Peale 21 Tartu Maratoni (1981-2012), Vasaloppetit (2002), Jizerska
Padesatkat (2008), Marcialongat (2009) ja Finlandiahiihtot (2009) oli
minu jaoks loogiline võtta ette ka väidetavalt üks raskemaid ja ilusamaid WL sarja
klassikamaratone otse suusatamise sünnimaal Norras - Birkebeinerrennet.
Viimane oli mul mõtetes tegelikult juba mitu aastat, tegudeni
jõudsin alles 2011.a. sügisel. Loomulikult sai küsitud
infot nii varemkäinutelt kui ka veebist otsitud. Youtubes leiab Birke kohta palju vahvaid ja
õpetlikke videoklippe. Selle suusamaratoni omapäraks peale raske raja (54 km peale kokku üle 1000 m tõuse) on ka nõue,
et
igal osavõtjal peab olema sõidu ajal seljas seljakott, kaaluga vähemalt 3,5 kg. Legend
räägib, et 1205.a. jõulude paiku võtsid kaks
sõjameest (birkebeinerid - birch-legs ingl. k.)
ette raske suusaretke Gudbrandsdali orust üle lumiste mägede
Østerdaleni orgu, et vaenlase eest varjule viia 2-aasta vanust
Norra printsi Haakon Haakonsoni. Viimasest saab hiljem Norra kuningas Haakon IV, kes tegi lõpu kodusõjale. Ning selle kuningliku retke auks
korraldatakse nüüd alates aastast 1932 Birkebeinerrenneti nime kandvat suusamaratoni,
kus seljakott osavõtjate seljas sümboliseerib siis seda
väikest kuningapoega. Ja otse loomulikult käib sportlik
võistlus rootslaste kuningliku Vasaloppetiga - kus on rohkem
osavõtjaid.
Seekordne sõit 17.märtsil on omamoodi juubelisõit -
75. kord! Ära on jäänud see üritus vaid 7 korda -
1941-45, 1948 ja alles hiljuti - 2007.a., kui ülitugeva tuule
tõttu üleval platool sõit lausa katkestati. Rada
kulgeb Renast (start üleval Tingstadjordetis - 280 m) üle mägede Lillehammerisse
(finish üleval Birkebeineri suusastaadionil - 490 m), kusjuures paar korda
tõustakse metsapiirist kõrgemale, kuni 800- 900 meetri kõrgustele platoodele. Norra kõrgeim (kuni 2469 m) mägipiirkond Jotunheimen, kus 1996.a. sai matkatud, jääb siit kirdesse. Silver Eensaar kirjeldab oma 2009.a. blogis päris adekvaatselt Birke suusaraja kulgemist. Kellel huvi, võib Swixi kodukalt
lugeda ka sõidutingimuste statistikat 43 aasta (1965-2008)
näidetel. Tegelikult toimuvad viimastel aastatel erinevad
sõidud terve eelneva nädala kestva suusafestivali raames: HalvBirken (poolmaraton), Staffetbirken
(teatesõit), FredagsBirken jms. üritused. Lisaks ka kolmiküritus - 2012.a. 25.aug.
toimub samas piirkonnas 94 km pikkune mägirattasõit
(Birkebeinerrittet) ning 15.septembril - 20 km pikkune murdmaajooks
(Birkebeinerloppet). Norralased on sportlik rahvas.
