Han Tengri 2018 päevik            

Sissejuhatus
    Lenin (2016), Ismoili Somoni (2017) ja nüüd ... Han Tengri (2018) ??? OK, andsin endale aru, et Han on tehniliselt ikka karmim mägi kui eelmised kaks. Juba köisi on seal harjal üle 1000 m, lõunapoolse marsruudi laviiniohtlikust "pudelikaelast" rääkimata. Eestist on sinna tippu jõudnud seni 18-20 inimest, nii lõunast kui põhjast. Tagantjärele - asi osutus veel karmimaks, kui esialgu arvasin. Esmalt ma asjasse väga ei süvenenud, kuigi infot sai ikka vanast harjumusest otsitud. Huvitav oli näiteks vaadata venelaste 2016.a. tehtud 14-osalist filmi. Seal oli sadulal ööbimine lumekoopas - ehk saame nüüd ka seda proovida? Seekord olid mineku algatajad minu eelmise aasta Pamiiri-retke head kaaslased Krista ja Ain. Katrin kutsus jällegi Pamiiri, Moskvina laagrisse - mul on seal käimata ju Korženevskaja ja Azadi. Kuid mägimatkaja usk ei luba kaks aastat järjest ühes ja samas kohas olla. Lisaks ei sobinud esialgu mulle ka Pamiiri-grupi ajaline plaan. Minu asemel läksid sinna 2 minu varasemat matkakaaslast Einar ja Tannar. Kuid Han Tengri piirkonnas ei olnud ma varem käinud, kuigi varasemast on Tjan-Šanist lausa 6 matka kirjas. See asjaolu oli minu jaoks suur argument. Siiski olin tükk aega kahevahel, alles 25.aprillil teatasin Kristale ja Ainile, et "olen käsi" Hanile. Muidu olid nad valmis kolmandaks liikmeks võtma kohapealse giidi. Kõrgõzstanist, Lõuna-Inõltšeki liustiku poolt korraldab seal tõuse varasemast tuttav Ak-Sai Travel, kontaktisikuks oli seekord keegi Timur. Krista suhtleski temaga.
    Alternatiivne võimalus on tõusta Põhja-Inõltšeki liustiku poolt, sealne laager on aga juba Kasahstani territooriumil - viimane ulatub terava kolmnurgana Han Tengri tipuni. Põhjapoolne tõus on juba alguses äkilisem, kuid laviinioht on seal väiksem. Sadula peal (5800) aga saavad mõlemad marsruudid kokku ja edasi on sama harja pidi tõus. Meie otsustasime siiski lõunapoolse tõusu kasuks. Sealt laagrist tõustakse ka selle piirkonna teisele ja raskemale 7-tuhandelisele - Pobedale (Džengiš, 7439).
    Otsustasime võtta täispaketi (1950 USD, meil läks tegelikult 1646 USD = 1445 EUR) ning lisaks käia enne eel-aklimatil Ala-Archas (ca 3300 m). Siin on esialgne ajaline plaan. Täitsime ka vastava ankeedi. Ak-Sai Travel soovis saada ka ca 1/3 ettemaksu - see oli näo kohta 550 EUR. Hiljem, kohapeal tuli maksta koos Ala-Archa sõiduga (ca 20 EUR) veel 1040 USD = 913 EUR.     Lennukipiletid võtsin aprilli lõpus - ikka vana hea Turkish Airlines, läbi Istanbuli. Kui muidu ikka economy, siis tagasisõidupileti võtsime veidi kallima - economy semi-flexible. Et juhul, kui vaja muuta kuupäeva, oleks odavam. Ühtekokku maksin piletite eest kokku 581 EUR. Mägikindlustus 30 päevaks koos Austria Alpiklubi liikmemaksuga läks maksma 456 EUR. Lisaks veel kohapealsed kulud (toidud, gaasid jms.). Ühtekokku tuli eelarveks ca 2600 EUR. Tellisime ka kõrgmäe telke (80 USD), kuid neid tegelikult ei võtnud, kuna kolme peale 2 kahelist Redfox Fox Explorerit on kaalu poolest ebaökonoomsed, kolmekesi oleks ühes aga kitsas. Asja ajas ära ka minu Coleman Caucasus 3, mis vajab küll suuremat platsi, kuid see-eest on kolmele inimesele parajalt avar ning mahuka eeskojaga. Aini kätte oli jäänud üks 25-meetrine ca 9 mm köiejupp - seda oli meile kolmeseks seonguks piisavalt. Ühisapteek varasematest varudest oli Kristal, lisaks võttis igaüks ka midagi kaasa. Pulss-oksümeeter oli Ainil; seekord oleme osalised ka ühes teadusuuringus, kus otsitakse kõrgusetaluvuse/talumatuse geneetilisi põhjuseid - andsime selleks Geenivaramusse vereproovi - st. oleme nüüd "geenidoonorid".
    Endale ostsin uue kergema seljakoti (Redfox Light 100, 2 kg), mahuka transpordikoti (Tatonka 150 l), kergema sulejope (Redfox West Face Extreme, 770 g), priimuse MSR Windburner, 1-liitrise potiga jms. Käisime Katriniga mägede õhku hingamas ka varem - 27.05-04.06 Damavandil. Ainiga võtsime aga 9-10.juunil osa ka Karula-laagrist, kus kohtusime mitmete vanade matkakaaslastega - Einar, Tannar, Olev jt. Nii olime kenasti retkeks valmistunud, kui vahetult enne ärasõitu, 13.juulil saan Katrinilt Tadžikistanist teate, et Kõrgõzstani kopter MI-8 on 9.juulil alla kukkunud. Tõesti, veidi guugeldades leian vastava artikli - põhjuseks oli tugev küljetuul. Ukrainlanna Tanja, kes ootab kopterit parajasti Karkaras, kinnitab fakti. Ak-Sai Travel kinnitab ka juhtunut, kuid rahustab, et nüüd kasutavad nad Kasahstani koptereid ja lennud toimuvad. Nii, veidi ärevalt, ligineb ärasõidupäev, 16.juuli.

1. Esmaspäev, 16.07 - Ärasõit
    Ärkan ka ilma äratuskellata 5:15 paiku üles. Eile olime maal, tegime sauna ja õhtul vaatasime veel jalgpalli MM finaali ära - Prantsusmaa vs. Horvaatia. Kuidagi kurb on lahkuda, kusjuures see tunne on viimastel aastatel ka varem kummitanud. Keedan kohvi ja teen süüa. Tulevad üles ka teised. Kaupo ja Kaarel viivad mind oma autoga kella 7:15-ks Tartu bussijaama, kust kell 7:30 väljub Lux Express buss Tallinnasse.  Suure transpordikoti (29,3 kg) annan alla, väikese ( ca 9,1 kg) võtan üles. Jätame nägemist, pojad mainivad midagi kainest peast ja mõistlikest otsustest. Bussis püüan lugeda, kuid uni on veel silmas. Tukun. Väljas on ilus ilm. Lennujaamas olen varakult - kella 9:45 ajal. Vinnan oma kotid üles ootesaali, käin WC-s ja ootan teisi. Krista ja Ain tulevad alles kella 11 paiku. Ka nende suured kotid on soliidsed - 26-28 kg. Registreerume kell 12:30 väljuvale Tallinn-Istanbul lennule TK1424 ja anname ära oma pagasisse minevad kotid - need kvalifitseeritakse suuregabariidilisteks ja tuleb lohistada eraldi akna juurde. Seejärel on turvakontroll - minu väike seljakott uuritakse läbi, põhjuseks - toiduained (juust jms.). Ootame väravas 13, võtame baarist mõned joogid, kes õlled, kes - vett. Saadame ka esimesed pildid FB-i. Minu istekoht lennukis on seekord küllalt eesotsas, Krista ja Ain on tagapool. Lennuk stardib kell 12:50, sõit Istanbuli kestab veidi üle 3 tunni. Istanbulis on tunduvalt palavam (+30C), kuid hoones on õnneks konditsioneer. Istume baarides - ühes võtan juustu ja kannu "Efes" õlut, teises baaris - veidi tõsisema toidu ja sama õlle. Krista otsib oma elektrisoojendusega kinnaste jaoks 12V akupanka - ei ole, enamus on 5 või 9 V-ga. Kuigi viimaste valik on väga suur. Siis on aeg minna väravasse 202, kust kell 21:30 väljub Istanbul-Bishkek lend TK348. Peale saame alles 21 ajal. Tukun, vaatan Damavandi-reisil alustatud filmi "The Revenant" ("Mees, kes jäi ellu" - sümboolne, kas pole? ) lõpuni, püüan ka lugeda. Loen hetkel Richard Feynmani "Kuus kergemat lugemist", mis, nagu selgub, polegi nii kerge. Pakutakse süüa-juua - võtan, kuid pole eriti isu.

2. Teisipäev, 17.07 - Bishkek (700) ja Ala-Archa (2100)
    Eespool koidab. Lennuk on ca 10 000 m kõrgusel, kuid minu spordikella Garmin Fenix 5 kõrgusemõõtja (mis arvestab õhurõhku) näitab kangekaelselt ca 2000 m. Samas, mobiiliäpp GPS Data näitab kõrgust adekvaatselt. Väljas on juba valge, kui jõuame Bishkeki kohale. Lennuk aga ei maandu, vaid tiirutab kõrgemal linna kohal. Teatatakse, et all on äikesetorm ja lennuk suundub Shymkenti - see tähendab ca 400 km tagasilendu lääne poole. Maandume Shymkentis  kell 3:40, aga välja ei lubata - hiljem kodus vaatasin kaardilt, et see linn on ju Kasahstanis! Ootame kannatlikult, lennukisalongis on küllalt umbne. Väljas on ilus ilm, kaugemal näeme mitmeid koptereid. Uuesti tõuseme õhku 6:50, Manasi Rahvusvahelises lennujaamas maandume umbes tunni aja pärast. Passikontroll sujub ladusalt, ka pagasi saan kiiresti kätte, panen käru peale. Krista ja Ain on kusagil tagapool, ootan neid välisukse juures. Kui välja minna, siis samast uksest tagasi enam ei saa - tuleb minna teise ukse juurde ja läbida esialgne pagasikontroll. Imestame, et Ak-Sai Traveli esindajat vastas ei ole. Siis aga juhib üks noormees meie tähelepanu selle firma esindusele siin lennujaamas - ise ei märganudki seda. Käime seal rääkimas - sellesama noormehe kliendid ei saabunud ja ta võtab meid oma auto peale ning viib linna. Sõit Ak-Sai Traveli kontori juurde kestab ca 40 minutit, asub see Sultan Ibraimovi 113/2, kusjuures samas on ka Red Foxi kauplus. Kohtume seal kohe ka Timuriga. Kitsas seal on, kuid jätame oma transpordikotid Ala-Archas mittevajaliku varustusega siia, ülejäänud viime alla dziibi peale, seejärel aga käime lähedalasuvas sööklas "Buffet" (Chuy Avenue 147/1) söömas - väga viisakas koht, saab maksta ka kaardiga. Mis on aga siin kaardimaksete iseärasuseks - tšekile tuleb anda allkiri. Tee peale jäävas pangas ostame dollarite või eurode eest ka kohalikku raha - 50 euro eest saan 3960 somi, st. 79,2 somi/euro. Muide, 100-somise peal on ka Han Tengri pilt! Raha olemas, nüüd ostame poest ka jooke, präänikuid ja jäätist. Tuleme tagasi ja kell 11:55 hakkame sõitma Ala-Archa poole. Juhiks on üks omamoodi turske sell. Umbes 1 tund sõitu ja kella 13 paiku oleme Ala-Archa rahvuspargi keskuses. Kõrgus umbes 2100 m. Seal on korralik võõrastemaja ja parkimisplats, ümber aga ilus kuusemets. Värava juures pakutakse võimalust hoida kotkast käe peal ja siis pilti teha. Paljud kohalikud on peredega siia sõitnud ja veedavad aega. Istume mõnda aega väljas varjualuses, mis ilmselt teejoomiskoht. Ain ja Krista võtavad hiljem toa hotellis, mina valin telgis ööbimise samas maja lähedal muruplatsil. See on ka tasuline - 200 somi. Käime ka jalutamas, teisel pool oja kohtume ühe perega, kus pereisa Ruslan on siin sündinud, kuid elavad praegu kõik Pariisis. Tunnevad elavat huvi, kust me oleme ja mis plaanis on, annavad oma kontaktandmed. Tuleme tagasi hotelli. Õhtusöök kolme peale on ca 16 euri, maksmine muidugi kohalikus valuutas. Tellime ka hommikusöögi kella 8-ks. Käin ka Krista ja Aini juures 2.korruse hotellitoas pesemas ning kell 18 (seni kõik Eesti ajas) läheme magama. Enne seda panen kella kohalikule ajale 21 - st. +3 tundi juurde. Edaspidi siis kohalik aeg.

