Fan-2013 päevik

Ettevalmistused            

Fan on mägipiirkond Tadžikistanis, Hissaari ja Zeravšhani ahelike vahel, Dušanbest umbes 150 km põhja pool. On küllalt käidav piirkond. Sellest ida poole Zeravšhani j. ülemjooksule jääb Matsha mäesõlm, kus juba vähem käiakse. Mina ise sattusin Fani mägedesse esimest korda 1980.aastal. Tookord oli meil lihtne mägimatk, kus ületasime vaid kergemaid kurusid ja vaatasime aukartusega sealse piirkonna kõige kõrgemaid tippe - Chimtarga, Energia, Hansa, Zamok  jt. Ju siis mingi kripeldus ikka hinge jäi - möödus "vaid" 33 aastat, kui jälle sai Fani mäed sihikule võetud, seekord juba plaaniga tõusta ka nendele uhketele viietuhandelistele. Kui aus olla, siis mingi mõte oli ka 2003.a., kuid tollal loobusime ja käisime hoopis Bezengis. Vaikselt sai see Fani-mõte välja öeldud 2012.a. Firni hooaja lõpetamisel ja esimene huviline oli Jüri (Jürka) Vilismäe, kellega olime selleks ajaks juba 6 korda koos mägedes käinud.

Tõsisemalt hakkasin asja tagant lükkama kohe jaanuari alguses. Eveli käis eelmisel suvel Sandberg Reiside grupiga sealkandis, küsisin temalt infot, eriti just logistika kohta. Paraku ta ise sellega ei tegelenud ja soovitas kirjutada Sandberg Reisidesse. Viimase juht Kaarel Liivamäe vastas aga omakorda, et "kõige parema ülevaate saate, kui kirjutate otse minu Peterburi partnerile ... Andrei Kroussanovile (Geographic Bureau)". Tegingi nii ja päris pika kirjavahetuse tulemusena tellisime lõpuks selle firma kaudu Tadžikistani grupiviisa ja kohaliku transpordi.  Evelilt sain teada, et piiripunkt Usbekistani Pendjikenti lähedal (1980.a. väljusimegi sealtkaudu mägedest ja sõitsime edasi Samarkandi ja Taškenti) olevat kinni - seoses sellega otsustasime piirduda ainult Tadžikistaniga.

Alguspunktiks valisin Vertikal-Alaudini alpilaagri, lõpp-punktiks - Iskanderkuli järve. Kohalesõit Dušanbest Fani mägedesse toimub tavaliselt autoga mööda Dušanbe-Aini-Khujandi maanteed, mis tänapäeval läbib 5 km pikkust Anzobi tunnelit. Kuigi see Tadžikistani jaoks strateegiline tunnel avati koostöös Iraaniga juba 2006, polevat see veel lõplikult valmis ja tööd jätkuvad. Varem liiguti Dušanbest riigi põhjaossa kas üle Anzobi 3000-se kuru (nagu meiegi 1980.a.) või siis ringiga Usbekistani kaudu. Meie plaan oli sõita sellelt peamagistraalilt kõrvale Pasruudi orgu, kust loodetavasti peaks saama Vertikal-Alaudin alpilaagri juurde - hinnanguliselt ca 180 km. Lõpp-punktis, Iskanderkuli järve ääres, on turismibaas, üleval mägedes on aga kaevandused - seal orus on liiklus kindlasti parem. Google Earthiga sealkandis kolades avastasin, et Sarõtagi jõe suubumiskohas on ka Tadžikistani presidendi üks residentse.

Infot sain ka eelmisel aastal Pamiiris, Tartu Ülikooli tipus käinud inimestelt - Andres Hiiemäe, Kristjan-Erik Suurväli. Nemad tegid oma viisad läbi Brüsselis asuva Tadžikistani saatkonna - saatsid kullerfirmaga passid sinna ja tagasi (Tadžiki viisa maksis neil 75 eurot, GBAO luba - 20 eurot, DHL kulud - 19 eurot). Lennuk oli neil Tallinn - Peterburi - Dušanbe, edasi-tagasi pileti hind olevat olnud 772 EUR, vene viisat ei võtnud, kuna olid kogu aeg transiittsoonis. Toiduained olevat nad ostnud põhiliselt Dušanbest.

Meie grupp täienes tasapisi - teine liituja oli Eve, kellega olime koos käinud 10 aastat tagasi Bezengis. Kirjutasin 24.jaanuaril ka Firni listi - huvilisi oli 7-8, sh. ka Valdo, Kaur ja Ele. Valdo siiski loobus töö tõttu, kuid tallinnlased Kaur ja Ele tulid. Jürka soovitusel kutsusin kaasa noore aktiivse firnika Priit Niibo, kes peale väiksest kodust nõupidamist ka soostus. Nii oligi meil 15.märtsiks grupp koos. Sai ka ülesanded jagatud: Eve lubas koostada toiduainete nimekirja ja menüü (lähteandmed - 6 inimest, 18 matkapäeva, 700 g/ip), Priit kui õppinud arst võttis enda peale apteegi, Kaur - remondikomplekti, Ele - finantside arvestamise. Matkaplaane sai tutvustatud ka 26.märtsil Firni klubiõhtul Werneri kohvikus.

Uurisin samal ajal lennureise Dušanbesse, esialgu Venemaa (Peterburi) kaudu - nende hinnad olid 600-700 EUR ja ümberistumised pikad. Ja teatud juhtudel veel vene viisa vajalik... Kirjutasin oma murest Reisibüroosse Atlas - seal otsiti kiiresti välja meile väga sobiv Turkish Airlines lennureis Riia-Istanbul-Dušanbe (sinna - 7.juuli, tagasi - 29.juuli), kus edasi-tagasi pilet maksis ca 500 EUR ja lubatud äraantav pagas võis olla kuni 30 kg. Tänu viimasele saime kõik toiduained osta Eestist, vaid kütus (gaas või bensiin) jäi Dušanbes osta. Lennupiletid olid meil käes 18.märtsiks, hiljem ostsid tartlased Atlase kaudu ka väga sobivad bussipiletid Riiga ja tagasi.

Peterburi firmaga saime kaubale ka grupiviisa ja kohaku transpordi hindades - grupi peale kokku 1140 USD = 880 EUR. Esmalt saatsin viisa jaoks meie andmed ning passikoopiad ja näopildid, siis ka raha. Veidi peavalu tekitas see, et Venemaa panka raha ülekandeks tuleb täita mitmed vormid, arvestada summad ümber ka rubladeks ja need "bumaagad" allkirjastada. Saime siiski kõik need operatsioonid digitaalselt tehtud ja Andrei võis mai alguses mulle rõõmsalt kirjutada, et "just võttis minu arvelt 36 316 rubla". Pärast vaatasin - tegelik kulu oli 906 EUR, kuna pangaülekanded röövisid ka oma osa. Nädal enne väljasõitu saatis "Geographic Bureau" esindaja meie grupiviisa koopia ja vajalikud telefoninumbrid, sh. selle autojuhi oma, kes meid Dušanbe lennujaamas 8.juuli varahommikul ootab. Kindlustused tegime igaüks Austria Alpiklubi liikmemaksu tasudes, nii nagu juba aasta tagasi. Matka eelarveks hindasin ca 900 eurot näo kohta. 

Paralleelselt logistikaga koostasin loomulikult ka marsruuti - vastavaid kirjeldusi (põhiliselt venekeelseid) on internetis piisavalt. Eestikeelstest Fani-juttudest on internetis saadaval näiteks: Ülo Kangur „Võrratud Fani mäed“, GO Reisiajakiri , juuni 2009.a. ja Sulev Kuuse, Erkki Truve „Fani meeleolud“, Eesti Loodus, august 1999.a. Põhieesmärkidena sai välja hõigatud ikka Chimtarga (5489) ja Energia (5120) tipud, matk oli aklimatiseerumiseks ja Fani ilusamate järvede (Alaudin, Kulikalon, Allo, Iskanderkul) nägemiseks. Paraku kujunes matka organiseerimine, nagu ikka, vales järjekorras - kõigepealt ostsime lennukipiletid, mis määrasid ajavahemiku ja sinna tuli siis mahutada matkapäevad, sõidupäevad, puhkepäevad ja varupäevad. Lõpuks kujunes siiski välja järgmine matkaplaan:

1. Radiaal 3-4 päeva: Vertikal-Alaudin (2630, 1. pandam, radiaalile vaid 4 päeva toit) - Alaudini jv. (2700) - Alaudini kuru (k-ta, 3730) - Djusahi jv.(2950) - Fluoriidi kuru (1A, 3150) - Kulikaloni jv. - Djusahi jv. (2950) - Adamtashi kuru (1B, 4000) - Alaudini jv. (2700). Puhkepäev.

2. Põhimarsruut: Alaudini jv. (2700) - Mutnõi jv. (3430) - Chimtarga kuru (1B, 4600) - Energia tipp (2B, 5120) - Chimtarga kuru - P.Zindoni j. (2. pandam, kaasa vaid 3-4 päeva toit) - Mirali kuru (2B-3A, 5060) - Chimtarga tipp (2B, 5487) - Mirali kuru - P.Zindoni j. - S.Allo jv (3150). Puhkepäev. V.Zindoni j. - Dvoinoi kuru (1B, 4287) - Kaznoki j. (3300). Edasi laskuda kohe piki Argi ja Sarõtagi orge kohe Iskanderkuli järve äärde (2200, ca 25 km) või...

3. Endspiel (kui 3 varupäeva kasutamata): Kaznoki j. (3300) - Jashmasani org - V.Hansa liustik - Gussev-Muhhini kuru (2A, 4650, lääne) - V.Hansa (2A, 5000) tipp - sama teed pidi tagasi Kaznoki orgu (3300), sealt aga  mööda Argi ja Sarõtagi orge alla Iskanderkuli järve äärde. See oli tõesti vaid igaks juhuks...

Kilomeetreid tuleks ca 130 km. Kõrguste summa - 2500 (radiaal) + 5600 (põhiosa) = 8100 m. Kui teeme ka kolmanda 5k-tipu (V.Hansa), siis lisanduks veel 1800 m. Avarii korral väljumised: Zindoni orust - alla Voru jõe äärde ja sealt suure tee peale, mis viib Penjikenti poole. Kaznoki orust - alla Argi orgu Iskanderkuli järve äärde. Chaptara orgus - Vertikal-Alaudin alpilaager, sealt Pasruudi orgu. Kulikaloni orust - Artutshi alpilaagrisse.

Grupiliikmed said enne matka ikka kokku ka - 5.mail Karula laagris, kus harjutasime ronimist ja köietööd. Kutsusin kõiki ka väikesele proovimatkale Põlvamaale Meenikunno kanti - paraku oli enamustel muud tegemised ja käisime 8-9.juunil seal Priiduga kahekesi. Pidasime aga pidevalt omavahel kirjavahetust. Üks kuum teema oli varustus ja seda just telgid. Kuna meid oli 6, oli mõttekas võtta kaasa kaks 3-list telki. Jürkal oli üks läbiproovitud Ferrino Stardust Syncro, millel küll üks metallvarras olevat katki. Kauril oli fiibervarrastega Ferrino Movin, millel ka varras katki ja tugevama tuulega ebakindlam. Pidasime plaani osta lausa uut telki (Husky Fighter), kui mitmetel põhjustel plaaniks see jäigi. Võtsime kaasa olemasolevad telgid, loomulikult parandatud varrastega. Põhiköisi otsustasime võtta 2 tk, tehnilisest ühisvarustusest veel jääpuure ja karabiine - mõlemaid 6 tk, mõned põhiköie jupid ja slingid. Isikliku tehnilise varustuse hulka said peale tavalise kirka-kassid-vöösüsteem-karabiinid lisatud kindlalt ka haarats (žumaar) ja laskumisvahend (kaheksa). Enamus võtsid kaasa ka käimiskepid, vaid mina loobusin. Soovitasin kõigil kaasa võtta ka veelähkrid või suuremad plastpudelid. Priimusteks oli olemas 2 Primus Omnifueli, kuid kütuse osas oli asi lahtine kuni viimase hetkeni - kas Dušanbes on saada sobivaid gaasiballoone või kasutame bensiini. Toidupadadena otsustasime kaasa võtta 2,9-liitrise Primus Etapoweri ja 4-liitrise tavalise paja. Eve tegi väga head tööd, koostas toiduainete nimekirja ja põhilise osa ostis ära ka, korra käisime koos poes. Pakkisime põhilised toiduained ära päevade kaupa kilekottidesse, vaid suhkur-sool-kuivikud jms. jäid omaette. Mõned päevad enne väljasõitu jagasime tartlaste vahel ära 66,4 kg toiduaineid. Lisaks tuli igaühel teha ca 1 kg kuivikud ja võtta ca 0,5 kg jõujoogipulbrit vms. Ühtekokku seega ca 75 kg toiduaineid.

Vahetult enne väljasõitu registreerisin meie grupi ka Eesti Välisministeeriumis.


Matk

1. P, 07.07.  Jõuan Tartu bussijaama kella 6:20-ks, seekord sõidutavad mind kohale Kaupo ja Kaarel. Eve ja Priit (koos Kristeliga) on juba kohal, tulevad ka Jürka ja Mirja. Buss on pooltühi, väljub täpselt kl. 6:30. Valga raudteejaama juures on pikem peatus. Kaur helistab, nemad sõidavad Tallinnast välja alles kl. 8:00. Tukun edasi, kuni Riiani. Riia bussipeatuses jõe kaldapealsel on samuti pikem peatus, teistest bussidest tuleb reisijaid peale ja kontrollitakse hoolega, kas kõik on kohal. Riia lennujaamas oleme kl. 11:15. Liigume ootesaali parempoolsesse ossa, kohviku lähedale ja viskame kotid maha. Käime kaalumas - minul on seljakott 35,3 kg ja käsipagasis veel 12,9 - kokku seega 48,2 kg kraami. Teistel on ka 40-48 kg. Eve ja Priit käivad kohvi joomas. Mina söön ära oma hommikul kiiruga tehtud võileivad ja kohupiimakoogi, siis lähen ka ja võtan kohvikus ühe suure latte. Kella 13:15 paiku saabuvad ka tallinnlased Ele ja Kaur, kes saavad kohe meie käest oma kottidesse lisaraskust, nii et lõpuks on kõigil kotid 30 kg pluss käsipagas 8 kg. Registreerume Istanbuli reisile TK1758, meie rasked kotid lähevad lindile, vastu saame pardakaardid nii Istanbuli kui Dušanbe lennule. Käsipagasiga läbime aga turvakontrolli ja jalutame edasi väravasse D7. Istume lennukile sisenemiskutset oodates kohvikus, alles 20 min enne väljalendu märkame peale minna. Lennuk ise on Airbus Industrie A320. Istun kõrvuti türklastega, Jürka on teisel pool vahekäiku, ülejäänud on tagapool. Pakutakse rikkalikult süüa-juua, kõht saab täis. Seljatugede küljes on puutetundlikud monitorid, kust saab vaadata nii filmikesi kui ka reisiinfot. Näiteks seda, et lennuki kiirus on 820 km/h ja lennukõrgus üle 10 tuhande meetri. Näidatakse ka lennuki asukohta kaardil. Sellel etapil liigume "alla" - Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Bulgaaria Musta mere rannik... Lend kestab umbes 3 tundi, kell 18:30 maandume Istanbulis Atatürk rahvusvahelises lennujaamas. Siin on juba tunda, et oleme idamaa väravates - värviküllus, sebimine, kohtab ka enam tumedanahalisemaid ja pikkade valgete hõlstidega inimesi. Olevat 2013.a. ramadaani algus. Koguneme ja liigume tasapisi Dušanbe lennu väravasse 204. Ootame, teeme esimesed ühispildid. Dušanbe lend TK254 hilineb oma 40 minutit. Selgub, et juba siin on vaja ette näidata meie Tadžiki grupiviisa koopiat - hea et see saadeti ja ma selle välja printisin! Nii et see jutt, et ka piiril saab ka Tadžiki viisat vormistada, on teatud tingimusega - sinna piirile peab jõudma! Nüüd lendame itta, "päevale vastu" - piki Türgi Musta mere rannikut (kusagil all on siis ka Kurdistan ja Ararat!), Georgia, Aserbaidzaan, Turkmenistan, Usbekistan. See lend kestab kauem - umbes 4,5 tundi. Ka siin pakutakse rikkalikult süüa-juua, lisaks on istmel veel must kotike, kus selline pudi-padi nagu kuularid, kõrvatropid, silmakatted, sokid. Tukun, kuulan idamaist muusikat ja piilun ühte naljakat filmi.


