Mägipiirkonnad
(
2003.a. loeng , täiendatud 2007)
Enne 1991.a. olid Eesti
matkajatele-alpinistidele kättesaadavad põhiliselt endise NL
kõrgmäestikud: Kaukasus,
Pamiiri-Alai, Pamiir, Tjan-Shan,
Dzhungaaria,
Altai, keskmäestikest Hibiinid, Uural, Sajaanid, Kodar, Kamtshatka,
Tsherski ahelik jt.
Viimastes tehti ka jalgsi-, vee- ja suusamatku.
Kellel
ettevõtlikkust ja
raha rohkem, jõudsid ka teistele kontinentidele. Silma paistab teiste
hulgas
Tõivo
Sarmeti grupp, kes 1997.a. tõusid Lõuna-Ameerikas Aconcaguale(6960
m),
1998.a. –
Nepaalis Cho Oyu’le (8201 m), 1999.a. Põhja-Ameerikas Alaskas
McKinley’le (6194 m),
2001.a. – Pakistanis Broad Peak’ile (8047m) ning lõpuks 2003.a
- Mount Everestile(8848m).
Kui
2003.a. loengus kurtsin et eestikeelses veebis vähe mägi-ja üldse
matka-alaseid
materjale, siis nüüd aastal 2007 on pilt teine - oleks vaid lugejaid! Vahepeal
(2003-2007) on ju toimunud ka sellised meediahuvi äratanud üritused,
nagu edukad Mount Everesti
ekspeditsioon (2003), Rain Londi ja
Marko Kalve Gröönimaa suusaretk (2004), Eesti Alpinismi
50.aastapäevale pühendatud Pamiiri-ekspeditsioon
(2006) või Antarktika
kõrgeima mäe Vinsoni vallutamine(2007).
Viimasele 3-le võib siiski ette heita hilisema muljete jagamise
ja pildimaterjali vähesust. Ehk tulevad raamatutena? Klubide osas tasub
alati piiluda Jaan
Künnapi Alpinismiklubi
ja loomulikult ka meie Firni-klubi
veebi, viimases just arhiivi
kogutud retkede ülevaated 2000-2006.
Samuti leiab kirjeldusi
Eesti
Matkaliidu vanas veebis (uus veeb http://www.matkaliit.ee
on matkakirjelduste osas veel lahja),
matkade registrit
koostab seal ka Guido Leibur. Foorumitest on
huvitavamad: http://trip.ee
, http://www.firn.ee/forum/ . Huvitavaid
reisikirjeldusi on aga ka ntx Ülo
Suursaarel,
Koomaklubil, Jaan Ainelol, Neeme Kattil
jt. Mingi
ülevaad on ka
neti.ee-s.
Minu
enda retked on: http://biomedicum.ut.ee/kalle/matk
.
Kasutan
siin ka minu enda kunagist kogumikku “Tosin
loengut
mägimatkajatele” Tartu,
1991 , kui ka Alan Roodu ülevaadet maailma mägipiirkondadest: http://www.hot.ee/alanrood/magipiirkonnad/maailm.htm
. Loomulikult on paljudes kohtades poliitiline olukord muutunud, kuid
mäed on ikka sama koha peal, ehk vaid liustikud on rohkem
sulanud.
Suur-Kaukasus
on Kaukaasia kõrgeim osa ning selle Peaahelik koos Kõrval- ja
Kaljuahelikuga kulgeb
umbes 1100 km pikkuselt loodest kagusse. Jagatakse tavaliselt 3 osaks:
-
Lääne-Kaukasus:
Mustast merest Elbruseni.
-
Kesk-Kaukasus: Elbrusest Kazbekini.
-
Ida-Kaukasus: Kazbekist Kaspiani.
Iseloomulik
on
geoloogiliselt suhteliselt noor, alpiinne pinnamood, eriti Lääne- ja
Kesk-Kaukasuses. Ida-Kaukasuse
reljeef on tunduvalt ümaram, kulunum, murenenum.
