KÄRBLÄSE LUUMINE

As´aq putu-i viil pois´kõsõlõ ette. Maailm alostas hinnäst põh´ast, sainaq laotas lõhnust ja hellest - värviq ja vormiq ja kyik nääq kokko ja üten ja nuuqki, miä takkaperrä ärq kaosõ, nigu perämä\-dsel kohtopääväl ärq niitäs ja allailma saadõtas, nuuq kah, kyik: nuuq päälmädseq, miä maailmalõ elämisega annõtas ja taa, miä maailmalõ alaq jääss, midä näe-i, kuulõ-i, kumpa-i, minkast mälehtä-i vähämbätki, ku meeleq jo hinnäst ütstõsõst lakk´a l””väq, et külh olõman um ja maailma hinnäst hindä pääl hoit.

Nuuq putusõ, ütte asja tõsõst lahotamaldaq, aigu ku viil um, eletäs põh´an – elosügävän ku viil oldas. üts ja tõnõ ummõhtõ tulõ ja näütäs jo hinnäst, myni asi, myni tegemine ja toimõtus, kärbläne võiollaq, vai summin, vai suminakärbläne vai kärbläsesummin, üts ku tää kyik viil um, a üles kerkünü ummõhtõ põh´ast.

Suurõtarõ aknõ alan välän, lillipindre ja jalgtii kõrval, kon saina vastan pikk penk. Pikä pengi pääl istutas, istus vana-Kristina-memme, istus vana-Jakob-papa, pois´kõnõgi istus, üsän külh muidoki, a pengi pääl ummõhtõ. Penk tulõ piaaigu sahvri aknõ manoq vällä. Sahvri aknõ mant olõ-i kavvõmb ku samm värähti manoq. Tanpuul värähtit rohoaid, värähti ja aia takan moro ja ussaid. Rohoaian mehiläseq ja uibuq, lillependre pääl murtusüämeq ja pujengiq, tõsõq viil, mille nimme pois´kõnõ tiiä-i, saa-i tiidmä, tiiä-i maqki, takanpuul suurõq kõoq ja suur´ küün, hainamaa ja vahtsõnõ ait, lumbiq kalmusside ja kunnõga, hõraka puhmuq.

Tansamatsõn õkva, pengi pääl päävä käen - päiv paistus; hummogu, jo ku kari mõtsa lätt, naass hinnäst tarõsaina, naass hinnäst pengi ja pujengipuhmõ poolõ säädmä, vaht´ edimält köögiussõst sisse, roni müüdä põrmandut pliidi pääle üles, istus suurõ veskikivi pääle ussõ iin, käänüs jo ja käänüs, suur´ kastõq viil maan, a paistus jo rohoaia värähti pääle, aigupite, aigupite, viskas hinnäst jo üle värähti saina pääle, musta palk´saina, lahkikuionu, praoq sehen. Päiv roni värähti taadõ saina pääle, nihutas hinnäst jo sahvriaknõ poolõ, kon takan pois´kõnõ maka, nihutas hinnäst üle sahvriaknõ, pois´kõnõ yks maka, tii ei pääväst vällägi - must tekk´ aknõ iin, üts aknõpuul valla, edesi ynnõ, edetarõ aknõ poolõ ynnõ, noq jo otsaga pengi pääl, kastõq lätt umma tiid. Kari um haavistigu alan uma tunni vai paari jo ärq krõhvitsõnuq, kar´alats´ - kas tuusama mutt´, kiä põrõhõllaq Elfriide vastan lavva takan istus, Hrušovi aigu tapitseeritün suur´tarõn - tuusama mutt´ haavistigu all, hirskas ja huikas - Maasik, kossa juudas läät, Kaaro, Kaaro, ts´ui võtaq

Maasikut, Maasik roisk, kossa põrguheng läät!

Ja päiv käänd ynnõ, vasta sahvrisaina, vasta suurõtarõ saina, um jo nigu maadlõja võttõ sisse saanuq - topõlt´nelson - tund joq, et uh´aq ummaq uma käen, kiirustagi ei inämb, olõ-i kipõt, aigupite, aigupite võtt su kinniq ja käänütäs...

