Damavand 2018 päevik    


1. Pühapäev, 27.05 - Ärasõit Tartust kell 11:00. Autoga Tartu-Valga-Riia. Lennuk Riia-Istanbul 18:45, esialgu neljakesi. Taavi ühineb meiega Istanbulis.

Karuga oli kokku lepitud, et tuleb minu juurde kell 11, et tema autoga Riiga sõita. Ülejäänud kaks matkakaaslast (Katrin, Erik) sõidavad Riiga Tallinnast bussiga, Taavi aga on võtnud esimese otsa lennukipileti Tallinnast Istanbuli ja ühineb meiega seal poole tee peal. Kokku on meid jäänud 5, kuigi alguses oli 7 - kes murdis langevarjuhüppel jala, kes oskas kurgupõletiku saada. Veidi enne 11 Karu helistabki ja varsti ongi tema valge Toyota Landcruiser maja ees. Tassin oma kotid peale - seekord on nad tavatult kerged -17,9 kg ja 6,8 kg. Ilm on väga ilus, päikesepaisteline. Kuna täna ja just praegu toimub Tartu Rattaralli ja Valga maantee võib kuni Elvani olla piiratud läbipääsuga, sõidame välja Viljandi maanteed pidi ja Väike-Ulila peatuses pöörame Elva peale, enne Elvat aga Valga maanteele. Karu vajutab lapatsit päris julgelt, nii et küllalt kiiresti oleme Valgas. Selle piiri peal teeme ühes bensiinijaamas korraks peatuse, ostame juua. Läti poolel käime ühes teeäärses kohvikus ka söömas. Vahva on jälgida, kuidas praad kokku pannakse - iga komponent kaalutakse eraldi üle, töötaja käib vaheldumisi kliendi juures küsimas ja kaalumas. Enne Riiat on ahvatlevalt sirged teed ja ühe koha peab politsei meid kinni - seal olevat olnud 70 km/t piirang. Trahvisummaks ütleb esmalt 40 EUR. Küsib, kas vene keelt räägime. Ei räägi, on Karu kiire vastus, ainult inglise keelt. Polisei käib 5 minutit ära, tuleb tagasi ja teatab et seekord piirdub asi hoiatusega. Ju tal ei olnud inglisekeelset trahvikviitungit. Sõidame Riiga sisse, tuttav Brivibas iela, õiges kohas tuleb teha vaid pööre paremale ja varsti sõidame üle Daugava silla. Lennujaamas oleme kell 15:30. Jätame auto paremale P3 parklasse, kus päevamaks on odavam, 3,5 EUR. Kokku peaks minema ca 31 EUR. Oma asjad veeretame käruga lennujaama, istume tuttava bobikelgu juures. Pakume asju veidi ümber, saan Karult suure poti ja toiduaineid lisaks. Kaaluga pole sellegipoolest probleeme, minu suur kott on nüüd 27 kg. Umbes kella 16:20 paiku saabuvad ka Katrin ja Erik. Lennu TK1776 check-in'is on vahepeal tekkinud pikk saba, ootame ka meie seal kannatlikult. Osad meis ei saa (mingitel tehnilistel põhjustel) teise otsa (Istanbul-Teheran) pardakaarte, peavad küsima neid Istanbulis. Ka istekohad on suvalised, kuigi enne ärasõitu reserveerisin kohad. Ju mingi segadus piletisüsteemis. Istun kõrvuti ühe Riiast pärit noore mehega, kes sõidab Singapuri mingile konverentsile. Riiast tõuseme õhku kell 18:45, Istanbulis maabume kella 21:45 paiku. Käime kõigepealt hankimas Istanbul-Teheran lennu TK878 pardakaarte - saame need ja seekord on istekohad isegi paigas. Seejärel saame võtta vabalt, otsime ühe mõnusa söögikoha, kus võtame õlled jms. Tallinn-Istanbul lennult saabub ka Taavi. Ta on Tallinnast kaasa ostnud plastpudelis Vana Tallinna, pakub mekkida. Et kas Teherani toll taolit asja üldse läbi laseb. Umbes 2 tundi enne väljalendu ilmub teadetetahvlile ka Istanbul-Teheran lennu värava number 703 - liigumegi sinna. Esialgu on seal vaikus. Pealeminek, seekord on meil suurem lennuk, lausa 2 vahekäiguga. Istume Katriniga kõrvuti. Katrin oli eelmisel lennul vaadanud head filmi, nüüd jätkab. Mina püüan tukkuda. Lennukis on osad kohad tühjad ja keskmises kolmeses reas on mõnel õnnestunud lausa pikali visata. Kuigi... magada ei lasta - tuuakse süüa-juua, standardne Turkish Airlines menüü.


