Reljeef on
mitmesugustest pinnavormidest koosnev maapinna kuju. See
moodustub maasiseste (tektoonilised ja vulkaanilised) ja väliste
(vesi, liustikud, temperatuuri kõikumised, tuul)
geoloogiliste protsesside pideva koosmõju toimel. Siin
võib täheldada kindlat korrapära ja
loogikat, mille tundmine on abiks orienteerumisel ja ohtude
hindamisel mägedes. On oluline et marsruudi kirjelduses
kasutatavaid termineid mõistetaks üheselt. Tuleb
täpsustada, kas jõe, oru või liustiku paremat
või vasakut poolt mõeldakse orograafiliselt
(“allavaadates”) või käigusuuna järgi.
Alpinismi- ja matka-alastes raamatutes tuuakse ära ikka
I.Antonovitshi joonist,
kus ära toodud olulisemad mägireljeefi elemendid. Samuti
peaks tänapäeval teadma reljeefielementide nimesid teistes
keeltes,
ntx vene ja inglise keeles.
Mäed ja mägismaa on kõrgele
kerkinud ja tugevasti liigendatud maapind.
Mäeahelikud on eraldatud
üksteisest orgudega. Eristatakse
pea- ja kõrvalahelikke ning nende
harusid. Ahelikud on ühtlasi ka
veelahkmeteks.
Paljude ahelike ühinemiskohta nimetatakse
mäesõlmeks. Näiteks
Matsha mäesõlmes ühinevad Turkestani, Zeravshani ja
Alai ahelikud. Piki ahelikku kulgev
mäehari
võib olla nii terav, et sellel ei mahu isegi kõndima kui
ka nii lame, et võiks ka jalgpalli mängida. Mäe
või aheliku nõlval asuvat harja nimetatakse
ribiks. Nõlval olevat
lühikest ja järsku ribi või kaljusaart
nimetatakse
kontraforsiks e. kannuseks.
Mäetipp alpinistlikkus
mõttes on mägi, mis ulatub ümbruskonnast (ahelikust)
vähemalt 200 meetrit
kõrgemale. Tippe võib eristada välise kuju
järgi: nõel, hammas, torn, sarv, püramiid, koonus,
kuppel, harjataoline. Mitmed tuntud tipud (näiteks Elbrus, Ushba,
Beluhha) on kaksiktipud. Tippu, mis asub harjal suure tipu
läheduses, nimetatakse eeltipuks.
Mäemassiiviks
võib nimetada gruppi lähestikku asuvaid
mõõtmeliselt sarnaseid väheliigendatud tippe, mis on
ühisel alusel e. tüvendil.
Sadul
on madalam koht mäeharjal kahe tipu vahel. Kui see on sobiv koht
aheliku ületamiseks, nimetatakse seda
kuruks. Kuru võib
mõnikord olla nii kitsas pilu (lõhang) kaljude vahel
(näiteks Abai k. Ili taguses Alataus, Toktoguli k. Kirgiisi
ahelikus) kui ka lai lumine platoo, kus pole tuurigi (näiteks
Ashutori k. Terskei ahelikus, Kashl Ajaki k. Pamiiris). Lamedat
harjalõiku, mis ühendab tippe või järske nukke
selle peal, võib nimetada
kaareks.
Terminit “kuru” kasutatakse ilukirjanduses mõnikord ka kui
kitsast orgu. Mõnikord kohtab ka terminit
rübi (ntx Everesti
lõunarübi). Tipud ja kurud ongi mägironijate
põhieesmärgid.
Tee mäetippu või kuru jalamile
kulgeb piki
orgusid.
Põhiorgu sisenevad tihti mõlemalt poolt
kõrvalorud. Orutüüpe on mitmeid, kusjuures üks ja
sama org võib oma ülaosas olla ühte, allpool aga teist
tüüpi.
Sälkoru
tunnuseks on järsud nõlvad ja kitsenev põhi. Selle
erijuhtum on
kuristikorg.