Registreerumine avati 18.oktoobril, mina panin end kirja 4 päeva hiljem -
maksin Visa virtuaalkaardiga, lisaks osavõtumaksule (1130 NOK = 147 EUR)
võtsin ka ööbimise "Rena Leiris" (380 NOK = 49 EUR). Saatsin organiseerijatele igaks
juhuks ka oma varasemate WL maratonide tulemused - vastasid, et
arvestavad nendega. Leidsin paar mõttekaaslast, kes ka Birket
sõita tahtsid - Tarmo Neemela ja Andres Maarits - tuttavad mehed
Marcialonga-käigult. Võtsime ära lennukipiletid;
kuna sõit ise toimub laupäeval, siis kõige
sobivamaks osutus Estonian Air - reede hommikul 7:50 Tallinn - Oslo
(lennujaam on tegelikult ca 30 km eemal Gardermoenis) ja tagasi pühapäeval kell 13:05 Oslo - Tallinn. Laupäeva õhtul Tallinnasse otselende
ei ole. On küll AirBalticu 20:35 lend ümberistumisega
Riias, Tallinnasse jõuab see aga südaöösel. Mina
sain 21.nov. Tallinn-Oslo-Tallinn lennukipiletid 125 EUR
eest, lisaks tuleb
suusapagasi eest maksta veel tasu - esialgu loeme eripagasi
uuendatud tingimustest ehmatusega, et see läheks maksma sellise summa, et
kasulikum oleks kohapealt juba uued suusad osta. Telefonikõne
numbrile 16101 rahustab siiski meid - kokku maksab see siiski "vaid" 40 EUR
suusakoti kohta. Gardermoenist edasi
Renasse pidi saama rongiga, ca 2 tundi sõitu, ümberistumisega
Hamaris. Siin on abiks Andres Pae blogi 2011.a. käigust, kahjuks lõpetamata. Nüüd tuli otsida veel üks ööbimiskoht
kas Lillehammeris või otse Gardermoeni lennujaama lähedal.
Tarmo otsis - esimeses hotellikohti enam ei olnud, seega jäi
teine variant - leidsin sellise koha nagu Gardermoen Airport Motell,
kuhu broneerisin 3-se toa 825 NOK eest. Sellega olid
novembri lõpuks põhilised logistilised
ettevalmistused tehtud. Niipalju veel, et kuigi ajakirjanduses on
vilksatanud, et Birke osavõtupiletid on müüdud paarikümne minutiga ära, kehtib see vist ainult norrakate jaoks; näiteks ilmus veel veebruarikuus Tartu Maratoni uudistes teade, et eestlasi oodatakse Birkele registreeruma.
Iseasi millisesse stardigruppi siis veel sai - kuigi aega
võetakse kiibiga, on lõpupoole rada ikkagi viletsam ja
kui veel aeglasemad sõitjad ees, siis pole see just tore.
Tähtis on sattuda oma võimetele vastavasse gruppi.
Iga osavõtja saab Birke-ID numbri ja sellega saab logida vastavasse portaali sisse. Peab aga ütlema, et Birke veebiinfo on küllalt lahja
ja tihti ka eksitav. Näiteks leidsin sealt mingi Engangslisens bestilli - 120 NOK ??? Hiljem selgus, et see vaid
kohalikele. Kõike ei olnud ka inglise keelde ümber pandud,
norra keelest arusaamisel aitas...Google translate. Mingi
stardinimekiri hakkas vaikselt (2011.a. nime all ?) ilmuma jaanuarikuus, mina olin saanud
koha 9.gruppi, start kell 8:50. Birkebeinerrennetil on ca 16000 osavõtjat ja start käib lainetena,
gruppide kaupa - kell 7:00 stardivad kõige väärikamad,
üle 65.a. vanused suusatajad, kell 8:00 läheb teele eliit ja
nii edasi, 5 minutiste intervallidega, lastakse korraga lahti ca 500 suusatajat.
Sellel talvel andis Eestis looduslikku lund oodata, arvestatav kogus sadas maha
alles jaanuari keskel. Seni tuli läbi ajada Tehvandi
paarikilomeetrise kunstlumeringiga, mille reljeef on alguseks ikka
liiga
raske. Kuid Estoloppeti sõidud sai ikka ära peetud ja
endalgi oli enne Birket juba 5 maratoni tehtud ja ca 750 suusakilomeetrit kirjas. Kui esimestel
sõitudel ei olnud erilist minekut, siis mida edasi, seda
paremaks enesetunne läks. Nüüd oli peaasi mitte
haigestuda! Tagantjärele - sel talvel ei olnud kordagi isegi nohu!