2. Esmaspäev, 28.05 - Lennuk Istanbul-Teheran 01:30, saabumine Teherani Imam Khomeini lennujaama kell 6:00. Viisaformaalsused, mikrobussi(de)ga sõit Teherani (1190), öömaja Bahari hotellis. Linna peal jalutamas. Metroo ja Tabiati sild. Õhtusöök restoranis Tarighat.

Meie lennuk jõuab Teherani kohale - kaugemal, hommikuse taeva kumas näeme korraks tumedat koonusekujulist tippu - Damavand!? Pilti ei jõua teha - lennuk pöörab nii, et tiib jääb ette. Lennuk maabub ja bussiga saame ka lennujaama. Kohalikud kaovad, meie aga jääme viisaprotseduure tegema. Ühe luugi juures peame võtma kohaliku kindlustuse ca 14 EUR eest , teise luugi juures aga maksame viisa eest 75 EUR. Peame veidi ootama, et läbida passikontroll. Teisi inimesi peale meie hetkel siin polegi. Passide ja viisadega  meil probleeme ei teki, viisataotlused tegime juba enne ärasõitu. Välisministeerium ....Samuti ei ole tollikontrolli. All korrusel on juba meie kotid ootamas, võtame need ja kohtume meie vastuvõtjaga - Ahmad Shirmohammad, Kassa Mountaineerig tegevdirektor. Vestlus käib loomulikult inglise keeles. Püüame küll meelde jätta lihtsamaid pärsia (farsi)-keelseid väljendeid (tänan teid = motshakheram jne.), kuid kohalik kirjapilt on esmapilgul lootusetu - Iraanis kasutatakse mugandatud araabia tähestikku. Saame ka kohalikku raha vahetada - saame kohe miljoärideks - miljoni riaali saab kätte umbes 20 euroga. Lisaks on kohalikel ka teine mitteametlik arvestusühik doman, millel on, võrreldes riaaliga, üks 0 vähem. Ajaarvamine on Iraanis ka omapärane - aasta on neil 1397 ja ka kuud ning kuupäevad on nihkes - meie viisade peal on tänase kuupäevana nii 2018/5/28 kui ka 1397/03/07. Kellaaeg on aga 1:30 meie ajast ees. Panengi kella kohaliku aja järgi - vähemalt ei jää nüüd kuhugi hiljaks! Viime oma kotid firma poolt saadetud Toyota mikrobussi peale ja algabki sõit Teherani poole. Kahel pool teed on küllalt troostitu kivine maastik, rohelist on väga vähe. Kirjade järgi on Teheran ca 1100 m kõrgusel. Saame umbes mõnikümmend minutit sõita, kui buss peab kinni - üks tagumine kumm on tühi. Parandusvõimalust pole, kutsutakse uus buss. Teheranis majutatakse meid väikesesse Bahar hotelli, toad saame 3.korrusele. Olen Erikuga ühes toas. Väga viisakas elamine - maitsekas kujundus, mugavad voodid, dushiruum ja WC, teler, külmkapp jookidega. Käingi kohe dushi all. Seejärel läheme korrus allapoole restorani sööma. Tegelikult on see iseteenenduslik (rootsi laua tüüpi) söögikoht. On küll ramadaaniaeg ja avalikes kohtades päeva ajal ei ole kombeks süüa-juua. Kuid hotellides on erand. Igatahes saame söönuks ja puhkame nüüd veidi. Tuleb mõte käia ka linna peal vaatamas. Hotelli lähedalt läheb mööda suur viaduktidega Enghelab peatänav, mis tuleb meil ületada. Teherani liiklus on hull - peab ikka väga