Ja sis - psinn´-ssss - hummogunõ kärbläne juusk päädpite vasta saina. Vai
hüürläne, kiä sainan eläs, kohes maadlõja - päiv esiq - ummi kõllatside näppega sisse tüküs.

Psinn´ ja linnanu umgi taa tsirk. Kärbläne vai hüürläne, kiä taad näge, pois´kõnõ kygõveidemb, sis jälq päiv, küünüs ja käänüs, ütsik linnuk jälqki, tege uma psinn´, nigu kaotanu olõssi hinnäst päävälämmähe, nüüt psiu-tinn´ ja kaonu umgi.

Ja nii nääq ummaq, naaq välläheidedüq suurõst alostuskaossõst, kärbläsesuminaq lämmäskütetü tarõsaina man. Memme istus noq jo pengi pääl, suurõtarõ aknõ all, akõn´ peräni vallalõ, kärbläseq lindasõ edesitagasi, õhk lindas edesitagasi, alt pendre päält pujengipuhmast, mulla mant ülespoolõ, kon päiv jo tüü tennüq, lõhna lehist ja ossõst vällä sulatanuq. Memmel valgõ rätik valgõn pään, Emma um tüü man, kas tüüst puudus - hainamaal võiollaq, nurmõn, aiamaa pääl ja kakk peedilehti, tulõ suur´kor\'v sälän, lätt rehealaq hekslimassina manoq, reheall must külm põrmand, tsiaq uutva umma: paast lapjuga pangi. Tan tarõsaina veeren yks viil hummok, et külh kari pia jo tulõ: lehmile hain ette viiäq.

Nüüt sis vana-Kristiine esiq pois´kõsõgaq tarõsaina veeren, kärbläisi äkilidseq käänüq, käü ei inämb Kristiine k”striemändä man kohvi jooman, ku käü, sis harvast külh, juttu tuust as´ast inämb tulõ-i, kohvist hindäst külh, esiq kynõlõs, esiq viskas hinnäst nigu summinkärbläne suurõst alostuskaossõst vällä, ku ahon pendrega kõrvõtõdas, ku kõlladsõ kaalaga kohvimassinan jahvatõdas - krõõka-kryyks-kryyks. Memme kaess pois´kõsõ perrä, pois´kõnõ rehk kässi ja jalguga, äkilidseq liigutusõq tälgi, nigu kärbläisil, ku kõrd jo maailma um sünnütet.

Pois´kõnõ nääq esiq sünnüt´.

Jo püüdäs, jo võiollaq näid, haardas, mis naaq äkilidseq liigutusõq muud ollaq saavaq - kärbläne kätte!

åhk kütt hinnäst sainaveeren kuumas, kisk sainavaigu ossakotsilt vällä, tuul kah,
vaigul, ütte-tõist kynõlda. Om kah ja taht umaette ollaq.

Tuu taa asi um, kyik nääq - umaette ollaq! Et külh alostusõ suurõn kaossõn nigu sõbraq kuun, viländ saa - esiq yks, esiq!

Egä asi umaette ku asi esiq.

Ja pois´kõsõlõ näppo ja poiskõsõlõ ette, puttu ja suuhtõ toppi, katso, kaiaq, kullõldaq.

Pois´kõnõ tege kaossõ põh´a pääle üte as´a tõsõ perrä, üts valmis, sada vahtsõt otsa, tuhat tükkü manoq, tulõva nigu ulliq, murdva manoq.

Mineq vai esiq ullis. Ja läätki ja läätki ja olõtki. Kyigi naidõ asju man, ku naid viil manoq tulõ ja tulõ, ja sis äkki ärq kaoma nakkasõ üts tõsõ takan, nikani ku pois´kõnõ viil eläs.

AIDAVÕT´MÕQ

Pois´kõsõlõ miildü-i vanaaida võti, miildü-i vanaaida uss´, mis rassõlt vallalõ käü ja kinniq - hoonõq um vana ja vaonu, pitsitäs ussõ saina ja põrmandu vaihõlõ kinniq, pois´kõnõ taha-i häste vanaaida ust vallalõ saiaq.

