Kazbek-2019 


Ettevalmistused
Mõte teha matk Gruusias Truso orus ja tõusta pärast Kazbekile oli mul juba 5 aastat varem. Paraku polnud tollal huvilisi ja asi jäi "kalevi alla". Vahepeal sai ennast testitud 7000+ mägedel ja mujalgi. Uuesti sai plaan üles soojendatud 2019.a. alguses, koos heade matkakaaslaste Katrini, Tannari, Einari ja teistega. Truso ja Suatisi orud jäävad lähedale nii Vene piirile kui ka 2008.a. eraldunud Lõuna-Osseetiale - et kuidas seal matkamisega on? Võtsin ühendust Valdoga (kes Gudauris mäesuusalaagreid ikka organiseerib) ja Jozef Antalaga (Caucasus Trekking). Viimane rahustas, et seal on turvaline; need tegelased, kes Lõuna-Osseetias on mõned korrad kinni võetud, olid tegelikult ka piiri ületanud, ehk nagu Vahur Lokk hiljem mainis - "kohalikud kotkad, kes sealse piirivalvega peitust mängisid". Vahur elab juba mitu aastat vabakutselise tõlkijana Gruusias ja on asjadega kursis. Käib ka mägedes ja teeb ettepaneku Tbilisis kokku saada. Sellegipoolest peab Gruusia poolelt piiriload võtma, Zakagoris on piirivalvepunkt. Kes aga tõusevad Kazbeki tippu ka standardmarsruuti pidi, nii või teisiti põikavad alati Vene piirist üle - seal lume ja jää peal pole loomulikult mingit piirivalvet. Lisaks Kazbekile paelusid mind Maili ja Dzimarai tipud samal Hohi ahelikul. See piirkond on kunagi olnud väga vulkaaniline - lisaks Kazbekile on seal palju endisi vulkaane, Keli platoo on neid ja ilusid järvekesi täis. Piirkonnas on seetõttu ka palju mineraalveeallikuid ja nende vetest moodustunud lubjakivimassiive - nn. travertiine (eesti keeles - allikalubi). Mäletan paberosse Kazbek - polegi väga vale, mõlemad ju tossavad - vulkaan ja pabeross. Piirkonna kohta leisin väga head kaardid. Tutvustasin piirkonda ja oma plaane 14.aprillil Viimsis Katrini pool. Kuid nagu ikka, elu teeb oma korrektuurid ja esialgsetest huvilistest jäi järgi vaid Tannar. Aga pikemas perspektiivis on siin maailmas kõik tasakaalus - tuli uusi huvilisi - Raul, Andres, Olavi ja Heli. Abiks oli siin Jaan Künnapi kevadine treeniglaager Karulas 25-26.mail, kus me kõik koos olime ja harjutasime. Olavi ja Heli käisid Kazbekil alles eelmisel aastal ja soovitasid Tbilisis "Mountain Scream" kodumajutust. Andres üritas koos pojaga Kazbekki aastal 2015, kuid ilm ei lubanud siis tõusta. Nii saigi meid 6, mis on ideaalne arv. Kirjutasin (nii inglise kui vene keeles) kodumajutust pakkuvale Levanile - ta oli hea meelega nõus meid vastu võtma ja ka transporti pakkuma. Ööbimise maksumuseks oli 25 lari = 8 EUR inimese kohta. Suhtluskeeleks temaga kujunes vene keel. Samuti kirjutasin Gruusia Piirivalveametisse piirilubade asjus - tuli positiiivne vastus, tuli vaid saata passide koopiad ja andmed oma marsruudi kohta. Omavahel tekitas veidi vaidlusi telkide küsimus ja toitude kogused. Lõptulemusena jäi ikka kaks kolmelist telki (alternatiiv - kolm kahelist - poleks nii ökonoomne olnud kaalu mõttes), toitude osas aga jagunesime 4 (Kalle, Tannar, Raul, Andres) + 2 (Olavi, Heli). Esimene seltskond võttis 600 g/ip, teine - vähem ja teise ratsiooni. Lennukipiletid (270 EUR/in) ostis 2.juunil kõigile kuuele Raul - jälle Turkish Airlines, väljasõiduga 18.juulil Tallinn-Istanbul-Tbilisi ja tagasisõiduga 3.augustil Tbilisi-Istanbul-Tallinn. Kindlustused tegime ka nii, nagu viimastel aastatel ikka - Austria Alpiklubi liikmemaksu 50-60 EUR tasumisega. Varustuse osas võtsime kaasa 2 telki (Kallelt - Coleman Caucasus 3, Olavilt - vana Ferrino Stardust), 2 lühemat köit (Kalle - 20 m, Andres - 24 m), köögikomplektid (Kalle, Olavi) jms. Jaotame ära ka toiduainete ostmise. Oma kulutused otsustame seekord kirja panna Splitwise, millest on nii mobiili äpp kui ka veebikeskkond. Matkaplaanis oli ette nähtud 3 varupäeva. Kui neid ei kasuta ja aega üle jääb, on mitu võimalust aega veeta. Üks neist on matkata ilusas Juta (džuuta) orus. Teine võimalus oli aga seotud veega - rafting ja ujumine, mida propageeris Raul. 


1. Neljapäev, 12.07 - Ärasõit: buss Tartu-Tallinn, lennuk Tallinn-Istanbul-Tbilisi
Hommikul teen veel viimaseid ettevalmistusi, seljakott on juba nädalajagu päevi varem nurgas poolenisti pakitult olnud. Raul helistab, et võib mulle autoga järgi tulla. Tartu-Tallinn bussipiletid võtsin mõlemale ära juba eile - vastavalt 12 ja 7,5 EUR. Umbes
kell 13:20 ongi ta autoga maja ees, tuli koos naisega. Tartu bussijaamas oleme juba kell 13:35, Lux Express buss väljub kell 14:00. Tallinna bussijaamas oleme kell 16:22.  Me pole siiski esimesed, Andres on juba kohal. Varsti tulevad ka Tannar ning Olavi ja Heli. Esmalt registreerume oma lennule TK1422, siis aga seisame järjekorras, näitame automaadist saadud piletit ja anname ära oma pagasi. Minu suur seljakott on ca 28 kg, käsipagas - ca 6 kg. Teistel on kotid ka nii 22-28 kg. Teeme Lennarti bareljeefi juures ühispildi, siis liigume läbi turvakontrolli. Tax Free poes ostan meie Tbilisi öömaja peremehele ühe plastpudelis "Vana Tallinna". Ootame värava juures, mekime õlut. Meie lennuk Boeing väljub 18:45 , varsti pakutakse süüa-juua a'la Turkish Airlines. Istume kõik ühes reas: Tannar, Heli, Kalle - ühel pool, Olavi, Andres ja Raul - teisel pool. Umbes kell 21:45 on lennuki rattad Istanbulis maas. Väljume ja meid viiakse bussiga uude jaamahoonesse, mis alles hiljuti lisandunud. Kuigi Istanbuli lennujaam on väga suur ja rahvarohke, ei mahu ta veel maailmas Top10 hulka, kuid plaan olevat saada suurimaks. Igatahes meil annab astuda järgmise lennu väravasse B14. Lend TK386 Istanbul-Tbilisi toimub juba suurema Airbusiga, kus on 2+4+2 istekohta reas. Jälle pakutakse süüa-juua. Vaatame filme, mina - juba kinos nähtud "Gravity't".