3. Kolmapäev, 18.07 - tõus Ala-Archa keskusest (2100) Razeki hüti juurde (3300)
    Äratus on kell 7. Väljas ilus ilm. Telk on pealt veidi niiske - kaste. Pakin asjad kokku ja viin varju alla, kus eilegi istusime. Kohalikud julged oravad tunnevad elavat huvi minu seljakoti, täpsemalt selle sisu vastu. Pakun neile küpsist - võetakse lahkelt vastu. Kell 8 on hommikusöök - kohv, leib, muna, tatrapuder - kokku ca 3 euri. Pakime seljakotid ja kella 9:20 paiku hakkame liikuma üles Razeki hüti poole. Orienteerumisega raskusi pole - meil on hea kaart ja raja kõrval on korralikud viidad ja märgid. Umbes 100 m majast eemal tuleb suunduda vasakule (k.s.) Ak-Sai orgu ja teerada hakkabki seal metsa vahel ülespoole kerima. Ümberringi on Tjan-Šani kuused, kibuvitsad, artšad. Kui uskuda viita, siis Razeki hütini (3300 m) on ca 6 km, kõrgusevõttu on aga 1200 m. Ülevalpool mets taandub ja järsk tõus asendub laugemate nõlvade ja alpiaasadega. Vett siin ei ole, sogane Ak-Sai jõgi kohiseb paremal pool (k.s.) kaugel all. On huvitav kivi "Murtud süda", kus teeme puhkepeatuse. Liigume kokkulepitult nii: Ain, Krista, Kalle. Kella 12 paiku oleme kose juures, kus rada kulgeb kivide ja võsa vahel. Õigupoolest jääb kosk rajast vasakule (k.s.) eemale ning selle juurde me ei jõudnudki. Kuid raja peal teeme väikese puhkepeatuse, sööme-joome. Teisi gruppe näeme siin ka, kuid neid on siiski üllatavalt vähe. Edasi tõuseb rada moreenidele, kõrgust on siin juba 3000 m. Veel 200 m tõusu kaljudel ja näemegi Razeki mägihütte, enne seda on aga lausa metallväravad. Siin on tegelikult mitmeid majakesi ja loomulikult ka telke, kõik asuvad mõnusas moreenitaskus, kus voolavad madalad ojakesed. Joogivett võetakse siiski kaljudelt langevast kosest. Kell on 14, seega 5,5 tundi kulus tõusuks. Möödume esimesest hütist ja jään ühe telgi juures ühe vanema mehega juttu ajama, too näitab mulle pilti, kus ta on sõjaväes koos ühe eesti mehega, ütles ka nime. Imelik, et taolisi pilte nüüd mägedesse kaasa võtab - ju on sõjaväes olemise aeg osadele elus nii tähtis sündmus. Liigume edasi tagumise hüti juurde, kuid seal selgub, et Ak-Sai Traveli oma on ikka see esimene. Tuleme tagasi ja hõivame ühe suurema telgiplatsi. Siis aga läheme hütti ja tellime lõunasöögi - supp ning nuudlid liha ja salatiga, joogiks on tee või kohv. Laual on ka maiustusi - kompvekid-küpsised. Võtame terve päevakomplekti (1500 somi = 19 EUR), telgikoht maksab 100 somi. Telke ja inimesi on siin päris palju. Osad tulevad kusagilt ülaltpoolt alla, osad ronivad samas kaljudel. Paneme ka oma telgi püsti ja viidame aega. Ühed hoiatavad, et lähedalasuv ojake võib õhtul meie platsi üle ujutada. Ilm on kena, taevas osaliselt pilves. Õhtusöök on liiga rammus - öösel oli kõhus raske tunne. Käimla on moreenvalli taga, sinna on oma 20-30 m ronimist ja siis peab ka olema ettevaatlik. Õhtul ojakesete veetase tõesti tõuseb, kuid meie telgini see ei ulatu. See veetõus on imelik, kuna ojake saab ülalpool alguse maa seest (allikast?), mitte otse liustikult. Magama läheme peale kl. 21.

4. Neljapäev, 19.07 - Razeki laagripaik (3300)
    Äratus kell 8. Ilus ilm. Kõik kurdavad, et magasid halvasti. Mina käisin öösel ka üks kord väljas käimlas - pimedas oli päris tegu rusunõlval tõusta ja laskuda. Kuklast kergelt valutab, liikmed on kanged. Alguse asi... Eile kõrvetasin jalad ja käsivarred päikese käes ära - oma lohakus, ei määrinud korralikult kreemiga. Ka täna tõotab tulla väga ilus ilm. Kell 9 on hommikusöök - kohv, väga hea munapraad + tomatid jms. Lisaks leib, juust, vorst, maiustused. Kella 11-12 vahel käime allpool jalutamas - Razeki laagrikoha väravate juures mäenuki peal olevat mobiiliside. Tõesti on - Krista helistab Timurile ja palub homseks kella 11:30-ks meile autot Ala-Archasse vastu. Seejärel jalutame mööda moreenvalli harja tagasi. Lõuna teeme seekord ise - tee, võileivad (Kristal on kaasas lausa seemneleib!), präänikud. Mina teen veel kiirkaerahelvestest putru. Peale lõunat, kella 14-15 vahel käime teist korda jalutamas - seekord ülespoole, Utšiteli tipumarsruudi algusesse, kõrguseni 3450 m. Esimese õhinaga arvasin, et käime ehk ka tipus ära, kuid loobume siiski. Oru lõpus aga paistab Ak-Sai liustiku jäämurd, kusagil seal on ka Korona, Vaba Korea jt. tipud. Kui tagasi jõuame, keedame uuesti teed, peale närime küpsiseid. Ühed ronivad kose kõrval kaljut, jälgime mängu. Eesronija on peajagu üle tagumistest, viimased lihtsalt žumaaritavad raskemad lõigud köit mööda üles. Kuid enne päikeseloojangut tippu nad siiski jõuavad. Enne õhtut külastavad laagrit ka kaljukitsed, nad liiguvad üle moreenvalli allapoole. Magama läheme kella 21 paiku.

5. Reede, 20.07 - laskumine tagasi Ala-Archa keskusesse, sõit Bishkekki. Hotellis Ak Keme.
     Äratus on seekord 7:20. Tõotab tulla jälle ilus ilm. Öösel käisin ka korraks väljas - oli soe. Pakume asju, siis kella 8 ajal käime hütis hommikusöögil - puder, sandvitš, kohv. Täname perenaist ja jätame nägemist. Pakume oma laagri kokku ja veidi enne 9 stardime. Kaljudel laskumine kohe hommikul on küllalt tüütu - keha pole veel harjunud taolise akrobaatikaga. Täna liigub siin rajal juba tunduvalt enam rahvast kui siia tulles. Kose juures võsa vahel teeme puhkepeatuse; siin laagerdab mitu gruppi. Olen siiatuleku ajal ära kõrvetanud käsivarred ja ka kaelast altpoolt, kuhu nokkmütsi kaelakate ja ka särk ei ulatunud - need nüüd punetavad ja kipitavad. Õnneks hakkasime piisavalt vara liikuma, osa maad saame varjus olla. Allpool tuleb ikka väga palju rahvast vastu, kohati peab lausa ootama. Alla Ala-Archasse jõuame minutipealt, kell 11:30. On janu, ostame Ainiga baarist õlut. Auto on parkimisplatsil ka ootamas, seekord mitte suur dziip, vaid tavaline sõiduauto. Paneme asjad peale ning läheb sõiduks. Mekime õlut ja ajame juttu. Meid püütakse viia jälle Ak-Sai Traveli kontori tagaukse juurde, kuid seal on paraku tänavaremont, peab auto kaugemale jätma. Ain ja Krista lähevad sisse, mina aga vahetan siinsamas kõrvaltänaval oma riided ja jalanõud, siis aga lähen ka kontorisse. Teised jätavad oma transpordikotid siia, minul on see väiksem (mahub veel autosse), võtan kaasa. Sõidame seejärel linna ääres, vana lennujaama juures asuvasse uhkesse Ak Keme hotelli (Mir Avenue 93). Kõrge hoone, liftidega, all on baar ja restoran, väljas aga ujumisbasseinid ja baarid. Saame toad 3. korrusele - 1308 (Ain ja Kalle) ning 1309 (Krista). Käime kohe duši all, pesen mõnuga. Siis läheme liftiga alla baari, et õlut osta - seda aga ei ole, on vaid viina ja konjakit. WiFi on ja ei ole ka - parooliga, viimaseks on toanumber. Kuid toas me ühendust ei saa, vaid all fuajees ja seegi on vilets. Teine jama - tubades on konditsioneerid, kuid jahedat õhku sealt välja ei võlu - tsentraalne jahutusseade lihtsalt ei tööta. Liftidega on see iseärasus, et võib nende uste vahele jääda - sulguvad väga ootamatult. Et uhke hotell, kuid pisikestes detailides lonkab. Läheme linna peale - kõigepealt panka raha vahetama ja siis poodi. Pank on lähedal, kuid peame seal kaua järjekorras ootama, lisaks peab rahavahetusel olema pass kaasas. Saan 70 euro vastu 5523 somi, st. kurss on 78,9. Teisel pool teed on toidupood - seal on päris hea valik. Ostan 1433 somi (18 eurot) eest toiduaineid, maksan aga kaardiga. Tuleme tagasi hotelli, pesen pesu ja panen rõdule nööri peale kuivama. Õhtupoole läheme Ainiga alla välibasseinide juurde õlut otsima. Läheneme "valelt" poolt - baaritüdrukud teatavad, et kui basseini tahame, peab teiselt poolt tulema ja maksma (300 somi). Ei taha basseini, tahame vaid juua ja süüa. Sellega lepitakse, juhatatakse lauda. Tellime õlut ja naudime õhtut. Basseinis ujutakse aga päris agaralt. Ain helistab Kristale, viimane tuleb oma toas rõdule ja viipab. Tuleb ka alla meie juurde. Tellime nüüd ka süüa - mina tellin praetud forelli, Ain - suši ja Krista - pizza. Mõnus istumine, asjalikud noored kirgiisi tüdrukud teenendavad. Kokku läheb see maksma 2645 somi. Jalutame veel õhtuse linna peal, siis tagasi hotelli. Pakin homseks asju. Ainil on kõhuprobleemid - põhjuseks ehk suši, seda ju ei kuumutata läbi?

6. Laupäev, 21.07 - sõit Bishkekist Karkarasse (2030)
    Äratus kell 7. Oli ebaühtlane uni, hommikul ei kuulnud-tundnud oma kella värinat-helinat. Käime all restoranis hommikust söömas. Seal on nn. rootsi laud, valid mida tahad. Kohtame seal kohe tuttavaid mehi eelmise aasta Moskvina laagrist - Yura (Yura Khvostik, Ukraina), Max (Maksim Želimalai, Venemaa) jt. Esimene rõõmustab ja mainib, et see kohtumine on hea märk! Hotellis on loomulikult ka muud rahvast - silma jäävad jaapanlased ja hindud. Läheme tagasi tuppa ja lohistame oma rasked kotid lifti juurde, sõidame alla. Buss lubati Ak-Sai Traveli poolt kella 9-ks. Veel on aega, Yura grupi omad lähevad lähedalasuvasse spordipoodi gaasiballoone vaatama. Lähen ka - seal on Colemani omad. Esialgu ei osta, jääme lootma Red Foxi poe ja seal müüdavate järeleproovitud Kovea balloonide peale. Tulen tagasi ja laadime oma asjad valgesse mikrobussi, ise istume kolmekesi ees pingil. Bussis on veel ukraina-vene punt, norra tüdruk Kari ja Uus-Meremaalt pärit 57-aastane Adrian. Stardime kell 9:30, esialgu sõidame Ak-Sai Traveli kontorisse. Krista ja Ain võtavad sealt oma transpordikotid, samuti maksame sularahas Ak-Sai Travelile ülejäänud osa paketist, mina - 1040 USD. Vastu saame vastava tšeki. Saame grupi peale ka vautšeri (mis tuleb baaslaagris ära anda) ning individuaalsed piiriload (mis piiripunktis ära võetakse). Red Foxi poest aga ostame 5 gaasiballooni (Kovea 230 g, 25% propaani), mis maksavad 6 USD/tk. Maksmine kohalikus rahas - Ain maksab kokku 2000 somi. Läheme seejärel välja busside juurde - Timur jagab igaühele Ak-Sai Traveli meeneid, sh. praktilise väikese kollase seljakoti. On palav ilm, õnneks ostsime juua kaasa. Kell 10:30 läheb lõpuks sõiduks Karkara poole - seda on aga 460 km ! Suurem peatus on enne Issõk Kuli järve kohviku "Ак илбирс" juures, kus käime söömas. Teatatakse, et kuni 300 somi eest tasub Ak-Sai Travel. On palju liharoogasid, kuid kuumaga ja veel enne matka ei taha riskida, võtan tagasihoidlikult vaid paar keeksi ja juua. On ka mõned banaanid. Edasi kulgeb sõit mööda Issõk Kuli põhjakallast, kus kohati on väga hea asfaldt, kohati aga on teetööd ja raputab päris korralikult. Karakolist me läbi ei sõida, vaid pöörame teatud kohas vasakule - siit on veel ca 120 km Karkarasse. Siin on kruusateed juba rohkem. Samas, ümbrus on väga ilus - lauged rohelised mäenõlvad, tjan-šani kuusemetsad, jõgi, karjamaad. Paljudes kohtades on mobiilsed mesitarud. Kella 17 paiku jõuame Kõrgõzstani piiripunkti, kus asub üksik vagunelamu ja tõkkepuu. Kalašnikovi automaadiga sõduripoiss korjab kokku meie passid ja piiriload. Esimesed saame varsti tagasi, teisi - mitte. Karkara baasi (2030) jõuame kella 18:20 ajal - seega kulus sõiduks peaaegu 8 tundi. Kujutab see ilusat rohelist aasta laia jõe kaldal, kus on mitu statsionaarset hoonet (söökla, saun, WC jms.), samuti mitu rida kollaseid suuri Red Foxi telke. Aini sõnul on siin palju juurde ehitatud, võrreldes paar aasta taguse ajaga, kui ta viimati siin käis. Käime vaatamas - WC-d jm. hooned on tõesti väga kaasaegsed ja kvaliteetsed. Saame kohad ka telkidesse, mina olen koos Uus-Meremaa mehe Adrianiga. Kell 19 on õhtusöök - valik on hea ja maitsev! Ajame lauas kaua juttu. Norralanna Kari on just äsja käinud Leninil ja loodab nüüd (koos giidiga) teha ka Han Tengri ära. Adrian on üksi ja pole nii kindlate plaanidega. Tagasi telkide juurde läheme juba pimedas. Kuid ka telkides on elekter ja valgustus sees. Ajame enne uinumist Adrianiga veel juttu - ta on insener ja tal on Uus-Meremaal oma konsultatsioonifirma, reisib palju, sh. ka purjekaga. Küsib minult, et kas ma Uus-Meremaa füüsikuid tean? Jään mõttesse.... Ernest Rutherford - muidugi! On sündinud seal, kuigi planetaarse aatomimudeli mõtles välja ikka Inglismaal, Cambridges. Öösel tõuseb tuul ja rabistab paar piiska vihmagi.