Ka kliima on
ida pool kontinentaalsem,
kuivem. Lumepiir
kõigub 2700 meetrist läänes kuni 3900 meetrini idas. Kõrgeimad tipud
asuvad
Kesk-Kaukasuses: Elbrus (5642 ja 5622),
Dõhhtau (5203), Koshtantau (5151), Shara (5058), Dzangitau (5049), Kazbek (5033). Pikim liustik on
Bezengi
(19 km). Maastik on
eriti vaheldusrikas Lääne-Kaukasuses, kus on
metsa ja palju ilusaid mägijärvi. On sobiv
I-III rk matkadeks. Raskemad kurud asuvad
põhiliselt Aksaudi-Teberda-Dombai ümbruses. Siin asub ka
Lääne-Kaukasuse kõrgeim,
Dombai-Ulgeni tipp (4046).
Kesk-Kaukasuses on orud avaramad ja vähem
metsased. Siin saab teha I-VI rk matku (soovitav: III rk ja raskemad).
Ida-Kaukasuses
leidub tõsiseid kurusid põhiliselt Peaaheliku
põhjapoolsetel külgahelikel: Pirikiteli,
Sneznõi ja Bogosu ahelik. Kõrgeimad tipud on Tebulosmta
(4493) ja Bazardüzü (4466).
Juurdepääs on väga hea,
eriti
põhja poolt. Rongiga tuleb sõita kas Maikoppi, Nevinomõsskisse või
Tsherkesskisse
(Lääne-Kaukasus), Naltshikusse või Vladikavkazi (Kesk-Kaukasus), Groznõisse või
Mahhatshkalasse (Ida-Kaukasus). Lennukiga saab
Mineralnõje Vodõsse, sealt edasi aga juba liibibussidega. Lõuna pool on lähte- ja
lõpp-punktideks tavaliselt kas Suhhumi Sotshi või Tbilisi.
Marsruutide valikut
Kaukasuses piiravad rohked looduskaitsealad, rahvuspargid,
keelutsoonid. Esimestest võib
nimetada järgmisi:
-
Kaukaasia Riiklik
Looduskaitseala: Krasnodari krai
lõunaosas.
-
Ritsa: Ritsa järve ümbrus Abhaasias.
- Pshu-Gumista: Põhja-Abhaasias Pshu jõe basseinis ning
Bzõbi ja Ida-Gumista jõgede ülemjooksude vahelisel alal.
- Teberda: Teberda jõe ülemjooksul ja Arhõzis, Kizgõtsi jõe ülemjooksul.
- Kabardiini-Balkaari: Tshegemi, Tsherek-Bezengi, Tsherek-Balkaari, Haznõdoni ja Psõgansu jõgede
basseinides.
- Põhja-Osseetia: Terek-Ardoni vasakpoolsete lisajõgede ja
Fiagdoni jõe basseinides. Tsei org ja Tepli-Arhoni
massiiv.
- Kazbegi: Georgias
Looduskaitsealadel viibimine
ilma eriloata on keelatud. Seda jälgitakse
ka, ntx karjused küsivad luba. Hästi
ligipääsetavas ja populaarses Baksani orus asub
Elbruse Rahvuspark (algab enne Elbruse asulat), kus
telkida saab ainult kindlates
kohtades. Mõned orud, näiteks Ullu-Kam, oli
tihti "suletud" katkuohu (suslikud!) tõttu.
http://www.sea.ee/~ys/bezengi/bezengi.html
http://biomedicum.ut.ee/kalle/matk/bezengi03/
http://www.spordilinn.ee/kaukasus2005/
http://www.sea.ee/~ys/2005/
Jaan
Künnapi klubi organiseerib igal aastal bussireise Baksani orgu ja
tõusu
Elbrusele, nüüd eelmisel aastal käidi Valdo Kanguri juhtimisel üle
hulga aja Kazbekil (Georgia poolt) ja eeloleval suvel toimub
(10.-25.juuli 2007) veel
Kazbekile tõus. Üldse väärib Georgia rohkem külastamist, seda enam et
see on EL liikmetele viisavaba ja Tbilisis on nüüd Eesti saatkond
tekkimas.