2. Reede, 19.07 - Tbilisis
Maandume Tbilisi lennujaamas südaööl, kella 2 paiku. Kohalik aeg on +1 tundi ees, st. kl. 3. Kõigepealt toimub passikontroll, siis ootame pagasit. Saame pagasi kätte ja liigume ootesaali. Kohe näen Levani, suuremat kasvu meest, kes hoiab käes silti minu nimega. Gamarjoba! Koguneme tema juurde, ootame veidi. Vahetame raha (mina vahetan 240 dollarit, saan 685 lari), Tannar ja mina ostame veel kohaliku kõnekaardi (Magti, 8 GB, 15 päevaks), mis maksab 45 lari. Selle protseduuri jaoks on vaja pass esitada. Seejärel väljume jaamahoonest ja viime oma kotid parklas oleva kollase mikrobussi peale. Rooli keerab keegi Levani sõber. Väljas on tugev tuul, enne seda olevat vihmasadu olnud. Lennujaamast Tbilisi kesklinna on maad umbes 20 km. Tbilisi jagab kaheks Mtkvari (Kura) jõgi. Levani kodumajutus (Family Hostel Mountain Scream) asub paremkaldal vanas linnajaos -
Mikheil Bukhaidze I turn # 30. Sinna viib jõe äärest kitsas järsk tänav, maja ise on aga korralik, ümbritsetud kõrge müüriga, mille taga on õdus siseõu ja kaminaga varjualune. Jaguneme tubadesse - Olavi ja Heli on omaette, meie neljakesi aga ühes toas. Viimane on tegelikult ka 2 tuba + köök ja vannituba. On ka WiFi, mis tänapäeval oluline. Käime kohe järgemööda duši all, siis läheme mõneks tunniks voodisse magama. Panen kella 9-ks tirisema, üles tuleme aga kell 10. Peseme. Levani näitab oma gaasiballoone, mis jäänud eelmistest gruppidest, on nõus 450-grammiseid 20 lariga meile andma. Valime välja 5 tk. Levani soovitab minna sööma alla jõe äärde Tifilisi restorani. Mööda järske ja käänulisi tänavaid jõuamegi sinna, samas on Saarbrückeni sild (Dry bridge) ja väljak. Saadan Vahurile messi, et äkki kohtume seal. Helistab mulle tagasi, et tuleb paarikümne minuti pärast. Tellime süüa-juua, mina - kebabi, mahla, kohvi ja pärast ka õlut. Kulub umbes 15-20 lari inimese kohta. Vahur jõuab kohale, ajame mõnusasti juttu ja teeme pilte. Ta on äsja käinud ka Kazbeki all (halb ilm takistas tippu jõudmast) ja plaanib minna paari päeva pärast proovima Lenini mäetippu. Vahur saadab meid mõnda aega Tbilisi peal. Sõidame metrooga ja otsime üles Kandelaki 12, kus asub "MIA Border Policy of Georgia". Esmalt marsime peauksest sisse, kuid meid peatatakse ja suunatakse tagasi välja - ukse kõrval on luuk, kuhu soovitatakse pöörduda. Ütlen oma nime, luugi taga olev naisterahvas helistab kuhugi ja varsti toob üks mees meile 2 paberit. Hiljem tuleb veel tagasi ja annab oma telefoninumbri, kui mingi probleem peaks tekkima. Väga viisakas ja vastutulelik suhtumine! Siis käime veel matkapoodides - esindatud on nii North Face kui ka muud firmad. Olavi ja Heli tahavad ka gaasiballoone - külmas on vaja just isobutaani ja propaani segu. Võtan ka ühe taolise 45 lari eest. Poe omanik tuleb ka juttu ajama. Siis jätame Vahuriga nägemist, ta sõidab homme Kõrgazstani. Meie sõidame metrooga tagasi vanalinna ja otsustame tõusta Mtatsminda mäele, kus on telemast, vaateratas ja lõbustuspark. Esialgu liigume vanalinnas koos, siis aga jaguneme kaheks - Raul, Tannar ja Kalle otsustavad tõusta jalgsi, Andres, Olavi ja Heli - tõstukiga. Ilm on juba palav. Jalgsimatka tee kulgeb serpentiinina mäeküljel okaspuude vahel. Umbes poole tee peal on veevõtukoht, ülevalpool aga terviseraja osa - võib kangi peal lõuga tõmmata ja teha muid harjutusi. Eespool liikujad näevad 3 ussi - olevat olnud "helepruunid ja jämedad". Ja kiired. Kas ka mürgised, ei tea. Igatahes loen pärast, et madusid on Tbilisi tekkinud palju. Satume poollagunenud trepi peale, ees kõrge aed. Mingist aiaaugust saame siiski läbi ja oleme mäe peal, kus suur hoone ja vaateplatvorm, tagapool aga lõbustuspark. Tõstukiga tulijad jõudsid vaid 5 minutit varem kohale - pidid all ootama. Läheme välibaari ja võtame õlled (5 lari). Käime ka suure vaaterattaga sõitmas - see maksab ka 5 lari. On ka kaart, millele saab raha panna ja sõita metroos ja tõstukitel. Mäest all liigume juba kuuekesi koos. Raul liigub alla veidi teist teed pidi, kuid all saame uuesti kokku. Kell on juba 18. Liigume vanalinna ja nii jõuame ka palju sündmusi näinud Vabaduse platsile, kus kõrge samba otsas on Püha Georgi kuju. Selle läheduses leiame mõnusa söögikoha GT Hotelli (Kote Abkhazi 28) siseõues. Siin on igal pool tööl sissemeelitajad ("sisseviskajad" vs. "väljaviskajad") ja eks meiegi läksime ühe naisterahva õnge. Kuid toit ja vein on siin head. Igaüks võtab omavalitud toidu (mina - seekord hinkaalid), vein on ühine. Kõht saab igatahes täis. Jalutame läbi öise Tbilisi oma "koju" , tee peal põikame ka mõnda kauplusse (hiljem on tore vaadata, kuidas Google Suur Vend meie kondamised fikseeris). Levani kodumajutusse jõuame umbes kell 22:30. Käin dushi all, siis ajame peremehega kuni südaööni väljas juttu. Levani tahab homse sõidu ja ööbimise eest kokku 400 + 300 = 700 lari , lisaks balloonide eest 90 lari. Lepime kokku, et homme kell 10 on mikrobuss ees ja läheb sõiduks Kobi külla.


3. Laupäev, 20.07 - Autoga Tbilisi-Kobi, esimene matkapäev Truso orus
Ärkame umbes kella 8 ajal, peseme ja pakime seljakotid. Hommikusöögi kavatseme süüa tee peal. Maksan Levanile nõutud summa. Kella 10 ajal ongi "tõld" ees ja viime kotid peale. Ei saa aga minema, kuna kitsal tänaval on üks veoauto ees. Lõpuks siiski liigume, Levani istub juhi kõrval ees, meie taga. Tbilisi äärelinnas teeme söögipeatuse mõnusas välikohvikus. Võtan munaroa, hatšapuri (grupi peale) ja õlle. Sõidame edasi, mööda iidset Gruusia sõjateed, varsti on suur Zhinvali veehoidla (Tbilisist 70 km kaugusel olev tamm ehitati 1985.a. Aragvi jõe peale), kus tammi peal teeme ühispildi.
Piirkond, kus sõidame, kannab nime Dušheti, teisel pool Jvari kuru, seal kuhu matkama läheme, on aga Khevi. Natuke maad edasi on veehoidla ääres Ananuri kindlus ja kirik, teeme ka seal peatuse. Käime kirikus, kus ostan ja panen 3 küünalt põlema, mõeldes juurde oma soovid. Gruusia kirik on iidne - Levani rõhutab, et Gruusia oli kolmas maa, kus ristiusk 1-4.sajandil vastu võeti. Ronime ka kindluses natuke ringi - kitsad ja järsud trepid viivad üles. Tuntud suusakuurordis Guadauris me ei peatu, kuid enne Jvari kuru, suure Rahvaste Sõpruse monumendi jalamil teeme peatuse ja läheme ka poolringi-kujulise monumendi juurde. Rahvast on siin palju. Kõrvaloleva künka pealt võtavad hoogu tiibvarjurid (paragliders) ja edasi lendavad nad sügava oru kohal. Jvari kurul (vene k. Krestovõi pereval, 2395 m) tee ääres on palju telke - nii veetvat oma puhkust "araablased". Tegelikult on siin Kaukasuse Peaahelik, mille idapoolne osa on madalam kui näiteks põhjapoolne Hohi külgahelik, kuhu meie just suundume matkama. Mööda teed sõidavad ka suured "rekkad" ja enamus neist sihiga Venemaale või sealt tagasi. Kuulda on, et tahetakse ehitada tunnelit taoliste kaubavedude tarbeks. Järgmine peatus on allpool, Jvari (Gudauri) mineraalveeallikate juures, kus lubjasetetest on mäeküljele moodustunud hiiglaslikud travertiinid. Viimaste peal niriseb vesi ja selgub, et seal polegi libe - inimesed ronivad nendel helekollastel-beežidel kividel. Mineraalvett saab võtta aga teisel pool maanteed torust. Samas on ka tasulised käimlad, 50 tetrit lugu. Sõidame edasi. Varsti on allpool laias orus näha Kobi küla (1970), mis ongi meie matka alguspunkt. Meid viiakse mööda külavaheteed veel umbes kilomeetrijagu Truso orgu. Tõstame kotid maha, täname ja lepime kokku, et helistan enne 31.juulit. Kohendame end matkavormi ja umbes kell 16 hakkame astuma mööda tugevat teed. Varsti on sild ja tee hakkab kulgema Tergi jõe vasakkaldal (orogr.). Üks tee läheb serpentiinina ka paremkaldal, kuid see viib ilmselt kuhugi Kelitsadi platoo poole. Silla taga on muide müügiputka, kust saab osta karastusjooke jms. Tee peal tuleb vastu seljakotita matkajaid - paistab olla käidav org. Varsti siseneme ilusasse Kasara kanjonisse. Paremkaldal on järsud rusunõlvad, kohati kasvab mets või võsa. Ilm on ilus, isegi palav. Varsti pöördub org (k.s.) vasakule ja avardub. Jälle on tugev sild ja tee viib jõe paremkaldale. On näha heledaid travertiine - ka siin on palju mineraalvee allikaid, millede kare vesi on aegade jooksul moodustanud taolised settekivimid. On aeg otsida ööbimiskoht. Üks matkagrupp asutabki teest kõrgemal rohuväljal telkima. Hiljem selgub, et venelased. Meie liigume veel kõrgemale ja leiame väikese oja ääres siledama rohuplatsi, kuhu jääme laagrisse. Kõrgus on ca 2100 m. Liikusime täna umbes 6 km ja tõusime ca 130 m. Õhtusöögiks 4-le on tatrapuder, svaani soolaga


