Rattamatk Soomes - ring ümber Saimaa järvistu 15 päeva, 945 km, 5000 m tõuse Pildigalerii

Mõte teha rattamatk meie põhjanaabrite juures idanes mul juba ammu, konkreetselt aga hakkasin ettevalmistusi tegema vaid mõni nädal enne juulikuist 3-nädalast puhkust. Esmalt oli mõttes ka Nuuksio Rahvuspark ja selle ümbrus, aga siis sain aru, et pikema rattamatka jaoks sobiks Saimaa järvistu ümbrus paremini, eriti kui lisada sinna ka Repovesi Rahvuspark. Leidsin väga hea keskkonna rattamatkajatele - Bikemap, kus võib leida teiste rattamatku, planeerida enda omi ja lõpuks ka oma matka üles riputada. Oma võimaluste laiendamiseks ostsin aastase Pro litsentsi, 39 euro eest. Selle jaoks on ka mobiilirakendus. Teine hea mobiilirakendus detailsete kaartidega nii Soome kui Eesti piires on b-bark, mida juba mitu aastat olen kasutanud. Soome kohta on ka väga head digikaardid: https://www.retkikartta.fi , http://pikakartta.fi , mobiilirakendusena - Maastokartat. Nii või teisiti, tegin vaid paar marsruudi plaani Bikemap keskkonnas, panin vastavad gpx-failid ka oma Garmini GPSmap 62s rattaseadmesse. Rattaks oli ikka 2010.a. ostetud Author Stratos SX, rattakotiks 60-liitrine Ferrino, lenksukotiks Lotus KLS, telgiks väike Husky Sawaj 2, gaasipriimuseks oli MSR Windburner + 3 ballooni (230 g). Vee puhastamiseks oli kaasas MSR Trailshot filter, mida paar korda kasutasingi. Pildistamiseks võtsin lisaks mobiilile (Samsung Galaxy A52S) kaasa ka väikese, aga võimeka fotoka (Panasonic Lumix DMC-TZ100). Elektritoite jaoks - karbitäie AA-patareisid, 20 Ah akupanga kui ka 10W päikesepaneeli. Toiduainetest võtsin Eestist kaasa Tactical Foodpack pakke (6 tk), Nordic kiirkaerahelbeid, tatart, kohvi-teed-soola, tuubiga mett ja kondenspiima. Ühte-teist oli veel... Joogivee sisse lisamiseks oli kaasas nii SIS Hydro kui ka SANA magneesiumiga tabletid. Kaasa võtsin lausa 2 joogipudelit. Loomulikult rattaparanduskomplekt, varukummid ja väike pump. Suvine aeg, vähe varuriideid ja õhuke magamiskott. Mugavuseks alla nii õhuke matt kui ka täispuhutav madrats Therm-a-Rest NEO AIR. Vihmakaitseks oli nii keep endale kui ka kate rattakotile. Kuna palju järvi-jõgesid teel, hankisin ja võtsin seekord kaasa ka kokkupandava spinningu (Balzer Diablo X 2,4-meetrine teleskoop-ritv + Lucky John'i Progress Spin 8 inertsivaba rull) koos lantidega. Pole aastakümneid selle alaga tegelenud, näis...


1) N, 14.07 : Helsingi läänesadam-Katajanokka-Kulosaari-Marjaniemi-Vuosaari-Mustavuori - 40 km
Ärkan enne kellatirinat - kell 6.30. Pilves ilm, õhutemperatuur +18C. Ratas ja pagas sai eile valmis säetud, veel vaid mõned pisiasjad. Juba rattasõidul kodust raudteejaama pean vihmakeebi peale tõmbama, kuna hakkab päris korralikult sadama. Tartu-Tallinn rong väljub kell 8.54, saan ka oma ratta seal kenasti üles riputada. Tallinnas olen kella 11 ajal. Sõidan Toompuiesteed pidi Tallinna sadamasse D-terminali juurde, lähen koos rattaga sisse. Võtan seal kerge eine. Mul oli juba eile ostetud pilet kell 13.30 väljuvale Tallink Megastarile. Selgub, et rattaga peab minema "ümber nurga" sinna, kus ka autod peale saavad - oma 500 meetrit sõitu. Saan sinna siiski liiga vara, ootame koos rekkadega pealesõitu. Pealeminek algab alles kella 12.45 paiku. Rattaga mees suunatakse koos rekkadega ikka alumisele autotekile. Kinnitan ratta ja lähen üles 8.korrusele, kus saab mõnusasti istuma. Pakutakse kohvi ja šokolaadi. Käin sõidu lõpupoole ka laeva avatekil - Soome rannik paistab! Kunagi 90-ndatel sai päris tihti siin käidud. Siis lähen alla C3-1 oma ratta juurde ootama. On kuulda kolinat - ülemiselt autotekilt lastakse sõidukid enne maale. Siis avaneb ka meie luuk ja sõidan sealt uhkelt esimesena välja. Tiirutan Läänesadama väljasõiduteedel, edasi aga mööda rattateed piki mererannikut, ümber Kaivopuisto. Võtan kohvikus "Ursula" kerge eine. Tuttav Olümpiaterminal ja Tähetornimägi... Soome rannik on hästi sopiline - Katajanokkas pean tagasi tulema - vesi on ees... Nüüd hiljem vaatan, GPS träkist, et mingi haagi olen teinud ka Tervasaaril. Marjaniemil on rannikul kenad rattateed ja puhkepargid. Kohtan ka omasuguseid rattamatkajaid - mees ja naine Hollandist. Õhtu juba käes, hakkan vaatama ööbimiskohta. Ekslen veel Vuosaare sadamapiirkonnas, siis jõuan ikka Itaväyla suurele teele, kus paremat kätt jääb metsane ala - Mustavuori looduspark, seal tiirutab ka teisi rattureid. Taevas on pilve tõmmanud, hakkab vihma tibutama. Suurema saju ootan ära ühes tunnelis, siis otsin edasi. Jõuan kella 21 paiku Mustavuori kaljusele harjale, kus tasasem ala, kuid ... loomulikult ei ole siin mäe otsas vett. Mul on siiski juua kaasas, sooja sööki ei tee. Jään siia öölaagrisse, paistab et siin varemgi oldud. Ametlik ööbimiskoht see muidugi ei ole.

