30 ajal saabuvad "ülevalt" Tallinna grupi ülejäänud 3 liiget - Katrin, Krista ja Sven - nad kõik jõudsid tippu! Kallistame, õnnitleme, teeme pilti, kuulame muljeid. Seega oli neil väga edukas ekspeditsioon - kõik 15 ööbisid 6100 m peal ja 9 inimest jõudsid ka tippu. Tipuskäinud jätkavad laskumist, meil aga on täna plaanis tõusta aklimatiks 3.laagrisse (6100) ja ööbida seal. Siia jätame püsti vaid 1 telgi koos asjadega, mida üleval vaja pole. Keedan kuuma vett, et siin juua ja ka kaasa võtta. Alustame tõusu kella 13.30 ajal, Zoli liigub kõige ees. Minul ei istu seljakoti pakkimine ja jään viimaseks. Eilsest tuttav tee kulgeb kuni 5800 meetrini lõbusalt, Katrini sõnul nad ööbisid ka siin. Praegugi on sadulal paar telki. Edasine tee Razdelnajale on päris järsk lumenõlv. Ei midagi ohtlikku, ainult väsitav. Zoli on kaugel ees ja hakkab üles jõudma, mina olen teiseks tõusnud. Üllatav, et minu kannul, umbes 100 meetri kaugusel püsib Marie - visa tüdruk! Teised on kaugel all. Korra pean järsul nõlval keha kergendama. Ei ole siin häbeneda midagi! Pealegi on teised inimesed kaugel. Julgestan lumme torgatud kirkaga seljakoti ja ajan rahulikult asja ära. Umbes 17.30 paiku jõuan üles - 3.laager ongi kohe siinsamas! Zoli ergutab mind viimastel meetritel. Razdelnõi tipu (6150) lame kuppel ise on veidi eemal lääne pool, samanimeline kuru (6000) aga ida pool - seal, kuhupoole jääb ka ihaldatud Lenini tipp. On päris jahe tuul, hoopis teine kliima kui Camp2-s. Zoli näitab mulle vaba telgikoha, mis kaevatud sügavale lumme. Vahetan seal tuulevarjus riideid ja panen priimuse tööle. Saan kiselli valmis, kui ka teised jõuavad üles (umbes kell 18.30). Paneme Allaniga oma telgi siia auku püsti, teise telgi jaoks tuleb veidi sügavam auk kaevata. Kaevamisel annab tunda, et on küll veidi hõredam õhk. Käimla on siin laagris ka - lumevall ja selle taga kaks auku. Peale kerget õhtusööki poeme telki magama.

15. K, 27.07 - Laskumine tagasi 1.laagrisse
Ärkame kella 7 paiku, Päike paistab juba laagrile, tõotab tulla ilus ilm. Meie vastas laagris olnud polakad hakkavad laskuma ja kingivad meile suure gaasiballooni ja jõujoogitablette. Jätame osa asju (toit, gaas) siia varustuse telki, samuti oma telgid. Mina jätan isiklikust varustusest siia lumelabida ja tipukoti. Ehtel ja Kersti käivad ära ka kõrvalolevas Razdelnõi tipus. Kella 9.30 paiku hakkame laskuma sama teed pidi all, mida mööda eile tulime. See on hulga lõbusam, tõsta vaid vaheldumisi jalgu! Umbes tunni ajaga olen viimase nõlva ülaosas ja saan sealt umbes 15 minutiga alla 2.laagrisse. Seega, kui tõusuks kulus eile 4 tundi, siis laskumiseks 1:15. Ülal oli jahe ja seljas soojad riided, siin aga läheb nendega palavaks. Lähen meie ainukese siiajäetud telgi juurde ja vahetan riideid. Seejärel toon liustiku servas voolavast ojakesest vett ja keedan teed. Ka teised jõuavad alla, sööme-joome. Pakime asju, osa jätame siia. Mina jätan siia priimuse. Päike kõrvetab, sulatades lund. Valmistume laskuma, Zoli ootab köiega juba all. Mariel läheb pakkimisega väga kaua aega, ootame. Lõpuks oleme kõik all. Zoli käib veel laagris ja kui tagasi tuleb, teeb ettepaneku et ma ees läheksin. Olgu vaid väga ettevaatlik, lumesillad on ebakindlad! OK, ennegi liustikel liigutud. Püüan liikuda aeglaselt, nii et tempo oleks kõigile jõukohane. Zoli on viimane ja meiega koos laskuvad ka tuttavad tsehhid - Pavel ja Tereza. Umbes 1 tunni möödudes teen laugemal alal puhkepeatuse, sööme-joome veidi. Allpool on paar laiemat lõhet, kus on siiski veel kandvad lumesillad peal ja mingid lume alla jäänud tugiköied ka. Ühe juures pean Zoliga nõu - arvab, et sild veel peab. Pidas! Nõlva allosas on paar tugiköit, mida tegelikult ei ole vaja kasutada, lumes on piisavalt kindlad astmed. Kuuene seong on tegelikult üks igavene nuhtlus, ikka on mõnel liikmel mõjuv põhjus antud hetkel mitte liikuda. Siin avaldub grupi koostöövõime - tegelikult oli meil see päris hea. Sellegipoolest, all lahtise liustiku peal võtame seongust suure kergendustundega lahti. Tunnen et jalad on päris väsinud. Kuid siit on veel vähemalt tund aega minekut 1.laagrisse. Riburada pidi liigume üle künkliku liustiku sinnapoole. Oleme "kodus" umbes kell 17.  Zoli on siin enne meid ja küsib nüüd, et kas me õhtul sauna tahame? Selle 1 tund oleks 50 dollarit, grupi peale. Muidugi tahame! Enne sauna, kell 19 on aga veel õhtusöök. Ostame kohalikust laost sauna jooke kaasa - kes õlut, kes Fantat. Saun ise asub suures 2-osalises telgis, kuhu 5 inimest kenasti mahuvad. Esimeses osas on riietusruum ja pingid, teises on leili- ja pesemisruum raudahju ja veetünnidega. Isegi tammeokstest viht on olemas! Kui raudahju sees olevasse auku vett visata, saab ka leili kätte. Kamba peale saame kokku ka pesemisvahendid, minul on näiteks üks universaalne pesugeel kaasas. Mõnus tund möödub kiiresti. Päras seda on telgis magamiskotti pugeda hoopis parem.

16. N, 28.07 - Halb ilm, puhkepäev
Hommik. On sompus ilm, sajab rahet ja lund. Puhkepäevaks sobib. Päev möödub tavalise tsükliga, mille sisse mahub 3 söögikorda - hommik, lõuna, õhtu. Enamus aega lesin telgis ja loen, üritan saata ka messe Eestisse. Kõik sõltub kohalikust mobiiliühendusest. Üks kord õnnestub kiri saata isegi ruuteri sisemise SMS-ga. Sellest päevast pole mul ühtegi pilti.