Väikesed seljahädad ikka aeg-ajalt kimbutasid. Võtsin
igaks juhuks siiski reisikindlustuse - terviserikete, pagasi kadumise
ja reisitõrke juhuks.
Ja nii saabubki maratonieelne kiire nädal. Umbes nädal enne
ärasõitu saame stardikaardi (Starting card), kus kirjas
stardinumber (minul - 6181), stardiaeg jms. info. See tasub välja printida ja kaasa võtta! Sai piilutud siis ka Norra ilmaennustust ja Swixi määrdesoovitusi
- paistab, et seekord domineerivad sõidu ajal plusskraadid - kliistriilm
seega. Nii nagu ka Eestis. Veebikaamerate pildid näitavad,
et lund seal ikka on. Libisemisalale panen juba kodus parafiini (Toko
punane +
Toko HF kollane + Rex TK-244), pidamisalale - vaid
õhukese kihi kruntkliistrit. Suusakeppide ümber saab transpordi
ajaks pandud juba läbiproovitud
penoplüuretaanist toruümbrised ning
suusaotste, sidemete ja kandade ümber - mullikilest pehmendused.
Suur seljakott tuleb umbes 17 kg - kaasa on vaja võtta
magamiskott,
suusariided -saapad, -määrded, föön, toitu jms.
Sõidukotiks on mul aga juba sügisel, enne Rogaini ostetud
Ferrino multispordi kott mahuga 10+3 liitrit - küllalt väike
ja mugav, kuid tuleb hästi läbi mõelda, kuidas
nõutud kaal kätte saada - see peab
sisaldama mitte kive ja rauda, vaid kuivi riideid, tuulepluusi, toitu,
jooki ja
suusamäärdeid. Hea mõte on toiduna võtta kaasa
juustu - see on piisavalt suure tihedusega. Sõbrad
võtavad
kaasa ka purgiõlut, lõpus hea end premeerida kergelt
joovastava sõõmuga. Norra on kallis maa, mida saab, tasub
kaasa osta Eestist. Kuna lennuk väljub varahommikul, sõidan
bussiga
Tallinnasse juba neljapäeva õhtul ja
ööbin oma
sugulaste juures Pallasti tänaval. Andres on nii kena, et lubab
hommikul sealt autoga läbi sõita, et koos
lennujaama minna.
Reede hommikul 6.30 ajal ongi auto maja ees, seal on
juba Andres,
Reelika, Tarmo, mahun veel minagi. Lennujaamas teeme ära check-ini, maksame suusakottide eest ja anname nii viimased kui ka reisikotid ära
pagasisse. Väike poleemika tekib selle üle, milline isikut
tõendav dokument peab Norras kaasas olema - kas peab olema
ka
pass? V: võib olla pass, kuid piisab ka
ID-kaardist. Stardime
õigeaegselt, kella 8 paiku rebib lennuk end maast lahti.
Estonian Air, vaatamata majandusraskustele, üllatab - isegi nii
lühikesel lennul (ca 1,5 tundi) pakutakse kergelt süüa
ja juua. Loeme värskeid ajalehti. Lennuk hakkab laskuma, läbi
pilvevati paistavad kõrgemad mäekuplid. Maabume Gardermoeni
lennuväljal kella 9:30 paiku, ka siin on sompus ilm. Lükkan
kella 1 tund tagasi, edasi on kohalik aeg. Suundume lennujaama ja
otsime üles lindi, kus peaks meie pagas tulema. Kotid saame
küllalt kiiresti kätte, suusakottidega on veidi ootamist.