4. Pühapäev, 21.07 - Truso-Zakagori-Suatisi 
Äratus on kell 6:30. Ilm on parajalt soe, veidi pilvine. Sööme hommikust, pakime laagri kokku ja kell 8:30 stardime. Liigume üle heledate travertiinide, kus kohati niriseb vesi. Tagapool on jõeäärne aga lausa roostepunane. Jõe teisel kaldal näeme aga väikest tiigikest - seal ongi vist mineraalvee allikas, millest ühes marsruudikirjelduses lugeda võis? Kella 9:30 paiku jõuame Ketrisi külla - kiviseintega majad on poollagunenud, on näha vaid mõnda inimest. Aga ära ütle - ka siin on "kohvik"! Vahetame mõne sõna ka ühe vanema mehega. Ketrisi taga on tugev sild ja tee viib jälle jõe vasakkaldale. Natuke maad edasi on Abano klooster, tee ääres on aga putka, kuhu on pandud välja munkade poolt tehtud käsitööesemed - ikka müügiks. Meie küll midagi ei osta. Kusagil siin on ka Abano mineraalveeallikas. Teeäärsetes majades ikka toimetatakse. Ühes kohas tulevad kaukaasia lambakoerad meiega tutvust tegema - nuusutavad ja on üldse sõbralikud. Nad on treenitud loomade peale haukuma - niipea kui näiteks sead teele ilmuvad, tormavad haukudes korda looma. Igas külas lehvib ka gruusia puna-valge lipp. Kaugemal künkal on juba näha Zakagori kindluse varemeid - selle jalamil on ilmselt siis piirivalvepunkt. Jõuame sinna kella 10:40 paiku, viskame oma kotid kivimüüri äärde maha ja laotame kuivama ka märja telgi. Meie juurde tuleb kalašnikovi automaadiga piirivalvur. Näitan ette meie piiriloa; küsib oma kätte ka passid ja läheb kuhugi sisse. Siin on ka muud rahvast - turiste, keda autoga kuhugi sõidutatakse. Ajan juttu ühe teadjama mehega - olevat ka käinud Suatisi orus, ilma gepsuta olevat seal orienteerumisega raskusi. Saame passid ja load tagasi. Otsustame käia ikka üleval kindlusevaremete juures ka ära - sinna viib rohunõlval sissetallatud teerada. Kindluse varemed on küllalt lagunenud ja nõgestesse kasvanud, kuid siit avaneb väga hea vaade igasse ilmakaarde - nii tuldud Truso orgu, meie poolt mindavasse Suatisi orgu kui ka Truso oru ülemisse osasse - seal olevat 6 km kaugusel veel üks piirivalvepunkt. Üks veoauto tulebki parajasti sealtpoolt, läbides all jõelammil mitu jõeharu. Tuleme alla, võtame kotid selga ja liigume mööda jõelammil olevat teed. Kaugemalt tuleb üks piirivalvur, karjub et jääksime seisma. Ootame ta ära, ütlen et me juba näitasime oma luba ja passe - jääb rahule. Pöörame paremale (k.s.) Suatisi orgu, liigume samanimelise jõe vasakkaldal (orogr.). Teisel pool, jõe paremkaldal asuval mäeveerul näeme ka Suatisi küla- mõned kivimajad ja sõjatorn. Inimesi pole näha, kuid nööril on näha riideid kuivamas. Kaugemal, ülalpool orus on  lehmakari ja paar ratsanikku. Viimased on noored poisid, pakuvad et viivad meid teisele poole jõge, siit ei saavat - näitavad jõekaldal oleva küllalt järsu varingu peale. Teeme lõunapeatuse. Teisel pool jõge hauguvad meid 3 koera. Liigume (13:30) edasi soisel jõelammil. Koerad on läbi jõe tulnud (!) ja hauguvad nüüd siin kaldal. Kuid piisab näidata, et võtame maast kivi - kaovad, saba jalge vahel. Ratsanikud ootavad meid seal varingu kõrval, juba nende poos ütleb et "ega te sealt küll läbi ei saa" (ja siis te veel palute meid..). Saame küll, on hullemaidki rusunõlvu võetud. Tagapool on jälle lauged ja kohati vesised rohumaad. Kuhugi sinna, kõrgusele 2450 m jäämegi 16:30 paiku laagrisse. Samas voolab pealtnäha puhta veega oja. Kuid kui hakkame söögitegemiseks vett võtma, avastame et ülalpool on lehmad selle jõekese korralikult ära reostanud. Jõgi mühiseb ka allpool lammil, kuid selle vesi on sogane. Raul käib ülalpool vett otsimas, kaasas seljakotiga kõik plastpudelid, mis meil kaasas on. Ojasäng on kuiv, vaid tunduvalt kõrgemal näeme vett voolamas. Vahepeal voolab see kivide all ja siin all tuleb jälle maapinnale. Kõik oleks ok, kui vaid lehmad... Mäletan, et tuldud teed tagasi oli ka ojasäng, mille ülaosas nägin lumelaike - olen kindel, et seal leiame ka madalamalt puhast vett. Läheme Rauliga esialgu sinna vett otsima. Paraku selgub, et isegi lumelaigu juures midagi ei voola ega nirise. Oleme küllalt kõrgel, nüüd liigume traaversiga rohunõlval tagasi enne nähtud ojasängi poole. See on küllat vaevaline, kuna m
ul on jalas mitte matkasaapad, vaid tossud - viimastega pole nii kindel astuda. Kuid vee juurde me jõuame, täidame ükshaaval veepudelid ja laskume mööda järske rohunõlvu alla. Loo moraal: vett võib olla palju, kuid alati pole puhast vett. Edaspidi peab hankima veefiltrid!


5. Esmaspäev, 22.07 - Radiaal Dzekerakhi külgahelikule, Iristoni kurust lõuna poole 
Äratus kell 6:30. Ilm on ilus. Tänase päeva plaan on teha radiaaliring Dzekerakhi külgahelikule, kusagile Iristoni kuru (1A, 3540) kanti. Siit on kenasti näha ka Suatisi oru ülaosa, kus asub iseloomulik must kaljumassiiv. Peale hommikusööki paneme laagri kokku ja liigume piki orgu ülespoole - sinna, kus paremat kätt tuleb alla kivine ojasäng ojaga ja ülalpool kaljude vahel on näha lumekeelt. Peidame seljakotid kivisesse ojasängi, katame vihma vastu telgiga. Kaasa võtame vaid väikesed seljakotid, kus veidi süüa-juua, vihmakeep jms. Hakkame tõusma mööda ojasängi, kuigi mingit rada siin näha pole. Esimese lumekeele taga liigume mööda rusunõlva
paremale (k.s.), vasakule jääb kosk. Koskesid on ka ülevalpool. Raul ronib kõige ees, mina püüan liikuda nii, et kõik on nägemisulatuses. Ülemise kose juures on mitu valikut - Raul läheb vasakult kaljudelt, me ülejäänud - paremalt ojasängis kose lähedalt. Ühe koha peal on veidi järsem ronimine "üle nuki". Siis org jälle avardub ja selle põhi on täidetud lumekeelega - seda mööda hea liikuda. Kasse meil kaasas pole ja pole vajagi. Org avardub veelgi - nüüd on siin vaid rusunõlvad. Kuhu jääb Iristoni kuru? Raul liigub kaugel ees kuhugi paremale. Tõuseme ka sinna - mäeharjale viiks siit järsk rusunõlv. Üles ju saaks, kuid tundub et see pole õige koht. Traverseerime rusunõlvasid vasakule (st. põhja poole) ja jõuame kella 13 paiku ühe kaljuse ribi peale. GPS näitab kõrguseks ca 3450 m. Ka siinpool on üks rusune sadul, mis võib vastata 1B-le. Veel kaugemal põhja pool on lai rusune sadul ja sellest allpool lai roheline org- Iristoni kuru on ilmselt seal, kuid otse siit minna ei saa - liiga järsud konglomeraatnõlvad on ees. Puhkame, sööme-joome. Otsustame laskuda mööda laia kaljust harja - siin on lausa nauding liikuda! Liigume mööda harja sinnamaani, kus saab juba ohutult laskuda paremale rohelisse orgu. Esmalt on kivine-rohune nõlv, siis saavutab rohi ülekaalu ja laiguti on ka madalaid rododendroneid. Siit on hästi näha ka Iristoni kuru sadul. Tegelikult on selle kuru kohta Caucasus Trekkingul põhjalik kirjeldus. Enne jõelammile laskumist ootame kõiki järgi ja puhkame. Siis liigume piki orgu alla oma seljakottide juurde. Ühes kirjelduses mainiti karusid, et on olnud juhtumeid, kus mõmmikud on matkajate pandami kallal maiustamas käinud. Meil on kõik puutumatult alles. Teel siia nägime häid laagrikohti (sile plats, puhas vesi) - liigumegi nüüd sinna ja jääme umbes 2500 m kõrgusel laagrisse.


6. Teisipäev, 23.07 - Suatisi org, kanjoni läbimine Ulhandzarau kaljumassiivi kõrval 

Hommikul rabistab vihma, taevas on pilves. Tuleme üles siiski kell 6:30, teisest telgist tuleb esialgu üles vaid Andres. Tannar keedab kaerahelbeputru, kõrvale on juust ja 3in1 kohv. Ülalpool on tumedad pilved. Ootame veidi, kuid otsustame siiski liikuda, väljume kell 9:20. Liigume Suatisi jõe paremkalda rohunõlvadel, suundudes suure musta kalju (
Ulhandzarau-hoh, 3188 m) vasakusse (orogr.) serva. Kirjelduse järgi peab seal kusagil minema jõe paremkaldale ja enne koske jälle vasakule. Jõgi on veerikas, hädaga pooleks saaks seda laiemas kohas läbida, kuid enne liustikku pole mõistlik varustust märjaks teha. Seda enam, et sajab nagunii vihma. Jätame kotid kalju jalamile ja käime Rauliga ülevalpool luurel. Ronime mööda kaljuseid ja rohuseid nõlvu, käänaku taga näeme lumesilda - sealt saamegi jõe paremkaldale! Tuleme tagasi ja liigumegi üheskoos sama teed pidi üles ja üle lumesilla tumeda kaljumassiivi jalamile. Vasakkaldal oleks edasi järsud silekaljud, kus kohe kindlasti ei saaks liikuda. Paremkalda nõlvad on ka järsud, kaetud keskmise ja jämeda rusuga, lisaks kollitab siin kivioht püstloodis ja kohati lausa negatiivsetelt kaljudelt. See on huvitav kaljumassiiv, seinad on kohati nagu oreliviled - tumedad, ilmselt vulkaanilise päritoluga kaljud. Vasakkalda kaljud on kunagine liustik siledaks nühkinud, kõrgel paremkaldal asuv kaljumassiiv on aga puutumata. Geoloogiliselt ilmselt eri päritoluga. Paneme kiivrid pähe ja puhkepeatuste ajal hoidume kaljueendite varju. Eks see rusu olegi ju sealt ülalt kukkunud. Raul ja Tannar on kõige ees, siis mina ja Andres, kõige lõpus on Olavi ja Heli. Kivid on märjad, astumisel peab olema ettevaatlik - sügaval all kohiseb võimas jõgi. Sisuliselt oleme kanjonis. Kaugemal vasakul (k.s.) kaljuseina taga näen veepilve - ilmselt seal ongi see kosk. Jõuame lähemale - üle kalju pahiseb alla hiiglaslik veemass. Õnneks on enne seda tugev lumesild, üle mille saame tagasi jõe vasakkaldale. Siin enam ohte ei ole, teeme puhkepeatuse, pildistame. Edasi on lihtsal rusunõlval ronimine, jõuame kaljusele harjale, selle taga, all vasakul aga paistavad korralikud telgikohad. Jõevesi on sogane, kuid puhast vett saab jõeäärsetest ojakestest. Ilm on ikka pilvine ja tibutab vihma. Kell on umbes 14.30. Laskume alla laagrikohtadeni ja teeme lõunasöögi - pakisupp, kuivikud, kisell, halvaa. Otsustame jäädagi siia (ca 3200 m) laagrisse, et enne liustikku kuivatada riideid ja jalanõusid. Raulil on Samelini saapad ja need vett ikka ei pea. Kuivatab saapaid kuumaveepudelitega, jalgapanekul paneb sokkidele kiled peale. Eks niisked on saapad seest kõigil. Ülalpool on veidi näha ka Ida-Suatisi liustikku. Raul ja Tannar käivad sealpool luurel, ronivad rusunõlva pidi ülemisele platoole, kus on liustikukeel juba paremini näha. Ei olevat midagi hullu, on mitu võimalust sinna üles ronida. Ilm läheb väga pilve, sajab. Õhtupoole on ka äge äikesevihm. Õnneks saame enne seda õhtusöögi tehtud ja söödud. Magama läheme juba kell 21. 