17. R, 29.07 - Halb ilm, puhkepäev
Öösel sajab maha ca 10 cm lund, taevas on lauspilves, hommikul vaid korraks näitab Päikest. Ei maganud hästi - õhtusöögiks olnud vesised nuudlid lambalihaga ei mõjunud minu kõhule hästi. Ka huuled on jälle korpas. Kuid üldiselt on tervis korras. Hommikusöögiks on puder ja kohv. Istume ühes lauas nende Peterburi poistega, kellega baaslaagrist siia tulime. Enamustel neist on tipp tehtud ja nad hakkavad tagasi sõitma. Mäletavad, et mul oli siiatulekul raske kott seljas. Zoli teatab, et meie tõus lükkub halva ilma tõttu 1 päeva võrra edasi. Pole hullu - päevi meil on, ideaalis on vaja ju 4-5 päeva, et käia tipus ja laskuda baaslaagrisse. Baaslaagris peaksime olema hiljemalt 7.augustil, kuna 9.aug. hommikul on lennuk.
Teised lähevad peale hommikusööki jalutama, mina - mitte. Saan saata ja vastu võtta mõned messid. Tekstid ikka lähevad läbi. Istun söögitelgis ja kirjutan järgi päevikut, puudu on 24-27.juuli. Teised on tagasi ja mängivad naiste telgi ees mingit suhtlusmängu - Mariel on vastavad kaardid kaasas. Et igaüks tõmbab ühe kaardi ja peab midagi tegema või rääkima. Ühinen ka - päris huvitav ja ühendav tegevus! Kolime varsti küll telki sisse, kuna väljas on viluvõitu. Õhtusöök on hea ja seekord istub mulle. Seejärel hambapesu (mida alati ei saa teha) ja magama!

18. L, 30.07 - Halb ilm, puhkepäev
Ärkan kella 7 ajal, kuid pikutan veel. Seekord magasin väga sügavalt. Käik tualetti ja pesema. Ilm laagris on vaikne ja vahelduva pilvisusega, näitab ka Päikest. Kuid Zolil on infot, et ülal on väga tugev tuul, ca 30-40 m/s ehk ca 100-150 km/t. See on 1.kategooria orkaan, millega tippu kindlalt ei saa. Internetist väljaprinditud ilmateated on muide lao seina peal, kõrguste kaupa. Peale  hommikusööki korrastame-parandame oma varustust. Siis viidan aega lugemisega, raamatuks on nüüd S.Kleini "Da Vinci pärand". Närime oma snäkke - toitu on meil kõvasti üle. Allan käib meie grupi naistega lähedalasuvatel küngastel jalutamas, kus nad Ehteli juhatusel õpivad ajaloolisi tantse. Zoli teeb õhtupoole ettepaneku, et lükkame ülesmineku veel ühe päeva võrra edasi, st. ööseks vastu 1.augustit. OK, siis oleks ideaalis tipuüritus 3.augustil. Sündmustest ette rutates - nii ka läheb. Õhtusöögilauas ajan juttu kahe venelasega, kes on pärit Peterburist, kuid elavad nüüd Austraalias. On IT-mehed, osalenud kunagi ühes Soome-Eesti ühisfirmas. Jutukas rahvusvaheline seltskond - üks mees Ingušeetiast, tuttavad tsehhid Tereza ja Pavel, itaaallased, kellede hulgast üks (Cala Cimenti) plaanib Lenini põhjaseinalt suuskadega alla sõita, olevat tulemas ka film.

19. P, 31.07 - - Halb ilm, puhkepäev
Hellu (Helin Kaisa) sünnipäev, saab 2-aastaseks! Kahjuks ei saa vanaisa seekord osa võtta, saab saata vaid sõnumi. Üks hea sõber jookseb täna Šveitsi mägedes poolmaratoni. Siin aga on jube ilm - pilves, tuuline, sajab lund ja rahet. Seltskond on väikeseks kuivanud, mahume kõik ühte söögitelki. Seda enam meil juttu jätkub. Peab ütlema, et see mägiretk on hoopis teistsugune kui minu varasemad retked - palju ootamist ja rutiini, aga ka enam suhtlemist - nii vahetult kui ka interneti teel. Kuid see oli ette teada, Suure Mäe korral teisiti väga ei saagi. Jaotame oma varustust, nii et kott võimalikult kerge tuleks. Õhtupoole läheb ilm ilusamaks, Päikegi tuleb välja. Mägi, meie oleme valmis!

20. E, 01.08 - Jälle tõus 2.laagrisse (5300)
Käin öösel korra väljas - tähed säravad, on vaikne. Äratus on meil kokku lepitud kella 3-ks. Pakime pealampide valgel asju, mis veel seljakotti, mis - Allani transpordikotti. Viimase tassime kahevahel laotelki. Kell 3.30 koguneme sööklatelki kergele hommikueinele. Teen sooja jooki kaasa. Kiireks läheb! Jään vist viimaseks, kiirustan teistele järele. Kes siis nii tormab, pahandan mõttes! See on nagu maratonidel, algus tuleb võtta ikka rahulikult. Tulukeste rivi vonkleb üle moreenide liustiku poole. Jõuame tõusutee algusesse, juba koidab, pealampi pole enam vaja. Siin paneme kassid alla ja vööd peale. Jälle 6-ne seong, kus Zoli on ees ja mina viimane. Seekord olen paksemalt riides. Minu Hannahi tormijope tõmbelukk streigib. See pole algusest peale hästi jooksnud, lisaks on varrukakätistel mittetoimivad kinnitused. Mäenõlvadel on värske lume kiht, kuid jäljerida siiski juba olemas. Esimese laia liustikulõhe ületamine on viidud teise kohta, kus asi ohutum. Seekord on hulga kergem liikuda. Eks seljakotid ole ka kergemad. Ilm on ilus - Päike paistab, kuid mingit kohutavat palavust pole. Katrin rääkis, et nendel oli siin nii palav, et lausa pesuväel pidid liikuma ja tegid seda aeg-ajalt lumega märjaks. Tuttavasse 2. laagrisse (5300) jõuame seekord umbes 6,5 tunniga, kella 10.45 paiku. Varustuse telgist võtame oma siiajäetud asjad - telgid, priimused, toidu, gaasi. Kuna meil Allaniga jäi telk üles kolmandasse laagrisse (pakitult, varustusetelgis), annab Zoli meile oma kollase Black Diamondi, mis on 1-kihiline ja seetõttu väga kerge. Materjal on tal küllalt tihe ja nahkjas. Päike kõrvetab, tukume telgis. Lõunaks teeme taraputru lisanditega, pärast ka kiselli. Jälle telgis tukkumine. Mäehari läheb õhtuks pilve sisse. On kummaliselt vaikne.