....on
laialdane
kõrgmäestik Tadzikistani, Usbekistani ja Kõrgõzstani territooriumil,
hõlmates
umbes 250x800 km
suuruse maa-ala Fergana orust lõunas. Sinna kuuluvad Alai, Turkestani,
Zeravshani,
Hissaari ja Karategini ahelikud. Nendel
ahelikel, eriti kahel
esimesel on lõunanõlv
reeglina järsk, põhjanõlv aga
laugem ja
koos eesahelikega. Kliima on
kontinentaalne, sademeid suvel, eriti selle lõpus väga vähe. Lumepiir tõuseb läänest ida poole, olles umbes 3200-3600 meetri kõrgusel. Tuntumad
mägirajoonid
on:
- Fani mäed, mis asuvad Zeravshani ja Hissaari ahelike vahel. Kõrgeim tipp on Tshimtarga (5489). Kurusid on 1A-3B-ni, kõrgused üle 4000 m, raskemad lõigud on enamasti kaljused-rusused. Siin asub rida ilusaid mägijärvi: Iskanderkul, Alaudini, Allo, Kulikaloni, Marguzori jt. Ligipääs on kas Dushanbe poolt autoga üle Anzobi kuru, Khujandist (end. Leninakan) või Samarkandist (Usbekistan) läbi Pendzikendi Artutshi jõeni või Leninabadist autoga üle Shahristani kuru ja läbi Aini küla. Anzobi kurust lääne poole jäävad Hissaari aheliku lõigul on põhiliselt 1A-1B kurud.
-
Takali mäesõlm
asub Hissaari ja Zeravshani ahelike ühinemis- kohas Fani mägedest ida
pool. Kõrgeim
tipp - 5145 m. Kurusid on 1A-3A-ni.
Kafirnigani jõe ülemjooksul asub riiklik looduskaitseala "Ramit".
Ligipääs on kas põhjast Aini
külast autoga piki Zeravshani jõge või
Dushanbest ja
Ordzonikidzebadist autobussiga Ramitini, sealt edasi aga
juhusliku autoga.
-
Matsha mäesõlm
asub Turkestani, Zeravshani ja Alai ahelike
ühinemiskohas. On üks võimsamaid jäätumisalasid
Pamiiri-Alais. Siin asub 25 km pikkune Zeravshani liustik ning kõrgeim tipp - Skalistõi (5621). Saab teha
I-VI rk
mägimatku (soovitav: IV-VI rk). Ligipääs: põhjast Kokandist autoga
Voruhi või Kani külla, läänest (Samarkandist või Dushanbest) Ainisse,
sealt autoga
Ljanglifi kishlakki.
-
Kõrg-Alai
eraldub Fergana ja Alai
orgusid. Kõrgeim
tipp on Tandõkul (5539). Aheliku keskmine kõrgus
on 4500 m. Siin on kurusid 1A-3B-ni, kõrgustega enamasti üle 4000 m (on ka paar 5100-meetrilist kuru). Suuremad
liustikud on: Istan-saldõ,
Tandõkul, Abramovi, Dugoba jt. Alai orgu saab Dushanbest kas autoga
mõõda trakti piki
Surhobi-Kõzõlsuu jõge või lennukiga Dzirgitali, Daraot-Korgoni vm. Alai ahelikule saab ligineda ka Fergana orust
(linnad
Osh, Fergana, Kokand jt.) auto või
lennukiga. Põhja pool asuval Kitshik-Alai ahelikul on kurusid 1A-2B-ni
(on ka üks 3A).
Pamiir
...on
laialdane kõrgmäestik Tadzikistani (Mägi-Badahshani),
Afganistani ja Hiina territooriumil. Looduslikuks põhjapiiriks on kõrge
Taga-Alai
ahelik. Pamiiri iseloomustavad
väga suured kõrgused, suured
mastaabid ja tugev jäätumine. Siin asub kolm 7000-list tippu:
Korzenevskaja
(ka Kuh-i-Santalak) (7105), Lenini (ka Atshik-Tash) (7134) ja
Shomoni (
end. Kommunismi,
7495)
tipud. Kurude kõrgused on 4000-6000 m, kõrgeim - 6850
m. Ülekaalus on 2A-st raskemad
kurud,
mistõttu siin on soovitav teha IV-VI rk matku. Pamiiri kliima on
kontinentaalne, õhk väga kuiv, eriti idaosas. Kuiva ja puhta õhu tõttu
on
siin väga
intensiivne päikesekiirgus. Lumepiir on 4400-5240 m kõrgusel. Pamiiris asub ka maailma üks pikimaid
mägiliustikke - Fedtshenko (77 km), nimetada võib veel Grumm-Grzimailo
(37), Garmo (27),
Suur-Saukdara (25) liustikke.