Kanjonorg on järskude, kohati rippuvate
veerudega org, mille põhja jõesäng
täielikult ei hõlma. Tihti võib sellistes orgudes
jõgi end suruda vastu püstloodis kaljusid (
surutis, vene k.
prizim) ning
siis tuleb matkajatel minna kas teisele kaldale või
tõusta kõrgemale. Suure langu ja kiire vooluga
jõelõiku, kus vesi voolab mõõda kive,
nimetatakse
koseks. Kui aga vesi langeb astangult vabalt, on tegu
joaga.
Mägedes on tüüpilised
ruhiorud e. troogid liustike
poolt laiendatud ja U-kujulise ristlõike saanud endised
erosioonilised sälkorud.
Lammiorg
on eelmisele orutüübile järgnev arenguetapp,
kus küljeerosioon on juba ülekaalu saavutanud. Need on
laiad orud, kus jõgi tavaliselt lookleb kivisel lammil,
kõrval aga on rohused
terrassid, kuhu reeglina vesi ja selid ei
ulatu. Terrassid võivad olla lõhestatud ovraagidega.
Näiteks, Tshon-Kemini jõe org
Põhja-Tjan-Shanis, Fortambeki org Pamiiris jt.
Lisaks ruhiorgudele on
tüüpilisteks mäeliustike poolt kujundatud
pinnavormideks kaarid,
karlingud ja tsirkusorud.
Kaarid e. orvandid on
nishitaolised järskude veerudega süvendid mäeahelike
nõlvadel, mis on tekkinud liustike kulutaval toimel. Kaari
moldjas põhi on kaldu avatud esiserva suunas, kust
väljub liustiku keel. Avatud külge lahutab allolevast
(ruhi) orust tihti
astang e. riigel.
Vanades kaarides võivad asuda järved. Kaaride vahele
jäävad teravad mäetipud -
karlingud.
Tsirkusorud e. tsirkused on suured järsuveerulised orulaiendid
troogide lähetel. Nad on lume, firni ja jää
kogunemiskolleteks, kust väljuvad liustikud.
Tipumarsruudid kulgevad tavaliselt
mööda mäeharju, ribisid ja kontraforse, kus
jäävad ette sandarmid, lõhangud, visangud jne.
Sandarmiteks kutsutakse mäeharjade ja ribide peal teravalt
esilekerkivaid üksikuid kaljusid, mis tipu
mõõtu välja ei anna. Tippu tõusul tuleb
neist kas üle ronida või ringi minna.
Järsk langus harjal kannab nime
lõhang.
Visanguks
(vene k. vzljot) nimetatakse nii kindla kaldega harjalõiku kui ka kurueelset
järsemat nõlva. Mäeharja lamedamat osa suhteliselt
järskude lõikude vahel kutsutakse
õlaks. Raskeimad
marsruudid on tavaliselt seinamarsruudid (näiteks
Tshatõni "romb", Ushba seinad jt.).
Sein alpinistlikkus
mõttes kujutab suhteliselt pikka ja keskmiselt üle
60°-se kaldega (kalju)nõlva.
Suuremat piklikku süvendit
mäenõlval, mis on tekkinud vooluvete, kivivaringute
ja laviinide toimel, nimetatakse
kuluaariks.
Viimased võivad olla kümnete meetrite laiused ning lume,
firni või jääga täidetud. Mäenõlva
jalamile kuluaaride ja rennide alla koguneb murendmaterjali, mida
nimetatakse
rusuks.
Sõltuvalt kivimite tugevusest ja mägede
vanusest võib moodustada suuri rusuga kaetud alasid
rusunõlvu, millede kalle üldiselt ei ületa 40°.
Rusu võib liigitada kivitükkide suuruse järgi
(jäme, keskmine, peenike), vanuse (värske, vana),
liikuvuse, välise kuju (teravad, ümarad, plaadid jt.) ja
värvuse järgi. Munakatest, veeristest ja ümardunud
kruusast koosnevat tsementeerunud kivimit kutsutakse
konglomeraadiks. Viimane on eriti
levinud Pamiiris ja Pamiiri Alais, kus jõeorgudes
võib kohata suuri konglomeraatsambaid ja seinu
surutistega. Konglomeraatnõlvad
võivad olla suurema kaldega kui tavalised rusunõlvad,
samas pole nad aga nii kindlad nagu ntx puhtad kaljunõlvad –
seega küllalt ebakindel ja vastik asi.
