Marcialonga 2009 reisikiri

Võlusõna Marcialonga oli mu mõtetes juba 2008.aasta alguses, kohe peale Jizerskat, kuid sügisel sai registreerimisega niikaua venitatud, kuni paremad kohad olid hõivatud. Asi oli selles et päris üksi ei tahtnud minna ja nii otsisin sobivat seltskonda kuni oktoobri lõpuni. Siis aga langes sülle minu jaoks õnnelik juhus, kui Erika Ader, kes oli juba registreerunud, loobus sõidust ja pakkus oma kohta mulle. Tema esialgne number oli 4000+ . Seltskonnaks osutus Saue harrastussportlaste grupp, kus organiseerimise poole pealt vedas asja Virve Palu. Igal juhul sai 6000 piir täis 3.detsembril ja kuigi saatsin organisaatoritele e-maili palvega muuta minu stardigruppi, oli vastuseks " it is not possible to change group when you pick up the race number. As we wrote you berfore the n° 3791 was the best we can do. We registrate now for 5000+.We are sorry but there is nothing else we can do". Ei aidanud seekord ka Tartu Maratoni ja Jizerska kohad. Nii et numbriks saingi 3791. OK, vähemalt uhke 9.laine! Viimasel hetkel loobus head organiseerimistööd teinud Virve Palu ning meil jäi alles ainult maskuliinne seltskond: Tarmo Neemela, Marko Nüüd, Indrek Palu, Tõnu Karp, Aimar Pedari, Kalle Kiiranen ja Andres Maarits. Tõsi, Andres oli koos naise Reelikaga ja nad reisisid hiljem omaette. Igal juhul on meil olemas edasi-tagasi lennukipiletid (mõlemad otsad ümberistumisega: 23.jaan. Tallinn-Kopenhaagen-Milaano ja 28.jaan. Milaano-Kopenhaagen-Tallinn), öömaja Cavaleses (Villa Maria) ning kohalike sõitude jaoks on tellitud firmast Sixt 9-kohaline rendiauto. Vahepeal teeb veidi ärevaks Estonian Airi majanduslik seis, kuid kõik sujub lõpuks hästi (eks meiegi andsime nii oma pisikese panuse meie rahvusliku lennufirma hüvanguks; ilmselt olulisem on siiski see fakt, et kütuse hinnad langesid). Muutsime esialgset tagasisõidu aega hilisemaks - kui juba nii kaugele sõita, ei tasu kohe tagasi tormata, selle asemel võib ju paar päeva kohapeal rahulikult suusatada ja mägesid imetleda. Kraami on kaasas parajalt - parandan ära oma vana ja kerge seljakoti, lisaks on muidugi ka kott suuskadega. Võtan kaasa 2 paari keppe, kusjuures Indrek Kelgu soovitusel panen keppide ümber penopolüuretaanist toruümbrised, suuskadele panen aga samast materjalist kaitsed mõlemasse otsa ja sidemete kohale, tõmmates need siis teibiga kokku. Samuti teavitame Estonian Ari klienditeenendust, et meil on kaasas sellise kaalu ja mõõtmetega suusakotid ja tahame oma pagasit Milaanos ikka kadudeta kätte saada. Loomulikult sai piilutud ja uuritud ka sealset ilma ning lumeolusid. Lund on sel aastal palju, temperatuuri osas on aga väga vastuolulised ennustused.

1) 22.jaanuar. Kuna lennuk (reis OV141) väljub Tallinnast varahommikul kell 6.40, tuleb saada lennujaama kell 4.40. Tartust Tallinnasse on nüüd pandud käima küll Arilixi öine väikebuss (Tartust väljub kell 3 ja lennujaamas on kell 5.30, pileti hind 275 krooni!), kuid sellega ei hakka riskima, check-in algab ju 2 tundi enne väljalendu. Nagunii ei saaks siis ka korralikult puhata. Selle asemel sõidan Tallinnasse juba eelmisel õhtul kella 16.15 bussiga ja ööbin oma sugulaste juures Pallasti tänaval. Tallinnas sajab õhtul värsket lund, kuid on soe ja linnatänavad seetõttu lumeplöga täis. 

