Zermatt 2012

Sissejuhatuseks

Seekord sai siis jälle Alpid ette võetud ja just klassikaline turismimagnet Zermatt
(1600 m). Ennekõike on see Mattertali orus asuv mägiküla tuntud mäesuusaharrastajatele. Esialgu plaanisin minna sinna Itaalia (Milano) kaudu, kuid arutelu käigus valisime siiski vaid Šveitsi-poolse lähenemise. Põhieesmärgiks oli Šveitsi kõrgeim ja Alpide kõrguselt teine tipp - Dufourspitze (4634 m). Aklimatiks oli plaanitud väike matk Findeli ja Gorneri liustikel üle Stockhorni kuru (3387 m, ca 1B), koos tõusudega lihtsatesse Oberrothorni (3414 m) ja Stockhorni (3532 m) tippudesse. Peale puhkepäeva plaanisime tõusta Monte Rosa hütini ja veel kõrgemale platoole ning sealt siis 7. päeval üritada piki lääneharja tõusta Dufourspitzele (PD+). Laskumine alla Zermatti, kus paar päeva puhkame. Matka teises osas oli ette näha grupi jagunemist - kes üritab Matterhorni (4477 m, AD), kes - Breithorni (4164 m, F+). Seega, eesmärgiks olid tipud, matk oli vaid aklimatiks. Marsruudi planeerimisel vaatasin ainult kõrguste vahesid, kilometraaž ei huvitanud. Piilusin pidevalt ikka kohalikku ilma ja veebikaamerate pilte, samuti otsisime infot nii Monte Rosa, Matterhorni jm. kohta. Loomulikult lugesin ka üldiselt Šveitsi kohta, nii reisijuhte kui ka muud  - väga hea raamatuke on Paul Biltoni "Sellised nad on... šveitslased". Omapärane riik - pindalalt (41285 km2) isegi väiksem kui Eesti, rahvaarv aga peaaegu 8 miljonit. 4 riigikeelt: saksa, prantsuse, itaalia, romanši. Föderaalne riigikord - 26 kantonit oma seadustega, tihti on valimised. President vahetub igal aastal, kusjuures teda peaaegu ei tuntagi. Rahvuspüha on 1.augustil, kui aastal 1291 leppisid kolm kantonit liidu „igaveseks ajaks“ oma vabaduse kaitseks. Huvitav on võrrelda Eestiga - Ümera lahingust oli tollal möödunud 81 aastat. Šveitslased on oma vabaduse eest palju võidelnud ja saavutanud omapärase puutumatu staatuse - isegi Hitler jättis II Maailmasõja ajal selle maa puutumata. Demokraatia, vabaduse ja kindluse kants. Oma hingelaadilt oleme šveitslastega ehk sarnasedki, saatus aga on erinev. Praktilisest küljest - kallis maa, hinnad on 2-3 korda kõrgemad kui Eestis.

Grupp, 10 inimest, sai põhimõtteliselt kokku veebruari lõpuks. Enamus on põlised Koomaklubilased (Einar Kivisalu, Meelis ja Liidia Vind, Meelis ja Maila Viirma, Kalle Tammemäe, Olev ja Alar Ojalill; Jüri (Jürka) Vilismäe ja mina (Kalle Kiiranen) oleme ka Firni liikmed. Kõik kogenud matkajad, vaid Maila polnud varem kõrgmägedes käinud. Oli ka mitu kokkusaamist ja treeninglaagrit - jääronimine Rannamõisas märtsikuus, Karulas 21-22.aprillil, Harju Matkaklubi kokkutulekul Metsanurmel 1-3.juunil, Sarus 22-25.juunil ja Astangul 30.juuni-1.juuli. Päris 100% kohal ei olnud meid kusagil, kuid kes tahtis, sai ikka harjutada. Sidet pidasime ikka, loomulikult elektrooniliselt. Olevil tekkisid umbes kuu aega enne väljasõitu paraku tervisehäired ja ta pidi loobuma - seega jäi meid lõpuks 9.

Kõige sobivamaks lennufirmaks osutus Lufthansa, piletid (Tallinn-Frankfurt-Genf 25.07 ja Genf-München-Tallinn 11.08) sai võetud 10.märtsil. Kuna IHI Bupa muutis oma kindlustuspoliitikat, pidime mägikindlustuse võtma mujalt - astusime Austria Alpiklubi (UK) liikmeteks - see annab ühtlasi kogu aastaks ka mägikindlustuse. Osad võtsid ka tavakindlustuse, mis sisaldas reisitõrget, pagasikindlustust ja lihtsamat tervisekindlustust. Ülesanded grupis sai ka jagatud: Kalle Tammemäe ostis meile Tallinna Lufthansa kassast lennukipiletid, Alar uuris Austria Alpiklubi kindlustustingimusi, Kalle Kiiranen koostas marsruudi, levitas infot ja organiseeris ka gaasiballoonide ostu (need ostis meile tegelikult klubikaaslane Hedi Peterson, kes hetkel elab-töötab Genfis). Einar koostas menüü ja apteegi, Meelis Viirma võttis endale finantsministri austusväärse ameti. Meelis ja Liidia pool tehti valmis lihakonservid, lisaks võttis Meelis kaasa mõningad remondivahendeid. Enamus toiduaineid ostsime siiski kohapealt Zermattis, Eestist sai vaid mõned asjad võetud. Ühisvarustusest oli 9-le inimesele kaasas 3 telki, 3 põhiköit, 4 gaasipriimust ja 4 pada (2,9 kuni 4 liitrit), 2 lumelabidat, 6 jääpuuri, 8 karabiini, mõned köiejupid. Šveitsis on kasutusel ikka oma frank (1 EUR = 1,2 CHF) - vahetasime enne ka veidi sularaha, kuigi tavalise deebetkaardiga saab peaaegu igal pool maksta. Samas on Šveits Schengeni maa, nii et mingeid viisaprobleeme pole, kaasas peab olema lihtsalt kas pass või ID-kaart, seda just lennule registreerumisel. Lennukipiletid on e-piletid, kuid prindime nad ikka paberile välja.

Allpool on siis see retk läbi minu silmade. Päevikut pidas ka Meelis Viirma.



1. K, 25. juuli.  
Viimane nädal enne ärasõitu valdab mind juba teatud sõidueelne ärevus - olen hajameelne, tegemised ei istu jne. Asjad on "koos", st. põrandal. Aastatega peaks nagu harjuma, kuid ... ei! Ärasõidu päeval ärkan kl. 9 paiku, käin poes, söön hommikust, pakin koti, toimetan veel viimaseid asju. Vaatan arvutist veel viimaseid kirju, sõpradelt saan sms-ga häid soove. Siis sõidan linnaliini bussiga "alla" bussijaama, võtsime päev varem piletid kl. 14:00 väljuvale Tartu-Tallinn bussile. Ilm on ilus, päikesepaisteline. Maila ja Meelis on juba bussijaamas, neid on tulnud saatma Maila ema ning lapsed Maret ja Martin. Saatjate hulgas on ka Tiia Palm - ta ootab Mirjat, et pärast koos metsa kukeseeni korjama minna. Jürka ja Mirja tulevad viimasel minutil. Kohtan ka sama bussi peale minevaid töökaaslasi Raini ja Maajat, nad sõidavad Bulgaariasse kuldsetele liivadele puhkama. Istume bussis ees kõrvuti Jürkaga, ajame juttu. Maila ja Meelis on teisel pool. Tallinna lennujaama jõuame kella 16:30 paiku, teel oli remonditöid, mis bussi kiirust maha võtsid. Liigume üles 1. korrusele, seal on juba ees enamus matkakaaslaseid ja saatjaid (Tiiu Tammemäe). Ainult Einarit ei ole - olevat veel kodus! Teeme automaadis ära check-in'i, saame igaüks 4 paberitükki. Kaalume kotte - minul on 29,5 kg + käsipagas. Jaotame asju veidi ümber, nii et kott saab uueks kaaluks ca 24 kg. Käsipagasisse panen rasked mägisaapad jms. lubatu. Söön kaasavõetud saiakesi ja joon peale jääteed. Einar saabub rõõmsalt ca 10 minutit enne registreerumise lõppu (17:40) - aitame tal selle ära teha ja pagasit jaotada. Tema käsipagasiks on suur must kilekott. Läbime turvakontrolli ja jääme ootesaalis pealeminekut ootama. Lufthansa lennukis on ca 180 reisijat. Meil enamustel on kohad 27-28, vaid Kalle T. , Alar ja Einar istuvad kusagil eespool. Kalle T. tegi check-in'i muide juba kodus, 23 tundi enne väljalendu. Lennufirmad on lahkeks läinud - ka lühikestel otstel pakutakse süüa-juua - seekord siis pappkarbis kuumutatud vürtsiseid lihapalle, saiakest, joogiks võib valida vett, mahla, õlut, veini, kohvi, teed. Võtan õlut ja mahla. Lend kestab veidi üle 2 tunni, maandume Frankfurdis. Lennuk sõidab tükk aega mööda lennuvälja ringi, otsides parkimiskohta. Jaamahoones satume just meie edasilennu värava juurde. Ootame, läbime piletikontrolli, mis seekord on elektrooniline - tuleb lihtsalt koodiriba lugeja peale asetada. Lennukile viiakse seekord bussiga. Õhk on siin muide tunduvalt soojem, kuigi Päike juba loojunud. Päeval olevat siin olnud +31C. Lend Frankfurt-Genf kestab veidi üle tunni, kuid ka siin pakutakse süüa - juustuga leiba ning oma valikul juua. Võtan seekord veini ja vett. Vein on väga hea! Väljas on juba pime, kui maandume Genfi (Geneva) lennuväljal. Asub see linna sees ja raudteejaamgi on sealsamas, pole vaja raskete kottidega kuhugi kaugele minna. Lükkan kella ja mobiili 1 tund tagasi. Püüan Hedile helistada, kuid tema mobiil ei vasta. Saame kotid küllalt kiiresti kätte ja liigume välja EU majandustsoonist, nagu Einar tähendab. Kohe näen ka Hedit, ta oli meid ikka ülevalt läbi klaasi jälginud. Juhatab meid lennujaamas vaiksesse nurgakesse (French zone), kus saame öö veeta. Mul on Hedile Eestist üks šokolaad, kuna Šveitsis pole seda ju saada :-) . Käime koos Meelisega väljas Hedi auto juures, kus saame 19 gaasiballooni (Primus Powergas 45). Ta on praegu küll autoga, kuid põhiliselt kasutavat siin liikumiseks siiski mootorratast. Ajame veidi juttu, siis läheb Hedi ära koju. Saadab hiljem veel SMS-iga kohalike kaupluste lahtiolekuajad. Jätame toiduainete ostmised siiski Zermatti. Meie luuregrupp käib samas hoones oleva raudteejaama kassade juures ja naaseb halva uudisega - rongipilet Genf-Zermatt ei ole mitte 40 EUR = 48 CHF, vaid 95 CHF-i! OK, hommikul uurime edasi. Laotame matid põrandale ja püüame uinuda. Laetuled kustuvad "ise", keegi ei tule meid segama. Plaanime ärgata kell 6. 