Kohtame samas teisigi eestlasi, kes ka Birkele lähevad - ajame
juttu ja teeme pilte. Nendele tuleb mingi buss vastu, meie aga
võtame kassast rongipiletid 11:05 väljuvale Rena rongile
(278 NOK=36 EUR). Maksta saab praktiliselt igal pool tavalise
deebetkaardiga. Sularaha võetakse ikka ka, kuid otsest vajadust
seda vahetada siiski ei ole. Perroonile saamiseks tuleb minna
eskalaatoriga korrus allapoole. Rongis on ka teisi suusakottidega
inimesi. Väljas on läinud päikesepaisteliseks,
rongiaknast vilksatavad mööda Norra maastikud - siinkandis on
lund väga vähe. Enne Hamarit jääb vasakut kätt
suur Mjossa järv. Hamaris on meil umbes tund aega ootamist. Istume
või jalutame jaamahoone ümber, näksime
kaasavõetud toitu. Kui kella 13 paiku tahame
läbi tunneli minna 2.perroonile, on seal asjamehed ees ja teatavad
et rongid on väga täis ja juhatavad natuke maad eemal
ootavate busside peale. Bussis satume juttu ajama ühe norra
vahva suusaseltskonnaga. Renasse jõuame umbes 1 tunniga. Suundume
võistluskeskusesse - Amoti kommuuni kultuurimajja (Amot kulturhus),
kuid esmalt satume ikka müügimeeste telki. Teadsime
loomulikult, et Norra hinnad on kõrged, kuid üllatav
siiski, et ka Swix määrded on siin tunduvalt kallimad kui
Eestis. Stardimaterjalid saame tagapool asuvast kultuurimajast,
ümbriku
sees on rinnanumber, jala
ümber pandav kiip, kleepsud nii
suuskadele, väikese seljakotile kui ka suurele kotile jms. Suurt
värvilist kilekotti siin ei olegi, kuid mul on TM oma kaasas,
panen selle suure seljakoti sisse ja kõik kuivad riided sinna -
hiljem selgub, on see hea mõte. Laua pealt tasub
võtta ka Birkebeineri programmi trükis - kuigi enamuses
norrakeelne ja palju reklaami, on seal ka meile kasulikku infot. On ka
36-leheküljeline Startlister - kõik on jagatud vanuseklasside vahel, annab enda nime sealt üles leida.
Jalutame veidi Rena peatänaval,
pildistame vana puukirikut jm. vaatamisväärsusi,
seejärel suundume teisel pool jõge asuva Rena Leiri poole -
pidi olema mäe otsas, kus paistab veetorn. Tegelikult on siin 2
jõe ühinemiskoht - Rena jõgi suundub suurde Glomma
jõkke. Jalgsi on õigem minna üle kaarsilla Glomma
jõel, 2 suuremat silda paremalt üle mõlema jõe on rohkem sõidukitele. Algul
kahtlesime selles valikus ja ekslesime veidi. Rena kaart oli mul
kaasas, kuid ... muidugi ei viitsi kotist välja võtta!
Teisel pool jõge suundub tee üles mäkke ja laia
kaarega jõuame kohaliku sõjaväeosa juurde, "Rena
Leir" on meie jaoks selle taga asuv spordihoone. Registreerume seal - käe
peale lüüakse tempel - et oma. Suure saali põrandal ja
ka pealtvaatajate tribüünidel on sadu pakse poroloonmatte, meie
valime ikka kõrgemad korrused. Väljas määritakse juba suuski, ka meie läheme pidamist panema.
Ebamugav see tegevus ilma suusapukita on, kuid üksteist aidates
saame kuidagi hakkama. Paneme alla soovitatud Swixi kliistreid - alla KR35,
peale - K22n. Abiks on kaasavõetud föön ja
pikendusjuhe. Tarmo tõmbab libisemisalale spets.vahendiga veel
sooned - vee ärajuhtimiseks. Saame ka proovida - peaasi et sellega
kliistri peale ei satu! Rohkem peamurdmist valmistab küsimus -
kuhu jätta suusad ööseks? Sisse viia ei tohi. Vaatame et
kõik jätavad kotiga välja, teeme ka nii. Mina teen
vahepeal spiraaliga kuuma vett ning söön kaasavõetud
kiirnuudleid ja -putru - kõht on selle rahmeldamise peale
tühjaks läinud. Pärast avastame, et spordihoones on ka mingi
söögikoht, käime ka seal söömas.