Geograafid jagavad Pamiiri orograafiliste iseärasuste järgi kaheks: Lääne- ja
Ida-Pamiir. Lääne-Pamiiris on palju üle 6000 m ulatuvaid järsunõlvalisi
alpiinseid mäeahelikke. Kitsaste
kuristikorgude ja mäeharjade
kõrguste vahe
ulatub seal 3000 meetrini, orgude kõrgused on 1800-3000 m.
Lääne-Pamiiris on sademete tõenäosus suurem kui idas; niiskem õhk tuleb
lääne poolt
ja sademeid
langeb eelkõige
ahelike lääne- ja
edelanõlvadele. Võrreldes näiteks Kaukasuse ja Tjan-Shaniga on Pamiiris
sademeid siiski
väga vähe, eriti
augustis ja septembris. Ida-Pamiiri iseloomustavad suurele
kõrgusele (3500-4500 m) kerkinud tasasemad orud. Ahelikud
(kõrgustega üle 6000 m) on väheliigendatud, suhtelised kõrgused on
väikesed ja
nõlvad lamedad. Kliima on
väga kuiv ja
karm, sarnanedes Tiibetiga. Ida-Pamiiri
põhjaosa on kõrgmäestikukõrb.
Matkajad ja alpinistid jagavad Pamiiri kolmeks (Kesk-, Edela- ja Ida-Pamiir), mõnikord isegi
viieks:
-
Loode-Pamiir: Peeter I (Periohtau), Darvazi (Lahuri), Vant- shi,
Jazgulemi ahelikud.
- Kirde-Pamiir: Taga-Alai aheliku idaosa ja Zulumardi
ahelik Zulumardi kuruni.
- Kesk-Pamiir: Teaduste Akadeemia, Tanõmasi ahelikud ja
Jaz- gulemi aheliku idaosa.
- Ida-Pamiir: Muzkoli, Psharti, Põhja-Alitshuri ahelikud.
- Edela-Pamiir: Rushani, Shugnani, Ishkashimi, Shahdarini,
Lõuna-Alitshuri ahelikud.
Ligipääs
on raske:
autoga mõõda Pamiiri trakti kas Oshist üle
Kõzõl-Arti kuru või Dushanbest Vantshi ja Horogi. Kohalike lennukitega
saab Dushanbest
sõita Murgabi, Horogi, Vantshi, Rushani,
http://www.sea.ee/~ys/Pam.htm
http://www.firn.ee/retked/retk99/lenin99.html
http://www.firn.ee/db/konkurss/JuriVilismae/jyri_lenin2000.html
http://www.alpinism.ee/
Tjan-Shan
...
on
laialdane
kõrgmäestik Kõrgõzstani (osaliselt ka
Kasahstani, Usbekistani, Tadzikistani) ning Hiina territooriumil.
Nii nagu enamikes siinvaadeldavates mäestikes, on ka Tjan-Shani
põhilised ahelikud
ligilähedaselt ida-lääne sihilised. Matkajad-alpinistid jagavad Tjan-Shani
tavaliselt kolmeks: Kesk-, Põhja- ja Lääne-Tjan-Shan.
-
Lääne-Tjan-Shani kuuluvateks loetakse Talassi, Tshatkali,
Pskemi jt. ahelikke. Kõrgemad tipud: Tshatkal (4503), Manass (4482),
Baubashata (4427).