7. Pühapäev, 22.07 - kopterisõit Karkarast (2030) Lõuna-Inõltšeki baaslaagrisse (4060)
    Äratus on kell 7. Väljas jätkuvalt ilus ilm, lisandunud on vaid tugev tuul. Selg on veidi kange - võimlen kergelt, seejärel käin pesemas. Kell 8 on hommikusöök - väga hea! Antakse lootust, et saame kopteri peale täna kell 13. Teisel pool jõge ongi näha Kasahstani kopterit, mis varsti ka meie juurde jõuab, enne teeb aga proovilennu. Pakime telgi juures oma seljakotid ära ja viime nad veomasina juurde, kus kaalutakse ära kõik, nii kotid kui inimesed ning pannakse kirja. Iseenesest, täispaketi omadel kaalupiirangut ei ole, kuid kopteril on siiski lõplik tõstejõud ja seda ei riskita ületada. Kaalumisest veel niipalju, et seda tehakse lausa 3 korda. Jääme ootama, mina võtan sööklamajas veel 2 USD eest tund aega WiFi- ühendust. Loen uudiseid ja saadan ka ise infot ja pilte. Viimased peaksid olema väiksemad kui mobiilis või fotokas nad vaikimisi on, vastasel korral võib jäädagi ootama. Kella 13 paiku osad meist söövad kerge lõuna, mina söön vaid 2 banaani. Lõpuks kopter maabub ka meie laagriplatsile. See pole MI-8, vaid MI-17. Peale alpinistide ootab pealesaamist ka grupp jaapani turiste. Nad sõidavad korraks baaslaagrisse või kõrgemale liustikule, teevad seal oma pildid ära, seejärel viiakse tagasi. Kopter saab samas ka kütust, ootame aupaklikus kauguses. Meie suured kotid viiakse veoautoga ka kopteri juurde ja laaditakse peale. Siis kutsutakse ka inimesed peale ja 13:35 läheb sõiduks. Käib ringi ka leht, kuhu igaüks kirjutab oma nime ja allkirja. All on esialgu näha ilusat rohelist maastikku - karjamaad, kuusemetsad. Siis aga asendub pilt veidi karmima maastikuga - kaljud, rusunõlvad, kivised laiad jõelammid. Kaugemal paistavad ka lumised tipud. Ühes orus näen suurt jäätükkidega järve, mis täidab terve oru - ilmselt salapärane Merzbacheri järv ? Nüüd oleme juba lumiste tippude kohal või kõrval. Sõit kestab umbes 40 minutit, kopter maandub liustikumoreenidele tejtud platsikesele. Meie läheme maha, kotid loobitakse ka samasse hunnikusse, jaapani turistid viiakse aga edasi liustikule. Ka siin on väga ilus ilm. Umbes 100 m kaugusel on näha kollaseid Red Foxi telke. Tassime sinna ka oma kotid ja meid jagatakse telkidesse. Ain ja Krista on ühes, mina koos venelase Maxiga oma telgis, Adrian ja Kari on kolmandas. Siia laagrisse on kenasti näha nii Han Tengri korrapärane koonus (7010) kui ka Pobeda (Džengiš, 7439) võimas lumine hari. Uhkeid tippe on veelgi - laagrist põhja pool, teisel pool liustikku kõrgub 6050 m kõrgune Gorki tipp, ida pool - 5504 m kõrgune Trehglavõi jne. Ain väidab, et paar aastat tagasi oli ka baaslaagris kõik lume all, nüüd on ikka kivine. On lõunaaeg, läheme suurde kollasesse sööklatelki lõunale. Seal kohtame kohe eelmisest aastast tuttavaid türklasi. Peale lõunat ajame juttu mitmete uute tuttavatega - bulgaaria, USA, armeenia alpinistid. Teeme kohe ka grupipildi Han Tengri taustal. Kuuleme, et Ak-Sai Travel on palganud lausa Nepaali šerpad siia köisi paigaldama. On tõesti 3 tõmmuma näoga meest, kelledega viisakalt paar sõna vahetame. Esialgu pole veel keegi siitpoolt kummaski tipus käinud. Õhtusöögilauas kohtume ka ukrainlanna Tanjaga. Temaga koos on seekord Evgeni Lepikhin, kes kohe küsib Üllar Põllu kohta - ta oli 2013.a. selles grupis, kus üks ukraina mees Borodkini ribil lõhesse kukkus. Üllarile on Elbrus meeldima hakanud, vastan. Õhtul, kui Päike loojub, läheb kohe jahedamaks. Kuid öö ei ole külm, magan lühikestes riietes magamiskotis, siselinaga. On isegi palav. Kuid uni on hea. Miks ka mitte - seni on kõik sujunud plaanipäraselt!

8. Esmaspäev, 23.07 - kohanemine baaslaagris (4060)
    Ärkan juba kella 6 ajal, kuid üles tulen ikka kell 7. Max kõrval veel magab. Väljas on ilus ilm - vaikne, vaid üksikud pilved on taevas. Enesetunne on hea, vaid selg on veidi kange, võimlen. Kõht on veidi lahti, öösel kella 2 paiku käisin peldikus. Viimane, plekiga kaetud majake asub paremal pool (orogr.) moreeni, veidi allpool; vasakult (Pobeda) poolt võetakse joogi-ja pesemisvett. Hommikul otsin siiski, kust saada vett pesemiseks. Võtan moreenilombist - seda muidugi suhu ei võta. Tegelikult on sööklatelgi juures pesemiskoht ja puhta veega plastvaadid. Hiljem hoolitsen selle eest, et termoses oleks ka sooja vett hammaste pesemiseks. Söögikorrad baaslaagris : hommikusöök - kell 9, lõuna - kell 14 ja õhtusöök - kell 19. Hommikusöögiks on seekord hirsipuder, juust-vorst, saiakesed, kohv. Maiustused (kompvekid-küpsised) on alati laual. Kohtan jälle tuttavat Moskvina laagrist - vene giid, kes nüüd oma grupiga tahab käia Pobeda tipus. Meie aga lepime kokku, et kell 11 läheme liustikumoreenile jalutama. Monteerin kokku lumelabida, kuigi seda läheb vaja alles mõne päeva pärast. Halb uudis, et lubatud kõrgmäe telke ei saa rentida, peame läbi ajama oma telgiga. Nii oli Ain kuulnud laagriülemalt. Kell 11 stardimegi neljakesi, meie kolm (Krista, Ain ja mina) ning Adrian. Mul on kaasas kerge seljakott (veidi juua-süüa ja riideid) ning käimiskepid. Moreenidel on teetähisteks punased Ak-Sai Traveli lipukesed ja tuurid, orienteerumisega probleeme ei ole. Liigun enamus aega ees, enesetunne on hea. Moreenidel on palju rämpsu vanadest laagritest - telgisõrestikud, balloonid, puidust alused jne. Liigume umbes 1,5 tundi, siis teeme puhkuse. Tagasi sama teed pidi, laagrisse jõuame kell 13:15. Adrian otsustab, et ta siiski ei taha meiega Hanile tulla, läheb esimesel võimalusel tagasi. Ta olevat kunagi siinkandis juba käinud. Kingib oma matkatoidud meile. Puhkame, minu telgikaaslane Max aga valmistub peale lõunat juba mäkkeminekuks. Hani poole suundub koos giidiga ka norralanna Kari. Lõunasöögiks on esmalt supp, teiseks - kanaliha tatrapudruga + tomati-kurgisalat. Lisaks tee, präänikud, kompvekid. Isu on ka hea. Taevas Pobeda pool ja allpool tõmbub tumedaks. Ilmateade lubab 26.juuliks lumesadu. Baaslaagris on internet läbi satelliidi, tunnihind on 5 USD. Võtan 4 piletit (koodidega), kokku siis 20 USD. Ühe kasutan kohe ära, loen uudiseid - K&K Pamiiris, EW100 Karakoramis, Andras Kaasiku K2 üritus jms. Saadan ka ise - paraku ei taha FB saadetav pilt läbi minna, alles 4. katsega läheb. Sidetelgi kõrval on ka veebikaamera, aadress on http://aksaionline.com . Õhtusöök ja magama!

9. Teisipäev, 24.07 - tõus BC (4060) - Camp1 (4200)
    Äratus on kell 7, hommikusöök kell 9. Seejärel pakime seljakotte, kuna täna on plaan alustada aklimatiringi - tõusta 1. laagrisse 4200 m kõrgusele. Majandusülem, kes jagas eile internetipääsmeid, tuleb minu telgi juurde ja teatab, et minu mobiil oli eile satelliitside kinni tõmmanud, et mobiilis on viirus!? Võtab ülejäänud 3 piletit tagasi ja annab mulle 15 USD ka tagasi. Püüan küll väita, et seda võis põhjustada üks suur pilt, mida mitu korda püüdsin saata, mobiili tarkvara on uus ja kaasaegne, viirusetõrje on peal ja läbi skännitud. Ja palun - milline viirus? Tema ei tea, talle öeldi. Pole midagi teha, sellest hetkest olen "mustas nimekirjas". Hetkel on meil ka muud teha, ei hakka protsessima. Selle asemel käime laagriülema Dmitri Grekovi juures juttu ajamas ja raadiotelefone küsimas - viimased on täispaketis sees. "Aaaa, estontsõ, lõhkusite nõukogude liidu ära", olid ülema esimesed sõnad. Raadiotelefon jääb edaspidi minu kätte. Hoiatatakse, et me juhul, kui antenni küljest võtame, seda sisse ei lülitaks - kõrbevat maha. Nojah, energia jäävuse seadus on universaalne! Kell 11 võtame kotid selga ( Kristal - 18,4 kg, Ainil - 20,6 kg, Kallel - 24,5 kg), Adrian teeb meist veel pildi ja lähemegi teele. Ühisvarustusest on minul siis telk ja raadiotelefon, Ainil - telgivaiad ja priimus (MSR Windburner 1,8 liitrise potiga), Kristal - lumelabidas ja apteek. Moreenidelt läheme varsti jää peale. Sile ja avatud liustik näib olevat, hea astuda. Kuid seda seniks, kui jõuame esimeste liustikuojade juurde. Viimased on sooja ilmaga voolavat vett täis, lisaks on neil sügavad ja laiad sängid, milledest ülesaamine problemaatiline. Kohati hüppame koos kotiga, kohati tuleb seljakotid enne eraldi üle anda või visata. Märkame, et osad liiguvad mitte otse üles (nagu meie), vaid risti teise äärde moreenidele ja seal on kindlasti juba lihtsam astuda. Jõuame meiegi lõpuks sinna parem-moreenile ning Camp1-s (4200) oleme kella 15 ajal. Päris suur väsimus on sees. Siin vesisel moreenil on juba palju telke ja ka vabu platse. Meie suure telgi jaoks peame muidugi standardse platsi suuremaks tegema. Samas laagerdavad ka türklased ning ukrainlased Tatjana ja Evgeni. Õhtul hakkab sadama lumelörtsi, tehes ümbruse veel ligasemaks. Teeme õhtusööki, kusjuures Ain proovib Adrianilt saadud matkatoitu. Võtan ka lusikatäie - liiga vürtsikas! Ain aga sööb ja järgmisel päeval kurdab, et oli paha olla. Ka Eestis müüdavad matkatoidud ei istu mulle kuidagi. Siin istuvad pigem lihtsad toiduained - juust, kalakonserv, halvaa, kuivatatud puuviljad, kuivikud jms. Minule on istunud ka kiirkaerahelbed, neid on kaasas ka seekord. Kiirnuudleid teen vist vaid korra - ei istu! Kell 18 on raadioside seanss, kus annan teada meie asukohast ja plaanidest. Raadioseansid on tegelikult iga paarisarvulise täistunni ajal - kuulame teiste juttu ja loomulikult ilmateadet. Kuna homme on plaanis tõusta üles öösel kell 2 ("pudelikael"!!!), läheme vara magama.