21. T, 02.08 - Tõus 3.laagrisse Razdelnõil (6100)
Ärkame kella 8 paiku. Tõotab tulla ilus ilm. Teeme kerge hommikusöögi. Kersti hakkab enne meid, umbes kell 9, ülespoole liikuma. Meie ülejäänud stardime umbes pool tundi hiljem, kell 9.30. Mariel lendab kohe esimese lumise tõusu peal veepudel koti küljest minema. Liiga väike kott (65 l), kõik ei mahu sisse. Ta läheb seda allapoole otsima. Üleval moreenilaigukeste peal teen esimese puhkepeatuse. Zoli liigub kusagil eespool. Liigume edasi Razdelnaja tõusu poole. Seekord on siin paremad astmed ja seetõttu edeneb tõus paremini. Ma vean oma kotis ka Zoli telki, vardad on Ehtelil. GPS logi järgi olen üles jõudnud umbes kell 14.30 . Kersti on jõudnud siia umbes 10 minutit varem. Toon varustusetelgist Allani telgi ja hakkan uut telgiauku kaevama, esmalt laenatud labidaga, kuna oma labidat ei õnnestu esialgu varustusetelgist leida (pärastpoole see siiski leitakse). Kuid siis vabaneb üks väga hea koht ja pole vaja ennast väsitada. Allan, Ehtel ja Marie jõuavad ka üles. Zoli telgi saab seekord Ehtel, Kersti ja Marie on oma telgis, meie Allaniga omas. Teeme esmalt kiselli ja sööme. Seejärel keedame homseks termostesse valmis joogivett. Hea, et sai võetud suurema potiga (1,8 liitrit) priimus, naised sussutavad 1-liitrise Jetboiliga. Aga saab ka sellega. Läheme varakult (kell 19) magama, plaan on homme öösel kell 3 üles tulla ja 4 ajal hakata tipu poole liikuma. Ma kasutan 2. ja 3. laagris omatehtud sulgmagamiskotti ja selle peale tõmban veel bivikoti. Bivikott muidugi ei ole hingav ja magamiskoti peale kipub kondens kogunema. Kuid magada on soe, kordagi ei külmetanud.
 