2. E, 08.07. Dušanbes maandume vastu hommikut, kohaliku aja järgi juba umbes 4 paiku. Ebamugavas ja tagasihoidliku valgustusega saabuvate reiside saalis täidame ära migratsioonikaardi ja võtame järjekorda, esialgu muidugi valesse, kohalike omasse. Kuid vahet pole kus seista, kui järjekord pikk; vastu võetakse meid lõpuks ikka selles esimesena valitud väravas, kui kohalikud läinud. Teatan, et meil on kusagil siin ootamas grupiviisa, näitan selle koopiat. Ametnik käibki tagaruumis ja tuleb uhke, sädeleva hologrammiga paberiga tagasi. Meie passidesse lüüakse saabumise tempel ja asi korras. Edasi liigume pagasiruumi, kus juba meie kotid ootamas. Lükkan oma kella ja mobiili ka 2 tunni võrra edasi, kohaliku aja peale. Kaur jt. tahavad jääda siia tukkuma, kuid läheme siiski välja - väravas nõutakse pardakaardi küljes olevat pagasi kleepsu. Väljas ongi meid ootamas Pamir Travel autojuht Aziz - kõhn keskealine mees. Olevat juba kella 3 ajal siin olnud ja tema UAZik olevat veidi eemal, ajab siiapoole, et kotid peale võtta. Finantsminister Ele teeb korjanduse - igaühelt 150 EUR, kokku saame seega 900 EUR. Käime kolmekesi Azize juhatamisel lennujaamas valuutavahetuspunktis, kurss on ca 6,2 somoni 1 euro vastu. Saame 5625 somoni. Igaüks saab 300 somoni isiklikeks kuludeks, ülejäänud 3825 jääb Ele kätte ühiskasutuseks. Järgmine mure on kütus; sõidame esialgu Rudaki avenüü lähedale, päris peatänavale UAZikut ei lastavat. Samas lehvib vardas hiiglaslik Tadžikistani lipp (varda pikkus olevat 165 m ja lipukanga mõõtmed 60 x 30 meetrit) ja on ka presidendiloss, ajaloomuuseum jms. uhked hooned ja kompleksid. Otsime neljakesi (Aziz, Ele, Kaur, Kalle; teised jäävad auto juurde) üles K-E juhatatud spordipoe - Rudaki 91 ja see on isegi hommikul 6 ajal juba lahti. Kuid gaasiballoonidest on siin mingid Hiina 230-grammised, ainult butaaniga ja nende hind on üllatavalt kõrge - 50 somoni ehk 8 EUR. Lisaks, külmaga on vaja gaasisegu, kus lisaks butaanile on ka 20-30% propaani. Kõrvalpoes, mis veel kinni, olevat ka 2009.a. Terskeis järeleproovitud Kovea omi, kuid ka sama hinnaga. Küsin, et miks nad siin nii kallid on - Alma-Atas olid samad balloonid 3,2 EUR ja isegi Šveitsis on nad odavamad. Vastatakse, et vähe ostetakse, ei tasuvat ära. Otsustame meiegi nüüd valida kütuseks bensiini. Igaks juhuks helistame ka teised varemotsitud kohad läbi - ei vastata või number pole enam kasutuses. Jalutame tagasi ja sõidame sama tänava lõppu turule, et osta tee peale toiduaineid jms. Otsin näiteks sobivat kerget kulpi (Jürka oli  kulbi koju unustanud), samuti ühte lehtrit - saan lõpuks mõlemad. Teised on ostnud tee peale arbuusi, tomateid ja suuri hlebjoskasid. Esialgu mõeldud kohalikku  kõnekaarti ei hakka vaatama (ja ega sellest suurt kasu oleks olnudki). Bensiini müüakse siin ka otse tänaval 200-liitrisest vaadist, võta või kulbiga. Me otsustame seda võtta ikka bensiinijaamast, kust ka Aziz oma UAZ-ikut tangib. Tühja taarat, 1,5-liitrised plastpudeleid, leidub siin otse tänaval - kohati on Dušanbes ikka tõelised prügihunnikud. Ostame ca 9 liitrit A-92, hinnaga ca 1 EUR liiter. Saada on ka A-95 ja A-80. Nii et me saame kogu kütuse sama hinna eest, nagu oleks maksnud üks armetu 230-grammine gaasiballoon. Oleksime viimaseid pidanud võtma ca 28 tk, igaüks koos taaraga on 400 g - kokku seega ca 11 kg lisaraskust. Rääkimata sellest, kuhu panna mägedes tühjad gaasiballoonid - metalli oleks 28 ballooni pealt tekkinud ca 4,8 kg. Bensiini 9 liitrit koos taaraga kaalub aga ca 8 kg. Etterutatult - meie Primus Omnifuelid töötasid bensiiniga väga hästi.
Kell on 8:30. Lõpuks saame hakat liikuma mägedesse - sõidame mööda Varzobi maanteed põhja poole. Linna servas teeme peatuse, et juua kaasa osta. Ilm on ilus, esialgu talutava, ca 30-kraadise temperatuuriga. Tee peal teeme veel peatusi, näiteks Varzobis. Istun juhi kõrval, teised on taga. Aziz valab aeg-ajalt radikasse ja radika peale vett. Sügav kivine ja kuiv org, mille põhjas kohiseb Varzobi jõgi, vaid kohati vilksatab midagi rohelist. On palju lühikesi tunneleid. Lõpuks, kella 10:30 ajal oleme ka 5-kilomeetrise Anzobi "surmatunneli" suudmes, kust pimedusest kostab õõnsat kõminat. Teeme peatuse, püüame õiendada oma pisikesi hädasid, siin on veel ka mobiiliside. Räpane ümbrus, mingid mahutid on järsaku serval. Ilm on siin juba jahedam. Siis sõidame tunnelisse - sürr!! See on lõpuni välja ehitamata (või valesti ehitatud) ja mida rohkem põhja poole, seda rohkem vett vuliseb põrandal. Autojuhid peavad aimama, millise lombi põhjas on sügavad augud ja laveerivad siis nende vahel. Valgustus ja sõiduread on olematud. Saan isegi mõne pildi tehtud - läbi autoakna, ilma välguta.Teisel pool tunnelit maantee laskub, kohati on see päris kvaliteetse asfaldiga. Tee äärde jäävad külakesed, kus nii kividest kui savitellistest hooneid. Kell 12 oleme Pasruudi oru alguses - seal võtab Aziz veel bensiini, ise värskendame end voolava vee all ja peseme kaasaostetud tomateid. Esialgu valib Aziz seal orus vale tee - tõuseme liiga kõrgele paremale (k.s.) mäenõlvale. Õige tee on alguses ikka all orus, läbi külakeste. Ka minu kaart näitab nii. Tuleme tagasi ja ja saame ühe kohaliku poisi kuni külani teejuhiks. Aeg-ajalt teeme jälle veevõtupeatusi. Pasruudi orus on 2 autole hullemat kohta - esimene enne Marguzori küla ja teine - (mulle 1980.aastast tuttavate) punaste kaljude juures. Järsud serpentiinid, ei muud. Aziz lülitab sisse 4-ratta-veo ja vana hea "uazik" kerib kindlalt mäkke. Esialgu arvas ta, et kokku kulub 4-5 tundi, tegelikult läheb aga 6,5 tundi. Peale punaseid sakilisi kaljusid org avardub lagendikuks ja muutub rohelisemaks. Vilksatavad ka võimsad lumised tipud - kas Chaptara? Lagendikul on üksik uhke maja, mille noorepoolne peremees meid tervitab - olevat külalistemaja. Samas kohtume esimest korda ka kohaliku metsniku Ali Gadojeviga. Väga sõbralik suhtumine. Ergutame Azizi sõitma kuni Vertikal-Alaudini alpilaagrini (2630 m); on näha, et ta juba veidi kõhkleb - tahab veel täna edasi sõita Pendjikenti. Lõpuks kella 16 paiku oleme kohal. Chaptara jõe vasakkaldal on traat- ja kiviaiaga ümbritsetud Vertikal-Alaudini alpilaagri territoorium, kus tagapool paistavad olla kivist ühetaolised majakesed, samas voolab ka madal ojake. Tõstame oma kotid siiasamma aasale teeraja äärde maha ja teeme väikese pikniku - arbuus, tomatid, valge leib. Aziz kiirustab alla, anname talle "na tšai" 300 kohalikku. Kinnitame üle, et 27.juuli hommikul Iskanderkuli turismibaasis kohtume. Rahmat, hair! Seejärel käime end tutvustamas ka alpilaagris - ületame kive mööda ojakese, ronime üle kiviaia ja läheme juhatamise peale ühte majakesse. Laagriülem on Aleksandr Kreicberg, lühemakasvuline hallipäine vanem mees. Kuigi seda territooriumit rendib üks Moskva firma, elab Aleksandr ise hoopis Riias. Saaksime siin mõõduka tasu eest nii telkida (2 USD inimese kohta ööpäevas) ja ka asju jätta. Kaur on hea isuga noor mees, tellib meile alpilaagrisse ka õhtusöögi kella 21-ks. Ka metsnik Ali ilmub välja, kutsub ülespoole oma "tšaihanaasse". Väike konkurents? Aitame tema auto tagant lükates käima; see jääb keset oja seisma, kuid õnneks käivitub ka mootor. Telgid paneme siiasamma, siiras usus, et oleme väljaspool alpilaagri territooriumit. Jaguneme nii: 1.telk: Eve, Jürka, Kalle, 2. telk: Kaur, Ele-Merike, Priit. Õhtul käime aga seal söömas, maksame ühisrahast kokku 130 somoni. On ka teisi, kuid üldiselt on rahvast vähe. Arvatavasti on hooaeg veel ees.


3. T, 09.07. Ärkan kella 8:30 ajal, teised veel põõnavad, ikkagi pikk reis seljataga. Ilm on ilus. Jalutan ringi, teen pilte. Peale hommikusööki jaotame asju - mis jääb siia esimesse pandamisse, mis tuleb radiaalile kaasa. Pandamisse saab 3 suurt kotti pluss veel üks väiksem. Viime jaokaupa need alpilaagris ühte laoruumi. Hoiatatakse, et seal olevat hiiri ja need võivad meie toiduainete kallale tulla. Teiseks selgub, et me olevat ikka laagerdanud alpilaagri territooriumil ja peame maksma ka ööbimise eest! Oleme pahased, kuid maksame ikka ära, ühtekokku 108 somoni.
Nüüd on mõned tunnid vaba aega. Jürka läheb Alaudini järvede poole jalutama, pärast lähen ka mina. Võtan alguses liiga vasakule (k.s.), oleks läinud Chaptara parempoolsesse külgorgu, kus ahelikul Talbasi ja Chaptara kurud. Seepärast ma nüüd laskun ühelt tasandikult alla Alaudini järvede poole ja teen tiiru ümber väiksema - on paar telki, kuid inimesi ei näe. Oru vasakus (orogr.) servas on aga Ali "tšaihanaa", hetkel on seal paar noormeest (tema pojad). Ajame juttu, teen pilte. Siis laskun alla laagrisse, kokku olen ära ca 1,5 tundi.
Sööme lõunat. Ilm on pilviseks läinud, tibutab. Sellegipoolest paneme laagri kokku ja hakkame 15:30 ajal liikuma ülespoole, eesmärgiks tõusta Alaudini kuru alla. Jõuame "tšaihanaasse", kui hakkab tugevalt sadama. Ootame seal varju all umbes 1 tund, Ali on nüüd kohal ja pakub teed. Ilmad olevat sel aastal jahedad, kuid pole ka veel hooaeg. Muuhulgas mainib ta et LKA-l viibimise eest tuleb ka maksta, välismaalased ca 15 somoni päevas. Ta teeb meile küll möönduse ja kirjutab tšeki 186 somoni peale. Kusagil veidi peale 17 sadu lakkab ja saame edasi liikuda. Raja algus on kohe siin paremal artšavõsas, edasi kulgeb see kivivaringute ja artšapõõsaste vahel. Oluline on jõuda õhtuks kohta, kus on vett, seda eriti palju meil kaasas ei ole. Oleme mõnda aega juba tõusnud, Alaudini järved paistavad juba tunduvalt allpool. Korra viirastub, et paremal (k.s.) kaljude juures on veekohinat, kuid ilmselt oligi viirastus. Siis aga näen eespool rohelist nõlva - seal peab vett olema! Nii ongi - on veidi soine ala ja pisikesed ojakesed nirisevad. Veidi kõrgemal künkal laagerdavad venelased Samaarast, keda kohtasime juba alpilaagris. Pakuvad meile teed. Plaanivad tõusta homme Alaudini tippu. Paneme oma telgid veidi ülespoole suure kalju lähedusse. Kell on juba 20 kandis. Vett toome õhtuhämaruses altpoolt ojakesest. Ele altimeeter näitab 3400 m. Seega tuli 770 m tõusu - pole paha esimese pooliku päeva kohta! 


4. K, 10.07.  Ärkan kella 5 ajal, kuid telgist tulen välja kl. 6. Esialgu on ilus ilm, päike paistab. Venelased alt telkidest suunduvad juba Alaudini jms. tippe tegema. Sööme hommikust ja liikuma saame 9:05. Kurusadul paistab. Ilm aga läheb nüüd pilve ja hakkab tibutama. Algul tõuseme suurte kivirahnude vahel, siis aga rohusegusel rusunõlval. Enne kuru hakkab sadama lund ("kruupi"). Me ei lase sellest end häirida ja kell 10:15 oleme kõik Alaudini kurul (k-ta, 3730). Teiselt poolt puhub tugev tuul ja tuiskab, nähtavus on väga vilets. Tuuri me ei leia,  hakkame lumesajus laskuma. Lähen ees ja otsin rada, mis on kaetud mõnesentimeetrise lumekihiga. Allpool läheb laugemaks ja ka lumesadu väheneb. Suure kivi varjus on telk, kust meile vastatakse inglise keeles. Ojasäng jääb paremat kätt ja kaob allpool kitsamasse vakku. Jõuame platoole, kust avaneb hea vaade nii Maria-Mirali seinale (ülaosa on siiski veel pilvedes) kui ka allpoololevatele Djusahhi järvedele. Laskume mööda kivist ja rohust nõlva otse esimese järve poole. Leiame viimasest ca 100 m kaugusel hea rohuse platsi, kuhu paneme püsti oma telgid. Kõrgus on kaardi järgi ca 2950 m. Kell on alles 12:30, kuid otsustame täna veel mitte minna Fluoriidi-Kulikaloni ringile, kuna ilm on ikka kahtlane. Selle asemel magame telgis oma 3-4 tundi. Õhtupoole ilm paraneb, näha on nii uhke Maria-Mirali sein kui ka Adamtashi kuru selle vasakus servas. Külgahelikul on aga Fluoriidi kuru, kust peaks saama hea panoraami ümbritsevast. Õhtusöögi järel maitseme ka Ele kaasavõetud Napoleoni konjakit. Pimeneb siin kella 21 ajal. Taevas on selge, vaatleme tähti ja sputnikuid, Kaur (endine astrofüüsik!) selgitab, kus mis on ja mille poolest siinne taevas erineb Eesti omast. 