2) R, 15.07 : Mustavuori-Porvoo-Koskenkyla-Loviisa-Tesjoki-Marinkyla-Markkinamäki - 125 km
Ärkan 9 paiku Mustavuoril. Ei hakka siin hommikusööki tegema, pakin laagri kokku ja sõidan mäe otsast alla tagasi suurele teele, kus paralleelselt kulgeb ka hea rattatee... Uue Porvoontee kõrval Västerskogis leian õdusa kohviku "Navetta", kus söön hommikust - vanad head karjala pirukad ja kohv. Väga õige aeg varjus olla - hakkab jälle sadama. Soomes on tee-ehitus ikka vaevaline - kohati kulgeb see läbi kaljude. Kuid rattateed on vähemalt asulate läheduses alati olemas ja väga head. Tihti on kõrvuti 3 asfalteeritud teed: uus maantee, vana maantee ja kergliiklustee. Viimastel lubatakse reeglina sõita ka mopeedidega. Lõuna paiku jõuan Porvoosse. Porvoos teen jõe ääres paadisadama kõrval lõunapeatuse. Vett võtan jõest, läbi väikese käsifiltri. Tullakse juttu ajama, hea jälle soome keelt meelde tuletada. Edasi liigun Loviisa poole. Kasutan päris palju Eurovelo rattateed nr.10, kus kohati ka pinnast ja kruusa. Pernajalahe tõttu pean tegema päris suure haagi mandri poole. Pernajas teen peatuse kohaliku kiriku juures. Siin on ka Soome kirjakeele alusepanija Mikael Acricola mälestusmärk. Õhtul peale kella 18 jõuan Loviisasse. Tumeda taeva taustal mõjub väga pilkupüüdvalt Loviisa kiriku torn. Tiirutan veidi linna peal. Loviisa tuumaelektrijaam asub linnast ca 15 km kaugusel Hästholmeni saarel - ei hakka sinna ja tagasi sõitma - tuleks 30 lisakilomeetrit. Selle asemel liigun edasi Kotka poole. Linnast väljasõidul jäävad vasakut kätt silma võimsad kivimüürid - see on Põhjasõja ajal rootslaste ehitatud Loviisa kindlus - vaatan seal natuke ringi. Tesjoki kohal pööran paremale pinnaseteele, mis kirjade järgi viib Marikülasse. Loodan, et seal saab kusagil lahe ääres Mari juures ööbida. Paraku aga lõpeb iga tee eravaldusega, kus pole viisakas öösel viibida. Ühe taluhoone laia katuseräästa all ootan ära ka suurema vihmahoo. Kaardirakenduses b-bark jääb silma väike järv Ryttarjärvi - sinna viib päris mägine ja kivine metsatee. Kuid ka selle ainukesel lagedamal kaldal on kellegi majapidamine. Tulen veidi tagasi ja jään öölaagrisse Markkinamäel, mis samamoodi kivine ja samblikune nagu Mustavuori. Aga ilus koht, sääski ka vähem kui all veekogude lähedal. Vett on mul seekord enam kaasas, saan ka suurema mustuse keha pealt maha. Kell on juba 23, kui teen õhtusöögi - tatrapuder ja õlu. Täna tuli pikk päev - ca 125 km ja üle 12 tunni.

3) L, 16.07 : Markkinamäki-Siltakyla-Kotka-Langinkoski-Katariinapuisto-Kyminlinna - 64 km
Hommikul on ilm ilus, Päike ja tuul kuivatavad telgi ja muud märjad asjad ära. Hommikusöögiks on kiirakerahelbed ja kohv. Kella 9.30 paiku liigun tagasi alla teele ja sealt pööran varsti Pietarintie (170) kõrval kulgevale kergliiklusteele (Eurovelo nr. 10). Ka kiirtee (7) on kohati päris lähedal. Ilm on ilus, õhutemperatuur +16C. Pyhtää kiriku juures teen korraks peatuse. Enne Kotkat  märkan tee kõrvalsilte "Kuninkaantie/Kungsvägen" - see põline tee, mida mööda Rootsi kuningad liikusid, kulgeb Turu ja Viiburi vahel. Nüüd siis ka mina :-) . Lõuna paiku jõuan Kotkasse ja peale väikest ekslemist satun kuulsa Langinkoski juurde. Juba silla pealt avaneb võimas vaatepilt. Liigun Langinkoski Keiserliku kalastusmaja juurde, jätan ratta sinna puusilla kõrvale, vaatan ümbrust, pildistan ja filmin. Rahvast on siin päris palju. Venemaa keiser Aleksander III olevat siin omal ajal kalastanud - sellest siis need hooned jms. Langinkoskil on ka nüüd kalamehi. Siin Kymijõel ja mujal lõhejõgedel tuleb lisaks üldisele kalastusloale (vanuses 19-64) osta ka eraldi luba. On juba lõunaaeg, kohvikus "Dagmar" võtan kohvi, hamburgeri ja šokolaadikoogi. Jälle lühike sajuhoog, ootan selle ära kohvikus. Siis on jälle päikesepaisteline ilm. Liigun rattaga läbi Kotka saarestiku, alustan Metsola poolt, kus varjuline õdus metsatee. Metsola paadisadam. Edasi, vasakut kätt jääb Kymenlaakson keskussairalaa, kus Kaupo ja Kaarel eelmisel aastal töötasid. Hovinsaarelt läheb tee Kotkansaarele - seal  asub Kotka kaubasadam ja siiamaani tuleb ka raudtee. Sapokka lahe ääres on teine paadisadam ja käib sadamamelu. Leian Kotkansaarilt ka Tallinna tänava - on ju Kotka Tallinna sõpruslinn 1955. aastast. Edasi liigun mööda mereäärt, kus väga kena rattatee kulgeb läbi Katariinapuisto. Neeme tipus on lagedam ala, kus palju puhkajaid. Hetkel puhub mere poolt tugev tuul. Omapärased kujud ja monumendid. Liigun tagasi mandri poole ja üle Merituulentie silla jõuan Hirssaarele. Mussalo ja Ruonala kaudu jõuan lõpuks tagasi Langankoski juurde ja sealt mööda matkateed Kyminlinna. Kymijõe harujõe Huumanhaara ääres leian mõnusa koha, kus teen õhtusöögi. Siin on mingid vanad kivimüürid - hiljem kohalikega vesteldes selgub et kunagi olnud siin vesiveski. Ei ole teest kaugel ja paistab olla populaarne koht - mitmed seltskonnad käivad siin. Satun juttu ajama ühe abielupaariga. Soovitavad laagrisse jääda veidi eemal neemel, otse Kymijõe kaldal Kokonkoski vastas - see on ka populaarne kalapüügikoht. Liigungi sinna ja on tõesti mõnus varjuline koht mitme vaatega Kymijõele. Ei pea vastu, panen spinningu kokku ja proovin kätt (tegelikult käisin ka kodus Rahinge järvel heiteid meelde tuletamas). Paar korda jääb lant jõepõhja kinni, kuid saan sakutamisega ja teise nurga alt sikutamisega lahti. On ka teisi kalamehi... Ülevalpool asuva Kokonkoski kärstiku müha on kogu aeg kuulda.