2) 23.jaanuar. Tulen üles kell 3.30, joon kohvi, söön ning lähen kella 4 ajal jalgsi umbes 2 km lennujaama. Tasapisi hakkab suusakottidega rahvast kogunema ja tulevad ka meie grupi inimesed. Check-in sujub normaalselt, suusad kästakse pärast seda panna eraldi hunnikusse. Kogukaal jääb lõdvalt alla 20 kg, käsipagas on vähemalt minul sümboolne. Kuna lennupilet on nüüd elektrooniline, ei tahetagi näha muud kui isikut tõendavat dokumenti. Pileti väljatrükid on meil küll olemas, kuid see on ilmselt vajalik vaid juhuks, kui arvutisüsteemid mingil põhjusel audis. Ootesaalis tuleb meie juurde veel üks suusamees, Alar Savaster, ta olevat saanud ka lennukipileti Virve käest. Lennukiks on Boeing 737-500. Vaevalt tunnike lendu, kui oleme Kopenhaagenis Kastrupi lennujaamas. Taanlased ei ole ka veel eurole üle läinud, ikka oma kroonid. Kopenaagen-Milaano lennuk on suurem (Airbus A321) ja lend SK1685 väljub kell 8.20. Loodan näha Alpisid, kuid ilm on pilves ja udune. Itaalia poolel näeme vaid õrna lumekihiga kaetud põlde ja viinamarjakasvatusi. Lennukirattad puudutavad Malpensas maad kella 11.40 paiku, seega kulus kokku ca 5 tundi. Sätin kella kohaliku aja järgi, mis on sel hetkel siis 10.40. Sompus ilm, +4C . Kotid tulevad lindilt, suusad aga tuuakse eraldi käruga. Laskume korrus allapoole ja suundume Sixt autorendi juurde. Saame 9-kohalise Renault Traficu, võtame ka lumeketid. Meiega sõidab kaasa ka Alar, kuid Andres ja Reelika võtavad omaette väiksema auto, kuna neil on plaanis varem tagasi tulla. Minema saame kella 11.30 ajal. Rooli hoivad põhiliselt Indrek ja Tõnu, kuna nad selles osas ikka profid. Kaasas on GPS-seade, millest on teederägastikus orienteerumisel isegi kasu. Malpensast Cavalesesse on üle 300 km. Kohati on kiirteed, kus siis maksu nõutakse. Suurest Garda järvest sõidame mööda (maantee A22), kuid järve ennast siiski ei näe. Käime ühes autogrillis söömas ja see osutub kalliks - keskeltläbi 20 eurot nägu. Suur silt väljas teatab et kolme-topsi-mäng on karmilt keelatud. Juba hämaras jõuame Egna/Ora-ni, kus algab serpentiin Val di Fiemme orgu. Seal on korralikud teepiirded, nii et pole midagi hullu. Kusagil kella 17 paiku oleme Cavaleses. Meie öömaja Villa Maria (Via Daiano 3) on kõrgemal mäenõlval, kust Cavalese paistab kui peopesal. Perenaine Maria Pardatscher on meil vastas ja juhatab 3. korrusele, kus saame enda kokku käsutusse 2 kahelist tuba, kus mõlemas on kööginurk ja WC+dushiruum. Samal õhtul käime kusagil 18-19 vahel veel maratonikeskuses (Congress Palace), kus saame kätte oma rinnanumbrid jms. (kilekott, batoon, joogipudel, juhendid ja ... reklaam). Püüan ka seal gruppi vahetada, kuid sellest ei tule midagi välja. Muide, Marcialongal ei ole eraldi kiipi, vaid see on rinnanumbri küljes, mida siis veel ka kohapeal kontrollitakse. Samas müüakse igasugust spordikaupa, nagu ikka taolistel üritustel. Püüame ajada juttu Toko esindajaga, kuid tema inglise keel on veel kehvem. Üldse, siinkandis saaks saksa keelega paremini läbi. Viime Alari bussijaama, ta ööbib kusagil eemal. Väljas sajab laia lund, nii et meie suverehvidega auto ei vea nüüd enam järskudest tänavatest üles. Üritame lumekette alla pusida - selles osas oli abi Aimari kogemustest ja ... kaasasolnud juhendist. Kettide klõbisedes sõidame tagasi oma villasse, sööme kergelt ja sätime end magama. Hommikusöök ootavat meid kella 7.30-st.