Kaljumarsruutidel tuleb tunda kaljude
mikroreljeefi.
Kaljunukk
kujutab alpinistlikus mõttes kaljumonoliidi väljaulatuvat
osa, mille ümber on võimalik panna
julgestusköit. Lähedased mõisted on eend, mõhk,
õnarus. Kaljud on suuremal või vähemal
määral lõhestatud
pragudega. Need võivad
kulgeda horisontaalselt, vertikaalselt või kaldu. Suuremaid
kaljupragusid nimetatakse veel
kaljulõhedeks.
Väikesesse kaljulõhesse mahuvad sõrmed
või saapanina, suurde kaljulõhesse aga kogu
käsi või jalg Veel laiemat kaljulõhet, kuhu
mahub inimene, nimetatakse
kaminaks.
Suurt kivirahnu, mis on kukkunud ja kaminasse kinni kiilunud,
kutsutakse
korgiks.
Plaat on monoliitne, suhteliselt sileda pinna osa,
kus on vähe õnarusi ja nukke, mida ronimisel saaks
kasutada. Kaljunõlval eristatakse mitmesuguseid astmekujulisi
elemente suuruse ja kasutamise võimaluste
järgi:
süvend, riiul,
terrass. Riiul on nii lai, et inimene mahub sellel jalgadega
seisma. Väikesel terrassil saab istuda, suurele võib
aga paigutada telgi. Vaja on eristada sise ja välisnurki.
Nõlva kohal olevat kaljut nimetatakse
karniisiks. Kui nõlva kalle
on üle 90°, siis õeldakse, et see on "negatiivne".
Kõrgmägedele on iseloomulik lume
firnitsooni ja liustike olemasolu. Igilumi, mis katab
mägesid lumepiirist kõrgemal, moodustab tuule ja
päikese toimel omapäraseid vorme.
Lumepiir on tinglik
kõrgusjoon mägedes, millest alates lume kuhjumine
ületab sulamise. Põhjanõlvadel on see reeglina
madalamal kui lõunanõlvadel, polaaraladel
võib see laskuda merepinnani, ekvaatoril aga tõuseb
kuni 6400 m kõrguseni (Andid). Kaukasuses on lumepiir 3000 3800
m kõrgusel.
Lumeväli on väikese kaldega
lumenõlv. Suuri, peaaegu horisontaalseid lumevälju
nimetatakse
lumeplatoodeks. Tuntud on Ushba platoo, Pamiiri
Firniplatoo.
Lumemold on koht, kus lumi on täitnud maapinna
lohu või õõnsuse. Sageli
tekivad tuule toimel
lumehanged, vaalud, vallid, seljandikud ja
tuuletaskud. Mäeharjal, tuulealusel küljel võib
tekkida
lumekarniis. Sageli jääb see rippuma, sest tuule
keerutamine tekitab karniisi alla tühemiku e. tasku. Lumelaviinide
peatuskohtades tekivad laviinikoonused koonusekujulised tihedama lumega
moodustised. Reeglina on nendest kohtadest võimalik ületada
jalamilõhet.
Lumesild võib tekkida lume ebaühtlasel
sulamisel liustikulõhele või mägijõele.
Lumelaam on mäenõlva osaliselt kattev lumeriba. Peetakse
lumikatte ja liustike vahevormiks,mis esinevad ka keskmäestikes (Tatrad).
Aastate jooksul kujunevad lumepiirist
kõrgemal nõgusatel aladel ja laugetel nõlvadel
sadanud lumest suured lumekogumikud, mida laviinid veelgi
suurendavad. Ülemiste lumekihtide raskuse toimel alumised
kihid tihenevad ja lund moodustavad jääkristallid
muutuvad
sõmerlumeks e. firniks. Sellele nähtusele aitab
kaasa ka lumemassi sisemusse valguv ja seal külmuv sulamisvesi ja
vihmavesi. Tihenemisel kaovad poorid firnist täielikult ning see
muutub liustikujääks. Jää on seda plastilisem, mida
suurema rõhu all ta asub ning mida lähemal on ta
temperatuur sulamistemperatuurile. Teatava kriitilise paksuse
saavutamisel ja aluspinna vastava kallakuse juures hakkab
jäämass piki kallakut raskusjõu mõjul liikuma
ning nii kujunevad voolavad ja libisevad
jäämassid -
liustikud. Selleks et toimuks
jää liikumine laugel nõlval (1-2°),
peab ta paksus olema vähemalt 60-65 m, kuid 45°-se
kaldega nõlval piisab vaid 1,5-2 m paksusest kihist.