4) P, 17.07 : Kyminlinna - 0 km
Hommikul juba sajab ja nii väikeste vaheaegadega kogu päeva, ei saagi Kymijõe äärest liikuma. Selle asemel pillun vihmahoogide vahel lanti. Tulemused: 2 väikest ahvenat rabavad väikest pöörlevat lanti, kuid lasen nad jõkke tagasi. Kolm lanti aga jäävad jõepõhja kinni... Kymijõe põhiharus on jões palju kive, Huumanhaara kõrvalharus aga vesikasve ja oksarisu. Muidu paistab olla väga puhas vesi. Kaks kohalikku kalameest käib siin ka. Üks neist on Peterburist pärit venelane, elanud siin 12 aastat, kuid räägib halvasti soome keelt. Vabandab, et töökoht selline, kus pole kellegagi rääkida. Küllap jääb ikka tahtmise taha... Aga vedas vennal - sai samast kohast paarikilose koha! Võnkleva landiga. Käib siin lanti pildumas ka üks soomlane, temaga ajame pikemalt juttu. Siin peaksid olema raskemad landid - vool on suht tugev. Nii möödub see vihmane pühapäev. Söön järgijäänud palasid, õhtul keedan veel teed. Öösel käin väljas - täiskuu!

5) E, 18.07 :  Kyminlinna-Korkeakoski-Ristinkallio-Hamina-Myllykyla-Pyhältö-Virojärvi  - 72 km
Ärkan suht hilja, 8.30 paiku. Taevas pilves, kuid vihma ei lubata (vaatan ikka Rainviewer äppi). Standardne hommikusöök: kiirkaerahelbed ja kohv. Guugeldan, kus on siin lähimad kalastustarvete poed - vaja lante ja trosse juurde osta. Otsin üles "Kymi Fishing Shop" ja ostan sealt 3 uut lanti, hinnaga 6,5 eur/tk. Saan müüjalt ka selgust siinsetest kalapüügieeskirjadest. Sõidan edasi Hamina poole, ikka mööda kergliiklusteed maantee nr.170 kõrval. Ristinkallios jätkub rattatee mööda kruusast Vana Viiburiteed. Kella 13 paiku jõuan Haminasse. Ka see asub merelahe (Savinlahti) ümbruses, kus on saari ja sildu.Vaatan ka seal veidi ringi, otsin lõunasöögikohta. Juhuslikult leian suht tagasihoidlikus hoones asuva Fati Ravintola, kus Kosovost pärit mees pakub häid kebabe ja pitsasid. Võtangi ühe kebabi ja klaasi piima. Söön väljas - üle tee on lauad. Kebab on ikka hiiglasele, kuid saan jagu... Tiirutan veidi ka Hamina kesäpuistos, vaatan raekoda. Siis aga võtan suuna Lappeenranna poole, esialgu mööda Myllykylä teed. Siin pole kergliiklusteed, pean "rekkadega" koos sõitma. Kõik mööduvad minust siiski viisakas kauguses. Tegelikult on oma viga - bikemap info kohaselt kulgeb veidi ida pool ka rattatee. Maantee on pikkade tõusude ja langustega. Kui varem kulgesin läbi Uusimaa ja Kymenlaakso, siis nüüd olen jõudnud Lõuna-Karjala maakonda. Hakkan otsima laagrikohta. Käin teest vasakul ilusa järve (Sydanmaan Ruoke) ääres, kuid seal pole sobivat kohta. Kuid jälle aitab b-bark detailne digikaart - umbes samas kohas teest paremal on Virojärvi ja sinna viib metsatee, mille lõpus pole "kastikesi" (st. mökke). Umbes 1,5 kilomeetrit sõitu mööda metsateid ja olengi ilusas kohas Virojärvi kaldal. Siin on vaid kalameeste paadid, ilus liivarand. Selle pikliku järve teisel kaldal on küll uhkeid elamuid. Jään siia laagrisse, telgi panen veidi eemale metsa alla. Väga ilus ja vaikne õhtu. Ei suuda vastu panna, võtan spinningu ja asun heitma. Paraku siin kas pole kalu või on neil täna muud tegemised.