2. N, 26. juuli.
     Pole vigagi magada, näen isegi und. Tuli pannakse põlema juba 4:30 paiku ja 2 tundi hiljem peame üles tulema - koristajad hakkavad põrandat puhastama. Käime nurga taga WC-s pesemas ja pakime kotid. Igaüks saab nüüd 2 gaasiballooni lisaks. Liigume alla raudteejaama ja kontrollime SBB piletiautomaadis veel kord - piletihind täiskasvanule on tõesti 95 CHF= 79 EUR. Edasi-tagasi teeb see 158 EUR - seega on hind samas suurusjärgus, kui lennukipiletitel! Nosin mõtlikult ohates leivakuivikuid ja joon vett peale. Ega midagi - võib ka nii asja vaadata, et lennukipiletid saime soodsalt. Otsustame veel kassast küsida ja osta piletid sealt. Finantsminister Meelis teeb esimese rahakogumise - 100 franki nägu. Rong väljub kell 7.24, vagunid on pooltühjad. Raudtee kulgeb piki Genfi järve rannikut läbi Lausanne (ROK'i peakorter!) ja edasi piki Rhone (Rotteni) orgu, kus mäekülgi täidavad lõputud viinamarjakasvatused. Kalle Tammemäe aga olevat kunagi olnud siinkandis (Sioni Ülikoolis) konverentsil. Vispis (650 m) oleme umbes kella 10 ajal - seal on ümberistumine teisele rongile, tuleb läbi tunneli minna 3. perroonile. Visp-Zermatt rongile on minemas palju reisijaid, annab lausa otsida istumiskohta. Minu jaoks on üllatav, et Mattertali (Vispa jõe) org kujutab kohe alguses võimsat kanjonit. Rongitee vonkleb mäeküljel; kus on suur kallak, on rööbaste vahel veel 2-kordne hammaslatt, mille peal rongil siis ilmselt mingi hammasratas veereb - kõik see tekitab kõrvulukustavat kriginat. Staldenis org koos jõega  hargneb - Saaservispa kulgeb Saas Fee ja Mattervispa - Zermatti suunas. Oru lõpus on juba näha Breithorni ja Klein Matterhorni tippe. St.Niklaus, Randa, Täsch ja lõpp-peatus - Zermatt (1600). Kõrgusevõtt rongiga seega 950 meetrit! Enne Zermatti vilksatab paremalt mäenõlva tagant korraks ka Matterhorni võimas kaljune hari. Zermattis oleme umbes kell 12. Rong peatub sünges tunnelis, liigume välja Bahnhofstrassele e. maakeeli Raudteetänavale. Kahel pool on kõrged kaljused ja metsased mäenõlvad, enamus maju on orus, kuid on ka uhkeid "kotkapesasid" kõrgel kaljuastangul. Matterhorni ülemine osa paistab kenasti siia ära, kui vaid pilvi ei ole. Zermattis on lubatud vaid elektriautod (eranditeks - prügiautod jms. teenendavad sõidukid) ja neid elektri jõul liikuvaid taksosid ning minibusse on siin palju! Liiguvad nad peaaegu hääletult ja peab vaatama, et nad üle varvaste ei sõida. Konkurentsi neile pakuvad üksikud uhked hobukaarikud ja -tõllad. Muide, allamäge liikudes pidavat autode elektrimootor töötama generaatorina ja laadib akusid. Käime ka turismiinfopunktis, kus saame Zermatti kaarte, samuti on seal internetipunkt (Apple iPadid!). Seejärel läheme otsima kämpingut - see on mõnisada meetrit "allpool" - Spisstrassel. On suur muruplats, kus juba hulga telke püsti. Samas on ka madal hoone, kus on WC, pesemisruumid jms. Peremeest hetkel kohal ei ole, kiri uksel annab teada, et ta käib siin kindlatel kellaaegadel hommikul ja õhtul. Paneme telgid üles, teeme paar seljakotti tühjaks ja suundume peaaegu kõik toiduaineid ostma, ainult Jürka jääb laagrisse. Enne teeme veelkord 100-frangise ringi. Coop'i kaubamaja on siinsamas jaama juures, lähemegi sinna. Valik on seal hea, kuid hinnad on ka "head". Kuid hästi otsides leiab ikka soodsamat, reeglina peab lihtsalt veidi kummarduma. Võtame 2 käru (pandirahaga - 2 franki), sest eeldatavasti peame siit ostma ca 90 kg toiduaineid. Kõike veel ei võta, testime enne näiteks juustu ja suitsuvorsti. Lõunaks teeme makarone koos puljongikuubikute ja juustupuruga. Maila on veidi väsinud, pea valutab ja ta puhkab varjus. Ilm on päikesepaisteline ja soe. Õhus on nii põrisevaid koptereid kui ka hääletult lendavaid liuglangevarjureid. Viimased maanduvad kuhugi teisele poole raudteed. Peale sööki hakkame Einari juhtimisel toiduaineid jaotama - jagame nad toidukordade kaupa kilekottidesse. Minnakse veel poodi, pooled jäävad seekord laagrisse. Tuleb ka kämpingu peremees, 73-aastane endine mägigiid Richard Lehner (on ka Richard Lehner juunior!), kes olevad N korda Matterhornile tõusnud. Näo kohta on taks 11,20 franki ööpäevas. Telgi külge kinnitatakse korgitükk vastava numbriga - see näitab, et makstud. Telkijaid on siin aga igasuguseid - niisama puhkajaid, alpiniste, rattamatkajaid jne. Päike vajub kaljuse mäenõlva taha kella 17:30 paiku - ilm on kohe mõnusalt jahedam. Käin ka üksi "linna peal", ostan Coop'i poest juua ja jogurtit. Leian ka päris odavat ja head šokolaadi, see lihtsalt ei ole nii kirevas ümbrises ja Matterhorni pildiga :-) . Kaardimakse terminalid on siin sellised, et "imevad" kaardi sisse ja pärast saad summat näha nii CHF kui EUR ühikutes. Kiikan ka matkatarvete poodidesse - näiteks kassid maksavad 179 CHF=149 EUR. Väga hubane, kitsaste tänavatega linnake, on nii uusi hooneid kui ka vanu tumedaid palkmaju, samas on kallid ja nooblid restoranid ning poed - võib osta näiteks mõnikümmend tuhat franki maksva käekella. Matterhorni pildid ja kirjad on nii kottidel, särkidel, kruusidel.... ülimalt ekspluateeritud nimi. Teine lemmiksõna on loomulikult Zermatt. Rõdudelt ripub alla lilli - põhiliselt pelargoonid. Tulen tagasi kämpingusse - toiduainete jaotamine saab valmis - igaüks saab mõned toidupakid. Õhtul käime veel linna peal jalutamas - Maila-Meelis, Einar, Jürka ja mina. Esialgu mööda peatänavat, siis pöörame paremale, satume kohaliku koolimaja juurde. Tuleme tagasi kämpingusse ja poeme magama. Telkkonnad jagunevad: 1) Einar, Maila ja Meelis Viirma, 2) Kalle Tammemäe, Liidia ja Meelis Vind ning 3) Jürka, Alar, Kalle Kiiranen.

3. R, 27. juuli. Ärkan  6:30 paiku - ilm on ilus. Paneme priimused huugama. Alaril on täna sünnipäev - tervitame teda ühislauluga ning kingime paar mägedes väga vajalikku asja - plastmassist Šveitsi noa ja 3 suurt õhupalli. Oli muide ka mõte kinkida hantlid. Hommikusöögiks on kartulipuder, kohv, tee. Siis paneme laagri kokku ja
pakime seljakotid. Tekitame ühe suure koti (Alari punane lennukikott), kuhu paneme need asjad, mida esimesele ringile kaasa ei võta - mõned isiklikud asjad, toiduained ja 6 gaasiballooni. Peremees tuleb kell 8:20 - kanname suure koti tema ruumi. Hoidmistasu on 3 franki ööpäevas. Liikuma saame 9:30 , enne teeme tänaval veel ühispildi. Astume raskete kottidega ja mägisaabastega piki Zermatti peatänavat ülespoole, et jõuda Findeli oru algusesse, Winkelmattenisse. Mul on uued kepid, kuid kepirõngad on koju ununenud, Liidial on ka otsikud puudu. Teeme peatuse, käime matkapoodides otsimas ja saamegi vajalikud asjad päris normaalse hinnaga (minule rõngad - 6 CHF ja Liidiale otsikud koos rõngastega - 21,90 CHF eest). Liigume edasi kiriku juurde, sealt vasakule üle silla ja siis mööda kitsaid tänavaid ja treppe ülespoole. Mahamärgitud nooled aitavad teed leida. Paljudel majadel on siin nimed - näiteks leidsime ühel kirja "Haus Firn". Lõpuks oleme Zermatti viimastest majadest möödas ning tugev rada hakkab tõusma Findelbachi paremkaldal männimetsa vahel ülespoole. Org ise on kanjon, üle mille kulgeb ka Gornergrati raudtee. Tee keerutab jõudsalt ülespoole, puhkame tihti - esimene matkapäev ikkagi! Ühe peatuse ajal näeme, et Findelbachi vastasnõlval, otse raudteesilla kõrval "lastakse vesi lahti" - vägev juga paiskub alla kanjonisse. Tee ääres on kohati mõnusad pingid, kus head soovid 4 keeles, sh. ka meie grupi enamusele arusaadav "Great to see You!". Vanad hütid on postidel, kusjuures tihtipeale on "vahekihiks" lame kiviplaat - ilmselt selleks, et närilised üles ronida ei saaks? Jõuame jahedast metsavarjust välja, nüüd pole pääsu kõrvetava päikese eest. Tee äärde jäävad esimesed teemajad, kus terrassil või sees saab einestada ja jalga puhata. Ka vaade Matterhornile on igast asendist kindlustatud. Edasi on teede hargnemised, tekib väike vaidlus, kuhu minna. Valime allpoololeva tee (tegelikult on see üks osa Findelalp 5-järve-ringteest: Leisee, Stellisee, Grüensee, Grindjesee, Mosjesee) ja jõuame Mosjesee järvekese (2140) äärde - jääme sinna kella 13 paiku lõunale. Seal puhkab jalgu ja einestab üks paar. Teeme nuudlisuppi ja teed, kõrvale on juust, suitsuvorst, kompvekid. Järveke on tegelikult poolkunstlik, all on tugev betoontamm, vesi voolab sinna sisse ka betoonist sängis. Vastab täiesti raamatukeses "Sellised nad on... šveitslased" kirjeldatule - kõik peab olema kontrolli all ja betooniga ümbritsetud. Kuid ega seal ümbrus nii puhas ka pole - vedeleb igasuguseid ehituse ajast jäänud metallvardaid jms. prahti. Edasi liigume kl. 14:45. Siitmaalt läheb tee juba rohkem mägitee moodi - on kivisem ja kohati voolavad ojakesed. Ikka on veel mets, kuigi kiduram, kui allpool. Oru lõpus on juba tükk aega näha ka Adlerhorni ja Strahlhorni tippe. Esimene on väga iseloomuliku kujuga - ühtlaselt kaldu lumine nõlv, teisel pool - püstloodis kalju. Siis mets lõpeb, algavad alpiaasad ja moreenid. Tee ääres on pumbajaamad ja lumekahurite veevõtukohad - nagu tõkkepuud püsti. Põhiline elu käib siin ju talvel! Pressime mööda järsku kivist nõlva ülespoole - on aeg hakata otsima laagrikohta. Oleme vana paremkalda moreenvalli peal, nõlvapoolses orus voolavad ojakesed ja on roheline. Sinna siiski ei lasku, tõuseme veel ülespoole, nii et juba on näha Findeli liustikku ja Flue mägihotelli. Kella 17 paiku jääme Stellisee järvekesest (2537) allpool teeäärsele aasale laagrisse. Kõrgus 2461 m. On ka aeg - lääne poolt tõusevad tumedad pilved. Saame telgid kenasti püsti ja pajad tulele, kui hakkab sadama ja müristama. Oleme telgis. Kokanaat saab tatrapudru lihaga ja tee valmis, sööme telgis. Kella 18.20 paiku sadu lakkab ja Päikegi tuleb välja. Teeme väikese õhtuse jalutuskäigu 100 m kõrgemalasuva Stellisee järve äärde. Järv on ilus ja Matterhorn peegeldub selle pinnalt. Kahjuks on ilm tõelise peegelpildi nautimiseks liiga pilves. Vesi aga on selge ja järves on palju väikeseid kalakesi. Teeme ringi ümber järve ja laskume teiselt pool mööda laia teed alla. Siit sõidetakse alla ka mägiratastega. All orus näeme pontsakaid ümisejaid (marmot) - teeme neist üksteise võidu pilte. Laagrissse jäänud Einar ja Liidia on teinud tee valmis. On vaikne, kuid ikka on taevas tumedaid pilvi. Õhtul ilmub noorkuu ja meie Dufourile tõusu ööl peaks olema täiskuu! See polnud küll planeeritud, puhas juhus.