10. Kolmapäev, 25.07 - tõus Camp1 (4200) - Camp2 (5300), läbi "pudelikaela"
    Seekord on äratus öösel kell 2. Sööme-joome kergelt ning pakime laagri kokku. Küllalt palju pusimist, nii et kui kell 4:30 saame lõpuks liikuma, oleme ühed viimased. Tee peal lähevad meist mööda ka tagapoolt tõusjad. On veel pime, liigume pealampide valgel. Laagrikohast liigume mööda lauget liustikku itta, siis aga pööre vasakule ja algab tõus, kus juba esimesed praod. Paljudes kohtades on pragude kohale pandud tugiköied, kuhu võib panna oma libiseva karabiini. Me seda siiski ei tee, oleme omavahel seongus - kõige ees Ain, siis Krista, siis mina. Käes on käimiskepid, kirkat on vaja vaid mõnes kohas. Kassid on loomulikult jalas. Esmalt pole veel "pudelikael", vaid suht lai org, kuhu paremalt (orogr.), Tšapajevi nõlva kuluaaridest on alla rajale pudisenud laviine. Laviine võib tulla ka (orogr.) vasakult nõlvalt, kuid need ei paista rajale jõudvat. Juba ahetab ja läheb valgemaks, võib pealambid kustutada. Edasi aga läheb lumine org kitsamaks - see ongi siis kurikuulus "pudelikael"! Rada hoidub (orogr.) paremale järskude nõlvade alla, kust soojaga kindlasti midagi alla lendab. Vasakul (orogr.) kõrguvad aga mitmekorruselise maja kõrgused serakid, millede lähedal eriti kaua olla ei tahaks. Ülaosas on paar vastikut kohta - altpoolt tulles on esmalt üks jäise harja peal olev pragu, kust tuleb üle hüpata, samas kui hüppekoha kõrval-kohal on tihedalt üks jäine sammas - sinna võib takerduda seljakott jms. Teine vastik koht on "auk" - seal ongi üks mustav sügavik, millest tuleb mööduda mööda selle lehtrikujulist külge ja siis ronida üles kahtlase kaljuseina alla. Ka sinna on head inimesed pannud tugiköie, kuhu saab kinnitada kas libiseva karabiini või žumaari. Kirka on siin ka kasulikum vahend kui käimiskepid. Edasi on traavers püstloodis kaljuseina all, kus lume pealt on näha, et siia ikka pudeneb kivikesi ja siis ... vist oleme seekord pääsenud - org laieneb ja rada kulgeb serakkidest ja seintest kaugemal, laias lumises tsirkuses. Ülalpool lumisel astangul on juba näha 2. laagri telke. Sinna on aga vaja tõusta ja see on füüsiliselt väga kurnav. Jõuame Camp2 (5300) umbes kella 14 ajal. Seega kulus meil tõusuks 9,5 tundi. Oleme surmväsinud. Õnneks leiame ühe sobiva telgiplatsi, mida vaja vaid laiendada. Püüame seda korralikult teha, kuna on plaan siin 2 ööd olla. Meist allpool on hiiglaslik lõhe ja paarkümmend meetrit kõrgemal üks kitsam lõhe koos astanguga - jäljerida läheb seal keskelt üles, kus on ka Ak-Sai Traveli punane lipp.

11. Neljapäev, 26.07 - Camp2 (5300)-s vedelemine
    Käin 7:30 ajal väljas. Ülalt tuleb alla 3-ne vene grupp, kelledest 2 käisid Hani tipus, arvatavasti esimestena sel aastal. Paluvad meil kella 8-se raadioseansi ajal baaslaagrisse teada anda, et käisid tipus ja liiguvad nüüd läbi "pudelikaela" alla. Hiljem tuleb Camp3-st alla veel "Tuva grupp", 2 meest (üks tõesti Tuvast, teine aga Moskvast).  Öösel on veidi lund sadanud. Silun küljealust - esmalt ei saanud see kõige siledam ja ma vajusin öösel kogu aeg keskel magava Krista poole. Otsustame ühe öö veel siin veeta. Lubatakse lumesadu ja tormi, lumesaju korral oleks probleem raja leidmisega... Enamus aega magame, mina kuulan ka mobiili salvestatud muusikat - Jaan Tätte jt. "Tuulevaiksel ööl", Raimond Valgre, Topelt Mihkel ja Rajacas, Meelis Vindi "Vindpower"... ja eespoolnimetatute lüürika tasakaalustamiseks - loomulikult Võssotski! Väljas ikka käime ja sööme-joome ka.

12. Reede, 27.07 - tõus Camp2 (5300) - Camp3 (5750)
    Äratus on kell 6 ja plaanime kell 8 hakata liikuma 3. laagrisse, kuna jäljed on olemas ja lubatud tormi ei paista tulla, kuigi isegi minu kaval kell annab mingil hetkel "Storm alert" hoiatuse. Ju siis viimasel hetkel jäi "etendus" ära. Kohmitseme ja väljume kell 8:50. Kohe 2. laagri lähedal on lõhe ja väike astang, kus keskelt saab üles. Tõusul Camp2 -> Camp3 erilisi ohte ei ole, on vaid väsitav astumine. Meil satub olema ka päikesepaisteline päev ning kogu see lumine väli hakkab meenutama Lenini "praepanni". Kassidele kleepuvad suured klombid alla. Panen mütsi alla lund, see veidi värskendab. Ees on näha juba laia sadulat (5800) ja sellest ca 50 m allpool lumisel astangul ridamisi telke ja ka inimesi. Vahetult enne seda astangut on järsem lume-jäänõlv, kus võiks olla ka kirka käes. Kui kasside esihambad peavad, saab ka ilma. Camp3 (5750) jõuame kell 14:45. Kõigepealt Ain, siis Krista ja mina. Paremat kätt (seal, kus algab tugiköis harjale) leiame ka suurema telgiplatsi, mida me oma telgi tarbeks veel laiendame. Mõlemal pool on kõrged lumevallid, nii et tormi peaksime kenasti üle elama. Otse jääseina alla lohku ei söanda keegi telke panna, sealt ülalt võib ehk midagi pudeneda. Paljuräägitud lumekoopaid ei paista sel aastal olla (ega nad ise teki!), jääseinas on kõrgemal näha küll auke. Ainuke koopake oli lumise harja teises otsas, kus hädal käime. Sinna minek on alati omaette ettevõtmine - peab olema ettevaatlik, et järsust lumenõlvast alla ei libiseks. Siin harjal on ka Ak-Sai Traveli väikesed kollased telgid, kus hetkel ei paista kedagi olevat - ju siis giididele mõeldud. Inimesi on väljas üldse vähe ja kellegagi me seekord ei suhtle. Ilm läheb pilve ja mägi mattub udusse, seekord jõuan siin vaid ühe pildi teha. Magama läheme vara, kuna homme on plaan vara tõusta ja alla minna. Magan suht hästi.

13. Laupäev, 28.07 - laskumine Camp3 - Camp2 - Camp1 - BC. 
    Äratus on öösel kell 2, tulen esimesena üles ja panen priimusega vee keema. Tegutsen paljaste kätega - see on viga, käed jäävad tükiks ajaks külmetama. On sadanud mõni sentimeeter värsket lund. Me Ainiga sööme ja joome, Krista - mitte. Kristal on palju sööki kaasas, ta jätab kilekotiga osa siia telgiplatsi kõrvale lumenõlva sisse. Püüan pakkida, kuid näpud külmetavad. Aitab vaid käte keerutamine. Hiljem on raskusi ka telgivaiade lahtivõtmisega - mõned lülid on ilmselt jäätunud. Ainiga kahepeale saame jõuga keerates nad ikka lahti, kuid ... OK, igatahes saame kell 4 liikuma. Oleme seongus ja pealampide valgel laskume järsust lume-ja -jäänõlvast alla. Edasi, kuni "pudelikaelani" on lihtsamad ja laugemad lumenõlvad. Ain on ees, siis Krista, siis - mina. Rada on hästi jälgitav. Jälle tuttav Camp2 (5300) , kus hetkel vaid mõned telgid. Pikka peatust siin ei tee, laskume laia lumisesse tsirkusesse, siis aga paremale kitsasse "pudelikaela" - meie lõbustuseks on siin jälle atraktsioonid "auk" ja "praoga hari". Esimeses on küll mõlemast otsest kinnitatud tugiköis, kuid see on nüüd nii pingul, et on raskusi saamisega teisele poole köit - seda tuli aga teha. Köie küljes oleme libiseva karabiiniga, lisaks oleme omavahel seongus, nii et peame tegutsema sünkroonis. Allpool on näha, et nende paari päeva jooksul on uut kraami alla tulnud - jääkamakaid on rajalegi jõudnud. Tahan pilte teha, kuid fotokas (akud!) on külmas olnud ja ei tööta. Ka allpool, laiemas orus on paremalt Tšapajevi tipu poolt laviine üle raja alla tulnud. Päike hakkab juba paistma, paneme prillid ette ja määrime kaitsekreemiga nägu. Siin võime siiski juba kergemalt hingata, on vaid mõned praod ja üks järsem ca 10-meetrine nõlvake, kus lisaks kassidele oleks hea kirkat käes hoida. Krista libisebki seal, pean ta köiega kinni. Näoga nõlva poole, kasside esihammastel saab siin kenasti alla. Edasi on laiad lumeväljad, kus meile tuleb vastu ka ülespoole liikujaid. Kas liiga hilja ei ole? Edasi pöördub rada kaarega paremale ja sealt on juba näha Camp1 telke. Puhkame, võtame enne moreene kassid alt ära. Kella 8 ajal peame sideseansi baaslaagriga - tellin ka sauna - seda kuulevad kõik eetrisolijad ja aasivad meid pärast. Umbes kella 9 paiku jõuame Camp1. On mõte jätta meie telk siia, kuid avastame, et mõned kaared on valest kohast lahti tulnud ja neid ei saa kokku panna. Nimelt on kaarte sees hülsid, mis ühest otsast olid valtsitud ühe kaaretüki külge, teine käib vabalt. Ja kõiki neid läbib kummipael. Hommikul jõuga keerates on osad hülsid just valtsitud kohast lahti tulnud, teine ots oli jäätunud, nüüd juba lahti sulanud. Iseenesest pole katki, kuid osad hülsid on kaaretorude sisse jäänud ja nendest kohtadest ei saa kaari kokku panna. Peame telgi ikka kaasa võtma ja püüdma baaslaagris parandada. Või siis küsima ikka RedFoxi telke. Teeme kuuma jooki (kohvi), vett saan ojakesest, kui õhukese jää kruusiga katki löön. Ümberringi on võimsad mäed, teen pilte. Peale puhkust liigume mööda liustikku edasi, nüüd on seal juba tugev rada ees, mis hoidub enam vasakule. Ojasängid on hommikul pooltühjad, saab kergesti üle. Moreenidel teeme puhkepeatuse. Siin näeme üllatavat pilti - üks grupp tuleb altpoolt täies varustuses ja seongus!?  Samas, hiljem kohtame isegi "pudelikaelas" üksikuid alpiniste, kes loodavad vaid iseendale ja heale õnnele, ei mingit julgestust. Äärmused! Mul (ja ilmselt ka teistel) on suur väsimus sees, lisaks ei istu uus seljakott hästi - ikka on raskus ühe külje peal, pandlad annavad järele. Lisaks on kott kuidagi ebastabiilne, eriti kui puusavöö lahti teha. Kuigi olen pannud rihmad kõige lühema peale, on õlapaelade kinnituskoha ja puusavöö vaheline kaugus mulle ikka liiga suur. Lõpuks, kella 12:50 ajal oleme baaslaagris. Seega, peaaegu 9 tundi kulus Camp3-st baaslaagrisse laskumiseks. Vahetame riided, kell 14 on lõunasöök. Tahan osta juua  - õlut vms. (terve tee mõtlesime sellele!), kuid teatatakse, et ei ole, ehk saab 3.augustil, kui järgmine kopter tuleb. Ilmselt on minu nägu nii pettunud , et ukrainlastest sõbrad halastavad mulle - Yura annab mulle pudeli Coca-colat ja Evgeni - purgi õlut. Nad olid tassinud terve patarei CocaColat siia, kuna täispaketiga kaalupiirangut ei olnud. Ka Ainil-Kristal oli veidi enam jooke kaasas, kui minul. Telgikaaslane Max valmistub minema üles ukraina grupiga, pakib keskendunult ja vaikides oma kotti. Sauna saame kell 15:30. Esmalt meie Ainiga, siis Krista. Saunaks on seesama plekiga ülelöödud majake kopteriplatsi lähedal ja seal on 2 ruumi - väike esik ja suurem pesemisruum. Viimases on kuumaveeanumaga ja gaasiga köetav raudahi. Külm vesi on suurtes plastvaatides, paraja pesuvee segame pesukaussi. Nii et leiliruumi pole, saab vaid pesta - kuid asi seegi! Peale sauna puhkame, mekime Ainiga õlut. Kell 19 on õhtusöök, peale seda läheme kohe magama - väsimus on ikka sees!

14. Pühapäev, 29.07 - 1. puhkepäev baaslaagris (4060)
    Täna on täielik puhkepäev, kus vaid söögikordadeks ja peldikus käimiseks ennast telgist välja ajame. Laman telgis pehme magamiskoti peal ja ei tunnegi oma keha, nagu nirvaanas... 