tähelepanelik olema tänavaületamisel, siin on teised reeglid kui Läänes. Ostame teisel pool tänavat saiakesi ja puuvilju (toiduaineid osta võib), viime need hotelli. Kellelgi tuleb idee sõita Teherani metrooga Tabiati silla juurde. Liigumegi kambaga lähimasse (Davrazeh Dovlat) metroojaama , kuidagiviisi saavad ka piletid ostetud (üliodavad, kuigi rahanumber ise on soliidne). Metroos märkame, et vagunis on põhiliselt mehed, enamus kohalikke naisi on teises vagunis. Meenutab juba aega, kui teatud nahavärviga inimesed sõitsid samamoodi eraldi vagunis. Katrin on muidugi meiega, llinnas on tal rätik korralikult juukseid katmas ja mingi pikem jakk üll. Meestel on jalas ka pikad püksid - minul on selleks juba ammu ühed õhukesed orienteerumispüksid. Väljume metroost (Shahid Haqqani) metroojaamas ja satume mäeküljel asuvasse Taleghani parki. Möödume mošeest, kusagil kaugemal allpool näeme ... valgeid rakette, nagu hiiglaslikud pliiatsid reas. Pärast loen, et seal on Islamic Revolution & Holy Defense Museum. Meie aga liigume jalgradu pidi ülespoole, kahel pool on lilleklumbid ja põõsad. Jäätisekohviku juures teeme peatuse, ostame kohalikku jäätist. Tabiati silla juurde jõuame üle mäeseljandiku mööda käänulisi teeradu ronides. Pärast loen, et valmis see 2014.a. ja selle pikkus on 270 meetrit. Mõeldud on see käänuline metallsild vaid jalakäijatele ja ta ühendab Taleghani ja Abo-Atashi parke. All kulgeb kiirtee. Taleghani pool kõrgub aga hiiglaslik lipuvarras Iraani lipuga - ka see kuulub eespoolmainitud muuseumi juurde. Lipu mõõtmed on 25 x 45 m ja kaalub 300 kg. Niipalju, et sugulasrahvas tadžikid on Dushanbes püsti ajanud poole suurema lipu. Imetleme avarat vaadet, teeme pilte. Kaugemal on näha ka teist arhitektuurilist vaatamisväärsust - Vabadusesammast (Azadi Tower). Seejärel liigume tuldud teed pidi metroojaama, kust sõidame tagasi oma hotelli juurde.Õhtul kutsub Ahmad meid restorani, sõidame sinna mikrobussiga. Tarighati restoran olevat pikkade traditsioonidega pärsia restoran. Istume pika laua taga ja rahvast on ka teistes laudades - ramadaani ajal sööb kohalik rahvas just õhtul, peale päikeseloojangut. Seda hetke lausa teadustatakse. Tuuakse eelroad ja põhiroad. Liharoad on rohke riisiga. Magustoitudeks on puuviljad, arbuusilõigud. Kõht saab korralikult täis, nii et tagasi hotelli liigume jalgsi. Tee peal satume pagaritöökaja peale, kus veel hilja õhtul kaks valgetes riietes meest küpsetavad suures ahjust õhukesi valgeid leibu. Ostjad on kohal, kaubal on hea minek. Meie jõuame lõpuks ka oma hotelli. 


3. Teisipäev, 29.05 - Enamus kraami jätame Kassatours kontorisse, kaasas vaid kerged kotid. Mikrobussiga Darbandi väljakule (1800), sealt jalgsi Shirpala mägihotelli (3450). Samal päeval veel jalutuskäik 3000 m kõrgusele ja tagasi. Õhtul äike.