5. N, 11.07. Kokkadel on äratus kl. 5:00, teistel - 5:30. Ilm on ilus, pilvitu, kuid öösel on olnud jahe - kohati on jääkirmet. Peale hommikusööki võtame kaasa vaid 2 kerget seljakotti (juua, vihmakeebid jms.), kirkad-kepid-kiivrid ja kell 7:05 stardime. Liigume teise järve tagant Fluoriidi kuru nõlva alla, kus üleval on juba lambakari söömas. Algul on rusu, siis - kivine rohunõlv. Fluoriidi kurul oleme juba kell 8:00-8:20, nii nagu keegi jõuab. Fluoriidi kuru nimi tuleneb muide mineraalist fluoriit (CaF2), mida   seal kaevandati. Ka teisel pool on lihtne kivine rohunõlv, kus lambad nüüd söövad. Näha on ka Kulikaloni järve ühte otsa. Kaartidel on selle kuru raskusastmeks märgitud 1A-1B, minu hinnangul on see tavaline k-ta "lambakuru". Kuid kõrguseks näitab meie altimeeter 3400 meetrit, samas kui kaardil märgitud 3150. Jalutame piki lauget harja ja imetleme vaateid kahele poole. On näha nii eilne laskumistee Alaudini kurult kui ka ees ootav tõusutee Adamtashi kurule. Laskume esialgsest madalaimast kohast teisele poole, püüdes lambakarja mitte häirida. Meist umbes 100 m kaugusel näeme, et üks lammas uperpallitab mäest alla. Ja natuke hiljem jookseb pika hõlstiga karjus tema juurde, kusjuures seda jooksu võiks ka Usain Bolt kadestada. Jätkame laskumist Kulikaloni järve poole, läbides ka artšavõsa. Jõuame alla järveni, Priit ja Kaur käivad kohe järves suplemas, vesi on ... karastav. Siis oleme jälle kõik koos. Ühte lambakarja aetakse teisel pool järve allapoole, sinna läheme ka meie, et teha ring ümber selle ilusa järve. Seal on hea rada, kuid kitsal rajal lammastest mööda ei saa. Nii me siis jalutame aeglaselt koos rasvasaba lammastega allapoole, karjusteks on noored poisid, kes istuvad eeslite seljas. Selja taha jääb Maria tipu ja kuruga lumine ahelik. Järve teises otsas on karjuste laager, seal ootab meid üks kohalik neiu ja kutsub "teed jooma". Läheme - košis on ainult naised ja lapsed. Istume vaipadel artša varjus - pakutakse airaani, hlebjoskat, õhukest suus sulavat juustu, teed, maiustusi. Teeme pilte - naised on ikka naised, kohendavad juukseid ja sätivad riideid. Viimased on muide väga kenad, tundub et rahvariided lausa. Vahetame ka aadresse, et hiljem pilte saata. Neiu nimega Shojuf, kes meid külla kutsus, näitab uhkusega mobiiltelefoni (levi siin küll ei ole), kus mängib mingi kohalik seksikas muusikavideo. Küsime et kus akusid laadite - ikka all külas. Täname ja küsin et palju me võlgneme? Ei midagi, vastatakse. Kuid siis kutsub neiu mind ja teisi alla järve äärde, endal kaasas toidunõud. Kui saame eemale, küsib otse - "dollarov jest?". Ei dollareid meil pole, on eurod ja somonid. Muutume lahkeks - anname 100 somoni ja täname veel kord. Nii saadaksegi miljonäriks! Liigume üle Kulikaloni maalilise, artšapõõsastega täispikitud tasandiku, hea teerada viib meid tagasi orgu, kus on nii Djusahhi kui Bibi-Dzanati järved. Tuleb ka oma 100 meetrit uuesti kõrgust võtta ja jõekegi ületada. Oma laagris oleme kella 13 paiku. Puhkame, esialgu pole põhjust lõunat teha, kõht on täis. Oli küll mõte et tõuseme täna kurule lähemale, kuid pole kindel, kas seal ka häid laagriplatse ja vett on. Etterutatult - õige otsus. Pilvisus suureneb. Jürka ja Ele on kergelt tõbised - kurgud valusad, Jürkal on ka nohu, mis kestab kogu matka aja. Mitmetel on ka kõhud veidi korrast ära.
Teine ebameeldivus - Eve saapaninad on lahti tulnud, tal olevat need vanad saapad, millega juba 2003.a. Bezengis käis. Kauril on aga nadi remondikomplekt - liimi on vaid paar imepisikest tuubi, nendestki üks kuivanud. Saan siiski ühest pisikesest tuubist niipalju liimi kätte, et piisab parandamiseks. Saapad on õnneks kuivad. Määrin liimiga mõlemad pooled õhukeselt kokku, kuivatan veidi ja siis surun tugevasti kokku. Seejärel seon saapaninad risti-rästi nööriga kokku ja jätan hommikuni seisma. Nõuka ajal sai Skorohodi saapaid rantidest ikka õmmeldud ja naelutatud, tänapäeva saabastel aitab reeglina ainult liimimine, õmblusi praktiliselt ei olegi. Loodame, et saame liimi kas alpilaagrist või vastutulevatelt gruppidelt. Paistab, et Kaur võtab asja väga südamesse. Tõesti, tossude või plätudega seda matka kaasa ei tee. Tõsi, on küll teada juhtum, kus päris krõbe tipumarsruut tehti ühe eesti alpinisti poolt ära sokkide väel, kuid seda oli lühikest aega. Minagi olen Terskeis sokkidega jõest läbi astunud ja siis veel oma kilomeeter maad mööda jõeäärset teed astunud. Ja need Lorpeni firma sokid on mul praegugi kasutuses. Õhtul imetleme Maria-Mirali seinalt langevaid laviine.


6. R, 12.07.  Kokanaadile on äratus kell 5 (on tegutsemiseks parajasti valge), teistel - hiljem. Meie kord - panen priimused mühisema, vee keema. Hilisem peenem köögipool jääb tavaliselt Eve kanda, me Jürkaga oleme abitöölised. Ilm on ilus ja pole nii jahe kui eile samal ajal. Riisipuder rosinatega ja tee. Enesetunne on hea. Paneme laagri kokku ja kell 6:55 hakkame liikuma Adamtashi kuru poole. Esialgu ületame rohelise aasa ja võtame ojast vett kaasa. Tõuseme oru paremas servas (orogr.) mööda rusunõlvu. Liigume Priiduga reeglina ees ja ootame aeg-ajalt teisi järgi. Teised on ca 100 m taga. Priit kasutab ooteaega lugemiseks, tal lausa e-luger kaasas. Järgnevad järsud rusu- ja konglomeraatnõlvad, kust annab üles pressida. Must kaljumassiiv jääb meist paremat kätt (k.s.). Allpool on kenasti näha Djusahhi järvesid ja tagapool ka Kulikaloni nõgu. Jõuame lõpuks liustikukeele alla, kus paneme kassid alla. Lühike, kuni 30 kraadine  jäänõlv, siis läheb liustik lumiseks platooks, otse Mirali seina all. On näha, et muidu lumine kuruvisang surutakse kõrgemal kaljude vahele ja nõlva kalle on kohati 30-40 kraadi. Paneme vööd peale, plaanin otse sinna vahesse tõusta. Jürka aga juba ronib ja saab ka paremalt üle kaljusaare sinna kitsa koha lähedale. Kaur püüab ka ronida - pääseb libisema, kuid saab pidama. Viin esimese, musta 50-meetrise köie otse üles, kalju all lumes on sügav "tasku", kus saab mugavalt seista ja kirkavarre tagant julgestada. Kõik tulevad ükshaaval haaratsitega üles, viimastel on küll raskusi "taskusse" mahtumisega - esimesed peavad eest ära minema. Järgmise, valge 40-meetrise köie viib läbi kõige kitsama ja järsema koha Priit ja kinnitab kalju küljes olevasse vanasse jaama. Samamoodi minnakse ka sinna haaratsitega. Mina jään viimaseks ja tulen lihtsalt ülaltjulgestusega. Edasi lumine nõlv jälle laieneb - viin musta köie täies pikkuses üles - eriti head punkti ei leia, seisan suure kivi peal ja julgestan ülevaltpoolt lummesurutud kirka tagant. Siit vasakul pool on kohati lumega kaetud rusunõlv, kus võib liikuda ka ilma köisjulgestuseta.Teised tulevad haaratsitega üles ja liiguvadki sinna. Jürka on aga jälle omaette ja liigub juba ilma kotita keskel lumenõlval. Priit tuleb viimasena ja puhib musta köie kokku. Tõuseme rusu pidi veidi ülespoole ja jätame oma seljakotid kaljudele. Üleval on näha laia kurusadulat, mida palistab ühtlane tagasihoidlik lumekarniis. Keskelt ei saa, kuid kummast äärest? Jürka läheb vasakult (k.s.), mina - paremalt, ületades umbes 30-kraadise lumenõlva (Mirali seina lähedalt). Selgub et mõlemast äärest saab ja lumekarniisi taga on kurusadul ikka rusune-kivine, nagu kirjelduses mainitud. Tuur koos Peterburi grupi 2011.a. kirjaga on siiski Mirali seina poolses otsas. Kell on 13:00. Liigun ka teise äärde ja laskume sealt Jürkaga rusunõlva pidi alla teiste juurde - siitkaudu on kõigile kindlam tõusta. Tõusemegi kõik (ja nüüd juba kottidega) Adamtashi kurule (1B, 4000) kell 13:30. Seega kulus meil alt laagrist kurule tõusuks ca 6,5 tundi. Meie altimeeter aga näitab kõrguseks küll vaid 3800 m, mitte 4000. Raskusastmeks hindan -  raskem 1B või isegi 2A. Võtame kassid alt ja vööd pealt. Teisel pool paistab olla vaid vastik rusunõlv, kaugel orus aga on näha tuttavaid Alaudini järvesid. Einestame kergelt (halvaa, kuivikud, juust, jook), teeme pilte.   Alaudini poole hakkame laskuma kell 14. Ebaühtlane rusunõlv, kohati on ka tsementeerunud alasid. Nagu kirjelduses mainitud, on tõesti väga väsitav laskumine. Liigume Priiduga jälle tunduvalt eespool. Allpool hoidun paremasse serva, seal on rohusemad ja kindlamad nõlvad. Jõuame rohusele seljandikule, mille kaljune ots ulatub kaugemale oru kohale. Jätan seljakoti siia ja käin seljandiku otsas kaljudelt piilumas - otse küll ei saa, sealt on ca 100 m vaba kukkumist. Saaks kas paremalt, kus rususes orus helgib järvekene (Piaali?) või siis vasakult, üle järgmise seljandiku, nagu ka kirjelduses mainitud. Valimegi viimase, ületame kivise välja ja siis - väikese sadula üle seljandiku. Teisel pool on laskumine küll järsuvõitu, kuid ei midagi hullu. On veel kolmas ja väiksem seljandik, mille taga on juba rohusemad nõlvad. Hea et vett kaasa võtsime, siin ojakesi ei ole. Laskume alla orgu, mööda tolmuseid karjaajamise radu koši lähedale, kus hauguvad koerad. Ootame kõiki järgi, puhkame. Siis liigume üle lagendiku artšade vahelisele teerajale ja kella 17:30 ajal jõuame Suure Alaudini järve äärde. Kallas on siin kõrge ja esialgu on mul mõte minna paremalt teise järve äärde. Kuid on näha, et head teed sinna pole ja päikegi hakkab igalt poolt kaduma. Otse all rohusel platsikesel on aga vana laagriplats, sinna lähemegi ja jääme laagrisse. Vasakul pool järve kaldal läheb hea teerada ja otse üle järve teisel kaldal on näha majakest - ilmselt meile juba tuttav "tšaihanaa". Vett võtame järvest. Oli tõesti raske päev, umbes 11 tundi jala peal. 


7. L, 13.07.  Puhkepäev - otse Alaudini järve kaldal (3700). Ärkan kella 8 ajal - v. ilus ilm. Priit on veel varajasem ja käib järves ujumas. Tulevad üles ka teised, sööme hommikust. Kella 10 ajal läheme 5-kesi alla Vertikal-Alaudini alpilaagrisse pandami järele, meie telkide juurde jääb vaid Ele. Ali tšaihanaas peatume korraks ja ajame põgusalt juttu, ütleme et "teed joome" pärast. Laskume tuttavat teed pidi alla. Alpilaagri ülem Aleksandr on täna millegipärast kuidagi tõrges ja napi jutuga. Liimi ja leiba ei ole. Tahan rääkida meie värsketest muljetest, kui lõikab "Ja znaju!". Võtame laost riiulilt meie kotid - hiired on ikka nende kallal näkitsenud - mõned augud on sees. Pakime asjad oma tühjadesse seljakottidesse ja hakkame tagasi minema. Ali tšaihanaas teeme nüüd pikema peatuse, istume lavatsil artša varjus. Kaur läheb ka Elet kutsuma, meie laager on siit vaid 10 minuti kaugusel. Tellime 7x2 praemuna (a' 5 somoni) , leiba, salatit, teed, arbuusi. Saab osta ka õlut - Baltica purgiõlut ja 2x suuremas plastpudelis kohalikku - mõlemad on 10 somoni. Suppi (šhurpa) veel ei ole, küll aga on plovi ja šaslõkki - seda siiski ei võta. Külitame mõnusalt lavatsil ja laseme toidul-joogil hea maitsta. Tuleb juttu prügist järve kaldal - aeg-ajalt nad koristavad ja praegugi käib neil see töö. Lubame ka oma laagri ümbruse ära koristada - nii et aktsioon "Teeme ära!" on nüüd ka Tadžikimaal!
Läheme tagasi oma telkide juurde, lõunat ei tee, kuna kõht täis. Korjame mitu kilekotitäit prügi, kuid seda jääb veel - me ei suuda näiteks ära viia ühes kivihunnikus olevaid roostes konservikarpe - selleks peaksid juba tugevamad kotid olema. Püüame ka oma varustust (toit-bensiin) uuesti ümber jaotada, kuid asi ei edene eriti. Ilm läheb aga pilve ja hakkab sadama. Need, kes pesu pesid ja seda nüüd nööril kuivatavad, kiruvad vaikselt. Magame telgis, looduse vastu ei saa. Õhtul kella 18 paiku vihm siiski lakkab. Jätkame poolelijäänud varustuse jaotamist. Tekib ka vaidlusi - ühelt poolt ei taheta millestki loobuda, teiselt poolt - endale kanda ka ei taheta. Osa asju jätame siiski Alile, homme hommikul viime ära. Priit üritab lõket teha, kuid vihm on puud märjaks leotanud, ei aita ka bensiin. Järve teiselt kaldalt kostab piduhääli.


8. P, 14.07. Öösel sajab ja sajab ka kella 5 ajal hommikul. Kella 5:30 ajal tulen telgist välja - siis enam ei saja, on vaid udune ja pilves ilm. Panen priimused tööle. Sööme, siis pakime kotte, igaüks saab lisakilogramme. Käime Priiduga tšaihanaas - viime sinna oma ülejäägid ja 2 kotti prügiga. Alit ei ole, on vaid tema lapsed - väike tüdruk ja noormees. Küsin paar toosi tikke, jätan oma visiitkaardi ja küsin ka Ali aadressi ja telefoni. Elavad nad Pasruudi külas. Tuleme tagasi ja liikuma saame kell 9:00. Kotid on rasked, kuid talutavad. Liigume mõõduka tempoga mööda Chaptara orgu ülespoole, Mutnõi järvede suunas. Möödume ka oma laskumiskohast Adamtashi kurult - näen, et oleks saanud ka paremalt otse alla. Teerada kulgeb mööda moreenvalle. Ühes kohas käib äkki tugev kärgatus, esmalt ei saa aru, mis värk on. Siis selgub, et see oli püssilask, mis kaljuseinalt võimendusega tagasi kajas. Meie grupi tagapool astujad näevad, kuidas jahimehed suure ümiseja maha lasid ja selle ära peitsid. Ajame jahimeestega veidi juttu, teeme piltigi, siis lähevad nad edasi. Natukese aja pärast on kohal ka Ali - siin on ju looduskaitseala, ei tohi küttida. Mahalastud ümisejat tema ilmselt ei näinud, kuulis vaid pauku. Palub minult paberit ja kohapeal vormistame bumaaga, et "toimus lask", millele ma alla kirjutan. Et lask toimus, selle vastu ei vaidle ju keegi. Läheb jahimeeste juurde, seletavad natuke ja lähevad igaüks oma teed. Teeme Aliga veel ühispildi ja jätame nägemist. Vasakult (orogr.) kaljudelt langeb kosk. Tõuseme järjekordse moreenvalli astangu peale, kui hakkab sadama. Mõnda aega oleme vihmakeepide all, siis aga, nähes et ilm ei parane,  laskume kaljuseina läheduses olevale rohelisele aasale ja paneme sinna telgid püsti (kõrgus ca 3250 m). Kell on alles ~ 13. Teeme lõuna, vee järel käime Priiduga tükk maad allpool kose all. Sajab ja meil on vihmakeebid peal. Ülaltpoolt laskub alla suurem grupp - prantslased eesotsas kohaliku giidiga. Viimane räägib, et sel aastal on siiani jahe olnud ja seetõttu on mägedes veel palju lund. Saame lõuna peetud ja tahame edasi minna, plaan on tõusta täna Mutnõi järve äärde. Läänest tulevad aga uued vihmapilved peale ja nii ei saa me täna enam liikuma. On ka äikest, müristab. Vihm lakkab alles õhtuhämaruse saabudes, kuid siis mattub meie laager niiske ja jaheda pilve sisse, nähtavus on mitte üle 10 meetri. Nii et kahjuks poolik päev, saime käia vaid 4 tundi ja 550 meetrit kõrgust võtta.