6) T, 19.07 : Virojärvi-Taavetti-Luumäki-Risulahti-Lemi-Rutola-Lappeenranta - 92 km
Ka hommikul on ilm ilus. Istun kaldalolevas paadis ja söön hommikuputru ning joon kohvi. Siis liigun mööda metsateid jälle suure maantee peale ja sõidan Taavetti suunas. Taavetti, Luumäki ja Itsenäisyydentie. Suht hiljuti on siia tekkinud ka Mannerheimintie. Maantee "lainetab" - siin asuvad ju Salpausselkä voored, mis viimase jääaja moreenvallidest tekkinud. On ju olemas lausa vastav geopark. Tunnen ka ise hiljem, et põhja-lõuna sihis näeb rattaga enam vaeva, kui ida-lääne sihis sõites. Otsustan sõita Lappeenranta mitte otse, vaid teha väikese haagi põhja pool asuva Kivijärvi ümbruses. See tee kulgeb juba väga tihti mööda kaardi siniseid alasid. Kuid ikka asfalt! Lõuna paiku hakkab sadama, kuid ma olen parajasti ühes järveäärses peatuskohas, kus varjualune koos grilliga. Nii et saan lõuna (Tactical foodpack) ära teha. Teise sajuhoo veedan ühes varjualuses, kus ka üks vana paat. Suurem asula sel haagil on Lemi. Kella 17 paiku hakkan jõudma Lappenranta, selle tee ääres olev vapp paneb mind veidi mõtlema. Lappeenrannas jõuan esimest korda ka Saimaa järve äärde - Korkitehtaanranta liivarannas kastan ennast ka vette - veidi jahedam kui Eesti järvedes praegu. Siin ja vastasrannas on kõrged valged korruselamud. Liigun edasi mööda järveäärset terviserada ja lükkan ratta käekõrval üles mööda järsku teed linna poole. Paistab et olen sattunud military-tsooni - tee ääres on 4 vana tanki -  Comet Mk I model B, Charioteer Mk VII model B, T-54 m 1951 ja Sturmgeschütz III Ausführung G . Liigun edasi kesklinna ja otsin söögikohta, mis õhtul on veel lahti. Leian Mehhiko-stiilis kohviku "Pancho Villa" , kus einestan kergelt ja laadin akusid. Kuhu aga saan jääda öölaagrisse? Ilm on niiske, aeg-ajalt tibutab kergelt. Peale väikest eksirännakut leian end jälle Saimaa järve ääres Kievarinpuistos. Suht metsik ala tundub olla, on küll mõned kitsad teerajad. Kuid otse rannas on kõrge tasane kalju, mille peale panen oma telgi. Selgub, et samas on ka Saimaa kanali suue! Vees on valgustusega poid, kuid mingit laevaliiklust ei märka. Saan siin imetleda ka päikeseloojangut.

7) K, 20.07 :  Lappeenranta-Saimaa kanal-Joutseno-Länhiälä-Imatra-Tanionkoski-Ruokolahti-Salosaari - 75 km
Hommikul on päikesepaisteline, kuid tuuline. Liigun peale hommikusööki ja laagri kokkupanekut liigun piki Saimaa kanali paremkalda rada kuni tammideni. See ongi praegu vaid turismiobjekt, paistab et mingit liiklust siin ei ole. Tegelikult kaotas see oma tähtsuse juba 1940.a., kui Soome loovutas osa oma alasid Venemaale. 1962.a. sõlmiti rendileping ja alles 2013.a. pikendati seda 50 aastaks. Kuid seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale ja Soome astumisega NATOsse on liiklus uuesti soikunud. Liigun üle silla vasakkaldale ja imetlen luuke, mille taga on tuhandeid tonne vett. Tegelikult on siin nii uus kui vana kanal. Viimases vesi ikka veidi voolab. Liigun vasakkallast pidi tagasi kuni raudteeni ja seal pööran paremale Muukontiele, et hiljem piki rannikut sõita Imatrasse. Vahepeale jäävad veel Honkalahti ja Joutseno. Tuul on tugev - Saimaa peal on korralik lainetus. Siin kohtab juba saunaga puhkemajasid, mida saaks rentida. Imatras liigun kohe Imatrakose juurde. Enne seda on tõeline "turistikas" - tänavakohvikud ja ööklubid. Imatra koske ei märganud (hiljem loen, et ikka avatakse - iga päev 20 minutiks) - oli vaid võimas tamm ja allpool sügav kaljune jõesäng, kus vähe vett. Vene poole peal oleva Svetogorskini on siit vaid ca 9 km. Tiirutan Imatrakose juures veidi ratttaga, siis aga sõidan mööda ilusat Vuoksi jõe kallasrada ülespoole. Helistan heale sõbrale Tapanile Laihias ja mainin muuhulgas, et ka siin on üks Laihia-nimeline koht. Rattatee läheb valtatie nr.6 alt läbi, enne raudteed on aga teeremont ja edasi ei saa. Tiiruga ümber Imatra jaamahoone saan siiski edasi. Vuoksi jõe ületan üle Tainonkoskentie silda. Edasi sellised asulad nagu Vuoksenniska, Matara ja Rautio. Peale seda läheb kena rattatee Saimaa kaldal Ruokolahti poole. Siin on ka teisi rattamatkajaid. Õhtul 18.30 paiku jõuan Ruokolahti lähedale. Ei taha ööseks sinna jõuda, pööran Pappilanlahti taga vasakule ja sõidan mäest üles Ruokolahti kiriku juurde, sealt aga edasi Salosaarele. Peale Matikkalat arvan, et on hea mõte liikuda mööda vaevumärgatavat metsateed Parjanlahti poole. Hästi mägine ja võsane. Siin on küll käidud, mingid rajamärgid tokkidena püsti. Jõuangi vee äärde - privaat, kuid hästi kivine, lisaks on siin ka suured kuklasepesad. Sipelgate meelest olen sissetungija ja nii nad mind väga ei taha siin näha. Kalamehe veri aga hakkab vemmaldama ja asun lanti loopima. Seista tuleb veeäärsete libedate kivide peal. Tuul on veidi vaibunud. Kell on kusagil 21 paiku, kui hakkab midagi otsa - umbes kilone haug rabeleb. Paraku ei haakinud teda korralikult ja kui kivi otsast upitan temast teise käega kinni võtma, rapsab lahti. Ptüi! Tükk aega olen enda peale pahane. Kuid öölaagrisse ma siia siiski ei saa jääda. Vaatan piki kallast, leian ühe suure kalju juures ka kohaliku orienteerumisraja puna-valge märgi. Liigun tagasi metsarajale, püüan jõuda Matikkala teele, kuid selle asemel satun hoopis piki rannikut kohaliku suusamäe jalamile. Siin on rannas päris normaalne ala telkimiseks ja jäängi siia. Teen ka hilise õhtusöögi. Keegi sõidab veel pimedas autoga hüppemäe jalamil asuvate rannahoonete juurde.