Äratus Teherani hotellis Bahar kell 7:30 (kohalik aeg). Erik veel magab. Pesen ja lähen alla sööma - Katrin on ka juba kohal, teised tulevad hiljem. Peale hommikusööki pakime oma kotid ja tassime need mikrobussi peale. Sõidame Kassatours kontorisse, kus jätan enamus asju transpordikotti, kaasa võtan vaid 35-liitrise koti minimaalsete asjadega - magamiskott, riideid ja hügieenivahendid, fotokas, dokumendid jms. Käimiskepid ka. Seekord tuleb meiega kaasa nooremapoolne giid Mojtaba Nourmohammadi. Pärast selgub, et ta on 36-aastane elektriinseneri haridusega vallaline mees. Räägib päris hästi inglise keelt. Umbes tunnike sõitu ja oleme 1800 m kõrgusel Darbandi väljakul, kust edasi liigume jalgsi. Väljaku keskel on uhke mägironija kuju ja sellega olevat giidi sõnul seotud üks legendaarne päästeoperatsioon. Teeme siin ka esimese ühispildi. Määrime näod päikesekreemiga, võtame kerged kotid selga ja kepid kätte ning hakkame liikuma. Keppidest loobun kiiresti (panen koti külge), kuna selgub, et fotokaga piltide tegemiseks on ka käsi vaja. Ja pealegi, juba tükk aega oskan ma kõndida kahel jalal. Kepid on head raske kotiga liikumisel, eriti sügavas lumes ja laskumistel. Varjuline tee kulgeb ülespoole, kohati on kohisevad jõekesed ja hooned, põhiliselt müügiputkad jt. turistilõksud. Inimesi on vähe liikumas. Ühe koha peal püüab meie tähelepanu võita üks kohalik kassike. Meie giid valab talle väikesest pudelist, kust ise jõi, korgi peale piima. Siis aga väljume varjuliste puude alt Päikese kätte ja rada muutub metsikumaks. Turnime kaljudel, kus kohati on astmeid ja isegi treppe. Ülal kaljuastangul on näha uhket kivist mägihotelli, sellest paremal (ks.) aga langeb koskede kaskaadina alla jõgi. See hotell ongi meie järgmine öömaja - Shirpala shelter (4350) - tõeline kaljukindlus! Seega tõusime täna 1550 m. Tõusu GPS-track. Mägihotelli juurest avaneb uhke vaade alla Teheranile - linnal ei paista lõppu ollagi, inimesi pidi seal olema ca 14 miljonit, iga päev võtab pendelrändest osa ca 3 miljonit. Saame enda käsutusse ühe naridega toa, kuhu kõik ära mahume. Inimesi on peale meie väga vähe, pole veel (või enam) hooaeg. Restoranis saame lõunat süüa - munaroog tomatipastaga, mis jätab Karule nii sügava "elamuse", et meenutab seda korduvalt ka hiljem. Peale lõunat teeme jalutuskäigu Touchali tipu suunas umbes kõrgusele 3000 m. Kiviklibune rada, kohati kasvab rohelist, lilledest jäävad silma kollased krookused. Talvel on siin suusanõlvad - kohati on postidel jämedad köied, mis peaksid siis suusatajaid hoiatama et teisel pool on järsak. Ühe posti juures hakkame loopima kivikesi posti küljes olevasse väikesesse metallrõngasse - näib et asi on lootusetu - keegi annab lubaduse, et kes kivi läbi viskab, sellele tehakse pudel veini välja. Viskan hooletult esimese kivikese ja .... ups - läkski läbi!! Nüüd on kõigil hasart sees...Taavi saab ka pihta - ju polegi nii lootusetu asi. Laskume tagasi hütti, kokku liikusime nii ca 3 tundi. Õhtupoolse jalutuskäigu GPS-track. Õhtusöök on rikkalik, liharoa kõrval on siin alati palju riisi. Igatahes kõhud saame nii täis, et tükk aega ei viitsi liikuda ning istume restoranis, ajame juttu. Peale meie siin rahvast polegi. Õhtul ligineb lääne poolt äike ja Teherani kohal hakkavad välkuma pikad piksenooled. Imetleme seda ülevat vaatepilti mägihotelli vaateplatvormilt kolmekesi - Katrin, Erik ja mina. Välku pildile saada on kunst, Katrin üritab filmida. Ka siia tuleb paar vihmatilka. Siis aga magama!
4. Kolmapäev, 30.05 - Tõus Shirpala mägihotellist (3450) Touchali tippu (3964) ja laskumine Osouni mägihotelli (2300). GPS-track.