9. E, 15.07.  Kokkadel on äratus kell 5, teistel 5:30. Vähemalt hommikul on ilus ilm. Nagu ikka - hommikusöök, siis laagri kokkupanek ja kottide pakkimine. Telgid on märjad ja kergelt jäätunud. Liikuma saame kell 7.00. Rusuvallidel läheb kindel rada. Vasakut kätt jääb võimas Zamoki (5070) kaljumassiiv. Kohtame kahte vanemat meest Itaalia Tiroolist, rahvuselt on nad sakslased ja üks neist (Janek) oskab päris hästi vene keelt. Nad olevatki Venemaal palju rännanud, lausa Kamtšatkani välja. Hiljem kohtame ka tervet nende gruppi koos giidiga. Jõuame Päikese kätte, võtame riideid vähemaks. Liigume edasi - lõpuks näeme ka oma põhieesmärke - Energia ja Chimtarga tippe. Kella 10 paiku jõuame Mutnõi järvede äärde (3400). Ajame veel juttu sakslastega, kes ka siia tõusid, vahetame aadresse. Nemad edasi ei tule, soovime vastastikku head teed. Meie laskume järve äärde ja möödume sellest paremalt. Edasi on suur kivine lagendik, selle taga aga Zamokist kuni Energiani kulgev ahelik, kus on Kaznoki tipp ja kurud. Tõus Chimtarga kurule lähebki selle aheliku lähedusest - tuleb tõusta mööda pikki rusu- ja lumenõlvu aheliku lähedale, siis aga pöörata paremale (k.s.) kaljuribi taha. Liigun ees, isegi Priit on maha jäänud. Lumenõlval kohtan kahte noort sakslast, nad olevat käinud "4500" peal, Chimtarga kuru all olevat telgid. Et mingu me nende jälgi mööda. Kell ligineb juba 12-le - aeg lõunat pidada. Olen juba sellest pöördekohast möödas ja otsin sobivat kohta. Suuri valikuid siin pole - peatume rususaarekesel, samas kivide vahel vulisevad sulaveed. Siit on näha juba ka Chimtarga kuru. Jäljed viivad vasakule järgmiste kaljude taha, kuid ma arvan (ekslikult), et seal ongi see petlik "shortcut", mille eest ühes aruandes hoiatati. Keskel on järsud silekaljud, sealt ei saa. Kella 13:45 ajal käime Priiduga nendest silekaljudest paremal moreenvalli peal luurel - tõuseme seejärel kõik sinna ja siis mööda vastikut peenikest rusunõlva üles platoole. Mõtlesin täna veel tõusta kuru alla laagrikohtadesse, kuid teised on väsinud ja ei taha. OK, varupäevi meil veel ju on ja vaja korralikult aklimatiseeruda. Kell on umbes 16. Leian küllalt kiiresti vahva laagrikoha samas vasakut kätt (k.s.) asuval platool - ühe hiigelrahnu taga, teisel pool on lumine tuuletasku. Hästi varjatud koht. Kuigi siin on ilmselt ka varem ööbitud (sh. teisel pool kalju varjus), tuleb telgiplatse veidi siluda. Ka vett tuleb teha lumest. Jürka ronib muidugi esimesel võimalusel kalju peale. Harjutame ka sõlmi, näiteks rinnasideme sõlme tegemist. Kõrgus on siin umbes 4000 m. 


10. T, 16.07.  Äratus on kella 5 ajal. Ilus ilm, kuid veel jahe. Minema saame kell 7. Paneme kohe laagrikohas kassid alla ja mööda lund jõuame nõlval olevate jälgede peale, mis tulevad üles silekaljudest ja platoost vasakult. Lumenõlv umbes 20 kraadi ja paremalt Chimtarga poolt rabiseb kive. Siis on mõtet käia paaridena, kus vaheldumisi, üks liigub, teine seisab ja jälgib. Üleval on suur kivine, kohati lumelaikudega platoo, kus head laagrikohad ja vesi. Ühel neist sätib just üks vene (Vologda) 6-ne grupp laagrit kokku ja asutab minema. Nad olid eile käinud Energia tipus, nüüd jäljed ees. Olid pannud 5 lühemat köit. Ei vahetanud tuurikirja, kuna kirjutusvahend oli maha ununenud. Kuna meil ka plaanis minna, kirjutab nende juht kohapeal tuurikirja ja annab mulle. Nad liiguvad nüüd üle kuru otse Allo järve poole. Jätame nägemist ja paneme oma telgid kohe soojale laagrikohale. Kõrgus on siin 4300 m. Vasakul kõrgub Energia tipp, keskel on kuru ja paremal - Chimtarga võimas lõunasein. Peale lõunat tõuseme ilma kottideta ka Chimtarga kurule (1B, 4600) - tõusuks kulub meil 1:00 kuni 1:20 , sõltuvalt inimesest. Kurule tõustakse väikese kaarega Chimtarga kaljuse lõunaseina alt, siis traavers vasakule ja sealt kurule. Keskelt otse saaks põhimõtteliselt ka - seal on praegu lumine. Rususel ja laial kurusadulal on ka telgikohti, mõned on veel lume all. Tuur on Chimtarga tipu-poolses küljes ja tuurikiri - Valgevene matkajatelt 2012.aastast - on huvitaval kombel vahetamata. Ilm on ilus, käime piki harja kuni viimase rusunõlvani piilumas ka tõusuteed Energiale. On tõesti korralikud jäljed ees, mis meie elu lihtsustab. Paistab ka Parem-Zindoni org, kuhu varsti loodame laskuda. Kell on 14:30 kandis, läheme tagasi kurule ja laskume alla laagrisse. Seekord ei kasuta me tõusuteed, vaid astume alla keskel olevast lumenõlvast. Hea lumi, ainult tõsta jalga ja liigu... Kaur teeb asja veel vahvamaks - sõidab istmiku peal oma 100-150 meetrit alla. Jõuame laagrisse, valmistame õhtusöögi. Vesi vuliseb kohe siinsamas 24 tundi järjest, hommikul ehk vähem. Mõõdame aeg-ajalt Kauri näpu-oksümeetriga oma vere hapnikusisaldust ja pulssi. Kui esimene näitaja alla 80 langeb, peab maha istuma ja elu üle sügavalt järele mõtlema. Matka alguses oli mul ka vaid ~85, kuid peale aklimatti ikka üle 90. Õhtul imetleme noorkuud, mis sätib end teatud hetkel just Energia tippu.


11. K, 17.07.  9. matkapäev mägedes - nüüd on küll juba aeg proovida hingata õhku ka 5000 meetri kõrgusel. Kokkadel on äratus kell 4:30, teistel - 5:00. Hommikusöök. Minema saame kell 6:45. Kergete kottidega (köied, vööd, kassid, karabiinid, jääpuurid, slingid, natuke süüa-juua jms.) tõuseme teist korda Chimtarga kurule - aega kulub jälle 1:00 kuni 1:15, kuidas kellelgi. Ilm on ilus, vaid üksikud pilved on taevas. Põhja poolt puhub jahe tuul. Edasi liigume mööda piki kuruharja läänepoolset külge - rusu, lumekeeled, kaljud, rusu... Viimaste kaljude juures paneme kassid alla, vööd peale ja võtame köied välja. Paneme seongutesse telkkondade kaupa: Kalle-Jürka-Eve ja Priit-Kaur-Ele. Kui rusu peal hoiame köierõngaid käes, siis lume peal laseme lahti. Lähen ees - mööda venelaste värskeid jälgi on hea sikk-sakis astuda - lumenõlv on umbes 30 kraadi. Vasakut kätt näen silmanurgast kaljudel esimest aasa (pildil P1), kuid seda me veel ei kasuta. Teise kaljusaare juures läheb nõlv jäisemaks ja järsemaks, kuni 40 kraadi. Lähen ees, kasside esihambad ja kirka peavad hästi. Ma ei mäleta, keegi ikka julgestas mind alt ka :-) . Nagu arvasin, on üleval kaljul teine julgestuspunkt (P2) - kaljunael ja abinöörist aas. Kasutangi seda,  igaks juhuks panen veel ka slingi ümber kalju. Teen sinna enesejulgestuse ja kinnitan ka tugiköie - teised tulevad seda mööda haaratsitega üles. Siit edasi on veidi laugem lumine hari, karniisiga ida poole. Hoiatan, et ärgu sinna astugu. Teine seong liigub jälgi mööda edasi, Kaur üritab valget köit kuhugi rabedatele kaljudele kinnitada, ei märka et ainult 5 m edasi on kalju küljes aas - kolmas julgestuspunkt (P3). Kinnitame köie ikka sinna. Edasi on kaljudevaheline lühike järsk kuluaar - lähen jälle ees, altjulgestusega. Üleval on suure kivi ümber mingi räbal abinöör - seda küll ei usalda, panen enda köiejupi. Siia (P4) tuleb siis kolmas tuginöör. Jürka tuleb ka üles, läheb mõnikümmend meetrit mööda harja edasi ja teatab (pettunult), et edasi pole enam kuhugi tõusta. Kuidagi lihtsalt tuli! Teised tulevad jälle haaratsitega mööda tugiköit üles. Kell 11:30 oleme kõik Energia tipus (5120). Seega kulus alt laagrist siia ca 4,5 tundi. On väga ilus päikesepaisteline ilm ja me veedame tipus terve tunni, pildistades nii lipuga kui ilma, nii koos kui üksikult. Sini-must-valgeid on meil lausa kaks tükki - minul ja Jürkal. Ilmselt kartis viimane, et ma jälle unustan lipu kas koju või tasku. Sööme ka veidi. Lõuna pool on näha Kaznoki orgu ja Birjuzovoje järvekest, põhjas - Parem-Zindoni orgu ja Chimtarga tippu oma kaljuse lõunaseinaga. Vahetan loomulikult ka tuurikirja - see on samalt Valgevene grupilt 2012.a., kelle kirja võtsime kurult. Laskuma hakkame kell 12:30. Must 50-meetrine köis ulatub parajasti ülemisest jaamast (P4) alla lumisele harjale. Mina ja Jürka laskume viimastena, tuleme 2-kordsega poole peale järgmise jaama (P3) juurde ja tõmbame köie alla. Samamoodi tuleme siit alla harjale. Priit on kinnitanud valge 40-meetrise köie järgmise jaama (P2) külge  ja kõik laskuvad sellest jäisest lõigust kalju kõrval alla. Mina tulen sealt jälle viimasena alla 2-kordse köiega. Edasi on juba astmed lumenõlval, kus pole vajadust tugiköit panna. Harjutamiseks paneme siiski veel alumisse punkti (P1) 2-kordse köie, viin selle otsad alla. Priit tuleb viimasena ja tõmbab köie alla. Rusu peal võtame kassid alt ja vööd pealt, puhime ka köied kokku ja paneme kotti. Liigume tuttavat teed pidi kurule ja laskume jälle mööda lumenõlva astudes või tagumiku peal alla sõites. Nüüd on sõitjaid rohkem - Kaur, Priit, Eve.. All laagris oleme kell 15:30. Seega kulus tipust laskumiseks 3 tundi, ühtekokku - 7,5 tundi. Oli suhteliselt kerge käik.


12. N, 18.07.  Ärkan kella 5 paiku, kuid põõnan veel 5:40-ni. Siis tulen üles ja panen priimused tööle. Ilm on ilus. Hommikusöögiks teeme kohvi, riisiputru rosinatega, lisaks veel suitsuvorst ja kuivikud. Kohmitseme kaua, minema saame kell 8:50. Kotiga on tõus ikka raskem - kui ilma sain laagrist Chimtarga kurule 1 tunniga, siis nüüd läheb 15 minutit enam. Ka teistel on raske, igaüks saab kurul turgutuseks 2 müslit. Puhkame veidi ja kell 11 hakkame laskuma Parem-Zindoni orgu. Hoidume paremale, nagu kirjelduses soovitatud ja kuhu vaevumärgatavad jäljed ka viivad. Vastik peenike ja keskmine rusu, kohati on ka lumelaamad. Allpool lõpeb rusunõlv järsakuga - sinna libiseda küll ei tahaks. Ühe lumise-jäise lõigu peal paneme Priiduga seepärast horisontaalse tugiköie, et teistel kindlam oleks. Samas tuleb jälgida ka ülalpoololevat nõlva - ülalt Chimatarga kaljudelt võib kive variseda! Sealt kaljudel rabiseb alla ka jääd, kuid need tükid meieni ei ulatu. Priit läheb nüüd kaugel ees, ma ise jään esialgu lõppu, et vajadusel aidata. Enne võimsat kaljuastangut saab lõpuks alla Parem-Zindoni orgu laskuda. Aga sealgi on rusu,rusu, rusu... ja kõige all lumelaam, kus lendavad kivid. Eks me laveeri siis kusagilt paremalt poolt, kus ohutum. Tekib ketserlik mõte, et ehk oleks olnud mugavam laskumine kurult otse alla, mööda liustikku ja lund. Alla kivisele jõelammile jõuame kella 14 paiku. Kuigi oleme kõik väga väsinud, pingutame veel 500 meetrit, kus heas laagrikohas teeme kella 15-16 vahel lõunapeatuse. Huvitav, siin on palju lepatriinusid. Edasi kulgeb rada jõe paremkalda laugetel moreenidel. Jõuame parempoolse külgoru kohale, selle ülaosas on näha selgelt esilekerkivaid pruune kaljuseid tippe ja liustikku - viimane ilmselt ongi Lääne-Mirali liustik. All kivisel jõelammil on palju laagrikohti, meiegi jääme sinna. Kõrgus on 3500 m. Ojakesed vulisevad siinsamas, sogase veega kohisev jõgi jääb kaugemale moreenide taha. Allpool pöördub org vasakule, enne seda käänakut paistab väga kutsuvalt roheline jõelamm, mida õhtupäike kaua valgustab. Miralile viiva oru rohunõlval, meie laagrist umbes 300 m kaugusel, on hiigelrahn, mille juures (ja ka peal) ära käin. Sellaalune koobas sobib ideaalselt pandami jätmise kohaks. Jagamegi all laagris oma toidu ja bensiini kaheks - väiksem osa tuleb 4-ks tipupäevaks kaasa, ülejäänu jääb pandamisse. Õhtusöögi juurde joome kakaod koos aklimatisaatoriga - sobib küll. Pimeneb, kuid teatud kellaaajast hakkab paistma noorkuu. Osa orust on kuu poolt valgustatud, osa on varjus. Magame saame reeglina kell 21:30.


13. R, 19.07.  Äratus on kell 5, kokkadel pool tundi varem. Ilm jälle ilus, loodetavasti nii ka jääb. Peale hommikusööki viime Priidu ja Kauriga pandamikotid hiigelrahnu alla koopasse ja varjame kividega. Tuleme tagasi ja kell 7:15 aga alustame kogu grupiga tõusu Mirali kuru poole. Esialgu on rada rohunõlval, siis moreenidel, pärastpoole kaob. Tõuseme ojasängis, kus on suured kivid. Eespool hakkame juba nägema kirjeldustes tuntud silekaljusid Lääne-Mirali liustiku all. Üle kõige selle paistab Mirali kaljune tipp. Juba kella 11 ajal jõuame silekaljude alla moreenidele, kus leiame mõned laagrikohad, samas on ka puhta veega jõeke. Altimeeter näitab 4100 m, seega sai täna vaid 600 m tõustud ja homseks jääks 900. Võiks olla hoopis vastupidi. Kuid ülalpool ei tarvitse häid laagrikohti enam olla - jääme siiski siia. Tegelikult ongi eilsest raskest päevast kõigil veel väsinud olemine, pole paha taastuda enne kõige olulisemat etappi. Arvutame - päevadega peaks täpselt välja tulema. Lõppu mõeldud V-Hansa tippu ma tõsiselt ei mõelnudki, see oli nö. varuks, kui mingi ime läbi aega üle jääb ja meil igav hakkab. Nii et jälle poolik puhkepäev, põõname telgis. Ilm on v. ilus, ei ühtegi pilve! Päeva teisel poolel hakkavad kõrvalolevatelt punakaspruunidelt kaljudelt alla paiskuma võimsad veejoad. Käime Jürkaga silekaljudel luurel, oleme ära umbes 1,5 tundi. Päris hea ronida, saapad peavad kuivadel kaljudel hästi. Tuleb minna sikk-sakitades, mitte otse. Hommikul võib seal kaljudel muidugi jääd olla, kuna voolavad ojakesed ja varjulistes vahedes on ka päeval lund ja jääd. Üleval on päris lai platoo, kus hädapärast saaks ka telkida, nii kaljul kui lumel.  Keskel on liustikukeele jäävaringust moodustunud omapärane koobas. Liustiku mõlemad servad on suht järsud (umbes 35-40 kraadi), kuid sobivam paistab olla vasakpoole (orogr.), kuigi on mindud ka parempoolsest (orogr.). Vasakpoolsest on laviine alla tulnud ja nende jälgedes peaks olema hea astuda. Tuleme alla ja peale õhtusööki püüame varem magama minna.