Üldiselt võib liustiku jagada kahte ossa:
toitetsoon
ja
ablatsioonitsoon. Esimeses toimub aastaringselt
sademete akumuleerumine, teises aga (põhiliselt
suvisel ajal) jää sulamine, aurumine ja mehhaaniline
kadu (jäävaringud). Sõltuvalt sellest kumb
protsess on keskmiselt ülekaalus, liustik kas "taganeb" või
"tungib peale". Esimesel juhul on massibilanss negatiivne, teisel
juhul - positiivne.Viimastel aastakümnetel on paljud liustikud
"taganenud", jättes tavaliselt järele värsked
moreenvallid. Samal ajal on olemas ka nn. pulseeruvad liustikud,
mis küllalt kindla perioodi järel "ärkavad" ning
tungivad lühikese aja vältel kiiresti (kuni paarsada
meetrit ööpäevas) allapoole. Näiteks Karu
(Medvezhi) liustik Pamiiris pulseerub umbes 12 aastase intervalliga.
Amfiteatrikujulist süvendit, milles paiknevatest lume-,
firni- ja jääväljadest algavad liustikud,
nimetatakse liustiku
häiluks. Viimane on tsirkuse osa. Liustiku
kõige madalamale laskunud osa aga nimetatakse
keeleks. Selle
otsas võib olla
koobas e. grott, kust voolab välja
juba võimas jõgi. Keel ulatub reeglina allapoole
lumepiiri. Äärmuslik näide on Uus Meremaalt,
kus 3498-meetrise Mt. Tasmani mäe nõlvadel on lumepiir 2100
meetri kõrgusel ja selt alguse saava Foxi liustiku keel
laskub mõnesaja meetri kõrguseni lopsaka
taimestikuga vihmametsa.
Glatsioloogid jagavad mägiliustikke järgmiselt:
1. Oruliustikud.
- Lihtne, alpitüüpi oruliustik koosneb ühest
toitetsoonist firnibasseiniga ja keelest, mis asub orus. On ka
oruliustikke (nn. turkestani tüüpi) milledel
puudub firnibassein. Need toituvad laviinidest ja
jäävaringutest nõlvadel olevatelt rippliustikelt.
- Keeruline oruliustik koosneb kahest või enamast
liustukuharust iseseisvate toitealadega. Keskmoreenide arvu järgi
liustiku keelel võib kindlaks teha pealiustiku harude
arvu. Näiteks, Bezengi liustik Kesk Kaukasuses.
-
Dendriit- e. puusarnane liustik on keeruline oruliustik, mille
harud omavad omakorda harusid iseseisvate toitealadega. Näiteks
Fedtshenko liustik Pamiiris.
-
Häiluliustik on oruliustik suure firnibasseiniga, mis asub
häilus ning mille suhteliselt lühike keel väljub
häilust kuni 2/3 tema pikkusest. Tavaliselt suure paksusega.
Näiteks, Dmitrijevi liustik (jää paksus: 50 - 120 m)
Põhja-Tjan-Shanis.
2. Nõlvaliustikud.
- Kaari e. orvandiliustik asub kaaris e.orvandis,
täites selle kas täielikult või osaliselt. Neid
esineb ka keskmäestikes (Polaar-Uural, Kuznetski Alatau jm.).
-
Rippliustik täidab nõlva süvendi, omab
lühikese keele, väikese pindala ja paksuse. Neid esineb
mägedes kõige enam. Jää kadu toimub tihti
jäävaringutena ning nendest kamakatest võib tekkida
uus, taastunud liustik.