Võrreldes ülejäänud Tjan-Shaniga
on siin kõrgused ja jäätumine
väike. Kliima
on mõõdukalt kontinentaalne. Suvel
sademeid praktiliselt ei
ole. Kuna
kurud on põhiliselt 1A-2A rk-ga, saab siin teha I-III rk
mägimatku. Küllalt suured alad on looduskaitse all: Sarõ-Tsheleki
looduskaitseala
Tshatkali aheliku kirdeosas ja Besh-Arali
looduskaitseala Tshatkali jõe orus.
Põhja-Tjan-Shani
kuuluvatest
on tähtsamad Kirgiisi
Alatoo, Ili-tagune Alatau ja Kõngei Alatoo.
400
km pikkune Kirgiisi
ahelik asub umbes 40 km kaugusel Bishkekist ning ligipääs mägedesse on
hea. Kõrgeim tipp: Semjonov-Tjan-
Shanski (4875). Enamus kurusid on 1A-2B rk-ga ning kõrgusega üle 4000
m. Lumepiir on
põhiliselt põhjanõlvadel.
Suvisel ajal esineb sademeid, samuti on iseloomulikud fõõnid ja
briisid. Ala-Artsha orus asub rahvuspark. Mõnikord
on Kirgiisi ahelikku loetud ka
Lääne-Tjan-Shani kuuluvaks.
Alma-Ata
linnast 20-30 km lõunas asuvad kaks paralleelset, umbes 280 km pikkust
ahelikku -
Ili-tagune Alatau ja Köngei Ala-too, mis
on
omavahel ühendatud Tshiliko-Kemini kaarega.
Aastal 1985 oli seal
Eesti mägimatkajate turiaad. Väga head matkaülevaated Kirgiisi
ahelikust on
Ufaa matkajatelt:
http://www.oleglukyanov.narod.ru/Reports/Lukyanov_5ks_2004/Index.htm
http://www.oleglukyanov.narod.ru/Reports/Lukyanov_5ks_2006/Index.htm
http://tourmuseum.ufacom.ru/mountain/lukjanov/kirgiz-2005-ufa.rar
http://tourmuseum.ufacom.ru/mountain/lukjanov/kirgiz-2006-ufa.rar
Ili-taguse
Alatau kõrgeim tipp on Talgar (4973), suuremad
liustikud: Korzenevski (12 km) ja Bogotõr (8 km). Lumepiir
on põhjanõlvadel 3800-3900
m, lõunanõlvadel - 4000-4100 m kõrgusel.
Kurude kõrgused on 3500-4700 m, enamuses 1A-2B rk. Tjan-Shanis
esineb selisid, eriti Ili-taguse Alatau
põhjanõlvadel. Issõki ja Talgari jõgede basseinides asub
Alma-Ata Riiklik Looduskaitseala. See ahelik jääb Kasahstani
territooriumile.
Köngei Alatoo on madalam (kõrgeim tipp -
4771 m), kitsam ja väiksema jäätumisega. Enamus
kurusid on 1A-2A rk-ga,
kõrgustega 3700-4300 m. Kuigi
kliima on kontinentaalne,
tuleb arvestada vihmasadudega,
eriti suve esimesel poolel. See ahelik
jääb Kõrgõstani territooriumile. Enamus
matkamarsruute algas omal ajal Alma-Atast ning lõppesid Issõk-Kuli
järve ääres (või
vastupidi). Nüüd peab arvestama et kusagil Tshon-Kemini orus kulgeb
piir Kasahstani ja Kõrgõstani
vahel. 1600 m kõrgusel
asuva ja
peaaegu 700 m sügava Issõk-Kuli ääres on palju puhkekodusid ja
sanatooriume, kuid
telkida seal reeglina ei lubata. Suur osa selle meie Peipsist umbes
kaks korda suurema
järve kaldast on looduskaitse all. Issõk-Kuli nõos
olevate linnade (Przevalsk,
Issõk-Kul
(Rõbatshje) jt.) ning Bishkeki vahel on hea bussiliiklus.
-
Kesk-Tjan-Shani
kuuluvad Issõk-Kuli järvest lõuna poole jäävad ahelikud: Terskei
Alatoo, Kuilju,
Ak-Shõirak jt. (Omaette piirkonnana vaatlevad matkajad-alpinistid
Kesk-Tjan-Shani idaosa
- Terskei idaosa (Tshon-Ashu kurust ida poole
jääv), Sarõdzasi, Tengri-Tagi, Kokshaal-Too jt. ahelikke).