8) N, 21.07 : Salosaari-Ruokolahti-Virmutjoki-Syyspohja-Kelkanmäki-Joutsjärvi-Suusalmi - 56 km
Ärkan umbes kella 8 ajal - ilm on ilus. Peale hommikusööki pillun lanti. Veidi eemal näen mingit puidust platvormi - lähen sinna. Paistab, et see on tuulega kusagilt lahtirebinud ujuvkai, mis siia paari trossiga kinnitatud. Selle pealt mugav loopida. Kuid ei ühtegi võtet... Pakin laagri kokku ja lükkan ratta mööda looklevat teed üles, kõrvale jääb siis Ruokolahden FreeSki nõlv, kus suvel vaikus. Mööda tuttavat teed sõidan tagasi alla Pappilanlahti ujumiskoha juurde, käin seal vees. Tuleb ka teisi suvitajaid. Siis aga liigun Rukolahti asulasse, käin S-Marketis toidu- ja joogivarusid täiendamas. Edasi mööda Puumalantied - Virmutjoki, Inkilänmäki, Kotaniemi, Syyspohja, Käyhkää. Kohati on asfalt, kohati - kruus. Viljakanssari piirkonnas otsin mõnusamat veeäärset kohta lõunapeatuseks. Igal pool eravaldused... Enam-vähem sobiva koha leian Ruunlahti kaldal. Tactical foodpack seekord lõunaks - lihtne teha. Päike kõrvetab, hoian varju. Peale lõunat liigun Kelkanmäe poole - seal on vägevad tõusud ja laskumised, kahel pool teed aga ilusad metsad. Joutsjärvi juures märkan ilusat kallast, kus pole mökke, on vaid paadid. Kuid ka sinna sõidab varsti üks auto. Mehed tulid siia võrkudega "muikku" (rääbis soome keeles) püüdma. Sõidan edasi, varsti on tee ääres silt "Etelä-Savo + Puumala" - uus maakond. Käin ka teisest kohast Joutsjärvi ääres (Joutsjärvenniemi), eesmärgiga leida mõnus laagrikoht. Kuid siin on järve ääres kas kõrged kaljud või siis soine ala. Sobiva laagrikoha leian edasi Suusalmi lahe ääres. Maantee on küll lähedal, kuid muus osas ok. Kahel pool on küll eravaldused, kuid need siia ei ulatu. Kaldal on mõnusad lamedad silekaljud, millede pealt hea lanti loopida. Õhtul kella 21 paiku tulebki üks haug otsa - 48 cm pikk, umbes kilone poiss. Puhastan kala samas paatide juures ära, lõigun tükkideks ja panen kilekotti soola. Õhtusöögiks tuleb aga tatrapuder ja põdrakanepi tee. Põdrakanepit kasvab siin teede kõrval palju. Ilus vaikne õhtu...

9) R, 22.07 :  Suusalmi-Puumala-Parjalampi - 89 km
Hommikul on samuti ilus päikeseline ilm. Peale suht hilist hommikusööki liigun edasi Puumala poole. Asfalttee kulgeb metsade vahel, siin eraldi rattateed pole. Kitulanniemi puhkekohast hakkab paistma Puumala suur sild. Samas on ka reklaamiplakatid turistidele - hülgepildiga ja puha. Ületan silla ja laskun teisel pool alla Puumala sadamasse, kus kohvikud-baarid. Kohvi pole, võtan ühe alkovaba õlle. Üks kohalik mees on juba hommikul veidi "humalassa", kipub juttu ajama. Aga viisakalt... Liigun edasi. Lõunapeatuse teen Sahanlahti ääres, kus muuseumid ja söögikohad. Muidugi on ka paadisadam. Rahvast päris palju. Võtan mõned koogid ja kohvi, laadin nii mobiili kui akupanka. Jälle edasi, mööda Lietvedenteed. Varsti läheb kaart jälle "siniseks" - tee kulgeb läbi saarestiku (Verkkosaari, Iso Korkiasaari, Ihanteensalo, Rapeikko, Vasikkasaari, Peltosaari...). On ka paar suurt silda, mille pealt avanevad uhked vaated. Rapeikko saarekesel on kohvik, jäätiseputka ja vaateplatvorm. Ajan seal ühe soomlasega juttu. Liigun edasi ja hakakn mõtlema juba laagrikoha peale. Teen mitmeid kõrvalhaake, kuid need lõpevad ikka eravaldustega. Enne Varkaantaipaleen kanalit (mis ühendab Louhivesi ja Someenjärvi, "allpool" - Yövesi) on paadisadam koos suvekohvikuga. Inimesed naudivad ilusat õhtut ja vaatavad imestusega (või imetlusega?!) üht väsinud ratturit. Kell on juba üle 22, kui jõuan Parjalampi järve ääres asuva Ristiina majatalo juurde. Peremees tuleb välja ja pakub algul ööbimist sees ca 50 euro eest. Ma siiski eelistaks telgis magada, kuid tahaks pesta ja kala grillida. Lepime siis kokku, et saan all järve ääres sauna ja seal ka telgiga ööbida ning grillida, hommikul aga hommikusööki, kokku 15 euro eest. Saun on veel veidi soe, peremees paneb puid alla ja läheb ise üles maja juurde. Seni kuni saun köeb, panen kala grillima. Mähin kalatükid fooliumisse ja panen grilliahju, kaane peale. Keedan ka põdrakanepiteed (oleks pidanud peremehelt ka õlut ostma!). Kui saun soe, lähen lavale ja pesen nii ennast kui ka riideid. Pime juba. Elektrit siin ei ole, kasutan oma pealampi. Käin paar korda ka järves. Õhtusöögiks on siis grillitud haug, leib ja tee. Kala tuli päris maitsev, soola sai parajalt, osa jääb veel homseks. Telgi panen järveäärsele palkonile. Magama saan alles südaööl, kell 1.30. Aga ilus!