 Äratus on kell 7 ja peale pesemist ja enda korrastamist sööme suht tagasihoidliku hommikusöögi - tee, paberõhuke valge leib, või-juust-mesi. Paneme oma vähesed asjad kokku (on ikka lihtne nii matkata!) ja hakkame umbes kell 8:15 liikuma eilset teed pidi Touchali poole. Taevas on pilves, õhk on värske, nagu ikka peale vihma. Olen esmalt suht õhukeste riietega, kuid ülevalpool läheb jahedamaks ja panen selga õhukese fliisjaki ja tormikuue, kätte aga õhukesed sõrmikud. Tugev tuul just jahutab. Käimiskeppe siin mina ei kasuta, on koti küljes. Jälle kollaste krookustega mäenõlvad, on ka punaseid ja roosasid. Teeme aeg-ajalt peatusi. Tipp on juba näha - seal paistab olla paar hütti ja mäenõlvu katavad lumelaamad. Touchali tipus (3962 m) oleme kell 12:30. Puhub külm tuul. Teeme suure sini-must-valge lipuga pilte, siis aga poeme ühte kuplikujulisse hütti sooja. Kailm soojem. rul on kaasas sprotikonservid ja näkileivad, sööme kergelt. Laskuma hakkame kell 13:15. Laskumisel kasutame juba kõik käimiskeppe, on mugavam. Allpool on tuult vähem ja ka ilm soojem - võtame järjest riideid vähemaks. Me ei lasku tagasi  Shirpala mägihotelli, vaid paremale teise orgu. Mäenõlvadele on laotud sadade meetrite ulatuses kiviaedu, mis pealt on kaetud tugeva traatvõrguga. Ilmselt on need laviinide ja veevoolude kaitseks. Ilm on ilus, Päike kõrvetab. Jõuame jõekese äärde, kus koolmekohas on lihtne mööda kive see ületada. Ülevalpool on aga näha koskede kaskaadi. Teisel pool jõge istuvad kivi peal 2 kohalikku noorikut. Pakuvad meile pähkleid jms. Meie giidi ja ühe nooriku vahel hakkab jutt sujuma. Liigume kõik koos allapoole. Natuke maad allpool on puhta veega allikas - vesi tuleb lausa torust. Täidame seal oma pudelid. Minu parema jala põlv valutab veidi sisekülje poolt. Kohati on teerada, kohati aga needsamad traadiga kaetud kiviaiad. Postidel on jämedad elektrikaablid - küllap kuhugi suusakeskuse tarbeks. Jõe ääres teeme pikema puhkepeatuse, Taavi läeb ja kastab jalad vette. Allpool hakkavad paistma juba mingid hooned. Pärast selgub, et suurem punase katusega hoone ongi meie uus öömaja - hotell "Osoun" (2300 m). Värava peal tervitab oma klähvimisega meid valge koeranäss. Paistab väga viisakas koht olla, rahvast peale meie siin näha pole. Istume madala laua äärde kamina kõrvale, meie giid läheb koos kahe kohaliku noorikuga aga tahapoole saali. Meile tuuakse kandiku peal lahtilõigatud arbuus - hea külm suupiste peale väsitavat päeva! Tellime ka teed ja ostame alkoholivaba õlut. Õhtusöögi lepime kella 19-ks. Kõlaritest lastakse läänelikku tümpsu - ise ootaks siin just Iraani idamaist muusikat. Seina peal on ümbruskonna kaart, samas kõrval klaasi taga on shveitsi motiividega atribuutikat, sh. korralikud puusuusad. Saali seintel on aga mägede pildid, sh. ka Damavandi omad. Saame ka oma toad - seekord on mehed neljakesi ühes toas, Katrin aga teises toas. Käime ka dushi all pesemas - hea puhas tunne jälle! Ilm aga keerab ära - väljas on tugev tuul ja vihmasadu. Hea et sees oleme! Õhtusööki sööme juba all suure laua ääres. Väga hea kanasashlõkk riisiga, lisandina küpsetatud tomatid ja sidrunilõigud. Joogiks on tee. Katrin peab "suure maaga" sidet oma uue Garmini GPS-seadmega, millel ka satelliitside võimalus. Magama läheme varakult - kella 21 ajal. Magan suht halvasti, tükk aega ei tule und.