14. L, 20.07.  Äratus on kell 5, minema saame kell 7. Ületame lumekeele ja tõuseme paremast servast (orogr.) silekaljudele, edasi sikk-sakitame ülespoole. Priit läheb kaugel ees, teised on tagapool. Enne ülesjõudmist on natuke järsem koht, kust otse tulemiseks on Priit tugiköie otsa alla visanud. Naised lähevadki seda mööda zumaaritades. Aga saab ka kõrvalt - minna astangut pidi vasakule ja sealt üles järgmisele astangule ja sealt paremale. Nii või teisiti, umbes 1,5 tunniga oleme kõik üleval kaljusel platool. Paneme kassid alla ning võtame seongutesse - jälle telkkondade kaupa. Tõusemegi vasakust (orogr.) servast, kus all on laviinikoonused ja lumised "triibud" jooksevad üles välja. Nõlva kalle on umbes 35 kraadi. Praegu ei tohiks sealt küll midagi alla tulla. Püüan tõusta mööda neid "triipe", Jürka aga tahaks minna kogu aeg sikk-sakitades. Eks ta ole, sõltub inimese jalgades ja ka saabastest. Minul on jäiga tallaga ja kõrgema sääreosaga saapad ja kiirkinnitusega kasside esihambad peavad hästi. Teine seong eesotsas Priiduga tuleb veidi tagapool. Kohati on ka halja jääga lõike, püüame neid vältida. Ülevalpool läheb liustik laugemaks, ca 15-20 kraadi. Teeme seal puhkepeatuse. Lai lumine kurusadul on nüüd kenasti näha, samuti Mirali tipp vasakul (k.s.) ja  Chimtarga tipu kaljune osa paremal (k.s.). Teine seong eesotsas Priiduga läheb mööda ja hakkab omakorda ees sikk-sakitades jälgi tegema. Meie seong püsib tihedasti kannul. Puhkame tihti, kõrgus annab tunda. Kuuleme ülevalpool hääli ja näeme ka inimesi - nii Chimtarga kaljude all jäänõlval kui ka Mirali tipu all. Vahetult enne kuru läheb lumenõlv jälle järsemaks, kuid mingit ohtu seal pole. Jõuame Mirali kurule (2B-3A, 5000) kell 13. Selgub, et siin laagerdavad Moskva Riikliku Ülikooli mägimatkajad Ilja Ovtšinnikovi juhtimisel, kokku 13 inimest ja 3 telki.  Olid just Chimtarga tipust laskunud, osad veel saabuvad. Neil on samas suure "purje" varjus ka kööginurk, pakuvad meile teed. Ajan nende noortega pikemalt maast ja ilmast juttu, vahetame aadresse. Nad tõusid siia Mutnõi järvede poolt üle Doni kuru (jäljed praegugi Mirali lumenõlval näha), varem käisid ära Suur-Hansa tipus. Chimtarga olevat neile lihtne olnud. Esialgu on lahtine, kas nad täna alla lähevad. Paneme allapoole rusule ka oma kööginurga püsti ja teeme lõunasöögi. Vett saab siin muidugi vaid lumest. Näeme, et venelased jäävad siia ja nende telgiasemed ei vabane - laename nendelt lumelabidat ja kaevame ka oma kahele telgile platsid, otse venelaste telkide kõrvale. Töötame kordamööda, 5000 võtab ikka hingeldama. Teisel pool on järsk lumenõlv ida poole ja kaugemal on näha nii Chaptara, Zamoki kui ka Hansa 5k-tippe. Kuru keskel on ida pool võimsad karniisid, meie telkide kohal on lihtsalt järsk lumenõlv. On telgitud ka otse Mirali kaljude varjus astangul, kuid praegu on venelased selle koha teinud käimlaks. Kirka lumes on märk, et "uks on kinni". Tuuri siin kurul ei olevat, me ei hakka ka otsima. Õhtupoole koguneb edelast pilvi ja mul on kuri kahtlus, et homme pole enam nii head ilma. Olen juba paar päeva vihjanud, et kes on valmis, tuleb tippu, kes ei ole - ei pea tulema. Aga vist kõik tahavad. Püüame vara magama minna. Kaur on mures oma fiiberkaartega telgi pärast, et kas peab tuulele vastu. Annan neile ühe abinööri - pangu lisanööriks ja nööri teise otsa lumme kivid - ööseks külmuvad kinni. Priit teebki seda. Kui muidu magasin oma magamiskotis kas lühikestega või õhukese särgiga, siis nüüd poen magamiskotti lausa puhhjopega, tormipüksid ka jalas. Hea tugev tunne. Saapad võtan ka telki, panen riidekotiga jalgade juurde.


15. P, 21.07.  Ärkame kell 5:30 - oleks võinud varem! Saapad on ikka külmunud, annab jalga ajada.Teeme kiirustades hommikusöögi ja pakime kaasavõetavaid kotte. Telgid koos enamuse varustusega jäävad kurule. Ilm on jahe ja tuuline, päike paistab, kuid edelas on tumedad pilved. Venelased asutavad end allaminekuks, soovime vastastikku õnnelikku teed. Meie saame liikuma kell 7 - esmalt mööda pikka lumist kuruharja, kuni hiigellõheni Chimtarga kaljude ja jäänõlva all. Liigume esialgu oma tavapärastes seongutes, kassid on all. Kaldalõhest möödume paremalt (k.s.), peale seda algab tõus umbes 35-kraadisel lume-ja jäänõlval. Liigun ees ja umbes poole nõlvani on lumes head jäljed, saame liikuda samaaegselt. Kuid siis läheb jäiseks - keeran sisse esimese jääpuuri ja lähen musta 50-meetrise köie otsas altjulgestusega, Priit on tulnud nüüd minu järel ja julgestab. Nii liigun kuni kaljudeni, pannes vahepeale veel paar jääpuuri. Kaljud on siin aga sellised, et neile on raske jaama teha - pole sobivaid kaljunukke; kaljunaelu või klemme-frende meil aga pole. Nii et jälle jääpuur allapoole jäässe. Nüüd on esimene tuginöör paigas. Priit tuleb mööda seda ka ise üles ja tahab otse siit kaljudele minna ning üles ronida. Hoian teda tagasi - see siin on laskumise koht, ülesronimiseks sobiv ja õige kuluaar peaks olema vasakul nurga taga. Priit lähebki valge köie otsas sinna "nurga taha" asja uurima, nüüd julgestan teda mina. Paraku pole teda näha ja ka kuulda on halvasti. Teised aga tulevad musta tugiköit pidi tasapisi ülespoole, viimane (Kaur) võtab jääpuurid välja ja lõpuks korjab ka musta köie kokku. Kuulen lõpuks Priidu hõiget "Julgestus valmis!". Lähen piki valget köit - esialgu on traavers lumisel lõigul otse kaljude all, siis aga näen piltidelt tuttavat kuluaari. Viimane on väga kiviohtlik, üks kivi lendabki mööda. All on aga näha Ida-Mirali liustikku, kukkumist sinna oleks oma kilomeetri jagu. Püüan ülalttulevat tugiköit sättida nii, et ei peaks lausa negatiivsest kohast üles punnima. Saan üles - köis on kinnitatud korralikult slingiga suure kalju külge. Üleval aga on hea lame kaljune platvorm, kus nagu kindlusemüüri taga oleme. Siin saaks põhimõtteliselt ka telkida. Natuke maad edasi on aga kaljunukk, mille ümber köiest aas - laskumiseks. Kuid kuluaari ülaserv on õudne - seal ootavad kümned kivid oma tundi, et alla vihiseda. Teised tulevadki väga ettevaatlikult üles. Edelataevasse koguneb musti pilvi, tuul tugevneb. Siit on hästi näha edasist teed - kõigepealt lumine hari, kus saab liikuda nii idapoolsel ca 30-kraadisel lumenõlval kui ka üleval harjal. Edasi on lauge lumine sadul, mille taga algab tipueelne järsk lumine nõlv, kaldega umbes 40 kraadi. Aja kokkuhoiu mõttes paneme siin ajutiselt 4-lisse seongusse (Kalle, Jürka, Eve ja Ele) ja liigume lumenõlval edasi, Priit ja Kaur (kes veel kuluaaris ronib) tulevad hiljem järgi ja saame kokku lumisel sadulal. Viimasel saaks ka telkida, ruumi on piisavalt. Priidu ettepanekul jaotame nüüd seongud jälle ümber - neljane MMMM-seong ja kahene NN-seong. Lähen jälle ees - sügavas lumes on jäljed, kuigi laskumisel on need üle käidud. 10 sammu ja puhkus, 10 sammu ja puhkus - nii tõuseme. Tuuleiilid tugevnevad, kuid me ei pööra sellele enam tähelepanu, sportlik hasart on juba sees, haistame tipu lähedust. Möödume piltidelt nähtud fallose-kujulisest kaljusambast, see jääb paremat kätt. Nõlv läheb laugemaks, kuid ... see pole veel tipp, peale laugemat ala on veel üks tõus ja väiksem lumine kühm. Täpsemalt - neid "kühme" on siin lausa mitu - milline on "õige"? Ühe peal on näha midagi tuurisarnast - see ongi see õige! Oleme oma 4-se seonguga kell 12 Chimtarga tipus (5486). Eesmärk on täidetud! Tuurikiri on loomulikult Moskva omadelt, kirjutan meie oma ja vahetan ära. Vaatame ümbrust, teeme pilte. Tipus polegi nii tuuline kui allpool. Tipukühmukese ühes küljes on omapärane auk või koobas. Nähtavust veel on, kuid tumedaid pilvi edelast muudkui koguneb. Kui asutame laskuma, hakkavad nõlva tagant paistma ka meie naiste pead. Ootame nad ära, Eve ja Ele käivad ka kõige kõrgema koha peal ära. Õnnitleme vastastikku. Laskumiseks paneme nüüd jälle meie tavapärastesse seongutesse ja liigume tuldud teed pidi tagasi lumisele sadulale. Tuul puhub iiliti, kohati tahab lausa pikali lükata. Tagasi läheme piki laia lumist harja, seal on väga hea astuda. Nõlval võib lumi olla nii juba pehme, et võib laviini tekitada. Ühes tuulevarjulisemas kohas ootame teist seongut jälle järgi ja laskume koos lumenõlva pidi alla - kohta, kus rajad ühinevad ja lõppevad tuttaval kaljuastangul. Meie telgid on siit kenasti näha, tuul pole neid ära viinud. Kinnitan kalju ümber oleva aasa külge karabiini ja sinna 50-meetrise musta köie, teise otsa aga viskan alla - kena vilinaga lendab! Priit pakub julgestust teise köiega, kuid loobun, püüan kiiresti alla laskuda. Tegelikult peaks see olema või vähemalt siis endal olema "haarav" köie peal, lisaks kaheksale - kohati läheb "negatiivseks". Annan sellest teada ja teised tulevadki pärast julgestusköie otsas. Kaljust osa on siin mitte üle 40 meetri, igatahes jääb meie 50-meetrist köit üle - kinnitan selle all jäänõlval jääpuuriga, siis liigun oma 7-8 meetrit vasakule ja panen teise jääpuuri, tehes nii omamoodi "õrre", kuhu allatulijad saaksid end sinna kinnitada ja ei asuks otse laskuja all. Köit jääb veel mõned meetrid ülegi. Siis hakkavad teised laskuma ja "õrrele" kinnituma. Jürka peab muidugi teisiti tegema - tema tammub juba musta köie vabas otsas. Priit jääb viimaseks ja tuleb alla 2-kordsega (valge ja must köis koos), seejärel aga tõmbab köied alla. Kell on 15. Nähtavus kaob, nüüd on lisaks tuulele ka udu peale vajunud. Kinnitame valge köie jääpuuri külge ja mööda seda tugiköit hakatakse edasi laskuma - õnneks ulatub ikka lumeni. Aga ega ülevalt sinna näe, ümberringi on tihe udu. Põhioht siin on sattuda selle hiiglasliku bergšrundi kohale ja sealt üle ääre pudeneda. Jääme Jürkaga viimasteks, panen musta köie oma kotti ja laskun ka tugiköit mööda alla lumeni. Keeran jääpuuri sisse ja julgestan selle tagant Jürkat, kes kasside esihammastele ja kirkakihvale toetudes alla tuleb. Edasi on juba jäljed lumes, mida mööda hea astuda. Rabistab "kruupi", laagrit ei näe, kurusadul tundub olla lõputult pikk. Lõpuks, kella 16 ajal, oleme kõik oma telkide juures. Tipuskäimiseks kulus meil seega kokku ca 9 tundi, sh. tipus ja mujal ootamisi oli kokku kindlasti 1 tund. Otsustame jääda veel üheks ööks 5000 peale, kuna sellise nähtavusega pole hea laskuda. Teeme süüa ja poeme väsinutena, kuid rahulolevatena telkidesse magama. Olen magamiskotis jälle koos puhhjope ja tormipükstega. 


16. E, 22.07. Öösel puhuvad tuuleiilid ei lase korralikult magada - telgid laperdavad kohutavalt. Eriti maadligi olevat surunud Kauri-Ele-Priidu telki. Üles tuleme kella 6 ajal, kui Päike hakkab laagrikohale ja eile läbitud tipumarsruudile paistma. Läänest puhub ikka tugev jahe tuul, on raskusi priimuste süütamisega. Õnneks on mul kaasas spetsiaalsed tormitikud, nii et saame ikka priimused tööle ja hommikusöögi tehtud. Minema saame kell 9 - laskume tuntud teed pidi 3-listes seongutes allapoole, seekord teeme küll pikemaid sikk-sakke. Jürkaga tekib jälle eriarvamusi laskumisviisi osas - ilmselt teevad tal põlved valu. Liustiku vasakservas, kus on järsem ja laviinidest "triibud", läheb ette teine seong eesotsas Priiduga. On päris hea astuda, mul on vaid suured varbad valusad - ilmselt on surunud saapaga peale. Kusagil 11:30 paiku oleme silekaljudel, kus võtame kassid alt ja ka veidi muud kila-kola vähemaks. Priit läheb ees minema, ka Kaur kaob kuhugi paremale kaljude taha. Laskume 4-kesi koos - naistel ei ole kaljudel liikumine eriti kodune ja paneme ühes kohas ka musta tuginööri. Kinnitan selle 2 jääpuuriga ojasängis oleva jää külge. Siis laskun ka ise seda mööda alla. Jürka köit ei vaja, laskub niisama alla. Taidleme veel ühe kalju peal (köit siiski enam ei pane), siis on juba hea minek paremale lumekeelel. Näeme ka Kauri seal laskumas - hiljem seletab, et tal olevat kaljudel ronides kirka seljakoti küljest alla kukkunud, käis sellel järel. Priit aga peesitab juba tükk aega all oja juures ja loeb oma e-raamatust midagi. Lumekeelel viskab mul korra "kargu alt", saan aga kohe kirkaga pidama. Riburada pidi jõuame kella 13 paiku lõpuks kõik oja äärde, kus teisel kaldal on meie endine laagrikoht (4100). Nii et kurult laskumiseks siia kulus 4 tundi. Puhkame, võtame riideid vähemaks, siis laskume edasi. Plaan on lõuna teha all laagrikohas, võtta seal üles pandam ja laskuda õhtuks Suure Allo järve äärde. Priit ja Kaur liiguvad eespool, teised jäävad maha ja ma püüan olla nö. vahemees, et rada näidata. Kuid ikka oskavad tagaliikujad valesti minna, satuvad vastiku konglomeraatnõlva peale ja peavad seal laskuma. Lumekoopa juures, kust Lääne-Mirali jõgi väljub, näen ühte matkagruppi lõunatamas. Hiljem kuulen, et Kaur oli nendega juttu ajanud - olevat Irkutskist ja teavad juba, et matkajad "Tallinnast" käisid Miralil ja Chimtargal. All suure kaljurahnu juures on Priit ja Kaur juba pandami välja koukinud - kõik on alles. Otsustame ka lõuna teha siinsamas, kuna vaid veidi allpool on puhta veega ojake. Jõuavad ka teised - Jürka, Eve ja Ele. Varanduse ülevaatusel selgub, et bensiini on meil vähevõitu. Ega midagi, püüame siis seal kus võimalik, lõket teha. Kaur käib all jõelammil vanas laagrikohas (kuhu jättis ka meie varasema prügikoti) ja põletab kogunenud prügi ära.
Kusagil kella 17 ajal liigume mööda Parem-Zindoni orgu pidi allapoole. On rada ja on ka tuurid, kohati tuleb ojakesi ületada. Jõgi ise jääb kogu aeg vasakut kätt. Rohelisel lagendikul on suured kivirahnud ja väga maaliline ümbrus. Priit arvab, et peame minema jõe vasakkaldale - ei pea. Tuleb kivine jõelamm ja hiigelrahnud, kus jõgi "hajub" ja lõpuks "kaob" - see on siin tavaline. Laskume nende hiigelrahnude vahelt alla järgmisele kivisele lagendikule. Jälle hiigelrahnudega ülekülvatud ala, kus teed aitavad leida tuurid. Liigun pikalt ees, aeg-ajalt saame Priiduga kokku, teised tulevad tagapool. Paremat kätt on näha väikest järvekest - ei, see pole Allo. Minul on viimasega oma suhe - kiirustan, et seda täna veel Päikese käes näha. On kuulda lammaste määgimist - suur kari on eespool paistval paremkalda rohelisel nõlval. Lõpuks, kella 18:30 ajal jõuan kaljule, kust avaneb uhke vaade Suurele Allo järvele - ka Päike paistab veel sinna. On näha Vasak-Zindoni orgu, kuhu homme plaanis tõusta, samuti järve teisel kaldal olevat iseloomulikku püstloodis kaljut. Ootan Priitu, imetleme vaadet ka koos. See järv pole 100 aastatki vana, on tekkinud varingu tagajärjel. Siis laskume alla järve äärde kõrgendikule, kus kasvavad artšad. Seal on eesel, koer ja karjus - noorem mees, kes väga viletsasti vene keelt oskab. Saame lihtsamad jutud siiski aetud, ta vaigistab ka puu külge seotud koera, kes meid vihaselt haugub. Ütleb et laagrikohti on all järve ääres. Nende laager on siin üleval. Küsin ka bensiini - seda neil pole. Saabuvad ka teised, laskumegi alla järve äärde, kus on tõesti head laagrikohad (ca 3200 m). On vana lõkkekoht ja eks nii seal kui kõrval vedele vanu konservikarpe jms. prügi. Kohendan-puhastan lõkkeaset, teen kividest toed, mille peale saame asetada pajad. Nii teemegi sel matkal esimest korda süüa lõkkel. Ei saa küll nii kiiresti kui priimusega, kuid ... aega meil ju on. Pajad muidugi saavad kohe teise välimuse ja lõhna. Paneme ka telgid püsti ja sööme õhtust. Õhtul aetakse lambad alla järve äärde jooma - sajad loomad (rasvasaba-lambad, kitsed) mööduvad vääramatu jõuga meie laagrist. Nagu laviin, kõikjal on kuulda ainult määgimist. Vaatame seda etendust lummatult pealt ja vaid siis, kui mõned loomad lausa meie asjade liiga ligi tulevad, peletame eemale. Hämardub, kuid Kuu tuleb mäe tagant välja ja hakkab ümbrust valgustama.    