Samas on ka arvutiterminalid - muidu pole viga, kuid
hiire asemel on paneelil üks raudmuna, mille
pööritamiseks peab ikka tugevat jõudu kasutama -
sõdurite värk! Mida enam õhtusse, seda rohkem
rahvast koguneb ja enamus matte on juba hõivatud. Sätime
hommikuks oma sõiduasjad ja seljakoti valmis - timmime viimase
kaalu 3,5 kg peale - samas on vedrukaal kontrollimiseks. Enne
magamaheitmist kusagil kella 22:30 paiku käin veel dushi all -
värskem tunne magamiskotti pugeda. Mobiili panen tirisema kella
5.30-ks.
Magada oli üllatavalt hea. Tuli pannakse põlema juba enne 5
ja esimesed minejad hakkavad vaikselt sättima. Käime ka
pesemas ja hinna sisse kuuluvat hommikueinet söömas.
Söögisaalis on "rootsi laud" - võtad mida tahad ja
kuipalju tahad. Sööme ikka putru (see on küll maitsetu),
kohvi, mahla, võileibu. On palju pisikestes pakendites ja
tuubides olluseid, nii soolaseid mereande kui moose. Igatahes -
kõht saab täis. Pakime asjad, võtame väljast
oma suusad ja kella 7 paiku liigume allapoole sõjaväeosa
värava ees parkimisplatsil seisvate busside peale. Sõit
kulgeb kõigepealt tagasi üle jõe Renasse ja sealt
teisele poole mäkke 280 m kõrgusel olevasse stardikohta.
Lõpp läheb aeglaselt, meie ees on ootamas ka teisi
sõidukeid. Tarmol läheb juba kiireks, tema start on 8:20.
Saame lõpuks kohale, igaüks tegutseb nüüd
omaette. Parkimisplats on väga-väga porine, kohati on pandud
maha lausa suuri tekstiilikangaid, et nii libe ei oleks. Suvisel ajal
olevat siin heina- ja põllumaad. Palju aega ei ole, panen
suusasaapad jalga, võtan suusad-kepid kotist, kõik
sõiduks mittevajaliku panen suurde seljakotti
ja annan 9. laine pagasiautosse. Jõuan käia veel
välikäimlas ja isegi suuski proovida - pole vigagi, libiseb
ja peab. Samas juba esimesed grupid lähevad.
Ümberringi sagivad tuhanded
inimesed, valjuhäälditest kostab
norrakeelne jutt, kõrgel õhus põrisevad kopterid.
Taevas on pilves, õhutemperatuur on kusagil +3C. Kõrgemal
künkal seisab üks peaauhind - Volkswagen - see autofirma on Birke peasponsoriks. Leian
küllalt lihtsalt üles oma "9. pulje"
ja näen seal
kohe ka Andrest mulle viipamas. Sätime suusad kõrvuti,
jõuame veel
võimelda ja piltigi teha - võtsime mõlemad ka
fotokad kaasa. Tarmo on ilmselt läinud - nagu ta hiljem kurtis,
oli hilja peale jäänud, sai oma 4. stardigrupis koha
lõpuridades. Kell ligineb 8:50-le - seame end stardivalmis,
kinnitame suusasidemed -
ja siis on ka 9. lainel minek! Erilist trügimist ei ole, kuid
silmad peab ikka lahti hoidma. Rada hakkab vaikselt
mäkke kerima, esialgu pole vigagi, kuid tunnen, et suusk ikka
ei pea hästi. Tempo on alguse kohta päris kõrge,
lükkan paaristõugetega, kuid tunnen, et nii ma
lõpuni välja ei vea! Õnneks on kusagil 5.
kilomeetril
määrdeabi ja erilise järjekorrata saan
löögile. Asi käib kähku, suuskade pidamisalad
lastakse üle
rulli ja sellest oli tõesti abi - nüüd saan
mõnusalt "vahelduvat" sõita. Kusagil 13. kilomeetril
pikk tõus lõpeb (Dølfjellet - 820 m) ja peale
hoogsat laskumist
jõuame lagedatele platoodele, kus tundub, et on
miinuskraadid.
