Kuna sel suvel mägedesse ei plaaninud minna, tuli juba
talvel mõte läbida suvepuhkuse ajal mõni vahva
matkarada kodusel Eestimaal. Just eelmisel aastal oli valminud RMK
Aegviidu-Ähijärve matkarada, 628 km pikk. Kuna aga selle
lõpuosas on sees Eesti lõunatipp, tuli mul kohe
mõte, et sel juhul peaks alustama mitte Aegviidust, vaid mandri-Eesti
põhjatipust - Purekkari neemelt. Viimasel olin ma küll olnud 2012.a., lõunatipust sõitsin samuti küllalt lähedalt mööda eelmisel aastal.
Kuid tutvust tasub alati uuendada. Tartust tundus kõige
mõttekam lähtepunkti saada nii,
et esmalt rongiga Tartust Tapale ja sealt edasi juba rattaga.
Mart juhtis mu tähelepanu Ohepalu oosile, mis pidi Tapalt algama
ja viib ka põhja poole - igal juhul huvitavam kui
mööda Tapa-Loobu maanteed. Sealt edasi juba läbi Viitna,
Palmse ja Vihasoo Pärispea poolsaare tippu. Tagasi
Aegviitu sõidaks veidi teist teed pidi - läbi Loksa, Kolgaküla,
Koitjärve. Nii
lisanduks umbes 140 km. RMK lõunaraja lõpp-punktist
Ähijärve äärest läbi Antsla ja
Otepää on Tartusse umbes 100 km - nii
tulebki kokku ca 870 km. Kui varasematel rattamatkadel olen
orienteerunud vaid paberkaartide abil, siis seekord muretsesin
endale seekord GPS-i - Mardi soovitusel Garmini GPSmap 62s. See oli hea
otsus - ilma selleta müttaksin veel praegugi kusagil Poogandi
metsades. Rattaks oli ikka 2010.a. ostetud Author Stratos,
telgiks väike Husky Sawaj, toitu tegin gaasipriimusel - nii nagu
ka varasematel rattamatkadel. Paar päeva enne teeleasumist ostsin
pooljuhuslikult raamatupoest Valdur Mikita
"Lingvistilise metsa"
- see sobis antud retkele suurepäraselt! Igatahes vaatasin maastikku nüüd hoopis teise pilguga.
1) E, 14.07 : Tartu-Tapa rong.
Tapa, Ohepalu, Viitna, Palmse, Viinistu, Pärispea, Purekkari. Laager
Purekkari neemel - 70 km.
Sõidan Tartust Tapale kella 14:27 rongiga. Saan ratta
panna konksu otsa rippuma, võttes enne raske koti ära. On
ka teisi rattureid - osad panevad ka rippuma, osad mitte.
Võrreldes vanade rongidega on uutes Elroni vagunites rattaga
mugavam toimetada. Sõit kestab umbes 1,2 tundi. Tapal käin
veel poes ja siis liigun GPS punast
joont pidi lähtepunkti - Võidu puiestee otsa, kus algab
Ohepalu matkarada. Kell on juba 16:25, õhtuks tahan jõuda
ikka Purekkari neemele. Viidad "Matkarada", "Rutka mäed 1,5" ja
"Ohepalu looduskaitseala" juhatavad rohtunud ja mudasele
võsavahelisele teele. Seda pole palju, ehk 1,5 km, varsti on
kena kaarsild üle Valgejõe ning peale seda rada
tõuseb kõrgemale Ohepalu oosile. Rutka mägi (95 m)
jääb paremale. Aga oosi pidi on hea sõita, ka seal,
kus kahele poole jääb Ohepalu raba. Järv peaks
olema paremal, kuid seda ma ei näe. Ma pole üksi - ühe
koha peal jalutab oosil ka metskits. Sokk märkab mind ja kaob
vasakule rabamändide vahele. Kuulen vaid tema pahast haukumist.
GPS-st on kasu - kohati on teede hargnemised ja "geps" aitab valikuid
teha. Udriku Suurjärve näen ära - see
jääb vahetult tee äärde. Oos lõpeb ja rada
kaldub ida poole. Siin on juba suuremad kruusateed, mida kasutavad
ilmselt ka Eesti Kaitseväe masinad - jääb ju siia
lähedale Kaitseväe keskpolügoon.
Kõnnu mõisa kandis olen veidi segaduses - GPS-i
järgi peaks nagu järsult vasakule pöörama, kuid
mingit teerada seal küll ei näe. Lülitan gepsus
navigeerimise üldse välja ja sõidan mööda
suurt teed läbi Mõndavere kuni Kõnnu
teeristini Tapa-Loobu maanteel, kus pööran vasakule Loobu
poole. Tallinn-Narva maanteed pidi Viitnasse on umbes 4 km, viimases
teen läbi mitmerealise ja -tasandilise liiklussõlme suure
kaare ning suundun jälle põhja poole rahulikumale teele.
Kõht on juba tühi, kell ligineb 20-le. Enne Palmse
mõisat on tee ääres kohvik "Lahemaa kohvikann" - astun
sisse. Kohvik on tühi, teisi külastajaid ei ole. Ostan pudelivett (ei märganud
Ohepalus looduslikku vett võtta!) ja jäätise. Kohvikupidaja
räägib kuidagi puist eesti keelt, selgub et seda kohvikut
peab sakslastest abielupaar. Pärast märkan väljas
kohvikul ka saksa lippu. Ups, oleksin pidanud õnne soovima -
eile õhtul tuli ju Saksamaa jalgpallis maailmameistriks! Palmse
mõisahoonet pildistan läbi aia, nii hilja on seal
kõik suletud ja ega mul olegi aega. Põhieesmärk on
jõuda täna ikka mere äärde. Päike peaks
loojuma kell 22, nii et mul on paar tundi aega. Jõuan Vihasoo
teeristini, kust Viinistusse on 12 km. Edasi on mulle juba 2012.aastast
tuttav tee - Loobu jõgi, Kasispea, Turbuneeme, Viinistu. Juba
tunnen mere lõhna - Turbuneemel käin ka all rannas.
Kaugel teeb õhtust ujumist luigepere. Viinistu sadamasse pööran ka sisse. On mõnus vaikne
õhtu. Edasi liigun veidi merest eemale, Pärispea küla
poole. Sealt on veel paar kilomeetrit neemele. Päikeseloojangu
ajaks (22) jõuangi Purekkari neemele, siin ei pea eriti otsima
õiget teeharu. RMK-l on siin mitmeid laagrikohti - otse neeme
juures on juba hõivatud, ühed noored on seal - hiigelsuure
valge limusiiniga. Parem koht aga ongi veidi eemal männimetsa
servas. Panen seal oma telgi püsti ja käin meres tolmu ning higi maha
pesemas. Siis teen priimusel õhtusöögi ja avan
purgiõlle.
Äratus on kell 7. Vaikne soe hommik, kuid pilved kogunevad.
Hommikusöögiks on kiirkaerahelbed, sai+juust ja cappucino.
Panen laagri kokku ja käin ikka Purekkari neemel ka ära.
Ratta jätan esimeste kivide juurde. Käin neeme tipus viimaste
kivide peal, kus pärisperemeesteks on kajakad ja tiirud.
Päris kõrgesse kivikuhja lisan omalt poolt ka paar
kivikest. Hakkab tibutama, kuid sadu on nõrk ja kestab
lühikest aega. Nüüd algab sõit lõuna
poole. Viinistu teeristil pööran seekord Suurpea ja Loksa
poole. Ühe teeäärse talu aias on Šoti
mägiveised - hirmuäratavate sarvedega, kuid rahumeelsed ja
flegmaatilised loomad. Loksa kesklinnas (~kell 11) käin poes -
ostan juua, banaane ja jogurtit. Istun kirikuaia ääres pingil
ja teen kerge eine. Loksast sõidan mööda maanteed
Kolgaküla poole, Kõnnu teeristil aga pööran
kruusateele, mis viib läbi Kõnnu küla Kembasse.
Viimases ületan mitmerealise Tallinn-Narva maantee ja võtan
teisel pool metsateel suuna Järvi järvede poole. Kenad
metsateed. Järvi Pikkjärve ääes teen umbes
tunniajase lõunapeatuse. Sõidan edasi, varsti mets
lõpeb. Mähuste nõmm, kus kasvavad vaid
üksikud kõrgemad männid, muidu on madal
tüüpiline nõmmetaimestik. Koitjärvel ületan
Soodla jõe ja mööda Kulli-Pikapõllu oosi
jõuan Tallinn-Aegviidu maanteele. Viimasele on äsja pandud
uus asfaldkate ja mööda seda on peale künklikke
metsateid harjumatult kerge sõita. Aegviidus olen umbes kell
15:30. Samas on parajasti üks jalgsimatkagrupp, kes kas
lõpetavad või alustavad marsruuti. Astun sisse ka
kohalikku Looduskeskuse
majja ja vaatan seal väheke ringi. Seejärel hakkan liikuma
mööda RMK-628 rada Aegviidu-Nelijärve järvede
poole. Viimaste majade juures, kus on ka Metsa tänav, tuleb
pöörata metsateele.