17. T, 23.07.  Otsustame teha pooliku puhkepäeva ja alles õhtupoole edasi liikuda. Ärkan kella 8 ajal, kui Priit ja Kaur teevad lõkke peal süüa. Ilm on ilus, käime kolmekesi ka järves suplemas, seekord löön ka kaasa. Vesi on ... karastav, kaua ei taha sees olla. Peseme oma musti riideid, ravitseme haavu. Minul ja Elel on suure varba küüned sinised ja varbad ise paistes - saame meie tohter Priidult joodisalvi peale ja mähime sidemesse. Ka hommikul on karjaajamise tseremoonia alla järve äärde - Kaur on parajasti järve ääres ja nii saame terve seeria vahvaid pilte a'la "Kaur paremalt kümnes", "Kaur lammast lüpsmas" jne... Tõrjume jälle lambaid eemale, kui nad karjavaimust pimestatuna meie telkidele liiga lähedale tulevad. Hiljem käin karjuste juures ja küsin teepulbrit (see on meil otsas) - annavad lausa pudeliga. Vastu annan ühe Eesti šokolaadi. Karjuseid on kaks - see noormees, keda juba eile kohtasime ja keskealine habemega mees. Natuke aega hiljem kutsutakse meid "teed jooma" - loomulikult läheme. Viime omalt poolt halvaad ja juustu külakostiks. Meile pakutakse äsjaküpsetatud kohevat ja krõbeda koorikuga valget leiba, aga samuti lambaliha sibularõngastega ja teed. Lambaliha on küll veidi rasvane, kuid pole hullu. Näritud kondid poetame artšapõõsa juurde maha - saavad koertele. Istume vaipadel artšapõõsa varjus ja laseme hea maitsta. Karjused ise ei söö. Vanem mees viib jutu usule. Kuigi tal on raskusi vene keeles enda mõtete väljendamisel, saan aru et ta väidab, et islamiusulistele pole oluline ümbritsev loodus, on ainult üks jumal - Allah. Selles mõttes on meie ürgne taarausk risti vastupidine - usutakse, et igal taimel-loomal on hing ja neid tuleb hoida. Ehk sellest tuleneb ka erinev suhtumine loodushoidu. Seda ma muidugi talle seletama ei hakka. Siis algab fotosessioon. Pildistasime ka enne juhuslikult, kuid siis äkki tahab noorem mees meie kõigiga ja eraldi pilti teha. Alguses ei saanud aru tema soovist, kuid paistab et tal on tõsi taga. OK, naerame ja teeme tsirkuse kaasa. Ta pildistab ka oma mobiiliga. Siis vihjab, ta et tahab minu kella - no seda siiski ei anna, püüan asja delikaatselt lahendada. Nii et tihti on siin ka väike omakasu selle külalislahkuse taga. Või siis .... ehk enamus ongi siiralt külalislahked, kuid ikka on ka neid, kes püüavad kasu saada. Täname ja laskume alla oma laagrisse. Teeme seal veel teed ja sööme magusat (halvaa, piimapulber) peale. Millegipärast ei osatud piimapulbrit toitude juures ära kasutada, seda jääb lõpus ka üle.
Paneme laagri kokku, pakime seljakotid ja kella 17 ajal hakkame tõusma Vasak-Zindoni orgu. Selleks möödume Allo järvest vasakult (k.s.) poolt, kus on minule 1980. aastast tuttav kaldega kaljuastang järve kohal. Edasi on rusunõlvad, kus kulgeb vaevumärgatav teerada. Jõgi voolab kusagil paremal. Imetleme nüüd Suur Allo järve ka Vasak-Zindoni oru poolt. Liigume jälle Priiduga eespool, aeg-ajalt teisi järele oodates. Kivised alad vahelduvad rohustega. Jõuame avarale kivisele jõelammile, kus voolavad ojakesed. Peaks juba tulema Ülemine Allo järv, kuid mida pole, seda pole. Pakun, et järv on tühjaks jooksnud. Kui järved võivad siin tekkida, siis võivad nad ka kaduda. Oru paremas ääres (orogr.) on roheline platsikene, samas lammil voolab puhas oja. Ülevalpool on näha moreenvalli ja oru lõpus lumist ahelikku, mille peal peaks olema ka meie viimane - Dvoinoi kuru. Laagrikohast on sellest ahelikust näha vaid järsku lumist visangut - ilmselt Bloki kuru. Kell on juba 18:30 - otsustame jääda siia laagrisse. Tulevad ka teised ja paneme telgid püsti. Siin teeme õhtusöögi priimustel. Kõrgus on umbes 3300 meetrit.


18. K, 24.07.  Kokkadel on äratus kell 6, teistel - pool tundi hiljem. Ilm on ilus. Liikuma saame kell 8:15.  Tõuseme järgmisele moreenvallile ja näen, et Ülemine Allo järv on siiski olemas, ööbisime sellest veidi allpool. Lisaks - kuni kuruni on ka piisavalt laagrikohti. Liigume Priiduga ees, teised 4 on tagapool. Aeg-ajalt istume ja ootame. Kohati on hästi näha mõlemat Allo järve.Tuleb hiigelrahnudega ala, kus tuure pandud küll tihedalt, kuid ikka on võimalik tupikusse sattuda. Ülevalpool saame kõik jälle kokku - seal algavad Dvoinoi liustiku paremmoreenvallid, mida mööda on hea astuda. Liustik on siin ka täiesti olemas, allpool. Fanis on muidu liustikke ja klassikalisi moreenvalle vähe. Siit hakkame nägema ka Dvoinoi kurusid - lõunapoolne kuru on lumine sadul oru lõpus, põhjapoolne on oma rususe nõlvaga sellest vasakul. Otsustasin juba varem ületada just lõunapoolse - selle kaudu saab otsemat teed pidi Argi orgu. Kurudest paremal on tipp 4551 ja Bloki kuru (3A), veel edasi - 5000-ne Moskva tipp. Kell 13:30 oleme moreenvalli ülaosas, kus valli taga paremal (orogr.) on moreenijärveke ja laagriplats. Mitmed meist vaatavad aukartusega lumist kuruvisangut ja kahtlevad, kas me köiteta sealt üles saame. Rahustan, et pole hullu, oleme tunniga üleval. Paneme ainult kassid alla ja kiivrid pähe. Alguses laskume lumisesse nõkku ja sealt liigume kuruvisangu alla. Sikk-sakitades liigume ülespoole, teen lumme astmeid. Nõlva kalle on umbes 30 kraadi, libisemise korral pole muud, kui tuleb uuesti ronima hakata. Enne sadulat liigume visangu keskel oleva peenikese rusu peale ja tõuseme lõpus sealt. Oleme Lõuna-Dvoinoi kurul (1B, 4000) kell 14:30. Meil (Kalle, Priit) võttiski see tõus seega aega 1 tund, teistel veidi rohkem. Kurusadul ise on rusune, kuid seda palistab kogu ulatuses paari meetri kõrgune lumevall. Käime mitu korda sealt üle piilumas. Teisel pool paistab lumine Ahbasai org, sinna viib lihtne rusunõlv. Tuuri ma ei leia, kuid käin piki harja ka põhjapoolsel kurul. Viimaselt on hästi näha ka Kaznoki org - sinna me nüüd ei lähe. Tuuri ei leia ma ka sealt, selle asemel on kurudevahelisel harjal ühes kohas püsti metallvarras. Tulen tagasi, tasapisi jõuavad ka teised kohale. Ka Kaur käib põhjapolsel kurul ära. Einestame kergelt - suitsuvorst, šokolaad, halvaa, kuivikud jne. Meie naised on särtsu täis, laulavad, ei tahagi süüa ja hakkavad kohe teisele poole laskuma. Ega meilgi muud üle jää. Lihtne rusunõlv vasakus ääres, siis - väike ja lumega kaetud liustik, kus märkame ka jälgi. Siin seongutesse siiski ei pane - ei näe vajadust, liustik on õhuke. Laveerime kaljude vahel lumel - hämmastavalt talvine on siin päikesepoolses orus! Tagasi vaadates paistab ka siinpoolne rusune visang väga järsk olla. Tegelikult on see kuru lihtne 1B, pigem ehk 1A, hulga lihtsam kui näiteks Adamtash. Org käändub vasakule, satume ojasängi, ületame ojakese ja tükk aega laskume selle vasakkaldal. Allpool on parem minna oja paremkaldale ja seal kivisel rohunõlval laskuda. Jälle koormus põlvedele ja ... varvastele. Paremalt tuleb alla teine org koos jõekesega (Moskva liustikult) ja selle taga paistab Suhkrupea-nimeline tipp (4998). Liigume Priiduga ees, võtan suuna all paistvale rohelisele lagendikule. Jõuame sinna kella 18 paiku, viskame kotid maha. Kena koht, ojakesed voolavad, kohati on maa niiske. Samas on piisavalt suuri kive. Siin on ka varem laagerdatud, keegi on ladunud kividest sõnu, mida püüame tulutult kokku veerida. Tulevad ka teised, paneme telgid püsti ja teeme õhtusöögi. Kõrgus on siin umbes 3300 meetrit. Seega tuli täna 700 meetrit tõusu ja teist samapalju laskumist. 


19. N, 25.07.  Ärkame jälle hiljem - kell 6. On ilus päikesepaisteline ja soe hommik, teeme ja sööme kiirustamata hommikusööki ning pakime kotid. Priidul on nägu kohutavalt paistes - ilmselt mingist veereziimi muutusest; minul näiteks paistetavad matka lõpus tavaliselt jalalabad. Liikuma saame kell 8:30. Saame vaevalt tund aega laskuda, kui jõuame karjuste košini - seal on praegu vaid üks vanem mees, kutsub meid "teed jooma". Kujuneb sellest aga varajane lõunasöök - ta praeb suure paja sees õliga nuudleid ja kartuleid. Pakub meile seda, lisaks hlebjoskat ja teed. Väga maitsev! Istume jälle vaibal ja ajame juttu maailma asjadest, nii kohalikust elu-olust kui poliitikast. Näiteks seda et Tadžikistan saab hästi läbi Kõrgõzstaniga, kuid mitte Usbekistaniga. Seda viimast näitab juba piiripunkti sulgemine Pendjikenti lähedal, näiteks Samarkandis sündinud tadžikid ei saa ilma viisata seda külastada. Vana räägib päris hästi vene keelt ja on sümpaatselt tagasihoidlik. Omalt poolt kingime talle halvaad, köiejupi, käpikud, lehtri. Siis (kell ~11) laskume mööda Ahbasai orgu edasi, see paistab kitsenevat kanjoniks. Teerada on kogu aeg jõe vasakul kaldal, keerutab hiigelrahnude ja artšade vahel. Liigume jälle Priiduga ees, ülejäänud 4 - tagapool. All artšade tsoonis on palju teeradasid, ilmselt karjaajamisest. Viskame kotid maha ja ootame teisi. Möödub pool tundi - ei tule. Lähen mööda rada ülespoole vaatama, hõigun - ei mingit vastust. Siis lööme käega, traverseerime kuiva rusu-konglomeraatnõlva ja laskume alla Argi jõe äärde. Priit libastub konglomeraadil korraks ja kriimustab ennast veidi. All Argi orus on väga maalilised varjulised puudesalud, selge veega jõgi on aga piisavalt lai ja kiire vooluga, ei kutsu just läbima, kuigi saaks vabalt. Kell on 12:40. Silda siin ei näe, kaardi järgi peaks see olema rohkem ülevalpool. Lähen vaatama - silda pole, kuid üks suur kask on kukkunud üle jõe ja tekitanud nii loodusliku silla - sellest meile piisab! Tulen tagasi, Priit peseb end jõe ääres. Lähen tagasi esialgsesse laskumiskohta - ikka pole kedagi. Siis aga näen neid artšavõsast all laskumas, viipavad. Viipan vastu, et läheme ülesvoolu. Läheme Priiduga selle mahalangenud kase juurde ja ületame mööda seda Argi jõe. Teisel pool jõge on ka väga idülliline ja varjuline puudesalu, ootame siin. Kuid teisi ei tule ega tule. Siis jalutan jõe vasakkaldal sinna, kus nad võiksid olla - näengi puude varjus istumas. Viipan ja annan Jürkale märku, et astugu aga ülespoole. Lähen tagasi ja ootame, Priit loeb oma e-raamatut. Lõpuks teised tulevad ja ületavad ka "silla" (13:40, kaardil B1). Paistab, et on mingi jonnimine; keegi pahandab, et miks me ei oodanud, nüüd "kaotasime pool tundi". Ohh, kui teaksid, et väga ootasime ja ma lausa otsisin. Aga liikuma peab mägedes ikka ise. Eks see ole matka-lõpu-sündroom, mulle kümneid kordi tuttav asi. Pingelangus - tavaline lugu. 
Hakkame siis koos liikuma Argi jõe vasakkaldal allapoole. Ahbasai jõe suudmekoha vastas on kaljune-metsane mägi, kus rada isegi tõuseb. Suudmekohast allpool Argi paremkaldal on püstloodis kaljuseinad. Liigume mööda jämeda ja keskmise rusuga nõlvu, jõuame väga järsu konglomeraatnõlvani, mis lõpeb all kanjonis. Samas, teisel pool seda konglomeraatnõlva näeme, et hea rada kulgeb ülevaltpoolt, vasakpoolsest (Biobi) külgorust. Mida teha? Otsustan, et siit otse me ei lähe, peame minema "ümber mäe". Tulemegi tagasi ja tõuseme rohunõlvadel serpentiinitades ca 150 meetrit kõrgemale mäenõlvale. Ilm on palav. Üleval platool on karjamaa, näeme kolme hobust ja mingeid postidele kinnitatud kaadervärke - sademete mõõtmiseks? Siit on hästi näha ka Ahbasai orgu, kust täna just laskusime. Liigume rada pidi veidi maad vasakpoolsesse Biobi külgorgu (sealt ülalt saaks üle samanimelise lihtsa kuru Serima orgu, kust saaks tõenäoliselt ka otse alla Iskanderkuli äärde), ületame kive mööda jõekese (kaardil B2, silda siin pole ja pole vajagi) ja olemegi selle raja peal, mida enne üle konglomeraatnõlva nägime. Edaspidi lähebki rada Argi jõe vasakkaldal artšade vahel, jõgi ise mühiseb sügavas kanjonis, teisel kaldal on kõrged püstloodis kaljuseinad. Kohati kulgeb rada rusu- või konglomeraatnõlval, kus lohakas astumine ja libastumine võib lõppeda all kanjonis. Jürka olevatki korra komistanud. Siis laskub rada alla jõe äärde ja kulgeb varjulisestes puudesaludes. Siin kasvavad juba ka lehtpuud - kased, pajud jms. Jõelamm, paremalt poolt tuleb sisse Lõuna-Chaptara külgorg. Sillaks (kaardil B3) on siin 2-3 palki, kuid meile pole seda vaja - liigume ikka Argi jõe vasakkaldal. Väikesel lagendikul asuvate kivirahnude juures teeme kella 16:30 paiku kerge eine - kõhud on tühjad. Juust, kuivatatud ploomid, kuivikud. Laagrisse ei tahaks veel jääda, esialgu on eesmärgiks kaardi peal märgitud (Ankantodi) järveke. Liigume edasi - meile tuleb vastu 4 tšehhimaalt pärit tursket matkameest, ajame nendega veidi juttu. Väidavad, et allpool on üks sild katki, pidid jõge läbima. Jõuame avarale tasandikule, kus on mingid košijäänused, kuid järvekest ei näe - liigume edasi mööda rususeid nõlvasid. Jõuame sillani (B4, 17:45), kus läheme üle Argi jõe paremkaldale. Sild ise on ehitatud juhuslikest materjalidest - mõned jämedamad palgid, peal kõikvõimalikud juurikad, oksad ja kivipuru. Järgneb kiviklibune platoo, kus kohtame eeslitega karjuseid, kes liiguvad ka alla külla. Ajame juttu, muuhulgas saame teada, et silda (ilmselt B5) siin tõesti enam pole, kuid pole vajagi - rada kulgeb nüüd paremkaldal, vaid enne küla tuleb minna kõrgemale ja seal Karakoli lisajõe sild (B6) ületada. Nad ise käivad just sealtkaudu. Kuid kell on juba 18 kandis, meie täna enam edasi ei lähe, jääme siiasamma jõeäärsele kiviklibusele platoole okkaliste põõsaste vahele laagrisse. Kõrgus on 2400 m - nii madalal pole kogu matka vältel olnudki. Seetõttu on ka sääski. Kuid nad on kuidagi loiud ja ei hammusta nii valusasti kui Eesti omad. Vett saab alt jõest, käime seal ka pesemas. Kuna kuiva puitu on külluses, teeme toitu lõkkel.