-
Kesk-Tjan-Shani
idaosa iseloomustavad väga suured kõrgused ning tugev jäätumine. Siin asuvatest
tippudest kõrgeimad on Pobeda (7439) ja Han-Tengri (6695).
Liustikest suurim
on Lõuna-Inõltshek (60 km). Kurude kõrgused on 4000-6100 m,
1A-3B rk-ga. Lumepiir on 4200-4450 m kõrgusel. Ilmastik
on muutlik, reeglina on palju lund. Tavaliselt tehakse siin
V-VI rk mägimatku. Ligipääs: sama, mis Kuiljusse, ainult
Inõltshekist tuleb sõita edasi ida poole. Mägi-hooaeg kestab
tavaliselt 15. juunist 15.
septembrini.
Dzungaaria Alatau
...
on
suhteliselt väike kõrgmäestik Kasahstani ja Hiina territooriumil.
Koosneb põhiliselt kahest
paralleelsest
ahelikust: Põhja- ja Lõuna-Kesk-ahelikust. Nende vahele jäävad nn. "Dzungaaria
väravad". Kõrgeim tipp on Semjonov-Tjan-Shanski
(4464), pikim liustik -
Abai (10,9 km).
Kurude kõrgused on 3100-4080 m, 1A-2B rk-ga. Lumepiir asub
3200-3800 m kõrgusel. Ligipääs: Alma-Atast
liinibussiga Taldõ-Kurgani, sealt edasi
Kapali vm.
Dzungaaria Alatau
asub piiritsoonis, samuti on siin rida
jahikaitsealasid .Matkamas käiakse siin suhteliselt vähe.
Altai
...
asub
Lõuna-Siberis, Venemaa (Mägi-Altai),
Mongoolia ja Hiina territooriumil. Võib jaotada kolmeks: Kesk-, Ida- ja
Lõuna-Altai.
Mägironijatele pakub põhiliselt huvi Kesk-Altai Katuni, Põhja- ja
Lõuna-Tshuja jt.
ahelikega. Katuni ja kogu
Altai kõrgeim tipp on Beluhha (4506). Enamus
kurusid on Katuni ahelikul 1B-2A (maksim. 3B) rk-ga, kõrgustega
2100-4500 m. Lumepiir on
põhjanõlvadel 2500-2900 m, lõunanõlvadel
- 2700- 3100 m kõrgusel. Põhja-Tshuja kõrgeim tipp on Maashei-bashi
(4173). Kurud on siin 1A-3A-ni (üks 3B), kõrgustega 2000- 3700 m. Lumepiir on 2900
(põhjanõlv)-3100
(lõunanõlv) kõrgusel.
Lõuna-Tshuja
kõrgeim on Tõmomu tipp (3960). Enamik
kurusid on 1B-2A rk-ga (on ka 2B ja 3A), kõrgustega 2800- 3700 m. Lumepiir on 2900-3100 m
(põhjanõlv) kuni 3000-3200 m (lõunanõlv)
kõrgusel. Altai kliima on
vähem kontinentaalse
iseloomuga kui ümbritsevatel tasandikel. Suve- ja sügiskuudel on
hulgaliselt sademeid.
Ilmastik on muutlik. Parim matkaaeg
on juuli. Augustis
võib juba
lumi maha tulla.
Iseloomulikud on föönituuled. Rohkesti on taigametsa ja soiseid
alasid. Ligipääs on raske ja kestab mitu päeva: Barnaulist
Gorno-Altaiskisse, sealt
veel umbes 500
km bussi või
autoga läbi Ust-Koksa Tjunguri külla või
siis edasi
mõõda Tshuja trakti.
Altai kirdeosas, Teletsi järve lähedal Tshulamõshi jõe basseinis asub Altai looduskaitseala. Altai on ka
populaarne
suusamatkarajoon.