3) 24.jaanuar. Ärkame alles 7.30 paiku, reisiväsimus sees - oli ju eelmine öö nagu ta oli. Ilm on pilvine, värske lumekiht maas, kuid enam ei saja. Allkorrusel pakub Maria meile kohvi, saiakesi, juustu-vorsti-moosi, mahla, jogurtit. Suusamehed oleks ehk ka putru söönud, kuid tegelikult sai kõhu ka sellega täis. All garaazis määrime suusad - seal on ka korralik suusapukk, veidi probleeme tekitasid eri tüüpi elektripistikud ja -pesad. Triikraud ja föön on meil endil kaasas. Termomeeter näitab lume temperatuuriks -4 C. Mul oli juba enne Fischerite libisemisalale Toko molübdeeniga parafiini krundiks kantud, nüüd lisan vaid Toko punast HF parafiini. Pidamiseks panen Toko Carbon Violat (-2 kuni -4 C), alla muidugi õhukese kihi kruntmääret. Sõidame stardipaika Moena lähedale, kus oleme umbes kell 12. Mobiiltelefonile saabub sõnum: "Hello Kalle, Welcome to the 36th Marcialonga. The organizing committee wishes you a wonderful day of sport.", analoogiliselt ka teistel. Selgub et Aimar on unustanud oma suusasaapad ööbimispaika - ega midagi, käib neil eraldi järel ja saab hiljem ikka suusatama ka. Stardist umbes 100 m kaugusel on esimene 2-haruline tõus, siis laugem osa ning Latemari-nimelise hotelli taga on esimene S-kujuline, kuid lauge laskumine. Suurema seltskonnaga alla sõites peab seal olema siiski ettevaatlik. Rada läheb edasi linnatänavale ja kohati pole sinna veel lund veetud. Sõidan umbes 6 km ja sama teed pidi tagasi. See siin on tegelikult juba Fassa org ja kusagil selle lõpus peaks asuma Dolomiidi Alpide kõrgeim tipp Marmolada (3343 m), ümbruskonnas on aga "vaid" 2000+ m kõrgused tipud. Sees on vaid 2 klassikajälge, nii et möödaminekutega on probleeme. Stardipaigas kohtan ka teisi eestlasi, ntx Alar Justi. Uurin ka stardikoridore - need on külje peal ja neisse sisenetakse tagantpoolt. Igaühes siis 500 suusatajat. Ilm on läinud ilusaks, Päikegi on väljas. Tagasiteel põikame sisse Latemari tõstukijaama, kus rohkem mäesuusahuvilised ringi sebivad. Ette sõidab vahva kollane rong, ilmselt lastele. Õhtul teeme ise süüa ja loomulikult kulub ülejäänud aeg suuskade ettevalmistamiseks. Ennustatakse ilusat talveilma, hommikuks -7 C. Ise jään ikka Toko juurde, kuigi kaasas on ka Swixi ja Rodet. Pidamiseks saab 4-5 kihti violat ja libisemiseks punast HF parafiini. Toko ametlik soovitus on ka sinnakanti, neil on pidamiseks küll viola kliister ja peale tahke carbon sinine. Kliistrist hoidun. Libisemise viimistluseks soovitatakse muidugi Toko Jetstream pulbrit. Tarmo panebki mingit fluoripulbrit. Kui mõnel aastal on siin palju määret kulutavat kunstlund, siis nüüd on seda vaid linnatänavatel, mujal on looduslik. Õhtul on Cavaleses korralik, maratonitseremooniasse kuuluv ilutulestik. Perenaisel palume hommikusöögi panna valmis tund aega varasemaks (6.30), bussid hakkavad Cavalesest stardipaika Moenasse sõitma kell 6.45, esimese grupi start on sel korral kell 8.25. Algul oli ka mõte oma masinaga sinna sõita, kuid sellel ei oleks olnud küll mingit mõtet. Äratuse paneme kella 5.30-ks.