22. K, 03.08 - Tipupäev!
Tipupäev! Magasin halvasti, kuna "unustasin hingamise" ja pidevalt ärkasin lämbumistunde peale üles. Kui ärkvel olin, polnud vigagi. Aga ei lasknud end sellel segada, lamades keha ikka puhkab. Kell 3 tuleme mobiilitirina peale üles. Panen peaaegu kõik kaasasolevad riided selga - Devoldi meriinovillane pesu oli mul juba magades seljas. Jalga panen pesu peal õhukesed orienteerumispüksid ja Hannahi tormipüksid. Ülalpoole laon pesu peale kaks fliisi (Jack Wolfskin Gecko ja Stormlight), RedFoxi sulevesti, Hannahi tormijope ja kõige peale omatehtud sulejope. Peas on õhuke suusamask ja paks suusamüts. Hommikul muidugi pealamp ka. Kätte panen esmalt paksud Ferrino sõrmikud (mugavam keppe käes hoida!), kuid küllalt varsti vahetan need Millet Expert sulglabakute vastu. Kõige all on käes õhukesed Aclima lightwool liner sõrmikud - et fotoka vms. käsitsemisel ei oleks päris paljaste kätega. Saapad on muidugi La Sportiva Spantikud, kuid sokkide osas on kõhklusi. Kindlasti uued Devoldi meriinovillased sokid, kuid kas teised veel peale? Proovin - kuigi saabas on nr. 46, kipub kahe sokiga pigistama. Jään seega ühe sokipaari juurde, kuid kleebin sokkide peale keemilised soojenduspakid, kuna nii saapad kui ka saabaste sisemused on külmavõitu - olid küll telgis, kuid mitte magamiskotis. Etterutates - keha ja jalad ei külmetanud. Veidi külmetasid vaid sõrmed ja muidugi nägu, mis oli katmata. Kaasas oli küll ka omatehtud mask, kuid seda ei kasutanud.
Väljas on loomulikult veel pime, tegutseda saab vaid pealambi valgel. Keedan priimusel kuuma vett - hommikusöögiks on minu lemmikud, kiirkaerahelbed ja joogiks kohv all-in-one. Tipukotti panen termosega sooja teed, lisaks on veel üks plastpudel jõujoogiga (see küll külmub). Energia saamiseks on batoonid ja spordigeelid, kofeiiniga. Kotis on veel varuprillid, varukindad ja ka varu-pealamp, mõned slingid, köiejupid ja karabiinid, lisaks elektroonika - mobiil, ruuter, geps ja fotokas, viimased koos varupatareidega. Käimiskeppide käerihmad tuleb lasta suuremaks, kuna kindad on suured.
Jälle läheb kiireks! Kella 4.20 ajal hakkame liikuma, esmalt laskumine Razdelnõi kurule ja siis esimene tõus. Pimedas ei näe suurt midagi, usaldame eesliikuvaid tulukesi. Mingit koosliikumist ei ole, igaüks punnib omaette. Sai ju eile öeldud, et "6000-st kõrgemal džentelmene pole". Aeg-ajalt ikka kohtume grupikaaslastega. Zoli pidi liikuma kõige ees, Dima laagri päästemeeskonnast aga lõpus - kes jääb liiga maha ja pole lootust tippu jõuda, saadetakse tagasi. Karm värk! Põhiline takistaja on mitte otseselt kõrgus ja hõre õhk, vaid tugev külm tuul, koos pinnatuisuga. Eks see kõik moodustabki suurtel mägedel nn. tuulelipu. Nüüd olemegi selle tuulelipu sees. Zoli hindas pärast tuule kiiruseks umbes 40 km/t, mis on talutav. Kusjuures lõunatuul - mitmetel oli pärast just paremal põsenukil külmavill. Aga siit lõuna pool on ju kogu suur Pamiir! Jõuame esimese platoo peale. On juba nii valge, nii et pealambi võib kotti panna. Minul külmetavad veidi näpud, ka prillid kipuvad jäätuma. Õnneks on varu kaasas, panen nüüd sulglabakud. Kuid need pole kõige mugavamad - sisemine kinnas kipub sassi minema. Suure labakindaga on käimiskepist halb kinni hoida. Liigume kolmekesi enamvähem koos - Allan, Marie ja mina. Kerstit ja Ehtelit pole näha. Järgmine tõus lõpeb "noaga" - harja kitsaim koht, kuhu on pandud ka 2 tugiköit. Kasutame neid, mina teen slingist lihtsa rinnasideme ja panen "haaravaga" end köie külge. Vahepeal tuleb ümber haakida. Allani tehtud pildil on mul käes (Marie) kirka, käimiskepid on seljakoti küljes. Omamoodi mäluaugud hakkavad tekkima. Jälle lagedam ala - lausa müstiline kuumaastik! Siin on minul "surnud punkt", jään teistest maha. Mässan sõnakuulmatute kinnastega ja võtan sisse mitu geeli ja batooni, joon termosest leiget teed peale. Ühtegi hingelist enam näha pole. Hakkan juba oma jõus kahtlema. Umbes kella 12 paiku kohtun tipust laskuva Zoliga. Ta püüab midagi seletada ja mina oma arust adekvaatselt vastata, kuid tuule undamine on nii tugev, et viib osa sõnu minema. Niipalju saan aru, et annab meile 2 tundi aega, selle ajaga peame tipus olema! OK, liigun edasi, siin algab kolmas tõusunõlv. Enesetunne paraneb ja jõuan Allanile ja Mariele järele. Tuleb lihtsalt "kütust" õigel ajal juurde anda! Ja ühekorraga pole meil enam eriti kuhugi tõusta - ees on vaid lai platoo, kus mitu küngast. Milline neist on "õige"? Lõunapoolne tundub olla kõige kõrgem (kaardi järgi Tadžikistani territooriumil), kuid otse ees oleval künkal näeme jällegi inimesi. Liigumegi sinna ja kell 13.30 oleme kolmekesi 7134 meetri kõrgusel Lenini tipus! Siia on tassitud palju sümboolikat - V.I.Lenini läikiv büst, plaadid, ristid, vimplid, lipukesed - lausa "punanurk" 7000 meetri kõrgusel. Veidi enne meid on tippu jõudnud üks teine grupp. Teevad pilti, rullides lahti suure kolmevärvilise lipu, millel kahe peaga kotkas ja kiri .... "Donetskaja narodnaja respublika" (!). Aga muidu toredad poisid, klõpsivad ka meist ühispilte teha. Meie lehvitame muidugi oma pisikest sini-must-valget. Minu fotoka aku oli ära külmunud, tuleb kohapeal vahetada. Tipus on päris talutav ilm, pole enam nii tugevat tuult, kui allpool harjal - saab olla ka paljaste kätega mõnda aega. Kaugel lõunas on näha ainult Pamiiri lumiseid mägesid - kusagil seal peaksid olema ka ülejäänud kaks 7-tuhandelist - Korženevskaja ja Šomoni (Kommunismi) tipud. Laskuma hakkame kella 14 ajal. Kuigi ma eriti ei kiirusta, jäävad Allan ja Marie nüüd tugevasti maha. Mariet ma aeg-ajalt ikka näen, Allanit aga mitte. Enesetunne on hea, klõpsin pilte teha. Saan ka aru, miks tõusust nii vähe pilte tehakse. Mina ei teinud ühtegi ju. "Noa" peal julgestan end jälle "haaravaga" - rumalus oleks siin veel kuhugi libiseda. Eksimise ohtu pole, tugev tallatud rada on sees ja lisaks on veel "Lenin race" lipukesed raja kõrval. Lõpuks on viimane laskumine, Razdelnõi kurule. Päevavalges on see väga lihtne nõlv, varahommikul pimedas tundus hoopis hullem. All kurul on üks inimene - Zoli! Jõuan sinna kella 17.40 ajal. Tipus käidud? Jaa, kõik kolmekesi! Zoli õnnitleb ja ütleb, et ta uskus minusse, et jõuan tippu. Kersti ja Ehtel olid umbes 6500 meetri peal tagasi pööranud ja on praegu üleval laagris. Ehtelil olevat prillid jäätunud ja saanud ka mingi jäätükiga vastu nägu, nii et pärast oli silmaalune sinine. Zoli teatab raadio abil laagriülemale, et grupist käisid tipus 3 inimest ja kõik on korras, laskutakse. Istume moreenil ja ajame juttu. Mingil hetkel näeme 1 (või 2 ?) inimest laskumas - kes? Binoklit pole, kuid minu fotoka 20x zuumiga saame tuvastada, et laskuja on Marie. Teine "inimene" osutus kiviks. Kus on siis Allan? Zoli ilmselt muretseb ja läheb talle vastu. Mina aga liigun umbes 100 meetrit kõrgemal asuvasse 3. laagrisse. Ehtel ja Kersti tulevad vastu, õnnitlevad ja pakuvad juua. Ei märganudki, kuna Marie saabus. Ajan päästemeeskonna telgi juures Dimaga juttu, kui väljas äkki keegi hõikab, et viimasel nõlval keegi kukkus ja libiseb mööda lumenõlva alla. Allan! Jääb pidama ja ... liigutab. On kuulda karjumist, hõikan vastu, et me näeme. Päike veel paistab nõlvadele, kuid mitte kauaks. Peab appi minema. Dima ja teine päästja (rohkem polegi) seavad end valmis. Pakun, et tulen ka - sõber hädas, kuidas ma siin istun? Ütlevad, et võtku kirka ja pealamp kaasa. Jään nendest ikka maha ja ega ma alt Razdelnõi kurult suurt kaugemale jõuagi, väsimus on ikka suur. Rahustan end mõttega, et Zoli on ka ju seal kusagil. Mingil hetkel näengi neid neljakesi laskumas - Allan saab seega käia. Jõuavad kurule - selgub, et pole suurt häda midagi, lihtsalt väga väsinud. Oli astunud veidi rajalt kõrvale ja siis see juhtus. Õnnelik õnnetus! Vaid mõned asjad (termos, käimiskepp) läksid kaduma. Päike kaob juba mägede taha, hämardub. Väsitav tõus (ca 100 meetrit) laagrisse. Keegi päästjatest laenab mulle käimiskepi, et kergem astuda oleks. Pimedas vajume telki ja poeme magamiskotti. Isegi süüa-juua pole tahtmist. Pärast hindan gepsu järgi, et minul kulus tipu peale kokku umbes 12 tundi - 8 tõusuks ja 4 - laskumiseks. Lisaks siis see "päästeoperatsioon", kokku ca 17,5 tundi jala peal.