7. Kolmapäev, 24.07 - Ida-Suatisi liustikul
Äratus kell 6:30. Taevas on veel pilves, kuid ei saja. Hommikusöögiks teeb meie nelik standardset kaerahelbeputru, peale joome kohvi 3in1. Ootame. Tannar käib jalutamas, ka teisel pool jõge musta kaljumassiivi peal, näeb seal kaljukitsi. Laagrikohast on see omapärane kaljumassiiv ka hästi näha - üleval on kive, mis tugeva vihmaga või kellegi abiga võivad alla pudeneda. Otsustame, et kella 11-12 vahel teeme lõuna ja kui ilm on talutav, hakkame tõusma ülespoole. Nii teemegi - kell 12:30 on laager koos ja liigume Ida-Suatisi liustiku poole, esmalt üle kivise lagendiku, siis üle lumekeele rusunõlvale. Ülemine platoo kujutab endast kividega kaetud ala, kus voolavad liustikujõed. On vajaduse korral
kergelt läbitavad. Paremat kätt jääb aga kõrgem külgmoreen (orograafiliselt on see vasakpoolne külgmoreen), kus keskosas on moodustunud kivist koonus. Ida-Suatisi liustikukeel on umbes 20-25 kraadise kaldega, vaja kassidega tõusta. Panemegi kassid alla ja tõuseme. Enamus lähevad teisele poole jõge laugemale nõlvale, mina ja Andres üritame järsemast kohast otse minna. Paraku tuleb mul poole nõlva peal parema jala kass alt ära (on kiirkinnitusega, nn. "automatic", kus jäigal saapal peavad olema randid nii taga kui ees ning kass täpselt välja timmitud). Ega midagi, laskun vasakule kassile ja kirka kihvale toetudes uuesti alla ja timmin kassi parajaks. Raul ootab üleval, koos liigume teiste juurde, kes puhkavad suure kivi juures liustikul. Sätime endid veidi ja liigume mööda lauget liustikku ülespoole. Lõhesid siin ei ole. Mäehari näitab end veidi pilvede vahelt. Mingis kohas läheb liustik jälle järsemaks (15-20 kraadi) ja ilmuvad lõhed. Paneme siin seongutesse: Tannar-Kalle-Raul ja Olavi-Heli-Andres. Tannar tahab ees liikuda ja mis mul selle vastu saab olla! Seda enam, et tean teda juba meie Terskei-2009 matka ajast heast küljest. Laveerime lõhede vahel, siis aga on jälle laiem lauge ala, kus hoidume paremale, musta kaljutipu (Pastuhhovi, 4312 m) poole. Kõrgus on ca 3670 m. Jääme siia lume ja jää piirile laagrisse. Telgiplatse tuleb vaid veidi siluda. Selgub, et siin on mobiililevi, mõned saavad kodustega rääkida. Õhtusöögiks on kiirkaerahelbed, juust ja tee. Siit on hästi näha aheliku madalaimat kohta - see on Maili-Suatisi kuru (3950 m). Mustast kaljutipust paremal (k.s.) on aga jääpantseriga kaetud kalju - sellest paremalt saab ilmselt "50 let SSSR" kurule (4240 m). (No on alles nimed pandud! Lähikonnas on näiteks ka kuru nimega "Molodoi kommunist"! smile ). Vasakult oleks liiga äkiline ja ehk ka kiviohtlik. Avaneb ka hea vaade allapoole liustikule. Tannar kaevab telkidest eemale välikäimla - sügav auk ja lumemüür ees. Võtame liustikul voolavatest niredest hommikuks vee ära. Telkidesse poeme kella 19:30 ajal. Minul oli täna uuel fotokal (Panasonic Lumix) läinud peale huvitav säting (4K pildid), mis pilditegemisel tekitas hoopis video - pärast selgus et MP4 failid ja sealt sai seeria jpg-formaadis pilte. Spordivõtetel ehk kasulik. Panen tagasi tavareziimile.


8. Neljapäev, 25.07 - Hohi aheliku ületamine - 50 let SSSR kuru (4240) - Maili liustik
Käin öösel kella poole 4 ajal väljas - taevas on selge, tähed siravad ja paistab ka vana kuu sirp. Kerge ja soe tuul. Lähen hea meeleoluga uuesti magama, kuid kui 6:15 ajal uuesti ärkan, on taevas jälle pilves. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder ja kakao. Jälle tõuseb tuul ja altpoolt lõunast voolab pilvi üle aheliku. Lõpuks on viimane jälle pilvemassi sees, sh. ka Maili-Suatisi kurukoht. Meil on 3 valikut: 1. Minna teisele poole ahelikku madalama Maili-Suatisi kuru (3950) kaudu, 2. Minna Maili-Suatisi kurule ja tulla tagasi ning ületada ahelik üle "50 let SSSR" kuru (4240) , 3. Ületada ahelik kohe üle
"50 let SSSR" kuru. Kuigi siitpoolt on see Maili-Suatisi 3A kuru lihtne, on teisel pool,  liikumisel Kazbeki poole, enam takistusi - tuleks ületada Pastuhhovi tipu põhjapoolne ribi. Teine valik omab mõtet ka vaid hea nähtavuse korral - et näha lähemalt Dzimarai tippu ja Kolka liustikku. Kuna ilm on selline nagu ta hetkel on, valime kolmanda, kõige lihtsama variandi. Paneme laagri kokku, omavahel seongutesse ja kell 9:05 stardime. Hoidume jääpantseriga kaetud kaljust paremale (k.s.). Esmalt on vaid lauged lumised nõlvad, ülevalpool ilmuvad aga suured jäälõhed. Laveerime nende vahel. Kuruauku näeme vaid korraks, enamjaolt on see paksu pilve sees. Kuid suund on teada ja liigume sinnapoole. Tuul muudkui tugevneb, meenutab mulle juba Damavand-2018 tingimusi. "50 let SSSRkurule jõuame umbes kell 12. Lauge lai lumine sadul. Kuid meil pole võimalik siin isegi peatuda, marutuul kipub meid ümber lükkama. Nähtavus ka ca 50 m.  Traverseerime lumenõlvadel paremale Maili tipu taha, lootuses seal veidi varju saada. Väga lähedale ei taha ka minna, seal on kivivaringu ja laviinioht. Leiame veidi laugema lumenõlva, kus need ohud väiksemad ja kaevame telgialused, paneme laagri püsti. Kõrgus on 4150 meetrit ja kell on alles 13. Teeme lõunasöögiks kiselli rosinatega, lisaks veel juust ja tuunikalakonservid. Sööme neljakesi (Kalle, Tannar, Raul, Andres) meie suures tunneltelgis, Olavi ja Heli on teises kuppeltelgis. Õhtupoole ilm küll korraks paraneb, kuid otsustame siiski mitte liikuda. Avanevad uhked vaated põhja poole - Põhja-Osseetia e. Alaania on kaetud pilvemassiga, meie oleme sellest kõrgemal. Ida pool on näha Kazbeki platood ja OZD-i (ОЖД - Орджоникидзевской железной дороги, 4271) tippu, kuid Kazbek jääb veel "nurga taha". Seekord ehitas lumest välikäimla Heli. Õhtusöögiks proovime ära "Tactical foodpack" kiirtoitu - päris maitsev! Varakult magama.


9. Reede, 26.07 - Maili liustik, Maili-hoh tipp (4600), Maili/Kazbeki platoo (4400)
Vaatan kella 5 ajal telgist välja - taevas on pilves. Magame veel ca 2 tundi, siis tuleme üles ja teeme hommikusöögi. On näha, et laagrikoht oli igati optimaalne - eile läbitud kuru pool oleks olnud kivioht Maili nõlvadelt (kuulsimegi öösel kivivaringuid), eespool ripuvad Maili põhjanõlval aga hiiglaslikud jäälahmakad, oodates oma tundi, et alla variseda. Nende alt peame me veel täna läbi minema. Paneme laagri kokku, omavahel kahte kolmelisse seongusse ja kella 9 ajal hakkame liikuma platoo poole. Jälle on esmalt ees meie seongust Tannar, kuid vahetame kordamööda teda välja. Kahekordne astumine on trump - ei vaju reeglina sügavale lumme. Jõuame laviiniohtlikust kohast õnnelikult läbi ja vaateväli laieneb - on näha ka Kazbeki mõlemat tippu. OZD-i pool näeme ühte 8-list gruppi liikumas tipu poole. Kohati on platool liustikulõhed, tuleb ümbert minna. Ilm paraku jälle halveneb - tõuseb tugev tuul ja lõuna poolt voolavad pilvemassid üle aheliku, varjates nii Kazbeki kui Maili tipud. Liigume kõrgema jääseina (Spartaki tipp, 4571) alla varju ja teeme seal laugemal nõlval lõunapeatuse. Kaevame selleks lumme kaks auku, mille põhjas saame priimustega teha kuuma vett. Kiirkaerahelbed ja tee. Nähtavus on umbes 50 meetrit. On tahtmine käia ikka Maili tipus - siitpoolt on marsruut v. lihtne - 1B. Jätame seljakotid siia aukudesse, kaasa võtame vaid vööd, köied jms. Laialt sadulalt (
Mnaisi kuru, 4380) hakkame tõusma mööda lauget lumeharja, mina liigun ees. Kuna on vinge tuul, panin sulejope kõige peale. Esialgu seongus ei ole. Saame minna kusagil 100 meetrit, kui vajun vööni lumme, all on jäälõhe. Taga liikunud Raul saab mul kapuutsist kinni ja midagi hullu ei juhtu. Piilun auku - mustav sügavik! Nüüd paneme kohe seongutesse ja liigume udu sees edasi. Kõrgusel ca 4400 m hakkab lumine hari allpoole minema. Korraks vilksatab eespool ka tipu kaljune lõik, kuid kaob kohe piimjasse udusse. Ootame ca 15 minutit - nähtavus ei parane. Edasi liikuda võib olla ohtlik ja isegi kui saame üles, poleks midagi näha. Pöördume tagasi alla oma seljakottide juurde. Pärast loeme gepsu andmetest, et ega me Maili tippu ikka ei jõudnud, ca 100 meetrit jäi puudu. Olgu siin ka vaade ahelikule põhja poolt. Liigume edasi põhieesmärgi poole. Kazbek vilksatab korraks läbi pilvemassi. Siin lõhesid ei näe. Teen ettepaneku, et ka teine seong (Olavi, Heli, Andres) läheb ette tööd tegema - seda enam, et neile peaks see ala juba varasemast tuttav olema. Väike arutelu liikumissuuna osas on ka. Kuid päris õige suund on, jõuame täpselt Kazbeki nõlval tõusva raja alguse lähedusse ja jääme sinna laagrisse. Kõrgus on ca 4400 m. Tasandame lumele telgialused ja hiljem teeb Andres ka välikäimla. Telgid kinnitame siin käimiskeppide ja jääpuuridega. Paistab, et jääpuurid jms. tehnika jääb seekord kasutamata. Käime raja peal - väga palju käidud, lai rada.