5. Neljapäev, 31.05 - Laskumine Osouni mägihotellist (2300) Darbandi väljakule (1800). Mikrobussiga Teherani (1190) ja sealt Polouri külla (2270 m). Damavandi load. Edasi 2 autoga Camp2 (Mošee, 3050). Edasi jalgsi kerge kotiga Camp3 (Bargah, 4200).

Äratus on 8 paiku. Hommikusöögiks on munapraad jms. Niipalju, et hotellides ööbimine on meie paketi hinna sees, söögid aga mitte. Kuid viimased pole eriti kallid - 7-12 EUR päev, seda küll kohalikus valuutas, milles hinnanumbrid on astronoomilised. Paneme asjad kokku ja umbes kella 9:30 paiku hakkame liikuma alla Teherani poole. Ilm on jälle normaalne, pole palav ega ka külm, peaasi et ei saja. Ühed magavad otse teeraja peal. Veidi teist teed pidi jõuame jälle oma lähtepunkti Darbandi väljakule (1800), kus ootab meid mikrobuss, peal ka meie mahajäetud suuremad kotid. Sõidame läbi Teherani Damavandi alla. Taevas tõmbub tumedaks, hakkab sadama. Teheranist Damavandi poolel on aga kuiv, polegi sadanud. Teeme peatuse teeäärse kaupluse juures, ostame kaasa jooke ja suupisteid. Jäätised ja marineeritud kurgid segamini. Tee äärde jäävad ka kohalikud "Lasnamäed" - kiviklibusel mäenõlval kümned värskelt kerkinud kõrghooned, ei ühtegi rohuliblet pole näha. Ühe peatuse teemaja juures teeme veel  - meie autojuht leiab aega isegi vesipiipu tõmmata. Tee hakkab serpentiinina ülespoole kerima ja eespool on juba näha suuremat lumist koonust - Damavand! Tee peal ühes kurvis on auto, rattad taeva pool ja esiots korralikult sodi. Jõuame Polouri (Camp1, 2270 m), kus vormistame ära ka oma Damavandi load - täidame ankeedid jms. Siit edasi kulgeb sõit 2 autoga, kuna edasine tee olevat mikrobussile ülejõu käiv. Ühe auto küljel on uhke kiri "National Geographic"- ei saanudki aru, kuidas see sinna saanud. Meie seljakotid on lahtises kastis, ülemised on igaks juhuks kummipaelaga julgestatud. Serpentiin kerib ülespoole, maastik on avaram, Damavand on aga pilve sees. Teekond lõpeb 3050 m kõrgusel Camp2-s, kus on mitmeid majakesi ja ka mošee. Ühes varjualuses jaotame oma kraami, mõned asjakesed jätame siia, suurema osa jaotame 4 transpordikotti ja 1 seljakotti - need viiakse muuladega üles Camp3. Meil on aga võtame selga kerged kotid ja liigume mööda teerada samas suunas. Mingi hetk näemegi, kui 2 muula ja muulaajaja meist mööda lähevad. Kohtame ka teisi matkajaid, just allapoole liikujaid. Ühes seltskonnas on meie Mojtabale tuttavad giidid, teeme ühispilte. Ümberringi on rohused nõlvad, ülevalpool läheb aga kivisemaks ja ilmuvad ka lumelaamad. Edasi on aga täielik talv - lumeväljad ja tuul. Camp3-es (Bargah, 4200) on mitmed hooned - vana laager ja uus laager. Meie suundume üle lumise lagendiku viimase poole - 2-korruseline suur kivihoone, ukse juurde viib metalltrepp, sama jätkub ka mööda seinaäärt tahapoole - sealtkaudu saab minna maja taga asuvasse käimlasse. Küllalt spartalikud tingimused, näiteks vett saab kas sulatada lumest või osta pudelivett. Me valime viimase võimaluse. Saame endale naridega toa kohe esimesel korrusel vasakul välisukse lähedal. Giid Mojtaba ööbib kusagil üleval teiste giidide juures. Esimesel korrusel on ka suur söögisaal, kus me priimustel oma toitu valmistame ja muidu aega viidame. Kõrval on ka köök, kuid seda kasutame vaid oma riiete ja saabaste kuivatamiseks, kuna giididel on seal laua all küttekeha. Karul on väga rikkalikult ja mitmekesiselt toitu kaasa võetud, nii et nälga me ei jää. Lepime kokku ka paarikaupa toimkonnad. Suure saali seinal on suur Damavandi joonis, kus kõrguseks on märgitud küll veidi ülepingutatult 5671 m. Viimase aja täpsemat satelliidilt tehtud mõõtmised annavad 5609 meetrit. Plaan on homme teha proovitõus poolele maale ja ülehomme siis üritada tippu. Ilmateade ei luba midagi ilusat - järgnevatel päevadel on tugev tuul ja sadu.