23. N, 04.08 - Laskumine alla 1.laagrisse
Magan sel ööl 6100 peal väga sügavalt, ilmselt ka Allan. Ärkame alles kella 8 ajal ja avastame et telgis on lumi !? Öösel oli tõesti lumetuisk ja kuna meie telgil puudusid lumepõlled, tungis peenike lumi läbi õhukese riide sisse. Ei aidanud isegi see, et telk asus "augus". Raputame oma asjadelt lund ja riietume. Zoli teeb ettepaneku, et ei hakkagi siin süüa-juua tegema, vaid laskume alla 2.laagrisse ja seal teeme. Paneme laagri kiiresti kokku ja esimesena läheb minema Ehtel, siis mina (umbes kell 9.30) ja teised. Väsimus on ikka sees, eriti annab see tunda jalgades. Jõuan alla 5800 harjale, moreenidel teen peatuse ja saadan mõned messid Eestisse. Liigun edasi. All 2.laagris olen umbes 12 ajal. Siin on hoopis teine kliima - soe ja Päike paistab. Raja kõrval moreenil panen priimuse tööle. Toon vett ja teen kiselli. Kohv ja tee on kuhugi kadunud, samuti puudub ülevaade gaasiballoonidest. Saabuvad ka teised. Zoli räägib mulle, et Allan on väga läbi, räägib isegi kopterist ja deksametazonist (pärast tuleb meelde, et meil on ju diacarbi kaasas). Et ka laskumisega ei paranenud seisund. Pakun, et anname mehele kõigepealt süüa-juua, küll ta kosub! Nii tegelikult ongi, energia oli lihtsalt otsas.
Meil on plaan veel täna laskuda edasi alla 1.laagrisse. Olemegi peale kosutavat lõunat kõik juba valmis, ootame veel Mariet - tal läheb täna pakkimisega aega. Lõpuks, kella 14 ajal saame liikuma. Jälle 6-ses seongus, kus mina olen ees ja Zoli - viimane. Püüan hoida sobivat tempot. Listikupraod on enam lumega kaetud kui aklimatiringi ajal. Taevas on õnneks poolpilves - Päike ei kõrveta. Lõpuks oleme viimasel nõlval, kus statsionaarsed köied. Seal pääseb Mariel magamiskott seljakoti alt lahti ja libiseb mööda lumist renni allapoole. Saan selle kinni püüda ja viin käe otsas alla. Lihtne lumenõlv, aga Marie hakkab laskuma, nägu nõlva poole? Ilmselt on tüdruk ikka väga-väga väsinud. Aga mis sellest enam - tipp tehtud! Lõpuks oleme all avatud liustikul, võtame seongust lahti, kohendame end ja hakkame riburada pidi liikuma 1.laagri poole. Zoli ja mina ees, siis Ehtel ja Kersti, lõpus - Allan ja Marie. Zoliga ma muidugi kaua sammu pidada ei suuda ja ei püüagi. Jõuan laagrisse umbes kella 18 ajal - seega kulus laskumisele 4 tundi. Zoli on muidugi juba siin, tervitab. Söökla juures pinkidel istub hulga rahvast ja kuulen ka eestikeelset juttu!? Kolm meest libistavad seal paha aimamata õlut ja on minu eestikeelse tere peale nii üllatunud, et kukuvad pingiga ümber. Kuuldes, et mul tipus käidud, õnnitlevad ja pakuvad õlut. Ajame juttu - neil ka tipuplaanid. Tutvustavad eesnimesid pidi, kuid nagu ikka, lähevad need meelest ja paraku hiljem enam ei kohtu. Huvitav oleks ikka teada saada, kuidas neil läks.
Zoli oli 2.laagrist raadio teel tellinud meile sauna. Küsimus pole mitte kas, vaid kuna? Kõiki pole veel kohal ja 19 ajal on õhtusöök. Pakun et jälle kell 20. Saabuvad ka teised. Saame uued telgid, seekord rea lõpus ja kõrvuti. Tassime seljakoti ja varustusetelgis olevad asjad telkidesse. Korraks tuleb meie telgi juurde õnne soovima ka laagriülem, legendaarne Vladimir Suviga. Õhtusöögi järel ostan laost purgiõlut ja Coca-colat ning lähemegi juba tuttavasse sauna. Mõnus tunnike, kasutame aega maksimaalselt. Keegi veidi humalas tüüp käib sauna ukse taga habemeajamiseks sooja vett mangumas. Anname siis topsiga selle vee talle. Seejärel magama!

24. R, 05.09 - Matk baaslaagrisse, lõpupidu
Äratus kell 7.30, hommikusöök kell 8. Ehtel ja Kersti tahavad käia Juhini tipus (aklimati ajal nad ei käinud), meie ülejäänud kolm (Marie, Allan, Kalle) valmistume laskuma baaslaagrisse. Osa kraami saadame sinna  hobustega - seekord ainult 28,3 kg (85 dollarit). Minu seljakott on seekord kerge, ca 20 kg. Allanil on veel kergem. Jätan nägemist laagri personaliga ja hakkame kusagil 10.20 paiku kolmekesi liikuma. Ilm on mõnus, ei ole külm ega palav. Naudin matka, klõpsin pilte teha. Jõuame tuttava jõekese äärde - see on nüüd veerikkam kui varem. Nagu tellitud, on seal ootel paar noort kirgiisi hobustega, valmis 5 dollari eest üle viima.. OK, ei hakka läbima, lasen üle viia. Allan leiab suure kivi taga kitsama koha ja hüppab jõekesest kuidagiviisi üle. Marie on aga eriti kangekaelne, tahab paljajalu jõest läbi tulla. Iseenesest on jõgi kitsas ja vool pole ka eriti tugev, kuid paljajalu võib jalga vigastada ja siis on probleeme edasise liikumisega. Marie siiski proovib, kuid loobub ja tuleb ka hobusega. Nalja kui palju! Samas, paistab et kusagilt ülevaltpoolt saab lihtsalt üle - osa matkajaid tuleb sealtpoolt. Liigume edasi. Vastu tuleb palju gruppe, ajame mõnedega ka juttu. Kuuldes, et meil tipp tehtud, õnnitletakse. Enne Rändurite kuru on mõnus roheline platoo, puhkame seal pikemalt. Üle hulga aja on mõnus rohul lamada ja lilli näha. Ühed ronivad kuru kõrval oleva kaljuse tipu poole. Tõuseme kurule ja laskume kohe mööda serpentiini alla jõe poole. Viimase vesi on seekord lausa  roostepunane. Sibulaväljal näeme ümisejaid (marmot) - nad ei tee meist suurt väljagi, lasevad pildistada 3-4 meetri kauguselt! Jälle tuttavad kaljud ja kosk, all kanjonis mäsleb roostekarva veega jõgi. Jõuame lagendikule, kus on tuttav autotee. Äsja just sõitiski siia üks väike buss. Jään siin paari inimesega juttu ajama, Allan ja Marie liiguvad edasi laagri poole. Taevas on pilve läinud. Kiirustan teistele järele ja püüan nad varsti kinni. Siin orus pole ainult Aksai Traveli baaslaager, on ka teisi. Igaüks kaitseb oma territooriumit - kui tahame ühest laagrist läbi minna, saadetakse tagasi. Lõpuks, kella 15 ajal siseneme tuttava järvekese lähedalt läbi värava oma laagri territooriumile. Kohtame kohe Oljat, ta õnnitleb meid ja juhatab vabade telkide juurde. Vahetame riided ja läheme sööklatelki, kus saame lõuna ülejääkidest kõhud täis. Seejärel puhkame oma telkides. Õhtusöök on kell 19, istume ukse kõrval olevas lauas. Ja siis saabub pidulik hetk - meile antakse kätte tipus käimise tunnistused. Nendel on siiski viga - tõusukuupäevaks on märgitud 4.august ja minu omal on perekonnanimi valesti. Kuid OK, paistab et oleme lausa päevakangelased, tullakse õnnitlema ja juttu ajama. Mida me hea meelega ka teeme. Et asi pidulikum oleks, ostame baarist 2 pudelit head veini. Ka Ehtel ja Kersti jõuavad kohale ja ühinevad meiega. Olid käinud Juhini tipus. Nad toovad lauale veel teravamaid jooke ja suure arbuusi, mis neid 17 päeva siin laos ootas. Käin arbuusiga köögis ja palun selle lahti lõigata, teatud osa jääb ka lõikajale. Meenutame varasemaid mägiretki ja juttu jätkub pikemaks. On tõeliselt pidulik ja mõnus õhtu, istume siin kella 22-ni, siis vajume telkidesse magama.