10. Laupäev, 27.07 - Kazbeki idatipp (5033). Laskumine: Kazbeki platoo (4400) - Meteojaam (3653) - Gergeti liustik - Camp1 (3000)
Ärkan kella 5 ajal käekella tirina peale ja vaatan telgist välja - taevas on selge. Kõik üles!
Selgub siiski, et Olavi ja Heli ei tule, kuna eelmisel aastal käisid Kazbekil. Väga hea, siis on meil laagrivalvurid olemas. Meie telkidest ca 50 m kauguselt läheb rada ja juba mõned grupid tõusevad pealampide valgel. Kiirustame. Hommikusöögiks on kiirkaerahelbed ja 3in1 kohv. Võtan kaasa väikese koti, kuhu surun sulejope, natuke juua-süüa, varukindad- ja prillid jms. Vööd paneme peale ja ühe köie võtame kaasa, kuid seongusse ei pane. Kiivrid-kassid, soojemad kindad ja peakate. Liikuma saame kell 6:30. Raul paneb kohe ees minema, me Tannariga liigume enam-vähem ühes tempos, Andres on tagapool. Igal pool on tugev rada. Tuul on päris tugev ja jahe. Hea et panin soojad sõrmikud kätte! Ka soojad sokid ja saapad ei ole ülearused. Möödume paljudest gruppidest, saab liikuda ka kõrvalt, nõlv pole järsk. Paaris kohas on laugemad kohad, kus mitmed puhkavad. Paljud grupid liiguvad seongus, giid eesotsas. Enne sadulat pöörab rada paremale ja vahetult enne on järsem astang. Sadul on lai, siin saaks vabalt telkida. Kazbeki mõlemad tipud on siit hästi näha, kõik ründavad ikka idatippu. Sinna viib küllalt järsk ja jäine nõlv. Osad on juba üleval ja üks grupp laskub mööda tugiköit. Raul paneb otse üles, mina liigun väikese kaarega vasakult (k.s.), kus astmed sees. Ja mida ma näen - üks keskmise suurusega pruuni karva koer tõuseb ka tipu poole (vähe sellest - tipus selgub, et teine vastassoost koer on seal veel ja hakkavad tegema kolmandat)! Mina jõuan Kazbeki idatippu (5033) umbes kell 8:05, Raul oli siin 5 minutit varem. Tipukuppel pole eriti suur, tagapool on veel mingi lumine ribi, koerad kadusid sinna. Kupli peal külitab üks vene grupp. Tuul on tugev, midagi (eriti kindaid!) ei tohi käest lahti lasta! Panen sini-must-valge lipu kirkavarre külge ja teeme Rauliga vastastikku pilti. Oleme tipus umbes 15 minutit, siis hakkame laskuma. Järsemal jäisel nõlval laskun alla kolmes taktis, nägu nõlva poole. Kohtan Tannarit, ta oli just äsja näinud, kui üks seong alla sõitis. Üks pääses lahti ja tõmbas ka teised kaasa. Nii et see seongus käimine sellisel nõlval on kahtlase väärtusega, pigem juba tugiköied. Laskun sadulale, seal pean ootama, kuna üks grupp laskub järsema koha pealt tugiköiega - ei taha segada. Ei näe siin kannatanuid - ju siis pääsesid kergelt. Andres liigub ka tipu poole, Raul on aga juba allpool laskumas. Ei ole kiiret, naudin vaateid ja teen pilte. Mõned inimesed laskuvad Kazbeki läänetipust, mis paistab veel lihtsam olla. Tannar on ka sadulale jõudnud - teeme pilte ja hakkame koos laskuma. Hea enesetunne, möödume gruppidest jooksuga. Oma telkide juurde jõuame umbes kell 9:15. Seega kulus tõusuks 1:35, kiirustamata laskumiseks aga alla tunni. Raul on loomulikult juba siin, Olavi ja Heli õnnitlevad tipuskäinuid. Puhkame, ootame Andrest. Kui viimane ka all, teeme neljakesi ühispildi Eesti lipuga. Paneme laagri kokku ja liigume (kell 11) seongutes allapoole, esialgse plaaniga jõuda Meteojaama (3675). Natuke maad allpool on camp3 (4300), kus hetkel on siin lumisel platool vaid üks telk. Rada viib Gergeti liustiku vasakmoreenidele, kus palju värsket materjali, liivast kuni jämeda rusuni. Võtame seongutest lahti ja kassid alt. On ka teisi laskujaid ja üksikuid tõusjaid. Mu suured varbad suruvad laskumisel valusalt vastu saapaninasid. Tõmban paelad tugevamini kinni, kuid palju see ei aita. Läheb ka palavaks, võtame riideid vähemaks. Kaugemal künkal on juba näha meteojaaama hoonet ja selle taga palju-palju telke. Jõuame sinna umbes kell 14. Käin majas sees, võtan 17 lari eest ühe õlle, mida jagan kaaslastega. Ühe kivihunniku taga teeme lõunapeatuse. Siin polegi nii palav, puhub päris jahe tuul. Vett saab spetsiaalsest torust. Proovime ära Trek'n Eat kiirtoidu. Seda on ühele palju, lisaks tuleb seda kuuma veega korralikult hautada. Pooltoores ja liiga palju - valan osa lindudele, kivi kõrvale maha. Prahi aga veame juba algusest peale korralikult alla Stepantsmindasse. Otsustame veel edasi liikuda - laskume paremale alla liustikule, kus paneme jälle kassid alla. Gergeti liustik on siin küll lauge, kuid selle pind on konarlik, kassidega kindlam astuda. Mul on väga valus astuda, suured varbad tulitavad. Liustik lõpeb, laskume selle keelt pidi alla ja saame lõplikult kassid puhtaks loputada ja kotti panna. Edasi on moreenid ja ojakesed, vasakut kätt jääb aga väga sügav kuristikorg, kus ühes kohas on ilus kosk. Allpool on aga näha juba rohelist, laskumegi sinna - see on Camp1 (3000). Mäeharjal on suurem hoone ja kopteri maandumisplats. Telgiplatse on siin palju, kuid paremad on hõivatud. Siis aga selgub, et osad tahavad juba täna Stepatsmindasse ja Tbilisi edasi minna. Mulle väga tuttav olukord - matka lõpus ummisjalu linna.... Arutame veidi ja jääme täna ikka siia laagrisse - meil on ärasõiduni 6 päeva - jõuame olla nii Stepantsmindas kui ka Tbilisis. Raulil oli juba matka algul ettepanek teha lõpus mõnel jõel rafting. Esmalt olin skrptiline, nüüd aga võtan selle teema tõsiselt üles. Eks mul ka omakasu mängus - kui jalad valusad, tuleb leida muu liikumisviis. Nii et tülli me ei lähe. Peale põgusat otsimist leiame mõlemale telgile päris sobivad platsid. Joogivesi niriseb ühest torust. Jõgi kohiseb veidi eemal paremal, kuid selle vesi on sogane. Õhtusöögi ajal tuleb meie juurde üks kaukaasia lambakoer, nurub veidi toitu ja jääb meie juurde magama. Laseb end sügada ja paitada. Sööme tatraputru ja juustu, joome teed. Andresel on väike pudel ehtsat "handsat"- see käib ringi ja loob mõnusa meeleolu. 


11. Pühapäev, 28.07 - Laskumine: Camp1 (3000) - Gergeti kirik (2170). Sõit Stepantsmindasse (1700)
Ärkame kella 7 ajal. Ilm on ilus - vaikne, veidi küll vines, aga Kazbeki läänetipp on näha. Enamus piltidel ongi vaid see, kõrgem idatipp jääb varju. On pühapäevane tunne ja ... tegelikult ongi ju pühapäev! Ajame juttu ühe Tšehhist pärit paariga, kelle telk oli meie naabruses. Sööme naudinguga hommikust. Täna lendavad siin kopterid - maanduvad ülevale platsile ja siis jälle tagasi. Paneme laagri kokku ja hakkame kella 10 paiku laskuma - esmalt liigume jõe äärde ja ületame sillakese, edasi on tugev rada jõe paremal kaldal. Vastu tuleb palju matkajaid. Kohtame ka kahte noormeest Eestist - Kaspar Pärnust ja tema sõber. Tegelikult teadsime juba varem, et eestlasi on siin nähtud. Ületame ühe mäeharja - seal on kividest laotud ehitis, üleval aga rist. Kirjade järgi on see Sabertse kuru (2800). Teeme siingi ühe selfi - Helil on selle tarbeks vastav tokk kaasas. Allpool on juba läbi uduvine näha Stepantsmindat ja enne seda mäenukil - Gergeti Püha Kolmainsuse kirikut. Kirikust allpool on aga suur asfalteeritud parkimisplats, kus palju sõidukeid ja inimesi. Jõuame sinna umbes kell 12. Viskame rasked kotid murule ja vahetame rasked mägisaapad kergemate tossude vastu. Olavi jääb siia, me ülejäänud käime kiriku juures ikka ära. Palju inimesi liigub ümber kiriku ja kiriku sees. Sisseminekuks peab olema kombekalt riietatud - võib laenutada vastavaid riideesemeid. Meil pole vaja seda teha, riided on nii nagu peab. Nii nagu matka alguses, ostan ka nüüd küünla ja panen põlema. Teeme tiiru ümber kiriku ja laskume ülemisele parkimisplatsile. Alla Stepantsmindasse viib looklev autotee, ei ole mõtet seda jalgsi minna. Saame ühe autojuhiga kaubale, lubab meid oma mikrobussiga alla "keskusesse" viia. Sõidamegi allapoole seljakottide juurde, paneme need peale ja läheb sõiduks. On tõesti looklev asfaldttee, kus jalakäijatele kohta pole. Küllap mujal mingi jalgsitee ikka on. Peatumegi Stepantsminda keskuses Aleksander Kazbegi mälestussamba juures. Tõstame kotid maha ja maksame sõidu eest. Käin üle tee infopunktist küsimas, kas lähedal on mõni soodne kodumajutus (hiljem vaatan google kaardi pealt, et kodumajutusi on siin igas teises majas - pigem küsida, kus ei ole). Soovitatakse lähedalasuvat "Nunu's Guesthouse". Käime seal asja uurimas - esmalt räägin inglise keeles ühe noore naisega, pärast vene keeles vanema perenaisega. Hind on grupi peale kokku 100 lari, kuid saame olla vaid ühe öö, kuna neil on homme tulemas külalisi. OK, see meile sobib - tassime oma kotid kohale. Saame esimesel korrusel 2 tuba koos vannitubadega. Tõsi, kuuma vee reguleerimisega on algul raskusi. Kuuma vett tehakse gaasiboileriga ja see lülitab välja, kui vett parajaks timmida. Õnneks on mitu dushiruumi ja pestud me saame. On ka WiFi, mida me kõik hoolega kasutame. Kiviviske kauguselt leiame ka mõnusa söögikoha - Shorena's hotel & bar. Seal on lõbus teenendus - Yes, Sir! jne. Sööme, joome veini. Pärast jalutame mööda peatänavat, ostan kohalikku churchkelat ja Kazbeki motiividega külmkapimagneteid jms. Tagasi ööbimiskohta.