4) 25. jaanuar. Ärkame õigeaegselt - esimene pilk on aknasse - ilm tuleb ilus! Sööme korralikult, ma teen veel lisaks kiirkaerahelvestest putru. Shokolaadi ja halvaad sai viimastel pävadel ka näkitsetud, samuti jõujooki, vitamiine ja magneesiumitablette. Võtame suusad ja koti ning suundume alla peatänavale (via Bronzetti), kus on pikkkk busside rivi. Saame Moenasse (1150 m) kenasti kohale, väljume bussist ja hargneme omaette. Panen suusad alla - jõepoolsel rajalõigul (pärast tuleme siit tagasi) saab soojendust teha. Eks see rohkem enda rahustuseks ole - suusad libisevad ja peavad normaalselt. Temperatuur on stardis -7 C. Stardipaigas kohtan jälle eestlasi, sh. Sandor Liivet. Nad olevat alles eile saabunud. Umbes pool tundi enne starti (meie grupil 9.00) panen oma kuivad riided ja jalanõud kergesse kotti ja selle omakorda koos numbriga saadud kilekotti, numbrilipiku kinnitan mõlema külge, nagu soovitatud. Stardikoridoridesse minekuga on probleeme, suundub sinna paaegu samal ajal ju tuhandeid suusatajaid. Samas saab veoautosse ära anda ka oma kilekotid. Latris 3501-4000 on juba palju rahvast, kuid saan end siiski teise ritta pressida. Omasid, kes samas grupis stardivad (Sulev Kuuse jt.), ei näe. Tippude starti ei näinud, küll aga näeme siit kenasti järgmiste gruppide minekut. See kruvib ootuspinge üles. Enne meid lähevad isegi jalutud ja pimedad. On tõesti - näiteks nr. 3118 (norrakas Ole Herman Ronnevig ). Mees istus kelgul, mille all suusad ja ainult käte jõul läbis 70 km ajaga 6:52. Tal on siiski nö. turvamees kaasas, kuid ikkagi au Ronnevigile! Järgmistel päevadel näeme Teseros mitut nii kelgul istuvat suusatajat. Nägemispuudega suusatajatel on ka nö. juhtsuusataja kaasas ja navigeeritakse perioodiliste helisignaalide abil. Filosoofiliselt võttes - eks me kõik oleme ebatäiuslikud. Lõpuks saab ka meie 9.laine minema, turvamehed tõmbavad tõkked eest ja "härjajooks" algab. Suusad näpus, kiirustame stardialasse, paneme need alla ja anname hoogu! Stardikaare all fikseeritakse igaühel lähteaeg. Esimese kaheharulise tõusu võtan alumist haru pidi. Lootus, et 5-minutine vahe eelmise grupiga tagab mulle vähemalt algul puhta tee, on asjatu. Kurvidega, kuid laugel laskumisel enne siinpoolset Moenat oskab ikka keegi ennast pikali visata ja tuleb mööda manööverdada. Kus võimalik, püüan paaristõugetega mööduda, ka raja kõrvalt ja nende vahelt. Radasid ongi vaid kaks. Arvatavasti mõni küll kirus, kuid pole midagi teha! Füüsilisi kontakte siiski ei tekkinud. Kõige hullem oli tõusudel - seal, kus ise lipsaks paari tõukega üles, tammub 2 rivi suusatajaid kuusesammul üles. Tuleb rahulik olla, seal küll ei hakka trügima. Tegelikult on meeleolu hea ja naudin sõitu. Esimese joogipunkti jätan vahele, kõigis järgmistes võtan küll jõujooki. Suusk libiseb ja peab hästi. Teisel pool jõge tulevad esimesed juba tagasi. Raja kõrgeim punkt Canazei (1450 m, 18 km) saabub üllatavalt lihtsalt - kuid aega on kulunud juba ca 1,5 tundi. Nüüd on põhiliselt allamäge, kus trumbiks on paaristõuked. Kusagil sealkandis võtan sisse esimese Maxim-geeli. Kartsin küll et nende nõelumiste tõttu ma "haamri saan", kuid tunne on päris normaalne kuni lõpuni. Kohati on väga vahvad pikad laskumised. Enne Moenat on aga järsem (jälle tammumisega!) tõus ja selle taga raja kõige järsem kurvidega laskumine, kus üleval on lausa "liikluse" reguleerija. Sahatame ükshaaval alla, edasi jätkub hoogne laskumine Moena linnatänavatel, kus rahvas meid ergutamas. Pealtvaatajaid on tegelikult igal pool. Siis ületame silla ja oleme jälle Avisio paremkaldal - samas on ka tuttav rajalõik, kus enne starti sai sooja tehtud. Stardipaik ise on teisel pool maanteed. Kuna maratonirada läbib väikelinnu ning külasid ja samas on ka maantee, sukeldume aeg-ajalt hea hooga hämaratesse tunnelitesse, lootuses, et mõni sõber seal pikali maas ei ole. Ka Predazzost sõidame läbi. Sellest allpool asub TV-ülekannetest tuttav Tesero suusastaadion, kust ka läbi sõidame. Päike paistab, kuid suur osa rajast on metsa vahel varjus ning lumi ilmselt ikka miinustes. Kohati jõuavad