15. Esmaspäev, 30.07 - 2. puhkepäev baaslaagris (4060)
    Ärkan öösel 3:30 paiku üles, käin väljas peldikus. On sadanud värsket lund, maa valge. Kui tagasi tulen, tunnen rinnaku keskel teravat valu (???), mis jääbki püsima. Mis see on!? Muremõtted peas, jään lõpuks ikka magama. Hommik on päikesepaisteline, juba kella 7 ajal hakkab Päike telki soojendama, suletud uksega läheb palavaks ja umbseks. Tulen üles, pesen hambaid. Teised tulevad ka üles, räägin oma tervisemurest. Kella 9 ajal käime hommikust söömas - on hea kaerahelbepuder, kuid Krista jaoks liiga magus. On ka praesaiad ja kohv. Õigupoolest tuuakse alati suure termosega kuuma vett ja igaüks siis valib, mida sisse paneb. Seda kuuma vett võtame ka oma termostesse, et telgi juures kasutada. Peale sööki lähen arsti juurde - vanem kõhnem meesterahvas, paistab et tunneb asja. Kuulab kopse ja südant, siis aga kompab läbi minu kaela ja õlalihased, laseb pead pöörata-painutada. Ning teatab, et see valu on mittetasakaalus olnud seljakotist, just vasak pool on vatti saanud. Muidugi, nüüd saan ka ise aru ja tuleb meelde! Arst aga määrib vasakut õlga ja selga spordikreemiga ning annab mõned diflofenakki sisaldavad tabletid. Mõõdab ka vererõhku - 70/110 (!) ja saturatsiooni - 88. Käime Ainiga laagriülema juures telke küsimas - saamegi laost 2 kollast pakendis Redfox Fox Explorerit. Viime oma telkide juurde ja kaalume - telgi kaal on ca 3,2 kg ja kuigi kirjas on et kolmene, mahub seal normaalselt magama ikka 2 inimest. Krista ja Meelis eelmisel aastal kasutasid just seda telki. Seega 6,4 kg minu 3,7 kg kaaluva Coleman Caucasus 3 (kuhu 3 inimest koos kottidega lahedalt ära mahuvad) vastu. Ei ole ökonoomne! Püüame parandada minu telgi kaari. Küsin näpitsaid, leian traadijupi ja Ainiga koos õngitseme sissevajunud hülsid välja, valtsime uuesti õige kaarejupi külge kinni. Saame korda ja võime Redfoxi telgid tagasi viia. Osad ootavad kopterit, kuid täna seda ei tule. Tukun telgis ja ilmselt teevad seda ka teised - täielik vaikus, vaid aeg-ajalt on kuulda kas kaugete laviinide mürinat või veerevate kivide kolinat. Aeg-ajalt on kuulda ka jää praksatusi, otse all. Oleme küll moreenil, kuid selle all on paks jääkiht ja see "elab". Selline ootamine kurnab vaimselt, igatsen liikumist. Lõunasöök on väga hea - see on alati 2-osaline - supp ja praad, lisaks juua ja maiustusi - puuviljad ja kompvekid-küpsised. Praeks on täna maitsev, krõbeda kattega kanaliha + salat. Näen ühes lauas väga tuttava näoga noort meest - mõne aja pärast tuleb meelde 14-osaline 2016.a. film - tema oli ju seal giid! Keegi juhtkonna esindajatest astub sööklatelki ja tuletab karmilt meelde laagri kodukorda - et veevõtukohas (Pobeda-poolne Zvezdotška liustik) ei tohi pesu pesta! Prügi maha mitte loopida! Telkide vahel on anumad, kuhu prügi panna, neid aeg-ajalt tühjendatakse ka - aga kuhu? Läheme tagasi telkidesse. Kontrollin üle oma vöösüsteemi jt. tehnilised vahendid. Seekord võtsin kaasa "Singing Rock" istevöö (500 g), kuid juba kahetsen - oleks pidanud võtma lihtsa ja kerge "Blue Ice Choucas" (180 g), nii nagu Ainil ja Kristal. Mitu korda mässan vöö pealepanekuga, eriti ebamugav on seda teha, kui kassid juba jalas. Peale lõunat istun tükk aega sööklatelgis ja kirjutan päevikut järgi - kui liiga pikk vahe jätta, läheb meelest.

16. Teisipäev, 31.07 - 3. puhkepäev baaslaagris (4060)
    Äratus on kell 7, väljas ilus ilm. Käisin öösel kella 4 ajal väljas - esmalt peldikus, siis aga tõin sööklatelgist ära õhtul sinna laadimapandud akupanga ja fotoka aku. Maas on ca 10 cm värsket lund. Hommikusöögiks on mannapuder, kohv ja krõbedad praetud saiakesed. Saan Krista mannapudru ka endale, kuna ta ei söö magusaid putrusid. Seejärel istume Krista ja Aini telgis ning tuletame meelde vajaminevaid sõlmi ja julgestusvõtteid. Täna saab Hellu 4-aastaseks - püüan saada sidet ja õnnitleda. Minu mobiil on "mustas nimekirjas", ei hakkagi nuruma. Püüan Aini omaga, ostan paar piletit 10 USD eest. Paraku ei saa ma tema mobiili kaudu kasutada ei enda gmaili ega whatsappi, kuna need on mitmekordse autentimisega ja seotud isikliku telefoninumbriga. Osad räägivad ja saadavad ka reaalajas pilti kas läbi whatsapi või viberi. Saadan Keiule e-maili Aini aadressilt, kuid, nagu hiljem selgub, ei jõua ka see kohale. Laagris on ka tavatelefon üle satelliidi, saab helistada - 3 USD/min. Kuid Eesti numbrit ei suudeta välja valida. Olen kurb ja vihane. Edaspidi peab hankima personaalse GPS-ga satelliittelefoni, tänavu kasutavad mitmed grupid juba näiteks Garmin Inreachi. Ka siin on mitmetel mingid seadmed - küsin, kuid ei saa kaubale. Kuid teiste tegemisi saame Aini mobiilist ikka lugeda. Rõõmustame näiteks Andras Kaasiku K2 tõusu puhul, elame kaasa Karakorami ekspeditsiooni edule, ootame ärevusega teateid K&K Pamiiri-grupilt jne. Ajan juttu paari iraanlasega (Damavand! ). Inimesed ootavad juba teist päeva lubatud kopterit - seda ei tule, kuigi ilm on ideaalne - selge ja vaikne. Personaalset kopterit ilmselt ei osta. Päikese käes on palav. Pakin homseks tõusuks seljakotti - valin, mida kaasa võtta, mida maha jätta. Õhtusöögi ajal laadin siiski mobiili (kõva konkurents elektripistikupesade peale!), kuna kasutan seda ka muuks kui sidepidamiseks - näiteks kuulan muusikat, teen fotoka piltidest varundust jne. Mul (ja ka teistel) on kaasas ka akupank ja päikesepaneel, mida ka kasutan, näiteks oma spordikella laadimiseks.

17. Kolmapäev, 1.august - teine tõus BC (4060) - Camp1 (4200)
    Ärkan kl. 7 ajal - väljas on ilus ilm, taevas ei ühtegi pilve. Käisin väljas ka kl. 3 ajal öösel - kas siis oli selge tähistaevas. Magasin hästi, paar viimast ööd olen ka und näinud. Tunnen, et olen valmis Hanile tõusuks. Muide, ka Leninil ja Somonil algas tõus just 1.augustil! Pakin asju, ka teised tulevad üles. On idülliline hommik. Hommikusöögiks on hirsipuder, potšikud, juust-vorts-sai, kohv. Küsime laagriülemalt jälle raadiosaatja. Muuhulgas küsin ka, et kas ta Vello Parki tundis. Tema ei tundnud, kuid siin pidi olema üks vanema põlvkonna alpinist, kes kaheksa- ja üheksakümnendatel ka siinkandis oli. Pakime seljakotid ja kell 11 stardime. Hea astuda, tuttav tee. Kohtame ka üksikuid matkajaid. Poolakas Jankowski naaseb laagrisse, üks venelaste paar tormab meist mööda. Taevas tõmbub üha enam pilve, kuid on vaikne ja ei saja. Ongi hea astuda, ei ole palav. Camp1 (4200) jõuame 14:30 paiku. Seal laagerdab juba mitmeid tuttavaid - ukrainlane Evgeni jt. Tasandame ja laiendame jälle ühe vesise moreeniga kaetud platsikese ja paneme ka oma telgi püsti. Samas kõrval on üks "seen". Loodetavasti niipea see ca 500 kg-ne "kivike" jääsamba otsast alla ei pudene, me teeme selle peal priimusega kuuma vett. Sööme ja joome, mina proovin kiirnuudleid - eriti ei istu! Läheme vara magama - plaan on kell 1 üles üles tulla ja hiljemalt kell 3 startida.

18. Neljapäev, 2.august - teine tõus Camp1 (4200) - Camp2 (5300), läbi "pudelikaela"
    Minu kell tirisebki kella 1 ajal, ajan ka teised üles ja keedan vett. Taevas on pilves, kuid maapind on veidi külmetanud - kivid on kinni. Söön kiirkaerahelbeputru, joon 3in1 kohvijooki. Ka teistes telkides on näha valgust ja liigutamist. Teeme edusamme - saame minema pool tundi varem planeeritust - kell 2:30. Kassid paneme alla alles siis kui liustik järsemaks läheb. Liigume rahulikult 3-ses seongus - Ain-Krista-Kalle. Liustik on nagu jaanimardikaid täis - liigume ju pealampide valgel. Mitmed grupid lähevad meist mööda, kuid tuleb ka vastu. Ukrainlanna Tanja laskub üksinda alla, oli Hani tipus ära käinud. Õnnitleme! Lõpuks jääb meie kolmik koos liikuma üksiku pika mehega. Nendin, et "pudelikaelas" olevat vastikut "auku" on ülespoole parem läbida. Kell 8:20 oleme Camp2-s. Seega kulus teisel katsel aega 5:50, aklimatitõusul oli see aeg 9:30. Taevas on läinud selgeks. Kell 10 on raadioseanss - mainime, kus oleme ja mis plaanid on. Seejärel teeme kuuma vett, mina söön tuunikala konservi ja halvaad, peale joon teed. Tukume telgis. Päike kütab telgi kuumaks. Ajame Ainiga ennast "lühikeste" peale. Õhtupoole läheb aga jälle pilve ja sajab kergelt lund. Korra käin ka väljas.

19. Reede, 3.august - teine tõus Camp2 (5300) - Camp3 (5750)
    Ärkan kella 6 ajal ja käin kohe väljas. Ilm tõotab tulla ilus. Poen tagasi telki pikutama, kuid on aeg juba kõigil tõusta. Teeme süüa-juua - mina jälle kiirkaerahelbeid ja kohvi. Siia laagrisse on kogunenud palju rahvast. Kuni 5.augustini lubati ilusat ilma, ju nüüd kõik üritavad tippu teha. Karta on et köite peal kõva liiklus, võib juhtuda nii, nagu kunagi 2012 juhtus Matterhornil - sattusime tõusul "vastasfaasi" laskujatega. Ja Camp3-s vähe ruumi telkidele, kaalume isegi ööbimist ca 50 m ülevalpool sadulal. Pakime laagri kokku ja kell 8 saame liikuma. Ikka seongus (kohe laagri lähedal on suur pragu!) ja kassidega. Veidi kõrgemal lagedal on kõle tuul, panen paksemad kindad kätte ja sulevesti tormikuue alla. Lisaks on kõige all soe meriinovillane Devoldi pesu ja fliisjakk. Liigume rahulikult, paljud lähevad mööda. Ülalpool võtame seongust lahti, kuna pragusid enam pole. Täna ei kujune siin "praepanni", on täitsa normaalne. Lähen ette liikuma, siis tulevad Ain ja Krista. Camp3-s (5750) oleme Ainiga kell 12, Krista saabub tunduvalt hiljem. Seega kulus teisel katsel selle lõigu peale 4 tundi, esimesel oli see ca 6 tundi. Telgikohad on hõivatud, ka meie vana koht seal köie alguse all. Teeme uue platsi, mis asub jääseinale juba lähemal. Laename esmalt lumelabida ühelt iraani grupilt, kuna meie labidas on Krista käes. Hiljem, kui Krista ja labidas saabuvad, kaevame juba 2 labidaga. Lõpptulemusena saame päris hea telgikoha. Üks telk pannakse kohe meie telgi taha ka. Rahvast on seekord tõesti palju! Keedame vett, seekord joon SiS jõujooki ja söön jälle tuunikala konservi. Seda oleks pidanud enam võtma! Puhkame telgis. Avastan, et meile antud raadisaatja ei tööta enam, ilmselt aku tühi. Väljas on hakanud kergelt lund sadama, nagu ikka õhtupoole siin on tavaks olnud. Läheme vara magama, kuna homme on TIPUPÄEV.