4. L, 28. juuli.  Ärkan kella 6 ajal. Magasin tegelikult halvasti, kurgulagi on valus - tõotab tulla nohu. Jürka räägib, et võtab ikka unerohtu. Öösel sadas, ka hommikul on Matterhorni pool taevas tumedad pilved. Õhk on niiske, kuid rohi juba kuiv. Hommikusöögiks on kohv, makaronid, tee, šokolaad. Ülaltpoolt tuleb kellade kõlisedes lambakari, siin on hästi pika karvaga tõug. Aeg-ajalt rabistab vihma. Otsustame aktiivseks aklimatiks siiski minna Oberrothornile
- mingit tehnilist raskust seal pole. Võtame mõned kerged seljakotid kaasa, ülejäänud kraami jätame telkidesse. Kell 8:30 hakkame liikuma - tõuseme Flualp mägihotelli (2618) juurde. Hakkab sadama - ootame varju all. Peremees tuleb küsima, kas vajame midagi. Väike vahe, liigume edasi vana hüti juurde. Peame sinna ikka vihmavarju minema, kuna sadu tugevneb. Selle hüti põrandad ja lagi on väga kahtlased, igale poole ei ole soovitav astuda. Kella 10:30 paiku sadu lakkab, alustame tõusu. Rada viib veidi tagasi Unterrothorni poole - hea tee viitade ja kristalltee "silmadega". Matterhorn on mattunud pilvedesse, kuid ei saja vähemalt. Matkajaid tuleb ka vastu, põhiliselt jaapanlased. Serpentiinid kivisel nõlval, ühes kohas on lausa 10-15 meetrit tugiköit. Oberrothorni tipus (3414) oleme kõik 9-kesi kella 13 paiku. Mäetipp ise on kaljune, teisel pool on sügav järsak. On jahe tuul, panen rohkem riideid selga. Nosime kuiva lõunat - "linnutoit", kompvekid, halvaa, šokolaad. Juua eriti ei tahagi. Tipus on ka teisi matkajaid ja tuleb juurdegi. Üks kohalik mees on Zermattist siia jõudnud 3,5 tunniga!!! Sööb ära ühe banaani ja hakkab kohe laskuma. Meie alustame laskumist kella 13:30 paiku. Kohtame kahte eestlast, mees ja naine. Kell 15 oleme tagasi Flue hotelli juures - teeme seal peatuse, joome õlut. Mina võtan kuuma tee - kurgulagi veidi valus. Vihmasabin. Siis liigume alla oma laagrisse, teeme seal teed. Täna liigub palju rahvast ülespoole, väikeste kottidega. Olen väsinud, magan telgis. Õhtusöögiks on väga hea kakao,  ka "stronniga" (Einar räägib legendi, miks kunagi ühel matkal Strohh asendus sõnaga Stronn), söögiks on makaronid. Sajab vihma, oleme väljas vihmakeepides. Magama saame kella 22 paiku - udune, niiske ilm. Öösel käin väljas (abalakovi äratuskell!) - taevas on selge, tähed säravad, vaid Mattehorni pool on pilvi.

5. P, 29. juuli. Pidime (kokanaat!) ärkama kella 6 ajal, tegelikult aga ärkame 45 minutit hiljem. Ilm on normis - taevas on sinine, ainult udu liigub alt orust ülespoole. Isegi Matterhorn on näha. Toon altpoolt ojast vett, rohi on veel märg. Hommikusöögiks on eilne kakao, kartulipuder, tee. Maitseaineks on seekord svaani sool. Öösel oli Einari-Maila-Meelise telgi juures võitluskära kuulda - selgub et ümisejad olid üritanud eemale lohistada meie prügikotti ja ... Stronni pudelit! Viimane saadi kohe kätte, prügikoti leidsime hommikul. Vaat kus tegelased! Minema saame kell 9:30, liigume tuttavat teed pidi Flue hotellist allpool. Liidia leiab tee äärest
kummist vutlaris iPhone (loodetavasti esimene?). Akud on tal tühjad, kuid tundub muidu terve olevat, vaid veidi märg. Noorim grupiliige Alar viib selle hotelli. Liigume edasi mööda head rada Findeli liustiku paremmoreenvalli taga olevatel aasadel. Jõuame kena järvekeseni, kus saaks laagerdada. Edasi läheb kivisemaks, peame väheke laskuma ja tõusma rohkem liustiku pool olevale kõrgele teravale moreenvallile. Sealt on näha kogu liustikku ja selle keele juures olevat suurt järve. Vallilt alla laskumine on siiski problemaatiline - järsk konglomeraat! Liigume kitsal moreenvallil ülespoole, kohani, kus hiljuti on suur kivivaring alla tulnud. Samas on ka tuur. Käin all luurel - saab küll siit alla liustikule. Jürka käib ülevalpool vaatamas ja pakub, et sealt ka saab, kuid kardan et sealne tee viib kõrgemalasuvale Adleri liustikule. Paneme kiivrid pähe, kindad kätte, mina võtan keppide asemel kirka kätte. Küllalt vastik laskumine üle suure ja keskmise rusu. Maila ja Meelis tulevad viimastena alla. Peaasi on mitte endale siin viga teha! Ilm on õnneks ilus - Päike paistab, taevas on rünkpilved. Kella 13 paiku oleme all Findeli liustikul ja jääme samasse moreenidele lõunale. Üleval valli peal näeme 3 inimest, nad liiguvad siiski kusagilt sealt kõrgemalt ka liustikule. Peale lõunat liigume juba avatud liustiku paremservas (orogr.), kasse alla ei pane, pole vajadust. On üksikud praod. Jõuame üles platoole, suundume vasakserva (orogr.) suure kivirahnu poole, mis kunagi ilmselt kaljujärsakust alla kukkunud, kuid jääb viimasest siiski piisavalt kaugele. Viskame seal kotid maha. Osad pole kohaga rahul ja käivad eespool kõrgemal paremat platsi uurimas. Tulevad aga tagasi - seal on praod, jääme ikka siia (ca 3000) laagrisse. Päris tasane siin pole, lisaks voolavad sulaveed. Tasandame telgiplatse, teeme ümberringi ka kuivenduskraave. Labidad on siin esimest korda kasutuses. Telginöörid kinnitame kas jääpuuride või vaiadega. Õhtusöögiks on nuudlid lihaga, pluss sibul ja küüslauk, tee. Minu priimusevoolik laseb ballooni juurest gaasi läbi (kummirõngast tihend oli viltu!) ja süttib sealt, kust pole vaja. Kustutame leegid klaasriidega. Käed saavad veidi kõrvetada, kuid pistan nad kohe külma vette ja Maila annab tsinksalvi peale - ei mingeid halbu tagajärgi. Varume ka hommikuks vett. Seekord panen magamiseks pika pesu selga ja soojad sokid jalga. Jahedust tuleb vaid magamiskoti ülemisest, nööpide piirkonnast. Hea omatehtud sulekott, aastast 1986! Liidia aga kurdab hommikul, et külm oli - tema magamiskott on kaotanud kohevuse.