ninasõõrmetesse lausa maalõhnad - ka siin peetakse taludes ju loomi. Rada läheb Cavalese alt mööda Molinasse (900 m, 64 km) ja pöördub sealt järsult tagasi. Nüüd on see juba päikese käes ja pakutakse ka määrdeabi. Veel mitte, võtan sisse vaid teise geeli, koos kofeiiniga. Ümber on üldiselt numbrid 1500-2000 ja tendents on olnud, et ikka mina möödun teistest. Aga neid on NII palju! Vaid üksikud on 2-kohalisete numbritega ja on ka hoogsalt mööda suusatavaid inimesi numbritega 5000+. Cascata juures läheb rada jälle üle suure silla, siis on järsu kurviga ja madal maantee-alune tunnel ning peale seda algabki see kurikuulus 3-kilomeetrine tõus. Määrdeabi on kohal ja seekord sellest ära ei ütle. Umbes 3 minutit kulub järjekorras seismiseks, määrimine käib aga kähku, rulliga. Mingi tume möks on, kuid oluline on et peab ja ei jäätu. Tõusul lähen paljudest mööda, jõudu veel on. Kuigi ... on tunda et krambid pole kaugel, eriti kõhulihastes. Umbes poole tõusu peal on kahel pool uhked kaljuseinad, mis võrguga kaetud. Edasi on varasematest TV-ülekannetest tuttav pargiallee Via Avisio, siis aga hakkab rada jõnksutama vanalinna kitsastel tänavatel. Rahvast on kahel pool ergutamas, lärm on kõva. Lõpus sõidetakse puust sillakaare alt läbi ja pööratakse järsult paremale finishisirgele. Lõpp! Vaatan kella - 13.45, so. aega kulus umbes 4:45. Samas saan kenadelt näitsikutelt kaela Marcialonga medali. Komberdan suusad-kepid näpus alla, kus on suusahoidla, kotid ja söömine. Ei hakka suuski ära andma, saan oma koti kiiresti kätte ja püüan kuivad riided selga saada. Palju rahvast, ei leia istekohta. Ühe prügikasti najal vahetan riideid. Kui saabaste vahetamiseks kummardun, löövad kõhulihastesse krambid. Kuidagiviisi saan siiski hakkama. Samas vahetab riideid ka üks rootslane. Ajame juttu, selgub et ka temal on aeg "about 4:45" - surume kätt. Näen ka eestlasi - jälle Alar Justi, hiljem - Aimarit, Tartu meest Anti Ooti ja ka kahte klubikaaslast (Andres Pae ja ...). Viimased olid Milaanost siia tulnud rongidega. Samas saab juua-süüa: pasta, banaani- ja apelsinilõigud, õunad ja pudelivesi. Enesetunne on hea. Et kes võitis? Ahrlin vist. Oleme koos Aimariga, väljume võistlejate tsoonist. Jagatakse 4 euro eest ka diplomeid, kuid me ei viitsi oodata (tellin hiljem selle failina ja tasuta). Läheme hoopis viimasele tõusule sõitjaid vaatama ja pildistama. Muuhulgas tuleb just nüüd ka eespoolmainitud kelgul istuv mees. Loodame et äkki tulevad ka meie Indrek ja Tõnu, kuid me ei jõua neid ikka ära oodata, jalutame Villa Mariasse. Maratonimelu kostab isegi siia ja veel pimedani, saame pärast protokollist lugeda, et viimase lõpetaja aeg oli 10:21.47. Võitja oli jah J.Ahrlin (2:56.52), naiste parim oli järjekordselt Hilde G. Pedersen (3:22.58). Eesti parim oli seekord Ilmar Udam (3:09:07), naistest aga Reelika Kikkas (4:34.24). Meie tiimis oli ettearvatult kiireim Tarmo (4:02.28). Endal on aga parematele kaotus kuidagi liiga suur! Eelmise aasta Jizerska 50 km-s kaotasin Tarmole vaid 7 min, nüüd - 43. Ja Tartu Maratoni 62 km-s kaotasin viimati võitjatele alla 1 tunni, nüüd siin - 1:49! Pakun et puhtalt ebasoodsa stardigrupi tõttu kaotasin ca 25 min. Aga olgu selle ajaga nagu on (protokoll on siin), oleme rõõmsad ja uhked et sõitsime selle toreda maratoni ikka läbi. Eestlasi oli lõpuprotokollis üldse 74. Kõik meie tiimi liikmed lõpetasid - Aimar, Marko ja Andres sõitsid kõik ka alla 5 tunni. Andres oli küll suusakepi murdnud, kuid sai õnneks uue. Õhtul tulevad ka Indrek ja Tõnu, nemad sõitsid ikka täie raha eest. Tõnu räägib et talle olevat kohalikud ühes külas grappat pakkunud - võttiski vastu. Meil oli au sõita ka koos 17-kordse WL meistri Hannes Larssoniga. Seekord oli tema rinnanumber 2078 ja aeg 6:12.27. Olen temaga paar korda Tartu Maratoni ajal juhuslikult kohtunud ja juttugi ajanud. Mehe sünniaasta on minu teada 1931. Õhtul teeme korraliku söögi, maitseme ka itaalia veini ja...grappat. Esialgu pakkus peremees meile istumiseks all keldriruumis olevat ruumi, kuid seal on liiga jahe, oleme ikka ühes oma toas. Meeleolu on ülev.

