Zermatt
2012
Sissejuhatuseks
Seekord sai siis jälle Alpid ette
võetud ja just klassikaline turismimagnet Zermatt (1600 m). Ennekõike on see Mattertali orus asuv mägiküla tuntud mäesuusaharrastajatele. Esialgu
plaanisin minna sinna Itaalia
(Milano) kaudu,
kuid arutelu
käigus valisime siiski vaid Šveitsi-poolse
lähenemise. Põhieesmärgiks oli Šveitsi
kõrgeim ja Alpide
kõrguselt teine tipp - Dufourspitze
(4634 m). Aklimatiks oli
plaanitud väike matk Findeli ja Gorneri liustikel üle
Stockhorni kuru (3387 m, ca 1B), koos tõusudega lihtsatesse
Oberrothorni (3414 m) ja Stockhorni (3532 m) tippudesse. Peale
puhkepäeva plaanisime tõusta Monte Rosa
hütini ja veel
kõrgemale platoole ning sealt siis 7. päeval
üritada
piki lääneharja tõusta Dufourspitzele
(PD+).
Laskumine
alla Zermatti, kus paar päeva puhkame. Matka teises osas oli
ette näha grupi
jagunemist - kes üritab Matterhorni
(4477 m, AD), kes -
Breithorni
(4164 m, F+). Seega, eesmärgiks olid tipud, matk oli vaid
aklimatiks. Marsruudi planeerimisel vaatasin ainult
kõrguste vahesid, kilometraaž ei huvitanud. Piilusin
pidevalt ikka kohalikku
ilma ja veebikaamerate
pilte, samuti otsisime infot
nii Monte Rosa, Matterhorni jm. kohta. Loomulikult lugesin ka üldiselt Šveitsi kohta, nii reisijuhte kui ka muud - väga hea raamatuke on Paul Biltoni "Sellised
nad
on... šveitslased". Omapärane riik - pindalalt (41285 km2)
isegi väiksem kui Eesti, rahvaarv aga peaaegu 8 miljonit. 4
riigikeelt: saksa, prantsuse, itaalia, romanši. Föderaalne riigikord - 26
kantonit oma seadustega, tihti on valimised. President vahetub igal aastal, kusjuures teda peaaegu ei tuntagi. Rahvuspüha on 1.augustil, kui aastal 1291 leppisid kolm
kantonit liidu „igaveseks ajaks“ oma vabaduse kaitseks.
Huvitav on võrrelda Eestiga - Ümera lahingust oli tollal
möödunud 81 aastat. Šveitslased on oma vabaduse eest palju võidelnud
ja saavutanud omapärase puutumatu staatuse - isegi Hitler
jättis II Maailmasõja ajal selle maa puutumata. Demokraatia,
vabaduse ja kindluse kants. Oma
hingelaadilt oleme šveitslastega ehk sarnasedki, saatus aga on
erinev. Praktilisest küljest - kallis maa, hinnad on 2-3 korda
kõrgemad kui Eestis.
Grupp,
10 inimest, sai
põhimõtteliselt kokku veebruari
lõpuks. Enamus
on põlised Koomaklubilased (Einar Kivisalu, Meelis ja
Liidia Vind, Meelis ja Maila Viirma, Kalle Tammemäe, Olev ja
Alar
Ojalill; Jüri (Jürka) Vilismäe ja mina
(Kalle Kiiranen)
oleme ka Firni liikmed.
Kõik
kogenud matkajad, vaid Maila polnud varem
kõrgmägedes käinud.
Oli
ka mitu kokkusaamist ja treeninglaagrit - jääronimine Rannamõisas märtsikuus, Karulas
21-22.aprillil, Harju
Matkaklubi kokkutulekul Metsanurmel 1-3.juunil, Sarus
22-25.juunil ja Astangul
30.juuni-1.juuli.
Päris 100% kohal ei olnud meid kusagil, kuid kes tahtis, sai
ikka
harjutada. Sidet pidasime ikka, loomulikult elektrooniliselt. Olevil
tekkisid umbes kuu aega enne väljasõitu paraku
tervisehäired ja ta pidi loobuma - seega
jäi meid lõpuks 9.
Kõige
sobivamaks lennufirmaks osutus Lufthansa, piletid
(Tallinn-Frankfurt-Genf
25.07 ja Genf-München-Tallinn 11.08) sai
võetud 10.märtsil.