6. E, 30. juuli. Ärkame kell 6:00, oleme kokanaadis. Väljas on väga ilus ilm, selge taevas. Vaid all orus on udu. Minul on enesetunne halb - nohu, hääl on käre. Hommikusöögiks on nuudlid, kohv, tee. Ei istu mul täna ka koti pakkimine - jään viimaseks. Paneme juba siin
kassid alla ja seongutesse, telkkondade kaupa. Liikuma saame kell 8:30. Esialgu liigume laugel Findeli liustikul, ülevalpool on mõned praod. Seejärel aga hakkame kaljunukist tagapool tõusma 20 - 30 kraadisel lumenõlval, tehes sikk-sakke. Oleme nüüd oma seonguga (Kalle-Alar-Jürka) jälle ees. Päike kõrvetab korralikult, määrime nägu ja kaela kreemiga. Hoidume madalamale osale, esialgu midagi näha ei ole. Siis aga läheb nõlv laugemaks, nõlva tagant ilmub Stockhorni kaljune tipp ja avanevad uhked vaated kaugemalegi - Monte Rosa massiiv, Castor-Pollux, Breithorn, Matterhorn, Weisshorn...jne. Stockhorni kuru (3387, ca 1B) on lauge lumine sadul, mingit kindlat pidepunkti seal polegi. Meie liigume selle madalamast kohast veidi kõrgemale samanimelise tipu poole ja viskame seal kella 10:20 paiku kotid maha. Naised ei taha tippu tulla, jäävad kurule meid ootama. Mehed võtavad kaasa 1 köie ja kassid all, liigume tipu poole. Siitpoolt on tegelikult näha 3 kaljust tippu, Stockhorn on kolmas ja kõrgeim tipp. Hoidume Findeli-poolsetele lume- ja jäänõlvadele, kus kohati on väikesed praod. Harjal on mõned alangud, kus paraku tuleb ka kõrgust kaotada. Viimane lumenõlv on umbes 30 kraadi. Edasi on plaatjate kividega kaetud kaljune, umbes 80-meetrine hari, mille allosas on laotud suur tuur. Siin on ka ööbitud, on kivine telgiase. Lihtne ronimine, kella 12 paiku jõuame Stockhorni tippu (3532) - sealt avanevad veel uhkemad vaated. Stockhorni-nimeline tõstukijaam on lääne pool ja umbes 100 meetrit madalamal. Ja Berni Alpides on ka samanimeline tipp (2190). Oleme siinse Stockhorni  tipus umbes 15 minutit - teeme pilte ja lehvitame Eesti lippu. Tagasiteele kulub veidi vähem aega - kurul oleme umbes kell 13. Paneme jälle seongutesse ja hakkame laskuma Gorneri liustikule. Einari seong läheb ees minema ja nad hoiduvad liiga paremale - läheb järsuks ja allpool on aimata jäämurdu. Läheme oma seonguga ette ja laveerime pragude vahelt vasakule laugemale alale, kust juba kannatab ka otse "preisi sammuga" alla laskuda. Edasi on juba lihtsad lumenõlvad. Võtame suuna Gornergrati kaljuse aheliku alla, kus on näha vett voolamas ja isegi ühte väikest järvekest. Sinna mõnusatele silekaljudele jõuame kella 14:15 ajal. Lõunaks teeme kiirnuudleid, teed, peale hammustame juustu, suitsuvorsti, šokolaadi ja kompvekke. Mul ei ole erilist söögiisu, tahaks midagi magus-haput. Edasi liigume kella 16 ajal - jään jälle ühena viimastest kohmitsema. Mõned tahavad väga panna seongusse, kuigi tegelikku vajadust pole - liustik on avatud. Mõnda aega liigumegi seongus, kusjuures meie oma laskub otse alla, teised - vasakult laugemalt nõlvalt ringiga. All saame kokku ja võtame seongutest lahti. Liustik jätkub allpool suurte lõhedega, on ka keskmoreen. Käin viimase peal kiikamas, kust mõttekas minna. Vahepeal on ka hiigellõhed, peab palju laveerima. Otsustame, et liigume keskmoreeni läheduses allapoole. Siis aga ületame selle moreeni ja tõmbame seal liustiku vasakusse serva. Bingo! Näen allpool moreenitaskut, kus on tasased platsid ja vesi vulisemas. Laskun alla - tõesti hea koht puhkepäevaks! Teised tulevad ka ja kella 18 paiku jäämegi siia laagrisse. Monte Rosa pool on hiiglaslik moreenvall, mille nõlval hiigelrahnud (vihmaga võivad isegi ohtlikud olla), teisel pool aga on silekaljud ja kõrge liustikuserv. Lääne pool on hästi näha Matterhorni. Altimeeter näitab kõrguseks 2835 meetrit. Meie telkkond erilist vaeva ei näe, paneb telgi kohe siledamale platsile oja kõrvale, siiski aupaklikus kauguses kividega rusunõlvast. Teised aga uurivad ümbrust ja leiavad, et üks ilus roheline lohk tuleb liivaga täita ja tasandada. Jälle lähevad labida käiku. Hea peenike liiv on. Käin piilumas ka edasist teed alla - paistab päris normaalne olla. Saame punnsuutäie Stronni. Liidia teeb õhtusööki - riisipuder ja tee. Hea vaheldus makaronidest ja kartulipudrust! Lasen ringi käima ka kruusitäie grokki.

7. T, 31. juuli. Täna on puhkepäev, magame kella 8-ni, kuid kokanaat (Liidia jt.) juba tegutseb. Väga ilus ilm, Päike paistab
juba meie laagrikohale. Taevas põrisevad kopterid. Siit on väga hästi näha Castor-Pollux, Breithorn, Matterhorn. Kõrvaloleval Gornergratil on näha kuplitega Kulmhotelli, tõstukijaamasid ja Stockhorni tippu, kus alles eile olime. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder rosinatega, halvaa, kohv, tee. Enesetunne on parem, kuid ikka nohu. Mingi hetk liiguvad üle taevalaotuse ka kõrged kiudpilved, siis on jälle selge. Saadan mõned SMS-id lähedastele ja helistan ka. Plaan on täna külastada Monte Rosa hütti (2883) - viimane peaks olema umbes samal kõrgusel, kui meie laager. Päris traavers ei tule kõne alla - ees oleks vastik rusunõlv. Kell 12:25 tõuseme esialgu kõik kergete seljakottidega (või lausa ilma) tagantpoolt moreenvallile. Kuid see on alles esimene takistus - edasi on järgmised vallid - nii moreenid kui silekaljud. Enamus pöörduvad varsti tagasi, vaid 3 jonnakat (Kalle K., Kalle T. ja Alar) jätkavad. Minul on kaasas kirka, teistel - käimiskepid. Hütt on hästi näha, kuid vahepeal on ees võimsad kanjonid ojadega ja silekaljud, kus tuleb sobivat teed otsida ja ronida nii üles kui alla. Kaugel all aga näeme Gornersee moreenijärvesid, mis pidid aeg-ajalt tühjaks jooksma. Kella 15 paiku jõuame lõpuks uhke hüti juurde - terrassil on palju inimesi. Enamus on niisama ilusa ilma nautijaid, tipust tulijaid ei kohtagi. Ka inglise keelt ei räägi kõik. Saame jutule paari vanema mehega Californiast. Hüti Monte Rosa-poolne sein on kaetud tumedate päikesepaneelidega - sealt pidi hoone saama energiat. Vardas lehvib Valais kantoni puna-valge lipp. Käime sees vaatamas - heledast puidust karkass ja lauad. Tellime võileivad (singi ja hapukurgiga!) ning õlled ja tee. Samas on ka templid - pressin oma märkmikusse nende jäljendid. Mobiiliside on, kuid tuleb olla hütist "õigel pool". Kalle Tammemäe imestab, kus on vana hütt - hiljem saame teada, et see olla eelmisel suvel õhku lastud. Grenzi liustiku paremmoreenvallil on näha rada, mida mööda liiguvad nii üles kui alla matkajad. Meie hakkame ka kella 16:15 ajal sealtkaudu alla liustikule laskuma - seda on kokku ca 300 meetrit. Kuid sellel "otseteel", mida mööda siia tulime, võtsime kõrgust ja kaotasime seda ilmselt hulga rohkem. Moreenvalli lõpus hakkab tähistatud rada mööda kivist nõlva serpentiinina allapoole keerutama. Kohati on järsud silekaljud, kus on rauast või puidust kindlad astmed ja raudpostide küljes jämedad köied. Liustikul on ka rajatähised - kolmjalad lipukestega. Kohati tuleb laveerida pragude vahel. Saab ilma kassideta (meil polegi neid kaasas), kuid nendega oleks siiski kindlam. Gornersee moreenijärvi siit näha ei ole, on näha vaid ülalt silekaljudelt sissevoolavaid ja alt üle moreenide väljavoolavaid jõekesi. Mida enam keskmoreeni poole, seda künklikumaks ja auklikumaks liustik läheb. Meie peame aga veel liustikult paremale alla saama - seal näivad olla järsemad "augud". Saame siiski päris kenasti ka kassideta alla (ca 2480) ja hakkame tõusma rusunõlva pidi ülespoole laagrisse. Vasakut kätt on silekaljud, üle millede pahiseb alla võimas jõgi. Tõusu on ca 350 meetrit ja see on päris hea nõlv, ei ole värsket rusu, kohati on lausa liivaseid ja rohuseid alasid. Kell 18:15 oleme laagris tagasi - seega 2 tunniga tulime hüti juures siia! Pakutakse nuudlisuppi, tahaks aga hoopis juua. Saame ka juustu-vorsti ja šokolaadi. Teised on niisama aga veetnud, jääl ronimas ei käinud. Einar on ehitanud tammi - tahavad oja tagurpidi voolama panna, et "villavabrik seisma jääks". Tegelikult tean - tahavad meie telki ära uputada... Pesen ära sokid ja aluspüksid, loodan veel ära kuivatada. Õhtul on pidulik tammi avamine - vesi voolab vulisedes ikka allamäge, telgi uputamine jääb ära. Selline puhkepäev siis...

8. K, 1. august. Kokkadel on äratus kell 6:30 ja nad tegutsevad! Hommikusöögiks on tatrapuder, kohv, tee. On väga ilus ilm, pilvi taevas ei ole. Pakime laagri kokku ja minema saame
8:30 paiku. Laskume meile 3-le tuttavat nõlva pidi alla Gorneri liustiku serva, paneme kassid alla ja tõuseme probleemideta samast kohast üles jääle, kus eile laskusime. Edasi on tähistatud tee Monte Rosa hütini. Liustikul kohtame Californiast pärit mehi, kelledega eile juttu ajasime - soovime vastastikku head teed. Suurte kottidega on hulga halvem ronida rauast astmetel ja tugiköitel. Parem, kui käes pole midagi, ei keppe ega kirkat. Kella 13 ajal oleme lõpuks kõik Monte Rosa hüti juures. Istume väljas laua taga ja joome õlut. Tekib mõnus rammestus. Ilm on ilus, Päike paistab. Üks tumehall kass askeldab samas rõdul. Naised tahavad siia jääda, üles ei tule. Liigume hütist ca 100 meetrit eemale ja hakkame varustust jagama, samas teeme ka lõuna. Vett saab lähedalolevatest ojakestest, samas on veel paar telki. Mõned kopterid põrisevad õhus, on näha et paar inimest tuuakse trossi otsas ülevalt alla (hiljem kuuleme, et nad toodi Dufourilt alla, olevat sinna läinud ilma igasuguse tehnilise varustusta ja hätta jäänud). Kella 16 paiku hakkame 7-kesi ülespoole liikuma, esialgu üle laugete silekaljude. Samas on ka tuurid. Mõned matkajad tulevad ka vastu, kuid mitte Dufourilt. Tunni ajaga oleme juba nõlva peale üles serpentiinitanud ja hütt on kaugel all. Algavad esimesed lumised lauged väljad - õnneks lumi kannab, ei vaju läbi. Kuid lume peal ööbida nagu ei tahaks, liigume ülemise platoo paremasse serva (käigusuunas), kus on silekaljud ja moreenvall - seal on palju telgiplatse, teisi seal hetkel ei ole. Kaljude taga on kohe jäämurd, kus lume peal jälgigi näha. Esialgu viskame kotid maha kohe selle kivise ala lõpus, paneme väiksema telgigi püsti, kuid Einari suurele angaarile pole seal sobivat kohta. Kusagil 100 meetrit tagasi on veel avaramad platsid - kolime sinna ümber. Seal on küll veega rohkem probleeme, kuid ok. Igatahes kella 19 paiku on seal "ülemisel platool" laager püsti ja teeme ka õhtusöögi. Kõrgus ca 3355 m. Lääne pool on tumedad pilved. Hilja õhtul algab paugutamine - esialgu arvame et ainult äike. Kuid on ka ilutulestik (Monte Rosa hüti juures) - täna on ju Šveitsi rahvuspüha!

9. N, 2. august. Äratus on täna kell 4:00, kokanaadi kohustus on seekord meie telkkonnal. Ärkan tegelikult juba 15 minutit varem ja hakkan tegutsema. Väljas paistab täiskuu, pilvi on, kuid vähe. Dufouri pool on taevas selge. Standardne hommikusöök. Liikuma saame kell 5:30, kaasas on vaid kerged seljakotid - tehniline varustus, veidi süüa-juua. Jäämurrus näeme juba tulukesi. Paneme enne jäämurdu kaljudel ka kassid alla ja seongutesse (3+4) ning hakkame liikuma - saame kokku hispaanlaste 2-se seonguga. Nad olid veidi valest kohast läinud, nüüd lähevad aga jõudsalt ees minema. Küllalt lihtne jäämurd, liigun 3-se seongu (Kalle K., Alar, Jürka) eesotsas, 4-ne seong (Einar, Meelis Vind, Kalle T., Meelis Viirma) tuleb järgi. Päikest siia veel ei paista, nii et prille pole vaja. Lumi kannab hästi, jäljed on ka ees. Mida enam ülespoole, seda tuulisemaks läheb. Saksakeelse kaardi peal kohad Scholle, Satteltole. Esimene lääneharja sadul (4359) juba paistab, samuti Silbersattel (4515) ja Nordend (4609).
Jätame siia platoole maha veidi varustust - köis ja kepid. Päike hakkab paistma, paneme prillid ette. Meie eest on tegelikult 2 kahest seongut. Kuid nad ei tõusegi sadulale, vaid otse üles järsemast (või tundub see meile nii?) lumenõlvast. Meie tõuseme siiski sadulale, ületades ühe väikese, lund täis bergšrundi. Meie seong on ca 100 meetrit eespool, 4-ne seong tõuseb hiljem sadulale. Teisel pool avanevad vaated mulle 2005.aastast tuttavale Lysi kurule, Margareta hütile, Parroti tipule. Bergšrundi alla jõuab veel 2 matkajat, meie 4-ne punt suhtleb nendega. Meie 3-ne seong aga hakkab samaaegselt tõusma lumisel, 30-35 kraadise kaldega nõlval. Kassidega on kindel astuda, kuid libiseda siin ei tahaks - saab pika sõidu! Vahepealsete kaljude juures teeme ka vahelduvjulgestust. Saame üles esimesele kaljusele harjale - üllatav, et juba siin algab tõsine "võimlemine". Jürka läheb siin ees, siis Alar, siis - mina. Saame mobiilile teate, et edasi tulevad vaid Meelis Vind ja Kalle Tammemäe; Einar ja Meelis Viirma pöörduvad tagasi laagrisse. Meie seong jõuab teisele lumisele sadulale (4499) kell 11:40. Edasi on pikk ühtlane lumine hari kaldega 30-40 kraadi. Liigume sikk-sakitades ülespoole. On nähe, et siit sadulalt läheb ka otse alla üks jäljerida - kas päris alla, seda ei näe. Kuid see on kahtlane värk - all on järsakud. Jõuame harjale, kus algab teine ja tõsisem kaljune lõik pikkusega mitusada meetrit. Julgestame seal kaljunukkide tagant sama köiega, eraldi aasasid ei pane. Taevas tõmbub enam pilve. Mida enam tipu poole, seda raskemaks asi läheb - saunasuurused kaljud on ees, roni üle või rooma alt. Mõnest saab ka külje pealt roomates mööda, samas kui all on mitusada meetrit tühjust. Köide kukkumisi meil siiski ei esine. Huvitav, et teisi eesliikunud gruppe vastu ei tule - ilmselt laskuvad kõik Hõbesadulale. Kell 13:30 oleme lõpuks Dufourspitze tipus (4634), piltidelt tuntud risti juures. Imestan, et see rist nii madalal on - kujutasin, et asub kõrgemal. Samas on ka mitmed mälestusplaadid ja isegi "postkast", sees paar fotot. Tegelikult on sellel mäel veel teine, Itaalia-poolne tipp (4618) - nendevahelisel sadulal näen jämedat tugiköit, mis ilmselt viibki alla Hõbesadulale. Nüüd on hästi näha ka Zumsteinspitze, kuhu tõusime 2005.a. Tõusuteed pidi tagapool harjal aga näeme 2 inimest - pole meie omad. Jürka läheb vaatama - need on noormees ja neiu Rumeeniast - ronivad päris hästi, kuid neil pole mingit julgestust! Köis olevat, kuid... kotis - ei oskavat kasutada. Aitame nad oma köiega üle viimaste kaljude tippu. Inglise keelt räägivad halvasti. Siis näeme harja peal ka meie mehi - Meelis Vindi ja Kalle Tammemäed - ronimas. Nemad jõuavad tippu kusagil kella 15 paiku. Sööme kergelt "linnutoitu", joome kaasavõetud jooke. Teeme nii eraldi- kui ka ühispilte. Kalle Tammemäe laseb end pildistada TTÜ punase T-särgiga. Kogu selle pika sagimise juures aga unustan ma ise sini-must-valge lipu ja lindi hoopistükki tormikuue varruka tasku. On aeg laskuda ja kindlasti otse Hõbesadulale, sama teed pidi tagasi minnes jääksime kindlalt pimeda peale. Liigume tugiköie algusesse ja hakkame laskuma, rumeenlased tulevad meiega kaasa. Esimesena laskub Jürka, siis mina. Jätan meie köie igaks juhuks Alarile, kuid see on logistiline viga, nagu hiljem kogeme. Jäme tugiköis, kuid ülevalt veidi halvasti pandud - võib kukkuda "valesse vahesse". Alar julgestab mind veidi. Kindlasti tuleb laskumisel ennast haaravatega julgestada, käed väsivad ka jämedast köiest kinni hoides kiiresti. Kasutan lindiga asümmeetrilist "haaravat", ühenduskohtades haagin ümber. Üldiselt on siin jalgadele vähe tugesid, kohati on järsud kaljud, kohati - haljas jää. Osa köisi on horisontaalsed. Kokku on kusagil kümmekond eri pikkusega köit, kõrguste vahe on kokku ca 100 meetrit. Jõuan Jürkale järele, ta karjub alt, et saatke köit, viimane stats. köis alla olevat katki. Minul pole köit, peame teisi ootama. Tulevad, ülevalt rabiseb jääpuru. Kuluaaris on külm, lisaks hakkab kergelt tuiskama. Alar, Meelis ja Kalle T. laskuvad koos rumeenlastega. Kinnitame oma köie ja kõik laskuvad alla. Rumeenlased ei oska hästi laskuda, tüdruk kukub pendlisse ja kaob kuhugi allapoole. Õnneks siiski vaid väike libisemine. Ka mees olevat libisenud. Jään viimaseks, panen köiejupist aasa ja läbi selle 2-kordse 50-meetrise köie. Paraku pole ma köiele keskkohta märkinud - nii on ikka üks ots lühem, teine - pikem. Ja antud juhul on väga vaja juurde paari meetrit, et üle jäise-kaljuse osa saada. Kuidagiviisi tõmban köie otsad võrdseks ja nüüd ulatun juba paremale kaljude all oleva lume peale. Seal on ka katkise stats. köie ots. Panen veel sinna oma 2-kordse köie ja libistan end alla Hõbesadulale. Kell on umbes 17:30. Teised liiguvad 5-ses seongus juba kurult allapoole, vaid Jürka ootab. Paneme ka seongusse ja kiirustame jälgi mööda teistele järele. Siin on sügav lumi ja kohati vajub jalg läbi. Ees on ka paar astangut (bergšrundi), kuid jäljed viivad just õigesse kohta, kus vaid paar meetrit allalibistamist. Kõrval oleks olnud paarkümmend meetrit ja seda ülalt ei näe. Jõuame esimesele seongule järele. Rumeenlased on väga väsinud, mehel tuleb üks kass kogu aeg alt ära. Soovitame need üldse ära võtta - pole ju vajagi. Kõik me oleme väsinud. Enne jäämurdu lähen ette ja otsin turvalisema tee. Kui hommikul lumesillad pidasid, siis praegu on üks neist väga kahtlane, tuleb mujalt minna. Jõuame laagrisse kusagil kell 20:30, Einar ja Meelis tervitavad meid, teevad õhtusöögi ja tee. Rumeenlased on natuke aega meie juures, siis lähevad alla hüti poole. Loodetavasti leiavad hämaruses ikka tee. Kardan, et ilma meieta oleks neil olnud täna kopterisõit kindlustatud. Istume suuremas telgis, kus teeme ka paar grokiringi. Vaid Alar ja Jürka on söönud-joonud ja oma telgis juba kotti pugenud, ei viitsi enam siia tulla. Õhtul hakkab sadama, kuid meil on juba ükskõik. Tipp on tehtud! Tuleb hea uni.

10. R, 3. august. Ärkame kella 8:30 paiku. Ilm on ilus. Sööme hommikust, pakime laagri kokku ja hakkame laskuma alla, Monte Rosa hüti poole. Jalad on väsinud ja kanged, jämedal rusul peab väga ettevaatlikult astuma. Jürka olevatki korra kukkunud. Paaris kohas läheme ka valesti, peame raja uuesti üles otsima. Lõuna paiku oleme lõpuks Monte Rosa hüti juures, kus veidi kõrgemal laagerdavad Maila ja Liidia. Tervitavad ja kallistavad meid. Pakime mahajäetud asju jälle oma kottidesse ja kell 13:30 hakkame liikuma alla. Vastu tuleb palju  matkajaid, kes kergete kottidega ülespoole rühivad. Ilm on endiselt väga ilus. Liustikul paneme kassid alla ja liigume märgitud rada pidi keskmoreeni pole. Moreeni peal võtame kassid ära, parem astuda. Teisel pool on jälle puhas jää, kuid kasside järele pole enam erilist vajadust. Liigume Gorneri liustiku paremkaldale, kus on kõrged silekaljud. Üle kaldalõhe on korralik metallsild. Seal oleme kell 16. Edasi tõuseb rada üles silekaljudele - seal aga on teine astang ja ka Gorneri liustiku parempoole haru. Jälle sild ning siis mitukümmend meetrit peaaegu püstloodis metallredeleid. Raske kotiga polegi nii lihtne seal ronida. Edasi on aga rohelised aasad, kus tunneme tuttavat magusat lõhna - ristik õitseb! Siit edasi on mõnus, paraja kaldega teerada Riffelhorni suunas. Viimane on nagu Matterhorni väikevend, just siitpoolt vaadates. Ühe suure kivi all aga on julge ümiseja - ilmselt on turistide poolt ära hellitatud ja ootab nüüdki "andamit". Teeme pilti. Vaade tuldud teele. Enamustel on ilmselt soov jõuda Rotenbodeni peatusse (2815) rongi peale, et sõita veel täna õhtuks alla Zermatti. Viirmad jäävad veidi maha, ka mina ei kiirusta. Nagu kohale jõuame, tulebki kella 18:02 rong ette. Samas on tõkkepuud, mis avanevad vaid kaardiga. Meil neid aga pole. Pole hullu - vagunisaatja tuleb maha ja avab tavalise värava - pileti saab osta ka vagunist - 32 CHF. Ma ei lähe, ootan Maila ja Meelise ikka ära. Järgmine rong läheb alla tunni aja pärast, nii et meil on siin aega ringi vaadata. Avastame värava kõrval 3 käimiskeppi - 2 tk on ilmselt Kalle T. omad, initsiaalid on peal. Käime kõrgendikul - all orus otse Riffelhorni jalamil on ilusad Riffelsee järvekesed, mille ääres saaks ilmselt ka telkida. Teeme pilte, närime saiakuivikuid. Jaama kõrval on ka korralik tualett. Kell 19 tulebki ülaltpoolt mägirong ja saame ka kenasti peale. Osa teed kulgeb tunnelites ja varjualustes (talvised laviinid!), osa - ilusa männimetsa vahel. Möödume ka Findelbachi kanjonist ja ka nüüd on seal "vesi lahti lastud". Zermattis liigume oma tuttavasse kämpingusse - teised on jõudnud käia Coop'is ja ... üllatus-üllatus - Einaril oli meeles, et ma sonisin tee peal jogurtist - üks purk ongi mulle. Lisaks veel 2 õlut! On ikka vahel mõnusaid hetki. Ja head sõbrad. Kalle Tammemäe lunastab ilmselt ka oma kepid välja - igatahes Meelis ütles talle, et "meil on, millest rääkida" (pärast avastan, et Einar on mulle vastava messi saatnud, et võtku Kalle T. kepid kaasa. Sama ülesande oli saanud ka vagunisaatja - nüüd saan aru, miks ta üleval jaamas nurga taha vaatas). Õhtul teeme ikka süüa ka.

11. L, 4. august.  Puhkepäev Zermatti kämpingus, millest ma eriti midagi ei mäleta. Sai magatud ja söödud, korra käisin ka Coop'i poes. Riideid sai pestud. Ilm oli ... vahelduv, õhtul sadas ka vihma. 

12. P, 5. august.  Teine puhkepäev Zermatti kämpingus. Öösel sadas tugevasti, tänavad on märjad. Käin rohkem linna peal. Istun kiriku taga pargipingil ja söön Coop'ist ostetud banaane ja jogurtit. Mul on alahuul paistes ja katki - külmast, tuulest ja päikesest. Ostan apteegist "Vita Merfen" salvi (20 g. tuub - 6.55 franki). "Galojani huuled" on ka teistel. On ka vastik nohu ja köhime aeg-ajalt. Ei ole just parim sportlik vorm. Lähen lõuna paiku Matterhorni muuseumisse - see asub põhiliselt maa all, väljas on vaid silmahakkav koonusekujuline klaasehitis. Pilet on 10 franki, kui tahta ka audiogiidi, siis lisaks veel 5 franki. Oma kott tuleb panna lukustatavasse kappi. Laskun treppi mööda alla - keset ruumi "kasvab" jäme puu. Siin on nii Zermatti kodulugu (mägilaste elamud ja tarberiistad) kui ka mägironimise ajalugu. Kõige enam on infot siiski Matterhorni ja Monte Rosa kohta. Näiteks saan teada, et Winston Churchill on noore mehena (1884.a.) tõusnud Dufourspitzele. Walter Bonatti aga tõusis 1965.a. esimesena mööda Matterhorni põhjaseina tippu. Hermann Perren ronis 143 korda Matterhornile, kuid hukkus 24.02.1930 Breithornil (arvata võib et mõni talvine laviin sai saatuslikuks). On palju vanaaegset alpivarustust, aga ka mäesuuski - viimane mudel on juba lumelauad. Tutvustatakse ka piirkonna geoloogiat ja mineraale - muuhulgas on siin ka üks hiigelsuur mäekristalli pesa. Ühes toas on ka kirikualtar ja sealt kostab vaikset jutlust. Väga muljetavaldav, soovitan külastada seda muuseumit. Tulen üles, vahepeal on ilm pilve läinud ja hakkab sadama. Tasapisi liigun tagasi kämpingu poole, suuremad vihmavalingud ootan varjualustes ära. Osad (Einar, Jürka, Kalle T., Meelis Viirma, ...) läksid hommikul Zmutti orgu matkama ja jõuavad ka vihma ajaks tagasi. Õhtul läheme kolmekesi (Alar, Jürka, mina) Alari poolt väljaotsitud kõrtsi, kus ta juba varem on käinud. Seal on telerid ja saame jälgida Londoni olümpiamängude ühte põnevamat ala - meeste 100 meetri jooksu finaali. Nagu arvata, võitis selle ikka Usain Bolt. Joogiks võtame kuulsat Guinessi õlut. Jürka lahkub siiski varem.

13. E, 6. august. Äratus kell 8. Einar on meile kakaod teinud. Hiljem muidugi kohv ja hommikusöök ka - makaronid + tomati-kurgisalat jms. Endal on magustoiduks ka üks jogurt. Jaotame uuesti asju, pakime kotte. Kui esialgu olime Jürkaga kahekesi, nüüd otsustas ka Alar kaasa tulla, et Matterhorni proovida. Seega, A-rühm on nüüd 3-liikmeline. Lisame 1 gaasiballooni ja toiduaineid. Saame kaasa 2 pada (2,9 ja 4 liitrise) ja 2 priimust. Tehnilisest varustusest võtame ühe 50-meetrise elastse köie. Ilm on udune ja sombune, aeg-ajalt vilksatab ka sinist taevast. Lubatakse ilma paranemist, nii et 8-10.august olevat sademeteta ja päikesepaisteline. Kella 10:30 ajal istume veel enne teeleminekut, surume mahajääjatega kätt ning kallistame ja hakkame liikuma. Einar lubab õhtuti 20-22 vahel mobiili sees hoida, vajadusel helistame või vahetame sõnumeid. Astume piki Zermatti peatänavat, seal tulevad vastu Kalle Tammemäe ning Maila ja Meelis Viirma, jätame ka nendega nägemist. Pangahoone automaadist võtame sularaha välja. Mina võtan 150 franki, millest 100 annan Jürkale - tal pole pangakaarti ja sularaha otsas. Plaan on tõusta Zermattist (1600) Schwazseeni (2583) tõstukiga, sealt aga jalgsi Hörnli hüti (3260) juurde. Ületame silla üle Vispa jõe ja jõuame Schluhmatteni tõstukijaama. Ostame seal kassast ühe-otsa pileti (32 franki) ja läbime kontrollväravad. Liftiga üles ja seal ongi pealeminek.
Rahvast pole palju, mahutame end koos suurte kottidega omaette väikesesse gondlisse. Imetleme ilusaid vaateid Zermattile nüüd õhust. Furis (1867) on ümberistumine, maastik muutub lagedamaks, ülal paistab olla tuuline ja sombune. Kell 11:30 oleme Schwazsees. Tugev tuul, sajab vihma. Läheme veidi eemalolevasse restorani varju, võtame seal suure klaasi hot chocolate e. kakaod (5 franki). Sadu tugevneb. Kirjutan päevikut järgi. Ajame juttu kahe rumeenia noormehega ja ühe Moskva grupiga. Rumeenlased otsivad meiega kontakti, venelased on veidi üleolevad. Esimesed olevat leidnud "hea" telkimisplatsi tõstukijaama lähedal - käime vaatamas - minu arvates pole sugugi hea koht - liiga avalik, otse tõstukitee all ja tuuline. Siis aga teeb üks rumeenlane sosistades ettepaneku, et äkki saame ööbida siinsamas restorani põrandal. No ei usu, et siin need asjad nii käivad (tõstukijaamas sai küll, nagu hiljem Meelis Viirmalt kuuleme). Õhtupoole, kella 16 paiku ilm paraneb, sadu lakkab. Läheme Jürkaga vaatama laagrikohti - siinsamas on väga ilus järveke, kuid seal on üks kabel, nii et ilmselt pole ilus telkida. Veidi eemal ja allpool on teine väiksem järveke (2530) ja ka puhta veega oja. See tundub sobiv paik, lisaks tuleb Jürkale meelde, et kunagi nad ka ööbisid siin. Taamal on küll lambakari ja nende poolt jäetud "miine" on ka siin. Puhastame natuke telgiplatse. Samas on käimas ka mingid mullatööd - ülevalpool on üks väike kopp ja siinsamas torud ning tööriistad maas. Päike tuleb välja, toome oma seljakotid restoranist siia. Ka rumeenlased tulevad. Teeme õhtusööki - makaronid liha ja sibulalaastudega, tee. Saab liiga suur kogus, kuid saame hakkama, järgnevateks päevadeks ongi energiat vaja! Altpoolt pressib udu, lõpuks katab ka meie laagrikoha. Suht vara poeme telki magama. Magan sügavalt, kuid korra pean öösel ikka väljas käima - abalakovi kell! Öö on aga siin suhteliselt jahe, hommikuks on telgikate kohati jäätunud.