20. Laupäev, 4.august - TIPUPÄEV !
    Tuleme üles öösel kella 1 paiku, sööme-joome ja valmistume tõusuks. Minul on kaasas ka väike (35 l) ja kerge (800 g) Tatonka seljakott, panen sinna termose sooja jõujoogiga , batoone-geele, sulejope, varukindad, varuprillid, laskumisvahendid (kaheksa, seib) jms. Fotokat olen hakanud kandma põues, siis on lootust, et saab ikka pilti teha. Olen soojalt riides - ülalpool on kõige all Devoldi meriinovillane pesusärk, siis 2 Jack Wolfskini  fliisi, Redfoxi sulevest ja Hannahi tormikuub, allpool - Devoldi meriinovillased pesupüksid ja 3-kihilised Hannahi koorikpüksid. Jalas, LaSportiva Spantikute sees on Devoldi meriinovillased paksud sokid. Tehnilistest vahenditest on - kassid, kirka, istevöö, žumaar ja karabiin köiejupi otsas, pealamp, kiiver.... Krista võtab ka kepid kaasa, kuigi laidan selle idee maha. Hiljem ta jätabki need sadula peale maha. Stardime paljude gruppidega koos, kell 2:30, mis täiesti normaalne. Kohe laagrikohas ongi tugiköis, mida mööda saab sadulale žumaaritada. Sealt on esmalt küllalt lauge minek. Kuid pimedas peab siin igal pool olema väga ettevaatlik - põhja pool on mitmes kohas karniisid. Siis aga algavad kaljud ning tugiköied, ehk ca 1000 m kokku. Köisi on nii uusi kui vanu. Viimastel on kohati sukk katki ja vaid 4-5 kiudu. Kohati on ikka väga äkiline - kuni 70 kraadi, keskmine kaldenurk on 40-45 kraadi. Võimalikke laagrikohti on siin harjal vähemalt kolm: 6100, 6400 (mälestusplaadid kaljudel) ja 6700 m. Mõnedel on ka paar telki. Tunnen, et jalad külmetavad, pean juba plaani panna kaasasolevad soojenduspadjakesed sokkidele, kuid siiski loobun - lasen nii saabastest viimasegi soojuse välja, lisaks võin kohmitsedes saapa alla kukutada. Ain on juba kusagil ees, kuid vähemalt 6400 m peal oleme Kristaga veel koos - pildistan ja isegi filmin, kui ta köit mööda järsul kaljul tõuseb. Jõuame ülemisse kuluaari kõrgusel 6700-6800 m. Seal läheb ka Krista ees minema. Kuluaaris on tuuline, keerutab tuisklund. Esmalt liigume otse üles, siis traavers paremale (k.s.), kus on väga järsk minek lumisele harjale. Õnneks ikka köies, kuid ka siis on oht pendlisse kukkuda. Harja pealt lähevad köied jälle järskude kaljude vahele, kus tuleb üles žumaaritada. Ain tuleb juba vastu, jõudis kell 13:20 Han Tengri tippu, tegi risti juures pildi ära. Ütlen, et kui Kristale järgi jõuan, käin ära, kui aga ei jõua, pöördun ka tagasi. Olen küllalt väsinud ja eks seda märka ka vastutulijad. Kui hiljem küsin mõnelt laskujalt, palju veel minna on, saan vastuseks et selle tempoga ca 2 tundi. Kuid kell on juba ~15. Enne seda olin näinud, kui Krista kaob üleval lumenõlva taha - ei teda enam püüa! Varsti saamegi Kristaga kokku, ta oli tippu jõudnud kell 14:50, mis on juba üpris kriitilise piiri peal. Minul oleks nüüd veel ca 1 tund tõusta. Kõrgus on umbes 6850 m - seekord jääb see minu laeks. Nagu lubatud, otsustan tagasi pöörduda ja hakkamegi koos laskuma. Paraku on nüüd aga tipptund ja laskumisel ei saa üle 1 inimese korraga köie peal olla (kaheksat või seibi ei saa ju pingul köiele panna), kui just "haaravaga" ei lasku. Mitmes kohas näeme, et allpool laskuja lihtsalt seisab ja hoiab köit kinni. Karjume "move-move!" - inimene aga vahib tuima näoga edasi. Mõtlen juba korraks, et selle ajaga oleks jõudnud ikka tipus ära käia. Saame lõpuks ikka liikuma, ootamise aeg tundub pikk. Ilm on õnneks väga ilus, Päike paistab ja taolisi ootamisi kasutan pildistamiseks. Vaated on vägevad! On näha nii Lõuna- kui Põhja-Inõltšeki liustikku ning viimase pool lumisel astangul on pisikeste täppidena näha põhja-laagri telke. Mul on kaasas ka Clelialt saadud pingviinikujuke - pidin selle tippu viima, kuid arvan, et see sobib jätta ka kusagile harjale, kust on näha mõlemad liustikud ja laagrid. Nii jääbki "pingu" kusagile 6600 m kõrgusele kaljudele, Vello Pargi mälestuseks - sümboliseerimaks tema legendaarseid Antarktika-ekspeditsioone ja aastaid 1989-90, kui nii Vello kui Cle siinsamas laagrites viibisid. Krista on vahepeal juba eest kadunud. Hakkab hämarduma ja tõuseb tuul. Esialgu läheb normaalselt, siis aga annan endale aru, et mul on oht jääda harjale külmööbimisele. Oleks vähemalt bivikott kaasas! Mõtlemine on veel selge, kuid nägemine kuidagi ähmane. Üksikuid laskujaid (pealampide tuled!) on veel. On juba pime, kui möödun paarist telgist (ilmselt 6400) ja jään sellest allpool köie peal pikemalt kohmitsema. Näpud juba külmetavad, mul on küll soojad (Millet Expert 3in) sulelabakud käes, kuid ümberhaakimisel pean nad korraks ära võtma ja paljaste kätega tegutsema. Ei ole head kindad - sisemine kinnas läheb alatasa "nutsu". Ei tule meelde, et seljakotis on veel soojad Ferrino sõrmikud, milledega oleks ehk parem tegutseda. Kui korraks lased külmatundel tekkida, siis on raske sellest lahti saada! Nii kaotan ühes ümberhaakimise kohas oma "kaheksa" - see lendab kaljude vastu kõlisedes mustavasse sügavikku. Hakkan kasutama karabiiniga UIAA sõlme - see töötab peenemate köite peal päris hästi, kuid jämedamate peal on probleeme. Üleval telkide juures vilgutatakse lampe ja lastakse ka suurem tuli mulle peale. Vilgutan vastu. Kaks meest laskuvad alla - on tuttavad bulgaarlased. Tulevad mulle ilmselt appi. Ütlengi otse, et ma vajan abi, esmakordselt 39 mägedeskäimise aasta jooksul. Liigume nüüd koos - mina laskun ees ja nemad järel. Üks neist (Stanislav) laenab mulle oma "kaheksa" ja mõnikord aitab ümberhaakimisel. Käed külmetavad... Ühe laskumise peal tulen kalju küljest lahti ja kukun ca 5 m köide, selja peale. See käib nii kähku, et ei jõua hirmugi tunda. Ja ega hirmu ei tunnegi, tegutsen masinlikult. Pimedas on hea laskuda - ei näe, kui järsk on ja kui palju oleks kukkuda . On aga üldteada, et taoline köit mööda laskumine on palju ohtlikum kui samas tõusmine - ollakse väsinud ja ei näe hästi selja taha, mis seisus köis on ja kus lõpeb. Laskungi ühel kahtlasel köiel alla (õnneks on enamus alt ikka kinnitatud) ja ... enam ei näe ühtegi järgmist köit! Bulgaarlased ei taha uskuda, kuid tulevad alla ja veenduvad, et ongi nii... Kuid allpool paistab olla üks telk - nad lähevad kusagilt vasakult ringiga sinna ja vilgutavad mulle tulesid ja näitavad teed. Nägemine on ähmane, ei söanda esialgu ilma köieta laskuda, siis aga  lähen, nägu nõlva poole, kirka on julgestuseks käes. Ei olegi väga järsk, kuid siin on lumine rusu, mis võib siiski üllatusi valmistada. Jõuan siiski õnnelikult alla telgi juurde - see on türklaste oma, hetkel on siin tuttav, omapäraste hallide juustega türklanna Esin, kes oli eelmisel aastal ka Pamiiris Moskvina laagris. Võtan kassid ja saapad jalast (jätan vaid sisesaapad) ning poen ka telki. Esialgu oli mul lausa vappekülm, kuigi lisaks muule on tormikuue all ka sulejope. Saan lonksu juua (ohh, kui maitsev võib tavaline vesi olla!), krõbistan ka ühe batooni ära. Kõrgust on siin arvatavasti 6100 m. Minu kaval kell on "pildi tasku pannud", ei saa vaadata. Ka kellaga salvestatud GPS-track on sel pikal päeval poolik. Nagu mäletan, oli teistel kell umbes 1, kui telki jõudsime - seega 24-tunnine tööpäev! Oleme telgis neljakesi, mina - kägaras türklanna jalge ees (! ) ja püüan magama jääda. Matti all ei märganud, kuid sealtpoolt külma ei tundnud. Lõpuks isegi uinun.

21. Pühapäev, 5.august - laskumine 6100 pealt Camp3 (5750). Puhkame.
    Hommikul valges laskume kolmekesi (2 bulgaarlast ja mina) edasi. Raskeid kohti on allpoolgi, hea et öösel oli meil võimalus ikka laagrisse jääda. Täname türgi sõpra, tema jääb veel siia. Ilm on õnneks ilus ja allpool harjal juba päris hea liikuda. Nägemine on ka taastunud. Lõpuks on viimane laskumine - mööda ca 50 m tugiköit harjalt alla 3. laagrisse. Ain ja Krista on telgis ja väga ei imestagi minu saabumise puhul - ju nad olid kindlad, et saan hakkama. Ain olevat jõudnud siia telki kell 19:20, Krista aga kell 1 öösel. Üksmeelselt otsustame, et jääme täna siia 5750 m peale puhkama, "pudelikaela" läbimiseks on liiga hilja. Nii me vedelemegi telgis ja sööme-joome, niiapalju kui meil on ja palju üldse sisse läheb. Ka bulgaarlased on all oma telgis.

22. Esmaspäev, 6.august - laskumine Camp3 - Camp2 - Camp1 - BC. 
    Tuleme üles öösel kell 1, aga kohmitseme nii kaua, et minema saame kell 4. Oleme seongus, seekord olen ees mina. On veel pime, nii et pealambid ikka kasutuses. Hea minna, jäljerida ja punased lipud on ees. Ühe koha peal pean loomulikke vajadusi rahuldama, võtame seongust lahti ning hiljem liigumegi nii kuni Camp2 (5300) - jõuame sinna kell 5. Väike puhkepeatus ja siit edasi laskume jälle seongus olles. "Pudelikael" on seekord palju muutunud - suured mitmekorruselise maja kõrgused serakid on vasakult poolt alla kukkunud - kohati peame ronima üle suurte jääkamakate. Ain liigub jälle ees ja kohas, kus on "praoga hari", valib ta alumise tee. Seal, õhukese lumesilla all jätkub aga seesama "pragu" - Krista vupsabki ühte jalga pidi sisse. Mina olen seongus viimane ja valin üle prao roomamise - pind on siis  ikka suurem. Saan üle! Allpool, kus org laieneb, on paremalt, Tšapajevi tipu poolt samuti värsket kraami alla tulnud. Korra rabistab nüüdki ühes kohas kive alla, nii et Ain hüppab tagasi. On juba valge, võib pealambid kustutada. Osad tõusevad ülespoole - ei kadesta neid! Ületame allpool oleva tuttavate pragudega liustiku ja paistab, et võime juba rahulikumalt hingata. Enamjaolt saame liikuda veel varjus, vaid mõne lõigu peal Päike juba paistab ka siia. Käänaku taga näeme Camp1 telke. Olen jäänud teistest kõvasti maha, kuid kiiret enam pole. Umbes kell 8 oleme Camp1-s (4200). Puhkame seal umbes pool tundi. Siin on alati kuidagi jahedam, nii et ei hakka riideid vahetama. Ain käib liustikuojast vett toomas ja kiidab kui hea see on! Tõesti, oleme juba tüdinud keedetud lumevee joomisest, olgugi et jõujoogid jms. lisandid kasutuses. Tegelikult peaks hankima spetsiaalseid soolatablette. Väsimus murrab meid kõiki. Liigume edasi mööda lauget liustikku baaslaagri poole, ojakesed on praegu veel vähese veega ja pole takistuseks. Jään teistest jälle maha, alles enne moreene jõuan järgi. Seal on veel üks vastik kaldega lõik laias jäises sängis - leian aga parema ja sirgema tee moreenidele. Kuid mida edasi, seda raskemaks muutub iga samm. On ka palav, kuna mul veel soe pesu all. Seljakoti rihmad soonivad ja pandlad annavad ikka järgi, kuigi panin teibiga kinni. Haaran kaasa mõned punakad kivikesed. Baaslaagrisse jõuame kell 12. Seega kulus seekord Camp3-st siia laskumiseks 8 tundi, varasema 9 tunni asemel - pole palju vahet. Vahetan telgis kohe matkariided õhemate vastu ja saan ka juua. Nimelt on lõpuks ometi toodud nii õlut, Coca Colat kui ka mineraalvett. Ostame Ainiga neid kõiki. Tunneme huvi ka kopteri vastu - Ain saab teada, et see tuleb alles 10.augustil. Eeldame, et siis arvestatakse ka meiega. Kella 14 ajal on lõunasöök, mida sööme isuga. Kuid minu parem käsi on saanud laskumisel külmakahjustusi, just keskmine sõrm. Sinna paisub suur külmavill. Näitan seda laagri arstile - esialgu antakse aspiriinitablette. Minu kaasavõetud "Vana Tallinn" saab mingil ajal minu telgis ka avatud ja kolmekesi tipputõusu tähistatud. Põhiliselt meie Ainiga mekime, Kristal on oma jook. Väsimus on suur, peale õhtusööki lähen kohe magama. Magan telgis üksi, eeskojas on vaid Maxi must Redfoxi transpordikott - ta olevat Pobedal ronimas.