Liustikke, mis saavad alguse ühisest,
mäekurul asuvast firniväljast ning millede keeled
laskuvad aheliku mõlemale poole, nimetatakse
ülevoolu e.
kuruliustikeks. Näited:
Lõuna- ja Põhja -Ashutori liustikud Terskei
ahelikus või Petrovi ja Dzhamansuu liustikud Ak-Shõirakis.
3. Tipuliustikud.
- Kooniliste tippude liustikud, nagu näiteks Elbruse,
Kazbeki, Kilimandzaaro jt. kustunud vulkaanide
jääkatted.
- Tasaste mäelagede liustikud katavad tasandunud
tippude pinnad ja lõppevad järsakutega või
lühikeste keeltega. Iseloomulikuks näiteks on Terskei aheliku
tipud sõrtide poolt vaadatuna.
Üleminekutüübiks
mägiliustikelt katteliustikele on
norratüüpi
liustikud e. liustikumütsid (Eestimaale
lähimad liustikud asuvadki Skandinaavia mägedes). Lisaks
mägiliustikele on olemas suure pindalaga mandriliustikud
(Gröönimaa, Antarktika jm.), kuid neid siin ei vaatle.
Liustiku pinnale tekivad mitmesugustel
põhjustel
lõhed.
Jalamilõhe e. bergshrund tekib
liustiku ülaosas ning kulgeb tihti pikalt mööda
mäenõlva (kuruvisangut). Ta on piiriks liustiku
liikumatu osa ja selle eraldunud jäämasside vahel. Selle
nõlvapoolne äär on reeglina teisest
kõrgemal.
Põikilõhed tekivad tavaliselt
liustiku sängi kaldenurga muutumise kohtades ja nad on
liustiku teljega risti. Kumeruse korral tekivad kiilukujulised, alt
kitsenevad lõhed. Nõgusa reljeefi korral aga tekivad alt
laienevad lõhed. Liustikusängi järsul
laienemisel tekivad lõhed piki liustiku telge nn.
pikilõhed. Kohtades, kus liustik teeb käänaku, tekivad
pöörde e. radiaallõhed, mis pöörde
välisküljel on laiemad, siseküljel kitsamad. Kohtades,
kus liustik hõõrdub vastu kaljusid,
võivad tekkida suhteliselt kitsad, liustikuteljega
30°-45°-se nurga all paiknevad
äärelõhed.
Kui liustikusängis on küngas, tekivad selle kohal
olevale jääkühmule
ristlõhed. Kui aga kalju
ulatub läbi liustiku, nimetatakse seda
nunatakiks. Kaljuse
sängi kallastega kokku puutuv jää sulab
kiiremini ja nii tekib
kaldalõhe e. rantkluft.
Jäämurd
kujutab kaootilisi kuhjatisi lõhede rägastikus. Tekib nagu
põikilõhedki liustiku sängi langemisel,
kuid kõrguste vahe võib siin ulatuda kümnetesse ja
sadadesse meetritesse. Näiteks, Khumbu jäämurrus
Himaalajas on kõrguste vahe umbes 600 meetrit. Eriti
järsult ja pikalt langevat murdu võib nimetada
jääkoseks. Jäämurrus olevat suurt
jääpanka või sammast nimetatakse
serakiks.
Juhul, kui on toimunud jääplokkide liikumine teineteise
suhtes, võivad tekkida
rebendid e. murrangud.
Liustiku pinnal kõndimise seisukohalt
on oluline kas liustik on
avatud (nähtavate lõhedega)
või on liustik
kaetud (lõhed on lumega kaetud).
Keskpäeval tekivad liustiku pinnale ojad,
mis tihti on kulutanud jää sisse sügavad
sängid, mis meenutavad bobiradu.
Liustikukaev tekib
sulamisvee langemisel liustiku pinnalt lõhede sügavusse.