Rada on piisavalt lai, valida on vähemalt 5-8 jälge.
Jälle
pikkkkk tõus. Birke omapäraks ongi pikad tõusud ja
pikad laskumised - Tartu Maratoni raja tõusude summa pidi
olema ka 800 m, kuid seal vahelduvad tõusud laskumistega
tihedamini, saab taastuda. Paljudes
kohtades on pealtvaatajaid, kes istuvad mõnusasti raja
ääres, joovad teed ja kohvi ning ergutavad maratoonareid.
Enesetunne paraneb, ju sain
mootori tööle. Joogipunkte on rajal kuus : 1.
Rostadsætra (6,5 km), 2. Skramstadsætra (10 km),
3. Dambua (17 km), 4. Kvarstad (27 km), 5. Midtfjellet (34 km),
Sjusjøen (40 km).Võtan igas punktis ikka topsikese
pakutavat Enervit jõujooki või mustikakiselli,
lõpupoole ka 1-2 kaasasolnud geeli. Joogipunktide
järel on raja peal väga palju topse ja
geelituube - tõstan vaheldumisi jalgu, et mitte neid enda
suusa alla saada. Laskumised on siin pikad ja saab päris
kõva hoo sisse, kuid ei midagi hullu, tuleb kindlalt olla kas
jäljes või siis (kui seal paremini libiseb) jälje
kõrval. Järske pöördeid, nagu ntx Jizerskal,
laskumiste all siin ei ole. Raske hakkab mul jälle olema kusagil
30.-34. km vahel
tõusudel - on tunda kergeid krampe nii käte- kui
kõhulihastes. Ometi tarbisin eelnevatel päevadel
magneesiumit, ühe ampulli võtsin sisse ka vahetult enne
starti, ka kaasas on üks. Raja kõrgeim punkt on
kusagil peale 34. kilomeetrit Midtfjelletis - ca 920 m. Libisemine
on viletsamaks
läinud, ühe lausiku koha peal võtab midagi alla,
käin lausa käpuli. Sjusjøenis, raja 41.
kilomeetril algavad
lõpulaskumised, kus võidavad need, kellel veel lippamist
on. Minul seda millegipärast ei ole ja minnakse ikka
mööda. Keegi (aasta hiljem Suusahundi sõidul selgub,
et see oli Tuulis Mägi, kellega kunagi oli väike
kirjavahetus) hõikab
mulle sulaselges eesti keeles - jõudu Tartu meestele! Raja
ääres on jälle palju pealtvaatajaid, kõiki
ergutatakse. Siin on paar kurvilist laskumist, kus paljud sahatavad.
Viimased 5 kilomeetrit kulgeb
jälle igavamal maastikul, metsasihtidel elektriliinide all. On
juba kuulda finishiala valjukatest kostvat juttu. Lõpus on
veel viimane, S-kujuline kaar ja libisen kergendustundega üle
lõpujoone.
Birke tehtud! Kell on kusagil 12:40.
Finishikoridor on rahvast paksult täis, samas sebivad veel
korraldajad, kes koti kaalu kontrollivad - mitte kaaluga, vaid
lihtlabaselt käega tõstes. Võtan suusad jalast ja
liigun massiga kaasa, samas pakutakse kohe juua, suppi ja õunu.