23. Teisipäev, 7.august - 1. puhkepäev baaslaagris
    Äratus on tavalisel ajal, kell 7. Parema käe keskmisel sõrmel on külmavill paisunud väga suureks. Peale hommikusööki käin arsti juures seda näitamas. Otsus on ühene - nado otkrõvat! (vaja avada!). Meil on plaanis peale lõunasööki saunas käia - peale seda siis. Saun on mõnus, kohe puhtam tunne. Siis aga lähen arsti juurde - sõrm desinfitseeritakse ja vill lõigatakse väikeste kääridega lahti - kohe pritsib sealt ka vedelikku. Siis desinfitseeriva salviga lapp peale ja narmendava marlisidemega kinni. Saan tagumikku ka Teonicoli süsti (perifeerseid veresooni laiendavaid Teonicoli tablette oli meil kaasas ja pruukisime ka 1986.a. Pamiiri-matkal! Toimaine on Xantinol Nicotinate) ja tablette peale sööki sissevõtmiseks - Trental (laiendab samuti perifeerseid veresooni) ja Tsiprofloksetsiini (antibiootikum). Enne süsti küsib mitu korda, kas mul on allergiat ravimite suhtes. Ei ole. Homme peale hommikusööki tuleb tulla uuesti siduma. Peale taolist operatsiooni puhkan telgis. Ka mõned teised parema käe sõrmed on otstest veidi tuimad, pöidlal on ka väike haavand. Jalalabad ja varbad on ka tuimad ja paistes, aga see on koormusest ja esinenud mul ka varem. Paneme Ainiga meie telgi naabertelgi sõrestiku peale kuivama. Siis käin mind Hanilt laskumisel aidanud bulgaarlaste telgi juures tänamas ja annan Stanislavile tagasi tema "kaheksa", mille küljes on üks minu karabiin - ütlen et ei saa seda lahti, las jääb nii  . Lisaks ka poolik pudel "Vana Tallinnat" neile sobival ajal mekkimiseks. Mägedes palju sõnu pole vaja - igüks võib mingil hetkel abi vajada. Kuulen, et ühed tüdrukud (Poola/Inglismaa) otsivad sooje kindaid - pakun tasuta enda labakuid. Räägin ausalt nende puudustest (lisaks on vasaku käe oma veidi katki) ja näitan ka sidemes sõrme. See neid siiski ei kohuta, võtavad kindad tänuga vastu.

24. Kolmapäev, 8.august - 2. puhkepäev baaslaagris
    Äratus ikka kell 7. Üle hulga aja püüan hambaid pesta, seekord siis vasaku käega, kuna paremas on side ja ei taha seda märjaks teha. Eks sõrm valutab ka, kuid valuvaigisteid siiski ei võta. Õpin üldse palju asju tegema nüüd vasaku käega, üllatavalt kiiresti kohanen. Olen ju enda teada tugevalt paremakäeline. Ilm on pilves ja vaikne. Äkki kostab väljas mingit imelikku põrinat - selgub, et keegi lennutab drooni. Hommikusöögiks on mannapuder, saan 2 portsu, kuna Krista ikka keeldub söömast magusaid pudrusid. Mina panen veel mett ka peale! Krista saab aga minult sprotikonservi. Ainil on kõht veidi korrast ära, on söömisega tagasihoidlikum. Peale hommikusööki käin arsti juures sidumas-süstimas. Side on haavale kinni kleepunud, leotame vesinikperoksiidi 3% lahusega selle lahti. Kuid ikka tuleb ka rebida ja see teeb teatavasti valu. Küsin arstilt, kas tõsisemaid traumasid-haigestumisi on ka olnud. Vastab, et veel mitte, aga kui Pobedale minnakse, siis hakkab tulema.... Puhkan veidi telgis ja püüan asju pakkida - telk, kirka-kepid-labidas jms. Mine tea, kuna see kopter tuleb, peab valmis olema! Lõunal käime vaid Kristaga, Ainil on kõht korrast ära. Krista kurdab väsimust - no pole ka ime! Ajame lauas mõnusalt juttu, lisaks alpinistidele on sööma tulnud ka seltskond (saksa) matkajaid, kes jalgsi alt siia saabusid. Seejärel tukun telgis ja naudin vaikust. On tõesti vaikne ja mõnusalt pilves ilm.

25. Neljapäev, 9.august - 3. puhkepäev baaslaagris
    Jätkub baaslaagri rutiin - käin peale hommikusööki jälle sõrme sidumas ja süsti saamas. Sellele eelneb aga vana sideme lahtileotamine ja -rebimine, mille käigus üks mees vaikides hambaid krigistab. Pole veel teada, kaua siin peame olema. Nimelt käib Ain "suure bossi" (nii on laagriülema telgile suunatud sildi peal - "big boss") juures kopteri osas rääkimas - selgub, et meiega ei ole homsel sõidul arvestatud, kuna "ei pannud kirja". Läbi suure vaidluse õnnestub "kirja saada" 11.augustiks, kuid ka see pole kindel. Oleme algusl tulivihased, siis aga lepime olukorraga - Ain on kunagi oodanud kopterit ka nädal aega. Hakkan lugema oma kaasasolnud e-lugerist Epp Petrone "Minu Ameerika" juttude seeriat. Ain aga loeb internetis olles FB kaudu häid uudiseid - Marie ja Ian tõusid Korženevskajale ning Tannar, Oliver ja Sven - Somoni tippu! Kahel esimesel õnnestus seega duubel - kaks 7-tuhandelist! Viimati sai sellega hakkama 2006.a. Priit Joosu. Vaid Katrini ja Einari kohta puudub info, mida tegid või teevad. Veidi hiljem saame teada, et just täna tõusis ka Katrin Somoni tippu, Einar aga loobus juba peale aklimatitõusu üldse ja sõitis tagasi koju. Veidi halvem uudis on see, et Marie jäi pärast haigeks (köha?) ja viidi kopteriga alla Dushanbe haiglasse. Aga kõik on kontrolli all. Kokkuvõttes - K&K Pamiir 2018 on olnud väga edukas, loodetavasti on Katrin saanud ka piisavalt filmimaterjali. 

26. Reede, 10.august - 4.puhkepäev baaslaagris
    Jätkub baaslaagri rutiin - hommikusöök, minul siis sõrme sidumine, tukkumine, lugemine... Mul on ka huuled vastikult katki, määrin neid kreemiga. Kopter saabubki kella 15 paiku, kuid meie sellega ei saa, saksa turistid on vaja alla viia. No eks peab ju mingid valikud tegema ja põhjendati seda sellega et "teil on lennukipiletid ju 14.augustiks". Me ise lootsime, et saame varem minema, nagu eelmisel aastal. Ka täna lennutatakse laagri kohal drooni. Jätan telki, Maxi koti juurde ka Yurile mõeldud Coca Cola ja Evgenile mõeldud õlle, koos pühendusega. Sain ju nende käest 28.juulil samu vedelikke juua ja ei taha võlgu jääda. Laagris neid ei ole, otse ei saa üle anda.

27. Laupäev, 11. august - kopterisõit baaslaagrist Karkarasse, sealt bussisõit Bishkekki
    Ärkame standardsel ajal - kell 7 (see rütm jääb mulle mõneks ajaks sisse ka hiljem kodus - ärkan hommikul kell 5-6; ajavahe on ju lausa 3 tundi). Ilm on väga ilus - päikesepaisteline ja vaikne. Täna saan arstilt ka "spravka", kus kirjas, mis juhtus ja kuidas raviti - et vajadusel teistele arstidele näidata. Kopterit lubatakse kella 10-ks. Tassime oma kraami jaokaupa maandumisplatsi kõrvale hunnikusse ja jääme sinna ootama. Majandusülem juhendab meid, kuidas olla ja käituda - et kükitada kopteri saabumisel kotikuhja taha (tiivikuid seisma ei panda) ja siis joosta peale, kotid jäävad esialgu siia. Meid pannakse maha ülalpool liustikul, kopter lendab tagasi, kotid laotakse peale ja lendab jälle meie juurde, saame ka peale ja lähebki sõiduks. Kopter saabubki varsti ja kõik kulgeb plaanikohaselt. Hea, et panin ka tormikuue selga - kopteri tekitatud tuul on päris jahe. Ülalt liustikult võetaksegi meid kell 10:35 peale ja Karkarasse maandume umbes 40 minuti pärast. On harjumatu sattuda üle hulga aja (20 päeva kivide, lume ja jää peal) sooja ja rohelisse keskkonda. Meie pagas laaditakse kopterist veoautole ja viiakse veidi eemal juba ootavate valgete busside juurde.
Siin laagris meid kaua oodata ei lasta, kell 12 algab sõit Bishkekki. Peatused on tuttavas piirivalvepunktis (kontrollitakse jälle passe), Karakolis (seal väljub üks Ak-Sai Traveli giid) ning seal lähedal bensiinijaamas, kus võetakse kütust, meie aga käime poes juua ja närimist ostmas. Mina võtan ühe suurema Coca Cola. Edasi on pikk sõit mööda Õssõk Kuli põhjakallast. Juht räägib pidevalt mobiiliga, põhiliselt talle helistatakse. Kell on juba 14, kõht on tühi. Küsin, kas ta lõunapeatust ka teeb? Vastab, et peab Timuriga rääkima, ehk tunni aja möödudes. Vastan, et see pole oluline, me ise maksame. Sõidame edasi, 1 tund venib kahele ja enamale tunnile. Lõpuks, juba Boami kuristikus, tehakse peatus - seal on järjest mitu head söögikohta, kunagi olen siin juba olnud. On ka palju rahvast. Kuid kõhu saame korralikult täis. Sõidame edasi. Aeg-ajalt tibutab vihma. Ain juhib tähelepanu asjaolule, et siinsamas, maanteega paralleelselt voolava jõe taga on juba Kasahstan. Tõesti, alles nüüd märkan ka piiritähiseid ja võrkaeda. Minu teada on Kasahstani ja Kõrgõzstani vahel head suhted, umbes nagu Soome ja Eesti. Bishkekki, tuttava Ak Keme hotelli juurde jõuame kell 19 - seega ca 7 tundi sõitu. Saame seal kiiresti toad - meie Ainiga oleme 7., Krista - 3. korrusel. Peseme ja puhkame. Õhtul läheme jälle alla basseinide kõrval olevasse tuttavasse kohvikusse sööma-jooma. Ootame seal lahtises varjualuses mugavatel istmetel sööki-jooki, kui algab tugev tuul, mis iiliti puhudes keerutab varjualuse kardinaid ja kolistab isegi kerget katust. Ettekandja toob meile juua (õlu jms.), kuid tellitud söögi kohta ütleb, et ei saa valmistada, tuul segab. OK, palun tooge siis seda, mis juba valmis. Tuuakse ja saame kõhu täis, õlut tellime veel juurdegi. Han Tengril käinud inimesed ei lase end ju mingist tuulekesest segada. Tegelikult kolistab päris tugevasti ja peale meie pole palju külastajaid siia jäänud. Läheme tagasi hotelli. Tubades ei tööta jätkuvalt konditsioneer, kuid õnneks läheb ilma jahedaks ja lahtise aknaga magada on päris hea. Samuti ei saa tubades kätte WiFi ühendust, ainult all fuajees ja kohvikus. Ain ja Krista tahavad homme otsida muud kohta ööbimiseks. Järgmised ööd oleks siin nagunii tasulised, paketi sees on vaid 2 ööd.

28. Pühapäev, 12. august - Bishkekis
    Hommikusöök hotellis on kella 7 ja 10 vahel - ikka hea "rootsi laud". Väljas on meeldivalt jahe ja pilves ilm. Ain ja Krista käivad väljas uut ööbimiskohta otsimas. Võtsid takso ja palusid juhil leida. Taksojuhid on ju ühed informeeritumad inimesed linnas. Tulevad kell 11 tagasi - on leidnud kesklinnas meeldiva erakorteri, 2 ööd maksab kamba peale 6000 somi, st. 76 EUR. Odav! Samas, kui keskmine palk Kõrgõzstanis olevat 100 EUR, siis korteriomanikule polegi see paha teenistus. Takso on ees, paneme kiiresti asjad kokku ja tassime alla. Kella 12-st algaks hotellis ju uue päeva arvestus! Takso sõidab kohale - aadress on Jusupa Abdrahmanova (endine Sovetskaja) 119. Tõesti väga hea valik - kesklinnas, kuid sissepääs ja aknad vaiksesse sisehoovi. On 2 tuba, köök, vannituba ja WC, väga korralik ja maitsekas sisustus! Hea WiFi-ühendus ja telekas. Köögis saame ise kohvi keeta ja mõnusa laua taga istuda. Mõnuleme seal diivanil telekat vaadates tükk aega. Lähedal tegutseb ööpäev läbi lahtiolev hea söökla, kus meist saavadki püsikunded. Samas on ka ridamisi apteeke ja ühes neist ostan vahendeid oma sõrme ravimiseks - kreemi, vesinikperoksiidi lahust ja sidemeid. Sidemerullid on siin ka narmendavate servadega. Leotan vana sideme lahti, Ain aitab uut sidet panna. Jalutame mööda Abdrahmanova tänavat, kuni jõuame lagunenud hoonetega äärelinna. Sealt edasi jalutame parki, kus pingi peal puhkame jalgu ja mekime Ainiga õlut. Rahvast jalutab siin palju, osad sõidavad omapäraste velorikšadega. Siin on veel säilinud paljud nõuka-aegsed mälestusmärgid, mõni on ka ümber kujundatud või mujale viidud. Satume ka vabaõhu maalinäitusele - on päris muljetavaldavad pildid, sh. ka mägedest. Mõnedel on hinnasildid ka küljes - 100-200 EUR, arvutame. Kasutan mobiilis Maps.me väga head kaardirakendust (salvestan sh. meie linnamarsruudid), kuid ostan ühest raamatupoest ka Bishkeki 2017.a. venekeelse atlase.
Õhtul käime jalutamas aga Ala-Too väljakul. Mäletan, et käisime seal ka 2009.a.- õhtuti on see purskkaevude ja valgusatraktsioonidega keskväljak rahvast täis - paljud kohalikud tulevad peredega sinna. Ühel pool väljakul lehvib vardas hiigelsuur Kõrgõzstani lipp, selle all on kahest sõdurist koosnev auvahtkond. Samal pool on ka rahvuskangelase Manasi kuju ja ajaloomuuseum - viimane on hetkel küll remondis ja ümbritsetud plankaiaga. Teisel pool tänavat on aga valgustatud purskkaevud ja ülal ripuvad majadevahelistele trossidele kinnitatud tuledevalgel helkivad kaunistused. Mingist kellast peaks värvidemäng täies ilus lahti minema, kuid täna olevat mingi tehniline rike. Tegevust jätkub ka ümbruskonna tänavatel ja parkides. Saab näiteks proovida oma osavust nooleviskamisel, aga ka oma rusikalöögi tugevust. Ei märganud purjus inimesi - ikkagi islamiusku maa. Inimesed on sõbralikud ja reeglina mitte pealetükkivad. Üldse, Bishkek jättis väga hea mulje, ka olmeasjad on kõvasti edasi arenenud, võrreldes 2009. aastaga. Tuleme juba pimedas tagasi oma korterisse. Me Ainiga magame tagatoas laias voodis, Krista aga eestoas diivanil.