20. R, 26.07.  Magame jälle suht kaua, kella 6-ni. Kokanaat teeb hommikusöögi lõkkel, nüüd edeneb see juba päris hästi. Liikuma saame kella 9 paiku. Taimestik muutub siin mitmekesisemaks. Kasvavad hiigelsuured kollaste õitega üheksavägised, märkan ka huvitavaid pikkade pehmete okastega põõsaid. Kodus uurisin välja, et see on efedra (хвойник, эфедра, ephedra), mida kasutatakse ravimtaimena. Kasvavad ka kibuvits (шиповник), astelpaju (облепиха), barbaris (berberis), astragaal (astragalus) jt. Jõuame suurele lagendikule, tagapool on kaljune mägi, mille jalamil on näha uhkeid tornide ja kuplitega hooneid - ilmselt seal on juba küla. Siin on ka mobiililevi. Priit helistabki kohe koju - seal on kõik korras. Argi org pöördub siin järsult vasakule Iskanderkuli poole, kuid paremalt voolab sisse veerikas Karaköli jõgi. Esialgu laskumegi alla selle jõe äärde, kus näivad olevat mingid sillajäänused (kaardil B7) - need on aga nii lagunenud (vaid paar metalltoru), et meie oma raskete kottidega ei hakka küll siin riskima. Tõuseme tagasi laiale tolmusele teele ja liigume mööda seda Karakoli vasakkaldal (orogr.) umbes 800 meetrit ülespoole. Siis aga ütleb mul kõhutunne (kaart ka abiks :-), et edasi pole vaja rühkida, siit saab jalgsi ka otse silla juurde. Käin asja uurimas - nii ongi  - korraliku sillani on siit otse paarsada meetrit. Lähemegi kõik üle lagendiku sillani (B6, kell 11), ületame selle, edasi aga astume juba mööda autoga sõidetavat teed Sarõtagi küla poole. Küla keskel teede ristumiskohas tuleb meie juurde noormees (nimi on Latif) ja kutsub enda poole "teed jooma". Kuna ongi lõuna aeg (12), läheme hea meelega. Nagu arvata, on see tegelikult külalistemaja, kus pakutakse nii öömaja, sauna ning ka süüa-juua. Silt ukse kõrval: Homestay "Shohin". Söögitoas on juba ees kaks inimest - mees ja naine. Selgub, et sakslased Carstenn ja Susann, seiklevad kahekesi juba tükk aega ja lähevad siit edasi Pamiiri. Istume ka sinna madala lauakese taha (õnneks saab jalgu laua alla sirutada) vaibale ja ajame uute tuttavatega juttu. Räägivad peale saksa keele nii inglise kui vene keelt. Meie grupis räägib saksa keelt vist ainukesena Ele. Loomulikult ka sööme, kõhud on tühjad. Igaühele on munapraad ja hapupiim, laual on ka arbuusilõigud, valget leiba, teed, maiustusi. Võtame ka õlut. Kamba peale läheb see kõik maksma 160 somoni ehk näo kohta 4,3 eurot. Saab panna ka oma mobiilid laadima, kui Ele on saanud laaditud, panen ka enda oma. Helistan ka koju. Meile pakutakse teenuseid - ööbimist, sauna. Ei, me peame täna õhtul alla Iskanderkuli äärde saama, homme hommikul on transport Dušanbesse. Siis pakuvad transporti - Iskanderkuli äärde turismibaasi olevat 9 km,  taks on 20 somoni nägu. OK, see kulub küll ära, praegu ei tahaks küll hakata raskete kottidega kuuma päikese all mööda tolmust teed astuma. Ma sätin kõrvaltoas parajasti just ühte laptoppi tööle (sai ettevaatamatult öeldud, et iti-mees), kui juba olevat UAZ-ik ees ja läheb sõiduks (kell 14). Tassime oma kotid peale. Sakslased otsustavad ikka jalgsi alla tulla. Selles saginas aga unustan mobiili (panin ju laadima!) maha, kuid paraku avastan selle alles Iskanderkuli ääres. Allasõit on vahva - ka siin on vägevad kanjonid ja serpentiinid. Enne Iskanderkuli jääb paremat kätt tee äärde kõrge aiaga piiratud uhke hoonekompleks - see ongi presidendi üks residentse. Sild, siis sõit mööda järveäärset teed kuni turismibaasi väravani. Seal viskame kotid maha, maksame sõidu eest lubatud summa. Turismibaasi territooriumil on palju suvemajakesi ja ka suurem sööklahoone. Latif aitab leida turismibaasis inimest, kes näitaks, kuhu me võime panna oma telgid. Näidatakse kohta järve ääres, meeldivas varjulises kohas puude all. Telgikoht maksvat 20 somoni.  Panemegi telgid püsti ja alles siis avastan, et mobiil on maha ununenud. Helistan Jürka mobiiliga Latifile - ta lubab homme selle alla saata. Kuid homme hommikul peaks saabuma juba auto tagasisõiduks Dušanbesse... Saan nüüd ka Azizi kätte - tema ise ei tule, on praegu Pamiiris, kuid tulevat keegi teine. Helistab ka Pamir Traveli esindaja - kinnitab neid sõnu. Mainin, et tahaksime Dušanbes mõnda odavat võõrastemaja - lubatakse vaadata kusagile "ooperiteatri lähedale". Käime järves ujumas - minu jaoks on vesi ikka külm, kaua ei taha sees olla. Jõuavad kohale ka sakslased, panevad oma telgi ka meie lähedale.Teeme süüa, panen priimusel vee keema, kuid rohkem ei jää seda tegema. Otsustan veel täna jalgsi külas mobiili järel ära käia ja siis on mul viimane aeg startida, kell on 17:30. Ei saa aga kohe siiski minema, värava juures tervitab mind turismibaasi ülem ja kohalik mägigiid Ali Madzidov, kutsub enda kabinetti. Ajame juttu, pakub enda koostatud venekeelset raamatukest Iskanderkulist ja Fani mägedest (A.K.Holov, A.S. Madzidov "Iskanderkul - naše bogatstvo". Dušanbe, 2011), 30 somoni. Ostan ja tänan. Nii et reaalselt saan astuma hakata kell 17:45. Õhtupäike veel paistab, kuid pole sellist palavust, nagu päeval. Tolmune tee keerutab piki järve kallast, paaris kohas näen ka telkijaid. Kuid üldiselt on siin raske head kohta leida, kallas on järsk ja rohelist ala vähe. Nüüd saan lähemalt silmitseda ka presidendi residentsi - aias toimetab üks vanem mees, ilmselt aednik. Tervitame ja ajame juttu, ta ulatab mulle läbi aia ühe urjuki. Siin kasvatatakse ka kartulit. Küsib mult, kuhu lähen ja kui mainin et üles külla, soovib head teed. Astun edasi, algab serpentiin. Kusagil poole maa peal jõuab mulle järele üks sõiduauto, peatan selle käeviipega. Kolm meest sõidavad üles külla. Kui juba sõidame, mainib juht, et taks olevat siin 10 USD. OK, kallis ta on, kuid narr kah nüüd maha astuda. Eriti kui veel küsivad, kui suured palgad Eestis on. Enne silda teevad mehed ühe mäe all peatuse, tulevad välja, kükitavad maha, peopesad ülespoole. Teen ka samamoodi. Olevat püha koht, kalmistu. Auto peatub kusagil küla keskel. Annan juhile 50 somoni (hajameelsetest turistidest peab ju kohalikele mingi kasu ka olema!) ja tänan. Mainib, et nad sõidavad paari tunni pärast ka tagasi, et kui ma tahan... Nüüd pean üles otsima selle võõrastemaja, kuhu ma mobiili unustasin. Saan aga astuda vaid mõned sammud, kui keegi hõikab mind väikesest külapoest - selgub et seesama Latif, ta peab siin ka poodi. Vaatan tema poes ringi - küllalt lahja valik. Ostan piimakompvekke - parajaid hambalõhkujaid. Siis paneb Latif poe kinni ja käime tema pool, kus annab mulle minu mobiili ja laadija. Jätame veel kord nägemiseni. Hakkan tasapisi tagasi astuma, aga jõuan vaadata ka õhtust külaelu. Väärikad taadid jalutavad külatänaval, poisikesed ajavad kuhugi eeslikarja. Hooneid on väga erinevaid - alates savihoonetest kuni uhkete villadeni. Teisel pool silda mäekünkal kohtan ühte noormeest ja poissi, tulevad juttu ajama. Liigun edasi. Serpentiini kohal valin "shortcuti"- esialgu on hea jalgrada, kuid all tee kohal see kaob. Teeni on alla vaid 5-8 meetrit, kuid järsk konglomeraat! OK, ronin ettevaatlikult kive koormates alla. Kell on juba 20,  hämardub - ei saa kahtlastes kohtades enam turnida, edasi astun mööda laia teed. Presidendi residentsi juures kohtan jälle aednikku, tervitame. Mul on küll pealamp kaasas, kui ei lülita sisse, autoteel on turvaline astuda. Kahel pool teed siristavad põõsastes tsikaadid. Turismibaasi jõuan kella 21-ks. On kottpime ja seal lähen alguses valesti - liiga vasakule, automatkajate alale. Tulen tagasi ja leian nüüd meie telgid üles, kuid seal pole kedagi, asjadki on laiali. Söön ja joon, mida siin veel leian. Esimesena tulevad tagasi sakslased, siis meie rahvas - olid lähikonnas jalutanud. Ühed laulavad lähedal kitarri saatel, mis taustana loob mõnusa meeleolu. Küllalt viisakas seltskond siin turismibaasis, ma kartsin hullemat. Poeme kella 22 paiku telkidesse magama.


21. L, 27.07.  Tulen hommikul üles kell 7:30, käin duši all - teised olevat juba õhtul selle avastanud. Pesta saab, on ka sooja vett, kuid surve on väga nõrk. Tulen tagasi ja saan teada, et autod on juba kohal - üks autojuhtidest, pikemat kasvu noorem mees, ongi telkide juures. On 2 maasturit, ühte ei mahuks me ära. Sakslased tahavad ka meiega tulla - oleme nõus, leppigu juhtidega vaid hinnas kokku. Pakime kiiresti asju, tahame veel hommikust süüa. Priit ja Kaur on priimustel küll teinud kiselli rosinatega  - joongi seda, kuid midagi tahkemat tahaks ka. Püüame sööklas midagi saada - osad saavad riisiputru, osad - munarooga viineritega. Ostan ühe Coca-cola kaasa. Sakslased ei ole saanud juhtidega kaubale, küsivad nende arvates liiga kõrget hinda. Kuid enne ärasõitu, kui oleme juba nägemist öelnud, toimub hinnamuutus (2x100 somoni) ja sakslased ikka tulevad. Jaguneme nii: Valge auto (Toyota, noorem juht): Kalle, Jürka, Eve, Ele ; Must auto (Ssangyong, vanem juht) : Priit, Kaur, sakslased. Kusagil kell 9:30 stardime. Sõidame piki Iskander-darja orgu ülespoole, kusagil seal all on kosk, seekord jääb see meil nägemata. Peateeni on järve juurest umbes 24 km. Serpentiinid...serpentiinid. Istun ees, ajame autojuhiga juttu. Enne "surmatunnelit" teeme peatuse. Seal peatub ka üks veoauto, kust hakkavad lambad maha pudenema. Juhid püüavad asja üle kontrolli saada, hoiavad lambaid jalgupidi maas kinni. Läheme ka appi hoidma. Kuid siis löövad nad käega, lasevad lahti ja lambakari .... ei jooksegi laiali, vaid hoiab ühte. Siis sõidame pimedasse tunnelisse, saame pahandusteta läbi. Kuid teises otsas on kellelgi ikka avarii olnud. Meie sõidame juba mööda tuttavat teed allamäge. Palv ilm - termomeeter näitab all +46 C !!! Möödume Varzobi veehoidlast, mille ääres inimesed suvitavad. Enne Dušanbed käime autosid pesemas - seda teenust pakutakse siin iga 100 meetri tagant.  Poisikesest tänavamüüja pakub häid pirukaid - ostame.  Dušanbes teevad autojuhid imelikke haake, sõidavad mööda kitsaid prügiseid kõrvaltänavaid, kus pidevalt teed küsivad. Lõpus jõuavad ikka peatänavale - Rudaki avenüüle ja peatuvad ühe suure sammastega hoone ees - võõrastemaja "Vahš", Rudaki 22. Samas lähedal ongi S.Aini nimeline ooperiteater. Hotelli ukse ees on lausa punane vaip. Seal on kohal ka Pamir Travel esindaja, küsib kas kõik korras. Kinnitame et on küll, oleme teenusega väga rahul ja täname. Võõrastemajas saame oma käsutusse 3 tuba; lepime kokku, et homme kell 12 vabastame ja siis saame oma kotte hoida administraatori ruumis väikese tasu eest kuni ärasõiduni õhtul 23-24 vahel. Kokku läheb meil see hotell maksma 450 somoni, so. 12 eurot näo kohta. Hiljem jagab Ele ühisrahast järgijäänud summa meie vahel ära. Lennujaam on muide päris lähedal, linnulennult ca 3 km. Olen Jürkaga ühes toas. Küllalt räämas seinad ja sisustus, kuid meile sobib väga hästi. Käin kohe sooja duši all (elektriboiler!) - mõnus! Siis läheme linna peale, et vaadata söögikohta. Väike tänavaküsitlus annab tulemuse - hotellist ca 150 meetri kaugusel keldrikorrusel on hea söökla (homme, pühapäeval paraku kinni). Lisaks jahe ka. Kõht saab täis, jalutame piki peatänavat, mis siin on meeldivalt varjuline - kõrged hooned ja võimsad paplid varjavad päikesevalgust. Silma jääb eriti kõrge kaksiktornidega hoonehiiglane; hiljem kodus uurin - see on 2011.a. valminud ärikeskus "Dušanbe Plaza". Ma siiski loobun sellest üheskoos tuiamisest ja lähen tagasi, sama põiktänava (kus söökla oli) teises nurgas on keldrikorrusel internetikohvik - astun sinna sisse ja üle hulga aja loen oma kirjakasti, vastan ka mõnedele kirjadele. Samas on ka tuttavad sakslased, nad ka peatuvad samas võõrastemajas, kus meiegi. Samuti hea jahe koht.
Õhtul läheme 5-kesi sauna, vaid Jürka loobub. Sõidame sinna taksoga, kuhu mahutame end 5-kesi sisse. Taks on 20 somoni. Sauna kõrval on restoran "Russkii Dvor". Paraku selgub saunas, et see on täna vaid meestele, naiste pool on remondis. Kuid neile pakutakse massaaži, niikaua kui mehed saunas käivad. Saun ise on 40 somoni, massaaž aga vähemalt 2x kallim. Rahvast palju pole, peale meie ehk 5-6 meest. Leiliruum on nagu põrgu eeskoda - pime, gaasiküttel keris on aga tulikuum, põrand ja lavalauad ka, peab rätiku istumise alla panema. Osa dušisegisteid on ära varastatud/kadunud, nii nagu üldkasutatavates saunades ikka. Kuid pesta saab. Samas saab ka teed juua; meil on küll oma joogid ka kaasas. Ühed noored sportlikud poisid teevad meiega juttu, selgub et nad on Tadžiki noorte dzuudokoondise liikmed, sõidavad nädala pärast Miami maailmameistrivõistlustele. Ka Kaur proovib pärast sauna veel massaaži ära. Mina saan varem valmis, lähen kõrvalolevasse restorani istuma. Kantristiilis sisustus, purskkaevud ja tulevärk. Loomulikult peab tellima ka - võtangi õlut ja ühe prae salatiga. Kelneriks on üks armeenia noormees, kes tähelepanelikult, kavalalt ja samas delikaatselt teenindab. Õhtul pidavat esinema ka kõhutantsijad. Tasapisi tulevad ka teised siia ja tellivad ka. Ka teised lauad täituvad ja õhtu kogub tuure - laval käib nii lauljad kui ka tantsijad. Lõpus tulevad kõhutantsijad nö. rahva hulka - üks kena neiu väänleb ka meie laua juures. Siis on aeg ära minna - arve tuleb 5 peale 500 somoni. Tagasi hotelli juurde sõidame ka taksoga. Kell on vist 24 kanti, kui oma tuppa jõuame.