Mõnikord võib tekkinud auk ulatuda läbi kogu
liustiku. Kaevu langev vesi võib keerelda ja tekkinud moodustist
võib nimetada "
veskiks". Juhul kui vesi ei voola ära, vaid
koguneb liustikul oleva lume alla ja sisse, võib moodustuda "
liustikusoo". Auklikuks tuuldunud jää kiirel
ebaühtlasel sulamisel ja aurumisel võivad tekkida
nõeljad firnist ja jääst moodustised
kalgaspoorid. Väikesed kivid jõuavad päeva jooksul
soojeneda ning sulatavd liustiku pinda augukesi, mis täituvad
veega need on nn.
jäätassid. Suured kivid aga
varjavad jääd päikese eest ning nende alt sulab
jää aeglasemalt kui kõrvalt. Nii moodustuvad meetrite
kõrgused "
seened" ja "
lauad". Need kõik on liustiku kiire
sulamise tunnusmärgid.
Moreen kujutab liustiku poolt edasi kantud
või kantavat murendmaterjali. Erinevalt rusust, mis variseb
kaljuse nõlva alla, võib moreene jagada liikuvateks (koos
liustikega) ja ladestunuteks. Esimeste hulka kuuluvad pinnamoreen,
küljemoreen, keskmoreen, sisemoreen.
Pinnamoreeni all
mõistetakse liustiku keelt katvat murendmaterjali kihti, mis
moodustub kesk- ja külgmoreenide ühinemisel.
Külgmoreen
tekib nõlvalt liustikule langenud murendmaterjalist,
moodustades suuri valle.
Keskmoreen tekib liustike
ühinemisel sisemiste kallaste külgmoreenvallidest.
Liustik sisaldab ka
sisemoreeni, mis liustiku sulades jääb
samuti selle pinnale. Näiteks kui keskmoreeni kivide allikas
(mäeribi, nunatak) ei ulatu toitetsoonist allapoole, siis
võib moreenvall "tekkida" alles liustiku keele läheduses.
Kui moreenikihi paksus on umbes üks meeter, siis sulamine lakkab.
Kui liustik "taganeb" kiiresti, siis võivad moreenikihi alla
jääda
irdjää pangad. Ladestunute hulka kuuluvad
ots ja kaldamoreenid.
Otsmoreen tekib liustiku keele ette
kaarekujuliste vallidena, näidates liustiku keele
varasemaid asendeid. Otsmoreenvallide kogumikku nimetatakse
põhimoreeniks. Oru külgedel võivad olla
kõrged ja teravaharjalised
kaldamoreeni vallid, mis
näitavad liustiku varasemaid mõõtmeid (laiust).
Tihti läheb rada selle peal või siis
nõlva ja kaldamoreeni vahel olevas moreenitaskus.
Moreenide vahel võib olla ridamisi väikesi
moreenjärvi. Mõnikord on suurem järv kohe
liustiku keele juures. Kirjanduses kohtab huvitavaid tõlkeid, ntx
"veerkivi" - ilmselt käib see
moreenide kohta. Liustiku taganemisel jäävad maha ka jää
poolt siledaks hõõrutud kaljud,
mida nimetatakse "
oinapeadeks". Taolisi
silekaljusid esineb ka
aladel, kus kunagi oli mandrijää (Karjala, Soome, Kanada).
Millised reljeefielemendid kantakse tavaliselt skeemidele-kaartidele?
V: ahelikud, tipud, kurud, jõed, liustikud, jäämurrud,
moreenivallid, järved, lisaks ka võimalikud teerajad,
laagrikohad, hooned jms. Väiksemad elamendid (ribid, kannused,
sandarmid, kuluaarid, lumelaamad jms.) esinevad juba detailsematel
krokiidel, kirjeldustes ja joonistel.
Lõpus -
rida iseloomulikke pilte mägedest, kus võiks üles otsida siin
esinenud mägireljeefi elemendid.
Linke:
http://en.wikipedia.org/wiki/Mountain
http://en.wikipedia.org/wiki/Mountain_pass
http://en.wikipedia.org/wiki/Glacier
http://www.peakware.com/
http://nsidc.org/glaciers/
http://geology.about.com/
http://mccammon.ucsd.edu/~adcock/mountaineering_glossary.html
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_climbing_topics
http://www.uwsp.edu/geo/faculty/lemke/alpine_glacial_glossary/glossary.html
Kalle Kiiranen, 20.03.2007
kiiranen@ut.ee