Antakse ka väike Birkebeinerrenneti rinnamärk, kus ilutseb
suurelt number 75! Ilm on mõnusalt kevadine, päikegi kumab
aeg-ajalt läbi pilvede. Vahetan samas niiske alussärgi
seljakotis olnud kuiva särgi vastu ja tõmban peale
tuulepluusi ja -püksid - täiesti mõistlik oli need
seljakotti suruda, kuna vahetusriiete kott ei olegi mitte siin
üleval suusastaadionil, vaid all Lillehammeris. Samas aga tasub
siin võtta pakutavat sööki-jooki, kuna all seda enam nii
lahkelt ei jagata. Selles mõttes halb - kõigepealt peaks
saama ikka kiiresti riided vahetatud, siis süüa-juua. Samas
tõusevad õhku 2 kopterit, neid tiirutas nii stardis kui
ka hiljem raja kohal. Hiljem leiangi veebiavarustest vastava, üle
3 tunni kestva video, kus palju võtteid ka ülevalt tehtud.
Samuti saab igaüks oma numbri järgi otsida raja 4 kohas tehtud videoklippe ajal, kui tema grupp parajasti seal on. Tehti ka pilte - saab otsida ja failina või paberkujul tellida. Parkimisplatsil on palju väsinud suusatajaid, kes kõik busside peale
tahavad. Korraldajad juhivad kindlakäeliselt seda rahvamassi -
saame kenasti peale ja püüame bussi sisustust kliistriste
suuskadega mitte ära määrida - suusakotid on ju
nüüd ka all. Hea, et finishis jagati suusakinnitusi!
Håkons Hall on hiigelsuur kaarhall Lillehammeri idaservas, ta on üks osa 1994.a. taliolümpia kompleksist. Suusad-kepid
annan suusahoidlasse ja laskun alla suurele muruplatsile, kus on maas
tuhandeid erivärvilisi kotte. Õnneks ikka
süstematiseeritult - leian enda oma kergesti üles. Ja hea, et
panin koti sisse suure kilekoti, hiljuti lume alt vabanenud maa on ju niiske - nüüd on asjad ikka
kuivad. Jalad on päris väsinud ja valusad,
komberdan halli ja otsin seal esmalt üles esimese dushiruumi.
Peale pesemist ja riietevahetust helistan Tarmole, nad on kusagil
"saali keskel", kus tuhandeid inimesi. Saan kätte diplomi - minu aeg tuli 3:50:49, koht M 55-59 vanuseklassis - 281!.
Lõpuks näen ka kaaslasi - Tarmo on teinud v. hea
sõidu - aeg 3:17:59. Tema sai ka väikese pokaali, mis
antakse minu teada neile, kes saavad aja, mis oma vanuseklassi
võitja ajast
ei ole üle 25% suurem (vanuseklassi võitja aeg
oli 2:54:31 - seega on minu aeg 32% suurem). Andrese aeg on
4:05:34. Samas käib ka
autasustamine - meestest võitis ajaga 2:21:34 Anders
Aukland , naistest ajaga 2:47:02 Seraina
Boner. Üldnimekirja siin kahjuks ei olegi, kõik on
jagatud
vanuseklassideks. Tase on kõrge - kui Tartu Maratonil on endal
seni olnud küsimuseks - mitmenda saja sees, siis Norras - mitmenda
tuhande sees (ei taha teada - 4479). Ohh, mis
seal rääkida, isegi M 80-85 klassis on paar meest, kellele alla
jäin. Vanim osavõtja on 92 (!!!) - Tollef Sverdrup -
tema võttis asja juba mõnuga ja kulutas raja läbimiseks
üle 11 tunni. Aga olgem jälle rõõmsad ja uhked
- kuulus suusamaraton sai õnnelikult läbitud! Kohtame
norrakat, kellega ajasime juttu Hamar-Rena bussis - mehel on silma
ümber suur sinikas - oli rajal õnnetult kukkunud. Ostan
mälestuseks kaasa Birkebeinerrenneti motiividega sinise
T-särgi - see maksab siin 199 NOK. Seejärel liigume läbi
rahvamassi välja ja laskume alla Lillehammeri keskusesse.
Kõht on tühi, astume sisse ühte toidupoodi, ostame
veidi süüa ja juua. Banaanikilo on siin 17,30 NOK= 2,3 EUR.