Jõuan Nikerjärve
juurde, tiirutan seal veidi ringi. Edasi mööda Uueveski teed
Valgehobusemäe (Mägede) poole. Enne Mägede
liivakarjääri on teede hargnemised - rattarada vasakule ja
jalgsirada otse - valin viimase. Liivakarjääris aga on kena
järveke, kuid ka palju suplejaid ja lärmi. Kastan ennast
ka vette. Sealt mitte kaugel on Valgehobusemäe suusakeskus -
vaatan
veidi ka seal ringi. Ilm on vahepeal pilve läinud, kuid ei saja.
Siit edasi läheb rada metsa sisse ja kohe on esimesed takistused -
soine ja porine metsaalune koos ojaga, kus pole silda, vaid kohati on
puutüved ja oksad maas. Saan siiski kuiva jalaga läbi.
Soovitatud rattatee läheb siit tegelikult väikese
ringiga mööda. Edasi
on metsa- ja kruusateed kuni Tarvasjõeni. Viimane on madal
liivase põhjaga, kuid tumeda veega jõeke. Samas on kitsas
purre, mida
mööda tasakaaluharjutusi tehes saab ka rattaga üle. Kell
on 19 - aeg laagrisse jääda. Tarvasjõe teisel kaldal
on metsasiht ja siledam platsike, kuhu panengi üles oma 2. laagri.
3) K, 16.07 : Tarvasjõgi, Noku,
Kakerdaja raba, Napu, Tammsaare muuseum, Simisalu, Järva-Madise,
Aravete, Kurisoo, Rava.
Laager Rava järve ääres - 54 km.
Äratus on kell 7:30. On pilves vaikne ilm, veidi
jahedavõitugi. Tavapärane hommikusöök ja laagri
kokkupanek, minema saan kell 9. Päike tuleb välja. Kenad
metsateed viivad Suure Kalajärve äärde, kus laagerdab
üks noorte seltskond. Nad plaanivad ka Kakerdaja raba poole minna.
Liigun mööda järveäärset rada ja laudteed
lodumetsa Noku lõkkekohani, möödudes enne ka
Väikesest Kalajärvest. Ratast tuleb taolistel lõikudel
loomulikult käekõrval lükata. Noku lõkkekoha
juurest laskun mööda rada alla Kakerdaja raba laudtee
alguseni. Laudtee on enamjaolt korralik - ühe laua peal käin
ise, teise peal lükkan ratast. Maalilised rabalaukad, kus
peegelduvad valged pilved ja sinine taevas. Kakerdaja raba on nimetatud ka klassikaliseks "õpikurabaks". Ilm on ilus,
päikesepaisteline. Jõuan suure Kakerdi rabajärve
äärde, siin on puhkekoht. Ujuma siiski ei lähe.
Järveäärne laudtee on kohati vee all ja viletsamas
seisus, kuid õnnestub ikka poolkuiva jalaga läbi saada.
Edasi on pikk ja mitte enam nii huvitav rabalõik, kus ikka ka
laudtee. Laukaid siin ei ole. Lõpuks saan rabast välja, kus
saan jälle rattaga sõita. Kenad metsateed. Otsustan mitte
läbida Seli raba (kuigi tean, et Mardi grupp läbis selle)
- selle asemel sõita mööda RMK legendis soovitatud
(sinist) rattateed Järva-Madisesse, kuid külastada ikka
Tammsaare talu-muuseumit ja Simisalu matkakodu. Teengi nii.
Jõuan üle soosilla Tammsaare Vargamäele.
Soosillalt vaadates on taluhooned tõesti mäe peal.
Kõigepealt on eemalasuv männisalu ja toidutare, siis
parkimisplats, kus mitmeid autosid. All heinamaal, saunikuhoonete
kõrval, niidetakse heina .... murutraktoriga. Panen ka
oma ratta sinna lasipuu külge kinni ja astun kusagilt puuriida
tagant hoovi. Pärast selgub, et peavärav ja piletiostu punkt
on ka olemas. Rehehoone all on mingi seltskond pillide jms -
pärast selgub, et siin valmistavad näitlejad ette "Vargamäe unistajat".
Üks kena neiu, käes morsikann, naeratab ja teretab -
kuidagi tuttav tundub? Mõne aja möödudes tuleb meelde
- "Naabriplika"! Ostan ikka ka 2-eurose külastuspileti ja vaatan ümbrust edasi.
Uuemasse eluhoonesse ei sisene, aidahoonesse piilun samuti vaid
läbi klaasukse.Viimati olin siin vist 1980.a. Mäletan,
et ühel tolleaegsel talvisel käigul magasime just rehetoas.
Sinn astun küll sisse ja teen mõned pildid. Siis
sõidan edasi Simisalusse. Viimases on praegu vaikne, vaid
üks džiip on loodusmaja ees. Tol 1980.a. suvel
oli laastukatus, nüüd on see uuemast materjalist.
Väga korras
ümbrus. Astun ka sisse ja ajan kohaloleva pererahvaga juttu. Siin
olevat jah hiljuti kõva remont olnud ja peetakse puhtusest lugu.
Teen
siinsamas puude vilus ka lõunapeatuse. Vett võtan
kaevust. Hea külm vesi, kuid väga ebamugav kaev tehtud. Siis
märkan eemal mäe peal metallist vaatetorni - käin ka
seal üleval. Pääsukesed on sinna pesad teinud ja trepp
on "ära lubjatud". Aga vaated tornist on uhked - all on niidetud
heinamaa ja edasi metsad. Vanasti olevat siit olnud ka Tammsaare talud
näha, nüüd on puud ees. Samas on ka Simisalu
lõkkekoht. Sõidan tagasi, möödun jälle
Tammsaare talu-muuseumist ja edasi mööda teed
Järva-Madisele. Ka Kodru rappa ei hakka rattaga minema. Peatun
korraks vallamaja ees, teen pilti, seejärel liigun Aravete teed
pidi edasi. Umbes 3,7 km pärast näitab geps, et peab
pöörama paremale ühe talu poole viivale teele. Rada
möödubki talust päris lähedalt ja teisel pool
heinamaal annab otsida edasist teerada. Seda praktiliselt polegi, on
paras kõrge rohuga võpsik. Kuid siin on üks
vaatamisväärsus - Eevakivi. Otse loomulikult pean sinna peale
ronima. Murran võpsikus edasi, kuni jõuan Aravete KETE
esimeste majade juurde. See kuulus kunagi jõukasse EKE süsteemi ja lahtikirjutatult tähendab KETE - "Kolhoosidevaheline Ehitusmaterjalide Tootmise Ettevõte" (1984-1992).
Tiirutan ringi, otsides kauplust. Küsin ühe poisikese
käest - selgub et siin polegi, kauplus on paar kilomeetrit eemal
Aravetes. Sõidangi sinna, ületades Piibe maantee ja
käin kaupluses. Einestan samas kergelt. Siis tulen tagasi ja
üritan õige koha pealt, mööda kohalikke
terviseradasid edasi minna. Selle tiirutamise peale lähevad geps
ja minu väike peake lolliks ning jõuan ikka samale teele
välja. Ega
midagi, sõidan väikese ringiga mööda Piibe
maanteed RMK-rajale. Varsti on Kurisoo lõkkekoht, sinna ei
jää. Umbes 5 km pärast jõuan Ravale, kus kena
paisjärv ja selle teisel kaldal on ilus park ja hooldatud
kaldapealne. Järve otsas on palju kalamehi, supluskohas on ka
inimesi. Olen kuidagi väsinud (3. päev!) ja ei viitsi edasi
sõita, kuigi kell on alles 17:30. Jään Rava
lõkkekohta laagrisse. Ilm on ilus, käin järves ujumas
ja teen süüa. Samas järve teisel kaldal algab mingi
spordiüritus
ja varsti hakkavad minu laagrist mööda jooksma eri vanuses
inimesed. Ilmselt mingi rahvatriatlon.
Mina aga hakkan lugema kaasasolevat
Valdur Mikita
"Lingvistilist metsa".
Autor käib väga huvitavate
ja jõuliste mõtetega välja juba 10. leheküljel
- et Eesti
kultuuri ja looduse (mets, rabad) ning geoloogilise mineviku vahel on
tugev seos. Vähe sellest - tänu nendele asjaoludele oleme
rahvusena üldse olemas. Need siluri ja devoni geoloogilised
kihistused ... (tegelikult on neid ju veel
- põhjarannikul on veel vanemate kihistuste - kambriumist ja
ordoviitsiumist). Juhuslikult olen selle matkaga sattunud
läbima just seda keskkonda. Lisaks need heas
tähenduses metsapoole mõtted, mitmiktaju jne. Mikita
varasematest kirjutistest meenub mulle hetkel tema artikkel "Regilaulust tuumapommini".
Tema kirjutusstiil ootamatute kontrastide, ajas rändamiste ning
faktide ja fantaasia seguga meenutab Lennar Meri
hõbevalget maailma, kuid on siiski erinev ja omanäoline. Hiljem kodus otse loomulikult guugeldasin,
et mis mees see Valdur Mikita on
- Tartu Ülikooli lõpetanud bioloog, kuid
magistritöö on tal semiootika alalt. Igatahes tekkis
huvi tutvuda ka teiste tema
kirjutistega, milledest paljud on pälvinud juba mitmeid erinevaid
kirjandusauhindu.
4) N, 17.07 : Rava, Järva-Jaani, Tamme,
Koeru, Norra, Oostriku, Võlingi, Põltsamaa jõgi, Hundisaare, Siimusti, Pedja
jõgi, metsajärveke. Laager metsajärvekese ääres - 97 km.
Äratus on seekord kell 6:30 , kuna sain eile puhata.
Hommikusöök, minema saan kell 7:40. Järve teine ots on
soine ja seal voolab ojake. Ületan silla ja tõusen
jälle kruusateele. Seda tõusu pole palju, kuid see on nii
järsk, et pean ratta ja koti eraldi üles viima. Jätkub
sõit mööda kruusateid, kahel pool ehe "eesti maaelu".
Siis aga jälle Piibe maantee, mida mööda jõuan
Järva-Jaani. Siin pikemat peatust ei tee, sõidan
mööda maanteed Koeru poole ja kuna ei vaata korralikult
gepsu, põrutan hooga kilomeetrijagu õigest
pöördekohast mööda. Nimelt Tamme lõkkekoht.
Tulen tagasi ja leian seal sirelipõõsaste tagant
täitsa vahva laagrikoha, kus on õunapuud ja
marjapõõsad - olevat endine metsavahikoht. Mõnda aega
maiustan punasesõstra ja tikripõõsastes. Edasi on
küllalt metsik sõit heinamaadel ja metsaradadel. Kui
välja saan, tunnen, et tagumise ratta kumm on tühi. Vahetan
lihtsalt õhukummi ära, katkise parandamise jätan
õhtuks. Lõpuks
jõuan ikka Koeru, seda küll ringiga.
Kohalikus poes täiendan oma toidu- ja joogivarusid. Koerus
jäi silma vahva nimega kõrts "Janune kägu" :-) .
Väljasõit on mööda maanteed, kuid varsti viib
gepsu punane joon mind ikka küllalt üksluistele
külavaheteedele.
Huvitavamad lõigud algavad siis, kui
jõuan Norra mõisa
juurde.
Viimane on nö. taastamisjärgus - on valatud betoonist
uusi seinu ja lagesid. Kuid küllalt võssakasvanud
ümbrus. Otse tee ääres on selge ja külma veega
allikajärv, kus siiski juba palju vesikasve. Selle taga on ka
üks taastamisjärgus abihoone, mille taga voolab
allikajärvest välja oja. Infotahvlilt loen, et nimel "norra"
pole Norraga mingit seost, see tuleneb hoopis mõisa kunagise
omaniku von Knorringi nimest. Jätan ratta
lukustatult puu külge ja käin mööda vesist ja
rohtunud, kuid märgistatud teerada ca 500 m teest
eemalolevate allikate
juures. Purde pealt küünitades täidan pudelid selle
külma ja selge veega. Tulen tagasi ja teen seal abihoone juures
lõunapeatuse. Seejärel sõidan edasi, kuni
jõuan Oostriku allikateni. Viimased
asuvad otse tee ääres ja neid on võimatu mitte
märgata - ikka päris suured veesilmad. Samuti hästi selge ja külma veega. Endla Looduskaitsealal olevat umbes 30 suurt allikat,
lisaks hulga pisikesi. Sõidan edasi. Oostriku jõe silla
juures on samanimeline lõkkekoht. Teen peateelt umbes 700
meetrise kõrvalepõike, et näha Purskavat allikat.
Viimane on tegelikult tekkinud geoloogiliste puurimiste tulemusel - ei
pandud pärast "punni" peale. Ka siin on lõkkekoht.
Jõuan Põltsamaa jõeni, millel on metallist sild.
Edasi on käänulised metsa- ja külavaheteed, mille
äärde jäävad Võlingi ja Hundisaare
lõkkekohad. Siimusti lõkkekoha juures on lagunev
Siimusti laululava. See kujutab endast mäenõlvale betoonist
valatud astmeid, kuid laguneb seegi. Kuigi kell on juba 17:30,
sõidan edasi. Tee äärde jääval juba valmis
kaunadega rapsipõllul on hämmastavalt palju rukkililli,
terve väli on sinine. Laagrikoha tahaks panna ikka sinna, kus on
vett. Kaardilt vaatan, et Härjanurme kandis on suured sinised
laigud. Kohale jõudes selgub et ... need ju Härjanurme kalatiigid :-) . Ületan samas silla üle Pedja jõe.
Teest vasakul ja tammist ülevalpool on Härjanurme
paisjärv, kalatiigid jäävad paremat kätt.
Rada teeb siin järsu jõnksu - algul pikalt lõunasse,
siis jälle põhja poole. Otsin sobivat laagrikohta, olen päris väsinud juba. Kohas,
kus metsatee pöörab kaarega itta,
Kassinurme poole, on silt "Tuletõrje veevõtu koht". Teest
umbes 100 m kaugusel on ilus madala, aga puhta veega järveke,
ilmselt kunagine liivakarjäär. Kell on juba 19 ja
nüüd jään küll siia laagrisse. Minu telgike
mahub ka parajasti järveäärse teeraja kõrvale.
Kastan end vette, et pesta maha higi ja tolm. Parandan ära katkise
õhukummi - selgub et mitte väljapoolt ei tulnud torge, vaid
rummu pool on olnud midagi teravat ja seda lausa 2 kohas.
Õhtusöögiks on mul reeglina tatrapuder. Istun
järvekese kaldal ja mekin purgiõlut.
5) R, 18.07 : metsajärveke, raudtee, Kassinurme,
Raigastvere, Elistvere, Maarja-Magdaleena, Saare jv., Kaiu jv., Kukemetsa. Laager Kukemetsa RMK metsaonni juures - 77 km.
Äratus kell 7, minema saan umbes kell 9. Ületan varsti Piibe
maantee ja üle kõrrepõllu jõuan
raudtee äärde. Enne seda pean läbima
raudteeäärse tiheda ja kõrge heki, õnneks on
sinna ikka läbipääs raiutud. Rada läheb algul
raudteetammi kõrval lõunasse, siis aga läbi
kitsa tunneli teisele poole (ka siia tunneli kohale on maalitud RMK
raja valge-roheline-valge märgis) ning jätkub mööda
külavaheteed ristiku- ja rapsipõldude vahel. Jõuan Kassinurme maalinna
juurde - ratta lukustan parkimisplatsi juures puu külge. Samas
saabub ka suur ekskursioonibuss, kust pudenevad välja enamasti
vanemas eas inimesed. Püüan ees ära minna, et saaks
omaette rahulikult (eriti ei õnnestu) linnust uurida ja pilti
teha. Üllatavalt palju on vaadata - rekonstrueeritud puulinnus
koos "kaitsjatega", palju vahvaid puukujusid. Laululava orus asuva
tiigi kaldal on küll lagunenud, kuid paistab, et
taastamistööd on tulemas. Ei mäleta, et oleksin siin
varem käinud. Tulen tagasi ratta juurde ja liigun sellega
mööda õpperada üle iidse hiiemäe ja edasi
mööda väga künklikku metsarada jõuan
Kalevipoja lingukivi juurde. Metsast väljun "Kasemäe vaate"
juures. Tõesti - siit on väga hästi
näha Vooremaa künklikku maastikku, kuhupoole hakkangi
liikuma.
Tee läheb järjest enam mägisemaks. Kaarepere
paisjärve juurest algab päris väsitav tõus,
lisaks on tee ka liivane. Kuhugi kahele poole jäävad suuremad
järved - Kaarepere Pikkjärv ja Prossa järv, neid
otseselt ma ei näe. Kus on tõusud, on ka vahvad laskumised.
Kenad hoolitsetud talukohad, viljapõllud. Eriti uhke vaade on
mäepealselt alla Raigastvere järvele.
Ajan seal ühe kohalikuga juttu, kiidan Vooremaa ilu. Käin ka
Raigastvere vaatetornis, kust avaneb veel parem vaade. Siit suundun
nüüd läbi Elistvere ja Kaiavere Maarja-Magdaleena poole.
Kaiavere järve otsas, kust voolab välja oja, teen peatuse.
Pärast loen, et see "oja" on Amme jõgi. Mulle tuttavad teed
2011.a. retkest.
Maarja-Magdaleenas käin poes, seejärel puhkan jalgu tuttavas
varjulises kirikuaias, kuhu nüüd on tekkinud kena pink
sarjast "Iga pink räägib loo"
- see on pühendatud kohalikule tublile tohtrile Kalju
Talussaarele. Edasi sõidan mööda kruusateed edasi, et
jõuda lõunaks Saare järve
äärde. Enne
järve on liivased metsateed, kus ratas jääb tihti kinni.
Nagu arvata võib, on paremad järveäärsed kohad
hõivatud. Kuid RMK lõkkekohas pole kedagi ja saan siin
rahulikult lõunat pidada. Siis liigun piki
järveäärset teed edasi - siin on veel kenasid
laagrikohti. Ühes neist käin ujumas. Taevas on läinud
pilve ja hakkab sadama. Tegelikult on iga päev veidi
piserdanud. Piki matkarada jõuan jälle välja
laiemale teele järve põhjapoolses otsas. Piki kena alleed jõuan jälle välja Piibe maanteele, kus liigun natuke maad Tartu poole, siis aga pööran vasakule teele, mis viib Kaiu järvede juurde. Ületan silla üle Kääpa jõe,
kus eepose legendi kohaselt lebab Kalevipoja mõõk. Kuid siin on aset leidnud ka pisemad tragöödiad -
elektriliini traatides on kümneid kalameeste lante. Jõgi ise algab kusagil lõuna pool Keressaare
rabajärvest, voolab läbi Kaiu ja Jõemõisa
järve ja suubub kalatiikide juures Omedu jõkke. Nii
Jõemõisa kui Kaiu järve ääres on palju
ilusaid laagrikohti, kuid reeglina on need hõivatud ja osad on
ka eravalduses. Nüüdki on siin lausa mingid sakslased.
Sõidan mööda ilusat metsateed edasi, vasakut kätt
jäävad Kaiu mäed, kus paar aastat tagasi toimus Firni
klubi orienteerumisüritus. Rada tiirutab mööda metsateid
Padakõrve looduskaitsealal,
on juba aega öölaagri peale mõelda. Kella 18 paiku jõuan
Kukemetsa metsaonni juurde, kuhu jäängi pidama. Vett siin pole, kuid
mingi kogus on mul kaasas. On palju mustikaid. Üks auto peatub,
noormees küsib, et kas jään siia. Kuuldes et
jään, sõidavad edasi. Mina söön
õhtust ja lähen telki magama.
6) L, 19.07 : Kukemetsa, Kavastu, Võnnu, Ahja,
Kiidjärve, Saesaare. Laager Saesaare paisjärve taga metsas - 87 km.
Hommikul ikka tavapärane äratus kell 7 , liikuma saan
kell
8:40. Vesi on otsas, nii et kui jõuan Alajõe
paisjärve juurde, võtan pudelitesse sealt veidi pruunikat
rabavett. Tegelikult on see Kääpa jõgi, mis siin
üles paisutatud. Ületan Matjama kandis Tartu-Kallaste
maantee, edasi on suht sirged ja üksluised külavaheteed, mis
aeg-ajalt teevad 90-kraadiseid pöördeid. Ühes kohas
tormavad üle tee kaks metskitse, õnnestub isegi pildile
saada. Teeviit Tähemaa lõkkekohale - sinna ei hakka minema.
Siis pikk lõik värske "vaese mehe asfaldiga". Kavastu
lähedal metsas olid viimase sõja ajal kaitserajatised, mis
tollal käisid käest kätte ning üks piirkond kannab
nime "polkovniku mets". Kusagil kell 11 paiku jõuan Kavastusse, kus peaks parvega või paadiga üle Emajõe saama. Loomulikult saaks ka üle Luunja silla, kuid see viis on uhkem. Nagu lugeda võib,
tegutses Kavastu parv pikka aega, alates 1899 kuni 1983, siis oli
10-aastane vahe, kuni see Tiit Veeberi ja Luunja vallavalitsuse toel
taastati. Taoline jõeületus on Eestis ainulaadne.
Ootan mõnda aega (tegelikult on tahvlil ka mobiilinumber, kuhu
helistada) vastaskaldalt sõuabki üks mees paadiga siia
kaldale. Paat on suur, kuid kott tuleb ikka ratta küljest
lahti võtta ja eraldi panna. Ülesõit paadiga maksab
2 eurot, parvega saavad autod ja ratturite grupid. Ajame paadimehega
teisel kaldal veel tükk aega juttu, siis aga liigun
mööda Parveotsa teed jõe paremal kaldal ida poole.
Järgnevad sirged ja tüütud teed, kus kaotan veidi
orientatsiooni ja sõidan tühja. Kastre jahiseltsi onn, kuhu
ka sisse kiikan. Kuna lähedal on Emajõe Suursoo (ja Ahja
jõgi!), on siin palju parmusid. Sirge ja tüütu
tee. Lõpuks jõuan läbi Terikeste küla
Võnnu. Viimases käin paisjärve ääres asuvas
poes, seejärel teen samas poe taga külma lõuna. All
järve ääres poetab üks kõikuva
kõnnakuga kuju aeg-ajalt tühje õllepudeleid
kõrkjatesse. Võnnust edasi algavad jälle
huvitavamad lõigud koos ilusate metsateedega Ahja poole.
Jõuan välja maanteele ja Ahja alevikku,
kus omal ajal sai päris tihti käidud. Nüüdki
põikan kohe ilusasse Ahja parki ja sealasuva paisjärve ja koolimaja juurde. Samas on ka Friedebert Tuglase
bareljeef. Korras ümbrus, vaid koolimaja taga olev vana
mõisahoone on lastud lagunema. Ahjalt viib matkarada
Valgesoo ja Kiidjärve poole. Põlvamaad läbivad rajalõigud on looduslikult eriti ilusad ja mitmekesised. Valgesoo lõkkekohast
sõidan mööda, kuid otse Ahja
jõe ääres olevasse Sõnajala
lõkkekohta külastan. Seal on ees üks noorte seltskond,
kes kohe ei saa ilma tümpsuta looduses olla. Tiirutan siin ringi -
uurin jõeäärse 9-kilomeetrise matkaraja algust (tundub
ratta jaoks ebasobiv olla), siis sõidan alla Kiidjärve
sillale, kus parkla kõrval on Kiidjärve Loodusekeskus.
Otsustan Taevaskotta sõita ikka mööda teed läbi
Kiidjärve pargi ja Saesaare. Taevaskoja parklas palju
sõidukeid ja inimesi, ilmselt selletõttu et on
nädalavahetus. Sõidan alla paisjärve juurde. Olen juba
väsinud ja kell on juba 17 kanti - Taevaskodasid tahaks vaadata
puhanult. Seepärast otsin juba laagrikohta. Liigun üle tammi
ja punnitan ratta koos kotiga järsust trepist üles,
jõuan Saesaare paisjärve tagusesse metsa, kuhu oleks
jõudnud ka mööda seda matkarada. Väga
künklik maastik. Jõuan kõrge paljandi kohale, kust
avaneb uhke vaade alla paisjärvele. Lukustan ratta siia ja laskun
alla järveni, kus käin ujumas. Seejärel istun
kõrgel kaldapealsel, loen "Lingvistilist metsa" ja mekin
purgiõlut. All järvel kurseerib edasi-tagasi parv "Lonny".
Aeg-ajalt sõidab mõni rattamees mööda
või eksib mõni paarike. Siia ei saa loomulikult laagrisse
jääda, otsin kaugemal kuusemetsa sees siledama platsi - panen
telgi sinna. Õhtusöögi teen ikka ka.
7) P, 20.07 : Saesaare, Taevaskoja,
Otteni, Mammaste, Põlva, Viira, Kuulmajärve, Võhandu
jõgi. Laager Võhandu jõe ääres Leevi
lõkkekohas - 41 km
Ärkan müristamise peale juba kusagil kella 5 ajal
- äike on tulemas. Umbes tunni aja pärast lähebki
lahti - äge sadu ja tulevärk. Paar korda raksatab ikka
väga lähedale. Ülevalt tuulutusavast tuleb paar tilka
vett sisse ka. Ei lase end segada - lesin telgis ja loen Mikita
raamatut. Eile, kusagil peale Kaiut, Välgi metsade kandis jõudsin ma siis "siluri ajastustdevoni ajastusse", kui uskuda geoloogide andmeid.
Kõrvemaa pinnase all on aga veel varasema, ordoviitsiumi ajastu
kihistused ja sel ajal "küpsetati" meile valmis põlevkivi
koos diktüoneemakildiga. Pärispea poolsaarel olevat aga
jälgi
lausa kambriumist ja sellele eelnenud ajastutest. See on vahva, kuidas
Mikita opereerib osas "Maa loomine" ürgmandrite triiviga ja
tõestab, et Eesti oli kunagi lõunamaa
ja maailma
keskpunkt. Alles viimased 400 milj. aastat oleme (oleme! :-))
ekvaatorist põhja pool. Teine raamatut läbiv
põhiteema on tal inimene ja mõtlemine. Mitmiktaju ehk
sünesteesia. Ta esitab sümpaatselt ja lihtsalt ka inimese elu
mõtte: "Usun, et
inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla
vaatleja...." *, mis on tegelikult ju järeldus antroopsuse
printsiibist. Raamatus on ka huvitavaid fakte - me kõik teame
1962.a. nn. Kuuba kriisist, kui maailm oli tuumaõja lävel.
Kuid sama ohtlik moment oli 7.märtsil 1968,
kui vene allveelaev K-129
olevat püüdnud anda tuumalööki Pearl Harbourile
Havail, kuid "jumala sõrm" astus vahele, rakett kiilus kinni ja
allveelaev ise hukkus. Segane lugu.
Sadu kestab pikka aega - alles kella 14 paiku saan laagri kokku panna
ja liikuma hakata. Tulen tagasi paisu juurde, kuid ei lasku
mööda treppi alla, vaid liigun mööda teerada
Ahja vasakkaldal Taevaskodade poole. Mäekülgedele on siin
paigaldatud korralikud metallastmetega trepid, mida mööda
jalakäijal on hea astuda, kuid ratturil koos raskete pakkidega
mitte. Ikka veel tibutab vihma, kuid ei lase end sellest segada.
Emalätte koopa juures avaneb kurb pilt - koobas on sisse langenud,
koopa kohal on koos liivaga suured kännud, ülevalpool on
veel mahalangenud puid. Kuid allikavesi voolab endiselt - võtan
sealt oma pudelid täis. Samas on ka üks minuealiste
rattamatkajate paar - jääme mehega juttu ajama. Nemad on
täielikud looduslapsed - rattasõidu kõrvalt
korjavad ka seeni ja marju. Samas kohtan ka head tuttavat Jaaku koos
oma perega - tulid ka nädalavahetuseks Taevaskoda vaatama. Siis
liigun üle silla tagasi vasakkaldale, kus on mu ratas ja
möödun nii Väikesest kui Suurest Taevaskojast. Metsast
saan välja ja rada läheb läbi viljapõllu
Otteni metsamaja poole. Suur grupp inimesi tuleb põllul vastu.
Otteni metsamaja aga on tegelikult soliidne maakividest hoone, mida
niisama kasutada ei saa, tuleb ikka maksta ja võti küsida.
Nüüdki on seal mitu dziipi pargitud, ilmselt nende omad, kes
äsja vastu tulid. Siin tuleb allikavesi lausa torust. Ületan
Otteni kivisilla ja liigun väikesesse liivakivist seintega
kanjonisse - mõlemad on tuntud võttekohad kultusfilmist
"Viimne reliikvia", rahvasuus vastavalt "Siimu sild" ja "Riesbieteri
kalju". Metsateed pidi jõuan raudteeni, teisel pool
algavad Mammaste terviserajad. Ületan silla üle
Orajõe ja jõuan Mammaste Tervisespordikeskuse
juurde. Vihmasadu tugevneb, kuid ma liigun ikka edasi, Orajõe
teed pidi Põlvasse. Seal käin teeristil olevas Konsumi
selveris, ostan toitu ja jooke. Vahepeal jääb vihm järgi
ning Päikegi tuleb välja. Sõidan mööda Jaama
tänavat allapoole, paremat kätt jääb Põlva
paisjärv, mille keskel on vesi kõrgele purskama pandud.
Vaatan ka kirikut ja selle juures asuvat Vabadussõja
mälestussammast. Edasi pööran vasakule Võru
maanteele, mida mööda jõuan Rosma linnamäe
juurde. Jätan ratta alla ja käin üleval vaatamas.
Seejärel liigun metsateel, mis kohati ühtib kohalike
terviseradadega. RMK tähised on siin segi kohalike tähistega.
Kohati olengi veidi segaduses, vaid geps aitab asjasse selgust tuua.
Kui olen valesti läinud, jääb jälg maha ja saan
võrrelda plaanitud rajaga. Siis leian end jälle maantee
peal. Meemaste, Peri, Tromsi, kuni jõuan suure Saarjärveni.
Puhkemaja juures pole kedagi, järvel on paadiga kalamehed. Siin
algab ka Kuulmajärve maastikukaitseala,
kus on ilusad
männimetsad. Kohati on metsaalune põdrasamblikust lausa
valge.
Mööda metsateid jõuan
Kuulmajärveni. Kell on juba 19, hakkan juba vaatama laagrikohta.
Jõuan Võhandu jõe äärde, rada viib
ühe talu kõrvalt üle (Koolma) silla. Talus
köetakse parajasti sauna. Idülliline koht. Võhandu
paremkaldal jõuan varsti tee peale ja mööda seda
liikudes Leevi lõkkekohani, mis asub ilusas kohas otse
jõe kaldal. Jään siia 19:30 paiku laagrisse.
Jõe äärde viiv trepp jt. puitrajatised on veidi
lagunenud , kuid mind see ei sega. Kuivatan piirdepuu peal telki jms,
niipalju kui madal õhtupäike veel kuivatab. Peale
õhtusööki avan õllepurgi ja jätkan
Lingvistilise metsa lugemist. Õhtul jõuab siia ka
üks Tallinna kanuuseltskond, kes ka oma laagri siia
püstitavad. Nemad teevad toitu lõkkel. Poen telki magama.
8) E, 21.07 : Leevi, Paidra, Meenikunno
raba, Valgjärve, Värska, Poogandi, Lõunalaagri. Laager Lõunalaagri lõkkekohas - 79 km
Ärkan suht hilja, 8 paiku. Kanuuseltskond veel
põõnab. Teen hommikusööki ja pakin asju.
Kanuutajad tulevad ka tasapisi üles. Mina saan minema saan kell
9:45. Natuke maad edasi on metsavend August Sabbe langemiskoht (1978.a.). Ka siin oleks päris hea laagrikoht. Mööda ilusaid metsateid viib rada Paidra järve äärde,
kus on samuti kenad laagrikohad. Rada pöördub suunaga itta ja
mööda kruusateid jõuan Lichtensteini-nimelisse kohta.
Kohalik külaproua juba teab, et RMK rada läheb sealt
paremale. Mööda tuttavat teed jõuan Meenikunno maastikukaitsealale - olin siin alles aasta tagasi.
Otsustan läbida ka Meenikunno raba laudtee - liigun
mööda ilusat metateed Liipsaare metsaonni juurde. Kiikan onni
sisse ja käin ka vaatetornis. Siis liigun mööda treppe
alla laudteele, kus ratast tuleb käekõrval lükata.
Suurjärve ääres on matkagrupp, kus enamuses on lapsed.
Laudtee on kohati juba lagunemas, jalad saavad märjaks.
Jõuan raba teise serva "Päikeseloojangu maja" juurde,
mida käin ka lähemalt vaatamas. Hetkel siin kedagi ei ole,
uks on lukus. Siis sõidan teisel pool teed asuva selgeveelise
Valgjärve juurde. Lõkkekoha ümbruses on palju rahvast,
siin on ka ujumiskoht. Mina liigun mööda
järveäärset rada teisele poole ja teen seal
lõunapeatuse. Suured kuklasepesad on otse järve
ääres. Ja neid lülijalgseid sibab siin igal pool ringi, polegi neist vaba
kohta. Käin ka ujumas. Peale lõunat liigun mööda
metsateid edasi Rebasmäe poole, sealt aga Orava jaama taga
ületan raudtee. Olen Setomaal, kohanimed juba ainuomased siinsele
kandile. Näiteks on ühel teeristil silt "Tresski
tsässon" - tsässon on Seto külakabel. Enne Värska silda on aga silt "Tsätski nulk"- Nulk om Setomaa aoluulinõ külli summ. Setomaal om kokko 12 nulka.
Värskas käin bussijaama juures olevas poes oma toidu-ja
joogivarusid täiendamas. Kell on juba 17, kuid põhjamaa
suvepäev on pikk ja sõidan edasi. Tee äärde
jääb Seto talumuuseum, peatun, kuid ... esmaspäeviti on
muuseumid kinni. Tee ääres on põline mänd ja juures silt "Laudsi pettäi"
- tõlkes "surnulavatsi mänd", seotud kohaliku
matusekombestikuga. Natuke maad edasi on Värska vee tehas. Ja mina
just ostsin poest Värska originaali - siin oleks seda ilmselt saanud ämbrite kaupa
hiigelsuurest kaevust :-). Kui uskuda firma kodukat, siis see vesi
saadakse lausa 500 m sügavusest ja selle vanus on kuni 500 miljonit aastat!
See reklaam on ju lausa Mikita mõttelendude vääriline - ostame poest 500 miljoni aasta vanust kaupa! Kagu-Eesti maapõues leidub mõndagi huvitavat.
Hiljem
vaatan GPS-trackist, et olen seal Verhulitsa kandis millegipärast
kõvasti ekselnud, lausa 2 korda vale teeharu valinud. Mustoja maastikukaitsealal
ja Poogandi mägisel maastikul ekslen ka hiljem. Ilma GPS-ta
oleksin siin püsti hädas. Plaan on õhtuks
jõuda Poogandi laagrikohta. Müttan liivastel ja
mägistel metsateedel, kus tee äärde jäävad
Sadolamägi, Põrguhaud, Palanumäed... Huvitav, et
männimets asendub äkki põhjamaiselt karge kasemetsaga.
Siin on ka kohalikud rattarajad, mis antud juhul orienteerumisel segadust tekitavad. Jõuan
suure vaevaga Poogandi järvekese äärde, seal on aga
laagrikoht hõivatud üpris lärmaka seltskonna poolt.
Ega midagi, liigume siis edasi järgmisesse. Maastik läheb
enam ja enam mägisemaks. Süngevõitu org viib mind
lõpuks Lõunalaagrisse. Siin asus kunagi EW kaitseväe
üks suvistest laagritest (Petseri Lõunalaager),
teine oli Värska juures ja kandis nime Värska
Põhjalaager. Nii et küllalt militaarne minevik nendel
metsadel. Teeäärse lagendiku servas on vastavad
infotahvlid, kuid RMK laagrikoht on veidi ülevalpool
Säitsmemäel. Seal on ka paisjärv, kuid selle seisev vesi
on kahtlaselt tume, et seda joogiks ei riski tarvitada, ka keedetult.
Ega midagi, rasketel aegadel kõlbab ka õlu joogiks,
näkitsen kuiva peale. Vähese puhta vee, mis mul
kaasas, jätan hommikuks. Öösel kostavad Koidula
piiripunkti poolt imelikud undamised, ilmselt manööverdavad seal
kaubarongid või laaditakse kaupa ümber.
9) T, 22.07 : Lõunalaagri,
Piusa, Piusa jõe ürgorg: Härma müürid, Nakri
müür, Kalmetumäe, Make müür. Laager Make
müüri all - 44 km
Hommikul keedan vaid kohvi, rohkem vett pole. Midagi on ka peale
hammustada. Minema saan kell 9:45. Mööda kruusateed
jõuan korraliku maanteeni, mis viib läbi Koidula
piiripunkti Venemaale. Sinna mul seekord asja pole, liigun
vastassuunas, Matsuri küla poole.
Enne seda aga juhatab GPS-track mind vanale raudteetammile, kus praegu
on alles vaid jäme killustik. Lükkan seal ratast kogu aeg
käekõrval, ei taha kumme lõhkuda. On palav
päev, Päike kõrvetab. Vesi on otsas, kuid
söön tammil kasvavaid vaarikaid. RMK matkajuhis mainitud
100-meetrist tunnelit ma küll ei märka. Taolist
tüütut astumist on ca 3,4 km, siis pöörab tee
tammilt maha ja kulgeb ilusatel metsateedel. Koldovitsa kandis
läheb maanteesild
üle sügavas orus asuva raudtee. Raudtee
kõrval on võrkaiad, ilmselt metsloomade eemalhoidmiseks.
Siin saavad kokku tegelikult 2 raudteeharu - Tartu-Veriora ja
Valga-Võru. Ekslen veidi Viinakuaoru metsades - oleksin pidanud
ikka otse minema oru teisele poole, nüüd pean x-kohas alla
laskuma ja jälle tõusma. Kuid saan ikka samale rajale ja
edasi liigun juba piki raudteeäärset teed kuni Piusa jaamani.
Oranžid Elroni rongid liiguvad ka siin. Astun sisse kohalikku poodi, et
juua ja jäätist osta. Jalutan natuke ka Piusa koobaste
ümber. Suured koopad on "klaasi taga", vabalt näha on vaid
väiksemad. 2005.a. oli siin Firni orienteerumisvõistlus - siis sai veel vabalt koobastesse. Kuid kui 2009.a. siit läbi sõitsin, olid "klaasid juba ees".
Otsin üles ka Piusa lõkkekoha - see on otse teisel pool
raudteed männimetsas - pole kõige parem koht. Kuid teen
seal korraliku lõuna. Vett käin rattaga toomas umbes
400 m kaugusel olevast Piusa jõest
- otse silla alt. Päike kõrvetab, püüan varjus
olla. Peale lõunat sõidan mööda kruusateed
edasi Lindora poole. Enne seda põikan ka Piusa jõe sillale, kustkaudu saab Obinitsasse. Minu eesmärgiks on aga läbida Piusa jõe ürgorg. Pööran enne Lindorat ära vasakule väiksemale külavaheteele, möödun väga hoolitsetud Jõeveere talust.
Satun seal juttu ajama umbes endavanuse mehega. Veel mõnda aega
sõitu ja jõuangi viitadeni, milledest ühele on
kirjutatud "Kõlgusniidu müür" ja teisele - "Härma
müür". Esmalt käingi Kõlgusniidu ehk Härma alumise müüri
(kõrgus umbes 20 m) juures, mille jalamil Piusa jõe
ääres on ka Härma laagrikoht. Natuke maad edasi
ongi Eesti kõrgeim - 43 meetri kõrgune Härma Mäemine (Suur-Härma, Keldri) müür.
Müürist allpool on ka sild, kust pääseb jõe
paremkaldale ja väikest kanjonit pidi üles müürile.
Käin seal luurel, esialgu ilma rattata. Siis
aga tulen alla ja ratast käekõrval lükates pressin ka üles. Rada
kulgebki nüüd jõe paremkaldal. Kusagil sealkandis
helistab Mart, kuid kõne katkeb. Ronin kõrgemale ja saame
ikka rääkida. Järgmine katsumus on Nakri müür
- seal on raskem just laskumine. Vahepeal kulgeb rada
jõeäärsetel niiitudel ja kuusemetsas. Piusa ürgoru puhkemajad
- katustel kasvab rohi, nii nagu norras. Siis jõuan
mööda teed Kalmetumäe (Kääpamäe)
müüri juurde - siinses liivakivis olevat leitud devoniaegsete
rüükalade ja "jalgadega kalade" luid. Trepp viib alla
jõe äärde - seal on liivakivi sees parajad koopad,
kuhu muidugi pean sisse pugema. Siia on püütud (või
veel püütakse?) mingit rippsilda ehitada - terve koorem betooni on jõe äärde maha kallatud, nüüd muidugi on see kivistunud ja teisel kaldal turritavad
metallist sillapostid. Mõnda aega kulgeb edasine tee
jõest kaugemal, siis aga pöördub see jälle
jõe äärde. Jõuan väga ilusasse
jõekäärdu, mida ühelt poolt piirab jõgi,
teiselt poolt aga umbes 12 meetri kõrgune liivakivist müür, mis
kannab Make müüri
nime. Kena lõkkekoht koos puudega. Siit edasi kulgeb rada
üles mööda pikka treppi, mida mööda astuda on mugav,
kuid rattaga...? Kell ei ole veel palju (17:30), kuid see koht on
nii ahvatlevalt ilus ja trepp nii pikk, et jään siia laagrisse. Kastan end
madalasse vette, et päeva higi ja tolm maha pesta.
Õhtusöögi ajal märkan, et ma pole siin päris
üksi - üks pisike hiir sebib puuriidas ringi. Teen temaga
tehingu - mina pakun talle leivapuru, tema laseb end pildistada. Loen
"Lingvistilist metsa", rüüpan õlut ja naudin kena
suveõhtut.
10) K, 23.07 : Make müür, Vastseliina
ordulinnus, Vastseliina, Kirikumäe, Kavadi, Vällamäe, Vaskna, Suur Munamägi,
Haanja, Saunamaa. Laager Saunamaa küla simmaniplatsil - 69 km
Mobiil piriseb tavapäraselt kella 7 ajal. Päike siia auku
veel ei paista, on jahe ja niiske, rohi on märg.
Hommikusöök, minema saan kell 9. Nüüd ratta
tassimisest mööda treppi ei pääse. Üleval
läheb edasi hea tee, mida mööda sõidan juba
Vana-Vastseliina poole, jõe äärde enam ei satu.
GPS-track juhatab värskelt niidetud heinamaa serva pidi.
Hommikuses õhus on heinalõhna eriti hästi tunda.
Toonekurgede paar jälgib mind tähelepanelikult, kuid ära
ka ei lenda. Varsti paistavad puude-põõsaste tagant orust
Vastseliina piiskopilinnuse tornid. Jõuan maanteele ja seda
mööda saan rattaga päris kiire sõidu alla orgu.
Kinnitan ratta parkimisplatsi puu külge ja lähen linnusega
tutvuma. Kuna käisin siin 2009.a.,
siis pikalt ei peatu. Linnusemüüril pesitseb endiselt
üks kurepaar. Käin mööda treppi all jõe
ääres, kuhu ilmselt oleksin jõudnud ka mööda
jõeäärset rada. Tulen tagasi
maanteeäärse hoone juurde, kus on muuseum,
käsitöökoda jms. Maja osas on aga võlvlaega
keldriruum, kus on meeldivalt jahe. Nurgas tagasihoidlikul metallalusel
on rist ja põlev küünal. Hommikupäike paistab
läbi värviliste klaaside, kusagilt kostab ladinakeelset
jutlust, luues omapärase meeleolu. Puhkan seal natuke aega jalga.
Teisel pool teed on kohvik. Mina aga jätkan om teekonda,
sõidan mööda maanteed Vastseliinasse. Kohtan seal
samuti üksikut rattameest, kes teeb lühemat retke
lähikonnas. Ajame veidi juttu. Vastseliina Konsumist ostan kaasa
toiduaineid ja juua. Teisel pool teed asuvas pargis einestan kergelt ja
pakin asju. Üks jutukas noormees tunneb huvi kust tulen ja kuhu
lähen. Ta ise olevat juba hommikul jõudnud kalal käia,
nüüd olevat kalad suitsuahjus, teeb aega parajaks. Minu järgmine sihtkoht on
Kirikumäe järv.
Käisin siin alles aasta tagasi ja siis
liikusin Vastseliinast sinna mööda maanteed.
Nüüd aga juhatab GPS-track mind esialgu hoopis vastassuunas.
Otsin tükk aega kohta, kus peaksin maanteel ära
pöörama. Kolmandal katsel saan pihta. Vaevumärgatav
rada mööda põlluteid ja heinamaid,
edasi on kruusatee kuni Kirikumäe järve ujumiskohani, kus
on korralik ujumissild. Rahvast on siin päris palju. Kinnitan
ratta puu külge ja käin ka ujumas. Seejärel võtan
suuna Haanja
peale. Teele jäävad sellised "mäed" nagu
Kerigumägi, Piirimägi, Korgõmägi,
Tammõmägi, Jahumägi, Tapuniidümägi jt. Seda
teed mööda jõuaks otse Vaskna järve
põhjapoolsesse otsa,. Kuid RMK rajatähis juhatab paremale
Kavadi järve poole. Teeviitadel on siin aga hoopis
"Kündja-Haanja" ja "Tsiistre-Vakari". Nii et Kündja poolt
tulin ja Vakari poole keeran. Järgmine teerist on mulle varasemast tuttav : "Uue-Saaluse - Haanja.Trolla" ja "Tsiistre - Vakari".
Uue-Saaluse ongi Kavadi järve ääres. Varasematest
käikudest tean, et selle järve kallas on eravaldusi
täis, ei hakka seal pikalt olema. Sõidan edasi
Vällamäe poole. Vakari kandis on Haanjamehe talu, tükk
aega ei leia ma seal teeotsa, kust pöörab
Vällamäele. Teen juttu inimestega Haanjamehe talus - selgub
et soomlastest suvitajad, nemad ei tea. Kuid siis märkan ise
rohe-valget RMK viita. Liigun mööda varjulist teerada
sarapuude vahel ülespoole. Teatud kohas läheb väga
järsuks - raja kõrvale on isegi jämedad köied
pandud. Jätan ratta alla puu külge ja selle lõigu
läbin jalgsi. Tagasihoidlik silt "2. Vällamägi - 303,6
m". Tulen tagasi ja liigun mööda alumist rattarada.
Vällamäe metsamaja lähedal teen hilise (kell 14:45)
lõunapeatuse. Edasine rada viib Vaskna järve
põhjapoolsesse tippu, kust ka talvine Haanja maratoni rada
mööda kulgeb. Eramaa lõkkekoht, kus kaldal on
mõned paadid ja katamaraan. Siit läheb edasi ilus
järveäärne rada. Kusagil poole peal rada hargneb ja ma
valin ülemise raja, mistõttu teen ringi ümber
Kunnumäe (265 m) ja satun tagasi Haanja-Trolla tee peale.
Sõidangi nüüd mööda seda teed Haanjasse,
käin korraks ka Haanja suusastaadionil ja Haanja poes juua ostmas.
Suurel Munamäel käin ka ära - selle ümbrus muutub
üha enam kommerslikumaks. Haanja lõkkekoht asub otse teisel pool teed umbes paarisaja meetri kaugusel. Mina sõidan loomulikult edasi, kell on alles 18. Hallimäel on Kalju Sapase omapärane elamine ja arboreetum.
Ilmselt on mees kobraste eluviisist ja ehituskunstist eeskuju
võtnud - neid paistab siinkandis olla. Metsateed viivad
Rõuge poole ja olkski sinna täna jõudnud, kuid RMK
rada teeb Tindi bussipeatuses umbes 160 kraadise pöörde ja
viib umbes 450 meetrit tagasi Haanja poole, siis aga pöördub
90 kraadi vasakule. Ühe talu juures on halb tähistus, esmalt
pööran taluhoovi. Pererahvast pole kodus. Leian õige
teeotsa ja jõuan kusagil kell 19:30 paiku Saunamaa
lõkkekohani - see on ilmselt kohaliku külarahva simmanikoht
- metsalagendikul on varjualusega lava ja grillikoht, samuti
lipuvarras. Teisel pool kuulen hääli - laste kilkeid ja
kasvatajate kamandamist. Selgub et kohalike laste suvelaager on -
askeldavad praegu lõkke ümber. Küsin et kas
võin telkida ja ehk saaks joogivett. Saadetakse ühe
poisiga talu juurde - saan
oma pudelid head kaevuvett täis. Mainitakse ka, et kui lapsed
kella 22 paiku pesemas käinud, saaksin ka duši all
käia. Söön siiski õhtust ja poen telki magama, ei
viitsi minna.
11) N, 24.07 : Saunamaa, Rõuge, Viitina,
Paganamaa, Metsavenna talu, Lõunatipp. Laager Lõunatipu laagripaigas - 76 km
Äratus on mul tavapäraselt kell 7 ja liikuma saan 8:45 paiku.
Käin veel talus vett küsimas ja sõidan siis
mööda Haanja-Kurgjärve-Rõuge teed Rõuge
poole. Rõuges
ei hakka RMK-rada täpselt järgima,käin seal kus tahan.
Kiriku juurest läheb all asulasse hea tee, kus saab kiiruse
üles. Rõuge poes täiendan oma toidu- ja joogivarusid.
Pressin tagasi kiriku poole mäkke ja teen tiiru Rõuge vaatetorni,
Linnamäe ja Ööbikuoru ümbruses. Vaatetornis on
päikesepaneelid ja see on kinni, kuid otse oru servas olevale
kiigega vaateplatvormile saab minna. Rõuge Suurjärv
on siit vaadates imelikult pruuni veega. Käin mööda
treppi ka all vesioina juures - see mulksub väsimatult. Samas on
ka kalatiigid. Seejärel liigun üle linnamäe
Ööbikuorgu, kus lisaks idüllilisele matkarajale Tindi
oja kaldal on ka Vesitöökoda.
Rattaga on siin kohati küll vaevaline liikuda. Tulen orust
välja ja sõidan tagasi kiriku juurde ja sealt hooga alla
kaupluse juurde. Viitinasse sõidan mööda Viitina
maanteed, kuigi hiljem vaatan, et rattaga oleks olnud mõtteks
liikuda mööda Ööbikuoru teed (teeviit Rõuge vallavalitsus)
järvedevahelisele RMK-rajale. Viitina on aga väga ilus koht,
oma järve ja mõisapargiga. Teen seal väikese peatuse,
vaatan ka mõisahoonet.
Luhasoo kandis satun heinamaale, kus kindlat teed ei ole ja kus
kulgevad sügavad vett täis kraavid - peab väga
täpselt õigesse vahesse minema. Edasi on juba kindlam tee
ühe vaikse vooluga jõekese kaldal - pärast selgub, et
see on Pärlijõe ülemjooks. Luhasoo lõkkekoht
jääb rajast eemale, sinna ei hakka minema. Samuti ei
sõida Pähni metsaonni juurde - sinna oleks
põhimarsruudilt ca 1 km. RMK rada teeb haagi Paganamaale - kuigi olen seal 2008.a.
käinud, tahan veel kord minna. Mööda metsateid
jõuan Kikkajärve kaldale, kust läheb järsk
nõlv alla järveäärsele rajale. Mart kurtis
telefonikõnes, et veel nädal tagasi oli seal olnud palju
puid maha langenud ja nad ei saanud ratastega läbi. Kuid
nüüd on siit ilmselt puuderäga ära koristatud, pole
probleemi. Vaid mõnes kohas on rada veidi vesine ja tuleb
kõrgemale hoiduda. Tuttavad Sarapuujärv ja Liivajärv.
Viimase ääres on kena liivane ujumiskoht - käin minagi
seal vees. Ilm on leitsakuline, kusagil müristab, haudub
äikest. Pean lõunat ujumiskohast veidi edasi,
õunapuu all, kui hakkab sadama. Õnneks kestab see
lühikest aega. Järve äärde tuleb ka teisi -
ühed noored jalgrattaga, siis ühed tüübid lausa
maasturiga - ringiga saab. Otse üles parkimis- ja laagriplatsile
viib siit väga järsk nõlv, kust isegi jalgsi annab
üles minna. Eks lähen minagi ringiga varjulist teed pidi
üles ja sõidan tagasi tee peale, kust võtan suuna
lääne poole. Vastse-Roosa
paisjärve juures on vanad lagunevad veskihooned, kuid
paisjärvel oleval poolsaarekesel pügatakse masinaga muru.
Samas on kunagi olnud ka Eesti piirivalve - vahiputka ja vastavad
sildid on veel alles. Siin on ka Metsavenna talu,
kus igal aastal peetakse suurejoonelist Jaaniõhtut. Mina ei
jää siia pidama, plaan on täna õhtuks
jõuda Lõunatippu. Ületan Ape-Mõniste maantee
ja mööda sirgeid metsateid jõuan lõpuks Naha taluni. Talu kõrval kasvava suure tamme juurest algab Lõunatipu looduse õpperada.
Mööda varjulisi ja kohati ka süngeid metsateid, mis
kohati kulgeb Peetri jõe lähedal, jõuan
lõpuks Lõunatipu laagripaika. Seal on ees juba matkagrupp
- 3 noort inimest - Jaanus, Kertu ja Tauri. Nad olid alustanud
Aegviidust ja täna jõudsid siia. Jõeäärsel
lagendikul on metsamaja, lõkkekoht koos pingi ja lauaga.
Võtan ka oma purgiõlle lahti ja ajame mõnusasti juttu
- nagu ikka, selgub, et maailm on väike, Eestist
rääkimata. Panen oma telgi jõe lähedale ja teen
priimusel süüa. Noored teevad süüa lõkkel ja
neil on plaan teha ka sauna. Indiaani sauna - alles nüüd
märkan sinist kiletelki - olevat siin juba varem olnud.
Lõkkes olnud kuumad kivid pannakse labidaga telgi keskele ja
saun ongi valmis! Kutsuvad ka - mahume 4-kesi kenasti sisse, valame
ettevaatlikult sooja vett kividele ja telgialune on korraga leili
täis. Piisavalt higistatud, lippame lähedalasuvasse
jõkke. Selgub, et madalaveelise Peetri jõe põhi on
täis teravate servadega paekive, nii et peame end ettevaatlikult
libistama üle nende. Kui paekivi oleme harjunud
nägema reeglina Põhja-Eestis, siis seda pidi suures koguses
leiduma ka Lõuna-Eesti maapõue sügavuses, kuid maa
peale jõuab ta vaid siin, Peetri jõe orus.
Nii saime lausa oma jalataldadega tunda seda geoloogilist
tõsiasja. Käime nii paar korda sauna ja jõe vahet.
Seejärel on aeg telki pugeda.
12) R, 25.07 : Lõunatipp,
Peetri jõgi ja Mustjõgi, Tellingumäe, Alumati,
Taheva, Ähijärve. Antsla, Urvaste kirik, Uhtjärve.
Laager Uhtjärve ääres - 95 km
Hommikul ärkan 7 ajal - ilm tõotab jälle tulla
ilus, päikesepaisteline. Teen hommikusööki. Ka teises
telgis tullakse üles ja hakatakse toimetama. Kusagil kella 10 ajal
hakakme koos liikuma - veidi teist teed pidi kui eile, kuid Naha talu
juurde jõuame ikka. Edasi kulgeme Peetri jõe
oru metsa- ja külavaheteedel. Peetri jõgi suubub Mustjõkke, viimane omakorda Koivasse
(Gaujasse). Tellingumäel käime ka vaatetornis, kust avanevad
uhked vaated lõuna poole Mustjõe luhale. Sõit
jätkub Kõiva jõe paremkalda metsateedel kuni
Laanemetsani (siinkandis toimus 2008.a. rogain), siis pöörab
tee paremale ja hakkab kulgema Ähijärve poole. Ilm on palav.
Põikame ilusa Alumati metsajärve
juurde ja kastame end vette. Purre on kõrge, annab välja
ronida. Siin on ka hea lõkkekoht. Üks autoga paar
jääbki siia laagerdama. Noored kiirustavad, ei taha siin
lõunat teha. Teeme siiski kerge söögipeatuse Taheva
poe juures, kus ostame jäätist-tomateid-maiustusi ja juua.
Üks külamees tuleb meie juurde juttu ajama. Muuhulgas
räägib ka et üks naine lasi peale surma oma tuha
heita Alumati järve ja nüüd käivad sugulased tema
surmapäeval seal ja panevad küünlad põlema.
Omapärane! Edasi on liivased metsateed, kuni jõuame
Kivi rehielamu ja metsaonni juurde - seal on ka teisi matkajaid. Ajame
veidi juttugi. Oleme Karula rahvuspargis. Kohati käivad siin
teetööd - esialgu lükkavad suured masinad laia liivateed
siledaks. Kõvaks pressitud liival on päris hea
sõita. Ähijärvel ligineme lääne poolt,
sõidame ümber põhjapoolse otsa ja umbes kella 16:30
paiku jõuame Ähijärve idakaldal oleva Karula
Rahvuspargi külastuskeskuse juurde. Teeme siin ka mõned ühispildid. Jaanusele-Kertule-Taurile
tuleb siia väike buss vastu, millega saavad koju. Seniks aga
kiikame sisse külastuskeskusesse, kus on müügil
suveniire, kaarte, reklaame jms. pudi-padi. Ostan ka uuemad RMK
Oandu-Ikla ja Aegviidu-Ähijärve matketee kaardid. Siis aga
läheme järve äärde. Käime ujumas ja teeme
väikese laagriplatsi juures hilise lõunasöögi.
Õnnestub näha suht haruldast hõbehaigrut.
Minul on plaan täna veel edasi sõita (seni on ainult 64
km), kuni tuttava Uhtjärveni, et homne päev oleks kergem.
Jätamegi nägemist ja hakkan 17:15 paiku liikuma.
Siiski ei saa veel minema - külastuskeskuse kõrval on vanas aidas
püsinäitus Karula kihelkonna rahvakultuurist ja elulaadist 20. sajandi esimesel poolel -
astun ka sisse vaatama. Siis aga hakkan tõesti
liikuma - mööda tuttavat teed Antsla poole. Antslas käin
jälle toidupoes. Puhkan vastasasuva pargi pingil ja limpsin
jäätist. Mõnus vaikne õhtupoolik. Tee viib
edasi läbi Vana-Antsla. Kusagil sealkandis sõidavad
ühel laskumisel mulle vastu 2 ratturit ja hõikavad "Tere,
Kalle!". Kiivri ja prillidega - ei tunne ära. Jõuan
sügava Uhtjärve oruni, mille teisel kaldal paistab Urvaste
kirik. Viimase juurest pööran paremale Urvaste kalmistu
poole, sealt edasi viib tee alla Uhtjärve ääde, kus on
liivarand ja kõlakoda. Viimase taga muruplatsil olen ka varem
ööbinud. On ilus õhtu, esmalt teen priimusel
süüa, loen raamatut, siis panen telgi üles. On ilus
õhtu, käin päikeseloojangu ajal ka ujumas.
13) L, 26.07 : Uhtjärve, Vidrike, Sihva,
Otepää, Pangodi, Tartu - 71 km
Äratus kella 7 ajal . Teen süüa ja pakin laagri kokku.
Matka viimane päev, tõotab tulla palav ilm. Kiriku juurest
pööran vasakpoolsele teele, teeviit näitab "Otepää 23". On palav,
kruusateed tolmavad. Vidrike
järve ääres on suur grupp matkajaid, paistab et
kanuuseltskond. Sealt edasi Sihvani ja mööda tuttavat
maanteed Otepääle (kell 11). Viimases käin
Kaubanduskeskuses, ostan juua ja jäätist-banaane. Kaupluse
ees on moosekandid ja kuulajaidki on palju. Paistab et talvepealinnas
käib elu ka suvel. Samas on ka mitmeid põnevaid
mootorrattaid, milliseid hiljem näen mööda
sõitmas ka Otepää-Tartu maanteel. Lõunat ei hakka tegema, sõidan
Tehvandi staadioni juurde ja seal varjulises kohas söön ja joon veidi.
Staadionil käib mingi jalgpallivõistlus, millest võtavad osa nii isad
kui pojad. Seejärel hakkan liikuma mööda tuttavat maanteed Tartu poole.
Viimase pikema peatuse teen umbes 12:30 paiku Pangodi järve juures.
Parkla on autosid paksult täis, inimesed on tulnud suvitama. Ajan ühe
järve äärde tulnud mehega juttu. Sõidan edasi. Läheb järjest palavamaks
(+28 C). Kodus Tartus olen umbes kell 14. Teekond läbi Lingvistilise
Metsa on selleks korraks lõppenud.
* - Sattusin ühel hilisemal olengul juttu ajama noore
kirikuõpetajaga ja jutt läks ka inimese elu mõttele.
Kui ma mainisin seda inimese kui vaatleja rolli, siis ta täiendas
seda - olla ka ise vaadeldav. Jutt jumala õige!