29. Esmaspäev, 13.august - Bishkekis
    Ärkame 7-8 vahel, peseme ja joome köögis kohvi. Sööma läheme ikka välja - tuttavasse, 24x7 avatud sööklasse. Ain ja Krista lähevad pärast linna peale, mina tulen tagasi oma sõrme ravima. Üritan ise, vasaku käega oma sõrmel sidet vahetada - kuidagiviisi õnnestub. Paistab, et täna läheb palavamaks. Krista helistab ja ütleb ka aadressi, kus nad plaanivad lõunat süüa. Vaatan kaardilt, et see on ikka kaugel, ei viitsi palavaga sinna kõmpida. Helistan tagasi, et söön lõunat siinsamas lähedal. Lisaks sööklale käin ka poes, ostan toiduaineid ja maaaluse tunneli pudi-padi poest uue rahakoti, vöökoti jms. Püüan leida kohalikke maiustusi, mida koju viia - ei ole, on vaid Kasahstanis tehtud kompvekid. OK, võtan need. Alkoholi on ikka - näen isegi "Vana Tallinnat". Müüjad on vastutulelikud, mõni räägib vene-, mõni inglise keeles. Puhkan tänava kõrval pingil jalgu, kui üks mustlast meenutav naisterahvas tuleb ja palub raha. OK, annan 50 somi ... kuid ei saa lahti, hakkab mulle mingeid helmeid pakkuma, seletab omas keeles midagi. Annan nüüd veidi resoluutsemalt mõista, et ei ole huvitatud edasisest "kauplemisest".
Saame oma "kodus" jälle kokku. Ostsin viimaste somide eest hulga toitu ja jooki, kostitan kõiki. Ehmatusega loeme, et eile, 12.augustil tegi seesama alpiniste vedanud meile tuttav valge MI-8 kopter Pamiiris "žestkuju posadku" ("jäiga maandumise") ja pole veel leitud. Pärastpoole saabub info, et eestlasi seal peal ei olnud (ohh!!!) , kuid kopteris olnutest hukkus 5 inimest, sh. 2 pilooti. Kopter ise purunes liustikule kukkudes kaheks. Kurb, väga kurb! Helistame ka Timurile, ja ütleme, et soovime oma praegusest asukohast homme öösel kell 3:30 transporti lennujaama, meie lennuk väljub kell 6:40, seega peaksime lennujaamas olema kell 4. Lubatakse lahkelt 2 autot, lisaks küsitakse ka minu mobiilinumber, et saaks whatsapi kaudu odavamalt helistada. Õhtul jalutame jälle Ala-Too väljaku kandis - ehk siis täna näeme täies ilus tulevärki. Ikka ei näe, kuigi korraks välgatas. Tehniline rike kestab. Istume pingil ja mekime vargsi Aini ostetud kohalikku calvadost. Siis aga läheme tagasi oma "koju" ja sätime asjad nii, et hommikul ei peaks paaniliselt pakkima. Helistame ka korteri perenaisele, et lahkume öösel. Magama läheme kusagil kella 23 paiku.

30. Teisipäev, 14. august - kojusõit: lennukid Bishkek-Istanbul ja Istanbul-Tallinn. Buss Tallinn-Tartu.
    Me juba magame, kui minu mobiil tiriseb - Timur läbi whatsapi! Kell on 0:30. Timur on just äsja saatnud väga põhjaliku teabe, millised taksod meile tulevad + meie aadressi, nimed, telefoninumbrid, kellaajad, nüüd helistab üle. Kinnitan, et kõik on õige, kuid juba/veel magame. Üles tuleme kõik kell 2:30, joome kohvi ja sööme, mida meil külmkapis veel on. Käin kella 3:30 ajal väljas - üks takso nooremapoolse juhiga ongi juba maja ees. Tassime kotid alla, varsti tuleb ka teine auto. Oleme Kristaga esimeses, Ain - teises. Perenaist aga ei tulegi kohale, palus panna uks lukku ja võti mati alla. Sõit läbi öise Bishkeki Manasi rahvusvahelisse lennujaama kestab umbes 35 minutit. Kõik see transport on meie paketi sees. Lohistame oma kotid lennujaama, kohe toimub ka esialgne läbivalgustus. Ain on juba sees, ootab meid. Paneme rasked kotid käru peale ja jääme check-ini ootama. Siin kohtan juba eelmisest aastast tuttavat poolakat Peterit (Piotr Ekk), kes tänavu oli tõusnud nii Korženevskajale kui ka Leninile. Ka tema teab loomulikult tadžikkide kopteriõnnetusest. Anname oma pagasi ära ja läheme passi- ja turvakontrolli. Viimases tuleb jalanõud ka ära võtta ja panna jalga sinised kilesussid. Kõik siiski sujub ja varsti saame istuda juba rahulikult 2. korruse ootesaalis. Ain on ostnud 2 õlut, mulle ka. Lennuki pardaleminek toimub 4. väravast, seal kohtame tuttavaid türklasi, kelledele lehvitame. Lennukis meie kõrval on ka teisi alpiniste-matkajaid. Näiteks minu kõrval akna pool istub üks naine Tšehhimaalt, kellega paar sõna vahetame. Vaheldumisi tukun ja loen. Vahepeal tuuakse süüa a'la Turkish Airlines. Ebamugav tegutseda, kui parema käe sõrm kinni seotud ja valutab.
Kell 12 oleme Istanbulis, lükkan kella 3 tundi tagasi - 9 peale. Bussiga on seekord erakordselt pikk sõit lennuki juurest lennujaama. Tallinna lennuk väljub alles kell 14, seega üle 4 tunni ootamist. Lennujaama sisenemiseks ikka turvakontroll ka, ootame seal. Tuiame kolmekesi lennujaamas, otsime mõnusat kohta istumiseks. Lõpuks maandume "Tikeradze" kohvikus, kus sööme-joome. Mina võtan omleti, salati ja kakao. Omlett on OK, kuid salat on üks maltsahunnik - palju ja maitsetu. Menüüs lubatud avokaadot on seal minimaalselt. Teenendus on ka ebameeldiv, arve tehakse kogu kambale, kuigi soovisime eraldi. Jalutame ringi, käime Tax-free poodides, ostame koju maiustusi - türgi rahat lokumi jms. Siis ootame väravas 203, kuid meie lennu number muudetakse vaikselt ümber 201-ks ja peamegi sinna minema. Seekord on õnneks lühem sõit, lendurid vajutavad gaasi ja Tallinnas oleme juba kell 17. Küllalt kiiresti saame oma kotid kätte. Jätan Krista ja Ainiga nägmist, kiirustan Tartu bussi peale. Kuidagiviisi sõidutan-lohistan vasaku käega tegutsedes oma kotid bussipeatusse. Plaani järgi peaks varsti, kell 17:35 siia saabuma Lux Expressi buss, kuid... selle taga on 2 tärni - "nõudepeatus sisenemiseks". Ei leia siin enam piletiostu automaati...  Loodetavasti keegi on ikka nõudnud ja mina saan ka peale. Buss tulebki ja on veel mõned vabad kohad, saan mõnusasti istuma. Saadan teate koju, et saabun Tartu bussijaama kell 20 - ehk saab keegi autoga vastu tulla. Kuigi taksod on ka olemas. Kaupo ongi vastas ja nii saan kusagil kell 20:30 mugavalt koduukse ette. Jõumehed aitavad suure koti sisse tassida. Käin pesemas, söön ja seon oma sõrme puhta sidemega kinni. Eestis olevat olnud väga palavad ilmad (+30 C), nüüd on jahedam. Mulle see sobib!

Kokkuvõtteks
    Võib öelda, et meie retk õnnestus, enamus (2/3) jõudsid tippu. Ka mina (1/3) ei ole huvitaval kombel pettunud - nägin ju Han Tengri raskema osa ära. See tipp asetub mul seega ühte ritta Dzigiti ja Matterhorniga, kus sai ka raskemad osad ära ronitud, lõpp jäi vaid "vormistamata". Kuid kogu see seiklus oli vägev ja meeldejääv! Ilmadega meil seekord jälle vedas - enamus aega oli päikesepaisteline, lund sadas vähe. Liikumisgraafik oli sel aastal küll veidi teistsuguse kujuga, kui 2017 ja 2016. Siin on ka tipupäeva GPS salvestus, ca 15 tundi 24-st.
    Kui aga nüüd rahulikult mõelda, miks ma seekord nendes heades tingimustes ei jõudnud kaaslastega sammu pidada, siis lisaks kõrgemale vanusele, vähesele keskendumisele ja vähesele köietöö harjutamisele oli ka lihtsamaid põhjuseid. Esiteks - energia sai otsa, aga mees ei märganud kotist võtta batoone ja geele, nii nagu Leninil! Teiseks, jalad külmetasid hommikul - oleks pidanud panema kaasasolnud soojenduspadjakesed ikka sokkide peale, nagu Leninil. Kolmandaks - kotis olid tehniliseks tööks ka sobivamad soojad sõrmikud - need oleksid pidanud enamus aega käes olema! Eks neid olekseid pärast ikka tule...Keskendumise all mõtlen näiteks ka õiget hingamist, mida Ain propageeris ja kasutas. Iseenesest, spordimehena ma tean ju seda kõike, kuid...ei kasutanud, st. ei keskendunud piisavalt. Üks väga kogenud mägironija arvas hiljem jällegi, et liiga pikk tõus ja laskumine oli meil (1200 m, mistõttu isegi meie kiireim, Ain saabus Camp3 ju liiga hilja, kell 19:20 ), oleksime pidanud ööbima kõrgemal. Seda on hea öelda - harja peal olevad võimalikud telgikohad on väga väikesed. Tagantjärele - 6100 peal oli see siiski võimalik.
    Füüsiline vorm? Vastupidavust peaks mul nagu olema, kuigi jälle teadlikult ei treeninud umbes 1,5 kuud enne väljasõitu, nö. "kogusin rasva". Mõõtsime pulss-oksümeetriga perioodiliselt vere hapnikusisaldust (saturatsiooni) ja pulssi, meie kolme näidud on siin (Pulss/SpO2%). Kuigi need näidud sõltuvad palju vahetust hingamisest ja tegevusest, olid need minul seekord reeglina tagasihoidlikumad, kui teistel. Hiljem esitasin uurimisgrupile ka sellise päeviku. Sain seekord ka kerge hoiatuse, sõna otseses mõttes "mööda näppe". Pean silmas vahetut tõusu ja laskumist 4.augustil. Mõnikord (või enamasti?) on aga väike tagasilöök parem õppetund kui edukas retk. Kaalust võtsin jälle ca 5 kg maha, kuigi väliselt nagu näha ei olnud - ju siis lihaste arvelt. Kui enne retke tegin ikka 10 lõuatõmmet, siis peale retke ei jõudnud ühtegi. Alates 19.08 alustasin tasapisi jälle treeninguid, esmalt kepikõnd, hiljem juba jooksuotsad ja jalgrattasõidud. 
    Kui nüüd võrrelda eelmise aasta Pamir Peaksi Moskvina laagrit ja Ak-Sai Traveli Lõuna-Inõltšeki oma, siis esimene oli tunduvalt meeldivam ja kodusem; teise ei tahaks enam minna. Üldse - mõnda aega tahaks jälle vabalt matkata, panna ise köisi, otsida ise teed ja laagrikohti. Palju oleks inimesi Hani tippu läinud, kui šerpade poolt ettepandud köisi ei oleks seal olnud?
    Aga lõppude-lõpuks - kõige olulisem - me kõik oleme elus ja enam-vähem terved, ka teistes eesti gruppides. Samas, kui olen juba kodus, saan 15.augustil kurva teate, et minu telgikaaslane baaslaagris, venelane Max (Максим Желималай, 11.04.1985) on Pobedal surma saanud - oli laskumisel kiirustades kukkunud alla, Zvezdotška liustikule. Mäletan selgelt, kui keskendunult ta 28.juulil baaslaagris oma kotti pakkis. Eriti me temaga siiski ei suhelnud, oli selline sõnaaher noor mees. Enam ma teda ei näinudki, tema must RedFoxi transpordikott jäi baaslaagri kollasesse telki nr. 20. Sel aastal on ka kopteritega ridamisi õnnetusi olnud - Kõrgõzstanis 9.juulil (4 inimest sai viga) ja Tadžikistanis 12.augustil (hukkus 5 inimest, ülejäänutes said mitmed vigastada). Selle kõigega võrreldes on minu külmasaanud sõrm ju tühiasi, seda enam et see paraneb jõudsalt - paistab et umbes kuu ajaga saab korda. Mis puutub eestlastesse, siis kõrgalpinismis (tipud üle 6000 m) on tänavune aasta meil olnud erakordselt edukas! 


Kalle Kiiranen
26.08.2018