14. T, 7. august. Ärkame 7 ajal, väljas on ilus ilm, vaid all orus on udu. Hommikusöögiks teeme kaerahelbeputru, peale hammustame juustu ja kuivikuid, joome kohvi ja teed. Töömehed tulevad üles mullatöid jätkama, mööda teed hakkab aga mööda voorima matkajaid. Rumeenlased jätavad telgi siia - lähevad Breithornile. Meie paneme laagri kokku ja hakkame kell 9:30 liikuma Hörnli hüti poole. Sellel teel on palju matkajaid. Päike paistab, kuid maa ja kivid on veel niisked. Matterhorn on värske lumega üle puuderdatud, loodame et paari päevaga see vähemaks sulab ja kivid kuivavad. Rada kulgeb kohati kaljude külge pandud metallteel, enamus maad aga keerutab kaljusel harjal. Kell 11:30 oleme Hörnli hüti juures. Terrassil on lauad ja pingid, inimesed naudivad ilusat ilma. Oma piknikku siin pidada ei lubata, ikkagi äri.... Istume ka ja tellime seekord supid, mina valin Hot broth with egg (7 franki) - hea kuum ja rammus leem munaga, leib on ka juures. Telkimine on allpool rusunõlval, hüti kõrval kivil on lausa kiri "Camping place" ja vastav nool. Käime Alariga all platse vaatamas, valime paar tükki välja (esialgu pole palju konkurente), tuleme üles ja viime kotid alla. Platsid on veel märjad-lumised, paneme lapikuid kive alla. Joogivett siin napib, seda saab kas lumest või siis - nagu hiljem avastame - hüti veekogumiskohtadest otse Matterhorni tõusu alguses. Lõunaks teeme kartulipüreed, kuhu paneme sibulahelbeid. Lisaks kalakonserv, kuivikud, tee. Kõht saab täis. Telkijaid ikka koguneb - meist ülalpool on inglased, allpool - poolakad. Tipu ümber põrisevad kopterid, üks maabub ka hüti taha väikesele platsile - see on tegelikult ühe abihoone katus. Liigume marsruudi algusesse kaljuseina juurde, kus kohe on esimesed statsionaarsed köied. Ülal kaljul on jumalaema kuju ja allpool mitmeid plaate õpetussõnadega nii pühakirjast kui mujalt. Jürka teeb esimese ronimise. Osad laskuvad, kuid mitte tipust - üleval olevat veel palju lund. Läheme hüti juurde tagasi. Mul on pada kaasas, saan vett vihmaveetorust - mis seal vahet! Istume terrassil Päikese käes, alla telgiplatsidele see enam ei ulatu - Matterhorn varjab ära. Terrassil on ka tuttavad venelased - nemad ööbivad hütis, soodushinnaga on ca 20 franki öö. Meie saaksime oma Austria Alpiklubi kaardiga ka. All telkide juures teeme õhtusöögi - tatrapuder lihaga ja tee. Täna olevat meie B-rühm tõusnud Breithornile! Saame hea uudise ka olümpialt - Heiki Nabi on saanud kreeka-rooma
raskekaalu  maadluses hõbemedali! Täna õhtul on aga Kanter kettaheite finaalis, kell 20:30 algab. Paraku pole siin TV-d. Kuid Alar on tellinud Eestist ühelt sõbralt "teavitusteenuse" - saab SMS-ga iga heitevooru tulemused. Nii me siis elame Matterhorni jalamil oma mehele Londoni olümpiastaadionil kaasa, lõpptulemuseks on pronksmedal! Uinume heas meeleolus. Homme on plaanis teha proovitõus kuhugi poolele maale.

15. K, 8. august. Ärkame suht hilja, kella 8 paiku. Ilm on ilus. Standardne hommikusöök - kohv-tee ja kaerahelbepuder (Einarit ju pole!). Kella 10 ajal võtame kerged kotid selga ja liigume esmalt hüti juurde, siis aga Matterhorni Hörnli ribi algusesse (10:30). Esimesed fiks. köied viivad esimesele astangule. Sealt pööre paremale tagasi ja üles. Head mõnusad kaljud.
Liigume 3-ses seongus, vajadusel julgestame kas kaljunukkide või sisselöödud varraste või šlamburnaelte tagant. Jürka on reeglina ees, siis - Alar, siis - mina. Esimese terava "torni" otsas on ilmavaatlusseadmed ja päikesepaneelid, sinna me ei tõuse. Vahepeal on harjast küllalt kaugel olev lõik, kus hea astuda. Tornist (turm) kõrgemal on järsud kaljud  - seal on paar jämedamat fikseeritud köit, mida me ka kasutame. On ka laskujaid, kuid tipus käijaid veel ei kohta, teistelgi on veel proovitõusud. Ühed poolakad on Solvay hütti fotoka unustanud - paluvad meil homme kaasa võtta. Ilm on ilus, me ei kiirusta, püüame marsruuti meelde jätta. Tõuseme umbes poolele maale (ca 3800) ja pöördume tagasi. Esialgu pole midagi hullu, meeleolu on optimistlik. Alla telkide juurde jõuame 17:30 paiku. Samas laagerdavad ka norrakad - plaanivad ka homme tippu minna. Meie B-rühm aga laagerdab kusagil all Trockener Stegi kandis, peame mobiiliga sidet. Täna olevat nendega korraks ühinenud ka C-rühm ja nad tõusid koos Hörnli hüti juurde. Nad on suutnud 20x optilise zuumiga meid täna Matterhorni kaljudel tabada, samuti ülevalpool õlalt laskuvaid alpiniste. Saadan sõpradele SMS-e. Õhtusöök (tatrapuder, tee) ja vara magama! 

16. N, 9. august. Mobiilid on pandud tirisema kella 3-ks, tulemegi üles. Pealampide valgel paneme priimused tööle ka pajad tulele. Kohmitsemiseme kaua, kella 4 ajal näeme, et suur tulukeste rida on juba suure terava torni juures. Liigun üles hüti juurde, Jürka ja Alar jäävad veel alla. Jõuan käia tualetis ning terrassil vöö peale panna ja köie välja otsida, kui kaaslased ka siia jõuavad. Kell 5 oleme esimese astangu all, paneme seongusse, ca 10-meetriste vahedega, ülejäänud köis jääb minu seljakotti. Kasse alla ei pane. On veel hämar, kasutame pealampe. On veel hiliseid minejaid, näiteks hõimuvelled ungarist. Neil paistab olla tugev juht, kuid ebaühtlane koosseis. Esialgu hoiame nende taha, kuid nähes, et nii me jäämegi sinna loksuma, läheme ette. Lisaks saadavad nad meile kive kaela - mina saan vastu kiivrit, Alar saab lisaks veel kivi vastu käsivart - lööb korralikult veriseks. Paraku satume nüüd rajast liiga kõrgele ja peame ühel vastikul nõlval alla laskuma. Seal on liikuv rusu ja ühel üleminekul pääseb Alari juurest suur kivirahn lahti. Meie köit see õnneks kaasa ei tõmba. Edasi jälgime tähelepanelikult rada. On juba valge ja ilm väga ilus. Kohtame juba esimesi laskujaid - 2 meest olid lausa harjal ööbinud, nüüd laskuvad alla. Ka venelased laskuvad - küsime palju on maad Solvay hütini; vaatavad meid ja vastavad et ... teil umbes 1,5 tundi. Nii ta ka läheb. Enne Solvayd on järsud kaljud, milledel ronimine võtab meil aega. Lisaks hakkab nüüd rohkem ja rohkem laskujaid teele jääma - sageli peame pikalt ootama, üle ju ei astu. Siin on juba päris palju kaljudele kinnitatud polte ja šlamburnaelu, millede tagant siis julgestame. Kassid paneme ka kusagil siin alla. Solvay hüti (4003) juurde jõuame umbes kell 11:15. Astume sisse - on puust laud ja pink, 2-kordne nari, mingi koliga täidetud tagaruum. Siin mahuks ööbima umbes 10 inimest. Poolakate fotokat ei näe. Istume ja einestame kergelt. Tekivad esimesed kahtlused, et kas jõuame tippu. Otsustame siiski edasi liikuda. Hüti taga on püstloodis kaljud, kust grupid alla dülferdavad. Kas siit peab ka üles saama!? Mina teadsin, et siin on fikseeritud köied - ülal näen kaljude sees vaid paari metallvarrast. Üks giid väidab, et jah - siit minnaksegi üles, vaadake kasside kriimustusjälgi kaljudel. OK, Jürka läheb ees ja meie järgi. Edasi lähevad kaljud juba veidi enam ronitavamaks, kuid nüüd takistavad edasiminekut kümned laskujad. Paljud on võtnud kohaliku giidi - maksab see ntx 1177 CHF. Tõuseme umbes kõrguseni 4100 meetrit - kell on juba 13. Hinnanguliselt oleks tipuni veel 3 tundi, so. kell 16. Laskumiseks kuluks meil sama aeg, so. alla saaksime mitte enne, kui kell 2-3 öösel. Kui just Solvay hütis ööbida ei taha. Otsustame üksmeelselt hakata laskuma. Ei tee seda kiirustades ja nüüd laskume juba 2-kordse köiega ja kaheksaga. Üks jaapani paar liigub häirimatult ülespoole. On palju laskuvaid gruppe, kellega konkureerime kinnituspunktide pärast. Köiega laskumisel peab jälgima, et ikka raja peale jääme, päris raskusjõu sihis ka ei saa. Nüüd lähen ise ees ja otsin rada. Hörnli hütt ja ka meie telk on kenasti näha, kuid minna veel on. Seekord rajalt ei eksi ja umbes kell 20 oleme jumalaema kuju all lumel. Täname mõttes mägede jumalaid, et kõik ikka õnnelikult lõppes.
Mina eriti pettunud ei ole, jõudsime ju enamuse maast ära ronida ja näha, mida see kujutab. Varem peab väljuma ja parem, kui 2-stes seongutes. Liigume Hörnli hüti juurde ja laskume Jürkaga oma telkideni, Alar jääb veel kuhugi hüti juurde. Meie lähedal laagerdavad ka 2 tuttavat rumeenia noormeest, nad olid Breithornil käinud. Pärivad tipu kohta. Olen väsinud, panen priimuse tööle, et esmalt teed keeta, pärast aga õhtusööki teha. Õhtuhämaruses jälgime tulukesi Matterhorni nõlval - hilised laskujad on teel. Öösel kuuleme, et ühed lähedal telkijad saabuvad.