10) L, 23.07 :  Parjalampi-Ristiina-Mäntuharju-Nouhu-Koskijärvi - 74 km
Kuigi sain hilja magama, tulen üles 7.30 paiku. Panin eile pestud riided välja käsipuudele kuivama, kuid öösel sadas ja hommikul kõik märjad, pean nad nii kilekotiga kaasa võtma. Oleksin pidanud sauna nad panema! Esialgu jätan asjad nii nagu on ja lähen üles maja juurde. Peremees kutsub kohvi jooma ja hommikust sööma. Hetkel pole tal külalisi, tunni aja pärast tulevat. Sööme ja ajame juttu. Siis maksan 15 eurot ja lähen tagasi sauna juurde asju kokku panema. Täna on taevas pilves ja kipub sadama. Kui tulen tagasi üles ja majja sisse astun, käib seal üks koosolek. Viipan ja lahkun. Täna on pilvine ilm ja jahedam. Lõuna paiku (14) jõuan Ristiinasse. Käin poes ja ostan toitu ja jooki. Teen sadamapingil istudes külma lõuna, siis aga liigun edasi Mäntuharju poole. Ilmuvad juba teeviidad kirjadega "Lahti/Jaala 368" ja "Kouvola 381" - sinnapoole minulgi plaan sõita. Kohati on vahelduseks asfaldile ka pinnase- ja kruusateed. Mäntuharjul on suurel turuväljakul midagi laada taolist; inimesi küll vähe. Puhkan, söön jäätist. Hakkab sadama - selle ootan ära ühes varjualuses. Siin teen alles otsuse, et käin ikka ka Repoveden Kansallispuistos ka. Sõidangi sinnapoole - Kirkonkyla järel tuleb pöörata vasakule Virransalmentiele. Sealgi õnnestub mul hajameelselt põrutada mitu kilomeetrit vales suunas, Jäniskylä poole, mis asub Juolavesi kaldal. Õige tee on ikka Sarkavesi poole, kus sellised kohad nagu Outinen ja Mouhu. Nüüd on enam kruusateed, mida ka hea sõita. Sarkavesi on suur järv, teen seal pildistamispeatuse. On juba õhtu, aeg mõelda laagrikoha peale. Käin vaatamas Hosusjärvi ääres - seal on headel järvekallastel palju eravaldusi. Jõuan Koskijärvi juurde - seal kõrvalteest veidi eemal on sobiv koht. Laotan telgi otse samblasele kaldale, kus palju mustikavarsi. Ja mustikaid on palju! Otse järve ääres on ka kivine., seal teen gaasipriimusega õhtusöögi. Sajab kerget seenevihma. Loobin ka lanti, kuid ei ühtegi võtet!

11) P, 24.07 :  Koskijärvi-Repoveden Kansallispuisto-Tervajärvi  - 14 km
Hommikul, kui telgiuksest välja vaatan, on ka pilves ilm. Peale hommikusööki pakin laagri kokku ja lükkan ratta läbi rägastiku tee peale. Varsti ongi tee kõrval silt "Repovesi Kansallispuisto National park" ja varsti ilmuvad ka kõrged kaljupaljandid. Teekatteks on siin must killustik ja jälle on hästi mägine maastik. Kella 12 paiku jõuan Saarijärvi parkimisplatsile, kus palju autosid ja liigub ka matkajaid - pühapäev ju! Vestlen mõnedega, vaatan ringi ja hakkan rattaga liikuma mööda teed Olhava ja Mustalamminvuori poole. Ei saa palju liikuda, kui üle tee jookseb minu poole märg pisike oravapoeg ja hüppab minu tossule, ise midagi rääkides. Teen pilti ja silitan loomakest, loodetavasti pole emme kaugel. Valkjärvil Sukeltajaniemi laagrikohas on teisi inimesi. Mustalampi metsajärv, kust aeg-ajalt kostab lindude (kaurid?) hääli. Teeristides on korralikud teeviidad. Jõuan Mustalamminvuori jalamile. Jätan ratta puu najale ja tõusen mööda järsku ja kaljust teerada ülespoole. Lõpus on isegi puidust trepp. Mäe kaljusel harjal on vaatetorn, kuhu loomulikult lähen. Avaneb võrratu vaade Repovesi järvele ja ümbrusele. Ilm on pilvine, aeg-ajalt tibutab vihmagi. Tulen tagasi alla ratta juurde ja sõidan ka Olhava alla. Sealgi läheb üles järsem kivine jalgrada. Üleval jälle kaljune seljandik, mis langeb järsult Olhavanlampi poole. Tagapool näen kahte tüdrukut ronimas, teen juttu. Esmalt soome keeles, nemad vastavad inglise keeles. Selgub, et eestlased, Tallinnast. Ajame natuke aega juttu, loomulikult mägironimisest. Päris mägedesse polevat nad veel jõudnud. Eesti, eriti Tallinna kaljuronijatele on Olhava tuntud koht. Esmalt mõtlesin juba täna sõita edasi Lahti poole, kuid siin on nii ilus, et otsustan leida mõni ilus laagrikoht ja veeta siin öö. Jõuangi ilusa Tervajärvi äärde ja Hermusenlahe kaldal on väga mõnus laagrikoht, inimesi ka hetkel pole. On näha, et siin on hiljuti oldud - maapinnal on 2 kuiva telgikohta. Panen sinna ka oma telgi. Vaikne õhtu, kuid aeg-ajalt kostab siia suurtükiplahvatusi ja ka automaatide tärinat - lähedal on ju Pahkanjärven ampumaalue. Pillun jälle lanti ja pöörlevaga tuleb otsa üks ca 45 cm-ne haug. Tuleb jälle kalapuhastamise ja soolamisega tegeleda. Öösel on väga vaikne...