Käänüs kah vanaaida võti lukumulgun rassõlt, piät pandma pulga läbi võt´mõsanga, sys jovvat käändäq, ku jovvat. Piät pulk võt´mõga üten olõma.

Vanaaida lõhnaqki pois´kõist väega ei meelüdä - vanaq tüüriistaq ja vankritsõõriq, tsiajahu kotiq, ravvakoli; üles aidapääle, kon miikäreq, magasiniq, suidsulyyts, minekit ei olõq - päält tuud ku piidsaga müüdä siiri tõmmati.

Vahtsõaida võt´mõq pois´kõsõlõ miildüse, inämb aidaqki.

Vaest umgi taa asi aidavõt´min, kyik muu um manoq märgitü.

Vaivalt külh, vahtsõlaidal hindäl umaq iloq, lõhngi um üts naist, putu-i taaha võti. Innemb yks tõistpite: lõhnaq tegevä võt´mõq. Vai kiä taad tiid.

Kokko um elämisen naid suuri võt´mit kolm, ku vahtsõlaidal um kats´ puult - viläait ja lihaait, määntsist jälqki lihaaidast pois´kõnõ suurt hooli-i, veidemb eski vast ku vanaaidast uma jälle võt´mõga ja koliga pümmin aidanukõn. Vahtsõaida lihaaida põrmand um sükäv, piät läve päält õkva astma, nii et astu and, ja parõmb viil um karada. Ku jälq kargat lävepako päält aidapõrmandulõ, sis, hääd taa olõ-i joht määnestki, põrmand um külm ja pia nigu likõ, põrotas kõvva pois´kõsõ pallit jalataldo, um suurist telliskivvest laotu.

Ja külm um lihaaidan kah, nigu aassi naaq laest alla ripnõva singiq ja soolalihatünnüq, silgu ja heeringäpütüq hindäst külmä vällä, vai tulõ külm yks
põrmandust pois´kõsõl jalgupite üles.

Lihaq ripnõsõ laen, videleseq t”nnen, silguq ja heeringuq kah, mis um pois´kõsõl tan vahti, olõ-i kaiaq midägi. Märki.

Jah, ands´ak taa asi um, ku õkva kaema naat - kas sis singiq laen ei olõqki asja väärt ja heeringatünnüq, miä pois´kõsõl õigõst jo unõhtõduq, kyik naaq lihaaida lõhnaq, taa korgõ valgus - mis põrõhõllaq, kirotamise man,
viiekümne aastaga takast jälq paistma naass´ - üleväst rus´kusuurudsõst mulgust, poolõstsaadik pia lae alt, miä näütäs kõllatsõskuionu sainapalkõ.

Jah, kos! Naaq lihaaida valgusõq ummaq yks pois´kõsõl seen, um, ja lihaait eski ja põrmand ja sainaq ja riioliq ja parrõq, kost, singiq ripnõsõ ja tünnüq nukan.

Heeringutünne lõhn esiq um ummõhtõ aidast kaonu, tuu tulõ pois´kõsõlõ muialt manoq, vannust koloniaalpuutõ nukõst, ussõtagotsist, kalapaatõst mere veeren.

Lihaaida parõmba lõhnaq juuskva aidast vällä, ilmamüüdä lakk´a, jääs yks põrmand ynnõ ja külm, miä jalgupite üles juusk, aknõmulk ja valgus lae alt vasta raotuisi sainapalkõ. Nuuq jääseq.

Sys um tan jo viil tallivõti, kos tuugi, niisama suur´ ku tõsõq, peenemb vast
veidüq ku vahtsõaida uma, kokko sis yks neli, naid võt´mit - ynnõ, tallivõt´mõst mälehtä-i pois´kõnõ õigõst midägi, kaonu um tunnõqki, et
olõs taad peon hoitnu.

