Jizerska padesatka 2008

Minu jaoks sai asi alguse 2007.a. jõulude paiku, kui Tehvandil suusatades kohtusime Ervin Antalaineniga. Ervin rääkis et läheb ühe seltskonnaga Tšehhimaale Jizerska 50 km maratonile ja et üks koht on vaba, osavõtumaks (ca 1000 CZK *) tasutud. Kuna juba aasta tagasi (2007.a. jaanuaris jäi see lumepuudusel ära) piilusin seda Worldloppeti sarja maratoni, kulus mõtlemiseks vähe aega. Et Eestimaal on viimastel talvedel lund vähe olnud ja selgi talvel on treeningkilomeetrid põhiliselt kunstlume peal kokku korjatud, siis oligi nüüd just sobiv teha üks tõsisem sõit mujal. Seda enam et ilmateate põhjal oli seal 30 cm lund ja veebikaameragi näitas seda. Maratonirada ise asub Jizera mägedes, kus kõrgemad tipud ulatuvad üle 1000 m. Stardikoht on lähimast linnast Liberecist ca 12 km eemal ja 260 m kõrgemal Bedrichowis. Varemkäinute (Indrek Kelk, Rannar Raantse) jutu ja reljeefipildi järgi pidid seal olema pikad, kuid mõnusalt sõidetavad tõusud ning laskumised, üldkokkuvõttes ikka raskem rada kui Tartu Maratoni oma. Muide, padesat on tšehhi keeles viiskümmend. Seltskond saab nüüd koos minuga 7-liikmeliseks ja kannab uhket nime Funding Adventure Team,  Lauri Antalaineni (Ervini poeg) konsultatsioonifirma Funding OÜ järgi - tema tegeleski asja organiseerimisega. Meeskonda kuulusid Ervin Antalainen, Valdis Kaskema, Aare Kiik, Raul Olesk, Riho Pruuli, Artur Taivere ja Kalle Kiiranen. Sõiduvahendiks pidi saama Valdise 9-kohaline mikrobuss Volkswagen Caravelle, väljasõidukohaks - tema marjakasvatustalu Unipihas, väljasõiduaeg - 10.jaanuari hommikul kell 8. Nagu meie narrimiseks sajab mõni päev enne väljasõitu ka Eestis maha korralik lumevaip, nii et veel eelmisel õhtul saan käia Tähtveres kergelt sõitmas. 

N, 10.jaan. Unipihasse saan Aare autoga. Esialgu tuleb meid kokku 5, kuna Artur pidi meiega ühinema Varssavis, Riho aga pidi saabuma otse Prahasse lennukiga. Sõidame välja tegelikult kusagil kell 8.30, plaan on jõuda veel täna Varssavisse ja kusagil seal ööbida, järgmisel päeval aga sõita edasi Libereci. Kokku ca 1500 km, marsruut: Unipiha - Valga - Riia - Kaunas - Augustow - Varssavi - Wroclaw - Jelenia Gora - Liberec. Kogu sinnasõidu hoiab rooli Valdis, ta pakub meile ka oma talu vaarikaid, külmutatud kujul muidugi. Ülejäänud mehed ajavad mõnusasti juttu, nii et aeg möödub märkamatult. Ervinil on fenomenaalne mälu, puistab tehnikafakte otsekui möödaminnes (pärast kontrollisin - tõesti on maailma suurimad diiselmootorid Wärtsilas tehtud). Vahepeatusi teeme ka, söögipeatus on mulle 2005.aastast tuttavas restoranis Leedumaal, kust Varssavini pidi olema veel 400 km. Aare kannab vahepeatustes selle eest hoolt et autol klaasid ikka puhtad oleksid. Kuna äsja oli Eesti piir laienenud kuni Atlandi ookeanini (Schengeni viisaruum!), siis mingeid piirikontrolle ei olne. Varssavisse jõuame õhtul kella 21 paiku pimedas. Kellaaeg on siin 1 tund Eesti omast maas. Sõidame Varssavist läbi selle äärelinna Pruszkowi, kus juhuslikult leitud hotellist Admiral (kohti ei olnud) juhatatakse meid küllalt räämas linnajaos asuvasse võõrastemajja Capital (Olowkowa 21), kus saame 50 PLN (218 EEK * ) näo kohta öö ära magada. Buss koos suusaboksiga on öösel valvatava hoovi peal.