5) 26.jaanuar. Ärkame suhteliselt hilja, kella 8 paiku. Ilm tõotab tulla jälle ilus, päikesepaisteline.  Joome kohvi, määrime suusad ja sõidame Latemari tõstukijaama juurde, kus siis hargneme, kes üles mäkke (Marko), kes murdmaaradadele (Tarmo, Aimar, Kalle, Tõnu, Indrek). Lepime vaid kokku et murdmaameestele tullakse teatud kellaajaks Teserosse järele. Esialgu liigun üksi - plaan on siit Tesero suusastaadionile sõita. Otsin maratonirada - see läheb siinkohas otse all jõe ääres. Varsti tuleb laskumine tunnelisse, mõnda aega kulgeb rada paraleelselt maanteega ja edasi viib sild üle jõe Predazzosse. Seal aga lükkab buldooser linnatänavalt just lund kokku. Suusad näpus, kõnnin läbi linnakese ja otsin raja teist otsa. See läheb jõe lähedal, nüüd muidugi Avisio vasakkaldal. Enne Teserot on raja ääres seikluspark - köied, redelid ja võrgud puude otsas. Tesero asula ise on tegelikult paremal pool jõge, suusastaadion ja rajad aga vasakul Lagos, täpne nimetus on Centro Sportivo Lago di Tesero (teleülekannetes mäletan räägitavat Predazzo suusastaadionist - seal nagu küll ei näinud ja Predazzo on siit kaugemal kui Cavalese). Nii või teisiti - just siin toimus aastal 2003 suusa-MM ja järgmine tuleb aastal 2013. Ilm on ilus, rajad on ülihead! Esialgu ei saa aru radade kulgemisest, tiirutan staadioni ümber. Tuleb ka Tarmo - lähme nüüd koos radadega tutvuma. Mõnusad pikad laskumised ja tõusud, esialgu sõidan ettevaatlikult, kuna ei tea, mis all ootab. Raja viimane kilomeeter viib väikesest kirikust mööda ja peale väikest tõusu on videost tuttav kaarega laskumine suusatunnelisse. Edasi on staadioni finishisirge. Ilm on ilus, temperatuur umbes -5 C. Piltidelt tuttav mägi peaks olema Monte Agnello (2358 m). Hiljem tulevad siia suusatama ka Aimar, Indrek ja Tõnu. Teeme ühispilte. Väsimus on ikka sees, kilomeetreid tuleb täna ehk vaid 20. Siis sõidame tagasi Cavalesesse. Sööme ja läheme linna peale. Jalutan allapoole vaatama seda tõusu, kust eile suuskadega üles punnitasime. Linnatänavatelt on lumi ka juba koristatud või veel koristatakse, pargialleel ja allpool on aga lumi enamjaolt alles. Cavalese linna silt on otse kaljuseinte juures. Jõuan alla maanteele, lähen madalast tunnelist läbi ja üle silla teisele poole jõge. Hämardub. Tulen sama teed pidi tagasi ja lähen kesklinna. Kohtun oma kaaslastega, kes koju kingitusi ostavad. Spordipoes on suht odavalt (3,5 eur) müüa ka kohalikke Rode määrdeid, kuid nende ostmiseni siiski ei jõua. Siis tuleb mõte teha üks väike istumine kohalikus pizzabaaris. Pizza on maitselt paraku keskpärane ja veingi erine oluliselt meie poolt ostetud odavast veinist. Siirdume tagasi meie villasse, kus jätkame veinijoomist ja söömist oma vahenditest.