22. P, 28.07.  Ärkan kella 8 paiku, läheme Jürkaga hommikust sööma - seekord külastame samas põiktänavas ühte teist keldrikorrusel asuvat sööklat, mis õhkub nõuka-nostalgiast, kus pildi peal Lenin loeb Pravdat ja  telekast jooksevad Vene kanali uudised. Kuid toidud on head ja suhteliselt odavad. Siis otsin üles juuksuri, kus lasen 3-nädalase habeme ära pügada - kohe puhtam tunne! Jalutan üksi linna peal, käin vaatamas Somoni memoriaali ja parki, kus ka Rudaki kuju. Purskkaevud niisutavad õhku, veel pole nii palav. Kaugemal lehvib majesteetlikult hiigelsuur Tadžikistani lipp. Samas teisel pool teed on ka presidendiloss, teen pilti. Seal aga vehib üks vormis mees, et ei tohi! Tulen tagasi võõrastemaja  juurde ja käin teisel pool asuval turul Green Bazaar. Ostan sealt kojuviimiseks kohalikke maiustusi. Kerjused manguvad raha, ühele viisakamale annan ka.
Kella 11:30 paiku saame kõik hotellis uuesti kokku, teeme toad tühjaks ja viime oma seljakotid alla administraatori juurde. Nüüd jaguneme - Jürka tahab ikka käia Nureki veehoidla juures. Juhatatakse, et bussijaamast saab bussiga. Mina siiski loobun, lähen teistega veeparki "Delfin" - Ele oli vastavat tänavareklaami näinud. Võtame kohalesõiduks kamba peale jälle takso, kuhu mahutame jälle 5-kesi sisse. Sissepääsu juures kontrollitakse kotte (ei tohi olla oma toitu ja jooki kaasas, meil kellelgi oli veel midagi keelatut kaasas - tuli anda samasse kappi, pärast sai tagasi), samuti palutakse ette näidata "ujukad" - mul polegi need veel õnneks jalas. Sobisid. Pilet täiskasvanule 3,5 tunniks on 70 somoni, vastu saame numbri ja kiibiga käevõru - läheme riietusruumi, kus paneme riided jms. oma numbrikappi. Siis käime dushi all, et ikka puhtana alla basseini minna. No nii - nüüd puhkamegi, nagu normaalsed inimesed - helesinise veega basseinid, lamamistoolid, palmid ja martiinikokteilid! Martiinikokteile siiski pole, on aga kõikvõimalikud liutorud ja -rennid. Proovimegi need kohe ära - ronime üles, kus turvatöötaja õpetab, et käed-jalad tuleb korralikult risti koos hoida. Tõesti - vettesööstmine on ikka suure kiirusega ja end lohakalt hoides võib päris haiget saada. Turvatöötajaid on näha siin iga nurga peal. Tore on vaadata ka kohalikke - kuigi islamimaa, on enamus siin samasugustes ujumiskostüümides, nagu meiegi. Ehk vaid paar naist oli pikkade riietega ja kaetud peaga. Parkimisplatsil seisvate autode põhjal võib arvata, et siin käib mitte just vaene rahvas. Mõnuleme meiegi selge ja sooja veega basseinis, kus jalad igal pool põhja ulatuvad. Kuid väljas on kiviplaadid nii kuumad, et paljajalu on väga valus astuda. Lesime ka varju all lamamistoolides. Kulubki ära selline lõdvestus peale 18-päevast rasket matka. Mul läheb kõht tühjaks, lähen kassa juurde ja maksan sisse 30 somoni. Nüüd saan all kohvikus selle summa piires käepaelaga tellida sööki-jooki. Teised käivad ka neid liutorusid proovimas, kus kummirõngaga peab alla sõitma. Siis aga hakkab aeg otsa saama ja ka teiste kõhud on tühjaks läinud. Sõidame taksoga (seekord vana hea Ziguli) tagasi kesklinna, palume taksojuhil viia mõne soodsa restorani juurde - viibki ühe Rudaki avenüül oleva resto juurde. Kuid arvatakse, et see ei sobi. Otsime teise - ka see ei sobi. Kui kolmas ka ei sobi, siis teatan, et ma lähen omaette söögikohta vaatama. Vahepeal saan osta ühest raamatupoest Dušanbe kaardi. Lähen tagasi meie hotelli lähedale "nõuka-nostalgia" sööklasse ja saan seal 18 somoni eest kõhu täis. Siis veedan veidi aega jälle internetikohvikus arvuti taga, teavitan teisi firnikaid, et oleme elus ja terved ning tipud tehtud. Kohtan väljas Jürkat - ta ei olevatki Nurekis käinud, ei saanud transporti ja suvitas Varzobi veehoidla juures. Istume mõnda aega hotelli vestibüülis, kirjutan päevikus neid päevi järgi, mida varem polnud jõudnud. Õhtupoole läheme linna peale, jalutame piki Rudaki avenüüd. Iiri pubi juures ütleb mul kõhutunne, et meie kaaslased peavad siin olema! Ja ongi! Istuvad mõnusasti, õllekannud ja söögid ees. Mul on kõht veel täis, tellin vaid õlle. Ajame juttu, on hea ja mõnus koosistumine, ilmselt selle matka viimane. Kusagil kella 22 paiku lahkume ja jalutame hotelli poole, käime ka poes toitu ja jooki ostmas - lennujaamas on veel ootamist ja vaevalt et seal saab. Siis võtame administraatori juurest välja oma seljakotid ning otsime 2 taksot, milledega sõidame lennujaama. Olen ühes taksos koos Jürka ja Elega, jõuame lennujaama juurde. On juba järgmine päev.


23. E, 29.07.  Teist taksot ei tule ega tule. Läheme Jürka ja Elega lennujaama, kottide esimene läbivalgustamine on siin kohe sissepääsu juures. Otsime vaiksema nurgakese ja pesatame end sinna maha. Hiljem, kui ühe väljalennu järel ootesaalis inimesi vähemaks jääb, otsime ka istumiskoha ja tukume seal edasi. Mina püüan kirjutada ikka päevikut. Teises taksos sõitnud kaaslased olevat kusagil väljas ja tukkuvat seal. Üllatab, et lennujaama allkorrusel asuv WC on tavaline (ja suht räpane) kükk-peldik ja paberit jagatakse eesruumis jaokaupa. See peab olema rahvusvaheline lennujaam!? Lõpuks tuleb tabloole ka meie Istanbuli reis TK255. Keegi helistab meie väljas olevatele kaaslastele - tahavad veel magada, ütlevad, et ärgu segagu. OK, läheme kolmekesi lennule registreeruma ja pagasit ära andma - seekord on kraami vähem - minu kott on täpselt 30 kg (sh. rasked mägisaapad), käsipagas tuleb seekord väike. Saame pardakaardid ja kotile kinnitatakse kleeps, kuid see ei lähe samas olevale lindile, vaid tuleb ise lohistada hoopis teise ruumi ja panna sinna hunnikusse. Seejärel läbime turvakontrolli, kus käsipagas läbi valgustatakse. Edasi on 4 väravaga passikontroll, kus küsitakse meie grupiviisat - otsin välja ja annan. Meid tõmmatakse sealt nimekirjast maha, passi lüüakse tempel - sellega oleme Tadžikistanist formaalselt väljaspool. Kusagil võeti ära ka see migratsioonikaart, mille me saabudes täitsime. Aga kuidas meie ülejäänud kolm saavad? Püüan helistada - keegi ei vasta. Lõpuks helistab Kaur - seletan, et grupiviisa on selles ja selles väravas ametniku käes. No saavad lõpuks kuidagi läbi - selgub, et neil nõuti grupiviisat juba turvakontrollis!? Jälle ühe ametniku omavoli. Ei jäta see Dušanbe lennujaam mulle head muljet. Tagasilend Dušanbest Istanbuli kestab peaaegu tund aega kauem kui sinnalend. Istanbulis jalutame lennujaamas ringi, istume kohvikus ja käime ka tax-free poes - ostan sealt maiustusi koju kaasa. Tasapisi koguneme Riia lennu värava juurde - peale meie on seal ka teisi eestlasi - ilmselt olid turismireisil Türgis. Lendame piki Musta mere läänerannikut ja väga hästi on näha liivast rannariba - kusagil seal on ka Bulgaaria kuulsad Kuldsed Liivad. Lend kestab ca 3 tundi ja Riias maandume veidi enne kella 15 - tartlastel on bussini seega üle 3 tunni aega, tallinnlased saavad ca 1,5 tundi varem minema. Istume lennujaama tuttavas kohvikus, vaid Jürka on kottide juures ootesaalis. Lõpuks on ka tartlastel (Eve, Priit, Jürka, Kalle) aeg minna alla bussipeatusse. Bussijuhiks on väga hea jutusoonega aser - ta räägib 15 minutiga humoorikalt ära peaaegu kogu oma eluloo ja kuidas inimestevahelised suhted seal lõunamaal käivad - käsi peseb kätt. Tõeline näitlejatalent kaduma läinud! Buss on pooltühi, Riiast sõidame välja nö. kõrvalmagistraali pidi. Vahepeal peatume 15 minutiks Riia bussijaamas, kus käime ka väljas. Jürka teeb mulle ühe piruka välja, kuna mul endal pole latte, kaardiga aga maksta ei saa. Edasi kulgeb reis mööda õhtust Lätimaad, järgmine peatus on Valmieras, käime ka seal poes, ostan juua. Siis aga Valga, Rõngu ja lõpuks kodune Tartu. Eve läheb maha esimesena, me kolmekesi sõidame alla bussijaama, kus Priidul ja Jürkal on naised vastas. Kell on 23. Kristel ja Priit on nii lahked, et viivad ka mind autoga koju. Nii saangi mugavalt juba enne südaööd koduuksest sisse astuda.


Kokkuvõtteks

Matk õnnestus igati - põhieesmärgid sai täidetud, erilisi apsakaid ei juhtunud. Marsruudi taktikaline valik õigustas end. See, et 14-16.juulil kujunesid poolikud päevad ja nö. "mängisime maha" oma varupäevad, oli tagantjärele vaadates kasulik - aklimatiseerumine oli põhjalikum ja kellelgi polnud ka üle 5000 m paha olla. Tegelikult on aklimatiseerunult võimalik tõusta Alaudini järvede juurest Chimtarga kuru alla 2 päevaga; esimesel - Mutnõi järvedeni ja järgmisel - kuru alla 4300 m kõrgusele. Päevadega tulime täpselt välja. Lõpus muutsime küll veidi marsruuti - Dvoinoi kurult ei laskunud mitte Kaznoki orgu, vaid Ahbasai orgu, mis oligi huvitavam.Vaid paaris kohas sai veidi valesti mindud - 15.juulil tõusul Chimtarga kuru poole tõustes ja 25.juulil liikumisel Argi orus Ahbasai suudme kohal. Viimase kohta aga mul info puudus. Tõusude summaks kujunes 8600 ning laskumiste summaks - 8900 meetrit. Matk tervikuna vastab tehniliselt umbes 4. raskuskategooriale, vaid kilomeetreid jäi väheseks - umbes 130, kuigi matkapäevi oli piisavalt - 18. Kuid varasemate aastate kogemus näitas, et veidigi tõsisemaid tippe matka käigus nö. möödaminnes ei tee. Tuleb valida - kas korraliku kilometraaziga matk või põnevad tipud. Meie valisime seekord viimased.

Grupp oli nii tehnilistelt kui füüsilistelt võimetelt ehk veidi ebaühtlane, kuid lõppude-lõpuks saime kenasti hakkama - kõik grupiliikmed tõusid mõlemasse tippu. Tülli ka ei läinud, kuigi mõnikord pingeid oli. Suuri tervisehädasid ei olnud, enamus apteeki jäi kasutamata.

Varustust oli piisavalt - kui enne matka oli ka mõte võtta kaasa 3 põhiköit, tulime kenasti toime ka kahega. Ülearust träni ei olnudki, käiku läksid nii haaratsid-kaheksad-slingid kui ka jääpuurid-karabiinid. Alati on varustuse hulgas aga asju, ilma milleta kohe kindlasti hakkama ei saa. Ühed sellised on saapad - need tuleb enne matka kriitilise pilguga üle vaadata. Tänapäeva mägisaabaste parandamiseks peab remondikomplektis olema aga piisavalt sobivat liimi. Telgid pidasid vastu, ainuke kriitiline moment oli Mirali kurul 5000 m peal ööbides.

Toitu oli kaasas parajalt, nii täpset arvestust ei mäletagi. Üle jäi vaid natuke piimapulbrit. Enne matka kartsin veidi, et 2,9-liitrine pada jääb 6 inimesele väikeseks, kuid see kartus osutus asjatuks - kõik pudrud sai sellega tehtud. Kütusena on aga sealkandis kindlasti mõttekam valida bensiin - gaasiballoonid on mõttetult kallid ja järelejääva metalltaara tõttu ebamugavad. Bensiini oleks võinud olla 1 liiter enam, kuid polnud paha ka üle hulga aja lõkke peal toitu teha. Kuigi näljas ei olnud, suutsin ma ikkagi 5 kg kaalust maha võtta, mis minu puhul on palju.

Väga hea kogemus jäi meid aidanud firmadest -  Geographic Bureau ja Reisibüroo Atlas - soovitan soojalt! Esimene nendest teeb koostööd kohaliku reisifirmaga "Pamir Travel Co", mis täitis omapoolsed kohustused ka väga korrektselt. Tasub teada, et kuigi Tadžikistani viisasid saavat teha ka piiril (so. Dušanbe lennujaamas), peab sinna ikka jõudma. Meilt nõuti grupiviisa koopiat juba Istanbulis lennuki peale minnes.   

Tadžikimaa ise jättis tervikuna sümpaatse mulje - sõbralikud inimesed, ilus loodus. Tõsi, võrreldes näiteks Alpide, Kaukasuse või Tjan-Shaniga on Fani mäed enam kivised, vähem on liustikke ja rohelust. Enam on kanjoneid ja võimsaid kaljuseinu. Fani visiitkaardiks on aga võrratult ilusad mägijärved, milledest enamuse nägime ära ja kangemad meist käisid kõigis neis ka ujumas. Kuigi Tadžikistan on islamiusku maa, ei jäänud mulle asulates ja ka Dušanbes üldse silma mošeesid. Küll aga jäid Dušanbes silma kunagist 9-10.sajandi Samaniitide riigi hiilgust ülistavad monumendid, samuti Tadžikistani praeguse presidendi hiigelsuured klantspildid. President Emomalii Rahmon on olnud võimul 1994.aastast ja 2011.a. CBSnews ülevaates kuulub ta maailma püsivamate valitsejate hulka. Väidetavalt lokkab riigis korruptsioon ja inimõiguste piiramine. Samas valitseb riigis suhteline stabiilsus, võrreldes 90-ndate algusega, kui oli verine kodusõda ja mõnel aastal oli lausa mitu presidenti.  Kes soovib, võib kuulata-vaadata Euronews 2012.a. intervjuud president Rahmoniga, kus ta põhjendab Tadžikstani valikuid ("There is no shortcut to democracy"). Tadžikid kuuluvad oma ajaloo ja kultuuriga Pärsia rahvaste hulka ja riigil on praegu head suhted näiteks Iraaniga ning naaberriikide Afganistani ja Kõrgõzstaniga. Samas, suhted läänepoolse naabri Usbekistaniga on pehmelt öeldes halvad - üks näide sellest ongi piiripunkti sulgemine Pendjikenti lähedal (muide, ka Usbekistani ja Kõrgõzstani suhted pole kiita - nende piirile on ehitatud lausa kohalik "Hiina müür"). Aastani 1928 oli Tadžikistanis kasutusel araabia kiri, 1928-1940 ladina kiri ja aastast 1940 kasutatakse kirillitsal põhinevat tähestikku. Tadžiki-Vene veebipõhine sõnastik on ka olemas ja eks sai ikka mõned sõnad ja väljendid nagu "tere", "tänan", "head aega" ka ära õpitud. Mobiililevi peale Fani mägedes eriti loota ei tasu, kuid näiteks oli levi olemas Dušanbe-Aini maanteel,  Sarõtagi külas ja Iskanderkuli ääres, samuti olevat see Artitši alpilaagri läheduses. 


Kalle Kiiranen,
10.10.2013