R, 11.jaan. Võõrastemaja on tagasihoidik, kuid kõik OK, kell 8 on isegi maitsev hommikusöök. Sõidame Varssavi lennujaama. Meiega ühineb nüüd ka Artur, kes saabus otse Alzeeriast turismireisilt (selleaastane Dakari ralli jäi paraku ära , kuid muid eredaid muljeid on tal küllaga, jagab neid meilegi). Sõidame edasi - ilm on ilus, päikesepaisteline. Varssavist lääne pool lund ei ole, ilm on nagu umbes meil aprillikuus. Wroclawis ületame Oderi jõe mööda omapärast raudsilda. Lõunapeatuse teeme Wroclawist  lääne pool teeäärses restoranis - peab ütlema et praed on siinkandis vägevad. Mida rohkem Tšehhi piiri poole, seda huvitavamaks läheb maastik - jääb ju siia Sudeedi mäestik, mille lääneosa alla kuuluvad ka Jizera mäed. Paraku läheb pimedaks, nii et ümbruskonda pikalt imetleda me ei saa. Niipalju on siiski näha et serpentiin viib üle kuru, kus kahel pool metsa all lund ikka on. Kella 19 paiku oleme lõpuks Liberecis. Viimane on umbes 100 000 elanikuga Tartu-suurune linn. Otsime kohe üles Jablonecka 21, kus peab asuma maratoni organiseerinud suusaklubi. Kohalolnud tüdrukud aga ei tea midagi. Edasi püüame leida meile lubatud öömaja Truhalska tänaval. Tükk aega otsime, tänaval pole inimesi, kelle käest küsida. Sellel tänaval on muide ka kohalik vangla. Ühikas ise on tänavast natuke eemal ja kannab numbrit 360/3. Seal kohtame ka Rihot, kes tuli Prahasse lennukiga ja sealt edasi Libereci bussiga. Vastuvõtt on 2. korrusel - seal on mitu inimest ja mingi poolik nimekiri. Kuid on vaja bumaagat seal suusaklubist. Peab ütlema et siinkandi rahvas ei räägi reeglina ei inglise ega vene keelt, võõrkeeltest on eelistatud saksa. Hakkame juba minema, kui tekib kahtlus et ega me sealt midagi targemaks saa. Palume ühikast sinna helistada, samuti tuleb üks kohalik mees meiega kaasa. Nagu arvata võis, ei olegi seal Jablonecka 21 enam vajalikke inimesi kohal. Sõidame teise kohta - Centrum Babylon (Nitranska 1), kus käibki maratoninumbrite jagamine jms. melu. Seal maksame ööbimise eest (2 x 300 CZK inimese kohta) ja saame lõpuks need paberid. Ervin juhib meie tähelepanu sellele et siin on trammiteed 3-rööpalised - ju siis see lahendus võimaldab eri laiusega trammidel sõita. Käime ka Interspari ostukeskuses tšehhi õlut jms. ostmas. Meie teejuht läheb hasarti, seletab temperamentselt ja näitab meile mida tasub võtta. Maksta saab kaardiga, kuid koodi sisestamisel esineb paljudel tõrkeid - ehk liiga kiiresti toksisime, deebetkaardi korral peab olema side reaalajas. Toiduhinnad on samad kui Eestis või odavamadki. Need õlled, mida meie võtsime (Budejovicky budvar, Pilsner urquell), maksid ca 20 CZK. Sõidame tagasi ühikasse ja saame tubade võtmed. Oleme kolmekesi (Valdis, Aare, Kalle) ühes toas, teises kolmelises on Ervin, Riho ja Raul, Artur peab esialgu omaette toas olema, hiljem tulevad sinna mõned kohalikud suusamehed. Samal korrusel on väike köök, WC ja pesemisruum dušidega. Elektrikeetjaga saab teha kuuma vett, kusjuures oma elektriseadmete korral tuleb arvestada et siinkandis on veidi teistmoodi euro-pistikud kui Eestis - maandusklemmi "papa" on seinapesas, nii et pistiku pool peab olema vastav "mamma". Õhtul ja hommikul sööme siinsamas, minul on näiteks kaasas kiirkaerahelbepakke, teed, lahustuvat kohvi jms.