6) 27.jaanuar. Ilm on täna pilves ja udune. Andres ja Reelika sõitsid hommikul vara ära, tahavad veel omaette ringi sõita. Ka tõsiusklikke murdmaamehi on vähemaks jäänud (Kalle, Aimar), teised (Marko, Tarmo, ...) lähevad mäesuuskadega sõitma. Seekord sõidame kohe Teserosse ja asume asja juurde. On sadanud värsket lund, ilm on pilves ja temperatuur 0 C. Mul oli pidamiseks pandud Rode violet, kuid see ei toimi, pidama saan kollase Tokoga; libisemiseks on Toko kollane HF parafiin. Sõidame 6 km rajal, mis nüüd juba päris kodune. Kohtame ka teisi eestlasi - näiteks Ilmar Udamit. Küsin et kas lasid Moenas otse alla või sahatasid - vastas et ikka otse... Nojah, ju siis oli alguses seal ka parem rada ja vähem rahvast koos. Ja ilmselt parema suusavalitsemisega seltskond. Ilm läheb ilusamaks. Saame üle 3 tunni siin taastavat sõitu teha, Aimar juba tüdineb ja tiirutab staadioni peal. Suusakilomeetreid tuleb täna umbes 45. Kella 14.30 paiku tuleb auto meile järgi. Kodus teeme jälle ise süüa, kuna selgub, et kamba peale on toiduaineid meil enam kui piisavalt. Peseme end ja pakime ka asju, kuna homme varahommikul on ärasõit. Klaarime ka rahaasjad, nii omavahel kui ka perenaisega. Ta on nii lahke, et paneb meile õhtul kohvi termostesse ja saiad jms. valmis, toome need oma tuppa et ei peaks teda segama. Jätame temaga nägemiseni. Magama läheme kusagil 22-23 vahel, kella paneme tirisema 2.30.

7) 28.jaanuar.  Ärkame raskusteta, joome kohvi ja sööme ning tassime oma kompsud ja suusad alla autosse. Peremehe pakutud grappa-pudeli jätame siiski maha, kuidas seda ikka lennukis vedada ja me pole ju tegelikult selle ala mehed. Kella 3  ajal alustame tagasiteed. Ilm on hea, teed kuivad. Oleme autos nüüd 6-kesi: Ilmar, Tõnu, Tarmo, Aimar, Marko ja Kalle. Tee peal teeme ühes teemajas peatuse, kuid midagi sealt ei osta. Meil endilgi kohvi ja näkitsemist kaasas. Kella 8 ajal oleme Malpensas. Sompus ilm, samasugune nagu tulekupäeval. Anname auto ära ja tassime oma asjad lennujaama. Lend SK1686 väljub kell 11.15.  Anname oma pagasi check-in'is ära, suuskotid peame tassima jälle eraldi käru peale. Ootame ja jalutame saalis ringi. Üleval seinal ripub suur Carmen Kassi pilt. Lõpuks saame lennukisse - seekordne teraslind on MC Donnell Douglas MD-80. Õhkutõusmisel on otse all näha suurt järve - arvatavasti Como, kus 2005.a. suvel ujumaski sai käidud. Samuti näeme mõne aja pärast ka Alpide peaahelikud ära. Umbes 2 tunni pärast maandume Kopenhaagenis. Seal jälle tunnike ootamist ja siseneme Estonian Airi Boeing 737-500 pardale. Lend OV144 väljub kell 15.00. Lendame 11 km kõrgusel kodu poole. Hämardub. Ei saagi aru, millisest suunast me Tallinnale ligineme ja milline maantee see seal all paistab. Kuid peaasi, et piloot seda teab - igatahes maandume kella 17.30 ajal Tallinnas, küllalt kiiresti saame kätte oma pagasi - siin tulevad ka suusad lindi pealt. Jätame nägemiseni ja kiirustame - kes vastutulnud auto, kes bussi peale. Ise saan liinibussiga Tallinna bussijaama, seal võtan pileti 18.30 väljuvale Tartu bussile ja kella 21 ajal olen kodus. Mis puutub rahalistesse kuludesse, siis läks see maraton ikka 2 korda kallimaks kui näiteks Tsehhi oma.


Kalle Kiiranen,
09.02.2009