12) E, 25.07 :  Tervajärvi-Hevosoja-Heinistö-Jaala-Nastola-Pennala-Virenoja - 110 km
Hommik Tervajärvi kaldal on väga ilus - Päike paistab ja on vaikne. Püüan oma poolmärgi riideid edasi kuivatada (ei õnnestunud!) ja päikesepaneeliga mobiili laadida (õnnestus). Kahju siit lahkuda! Kuid peale hommikusööki ja laagri kokkupanekut hakkan liikuma lõuna poole, kus üle Kanavaniemi ja Majasaari läheb kruusatee Hevosoja ja Heinistö poole. Sealt edasi kulgeb ilusate männimetsade vahel mõnus lauge asfalttee lääne suunas. Kuid seda mitte lõputult - Pyhajärvi ja Leininselkä taga juhatab rattatee mind jälle mägisemale maastikule põhjast lõunasse ja peale Sitikkala ületan Mankala elektrijaama tammi. Huvitav, siin ka Kymijoki - ilmselt üks selle harudest. Mankalast kulgeb tee jälle lääne sihis, paralleelselt raudteega ja see osa pole enam nii maaililine. Annab tunda juba Lahti lähedus. Peale Nastolat, Villähde kandis pööran jälle vasakule kõrvalteedele, et õhtuks jõuda Virenojale, kus elavad Markku ja Kyllikki ning veel mitu toredat tegelast. Kohati seiklen mingitel külavaheteedel, õhtu eel jõuan Pennalasse. Sealt sõidan Lahti-Orimattila teega paralleelsel kergliiklusteel kuni Virenojani, kus veel üks (Vanhatie) kõrvalharu. Seal ootavadki mind Markku, Kyllikki ja väike Vili. Ühed väikesed tegelased (Poku ja Natte) tervitavad mind haukudes. Saun pannakse sooja, enne aga sööme. Ka minu mustad rattariided lähevad pessu. Peale sauna ja mõnusat õhtust teejoomist tuleb hea uni. Seekord voodis.

13) T, 26.07 :  Virenoja - 0 km
Selle päeva veedan mõnusasti Markku ja Kyllikki pool, grillime haugi, ajame juttu ja korra käime Kyllikiga ka Orimattilas. Pakuvad et viskavad homme mind autoga Helsingisse (ca 120 km), kuid loobun, ikka rattaga vaja täistiir peale teha, start ja finish peavad ühes kohas olema! Küll aga laenan Markkult masinaõli ja õlitan rattaketi üle.

14) K, 27.07 :  Virenoja-Orimattila-Pukkila-Numminen-Järvenpää-Kerava-Korso-Kulomäki  - 103 km
Hommikul on ilus ilm. Sööme hommikusöögi ja jätame nägemist. Hakkan sõitma Helsingi poole, esialgu mööda kergliiklusteed Orimattila ja Pukkila poole. Puhkus mõjus hästi - jõudu on nii palju, et tõmban peale Orimattilat vale tee peale, mis viib lääne pool asuva Lahti-Helsingi kiirtee poole. Kohe mitu lisakilomeetrit! Ilm on ilus, vaid veidi tuuline. Tee enamjaolt suht lauge, põldude vahel, kus liiklust vähe. Kella 13 paiku jõuan Nummineni Isojärvi äärde, kus kohalik ujumiskoht ja purre, aga ei ühtegi inimest. Järve poolt on tugev jahe tuul. Jään siia lõunat pidama - Tactical foodpack ja 3-ühes-kohv. Vett võtan läbi filtri otse järvest. Hiljem tulevad siia ka üks mees ja naine oma lapselapsega. Ajame veidi juttu - järves pidi olema palju koha. Ma siiski ei pane oma spinningut kokku, sõidan edasi, eesmärgiga jõuda kohta, kust Helsingisse jääb veel paarkümmend kilomeetrit. Ikka külavaheteed kuni Haarajoeni, kus tunnelist saan Lahti-Helsingi kiirteest teisele poole. Tuusulanjärvi põhjapoolses otsas on Järvenpää väikelinn. Tiirutan sealses rannas ja rattateedel. Järve teise otsa kohal suundun vasakule Keravasse, sealt aga piki raudteed kulgevat kergliiklusteed ikka Helsingi poole. Otsin juba ööbimiskohta - siin on see juba keerulisem liiga tiheda asustuse tõttu. Tiirutan rattaga ilusas Korso pargis (Koron keskuspuisto), kuid see liiga tsivilisatsioonis. Mõni kilomeeter edasi, Kulomäe terviseraja kõrval metsas leian v. hea telkimiskoha. Vett siin ei ole, aga sellega olen juba arvestanud - söögi jaoks on vesi pudeliga kaasas. Saan tee valmis, kui hakkab sadama. Söön juba telgis. Kuigi ühel pool on raudtee ja teisel pool Vantaa lennuväli, on siiski suht vaikne. Mõned tervisesportlased liiguvad allpool terviserajal. Neid on Soomes ikka enam näha kui meil Eestis.      