12. Esmaspäev, 29.07 - Stepantsminda-Pasanauri, rafting
Ärkame kella 8 ajal, oli hea magada jälle pehmes voodis. Käin tualetis ja selle aknast avaneb... klassikaline vaade Kazbekile - nagu piltpostkaardil! Peseme ja läheme hommikusöögile samasse kohta, kus eile õhtul olime. Seejärel jalutame linna peal, käime läbi matkainfopunktid - küsime raftingu kohta - ei osata eriti vastata. Kuid tänaval kohtame tuttavaid matkamehi "Elamuspluss" tiimist - Allan ja Kristen, kes veavad ka seda kõrgusehaiguse riski geeniuuringut. Nemad on Kazbekile veel minemas (käisid ära ka) ja otsivad gaasiballoone. Meil jäid mõned üle (
gaasi kogusega pingutasime üle - tänapäeva ökonoomsete pottide-priimustega kulub ehk vaid 30 g/ip) ja kingime neile. Tasapisi uurime ka allasõidu võimalusi ja hindasid. Saame kaubale ühe mehega, kes, nagu selgub, on sugulane meie majutuskoha naisele. Pasanauris saavat raftingut teha ja sinna sõit (65 km) maksaks meil grupi peale 180 lari - st. 30 lari = 10 eurot nägu. Autojuht pidi teadma seal ka ühte raftingufirma omanikku, helistab talle ette. Siin käib nii et käsi peseb kätt, kliendid "antakse edasi". Mis ka meile ju mugav. Jälle mikrobuss, kuhu mahume nii meie kui ka meie suured seljakotid. Tuttav tee - Kobi küla ja Truso org, kus 9 päeva tagasi algas meie matk. Mineraalveeallikate juures teeme peatuse. Ostan 5-liitrise plastnõu ja võtan selle head mineraalvett täis. Peale Jvari kuru, Rahvaste sõpruse monumendi juures on veel enam rahvast, siin seekord peatust ei tee. Meie autojuht on ulja sõidustiiliga (või kes kohalikest siin seda pole?), juhib sentimeetri täpsusega teistest seisvatest masinatest bussi mööda. Ühe möödasõidu ajal aga kostab kusagilt masina alt pauk, alguses arvasin, et kumm lõhkes. Kuid juht ainult mühatab minu küsimuse peale ja sõidab edasi. Tõsi - tunduvalt aeglasemalt. Hiljem selgub, et lõhkes pidurivoolik. Sõidame ettevaatlikult serpentiini mööda alla, kus juba laugem orupõhi. Varsti oleme Pasanauris, seal sõidame lausa Aragvi jõe kaldale, kus on suured kummipaadid juba ootel. Rafting Pasanauri  (+995 599932374, +995 591517000 Emzari) - nii on visiitkaardil kirjas. Firma omanik on üks veidi kõhukas keskealine mees, kes ise ilmselt ei sõida, vaid palkab giide. Sõit maksab 70 lari inimese kohta, pikkus on umbes 5 km. Aragvi jõel olevat mitu haru - Valge ja Must Aragvi, praegu oleme ilmselt esimese kaldal. Samas jõe lähedal on ka 3-korruseline hotell "Riverside", kuhu saame 100 lari eest 2 tuba. Tassime oma kotid hotelli ja sätime end sisse. Väga viisakas elamine! Sööme veidi ja asume siis asja juurde - raftingule. Kuna Olavi ja Heli ei tule, annan Olavile oma fotoka, et filmiks meie seiklust. Raftingul saab korralikult märjaks, see on selge. Jätan siiski särgi selga ja lühikesed püksid jalga. Jõe ääres saame kiivrid, vestid ja mõlad. Jalatsid jätame autosse. Erilist instruktaaži ei saa. Raul on käinud Austrias raftingul, seal oli põhjalik juhendamine enne ja need Left-Right käsud. Siin on vaid Go-Stop. Giid juhib paati tagant, meie istume küljeballoonidel, jalalabad on paadi põhja küljes olevate rihmade taga kinni. Meie giidiks on pikkade tumedate juustega, veidi indiaanlast meenutav noor ja sportlik mees. Paat lükatakse vette ja lähebki lahti! Päris vahva sõit, kuigi siin mingit ekstreemi ei ole. Eest istuval Raulil ja vist ka Tannaril jääb vist väheseks, kastavad end aeg-ajalt end taha kallutades vette. Vesi muide polegi väga külm. Enamus aega ei tee me midagi, vaid aeg-ajalt kostab giidilt käsklus - Go! Siis aerutame natuke. Saame umbes pool maad sõidetud, kui näeme teist kummipaati, mis on ühe suure kivi taga kinni, vesi pahiseb peale. Kaldal aga on 4 lühemat kasvu meest. Nende giid üritab paati kätte saada, kuid see on lootusetu. Sõidame teisele kaldale ja läheme maha, meie giid aga läheb läbi jõe ametivennale appi. Vool on tugev, kuid kohalik mees laveerib tugevas veevoolus nagu hüljes. Ka kahekesi ei saada paati lahti. Loobuvad, giid tuleb tagasi ja sõidame oma paadiga vastaskaldale, kus meie paati tulevad need 4 klienti - selgub et korealased. Ka nende giid hüppab taha, nii et sõit jätkub lausa 10 mehega. Kohati raputab kärestikus päris korralikult. Olavi on saanud autoga kaasa sõita ja filmib ülevalt kaldalt meie seiklust. Sõit kestab umbes 30 minutit, kaldale tuleme kohas, kus on palju muud rahvast, sh. ka "araablased" - kaetud nägudega naised, mehed aga veristavad parajasti ühte lammast. Tuleme kaldale, kõik on rõõmsalt elevil. Teeme korealastega ühispildi, siis aga sõidame autoga tagasi lähtepunkti. Selgub, et Olavi on teinud head tööd - väga vahvad videolõigud. Vahetame hotellis riided, märjade asjade kuivatamiseks tõmban rõdule meie köie. Seejärel läheme linna peale jalutama. Satume ühte õdusasse välirestorani (Garden Restaurant), kus peale meie on vaid mõned külastajad. Istume omaette varjualuses, samas vuliseb vesi väikesesse basseini, kus ujuvad forellid. Ettekandjaks on keskealine väärikas mees. Sööme-joome, ka veini. Üksmeelselt tunnistame, et siin on parim kindžmarauli! Tuleme tagasi, ostame tee peale jäävast kauplusest samuti ühe kindžmarauli hotelli kaasa. Rahavahetuspunkte siin pole, kuid on rahaautomaat, kust mõned larisid välja võtavad. Hotellis koguneme teise korruse diivanile, kus maitseme melonit ja joome peale veini. See kindžmarauli pole siiski nii hea kui restoranis oli. Väike operatsioon on ka - mu vasaku jala suur varvas on paistes ja pakitseb - Heli torkab nõelaga küüne alla, laseb osa vedelikku välja. Õhtul teeb keegi ettepaneku minna jõe äärde, kuhu paistab inimesi kogunevat. Tõesti, seal kus paatidega vette läksime, on aed ja valgustus laudade-toolidega. Esialgu kõhkleme, siis aga astume väravast sisse ja istume vaba laua taha. Kõrvallauast tuleb meie juurde kohalik naine ja küsib, kas me äkki kohvi ei taha? Ilmselt tuli lihtsalt viisakalt juttu tegema. Ei, kohvi nii hilja õhtul enam ei taha, aga ajame natuke juttu. Küsib, kust me oleme ja kus käisime. Selgub, et see on eraaed, kuhu külarahvas õhtuti koguneb. Lõunamaade kohviku- ja koosviibimise kultuur. Üks valge koer tuleb ka meiega tutvuma, tahab et me teda sügaksime. Mõnus õhtu...