L, 12.jaan. Sel päeval on plaan minna uuesti Babyloni keskusesse, võtta oma numbrid-kiibid jms. ning siis sõita üles Bedrichowi suusamäärdeid ja radu testima. Babylonis on palju rahvast, saame oma numbrid kenasti kätte ja kes soovib, saab muuta ka stardigruppi. Minul ja mõnel veel oli 9. grupp ja number üle 4000. Kuigi start pidi käima kuni 500-liste lainetena iga 5 min järel, panen end tagasihoidlikult 2. gruppi. Pakutakse müüa suusavarustust ja maratonimeeneid. Mõned määrded võtamegi - tänase päeva järgi ja ilmaennustuse järgi otsustades kipub sula poole olema. Kaubeldakse välja ka parkimisluba Bedrichowi (reeglina nad maratonipäeval sinna oma transpordiga ei luba). Üles stardipaika viib käänuline tee. Bedrichow on kena koht 740 m kõrgusel - on hotelle, samas on ka mäesuusarajad. Parkimisplats on tasuline (oli vist 60 CZK). Bussi juures määrime suusad, teeme ka ühispildi.  On tõesti sula, kusagil +2 C. Paneme pidamiseks kliistri (minul on Toko hõbedane). Algul peab v.hästi, võtab allagi, pärastpoole hakkavad kergel tagasi lipsama, eriti jäisematel lõikudel. Suusastaadionilt lähevad rajad kohe kuusemetsa vahel mäkke, esialgu on raske orienteeruda. Paremal pool on päris kiired ja kurvilised laskumised. Maratonirada jääb tegelikult vasakule. Rahvast sõelub nii üles kui alla, peab silmad lahti hoidma. Sõidame umbes 10 km, Artur, Valdis ja Aare ehk ka rohkem. Ilm on hommikupoole päikeseline, kuid peale lõunat läheb pilve. Sõidame tagasi Libereci. Peseme ja käime väljas söömas. Libereci raekoja lähedal 2. korrusel on vahva kantri-retrostiilis restoran nimega Le Coq Noir (Černy kohout e. maakeeli Must Kukk). Ülejäänud õhtu sisustame suuskade ettevalmistamisega. Paneme alla siiski vaid libisemisparafiini ja krundi, pidamise üle otsustame homme hommikul stardis. Loomulikult on teisigi tegijaid, alumine korrus on suusapukke täis. Hea uudis on see et homme hommikul kell 7.30 läheb siitsamast buss stardikohta. Otsustame sellega minna, kuna Bedrichowi parkimisplatsid on küllalt kitsad ning hommikul on muudki teha kui seal trügida. Paneme asjad valmis ning läheme kella 22.30 paiku magama. Mobiili panen kirema kella 5.30-ks.