Mägi-hooaeg
kestab
tavaliselt 15. juunist 15. septembrini. Seoses ebastabiilse olukorraga
mujal endise NL
mägipiirkondades on Altai muutunud väga populaarseks. Tjunguri külas on
korralik baas
mägironijatele, hea teenendus.
http://biomedicum.ut.ee/kalle/matk/altai01/
http://www.spordilinn.ee/matkamine/altai2001
http://www.matk.ee/tegevus/Muljed/2000/Altai/index.html
http://www.reeper.ee/altai/
Skandinaavia mäed
– Norra
Jotunheimen
on täiesti
sobiv kergemateks, I -II rk. mägimatkadeks.Mäed on täiesti ehtsa
alpiinse reljeefiga
(eriti Hurrunganes ning Bygdini ja Gjende järve vahel), ainult
absoluutsed kõrgused on
väikesed, nii et mägihaigusega probleeme ei ole. Tipumarsruutide
raskusastmed on I - VI
(UIAA). Erinevalt paljude teiste Euroopa riikidest ja rahvusparkidest
tohib Norras käia
ja ka telkida igal pool, va. lähemal kui 1 km mägihüttidest.
Loomulikult tuleb oma
ööbimiskohast prügi ära koristada, viies selle hüttide juures
olevatesse
prügikastidesse või siis, äärmisel juhul, korralikult maha mattes.
Mäeahelikud on
mõnevõrra teise ehitusega kui näiteks Kaukasuses. Ahelikud on lühikesed
, puudub
ühtne peaahelik. Kuru on Norra keeles kas “skardet” või “bandet”, nende
kõrgused 1700 - 2100 m, kaardile märgitud kurude raskuskategooriad on
umbes 1A - 2A.
Tihti on kaks suurt orgu nende ülaosas ühendatud madala sadulaga, mis
“õige” kuru
mõõtu välja ei anna (näiteks Visa ja Leira oru vahel - 1500 m
Kyrkjegulpen, Visa ja
Veo oru vahel 1662 m sadul). Domineerib keskmine ja jäme rusu, palju on
monoliitseid
kaljusid. Pikki moreenvalle on vähe. Paljud liustikud kuuluvad
üleminekutüüpi
(“norra-tüüpi”) mägi- ja katteliustike vahel. Tuleb arvestada et
liustikel on
pragusid, nii et tuleb liikuda seongutes.Lumevaesemal ajal võib
raskematel marsruutidel
vaja minna ka kasse. Jõeveed on puhtad, settevabad. Ilm on muutlik, on
palju sademeid,
udu ja pilvitust. Õhutemperatuur ei ole ka orgudes kõrge, nii et
varustuse kuivatamisega
on raskusi. Vihmakeep või vihmakindel riietus on vajalik.
Päikesekiirgus ei ole nii
intensiivne kui lõunapoolsemates mägedes, suvisel ajal on ka kaua
valget aega.
http://biomedicum.ut.ee/kalle/matk/norra96/
http://www.firn.ee/retked/retk2000/Norra2000.html
Alpid
...
on suur
mägisüsteem Lõuna- ja Kesk-Euroopas, mis
moodustab 1200 km
pikkuse kaare. Alpid on kõrgeim mäestikuvöö Euroopas võttes enda alla
200 000 km2
suuruse ala. Alpide orud on aastaringselt asustatud. Tähtsateks
majandustegevusteks on
turism, piimakarjandus, metsatööstus, hüdro-elektrienergia tootmine ja
soola ja
rauamaagi kaevandamine. Alpid on olnud Lõuna- ja Kesk-Euroopa vahelise
transiitkaubanduse
ala juba vanadest aegadest.
Alpid lahutavad Kesk-Euroopat
Lõuna-Euroopast, takistades põhjast tulevate
külmade õhumasside levikut Lõuna-Euroopasse ning teisalt ka Vahemerelt
soojade
õhumasside levikut Kesk-Euroopasse. Seetõttu püüavad Alpid kinni palju
sademeid, mis
niiskete õhumasside saabumisel seal maha sajavad. Erinevate õhumasside
kokkupuute tõttu
esineb kõrgemal sageli lumetorme. Sademete hulk Alpides ulatub 3000
mm-ni aastas.