Talliuss´ um hummogu jo vallalõ, ku pois´kõnõ virgus ja tulõ köögiussõ pääle saisma ja hummogupäiv keldrekatussõ takast lüü pois´kõsõ pümmes.

Pois´kõsõl um meelen kats´ võtind, vanaaida uma ja viläaida uma, ja viläaida uma um parõmb.

Um nigu suurõmb ja laemb, um nigu jämmemb ja õgvõmb, um, ütesõnaga, vormin. Vanaaida võti um ahtamb, ja vähämb kah, nigu vahekõrraq es olõssi täl õigõ, nigu kõvõras käänedü, niguq vanaait esiq, käänetü ja vaonu ussõlõ sälgä, hindäl nukaq pümmeq ja kolli täüs.

Pois´kõsõl olõ-i hääd tunnõt, ku vanaaida võtind peon hoit, sangapite, ja üle moro ussõ manoq lätt.

Vanaaida võt´mõ ku võtat, astut tarõ mant taa kümme sammo, vai viistõiskümme, olõtki jo ussõ man ja pusit lukku käändäq, piät viil pluksi ots´ma minemä, ussõ takan pusk´ma, ku valla tõnõ taha-i minnäq, ku vaonu um, ja mis sa taast kygõst saat - vana kruupenk kaess ussõtakast vasta, vanaait um pümme, ilma aknõmulgulda, koli nukõn, olõ-i tan määnestki illo.

Tõnõ asi um, ku läät viläaida võt´mõga, võtat peio, tunnet esihinnäst tõsõs jo,
kangõmbas, targõmbas, laivakaptenis mynõs, läät viläaita nigu laiva, läät moro päält värähti manoq, käänät jalgvärjist aida, läät tarõaknist müüdä, ilopuhmõst müüdä, murtusüämist müüdä, aida poolõ, jasmiinest ja nois´t tõisist, kiä nimme hindäle saanuq olõ-i, and yks veidüq astu, mehiläisist müüdä, hõrakapuhmõst, hindäl himo ja ilo minnäq.

Viläaida võti um pois´kõsõl meele perrä, pois´kõnõ tund taa henge, et külh ihogi um tähtsä, a olõ-i kygõ tähtsämb. Lihaaida võti um iho poolõst säänesamanõ, heng ynnõ um tõnõ, tund pois´kõnõ võt´mõ henge perrä ärq, aja-i segämini ihosit. Lihaaida võt´mõ heng um võõras.

Viläaida ja tää võt´mõga um pois´kõnõ hengelidsen vahekõrran.

Viläait um sehest pümme - ku ussõ kinniq tõmbat, tulõ valgus alt kassimulgust sisse, olõ-i taaha aknõmulku raotu.

Pois´kõnõ võtt viläaida võt´mõ peio, võti um rassõ, pois´kõnõ tund võt´mõ raskust, võt´mõl um heng nigu pois´kõsõl hindälgi, üten lääväq,
kats´ henge, võti ja pois´kõnõ, pois´kõsõl võt´mõga hää astu üle moro, läbi aia, astu vahtsõaida trepi pääle, var´oalaq, var´oalonõ nigu purjõlaiva parras, käänd pois´kõnõ ussõ vallalõ, vili salvõn, kõllanõ, sainaqki kõlladsõq, tõistmuudu ynnõ ku lihaaidan, tõsõn valgusen kaetu, tõsõ hengega, astus viläaida sille puupõrmandu pääle, jalatallal hää tunnõq, tõmbas ussõ
kinniq, pümme viläait ja viläq salvõn, rüäq, nisuq, kaaraq. Valgus alt kassimulgust, hoit hinnäst põrmandu ligi, pois´kõnõ lätt rüä pääle salvõ. Lätt rüä, lää ei nisu pääle, nisuterä um jämme. Lää ei kaara pääle, kaar kakk, pois´kõnõ matt hinnäst rüä alaq ärq, nyna ynnõ jääss vällä, hirmuq jääseq vällä. Pois´kõ ütsindä pümmen viläaidan rüä sehen. Nii pois´kõnõ jääss.