P, 13.jaan. Magasin päris hästi, seekord sai radikas vähemaks keeratud ja aken kergelt lahti jäetud. Hommikused protseduurid ja hommikusöök. Nii eile kui täna söön palju shokolaadi jms. magusat. Buss ongi all tänaval ja sellega saame muretult kohale. On veel hämar ja külmem kui eile, nii -2 C, taevas on selge. Läheme suurde telki sooja ja arutame-uurime mida pidamiseks panna. Swixi telgi juures on pikk järjekord, pannakse kliistrit, mis kaetakse hiljem peale jahtumist tahke määrdega. Toko telgis pannakse alla aga vaid pooltahket kollast. Lõpuks otsustame esimese variandi kasuks - paneme paar õhukest kihti Swixi KR50, siis veidi hõbedast kliistrit (mina - Tokot). Jahutame suuski väljas ca 15-20 minutit, siis katame tahke Swix VR55-ga (tagantjärele - ehk olekski pidanud olema vaid viimast?). Soojad riided jms. anname suure kilekotiga stardi lähedal olevasse hoidlasse, kus need nööripidi üles riputatakse. Eliit ja 1.grupp (meie tiimist on seal Valdis, Artur ja Aare) stardivad kell 9.00. Üleval põriseb kopter (sealt tehtud pildid on üleval!). Lähen 2.grupi ootealasse (no-ski area), suusad-kepid käes ja jääme (Ervin, Raul, Riho ja mina) tihedas inimsummas ootama. Kui meidki lastakse nn. üleslaadimis-alasse (boot-up area), paneme suusad rahulikult alla ning alustame sõitu. Kuna kiip on jala küljes, hakkab aeg lugema sellest momendist kui ületatakse "piuksuga traat". Kuid pika kitsa tõusu peal tekivad ikka tropid, mõned trügivad raja kõrval mööda, nii et silmad peavad ees ja taga olema. Varustuse purunenist siiski eriti ei näinud. Esimestel kilomeetritel on ka paar lauget laskumist, edasi on aga kuni 10. kilomeetrini ainult tõus, kus üksinda saaks rahulikult vahelduvaga libistades sõita. Paraku oli rahvas veel liiga koos, nii et oma sammuga minna ei saanud. Oleme esialgu koos Erviniga, kuid paistab et tal libiseb suusk halvemini kui minul - laskumistel jääb maha. Rada on ülevalpool v.hea, mingit sula siin küll pole olnud. Paar korda käib rada ju 1000 m kõrgusel. Pidamine on väga hea, libisemine on ... keskmine - st. et samasugune on enamustel, vaid üksikud tuiskavad laskumistel mööda ("nagu sittuvast kassist"), samas kui mina paaristõugetega meeleheitlikult hoogu annan. Joogi-söögipunkte on piisavalt (5) ja tee sees on hea hapukas jõujook. Pakutakse ka tahedamat - banaani jms, kuid mina ei võta. Alles 30.km toidupunktis pigistasin enne joomist suhu ka ühe kaasavõetud Maxim-geeli - see annab jõudu järgneval pikal ja suhteliselt järsul tõusul. Rajal on palju eestlasi (sh. Tartu Suusaklubi värvides), sealgi tõusul hõikab keegi mulle järgi et "ikka meeskonnatöö". Ei siin enam vend tunne venda! Rajal on pikki laskumisi, milliseid Eestis ei näe, nii 200-400 m. Midagi hullu siiski ei ole, tuleb olla vaid tähelepanelik, eriti rajavahetusel ja allolevatel pööretel. Ise saan käe kergelt maha alles kiiretel lõpulaskumistel, puhtalt oma lohakusest. Ervinile aga olevat sõidetud tagant sisse ja ta kukkus päris tõsiselt, lõi rinnakorvi päris tugevasti ära ja nägu oli pärast verine. Kukkunud olevat ka Valdis. Taolistel juhtudel raja ääres viibivad pealtvaatajad plaksutasid - oli ju neilgi siis lõbusam. Raja kvaliteet on hea (2-3 jälge), vaid algus ja lõpp on veidi ... kulunud. Krampe ei löö, kuid kergelt on tunda et ega palju puudu ka ei ole. Minek on hea. Mida enam lõpupoole, seda väiksemate numbritega sõitjaid hakkan nägema, on ka 2-kohalisi. Vahepeal sattume kokku ka lühema maa, 25 km sõitjatega. Lõpulaskumine 48. km.