25. L, 06.08 - On aeg lahkuda, sõit Oši
Ärkame vanast harjumusest ikka kell 7.30, hommikusöök on siin alles kell 9. Peale seda tukun telgis - taastun, kui viisakalt väljenduda. Teised lähevad jalutama laagri ümbrusesse. Täna olevat siin orus mingi kohalik rahvapidu. Ehtel ja Kersti tulevad natukese aja pärast tagasi ja annavad minu kätte hoiule ühe kohaliku vaibakese, mille nad olid ostnud Mariele sünnipäevaks - see on 8.augustil. Ilm läheb pilve. Baaslaagrisse saabub ka Zoli, tuleb minu telgi juurde ja naerab, nähes mind seal lesimas, mainides midagi "strongest stronger" :-) .  Kaaslased tulevad tagasi ja selgub, et kõik tahavad juba täna õhtul ära sõita. Eks minagi siis, kuigi esialgu oli mõte ära sõita 7.augustil. Allanil on üks pöial saanud külma ja korralikult paistes ning siin ta abi ei saa. Acongagual olevat olnud samamoodi paistes teine pöial. Teeme võllanalja ja pakume, et 8 näppu on ju veel - igaühe jaoks üks 7-tuhandene või kõrgem tipp. Ja varbad... Pakime seega oma seljakotid ära ja jääme ootele. Lõuna paiku ilmuvad laagrisse ka laigulistes vormides kirgiisi piirivalvurid - tuleb meelde, et oleme ju piiritsoonis! Õhtusöögilauas palub Olja meil kirjutada ühte kladesse baaslaagri teenenduse kohta oma arvamuse. Kirjutame päris pika jutu, vene keeles ja see sisaldab ainult häid sõnu. Siis kutsume Zoli välja ühispildile. Üks mees saab 4-5 kaamerat enda kätte klõpsimiseks. On aeg lahkuda, viime oma kotid bussi peale, mis samas sööklatelgi juures juba tükk aega ootab. Surume kätt, kallistame. Olja annab igaühele firma poolt ka moonakoti kaasa ja ütleb et oleme järgmisel suvel uuesti oodatud - väga liigutav! Buss hakkab kusagil enne kl. 20 liikuma, esialgu suunaga peaaheliku poole, võtab sealt ühe väiksema laagri juurest peale veel 2-3 inimest. Hämardub, kuid kirgiisist bussijuht juhib masinat kindlalt mööda künklikku maastikku, kus kohati on tee vaid sümboolne. Paar peatust teeb ka, ühel hiljem pealevõetud inimesel on ilmselt kehv enesetunne. Sinise silla juurde jõuame umbes 1,5 tunniga. Mina tukun peaaegu terve tee. Kella 1 paiku oleme Ošis ja peagi ka tuttavas "Sunrise Osh" hotellis. Täname bussijuhti ja tassime kotid sisse. Saame Allaniga toa esimesele korrusele tuppa nr.1, naised aga kuhugi üles, viimasele korrusele. Käime duši all, sööme kergelt kaasapandud pisikesi pirukaid ja saiu. Siis pesen hambad, lehitsen natuke FB uudiseid ja magama!