Kuna
IHI Bupa muutis oma
kindlustuspoliitikat, pidime mägikindlustuse võtma
mujalt -
astusime Austria
Alpiklubi (UK)
liikmeteks - see annab ühtlasi kogu aastaks ka
mägikindlustuse. Osad võtsid ka tavakindlustuse,
mis
sisaldas reisitõrget, pagasikindlustust ja lihtsamat
tervisekindlustust. Ülesanded
grupis sai ka
jagatud: Kalle Tammemäe ostis meile Tallinna Lufthansa kassast
lennukipiletid, Alar uuris
Austria Alpiklubi kindlustustingimusi, Kalle Kiiranen koostas
marsruudi,
levitas infot ja organiseeris ka gaasiballoonide ostu (need
ostis meile tegelikult klubikaaslane Hedi Peterson, kes hetkel
elab-töötab Genfis).
Einar koostas
menüü ja apteegi, Meelis Viirma võttis
endale
finantsministri austusväärse ameti. Meelis ja Liidia
pool
tehti valmis lihakonservid, lisaks võttis Meelis kaasa
mõningad
remondivahendeid.
Enamus
toiduaineid ostsime siiski kohapealt Zermattis,
Eestist sai vaid mõned asjad võetud. Ühisvarustusest oli 9-le
inimesele kaasas 3
telki, 3 põhiköit, 4 gaasipriimust ja 4 pada (2,9
kuni 4
liitrit), 2 lumelabidat, 6 jääpuuri, 8
karabiini,
mõned köiejupid. Šveitsis on kasutusel
ikka oma frank (1 EUR
= 1,2 CHF) - vahetasime enne ka veidi sularaha, kuigi tavalise deebetkaardiga
saab peaaegu igal pool maksta. Samas on Šveits Schengeni maa, nii
et mingeid viisaprobleeme pole, kaasas peab olema lihtsalt kas pass
või ID-kaart, seda just lennule registreerumisel. Lennukipiletid on e-piletid, kuid prindime nad ikka paberile
välja.
Allpool on siis see retk läbi minu silmade. Päevikut
pidas ka Meelis Viirma.
1. K, 25. juuli. Viimane nädal enne
ärasõitu valdab mind juba
teatud sõidueelne ärevus - olen hajameelne,
tegemised ei istu jne. Asjad on
"koos", st. põrandal. Aastatega peaks nagu harjuma, kuid ...
ei!
Ärasõidu päeval ärkan kl. 9
paiku, käin
poes, söön hommikust, pakin koti, toimetan veel
viimaseid asju. Vaatan
arvutist veel viimaseid kirju, sõpradelt saan
sms-ga häid
soove. Siis sõidan linnaliini bussiga "alla"
bussijaama, võtsime päev varem piletid kl.
14:00
väljuvale Tartu-Tallinn bussile. Ilm on ilus,
päikesepaisteline. Maila ja Meelis on juba bussijaamas, neid
on
tulnud saatma Maila ema ning lapsed Maret ja Martin. Saatjate hulgas on
ka
Tiia Palm - ta ootab Mirjat, et pärast koos metsa kukeseeni
korjama minna. Jürka ja Mirja tulevad viimasel minutil. Kohtan
ka
sama bussi peale minevaid töökaaslasi Raini ja
Maajat, nad
sõidavad Bulgaariasse kuldsetele liivadele puhkama. Istume
bussis ees kõrvuti
Jürkaga, ajame juttu. Maila ja Meelis on teisel pool. Tallinna
lennujaama
jõuame kella 16:30 paiku, teel oli remonditöid,
mis bussi kiirust maha võtsid. Liigume üles 1.
korrusele,
seal on juba ees enamus matkakaaslaseid ja saatjaid (Tiiu
Tammemäe). Ainult Einarit ei ole - olevat veel kodus! Teeme
automaadis ära check-in'i, saame igaüks 4
paberitükki.
Kaalume kotte - minul on 29,5 kg + käsipagas. Jaotame asju
veidi
ümber, nii et kott saab uueks kaaluks ca 24 kg.
Käsipagasisse
panen rasked mägisaapad jms. lubatu. Söön
kaasavõetud saiakesi ja joon peale
jääteed. Einar
saabub rõõmsalt ca 10 minutit enne
registreerumise
lõppu (17:40) - aitame tal selle ära teha ja
pagasit
jaotada. Tema käsipagasiks on suur must kilekott.
Läbime
turvakontrolli ja jääme ootesaalis pealeminekut
ootama.