Võrdluseks - kodus ostsin neid viimati 1,3-ga. Kui juba rahast
juttu, siis - kokku läheb selline retk maksma ca 500 EUR. Hakkab
kergelt
vihma tibutama, liigume raudteejaama poole. Viimase lähedal asuva
raamatukogu ees aga näeme muistset birkebeinerit mäest alla
kihutamas, ühes käes pikk suusakepp, teises - paras
põngerjas. Kõik metallist, loomulikult. Raudteejaamas on
teisigi suusakottidega ootajaid, annab kohe leida istumiskohta.
Käime Andresega ringi liikumas, Tarmo jõuab vahepeal osta
rongipiletid. Rongis on vabu kohti vähe, annab lausa otsida. Saame
siiski istuma, suuskade jaoks on siin spetsiaalne nurgake, kuhu mahub
kümneid suuski ja mis käib ketiga kinni. Mina saan
kõrvuti istuma ühe norrakaga, kellega veidi juttu ajame.
Umbes 2 tunniga oleme juba tuttavas Gardermoeni rongi- ja lennujaamas. Uurime
infoletist, kuidas saab sõita sellesse Airport motelli - juhatatakse alla
bussipeatusse B25, kus shuttle-buss
44 pidi sinna viima. Lennujaama ümbruses on motelle ja hotelle palju,
süstik-bussid viivadki siin kohale, tuleb ainult õige valida.
Lihtsameelselt loodan lahti saada tasku põhja kogunenud norra müntidest, kokku
kusagil 80-90 NOK eest - puudu tuli! OK, ostame jälle kaardiga,
kuid seekord minu Visa Elektroni deebetkaart ei kõlba, tuleb
kasutada Tarmo krediitkaarti. Sõitu on umbes 5 km, motell
koosneb mitmest puumajast, kus ühes on registratuur. Näitame
ette oma paberid, tuba on teises majas, antakse võti. Maksame
eraldi 50 NOK ka hommikusöögi eest. Kui teises majas hakkame oma toa
ust lahti tegema, selgub et see ongi lahti ja sees on 3 meest! Selgub
et see on 6-ne tuba ja mehed ise on sakslased, kes saabusid just tagasi
suusamatkalt. Pakuvad meile jägermeistrit ja räägivad
ka oma matkast. Selgub, et ka osasid talviseid matkaradu aetakse siin sisse ja märgistatakse.
Sööme ka oma järgijäänud toiduvarusid, mina
teen ka teed. Oleme väsinud, ronime ülemistele asemetele ja
jääme magama. Andres on vist veidi pahane, et meile eraldi
tuba ei antud.
Sakslased tõusevad pühapäeva hommikul meist varem, panevad asjad kokku ja viipavad
nägemist. Meie käime kõrvalmajas hommikust
söömas - ka siin on nn. rootsi laud. Maratonilt tulnud mehed
on näljased, püüame jääda siiski
viisakuse piiridesse. Paneme seejärel toas oma asjad kokku ja viime
võtme
registratuuri. Väljas on udune ilm, ootame bussi, mis varsti
saabubki. Lennujaamas teeb Tarmo check-ini seekord elektrooniliselt, anname jälle ära oma pagasi - nüüd on hea jalutada ja käia mööda duty-free
poode. Ostame koju nänni kaasa. Lennuk väljub kell 13:05 -
näeme mõni rida eespool istumas tuttavaid mehi - Indrek Kelk, Arne
Tilk, kes, nagu selgub, ka Birkel käisid. Ka seekord pakutakse juua ja kooki - ei ütle ära! Kui
lennuk Eesti õhuruumi jõuab, õnnestub mul
väga selgelt näha Eesti lääneranniku ühte osa, kus
suvel rattaga tiirutasin - Paldiskist kuni Noarootsini. Tallinnas saame
pagasi kiiresti kätte, jätame kolmekesi omavahel
nägemist. Selgub, et Indrekul on auto jäetud lennujaama ja
mahuksin ka nendega koos Tartusse sõitma. Nii saan
lõpus veel uhke kojusõidu Tartu Maratoni Nissan maasturiga!