6. Reede, 01.06 - Camp3 (Bargah, 4200) . Proovitõus Damavandi nõlval kõrgusele 4700 m ja tagasi Camp3 (4200).

Täna liigume aklimatiks ja enda ning varustuse testimiseks umbes poolele maale. Sätime peale hommikusööki end minekuvalmis, kerged kotid selga ja stardime umbes kell 10. Ilm on pilves ja tuuline. Mojtaba sammub ees, siis meie kuuekesi. Enamjaolt on lauged lumenõlvad, vaid kohati on näha kive ja tumedaid kaljusid.Tõuseme kuni kõrguseni 4700 m, sinna jõuab meie järel ka üks teine grupp. Teeme mõned pildid, joonistame lumele "I love Iran" ja laskume tagasi 4200 m Bargahi mägihotelli. Veedame aega suures söögisaalis. Ilmateade ei luba homseks midagi ilusat - tugev tuul, sademed ja pilvisus.      

7. Laupäev, 02.06 - Camp3 (Bargah, 4200). Tõus Damavandi tippu (5609) ja tagasi Camp3 (4200), kokku 10 tundi. Avame veinipudeli.
Hommikul on ilm pilves ja väga tuuline, nii nagu ilmsteade lubaski. Otsustame siiski minna tiputõusule, kuna see on ainuke võimalus.


8. Pühapäev, 03.06 - Laskumine Camp3 (4200) alla Camp2 (3050), sealt autodega alla Polouri külla. Sealt edasi mikrobussiga Teherani poole. Vahepeal kuumaveebasseinis ja söömas. Teheranis Kassatours kontoris saame kätte Damavandi tõusu tunnistused, siis käime turul ja õhtul restoranis. 


9. Esmaspäev, 04.06 - Mikrobussiga Teherani Imam Khomeini lennujaama. Lennuk Teheran-Istanbul 5:30 . Lennuk Istanbul-Riia 8:20. Autosõit Riia-Tartu. Kodus olen kell 16:00.



Linke: