Eesti Põhjarannik 2012


                        Rattaretk 9.-15.juuli 
                      7 päevaga ca 645 km
                           Pildigalerii (Google Photos)

                       Pildigalerii (Menalto)
              


Eelmisel suvel  lõpetasin oma Ida-Virumaa rattaretke rannikul Valaste joa juures, veidi varem sai rattaga läbitud Läänerannik Kurksest kuni Iklani ja 2008.a. läbi tiirutatud ka Paldiski ümbrus. Seega oli nüüd loogiline läbi sõita ka vahepeale jääv rannik Valastest Lohusaluni. Sinna sisse jäävad Lahemaa Rahvuspark, poolsaartest Vergi, Käsmu, Pärispea, Juminda, Ihasalu, Viimsi, Paljassaare, Kakumäe, Lohusalu,...., neemedest: Letipea, Vainupea, Vergi, Pedassaare, Lobi, Purekkari (mandri-Eesti põhjapoolseim punkt), Juminda nina, Kaberneeme, Uitru säär, Rohuneeme, Suurupi, Lohusalu,...  Tuntumatest jugadest: Valaste, Jägala, Keila. Põhjaranniku maastikus ei saa üle ega ümber klindist e. rannaastangust. Kohati on see lausa mere ääres (Ontika), kohati aga on mereni  mitu kilomeetrit (Kunda lähedal Lontova teel). Astangu all on reeglina omapärane ja puutumatu klindimets, mis oluliselt erineb astangu peale jäävast. Linnadest jäävad sinna vahemikku Kunda, Loksa, Maardu ja ... Tallinn.  Vaatamist väärt on Saka, Kalvi, Vihula ja Keila-Joa mõisad, Purtse kindluselamu, Kiiu torn, Toolse linnuse varemed. Märgusõnadeks on mulle ka Rebala ja Ülgase, mis seostuvad Lennart Mere "Hõbevalge(ma)ga" ja fosforiiidiga. Minu jaoks on üllatuseks Jägala (Linnamäe) soliidne HEJ, väiksem HEJ on ka Keila-Joal. Unustamatu elamus oli ka jalgrattaga läbisõit laupäevasest Tallinnast ja järgmisel päeval läbi vihmasaju Laagri poolt sinna tagasi. Estovelo marsruutidest on ühisosa ehk kõige enam number 1-ga.


1) E, 9.juuli : Tartu - Aovere - Pataste - Saare - Raja - Lohusuu - Kauksi - Kuru : 100 km.
 Tartus on hommikul pilves ilm, temperatuur +19C. Minema saan alles kell 10.30. Liigun läbi linna Raadile ja Vahilt pööran Tartu-Jõhvi maanteele. Vahepeal on Päikegi välja tulnud. Tee ääras kollendavad rapsipõllud. Aovere rist, Amme jõgi, edasi Vedu ja Pataste poole on päris korralikud tõusud. Kääpa kandis teen maanteest veidi eemal metsalagendikul kella 13-14 vahel lõunapeatuse - kiirnuudlid, leib, viinerid, tee, shokolaad. Maantee suundub Peipsi poole, enne seda käin teeäärses kaupluses, ostan Sprite ja õlut. Eelmisest aastast tuttavad Kükita ja  Raja külad. Seal vaatama ei jää ning ka Mustveesse seekord sisse ei sõida. Lohusuu ja Avijõgi. Rannapungerja silla juures olevas laagrikohas on ees üks seltskond, sõidan veidi maad edasi ja esimese metsatee kohal pööran paremale - see tee viib Rannapungerja kaldale, kus kalamehed olnud, saaks laagerdadagi. Tulen siiski tagasi ja käin vaatamas järgmist metsateed pidi Peipsi poole. Järveni ei jõua, läheb soiseks ja ees on talumaad. Tulen tagasi, söön maantee kõrval veidi metsmaasikaid (lõhn!) ja sõidan maanteed pidi ikka teeristini, kus silt näitab otse Jõhvi, paremale aga - Vasknarva, Alajõe, Kuru. Esialgu jõuan tuttavasse Kauksi randa. Seal ei saaks telkida, ametlik Kauksi telkimiskoht on veidi edasi, kuid ma ei taha suurt seltskonda. Kusagil Kuru kandis põikan läbi männimetsa järve äärde - hea omaette koht kaldaperve varjus. Järve poolt varjavad seda pajupõõsad. Kell on 17, jään siia laagrisse, panen telgi üles ja käin järves suplemas. Vesi on ... karastav. Naudin ilusat ilma, rüüpan purgiõlut, hammustan peale soolapähkleid ja õllepunne. Pärast teen ikka süüa ka - tatraputru. Vesi oli mul plastpudelitega kaasas, toitu teen ikka gaasipriimusel. Magama poen juba kell 21. Päris tugev lainemüha.


 2)  T, 10.juuli: Kuru - Sälliku - Iisaku - Jõhvi - Kukruse - Amula - Valaste - Valaste juga - Ontika - Saka - Aa - Moldova - Liiva - Purtse - Liimala - Kõrkküla - Rannu - Aseri - Kalvi - Kalvi rand : 110 km
Ärkan kella 5 paiku, tugev lainemüha. Taevas on selge, Päike juba tõusnud. Peipsi poolt puhub paras tuul, kuid telgi peale see ei jõua. Põõnan veel kella 6.30-ni, siis tulen üles. Ringutan veidi rannas, siis pesen ja teen hommikusöögi - kiirkaerahelbed, sai-juust, shokolaad, kohvijook. Panen laagri kokku. Vahepeal on taevas jõudnud pilvedega kattuda, siis aga on jälle selge. Liikuma saan kell 8.00. Liigun Kurult otseteed pidi Sällikuni ja sealt suurele maanteele. Iisaku, siis peale Väike-Pungerjat on paremale tee ja viit Estonia kaevandus; suuri kallureid tõesti liigub... Enne Jõhvit on jällegi vasakule samalaadne viit - Viru kaevandus. Jõhvis on viaduktil suur remont, sõidan tagapoolt üle raudtee ja liigun siis piki Rakvere tänavat linnast välja; seal käin Statolili tanklas ostmas juua (Värska, õlu) ja veidi näkitsemist (lihapirukaid). Edasi on Kukruse mitmetasandilised ristmikud, kus ka jalakäijatele ja ratturitele mõeldud - ületangi maantee üle viadukti, kus rattaga saab ühelt poolt üles ja teiselt poolt alla sõita. Valaste poole sõidan seekord Amula tee kaudu. Jõuan Valaste küla teeristile ja näen seal gruppi endataolisi rattureid - selgub et Kanadast ja plaanivad sõita Peterburist Lissaboni!!! Mingi saateauto on neil ka, sest rataste peal erilisi kotte pole. Küsin, et kaua see retk neil võib kesta - vastavad et 3 kuud! Täna plaanivad jõuda Saka mõisasse. Ega midagi, sõidame esialgu koos edasi, siis jään maha ja suundun otse mere poole, kus paistab piirivalveradar. Vaatan veidi ringi, siis tulen tee peale tagasi ja sõidan edasi Valaste joa juurde, kus tuttav seltskond istub juba välikohvikus. Lehvitame. Käin loomulikult ka juga vaatamas - vett on vähe ja vaateplatvorm ikka katki. Võtan ühe jäätise. Sõidan edasi, see on eelmisest aastast tuttav lõik - siis pöörasin suurele maanteele Ontikalt. Seekord aga teen Ontika kõrgel kaldal, veidi allpoolasuval terrassil, lõunapeatuse - standardne kiirnuudlid jms. Edasi liigun ka Saka teed pidi Saka mõisa juurde, kus on näha juba tuttavaid rattureid. Vaatan veidi ringi, kuna ilm on ilus ja kellaaeg veel mitte õhtus, sõidan edasi läbi Aa küla, kus on vanadekodu. Voorepera juures pean ikka suurele maanteele tulema. Sellised kohanimed nagu Moldova, Varja, Kiviõli teerist, Liiva, Purtse pood. Viimases ostan jäätise ja juua. Pöörangi siin jälle suurelt teel ära, Purtse poole. On palav ilm, limpsin puu varjus jäätise ära. Jõuan suure valge ehitise juurde - selgub et see on Purtse kindluselamu 16. sajandist! Kena perenaine kutsub lahkelt kindlusega tutvuma (hoiatades, et see on siiski tasuline - 1.60 eur), teeb lahti kõrgemal oleva raske raudukse. Väga uhke sisustus - siin peetakse konverentse ja ka pulmasid. Müüride paksus olevat allpool kuni 2 meetrit ja nendest õhkub ka suvisel ajal jahedust. Kütmine ongi taolistes lossides suurim probleem. Ajalooliselt - kindluse ehitamist alustati 1533.a. ja kuulus see pikka aega balti-saksa päritoluga Taubede perekonnale. 1950-ndatel aastatel olid hoonest järel ainult varemed. Purtse kindluselamu restaureeriti aastatel 1987-1990 ning ta pälvis 1991.a. Eesti parima ehitise tiitli. Tasub tõesti tulla vaatama! Enne äraminekut palun veel vett - mul on kaks 1,5-liitrist pudelit ikka kaasas. Tänan ja sõidan edasi - jõuan Purtse sadama juurde. Lähemalt seda ei uuri, ületan Purtse jõe ja teisel pool seda jõuan liivasesse mereranda, kus on ujumiskoht. Kastan end ka korraks vette. Kõrkküla juurest tõusen jälle kõrgemale, suurele maanteele; sealt avanevad uhked vaated merele. Kõrkküla, Ridaküla, Hiie, Aseri teerist. Viimases sõitan mööda v. head teed pidi alla Aseri poole. Üle metsa on näha tuulegeneraatoreid. Aserisse sisse siiski ei sõida, teeristil (suur kivi "Aseri Keraamikatehas, asutatud 1922") pööran vasakule Kalvi poole. Vasakut kätt jäävad hiigelsuured tuuleeneraatorid (kokku loendan neid 11 tk.), ilmselt siis Aseri tuulepark. Jõuan Kalvi teeristile, kus pöörangi Kalvi mõisa poole. Pargiallee, kus on minu üllatuseks väga lagunenud katusega hoone. Tagapool aga on väga suursugune tumedast kivist Kalvi mõisahoone. Paraku ei pääse seda lähemalt vaatama - eravaldus ja turvafirma valvab. Läbi aia pildistada siiski tohib. Pärast loen, et see müüdi 2010.a. Vene ärimeestele. Siin olevat filmitud ka norra filmi "Kuradisaare kuningas". Mõisa tagant läheb aga tee alla mere äärde, sõidangi sinna. Avastan eest väga ilusa liivase ranna, kus vähe inimesi. Ilus männimets, selle paremasse äärde jään laagrisse. Kastan ennast ka vette, siis teen süüa - nuudlid piimapulbriga jms. Söön telgis, väljas on tüütud sääsed. Avastasin endal ka paar puuki, ei olnud veel sisse imenud.

3)  K, 11.juuli:  Kalvi - Mahu - Letipea - Lontova - Kunda - Toolse - Karepa - Rutja - Eisma - Vainupea - Karula - Vihula - Haili - Mustoja - Altja - Vergi - Pedassaare - Pedassaare neem: 90 km.
Ärkan Kalvi rannas juba kella 5 ajal - on väga ilus hommik, Päike paistab. Veidi eemale metsalagendikule on auto tekkinud (läbi une kuulsin ähmaselt nagu mingit mürinat) - ilmselt mõni kalamees (hiljem näengi rannast veidi eemal paati). Käin meres pesemas, teen süüa - traditsioonilised kiirkaerahelbed, juust-sai, šokolaad ja kohv. Taevas läheb pilve, on vaikne. Teele saan kell 8.05. Sõidan esialgu rannikuga paralleelset teed pidi edasi, kuid need paistavad olla tupikud (siiski, järgmine tee oleks viinud Pada jõe orgu pidi Unukse-Mahu teele), tulen tagasi üles Kalvi mõisa juurde, möödun turvameeste putkast ja pööran Viru-Nigula poole. Varsti ongi silt "Lääne-Virumaa, Viru-Nigula vald". Viru-Nigulasse siiski ei sõida, pööran enne, Koila linnamäe juures järsult paremale Unukse ja Mahu suunas. Peale Pada jõe silda (algab Mahu-Rannametsa LKA) suundun vasakule metsateele, mis peab viima Letipea neeme suunas. Tee alguses on kena varjualune - puhkan ka siin jalga. Edasi on sirged metsateed, ristmikel tuleb valida vaid see "õige". Ilm on läinud lauspilve ja jahedaks, õnneks ei saja. Jõuan Letipea MKA-le, seal paremale Letipea neeme poole. Ka siin on eravaldused ees. Tuletorni juurde siiski pääsen, jätan ratta tõkkepuu külge. Teed pidi edasi on eravaldus, kus parajasti käivad mingid ehitustööd. Letipea tuletorn on 14 meetri kõrgune valge kivist ehitis, ehitatud 1951, kui uskuda seinalolevaid numbreid. Aasal on ka mälestuskivi - ilmselt 1976.a. veretöö ohvrite mälestuseks. Tulen tagasi ratta juurde ja liigun sama teed pidi tagasi - nüüd leian ka mereäärse koha, kus saaks laagerdada, isegi mööbel on olemas - pink ja ümar laud, vaatega lahele. Kaugemale merre ulatuv Letipea neem on tegelikult siit merele vaadates vasakul - seal paistab olla palju veelinde.
Sõidan mööda astangualust Lontova teed pidi Kunda suunas. Vasakut kätt jääb võimas järsak ning seal ja allpoolgi kasvab omapärane lehtmets - ilmselt ongi siin tegu tüüpilise klindimetsaga. Siit paar kilomeetrit lõuna pool on muinasasulakohad (Hiiemägi ja Lammasmägi), millede arheoloogilised leiud kuuluvad nn. Kunda kultuuri (9.-5. saj. e.m.a.) hulka. Tollal ilmselt lainetas siin astangu all kohe meri. Ületan silla Kunda jõel (samas on seikluspark) , edasi on teehargnemine - alla paremale läheb ilmselt Kunda sadamasse, üles vasakule - Kunda linna. Valin viimase. Käänaku taga märkan ka jalakäijate teed, kus peaks saama otse. Satungi seda pidi sõites kuhugi linnaäärsete garaazide vahele, kust varsti jõuan kesklinna. Näha on Kunda tsemenditehase korstnaid, mille ajalugu ulatub aastasse 1870. Algselt oli selle nimi Port-Kunda, Nõukogude ajal - Tsemendivabrik Punane Kunda, nüüd - AS Kunda Nordic Tsement. Kui 1975.a. paiku tudengitena siin käisime, oli õhk tolmu täis, nüüd - enam mitte. On lõunaaeg - kohvikus nimega "Saarepiiga" võtan ljulja-kebabi ja keefiri, söön ikka väljas varjualuses. Ilm on pilves, jahe ja kergelt tibutab.
Sõidan Kundast välja Toolse suunas, on hoogne laskumine Toolse jõe orgu (8%).... ja siis mitte nii hoogne :-) ülespressimine. Tee paremale, umbes 1,5 km pärast jõuan mere äärde neemele, kus on Toolse ordulinnuse varemed. Samas kaldal on ka vana puust laev, nimega St.Signe. Vaatan seal veidi ringi, ronin pildi tegemiseks ka linnuse siseõue müürile. Osa välismüüre on toestatud jämedate metallvarrastega. Sõidan siis tagasi tee peale ja liigun Karepa poole. Selja jõgi ja Rutja - tuttavad paigad eelmise aasta rogainist. Rutjal on mererannas tuhandeid luikesid. Ilm on ikka pilves ja jahe. Jõuan Vainupea neemele, hakkab kergelt ka sadama. Jätan ratta parkimisplatsile posti külge ja vaatan siiski ringi - kirik, jahisadam, pansionaat ja hiljuti ajakirjanduses uudisekünnise ületanud .... Maanteeameti endine puhkekompleks. Kuigi arvatavasti saaks siit mööda metsaradu ka piki mererannikut, sõidan edasi siiski jälle sisemaa poole - Lahemaa Rahvuspark ja Vihula vald. Ei saja, on vaikne ja pilves ilm. Jõuan Vihula mõisa - on hästi korda tehtud. Kaval-Antsu baari siseõuelt kostab mõnusaid muusikahelisid (võhikuna arvan, et prantsuse šansoonid) - astun sisse ja tellin moosiga pannkooke ja tassi kohvi. Rahvast pole palju, istun õdusas siseõues. Edasi sõidan Mustoja teed pidi mere poole, vasakut kätt sügavasse orgu jääb Mustoja jõgi. Tee äärde jäävad üksikud põlised talukohad. Mustoja rand on peaaegu inimtühi, paremal on mingi punker, kuhu sisse on ehitatud ... saun. Korraks näitab ka Päikest. Tulen mererannast tagasi teele ja liigun piki rannikut edasi. On avar Mustoja RMK lõkkekoht, kus hetkel pole kedagi. Ületan betoonsilla üle Mustoja, edasi on metsateed. Ühest puhta veega ojast võtan pudelitesse ka vett.  Enne Altjat ilmub teele jälle asfalt. Altja Mäekõrts - sisse ei lähe, teen vaid pildi. Kuid Altja küla lähen vaatama - on väga hoolitsetud ja õdusad elamised. Altja neemel on 1973–1974. aastatel taastatud võrgukuurid. Parajasti käibki seal ühele kuurile rookatuse panek, samas lahkub just üks suurem välismaalaste seltskond. Samas mererannas on ka Altja suurkivi ehk Altja titekivi. Sõidan tagasi tee peale ja liigun Vergi poolsaare poole. Vergi teeristist põikan ka ca 1 km kaugusel olevasse Vergi sadamasse, tuletorni ei märka. On juba aeg vaadata laagriplatsi, sõidan edasi Pihlaspea ja Pedassaare poole. Pedassaarel liigungi paremale samanimelise neeme suunas. Ilm on läinud paremaks, Päikegi väljas. Nagu ikka, on ilusates mererandades eravaldused ees. Hiljem loen, et siin on suvitanud (ja suvitavad ehk praegugi?) mitmed tuntud näitlejad jt. kultuuriinimesed - ntx vt Helgi Sallo mälestused. Pedassaarel on ilus liivane mererand männimetsaga. Rahvast on vähe. Liigun üle liivase ranna neeme poole, esialgu satun padrikusse, siis aga leian ka korraliku teeraja, mis viib neeme lõppu. Enne seda on korralik palkmaja ja siis endise NL piirivalve betoonrajatis (vaatetorni või prozektori alus?). Enne seda on sobiv plats telkimiseks, jäängi kella 19 paiku sinna laagrisse.Vaatan loomulikult kohe ka ringi, sh. neeme tippu. Neeme idarannik on kivine, kuid pesta saan. Õhtusöögiks teen tatraputru ja teed, lisaks viinerid-leib, halvaa. 


4)  N, 12.juuli: Pedassaare - Lahe - Võsu - Käsmu - Käsmu - Käsmu järv - Eru - Vihasoo - Kasispea - Turbuneeme - Viinistu - Pärispea - Purekkari neem - Pärispea - Suurpea - Loksa - Hara - Naskali laht : 85 km.
Ärkan kella 6 paiku. Tuul on pööranud - kui õhtul puhus läänest, siis nüüd kagust. Taevas on pilves. Hommikusöögiks ikka kiirkaerahelbed, sai+juust, halvaa, kohv. Liikuma saan kell 8.15, tuldud teed pidi tagasi, möödun ka suvilatest. Inimesed veel magavad. Tee peal toimetab üks jänes, mind nähes pistab jooksu. Pedassaare teeristis pööran paremale Lahe ja Võsu suunas, asfaldtee on allamäge. Vastu pressib teisi rattamatkajaid, lehvitame. Lahe kandis hakkab sadama, ootan ühe mahajäetud kaupluseputka varju all. Sadu pole tugev, panen oma uue tormikuue selga ja sõidan edasi Võsu poole. Võsus käin rannas ja vabaõhulava juures, siis tulen tagasi peatänavale ja liigun piki seda. Ilm läheb paremaks, Päikegi tuleb välja. Käin kaupluses, ostan juua, saia ja halvaad. Võtan ka sularaha välja. Kaupluse juurest ära sõites kohtan Tõnis Lukast, tervitame. Edasi tulevad Lepispea ja Käsmu. Käsmus vaatan rohkem ringi, see on vana kaluriküla, kust pärit mitmeid laevakapteneid ja meresõitjaid, siin on ka Meremuuseum. On väga hoolitsetud majad ja aiad. Käin ka rannas, kus on Lemeti e. Lemmekivi. Seal satun juttu ajama ühe hollandi päritolu mehega, kes elab Eestis ja praegu perega siin puhkab. Müüvat Eestis hollandi juustu. Räägime põhiliselt inglise keeles, kuid ta oskab juba ka eesti keelt! Välismaa turiste on aga Käsmus ka palju, mindki peeti paar korda selleks - kõnetati inglise keeles. Edasi käin ära nn. Vana-Jüri otsas, kuhu viib kena jalgrada, autoga sinna ei saa. Rannas on suur kivihunnik - mitte tavaline, vaid Õnnekivihunnik - esimese kivi olevat pannud 17.sajandil Rootsi kuningas Karl II Gustav, see lõhuti 1940.a.ja taastati 1972.a. Eks legende ole palju, iseasi kuivõrd tõesed need on. Tagasiteel käin ka Käsmu kabeli juures - seal on Eesti üks kauneimaid hauamonumente, J. Raudsepa “Signe”. Mäletan, kunagi 80-ndatel ühel Lahemaa-ekskursioonil käisime ka siin. Palganeemele ei hakka sõitma, sõidan tagasi ja natuke maad peale Saadumetsa kivi pööran paremale, kus tupiku märk ees. Eesmärk on jõuda Käsmu järve äärde. Varjuline tee, võtan ühest ojast pudelitesse vett. Siis tulevad teeäärsed talud ja sild üle oja, kust rattaga saab läbi. Teisel pool on Käsmu õpperaja silt. Väga ilus männimets, on palju mustikaid. Vaevumärgatavat teerada pidi liigun järve äärde - seal on hea laagrikoht. Kuigi täna on kilomeetreid kogunenud vaid 26, on kellaaeg selline, et aeg lõunat teha. Kiirnuudlid, leib, viinerid, tee. Järv on päris suur, kaugemal on paadiga kalamehed. Mahalangenud puu juures saan herilaselt nõelata - panin käe puu peale ja nii see juhtus. Tulen tagasi metsatee peale ja liigun edasi piki järvekallast - ilusaid laagrikohti on siin mujalgi, rattaga ja jalgsi saab ikka ligi. Teisel pool aga on varsti ka merd näha - Eru laht. Metsatee on siin kohati päris porine ja künklik. Jõuan lõpuks maantee peale, kus sõidan Vihasoo teeristini, sealt (teeviit Viinistu) pööran paremale Pärispea poolsaarele - selle pikkus on üle 12 kilomeetri, laius ligi 4 kilomeetrit. Varsti ületan silla üle Loobu jõe. Saan sõidu pealt herilaselt käsivarre alla teise tsutsu. Esialgu, kuni Kasispeani, on küllalt ilmetu maastik (lepavõsa ja kõrkjad), siis läheb kenamaks. Turbuneemel käin veidi ringi vaatamas - on ilusad suvemajad ja palju kivirahne. Tee ääres käib kaablipaigaldus. Siis jõuan Viinistusse, kus on sadam ja ... kunstimuuseum! Omapärased hooned, suure platsi peal on ka näituseeksponaadid, tervelt 100 kohvrit. Korralikust betoonist ja terasest, autorid - Marko Mäetamm ja Kaido Ole. Sadamas on peale muuli ka kohvik. Kõiges selles olevat mängus  Jaan Manitski käsi (rahad). Kaugel on näha Mohni saart. Viinistust sõidan "sisemaa" poole, Pärispea külla. Sealt tahan kindlasti jõuda mandri-Eesti põhjapoolseimasse punkti - Purekkari neemele. Pärispealt on neemele veel hea mitu kilomeetrit ja enne seda on tee ääres endise NL piirivalve mahajäetud hooned, kus päris vaimukad grafitid peal. Samuti on betoonteega kõrgendik, kuhu ka kohe ronin. Paljud on siia autoga sõitnud ja siia RMK laagriplatsile parkinud. Mina sõidan mööda porist metsateed rattaga ikka neemele välja. Seal on lõkkeplats ja mingi varjualune. Liiva ja kiviklibu peal on rattaga ebamugav liikuda, jätan siia ja lähen edasi jalgsi. Neem ise läheb pikalt merre, seal kohati suured kivirahnud (suurim - Purekkari rändrahn), kasvavad kibuvits, mõned männid ja ... üks rida haabasid. Tiirud ründavad mind, pikeerides pea kohal. Lähen nii kaugele kui kuiva jalaga veel saab, siis tulen tagasi, sest mandri poolt liginevad tumedad pilved. Sõidan tagasi Viinistu teeristile, sealt Suurpea poole. Hakkabki sadama. Siin rannikul on palju endise NL punavägede mahajäetud ja poollagunenud rajatisi. Enne Loksat käin liivasel mererannal, kuid kauaks sinna ei jää. Sõidan Loksa linna sisse. Kiriku ja surnuaia juures teeristil jään tugeva vihma kätte, panen veel vihmakeebi peale ja lähen teeäärsete puude alla. Sadu on väga tugev - lompidel on mullid peal. Kestab see umbes tund aega, siis jääb järgi ja saan Hara poole edasi sõita. Juminda poolsaare pikkus on ligi 13 kilomeetrit, laius kuni 6 kilomeetrit. Hea asfaldtee, kahel pool kena mets, kohati on samblased kivirahnud. Kell on juba 20, aeg telkimiskoht leida. Teeristil pööran paremale Tapurla poole, kuid ei sõida lõpuni, vaid pööran varsti vasakule metsateele, mis viib imeilusa Naskali lahe äärde. Leian endise laagrikoha ja jään ka ise kella 21 paiku sinna laagrisse. Tegelikult panen telgi veel enam vee poole, samas on üks suur kask. Vaikne sume õhtu, enam ei saja. Teen õhtusöögiks nuudleid piimaga, maitsen ka õlut. Enna aga käin meres higi ja tolmu maha pesemas - on väga puhas ja selge vesi ning liivane põhi. Ainult sääsed tüütavad. Poen telki ja uinun kergesti.


5) R, 13.juuli: Naskali laht - Juminda - Juminda nima - Juminda - Leesi - Kiiu-Aabla - Kolga-Aabla - Tsitre - Muuksi - Soorinna - Kupu - Kiiu - Valkla - Haapse - Kaberneeme - Kalevi-Liiva - Punakivi soo (Polügoni 1) - Ihasalu - Neeme - Uitru säär : 78 km.
Ärkan kella 6 paiku, kuid magan edasi kuni 8-ni. Ilm on vaikne ja pilvine, pärastpoole tuleb Päike välja. Teen süüa - kiirkaerahelbed, sai+juust, halvaa, kohv. Liikuma saan kell 10.15. Laheäärne rannik on kõrge, kaetud sambliku ja ilusa männimetsaga. Tõusengi sinna ja leian piki rannikut kulgeva metsatee. Tulevad veel ilusamad kohad. Merel on palju linde. Püüan neid vaikselt pildistada, kuid paganad - ära näevad, mind ka puude vahelt! Tõusevad pladinal õhku ja lendavad kaugemale. Veidi roostese veega oja, võtan igaks juhuks pudeli täis. On palju mustikaid. Paraku sääski ka. Enne Varesneeme on veel üks avar vaade lahele - kõrge ja järsk kallas, üleval pink. Laine loksub laisalt all. Istun mõnda aega siin ja naudin imeilusat vaadet Naskali lahele. Suur tee pole siit kaugel, umbes 100 meetrit. Sõidan edasi Juminda küla poole, paremat kätt jääb Varesneem. Juminda küla teeristil on posti otsas puidust viikingilaev aastaarvuga 1290 ja all palju viitasid. Esmalt käin vasakul (kellatorn, külakivi, kiik, rand), kuid seal on eramaad ja ntx silt a'la "säärekondi ekspert" koos vahva koeranässi pildiga. Ilmselt siiski ei taheta võõraid siin tolgendamas näha - OK, tulen tagasi ja liigun paremale (telkimine, merelahingu mälestuskivi). Veidi maad sõitu külavaheteel, siis jälle varjulisel metsateel, mille ääres on kooguga kaev. RMK telkimisplatsil on parajasti üks jalgratastega matkabuss. Esmalt käin paremal Juminda tuletorni juures. Juminda neemel on mälestusmärk 1941. augustis hukkunutele - suur kivi ja must plaat neljas keeles kirjaga, ümberringi aga kettide otsas olevad mustad meremiinid. Nimelt, sakslased tungisid peale ja NL püüdis laevadel evakueerida Tallinnast Leningradi punavägede riismeid ja eraisikuid, sh. ENSV valitsusliikmeid. Laevad sattusid miiniväljadele, lisaks tulistati lennukitelt. Toimus täielik katastroof, mis kannab nime Juminda miinilahing - väidetavalt lasti põhja 64 (!) laeva ja hukkus erinevatel hinnangutel 11000 kuni 12400 inimest, tuntumatest ka Johannes Lauristin. Teiste hulgas oli ühel laeval ka tulevane kuulus laulja Georg Ots - temal õnnestus hea ujujana pääseda. Väidetavalt oli see maailma ohvriterohkeim merelahing, ntx kuulsamas Pearl Harbouri 1941.a. rünnakus hukkus "vaid" mõnituhat inimest. Sõjaajaloolane Mati Õun on sellest kirjutanud raamatutes  "Juminda miinilahing 1941 – maailmasündmus meie koduvetes" ja "Võitlused Läänemerel. Suvi 1941". 
Veidi eemal on ka traataiaga ümbritsetud kaasaegne piirivalve radar, mille otsas pöörleb EASAT lokaator. Radariaia taga mere ääres aga tagasihoidlik silt kirjaga "Siin paiknes Juminda poolsaare esimene kabel aastast 1578...". Ka siin on mere ääres endise NL piirivalve hooneid ja ühes kohas isegi üks peibutusrakett maha jäänud. Rannakivide vahelt aga leian grafiitpulkasid - ilmselt omaaegsetest prožektoritest pärit. Tulen tagasi ja võtan kaevust pudelitesse vett. Sõidan tagasi Juminda külla ja sama teed pidi tagasi, teeristil pööran nüüd Leesi poole. Hakkab kergelt sadama, ootan sajuhoo ära Leesi Rahvamaja trepil varjualuses. Edasi on sellised kohad nagu Kiiu-Aabla ja Kolga-Aabla, Pedaspea, Pudisoo. Sealt edasi on juba suurem maantee. Tsitre kandis teen käänulise tee ääres heinamaal lõunapeatuse. Samas on punakomissar Pjotr Rodionovile pühendatud mälestusmärk. Edasi jääb vasakule tee äärde Muuksi linnamägi. Teen peatuse, kuid päris sinna ei hakka minema - kõrge rohi. Eespool taevas on tumedad pilved - paistab, et kisub äikesevihma. Nii ongi - ootan Loo bussipeatuses saju ära. Edasi liigun mööda vana Narva maanteed, uus on umbes kilomeeter lõuna pool. Kiiu teeristil pööran Kiiu asula poole, lootuses leida sealt kauplust. Tiirutan ringi, poodi ei ole, kõrts on. Astun siis sisse Kiiu torni - perenaiseks on seal umbes endavanune kunagi EPA agronoomia lõpetanud naisterahvas. Vaatan torni seestpoolt (taks - 1 euro), siis võtan ka kohvi ja kooki ning ajame juttu maast ja ilmast. Kunagi oli siin kuulus Kuusalu majand ja ehitati palju. Nüüd on uus ainult ujula - seda nägin ennist tee ääres. Kiiul on muide ka Remedia alkoholitehas ja seal tehakse muuhulgas ka munalikööri "Kiiu torn". Siingi on suveniirpudelid letil. Vahepeal on jälle vihma tulnud. Edasi liigun Valkla poole, plaan on jõuda Kaberneemele ja õhtuks Ihasalu poolsaarele. Enne Kaberneeme on ka ilus mereäärne liivarand, kõrgemal kaldapealsel on rajatud lausa laudteed. On ka kivi kirjaga "Kaberneeme 1375". Kaberneemel käin poes, ostan leiba, õlut ja jogurtit. Siis käin ära sadamas - ka siin on kõrts, vanad laevad on kaldal, uued alused (põhiliselt jahid) aga muuli ääres. Sõidan tagasi Kaberla poole, teen ilusast metsaojast sõnajalgade vahel pilti. Põikan paremale Kalevi-Liivale - seal on mälestusmärgid II Maailmasõjas siin sakslaste poolt hukatud juutidele ja romadele. Ümberringi ilus künklik maastik männimetsaga. Edasi suundun mööda sirget metsateed põhja poole, mis lõpus pöördub 90 kraadi vasakule - see on Polügoni 1. Arvata võib, mis siin enam kui paarkümmend aastat tagasi oli... Metsa all ongi mitmesuguseid samblaga kaetud punkreid. Jõuan õhtusesse Ihasallu,  paremat kätt all paistab meri. Edasi mööda maanteed Neeme külla. Püüan õhtuks jõuda Ihasalu poolsaare tippu - Uitru säärele. Selleks tuleb viimaste majade juures eramaa märgist mööda minna - edasi on rannaäärsed liivikud ja männikud, kaugemal säärel ongi näha Uitru majakat (mis ei tööta) ja endise NL piirivalve mahajäetud hooneid. Mereäärse lõhkise hiigelrahnu juures jään laagrisse. On küll veidi tuuline koht, kuid see-eest - milline uhke vaade! Jälle sajab kergelt - panen kiiresti telgi püsti ja teen õhtusöögi. Hiljem tuleb jälle Päike välja ja saan näha selle loojumist merre - seda umbes kella 22.30 ajal.


6) L, 14.juuli: Uitru säär - Neeme - Jõesuu - Jägala-Joa - Ruu - Jõelähtme - Rebala - Ülgase - Maardu - Muuga - Pirita - Tallinn - Rannamõisa - Suurupi - Vääna-Jõesuu - Türisalu - Keila-Joa - Lohusalu : 127 km.
Ärkan kella 5 ajal - on jahe, telk loperdab tuulehoogude käes. Kuid nüüd näen päikesetõusu! Hommikusöögiks teen tatraputru ja kohvi. Liikuma saan kell 7.30, jõuan tagasi Neeme külla, sealt mööda maanteed Jägala-Joa poole. Jägala linnamäe juures Jõesuus on suur paisjärv ja minu üllatuseks suur Linnamäe HEJ (1,2 MW) sellisel kujul ehitatud 2002.a. Tammi all jõel on haigrud, mind nähes lendavad minema. Vaatan veidi ringi, käin tammi peal - on kiri et "mitte tõugelda.." jne. Sellest mõni kilomeeter ülevalpool on aga kuulus Jägala juga - kõrgus ca 8 ja laius 50 meetrit. Hetkel on seal vett vähe. Teisel kaldal on palju rahvast, on tuldud lausa bussiga. Sõidan edasi - Ruu teerist, siis sild üle Jägala. Ei lähe suurele maanteele, liigun mööda vana maanteed Jõelähtme poole. Vana kivisild. Jõelähtmes teen kiriku juures peatuse ja käin vabadussõja monumendi juures.  Samas on ka kunagise purustatud mälestusmärgi tükid. Suur Tallinn-Narva maanteega paralleelselt kulgeb ka väiksem tee, sõidangi seda mööda Rebala poole. Pööran paremale ja jõuangi Rebala külla - seal on kõik majad ja aiadki vist ainult paekivist tehtud! Rebala...Repel...Rävala - Lennart Meri "Hõbevalge" motiividel. Edasi tõuseb tee veidi mäkke ja ees on suured künkad, nende jalamil aga hiigelsuured vett täis süvendid. Ilmselt endised lahtised fosforiidikaevandused. Samas on ka Rebala muinsuskaitseala. Käin ka ühe kivikalme ( I aastatuhande 2.pool e.m.a.) juures. Edasi on Ülgase küla ja looduskaitseala. Ka seal olid kunagi (juba alates 1920.a.) fosforiidikaevandused. Selle tee peal tuleb mulle vastu päris palju jalgrattureid. Kallavere, siis jõuan Maardusse- venepärane linn, mis sujuvalt läheb üle Muuga aedlinnaks ja siis ongi Pirita ja Tallinn. Pole linnaplaani, esmalt põrutan otse Muuga sadamasse. Tulen tagasi ja võtan veidi vasemale - nüüd saab edasi Muuga aed-linna. Käin seal Maxima poes, ostan veidi toiduaineid. Siin on juba rattateed, kus on ka teisi sõitjaid. Paremat kätt jääb Metsakalmistu, suundun Teletorni suunas - see kaugele näha. Teletorn ehitati hiljuti ümber, Google Street peal ongi ta veel ehitusjärgus. Panen ratta puu külge ja uitan seal all natuke seal ringi. Viimsi poolsaar jääb siis seekord ikka vahele, pigem tahan veel täna jõuda Keila-Joale. Sõidan mööda Pirita teed - see on tuttav Tallinna Sügisjooksu ajast. On laupäev - rahvas jalutab, jookseb, rullitab kaldapealsel teel. Jõuan sadama lähedale - seal on juba ebamugavam liikuda, parajasti on seal laat ja paljud püüavad autoga võimalikult lähedale sõita. Tiirutan Kalamaja kandis ja jõuan ringiga ikka Balti jaama juurde, sealt liigun juba teadlikult Tehnika tänavat pidi Kelmikülla. Ühes baaris tellin kebabi ja mahla. Paljassaare poolsaar ja Kopli jääb täna ka välja, liigun Rannamõisa teed pidi lääne poole. Põikan ka Rannamõisa pangale, kuid ei leia seda jääronimise kohta, palju eravaldusi on ees. Plaan on aga enne Keila-Joad põigata Klooga maanteelt sisse Suurupi neemele. Hea allamäge sõit. Siis teehargnemised, lähen paremale vanale teele, kus tõkkepuud ees. Suurupis on nii Peeter I aegsed rannakaitsepatareid ja merekindlus kui ka Mereside keskus. Ei jäta erilist muljet, ehk ei leidnud kõiki põnevaid kohti üles, peab rohkem aega varuma. Pressin tagasi mäkke ja sõidan Vääna-Jõesuu poole. Vääna jõgi, varsti peale seda teeb maantee käänaku paremale mere suunas ja hakkab tõusma - Naage ja Türisalu pank. Kunagi 80-ndatel sai ju Naagel ronimas ja köietööd harjutamas käidud. Hetkel on kõrgel kaldapealsel üks pulmaseltskond. Edasi Klooga maantee jälle kaugeneb merest ja jõuan Keila jõe sillale. Kusagil seal käin ka poes. Siis lähen vaatama Keila juga ja lossiparki. Keila joa kõrgus on umbes 6 meetrit ja laius 60-70 meetrit ning seal kõrval on ka väike HEJ (365 kW - üllatavalt vähe!), mis kuulub EE taastuvenergiajaamade ketti. Tuulejaamadele jäävad Eesti HEJ-d nii võimsuselt kui toodangult ikka tunduvalt alla. Keila-Joa mõis ja park aga väärivad ka tutvumist. Mõisal on aegade jooksul olnud palju omanikke - alates Wrangelitest ja Tiesenhausenitest kuni Volkonskiteni. Riigi Kinnisvara AS müüs 2010.a. mõisa eraisikutele ja praegu kuulub see National Heritage Foundation OÜ-le. Paraku on hooned senimaani küllalt lagunenud ja räämas. Park aga on ilus - varjulised alleed, üle jõe viib mitu silda. Ühe silla peal vajub mu ratta (peenike kumm!) tagumine ratas läbi laudadevahe ja nagu hiljem avastan, saab käiguvahetaja veidi viga. Pargis lükkan ratast käekõrval, esialgu ei märka midagi. Turismiinfopunkti juures hakkan sõitma ja ... "kett ei vea". Võtan siis pakid maha ja parandan veidi käiguvahetaja juurest, pingutades trossi. Hakkab ühe keskmise käiguga vedama, saan edasi sõita (kodus avastan, et ülemisel rattakesel on lausa tükk väljas). Sõidan Laulasmaa ja Lohusalu poole, aeg leida juba ka sobiv ööbimiskoht. Laulasmaa maastikukaitsealal mere ääres on küll avalik kämpingukoht, kuid seal on palju rahvast ja just sellised, kes kohe ei saa looduseski ilma "tümpsuta" olla. Sõidan mööda väikest maanteed pidi Lohusalu poole, seal aga on kahel pool teed lõputult eravaldusi. Tagapool on sadam, kus kohe-kohe mingi üritus algamas.Lahes näen ühte laevavrakki - 1941.a. merel miinile sõitnud ja siia triivinud reisilaev “Jossif Stalin”!? G4S märgiga abihoone kõrvalt saan mööda rada mere äärde - privaatkoht! Mererand on siin küll kivine ja adrut täis, kuid vaade on uhke. Telgi jaoks on ka hea tasane koht põõsaste vahel. Ei viitsi sooja sööki teha, hammustan juustu ja leiba, joogiks on Aura mahl ja õlu. Sadamas algab kontsert, mis siiagi kostab ja mõnusa meeleolu loob. Päikeseloojang on veripunane.


7) P, 15.juuli: Lohusalu - Laulasmaa - Kloogaranna - Keila - Saue - Laagri - Tallinn : 55 km .
Ärkan kell 7, taevas on pilves ja tibutab vihma. Teen süüa - kiirkaerahelbed, kohv jms. Otsustan siiski liikuma hakata, stardin kell 8.45. Sõidan Lohusalust tagasi Klooga maanteele, sealt Laulasmaa ja Kloogaranna poole. Treppoja juures teen peatuse - vahva astanguline jõeke. Sajab, kuid ei lase sellest end häirida. Plaan on sõita Keilasse, sealt rongiga Tallinnasse ja sealt Tartusse. Keilasse sõidan sisse  terviseradade poolt, ristmikul keeran paremale ja seda tänavat pidi jõuan raudteejaama. Vahepeal jälle tugev vihmahoog, ootan varjualuses. Ootan seal perroonil, kirjade järgi peaks varsti rongi minema. Kuid siis tuleb üks naine ja ütleb et rongid ei käi, raudtee remont. Sõidan kesklinna ja sealt Tallinna poole, siit on Balti jaama kusagil 30 km. Kell on 10. Sauele sisse ei pööra, Kanama ristmikul pööran Laagri poole, kuhu viib mitmerealine 110 km/t maantee. Nüüd kallab juba pidevalt, lisaks ka tugev tuul. Vesi lendab kahele poole, sõidam mööda pikka Vabaduse puiesteed ja Pärnu maanteed, jõuan kino "Kosmos" juurde, kust üle Tõnismäe sõidan Balti jaama. Kell on kusagil 12.30, rong läheb 14.08. Puhastan ratta sodist ja kinnitan selle jaama kõrvale raua külge. Õigel ajal jõudsin, nüüd algab selline sadu, mida pole tükk aega näinud! Jaam tualetis vahetan märjad riided kuivade vastu, ostan veidi süüa ja ka rongipiletid. Saan mõnusasti istuma ja ratta panen püsti rattahoidlasse. Tuleb ka teisi rattamehi, kuid mahume kõik kenasti ära. Kella 16.30 paiku olen Tartus ja varsti ka kodus. Käin duši all ja poes. Väljas on tõeline koerailm, tuuline ja sajab, temperatuur on +17C. Õige otsus rajalt maha tulla, seda enam et olen enam kui korra Keila kandist põiki üle Eesti Tartusse või vastupidi sõitnud.

Kalle Kiiranen, 18.08.2012