26. P, 07.08 - Ošis
Ärkame kell 8, peseme, käime söömas samas hotellis asuvas tuttavas restoranis. Allan ootab autot, mis pidi teda viima kohalikku haiglasse, ikka selle paistes pöidla pärast. Mina käin väljas linna peal juuksuritöökoda otsimas, et lasta ära ajada 26-päevane habe. Juhatatakse kohale, kuid selgub, et ajada tohivad nad ainult masinaga, mitte noaga - viimane on keelatud. Ilmselt HIV jms. ohu pärast? OK, lähen hotelli tagasi ja laenan Allanilt žiletiga asjanduse. Sellega saab töö tehtud, mis-siis et 2 korda lõikan sisse. Allan oli lõpuks haiglasse saanud, kuid seal määriti ta näpp ainult briljantrohelisega kokku ja seoti kinni (olgu öeldud, et külmavill lõigati tal lahti alles 10.augustil Eestis). Kirjutan päevikut järgi, suhtlen FB-s. Seejärel läheme Allaniga linna peale, suundudes turu poole. Ošis on uus turg (siinpool Ak-buura jõge) ja vana turg (teisel pool jõge). Midagi ihaldusväärset seal osta pole, enamasti küllalt labane kaup ja kohati veel idamaine räpasus. Allan otsib kohaliku mustriga vaipa, astume seda otsides sisse mitmesse poodi. Müügil on paraku vaid türgi päritolu importvaibad. Pakun, et Oš pole ilmselt see koht, kus Kõrgõzstani rahvakunsti otsida. Siin on ju palju muud rahvast, põhiliselt usbekid. Allan ostab siiski ühe kohaliku mütsi - heleda viltkaabu. Käime ka teisel pool jõge vanal turul, kus on veidi puhtam. Seejärel jalutame tagasi hotelli. Naised olevat kohalikus ujulas, vahetame sõnumeid. Selgub, et basseini vesi on päris külm, äsja vahetati. OK, ujuma me ei lähe, kuid lepime kokku, et õhtustame kusagil väljas. Saamegi 20 paiku kokku ja liigume mööda sama Masalijevi avenüüd, kus ka meie hotell asub. Astume sisse ühte kohalikku viisaka välimusega restorani, kus rahvast eriti palju pole. Neli inimest saavad istuma idapäraselt - rätsepistes,  üks - läänepäraselt - toolil. Ettekandjad toovad menüü, kuid ei oska vastata küsimustele ja midagi soovitada, jätavad kuidagi juhmi mulje. Tellime siis pimesi, mina valin "Osh beshbarmak", et prooviks ära ühe kohaliku roa. Saan oma "lemmiku" - vesised nuudlid lambalihaga, mis mulle juba laagris ei istunud. Salatit, mida teised tellisid, ei toodud. Kuidagiviisi saan ikka kõhu täis. Oleks pidanud otsima ikka üles selle restorani, mida hotellis Allanile soovitati. Arve 5 inimese peale oli 1282 somi, mis eurodes teeb umbes ... 20. Jalutame õhtusel tänaval, naised tahavad külastada vastasolevat mošeed, sätivad rätikud (kust nad nüüd äkki need said?) korralikult pähe. Just sel ajal, kui restoranis istusime, oligi kõlanud imaami kutse palvusele. Nagu arvata võis, palvuse ajal mošeed külastada ei saa, paluti viisakalt oodata. Ajan ühe kohaliku noormehega, kes siin valvab, juttu - ta küsib et mis usku me oleme, kas kristlased? Ütlen diplomaatiliselt, et meil on jah põhiliselt kristlased. Ei jõua palvuse lõppu siiski ära oodata, astume minema ja andume hoopis maistele ahvatlustele - ostame head jäätist. Jäätisetuutu hind on 10-20 somi, st. 15-20 eurosenti. Allan otsib rahavahetuspunkti. Läheme tagasi hotelli, leppides enne kokku, et saame hommikul kokku, et Mariele õnne soovida. Magame juba, kui umbes kella 1 paiku minu telefon heliseb - üks sõber Eestist helistab - seal on kell veel 22. Vajutan kinni ja saadan messi, et olen Kõrgõzstanis, siin on kell 1 ja magan juba.

27. E, 08.08 - Ošis
Ärkame Allaniga mobiilitirina peale kell 7.30, peseme, helistan korraks Ehtelile ja läheme 8 ajal üles 52. toa ukse taha, koputame. Kostab unist juttu, et me olevat 8.30-ks kokku leppinud. Kuid pole hullu, õnnitleme Mariet ja kingime talle vaibakese. Lepime kokku, et kella 11 ajal läheme Suleimani mäele sünnipäeva tähistama. Nüüd aga laskume Allaniga alla 1.korruse restorani, kus meid ootab tavapärane "rootsi laud" - võtame, mida hing ihaldab. Allan on ikka mures oma pöidla pärast, jääb hotelli autot ootama. Ennustan, et seda ei tule. Nii läheme piknikku pidama neljakesi. Ostame ühest väikesest kauplusest kaasa veini (mustsõstramaitseline "Tšornõje glaza"), turult veel lisaks suure arbuusi, saiakesi, tomateid. Seljakotis on ka matkast järgi jäänud suitsuvorsti. Suleiman-Too on 5 tipuga kaljumägi keset Oši linna. Kui me liigume turu poole, hakkab ta  kaugelt silma. Ületame jõe ja varsti satume küllalt hoolitsetud parki, mille taga ongi värav ja ka piletikassa. Pileti hind on sümboolne, 20 somi. Algab päris väsitav tõus mööda kivist treppe. Päike lõõskab lagipähe - kirun ennast mõttes, et unustasin nokkmütsi kaasa võtta. Paistab et see mägi on ka kohalike seas väga külastatav koht, kus käib nii noori kui vanu. Näiteks nägime, kuidas üks kohalik memmeke kahe saatja toel tuli trepist alla. Täpsemalt - teda tõsteti trepiastmetel alla. Kivised astmed on libedad, kohati lausa läikima hõõrutud - nii palju on siin käijaid! Jõuame esimese mäe tippu, kus on väike pühakoda ja suveniiride müügiletid. Teeme siin ka ühispildi. Linnale avaneb aga uhke vaade - Oš on nö. madaltiheda arhitektuuriga, kõrghooneid eriti silma ei paista. Jalutame mööda betoonist rada edasi, otsime varjulisemat kohta pikniku pidamiseks. Teise kaljumäe jalamil, rajast natuke kõrgemal on üksik puu ja parajalt ruumi neljale inimesele istumiseks. Mina istun küll ühe veetoru peal, aga pole viga. Veedame seal mõnusalt aega, maitseme veini ja kaasavõetud hõrgutisi. Mitmed allpool liikuvad inimesed tervitavad meid sõbralikult, tulevad juttu ajama, mõned tahavad meiega koos pilti teha. Seejärel liigume edasi, enne lahkumist jälgime hoolikalt, et meist prahti maha ei jääks. Kolmanda kaljuse tipu sees on näha koobast, Ehtel ja Kersti lähevad sinna vaatama, mina ja Marie jääme pingile istuma. Ootame - naisi ei tule ega tule. Marie jääb põõsa alla varju, mina tõusen ka mööda kuiva ja kivist mäenõlva ka koopasuu poole. Näen seal inimesi, kuid need on üks noorpaar, kes ka varsti kaovad. On's see kükloobi koobas, kuhu inimesed kaovad!? Sisenen koopasse - see pole väga sügav, kuid küllalt avar, keskel on vana lõkkease ja laes on avaused, kuhu saab kergesti ronida - ah sealtkaudu siis lahkutaksegi! Ma ei hakka sinna ronima, teen vaid mõned pildid ja laskun tagasi alla. Liigume kahekesi edasi, nurga taga paistab nagu mingi raadiolokaatori moodi asi. Selgub, et see on hoopis uhke muuseumi väljapääs! Sissepääs koos piletikassaga on allpool - ostame piletid (150 somi) ja astume sisse. Muidugi on Ehtel ja Kersti siin! Nüüd siis vaatame muuseumis üheskoos ringi. Eksponaadid on huvipakkuvad, kuid kõige huvitavam on muuseum ise - hiigelkoopad mäe sisemuses ja sealjuures peegelsile kivipõrand. Naudime mõnusat jahedat õhku. Väljumiseks tõuseme mööda väga järsku treppi üles, kus on saal ja avar terrass. Ka seal palutakse meid kohalikega ühele pildile. Ju siis oleme nende jaoks eksootilised? Otse all mäe jalamil on näha hiigelsuurt mošeed. Laskume mööda teed allapoole parkimisplatside juurde. Seal saame ära panna kogunenud prügi ja käia WC-s. Liigume mööda metallaia taga olevat munakiviteed tagasi "kodu" poole, hoidudes võimalusel puude varju. Möödume nüüd ka sellest suurest mošeest, mida enne ülaltpoolt nägime. Samas on ka medrese. Hetkel on mõlema juures vaikus, inimesi näha pole. Siis jõuame jälle sama värava juurde, kust varem sisenesime. Roheline park, suur sild, turupiirkond. Ehtel tahab minna turule, me ülejäänud aga liigume hotelli poole. Nagu arvasin, ei olnud Allanile keegi järele tulnud, ta vaatab ühelt vene kanalilt ühte macho-filmi. Käin duši all, siis pakin oma seljakotid ära. Suurem saab olema 28 kg, väiksem - 7 kg. Käin administraatori juures igaks juhuks küsimas - meile tullakse järele kell 2 öösel. Kohalikku raha on veel üle - käin poes seda kulutamas, ostan veini jms. Õhtul istume neljakesi väljas lavatsil, ajame juttu, joome veini ja hammustame peale suitsuvorsti-juustu ja leiba. Sünnipäevalaps Marie on väsinud ja magab oma toas. Meie läheme tubadesse sama tegema kella 22 paiku. Mobiili panen tirisema kella 1.30-ks.