15) N, 28.07 :  Kulomäki-Vantaa-Helsingi läänesadam  - 30 km
Hommikul tulen vara üles - kell 5.30 - plaan on jõuda kella 10.30 väljuvale Tallinki laevale, et siis Tallinnas jõuda 14.11 Tartu rongile, kus rattamärk on "roheline". Läänesadamasse on siit ca 25 km, kuid peab arvestama linnaliiklusega ja ka suviste remonditöödega. Hommikusöögi (kohv + kiirkaerahelbed) teen ikka. Esialgu liigun jälle paralleelselt raudteega Tikkurilani, siis juhatab rattatee mind vasakule Lahti kiirtee poole, mille alt ja ülevalt siis paaris kohas läbin. Helsingi on väga rattasõbralik ja roheline linn - kõikjal on vastavad teed. Isegi kui eksida veidi, on järgmine teeots kohe olemas. Malmi, Viikki, Kumpula, Vallila, Alppiharju, Töölö ja lõpuks Jätkäsaari ning Länsisatama. Lõpus oligi takistusi - suvised tänavaremondid ka siin. Aega on suht vähe - alla tunni. Rahvast on palju, ilmselt tahavad kõik samale laevale. Käin sees vaatamas, ametnik ütleb, et sõitku "nurga tagant" edasi, seal on kassad, kus saab ka pileti osta. Otsin tükk aega seda "nurka", siis põrutan "telliskivi"-märgi alt edasi - saan õigele rajala, kus ka autod ootavad. Kassas saan pileti ja sõidan liiklusreguleerijate juhendamisel "6.teele" . Seal lõpus ootab pealeminekut ka üks teine rattamees, kelle ratas ja varustus paistavad olla tunduvalt professionaalsemad. John Umeast (Rootsi). Teeb rattaretke ümber Läänemere, juba sõitis läbi Soome, nüüd tuleb Eestisse ja sealt edasi Läti-Leedu-Poola-Saksa-Taani-Rootsi. Eestis tahab külastada ka Viljandi Folki, mis just nüüd algab. Saame laevale, paneme rattad alumisel tekil kinni ja liigume üles 8.tekile. Istume ja ajame juttu, seekord on suhtuskeel inglise. Vahepeal toome ka kohvi, mina veel küüslauguleivakesi. Mõnusas seltskonnas möödub 2 tundi märkamatult. Tallinnas liigume ka koos, John pole siin varem käinud. Ilm on pilves ja jahe, äsja oli vihmasadu. Liigume sadamast Rannamäe teele ja sealt Balti jaama juurde. John tahab osta tavalist Eesti kaarti, läheme vanalinna, kus Niguliste kiriku lähedal on Turismiinfo keskus. Mina ootan rataste juures väljas, John käib sees. Üllatuseks selgub, et pole sobivat kaarti!? Käime veel paaris raamatukaupluses - sama lugu! Minul on aeg minna tagasi Balti jaama, John aga läheb veel kesklinna. Enne hüvastijättu teeme veel selfi. Jõuan kenasti jaama, Tartu rongi pole veel ees, kuid inimesed ootavad 1. perroonil. Rong saabub, olen esialgu ainuke rattaga sõitja, saan selle jälle kenasti üles riputada ja lähedale mõnusasti istuma. Rongisõit möödub kiiresti, ma kas tukun või olen ninapidi nutitelefonis. Tartu raudteejaamas olen kell 15.30 ja sealt on kusagil 15 minutit rattasõitu koju.

Kokkuvõtted
Koos rongi- ja laevasõitudega tuli seekord 15 päeva, rattapäevi oli 12,5. Kui võtan GPS andmed kokku, saan 945 km, tõusude summaks aga ca 5000 m. Võrdluseks - umbes sama pikkadel rattasõitudel Eestis olid tõusude summad ca 2200 ... 2600 m - Soome ikka mägisem maa. Tegelikult sõltub palju ka sellest, kuidas GPS andmed saadud ja hiljem töödeldud, kui pika sammuga punktid on. Minul on võrdluses nad saadud Garmin Connect keskkonnas päevade kaupa kokku liidetuna. Kui aga gpx-faili veidi töödelda - väiksemaks ja vahedeta, siis on tulemused teised. Näiteks on see matk bikemap keskkonnas (kus pidin gpx-faili enne töötlema) andis: distance 914 km,  ascent 2110 m, descent 2110 m. Teiselt poolt, on ka keskkondasid, kus sain kõrguste summaks umbes 9000 m !!!
Orienteerumisest matka ajal. Kui järgida kindlalt varem valmistehtud joont Garmini GPSmapis, siis pole vigagi. Kuid kui läheneda asjale veidi loomingulisemalt (loe: lohakamalt), siis oleks parem kasutada juba nutitelefoni ja seda rattalenksu küljes. Minul seda polnud ja pidin iga kord vöökotist võtma. Samas, Garmini GPSmap töötab kahe AA-patareiga, mida igas külapoes saada (olid kaasas), nutiseadmed aga vajavad laadimist. Kasutasin selleks kohvikuid ja sööklaid, kus peatusin, samuti akupanka ja päikesepaneeli.
Igal juhul sain nende paari nädalaga lisaks positiivsele emotsioonile ka hea treeningu. Üllatavalt palju oli rattateid, enamus asfaltiga. Kas see nüüd hea või halb, aga mugav oli sõita küll. Päris padrikus olin vaid siis, kui ise selle üles otsisin. Kohati tuli teed jagada ka "rekkadega", kus kas ei olnud rattateed või ei osanud ise seda leida. Taolisel marsruudil tasub eelnevalt paremini uurida ka võimalikke ööbimispaiku, sh. ka saunaga hütte. Paistab, et enamus rattamatkajaid, keda teel kohtasin, olid nii 1-2-päeva-sõitjad, kes just nii tegid. Üllatav, et telgiga ööbimiskohti oli vee ääres vähe valida (va. Repovesi Rahvuspargis). Soome on küll "tuhat järve", kuid iga järve ääres ka tuhat mökki. Küllap on viimaste hulgas ka selliseid, mida väikese tasu eest saab kasutada. Iga tee ja siledam ala on ju kellegi tööga tekkinud, mujal on kas kaljud või kõrkjad. Ilmselt olin selles osas vähe kodutööd teinud - seal on taolised asjad broneerimisega: https://www.camping.fi . Infot on ka https://www.luontoon.fi  ja https://www.metsa.fi . Loomulikult on Soomes ka metsikuid piirkondi, kus ka metsikuid telgikohti palju valida.  
Ilmad olid ... vahelduvad. Oli nii jahedaid (+15..16 C) kui ka palavaid (üle +25C). Ühel päeval (17.juuli) ei saanud vihma pärast edasi liikuda. Läbimärjaks ei saanud kordagi, jälgisin kohalikku ilmateadet ja vihmapilvede liikumist Rainviewer äpiga.
Varustus pidas hästi vastu - ma ei pidanud isegi rattakumme kordagi pumpama. Piisas 2 gaasiballoonist (230 g). Päikesekaitse kreem ja sääsetõrjevahendid olid kaasas, kuid ei kasutanudki. Süüa-juua tegin reeglina priimusel, kuid korra päevas käisin ka teeäärsetes kohvikutes. Rahaliselt olid kõik kulud kokku alla 400 euro. Ahsoo - õlut tarbisin seekord ebanormaalselt vähe :-) . 

Kalle Kiiranen,
6.august 2022