-l on sama, mis algul tõusuna võtsime. Siis all veel väike haak paremale ja tagasi, üle koheva lumega kaetud suusasilla ning ... ongi finishisirge. Mõnuga libisen üle lõpujoone ja leian end jälle sebivas, kuid õnnelike nägudega rahvahulgas (hommikul olid näod tõsisemad!). Samast saan kiiresti kätte oma riidekoti ja kohtan juba ka teisi tiimikaaslasi - Valdist, Aaret jt. Nõlvalasuva maja ees, kus hiljem diplomijärjekorras seisame, vahetan riided ja jalanõud kuivade vastu. Riideid oli parajalt, ka uued Fischeri klassikasaapad olid mugavad. Päike paistab, tuult ei ole. Kahju et fotokat täna kaasa ei võtnud! Ilm oli ja on suurepärane ning vaated üleval rajal olid võrratud. Siin peaks olema pärast maratoni veel paar päeva et sama rada rahulikult läbi sõita. Käime all parkimisplatsi kõrval olevas suures söögitelgis ka söömas-joomas. Seisame Aarega pikas järjekorras, kui avastame et tegelikult on siin mitu lühemat järjekorda, kust saab söögi kiiremini kätte. Talonge on 2 - üks jookidele (mineraalvesi + purgiõlu), teine söögile (suur kanaliha-kotlet salatiga, leib, tee). Halb on see et söömiseks pole korralikke laudu-pinke, ei märganud ka suusahoidlat. Kuidagiviisi saame siiski hakkama. Ajan juttu ka teiste tuttavate Eesti suusameestega - Teet Jagomägi, Jaak Teppan, Priit Truusalu, Sulev Kuuse jt. Peaaegu kõik kurdavad et libisemine oli halb - tuleb arvestada et raja põhiosa on ikkagi 200-250 m kõrgemal kui start. Käime veel stardikoha taga asuva maja juures diplomijärjekorras seismas, kuid selgub et neid ei saagi niipea kätte, kuna selle peale pannakse ka pilt. Kõigil pole veel neid saada (ja nagu hiljem selgub - kõik pole numbri järgi tuvastatavad). Ei märganud kusagil ka lõpuprotokolle ja oma aja ning koha saame teada alles paar päeva hiljem kodus (tundub et siin on esimestes sadades tase kõrgem kui Tartu Maratonil, kui viimases olen olnud ikka esimese 300 sees, siis nüüd ei saanud 500 hulkagi. Ja ka teised on tagapool.). Niipalju saame teada et võitis Anders Aukland, teine oli Oskar Svärd ja kolmas Jorgen Aukland. Naiste parimana oli Jenny Hansson 49. Osa võtsid ka sellised kuulsused nagu Frode Estil (10.), Bjorn Dahlie (62.) ja Hilge Pedersen (51.). Meie suusatajatest oli parim Priit Kajari alias Jeesus - 35. Samas seistakse ka Worldloppeti passi märke pärast; satungi ajama juttu ühe vanema soomlasega, kes käinud augustikuul Kangoroohoppetil jt. WL maratonidel. Tuleme tagasi alla ja läheme bussi peale, sõidame tagasi Libereci. Kell on 15. Ühika välisuks on kinni, uksel kiri et see tehakse lahti kell 17. Otsustame kasutada seda aega saunaskäimiseks - sõidame oma mikrobussiga juba varemnähtud Libereci veekeskuse