13. Teisipäev, 30.07 - Pasanauri-Ananuri
Ärkame hotellis kella 8 paiku. Peseme ja läheme tuttavasse park-restorani sööma. Võtan 2 Americano kohvi ja kolme peale suure hatshapuri. Siis läheme tagasi hotelli, maksame ööbimise eest, pakime asjad ja liigume bussipeatusse - ülemise ja alumise tee ühinemiskohas. Plaan on sõita ca 15 km kaugusel olevasse 
Ananuri külla, et ühe päeva suvitada Zhinvali veehoidla ääres. Taksoteenuse pakkkujaid siin ei ole, küll aga pidid käima "maršrutkad" pea iga poole tunni tagant. Neid tõesti sõidab, kuid kui juht näeb meie seljakotte, raputab pead. Pisikesed mikrobussid on rahvast ju täis, ei mahu. Nii me ootame kella 10:30-st kuni kella 14-ni. Käime Rauliga ka hotelli juures ja mujal autot passimas, helistan ka raftingufirma peremehele - kusagil ei ole midagi pakkuda. Käime vahepeal lähedalolevas teemajas söömas-joomas, ka siin küsime transporti - tulemuseta. Läheme tagasi bussipeatusse. Ajan parajasti telefoniga juttu raftingufirma juhiga, kui peatub tühi auto, juhiks on üks armeenlane. Nõustub meid 60 lari eest viima Ananuri. Istun juhi kõrval, ajame juttu. Luban tulla Armeeniasse. Kõrgeim mägi? Ikka Ararat... Peatume Ananuris tuttava kiriku juures, kus kohalesõidul küünlad süütasin. Tasume sõidu eest, täname ja võtame kotid selga ning liigume alla järve äärde. Rand on siin kivine, on mõned rannahooned ja varjualused. Müüakse jäätist, jooke ja suupisteid, laenutatakse rannatoole, päikesevarje, paate ja vesijalgrattaid. Rahvast on parajalt. Käime kohe ujumas - vesi on soe ja puhas. Teisel pool teed olev võsa aga on räpane ning risu täis, jalutavad ringib sead ja kanad. Siia ei tahaks nagu telkima jääda. Läheme Tannariga uurima kodumajutuse võimalusi. Jalutame piki järvekallast majade juurde ja küsime ööbimise kohta. Juhatatakse umbes kilomeetri kaugusele "Family hostel" poole. Kaks maja, ilus tagaaed. Esmalt ajame juttu ühe kena noore tüdrukuga, kes mainib et ta ise ei juhata siin asju. Tuleb vanem naisterahvas - saame jälle 100 lari eest kaubale. On 2 tuba 5 voodikohaga ja terrass kööginurgaga. On ka WC koos dušinurgaga. OK, ma olen nõus ka põrandal magama, nagunii on ju täispuhutav madrats all. Läheme tagasi ja tassime oma seljakotid kohale. Võttis higistama, käin kohe dushi all. Õhtul on veega probleeme, peremees käib murelikult ringi, keerab kraane, lõpuks toob meile plastpudelitega vett. Saame siiski pestud ja ka söögid-joogid tehtud. Sööme oma toidujääke - suitsuvorsti, kuivikuid, kuivatatud õunu, halvaad jms. Keedan kiselli ja teed. Kasutada on gaasipliit, potid on enda poolt. Istume terrassil ja ajame juttu. Mõnus õhtu.


14. Kolmapäev, 31.07 - Ananuri-Tbilisi
Ärkame kella 8 paiku. Oli päris hea magada, polnud palav. Läheme Rauli ja Tannariga hommikujooksule - alla järve äärde ja seal ujuma. Tagasi tuleme järveäärset teed pidi. Taevas oli hommikul veidi pilves, päeva peale läheb selgeks. Kohv on otsas. Käin Olavi ja Heliga lähedalasuvas poes, ostame kohvi ja kohalikku leiba. Tuleme tagasi, joome kohvi ja sööme kiirkaerahelbeid ja kohalikku valget leiba. Täna saab üks neiu 5-aastaseks, saadan emme mobiili kaudu õnnitlused koos lilledega teele. Küsin pererahvalt transpordi osas , kuid neil pole midagi pakkuda, soovitavad jällegi neid "maršrutkasid". Helistan Levanile - et oleme juba Ananuris ja tahame Tbilisi juba täna õhtul sõita. Lubab mõelda ja midagi organiseerida; ta ise on praegu teiste klientidega Armeenias. Umbes 5 minuti pärast helistab tagasi - tuleb üks sõber, kes küsib sõidu eest (2 x 70 km) 180 lari. OK, nõus. Istume veel palkonil laua ääres ja ajame juttu - raamatutest, IT-st, füüsikast, filosoofiast... Kella 13 ajal läheme järve äärde. Jään kohmitsema ja teised kaovad. Lähen kiire sammuga järgi ja jõuan randa. Paistab, et läksin teistest märkamatult mööda ja nad pole siia veel jõudnud. Istun varju all, söön jäätist ja kirjutan päevikut. Käin loomulikult ka ujumas. Lõpuks tulevad ka teised. Selgub, et vari ja lamamistoolid on tasulised - maksan kamba peale 20 lari. Raul läheb ujuma ja seekord teeb seda pikalt - pärast selgub, et üle 2 kilomeetri ujus maha. Esmalt piki järve, siis põiki üle teise kalda alla ja sealt tagasi. Teda on hea jälgida, hele nokkmüts on peas. Ma ise teen lühemaid ujumisi, enamus aega aga pikutame lamamistoolidel varju all. Vesi pole täna nii puhas, kusagilt on vool toonud mingit prahti. Raul on ka kaldal, läheme tagasi oma ööbimispaika ja pakime kotid. Kella 17:30 ajal helistatakse, et auto on Anauris kohal. Lepime kokkusaamise maantee kõrval oleva poe juures. Mahukas mikrobuss, paneme kotid peale ja läheb sõiduks Tbilisi poole. Ilm on ilus, vaatan huviga maastikku - siin paistab vist iga mäe peal olla ajalooline kindlus vms. Levani juurde jõuame väikese ekslemisega kõrgemalt, nii et seekord mitte ei pea tõusma, vaid hoopis laskuma mööda kitsaid ja käänulisi treppe. Enne seda tasun autojuhile sõidu eest, kogusime eelnevalt need 180 lari kokku. Viime oma kotid tuttavasse majja, võtame samad voodikohad. Seejärel läheme linna peale, jalutame teisel pool jõge vanalinnas. Sööma läheme Vabaduse platsi lähedal olevasse Machakela restorani, kus ees "I love Tbilisi". Laua saame keldrikorruse saali. Sööme, joome veini, laseme end pildistada. Lõbusas meeleolus jalutame alla ilusale Rahu sillale (naljahambad on selle kuju tõttu ristinud "Always Ultra" sillaks, teatud hügieenisidemetele viidates), mis mõeldud vaid jalakäijatele. Seal tulevad meie juurde noored kenad tüdrukud ja kutsuvad jõele paadisõidule - lubavad kokku maad ja ilmad, lõputult veini jne. Seda kõike 20 lari eest inimese kohta.
Esialgu surutakse kätte väike plasttops veiniga. Pooled meist "lähevad õnge" - Tannar, Kalle ja Andres. All silla kõrval on väike paadisadam, kus ootab väike mootorpaat, mitte luksusaurik, nagu olime ikka lootnud. Peale meie on seal reisijatena veel üks naine ja noormees Ukrainast. Tannar on heas jutuhoos, kiidab Ukrainat. Sõidame mööda Mtkvari jõge umbes pool tundi - täitsa huvitav on vaadata tuledes linna ka selle nurga alt. Üks kallas on ju mitmekümnemeetrise kaljuseinaga. Paadijuht teeb põnevuse eesmärgil ka mõned järsud pöörded enne sillaposte. Meie teised ootavad silla peal, lehvitavad. Tuleme maha ja rõõmsalt elevil olles jalutame läbi öise Tbilisi oma ööbimispaika.


15. Neljapäev, 01.08 - Tbilisis
Ärkame kella 8 ajal. Peseme, sööme hommikust (kiirkaerahelbeid, kohvi). Tannar läheb linna peale, sama teevad ka Heli ja Olavi. Andresel murdus matkal hammas ja selle terav serv surub valusalt keele peale. Levani soovitas talle ühte tuttavat hambaarsti ja Andres lähebki nüüd sinna. Tuleb varsti tagasi - saigi abi, terav hammas lihviti ümaramaks. Pesen oma mõningaid riideid, mida linnas kasutan ja panen nad välja nöörile kuivama. Lepime kõik kokkusaamise siin kella 17-ks ja läheme ka kolmekesi (Raul, Andres, Kalle) linna peale, sh. broneerima aega väävlisauna (Sulfur bath). Ilm on palav, linna peal käimine väsitab. Läheme jalgsi kohale, saame aja kella 18-ks, 1 tund maksab 100 lari ja 20 tuleb ette maksta. Tuleme tagasi, mina otsin juuksurit, kus lasta habet ajada. Esialgu ei leia või pole juuksurit kohal. Läheme lahku, puhkan jalga Vabaduse väljaku lähedal pargis, kus välikohvikus tellin Adzaaria hatšapuri (munaga) ja Coca-cola. Ostan sealt lähedalt müüjalt ka 20 lari eest churchkelasid - siin on nad enam värvilised, võrreldes Stepantsmindas ostetutega. Samas ka vintskemad. Jalutan vanalinnas, leian ka tagasihoidliku juuksurisalongi, kus teenendajate kui ka teenendavate hulgas on nii mehi kui naisi. Ootan tükk aega, saan ühe meesjuuksuri juurde, palun habet ajada ja veidi juukseid piirata. Selgub, et ka siin ei tohi noaga enam ajada - hepatiidioht. OK, aetakse masinaga, mis jätab lõua veidi karvaseks. Juuksur tunneb huvi, kust tuleks ja minek. Kui kuuleb, et Eestist, siis ütleb, et raha minu käest ei võtagi. Tänan ja jalutan tagasi vasakkaldale, üle
Saarbrückeni silla, kus see Tifilisi restoran. Tagasitulekul ööbimispaika ekslen natuke nendel kitsastel tänavatel. Teen kerge magamise. Õhtupoole on kõik tagasi ja kell 17:30 läheme koos sauna, jõuame üpris kiire sammuga täpselt 18:00 kohale. Maksame ülejäänud 80 lari, ostame ka õlut. Pakutakse ka saunalina, massaazi jne. Oleme kõik 6 omaette saunaosas, kus riietus-puhkeruum, ruum kuuma ja külma vanniga, pesemisruum, leiliruum ja WC. Esialgu tundub kuum väävliveevann ikka väga kuum, kuid harjume. Eriti kui kasta ennast vahepeal ka tavalise külma vee vanni. Massaaži on võtnud esialgu vaid Tannar. Lamatakse kivist alusel ja kohalik mees küürib nuustikuga üle keha. Kutsub teisi ka, 20 lari lugu. OK, seda iga päev ei saa, läheme ka seansile. Selgub, et vaatamata duši all käimistele tuleb meil veel mustust maha küll. Vahepeal käime puhkeruumis õlut ja teed joomas - viimase on keegi kamba peale tellinud. Üle aja ei lasta olla, juba 15 minutit enne täistundi tuletatakse meelde. Poolmärgadena tuleme kell 19 saunast välja ja istume väljas sauna ees pingil. Nüüd on küll hea puhas tunne! Siis liigume vanalinna, kus tänavad on tihedalt täis baare ja kohvikuid. Mõni tänav ongi vaid üks suur kohvik-baar. Istume seal ühe laua taha ja tellime süüa-juua. Mina võtan kanasašlõki ja mahla, kamba peale aga paar liitrit veini. Oleme heade veinidega ära rikutud, siin pakutav ei meeldi eriti. Kuid järgi ka ei jäta! Jalutame läbi õhtuse Tbilisi melu tagasi ööbimiskohta. Lahendame ka kaasavõetud veini ära. Siis aga saabuvad Nižni Novgorodi matkajad - ka 6 inimest, käisid Svaneetia mägedes. Teised lähevad tuppa, mina ja Andres aga jääme venelastega juttu ajama. Selgub, et meil on palju ühist - mäed, suusatamine, füüsika jms. Selgub, et nad tõusid kunagi Svaneetias Adishi jäämurrus üles - tean mida see tähendab! Vahetame Aleksei Bohanoviga aadresse. Saan magama alles poole 3 ajal öösel.