17. R, 10. august. Magame kaua - kella 8:30-ni. Ilm on ilus, kopterid juba põrisevad, toovad muuhulgas trossi otsas kraami (toitu?) hütti. Hommikusöögiks jälle kaerahelbepuder rosinatega, kohv-tee. Ajame tuttavate norrakatega juttu - nad olid ikka Matterhorni tippu jõudnud, laskusid pimedas alla, neid ilmselt
kuulsimegi südaöösel kolistamas. Esialgu oli neil plaanis ka Dufourspitzele tõusta, nüüd kahtlevad. Kell 11:15 on meil laager koos ja hakkame alla liikuma, esialgu tõuseme selleks Hörnli hüti juurde (11.30). Alar kiirustab alla, läheb ees minema. Me Jürkaga lepime kokku, et ootame all Schwazsee järve ääres teineteist. Jürkal on täna põlved valusad, liigub aeglaselt. Ilm on aga väga ilus, vastu tuleb palju igas vanuses matkajaid. "Grüetzi" polegi nii kasutav, ikka "Hai" vms. Minul võtab laskumine Schwazseesse veidi üle tunni. Vahetan all järve ääres riideid - panen lühikesed püksid. Jürka saabub ka, edasi liigume koos mööda laia matkarada lääne poole. Silte ma eriti ei vaatagi, eeldan, et seda teed mööda saab alla Zermatti. Matterhorni põhjasein on ikka lummav! Teatud kohas tekib mul väike kahtlus, et kas me ikka õigel teel oleme. Üks umbkeelne kohalik mees kinnitab, et saab küll siitkaudu Zermatti. Paistab aga, et kõige otsem see tee pole, oleme sattunud "Matterhorn trail" peale, mis läbi Zmutti oru Zermatti viib. OK, ma polegi seal käinud, seepärast liigun hea meelega edasi. Päris ülemist laia teed pidi me siiski ei lähe, laskume Stafelalpist mööda kitsamat jalgrada Zmutti poole. On võrratult ilus maastik - madalad kadakad ja samblaga kaetud kivimürakad, kohati vulisevad puhta veega ojakesed, allpool tuleb ka mets - põhiliselt lehis (european larch). Kella 14 ajal jõuame Stafelalp mägirestorani (2200) juurde, kus palju rahvast terrassil istumas. Meie siia kauaks ei jää, liigume mööda autoteed allapoole. Tee peal on ka teetööliste auto, vasakut kätt jääb üks juustutehas. Kella 14:45 paiku jõuame Zmutti tammini (1973), kus Jürka ja teised juba 5. augustil käisid. Võimas ehitis! Pärast loen, et ehitati see 1964.aaastal, tammi kõrgus on 74 m ja mahutavus - 850 tuhat m3. Teisel kaldal pahiseb kõrgelt rennist alla vesi. Jürka märgib, et täna on tammi taga vett tunduvalt vähem, kui 5 päeva tagasi. Samas on ka tunnel, kust sõidavad läbi autod ja jalgratturid - sealtkaudu saaks Furi tõstukijaama juurde. Meie ületame tammi ja liigume nüüd Zmuttbachi maalilisel vasakkaldal. Esialgu on väike tõus, siis pidev laskumine. Kohati on vanad, kiviplaatidest katustega hooned. Pildistan nagu jõuan. Jürka jääb maha, kuid pole probleemi, siin liigub palju rahvast. Varjuline lehisemets ei lase meil üle kuumeneda, kohati on ka istepingid. Teatud kohas on ka viit Gorneri kanjonisse, kuid seekord sinna ma ei lähe. Kell 15:45 olen lõpuks all Zermattis tõstukijaama juures, kust 6. augustil üles sõitsime. Jalad on väga väsinud. Liigun läbi rahvarohke peatänava kämpingusse, olen seal 16 paiku. Viskan koti maha ja lähen duši alla - no on mõnus! Vahepeal on ka Jürka kohale jõudnud. Kalle Tammemäe telk on keset platsi püsti, kedagi pole küll kohal. Paneme ka oma telgi sinna kõrvale. Viskan asjad sisse ja kiirustan "linna peale", tahan koju nänni osta. Külastan suveniiripoode ja midagi ikka ostan. Tänaval pakuvad oma kaupa ka kohalikud talunikud - moosi, veini, juustu jne. Maitsen mõningaid asju, kuid ostuni asi ei lähe. Toitu-juua ostan Coop'ist. Poed pannakse siin kinni kell 19:00. Lähen tagasi kämpingusse, vahepeal on ka teised tagasi. Kätleme ja kallistame, vahetame muljeid. Kalle Tammemäe ja Viirmad käisid 7.augustil Breithorni tipus (4164) ja peale seda Klein Matterhorni jääpalees. Einar ja Vindid on aga liikunud peale Trockenerstegi ja Hörnli hüti külastamist tagasi Zermatti ja sealt edasi Genfi. Õhtusöögiks teeme nuudleid ja teed. Õhtul märkame üllatusega liikuvaid tulukesi Matterhorni õla peal - nii kaugele on pealampe näha!

18. L, 11. august. Jürka krõbistab juba kella 7 ajal oma lõputute kilekottidega. Ka täna tõotab tulla väga ilus suvepäev. Päike laagriplatsile veel ei paista. Käin pesemas, suur väsimus on ikka sees. Hommikusöögiks on kartulipuder + lisandid ja potitäis kohvi. Ka norrakad (Christofer, Martin,...) on jälle siin, ajame veidi juttu mägipiirkondadest, annan neile oma visiitkaardi. Siis pakime jälle seljakotid, seekord peame kaasa võtma ka Einari ning Meelise-Liidia asju. Mina saan labida ja 3 kirkat, teibiga kenasti kokkuseotult. Gaasiballoonid (1 täis ja 4 pooltühja) jätame siia, ehk keegi vajab. Peremees nõuab meil veel raha - õige jah, meie telgist olen ainult mina maksnud 11,20 franki. Nüüd siis maksavad ka Jürka ja Alar sama summa. Liigume oma kottidega raudteejaama, seal võtame SBB automaadist pangakaardiga piletid - jälle 95 CHF lugu. Ma võtan ka Jürkale, tal pole kaarti. Rongis saame mõnusasti istuma, suured kotid jätame kas tamburisse spetsiaalsesse kohta või siis tõstame vagunis üles pagasiriiulile. Seekord hammasrattad ei krigise, ikka allamäge minek. Vispini on veidi üle tunni sõitu. Seal läheme läbi tunneli 4. teele ja umbes 15 minuti pärast tuleb ette Geneva rong. Ka seal pole probleeme istumasaamisega. Nüüd tuleb juba unekas peale. Krõbistame süüa - mul on veel kuivikuid ja suitsuvorsti. Seekord saame Rhone orgu ja Genfi järve ümbrust paremini silmitseda. Siin orus on iga maalapp ära kasutatud, reeglina viinamarjakasvatuseks - ka otse raudteetammi kõrval on neid. Pikem peatus on Lausannes. Jürkal tekib küsimus, et miks siin rongid nii vaikselt kulgevad, ei ole kuulda mingeid kolksumisi - kas rööpavahesid polegi!? Asja uuritakse. Kusagil kella 14 paiku oleme Genfi lennujaamas. Tõuseme liftiga üles ja suundume tuttavasse nurgakesse Prantsuse sektoris. Saabuvad ka Einar, Meelis, Liidia - kätleme-kallistame. Nad olevat eelmise öö siinsamas maganud. Pakime jälle asju, on väikesed toitude ülejäägid. Paremad palad sööme ära või võtame kaasa, vaid mõned pakid jäävad prügiurnide kõrvale. Käin ka Šveitsi münte kulutamas - ostan jääteed ja ühe "Heinekeni". Teeme automaadis ära lennule registreerumise - seekord tuleb sisestada pikk, 13-kohaline number - saame pardakaardid ja pagasikleepsu. Seljakoti kaal on mul 23,8 kg, käsipakil - ca 10 kg. Anname samas kotid ära, enamus lähevad kohe läbi turvakontrolli ootetsooni, värav A10. Ootame, teeme kõigist 9-st näopildid. Geneva-Munich lennuk väljub 17:10, lend kestab veidi üle tunni, kuid pakutakse ikka süüa-juua - jäätis šokolaadiga, roosa vein. Ühelt poolt näidatakse Genfi järve, teiselt poolt - lumiseid mägesid. Münchenis oleme umbes kell 18:30. Siin on juba veidi jahedam, kuid ikka ilus ilm. Buss viib jaama, seal liigume päris pika maa järgmise lennu Munich-Tallinn värava juurde. Samas saab automaadist tasuta kohvi, kusjuures on valida vähemalt 6 eri maitse vahel. Ka sellele lennule viiakse bussiga. Lennuk stardib kell 19:45. Seekord pakutakse juustuga leiba ja oma valikul juua. Võtan seekord kohvi, sest tahan päevikus mõningaid päevi järgi kirjutada. Tallinnas maandume kella 23:30 paiku. Liigume pagasi ooteruumi - seal on juba ees vastuvõtjad. Olev on meile 4-le (Maila, Meelis, Kalle, Jürka) ära ostnud ka Tallinn-Tartu bussipiletid Taisto reiside viimasele bussile, mis väljub kell 23:59, käib läbi sadama terminalid ja siin lennujaamas peaks olema 00:30. Pagasit annab oodata (või oleme ise kannatamatud?), lõpuks hakkavad nad riburada pidi tulema. Alar avastab enda käsipakist paraja kivi, peal kiri Täsch 2012. Tegelikult liikus see kivike meie juurde lõpus ka pagasilindil. Igatahes nalja kui palju! Kõike seda sebimist vaatab veidi eemalt pealt kõikemõistva naeratusega Lennart. Teeme veel ühispildi ja jätame nägemist. Tartlased laskuvad alla bussipeatusse ja jäävad ootama. Buss tulebki õigel ajal, on täna pooltühi. Põhilise sõiduaja tukume. Minul (ja nagu hiljem teisedki tunnistasid) on kogu aeg tunne, et sõidame allamäge. Maha saame Tartus Maarjamõisa peatuses veidi enne kella 3, Jürka sõidab veel edasi. Meie kolmekesi aga liigume mööda öiseid tänavaid kodu poole. Mul on lausa tegu, et Meelise ja Mailaga nende koduni sammu pidada. Edasi liigun üksi, mõõdukama sammuga. Kodus võtab mind esimesena vastu üks vahva koheva sabaga loomake. 



Kalle Kiiranen,
21.08.2012