juurde. Meile antakse omaette riietusruum, välisjalanõud tuleb kohe algul panna kilekotti. On dušid, aurusaun, soome saun ja suur ujula koos mullivannidega. Viimased on muidugi ühised meestele ja naistele. Kuiva õhuga soome sauna (uksel tegelikult kiri "massaaz") algul meid ei lastagi, sinna saab vaid rätikuga, mis istumise alla pannakse. Toon oma rätiku, muidu tuleks kohapeal raha eest laenutada. See on küll imelik asi - kellel siis saunas raha kaasas!? Käime ka ujumas. Ujumispüksid jäid küll ühikasse, kuid asja ajavad ära ka tavalised aluspüksid. Kui ühikasse tagasi jõuame, saame pahandada - neil oli vaja koristada, kell 18 tulevad juba õpilased. Kuid miks nad siis seda meile ei öelnud? Naine vadistab ainult tšehhi keeles, meie vastu vene-inglise-saksa keeles. Paneme asjad kiiresti kokku ja sõidame bussiga juba varem valmisvaadatud kohaliku hotelli Jizerka juurde. Umbes 400 EEK eest näo kohta saame 2-kohalised toad. Oleme Aarega 9. toas. Õhtul läheme jälle linna peale sööma. Otsime Raekoja ümbruses restorane, kuid maandume lõpuks ikka tuttavas Mustas Kukes. Eelmisest korrast tuttav ettekandja otsib meile omaette laua. Võtame korralikud praed ja õlled.

E, 14.jaan. Tagasisõidupäev. Hommikul kella 8 paiku on all restoranis rootsi lauaga hommikusöök, see on hinna sees. Siis viime asjad bussi ja sõidame tuldud teed pidi tagasi Poola suunas. Ilm on ilus. Nüüd näeme ära ka kuru, üle mille paar päeva tagasi pimedas sõitsime. Seekord on mikrobussis 6 meest - ka Artur sõidab tagasi meiega. Riho aga läks juba varem hommikul Prahasse lennukile. Tagasiteel hoiavad peale Valdise rooli ka Aare ja Artur. Kusagil enne Varssavit on teel tihe udu, on näha ka avariisid. Teeme lõunapeatuse teeäärses meeldivas restoranis Pausa, kus 3 kena neidu meid lausa üksteise võidu teenendavad. Korraliku prae koos õllega saab kätte nii 110 EEK eest. Seekord möödume Varssavist põhjapoolseid teid pidi, mis hoiab aega ja närve kokku, kuigi lisakilomeetreid tuleb ca 30 km jagu (pärast kuulen et ühed samamoodi sõitjad kasutasid GPS-seadet, mis joonistas neile optimaalse tee ... läbi Kaliningradi). Tõmbame ühe jutiga Eesti poole, tehes vahepeal ainult lühikesi peatusi bensiinijaamades. Lõpus hoiab rooli Artur. Ise saan veidi tukkudagi.

T, 15.jaan. Varahommikul jõuame Valka, Unipihas oleme kella 7 paiku. Seal vahetame ratsusid ja jätame osade tiimiliikmetega nägemiseni. Valdis võtab kulud kokku (autosõidu peale kulus kokku ca 5500 EEK) ja esitab arved. Kokku läks see üritus koos söökide-õlledega maksma ca 4000 EEK näo kohta. Aare autoga saame (Artur ja mina) nüüd otse koju. Seal pesen end, ajan maha 5-päevase habeme, söön hommikust ja lähen kella 10 paiku tööle. Ei olegi eriti väsinud ja unine (eks see väsimus tule hiljem!). Eestis aga looduslikku lund praktiliselt enam ei ole, Viru Maraton on lükatud 27.jaanuari peale. Osa tiimikaaslasi plaanivad minna järgmistele WL maratonidele - Dolomitenlauf ja Marcialonga. Esimeses on hetkel 50 cm lund! Kadedaks teeb!

*  vahetuskursid: 1 CZK = 0,6 EEK ,  1 PLN = 4,3 EEK.

Kalle Kiiranen,
20.01.2008