16. Reede, 02.08 - Tbilisis
Ärkame 9-10 vahel. Ilm on täna jahedam, taevas pilves. Nižni Novgorodi omad sätivad ärasõidule - Armeeniasse, Jerevani. Sealtkaudu sõidavad ka koju, Venemaale.Venemaa katkestas ju hiljuti lennud Gruusiasse, kuid inimesed leiavad ikka lahenduse. Ühed lennufirmad kaotavad, teised võidavad. Täpsustame Levaniga ka meie ärasõidu aega (siit kell 2:50 öösel, lend TK377 on kell 5:25) ja palju talle maksame (3 ööd - 450 ja sõit 80, kokku 530 lari). Jätame 
Nižni Novgorodi omadega nägemist, vaid üks neist jääb veel siia - Saša. Levanil on ka külalisraamat, kuhu ta palub midagi kirjutada. Sain inspiratsiooni eileõhtusest koosviibimisest ja kirjutan külalisraamatusse nii eesti- kui venekeelse jutu. Mõte selles, et Levan oma tegevusega ühendab inimesi maailma eri paigust. Tema pool peatuvad tihti näiteks leedukad - külmkapi peal on vastavad embleemid ja kleepsud. Läheme Tannariga veel linna peale. Esmalt vahetan 60 USD larideks, kuna viimaste varu on mul lõpukorral. Siis aga läheme Saarbrückeni silla juurde tuttavasse Tifilisi restorani, seekord väliterrassile. Mina tellin kohvi ("americano"), kohaliku õlu, kebabi, friikartuleid ja kurgi-tomatisalati. Teenendus on seekord paraku aeglane - kebabi tuli kaua oodata. Kuid kiiret pole, ajame Tannariga juttu maast ja ilmast, räägime mõlemad oma töödest ja tegemistest. Vahepeal astub ligi üks kohalik noormees ja küsib viisakalt raha puudustkannatavatele inimestele. No kuidas Sa keeldud, kui ise ajad kahe suupoolega head ja paremat sisse - annangi mõned mündid kohalikule Robin Hoodile. Läheme tagasi ööbimispaika, tee peal astub Tannar läbi lastekaupade poest. Ilm on mõnus, aeg-ajalt tibutab küll veidi vihma. Maksan Levanile 530 lari, tema kingib mulle pudeli ehtsat gruusia tšatšat. Et kui haigusvimm kallale tuleb, siis hoida lähedal ja pruukida. Laenan Raulile 50 lari - tal ka raha otsas ja tahab veel linna peal midagi osta. Teised on ka veel linna peal, mina ainukesena "kodus". Ajame Levaniga juttu, ta räägib Gruusia ajaloost ja vaatamisväärsustest. Et kui järgmine kord tuleme....Mainib samuti raftingu kohta - et parem olevat see teisel Zhinvali suubuval jõel, mis jääb Zhinvali-Barisakho-Shatili maantee äärde - on odavam (50 lari) ja "põnevam" - seal on kliente vähem. Teised tulevad ka tagasi, on toonud jäätist, mida maitseme. Tuleb tagasi ka Saša (Aleksander Malekhanov), kes töötab Nižni Novgorodi Rakendusfüüsika Instituudis. Ajan temaga juttu - selgub, et ta oli samal 2013.aastal, kui meie, Fani mägedes matkanud. Alaudini järved, Mirali kuru jne...Räägib ka oma teistest mäeskäikudest - näiteks Alpides Monte Cervino katse ja tõus Mount Blancile. Annab oma visiitkaardi. 


17. Laupäev, 03.08 - kojusõit - lennuk Tbilisi-Istanbul-Tallinn. Buss Tallinn-Tartu
Jälle saan magama alles südaööl, kella 1 paiku - seega saan magada kusagil poolteist tundi, sest juba kell 2:20 tuleme üles. Kotid on meil juba õhtul pakitud, nüüd vaid pesen ja joon veidi kohvi. Levani ise ei tule kaasa, ainult saadab meid teele. Täpselt kell 2:50 ongi auto ees ja tassime kotid peale. Täname, jätame Levaniga nägemist. Autosõiduks lennujaama kulub umbes pool tundi, kuid lennujaama ees on mitu rida autosid. Meie juht manööverdab osavalt ikka õigesse kohta. Ei jõu ära imestada, millise osavusega gruusia autojuhid suudavad ka kitsamaid läbipääse sentimeetrise täpsusega ära kasutada, kusjuures keegi ei sõimle ja ka plekimõlkimisi ei näinud. Täname sõidu eest ja tassime seljakotid lennujaama. Minu kott on ikka püsivalt 30 kg! Ilmselt tänu churchkeladele? Registreerume ja anname kotid ära, seejärel tõuseme kaldliftiga teisele korrusele, kus on passi- ja turvakontroll. Seekord katsutakse mind korralikult läbi - olen siis tõesti nii kahtlane? Nüüd jääb vaid oodata. Vaatame ringi tax-free poodides. Churckhelad on siingi müügil, kuid kordades kallimad (linnas olid ca 2 lari tk). Ostan viimase 10 lari eest puuviljasalati. Meie lend TK377 hilineb tud aega. Lõpuks saame lennukisse. Kuna vähe maganud, tukun alguses. Peale hommikusööki ja kohvi on enesetunne värskem, püüan kirjutada päevikut järgi. Istanbuli saabume loomulikult hilinemisega, nii et oma lennule TK1423 ei jõua. Läbime turvakontrolli ja läheme kohe Turkish Airlines letti, kus ilma igasuguste probleemideta antakse meile uued piletid järgmisele lennule TK1421, mis väljub kell 14:30 (kohalik aeg). Lisaks soovitatakse minna Turkish Care keskusesse, kust saame vautšerid, millede eest saame kompensatsiooniks süüa-juua, kuid seda vaid kindlatest söögikohtadest - nendest, mis vautšerile märgitud. Võtan pitsalõigu, friikartulid, coca-cola.  Jalutame hiiglaslikus Istanbuli lennujaamas, külastame tax-free kauplusi. Pikalt istume ühes mõnusas kohvikus, kus võtame kohvi. Ergutamiseks võtan 2x expresso, kuid see on liiga mõru ja liiga vähe. Americano oleks parem valik olnud. Siis aga ilmub tabloole juba lennu TK1421 värav - F9B. Jalutame sinnapoole, hinnanguliselt on see ca 1 kilomeetri kaugusel. Istume, ootame Tallinna lendu, enne seda väljub samast väravast lend Minskisse. Kohtan Jarno Habichti, kes tuli perega ka Gruusiast, käisid Svaneetias. Lõpuks saame lennukisse, istume kõik 6 ühes reas, mina - koos Olavi ja Heliga. Tahan vaadata filmi "First man", kuid selgub, et minu monitori kaudu ei saa esialgu ühtegi filmi kätte. Teen 2 korda täieliku restardi, hoides nuppu pikalt all. Siingi on kõige all Android! Lõpuks hakkab midagi tekkima, kuid ... vaid türgikeelne variant. Loobun filmidest, kompensatsiooniks võtan söögi peale 100 g türgi veini. Tallinnas on rattad maas kell 17:25. Küllalt kiiresti saame oma kotid kätte ja jätame nägemist. Me Rauliga läheme bussipeatusse, kus ongi Tartu buss ees. On ka vabu kohti. Ajame juttu, vaatame möödavilksatavat hilissuvist eesti maastikku. Kuigi laupäeva õhtu, on kombainid veel viljapõldudel tööl. Tartu bussijaamas jätan Rauliga nägemist, võtan takso ja lasen end koduukse ette sõidutada. Trepikojas on värvilõhna - remont on kenasti tehtud - seinade kollane värv särab. Kodus pole kedagi, ilmselt maal. Käin duši all ja pakin seljakoti lahti. Seekord siis jälle käidud ja üks ilus mägi "purki pandud".


Kokkuvõtted

Käigust on mul head muljed, loodan et ka teistel. Põhieesmärk (Kazbek!) sai ju täidetud. Kartused Truso ja Suatisi orgudes matkamise osas on tõesti ülearused - pigem on esimeses turiste ülearugi. Tõsi, Zakagorist kaugemale minekuks tasub eelnevalt taotleda piiriload. Arvasin, et joome seal kogu aeg head mineraalvett, kuid Suatisi orus oli korraks probleeme ka tavalise puhta veega - kus on loomakarjad, peab vaatama kriitilise pilguga üle, kust see pealtnäha puhas vesi tuleb. Tagantjärele veidi kahju, et ei tutvunud selle vulkaanilise päritoluga piirkonnaga põhjalikumalt - pärast loen, et kohe Kobi küla kõrval on vana kustunud vulkaan - Kabarjina (3142). Pikema matka korral oleks jõudnud käia ka Keli platool, kus 3000+ vanad vulkaanid Horisar, Šadilhoh, Šarhoh, Mepiskalo, Narvanhoh, samuti ilusad mägijärved. Käimata jäi ka Maili-Suatisi kurul, seda just halva ilma pärast - poleks nagunii midagi näinud. Saime nii head kui halba ilma; ülitugev tuul ja piiratud nähtavus ei lasknud paraku vaadelda Džimarai ja Maili tippe, Kolka liustikku jms. Isegi Kazbeki tippudest ei saanud lääne poolt korralikku pilti, oli enamus aega udu sees. Kuuldavasti on matkamiseks paremad ilmad sealkandis hoopis sügisel, septembris-oktoobris.


Kalle Kiiranen,
20.08.2018