Madalamal domineerivad lehtpuud ja mänd, kõrgemal on peamiseks
okaspuumetsad. 1800
meetrist kõrgemal lõpeb metsavöönd. Sealt algavad alpiaasad.
Lääne-Alpides
peetakse kõige huvitavamaks Pennini mäeahelikku. See asub
Edela-Shveitsi
ja
Loode-Itaalia piiril ning seal asub 10 Alpide kõrgemat tippu 12st
(ülejäänud 2
kuuluvad Mont Blanci massiivi). Pennini Alpides on mitmeid 4000seid
tippe ning sadu üle
3000seid tippe. Kõrgeid mägesid lahutavad pikad, kitsad orud. Enamus
tõusuradasid on
lumel, kuna sajab sageli. Sage ilmamuutus ongi üks peamisi tegureid,
mis muudab ronimise
raskemaks.
Ida-Alpide
tuntumad mäeahelikud on Bavaria (Baieri) Alpid, Allgäu Alpid, Hohe
Tauern (Kõrged
Tornid) põhjas ja Dolomiidi ja Karni (Carnic) Alpid lõunas.
Alpidesse oli suurem
eestlaste “invasioon” 1999.a. :
http://www.firn.ee/retked/retk99/matkajad.html
http://www.firn.ee/retked/retk99/alpid99jaan.html
http://www.matkasport.ee/jutud/alpinismireis_2001/Alpireis2001.htm
http://www.spordilinn.ee/dolomiidid/
http://biomedicum.ut.ee/kalle/matk/alpid05/
http://www.sea.ee/%7Eys/2006/
Meie
alpinistide hulgas on populaarne näiteks Monte Rosa massiiv Itaalia
poolt või Mount Blanc Prantsuse poolelt. Kohale sõidetakse tihti
bussidega, kulub ca 2-3 päeva. Itaalia poolele saab sõidukiga kas üle
idapoolsete kurude (Stelvio jt.) või lausa läbi 11 km-se tunneli
Prantsusmaa (Chamonix) ja Itaalia vahel.
Mägipiirkonnad mujal
Karakorum:
http://www.sea.ee/~ys/ho.htm
http://www.matk.ee/tegevus/Muljed/2001/karakorum_2001.htm
Himaalaja:
http://www.matk.ee/tegevus/Muljed/chou/ylevaade.htm
http://www.everest.ee/
Põhja-Ameerika
–
McKinley:
http://www.matk.ee/tegevus/Muljed/1999/McKinley/jutt.htm
Lõuna-Ameerika
- Acongagua jt.:
http://www.jkalpiklubi.ee/ajaloost/1997maevallutajatele.htm
http://aconcagua.ekstreem.ee/
http://alpinisme.camptocamp.com/sortie9061.html?uid=11498
Antarktika -
Vinson:
http://www.postimees.ee/240107/esileht/siseuudised/240890_print.php
http://www.alpineascents.com/vinson.asp
Juba
eespoolmainitud http://www.hot.ee/alanrood/magipiirkonnad/maailm.htm
on toodud päris eksootilisi kohti, nagu ntx Okeaania saarte
mäed. Uus-Meremaal
ntx on liustik, mille keel ulatub kohalikku lopsaka taimestikuga
vihmametsani. Aga
algatuseks tasub proovida kas Jotunheimenit, Alpisid või Kaukasust.
Veel
kasulikke linke:
http://www.peakware.com
http://www.virtualtourist.com/vt/
http://www.mountainzone.com
http://www.mountainweb.com
http://www.risk.ru
http://www.mountain.ru
http://mountains.tos.ru/clmb.htm
http://lib.ru/ALPINISM/
http://www.everestnews.com
http://www.tvmountain.com
http://www.geographic.org/maps/
http://www.immigration-usa.com/maps/
http://www.skitalets.ru/books/books.htm
http://climb.com.ua/listofbooks.php
http://mapy.mk.cvut.cz/data/
http://www.kombrig.net/podgot-maps.htm
Kalle
Kiiranen, 30.01.2007
kiiranen@ut.ee