28. T, 09.08 - Kojusõit!
Äratus on kell 1.30, käime pesemas, riietume ja viime oma kotid fuajeesse. Seal selgub tõsiasi, millele vihjas ka Olja üleval baaslaagris - tasuta on siin vaid 1 öö, ülejäänute eest peame maksma - 1 toa eest 120 dollarit. Tagantjärele - kui oleksime baaslaagris 1 päeva enam olnud, oleksime odavamalt pääsenud. Või siis oleks juba eile kell 12 välja kolinud. OK, maksan omalt poolt 60 dollarit ära, Allan maksab sama summa somides. Saame ka vastava kviitungi 8200 somi väärtuses. Naised on rohkem ärritunud ja vaidlevad administraatoriga, lõpuks ikka maksavad. Me Allaniga käime hotelli restoranis, võtame mõned kohvid. Buss saabub hilinemisega. Peale meie sõidavad lennujaama veel kaks prantslast, nende lennuk väljub varem ja nad on silmanähtavalt ärritunud hilinemise pärast. Autojuht püüab pingeid leevendada, kutsub mind tõlgiks. Tõstame lõpuks oma kotid bussi peale ja läheb sõiduks. See ei kesta kaua, maksimaalselt ehk pool tundi. Lennujaama sisenemisel valgustatakse kotid läbi - turva mõttes väga mõistlik! Sees võtame kottide transpordiks kärud, esmalt liigume vale värava juurde, siis õigesse, kust väljub Istanbuli lend. Autojuht tunneb ikka muret nende kahe prantslase pärast, kas nad jõudsid. Läbime turva- ja passikonrolli ning seejärel peame saalis jälle pikalt ootame. Võtame Allaniga veel viimaste somide eest puhvetist kohvi ja pudeli vett. Lõpuks ometi algab pealeminek, bussiga viiakse meid lennuki juurde. Lend TK-0361 Oš-Istanbul väljub tegelikult õigel ajal, kell 5.30. Istume Allaniga kõrvuti, meie naised istuvad kõrvuti, teisel pool vahekäiku. Tukun, siis pakutakse süüa-juua. See on jälle pikk sõit, kuid lõpuks oleme Istanbulis. Siin on rahulik, nagu polekski olnud ei juunikuist pommiplahvatust ja juulikuist riigipöördekatset. Atatürki lennujaam on ikka väga suur, jalavaeva saab siin kohati kergendada eskalaatorite abil. Põgus turvakontroll ja saame istuma ühte ootesaali. Käin tax-free poes ostamas koju idamaiseid maiustusi (rahat lukum), kirjutan päevikut. Kui suurele ekraanile ilmub ka meie lennu TK1421 Istanbul-Tallinn info, liigume vastava värava juurde. Istume seal ja märkan äkki kaugemal Ruslani moodi meest, ütlen seda ka Allanile. Viimane ei usu, nad peaksid olema veel Pobeda all, kuigi, nagu kuulda oli, halva ilma tõttu jäi tippu minemata. Natukese aja pärast selgub, et ikka ongi Ruslan! Ajame juttu, ta sõidab ka sama lennukiga Tallinnasse. Märkan reisijate hulgas ka teisi tuttavaid Eesti inimesi, näiteks Tartu Pauluse koguduse õpetajat Joel Luhametsa. Saadan koju messi, et tõenäoliselt jõuan Tartusse kell 21 paiku, kui Tallinnas bussi peale saan. See lend kaua ei kesta, ootusärevalt vaatame monitorilt lennuki asukohta - lõpuks oleme koduse Eesti kohal! Maandume Tallinnas 17.35 paiku ja tunneme et oleme ... kodus - õhk väljas on meeldivalt jahe. Lennujaamas saame kätte oma kotid, pakime veidi ümber. Ajan Joel Luhametsaga põgusalt juttu, ta olevat ka kunagi mägedes käinud. Osadel on lähedased juba vastas - esmalt Kerstil ja Mariel. Jätame nägemiseni. Ka Allan lahkub, jääme Ehteliga kahekesi. Läheme alla ja ostame automaadist pileti kl.18.35 Tartu bussile. Ootame, rahvast koguneb. Lõpuks buss saabub ja siseneme, suured kotid paneme alla pagasisse. Minu kohal istub juba keegi, ei hakka ära ajama - lähen tahapoole, kus 1.klassi kohad - ruumi on lahedalt. Saadan koju messi, et saime bussi peale. Sõit möödub mõnusalt, põhilise aja loen. Tartu bussijaamas ongi Kaupo ja Kaarel autoga mul vastas. Teen ettepaneku, et viime möödaminnes ka Ehteli koju, ta elab Karlova linnajaos. Selle väikese tiiru järel jõuangi kella 22 paiku jälle koju. Suurel Mäel on käidud!




Kalle Kiiranen,
04.10.2016