Lufthansa lennukis on ca 180 reisijat. Meil enamustel on kohad 27-28,
vaid Kalle T. , Alar ja Einar istuvad kusagil eespool. Kalle T. tegi
check-in'i
muide juba kodus, 23 tundi enne väljalendu. Lennufirmad
on lahkeks läinud - ka lühikestel otstel pakutakse
süüa-juua - seekord siis pappkarbis kuumutatud
vürtsiseid lihapalle, saiakest, joogiks
võib valida vett, mahla, õlut, veini, kohvi,
teed.
Võtan õlut ja mahla. Lend kestab veidi
üle 2 tunni,
maandume Frankfurdis.
Lennuk sõidab tükk aega
mööda lennuvälja ringi, otsides
parkimiskohta.
Jaamahoones satume just meie edasilennu värava juurde.
Ootame, läbime piletikontrolli, mis seekord on elektrooniline
-
tuleb lihtsalt koodiriba lugeja peale asetada. Lennukile viiakse
seekord bussiga. Õhk on siin muide tunduvalt soojem, kuigi
Päike juba loojunud. Päeval olevat siin olnud +31C.
Lend Frankfurt-Genf kestab veidi üle tunni, kuid ka siin
pakutakse süüa - juustuga leiba ning oma valikul
juua.
Võtan seekord veini ja vett. Vein on väga hea!
Väljas
on juba pime, kui maandume Genfi (Geneva)
lennuväljal.
Asub see linna sees ja raudteejaamgi on sealsamas,
pole vaja raskete kottidega kuhugi kaugele minna. Lükkan kella
ja
mobiili 1 tund tagasi. Püüan Hedile helistada, kuid
tema
mobiil ei vasta. Saame kotid küllalt kiiresti kätte
ja
liigume välja EU majandustsoonist, nagu Einar
tähendab. Kohe
näen ka Hedit, ta oli meid ikka ülevalt läbi
klaasi
jälginud. Juhatab meid lennujaamas vaiksesse nurgakesse (French
zone),
kus saame öö veeta. Mul
on
Hedile
Eestist
üks šokolaad, kuna Šveitsis pole
seda
ju
saada :-) . Käime
koos Meelisega väljas
Hedi
auto juures, kus saame 19 gaasiballooni
(Primus Powergas 45). Ta on praegu küll autoga,
kuid põhiliselt
kasutavat siin liikumiseks siiski mootorratast. Ajame
veidi juttu, siis läheb Hedi ära
koju. Saadab hiljem veel SMS-iga kohalike kaupluste
lahtiolekuajad. Jätame toiduainete ostmised siiski Zermatti.
Meie
luuregrupp käib samas hoones oleva raudteejaama kassade juures
ja
naaseb halva uudisega - rongipilet Genf-Zermatt ei ole mitte 40 EUR =
48
CHF, vaid 95 CHF-i! OK,
hommikul uurime edasi. Laotame matid põrandale ja
püüame uinuda. Laetuled kustuvad "ise", keegi ei tule
meid
segama. Plaanime ärgata kell 6.
2. N, 26. juuli.
Pole vigagi magada, näen isegi und.
Tuli pannakse põlema juba 4:30 paiku ja 2 tundi
hiljem peame üles tulema - koristajad hakkavad
põrandat
puhastama. Käime nurga taga WC-s pesemas ja pakime kotid.
Igaüks saab nüüd 2 gaasiballooni lisaks.
Liigume alla
raudteejaama ja kontrollime SBB
piletiautomaadis veel kord - piletihind täiskasvanule on
tõesti 95 CHF= 79 EUR. Edasi-tagasi teeb see
158 EUR - seega on hind samas suurusjärgus, kui
lennukipiletitel!
Nosin
mõtlikult ohates leivakuivikuid ja joon vett
peale.
Ega
midagi - võib ka nii asja vaadata, et
lennukipiletid saime soodsalt. Otsustame
veel kassast küsida ja osta piletid sealt.
Finantsminister Meelis teeb esimese rahakogumise - 100 franki
nägu. Rong väljub kell 7.24, vagunid on
pooltühjad. Raudtee kulgeb piki Genfi
järve rannikut läbi Lausanne
(ROK'i peakorter!) ja edasi piki Rhone
(Rotteni) orgu, kus mäekülgi täidavad
lõputud viinamarjakasvatused. Kalle Tammemäe aga
olevat kunagi olnud
siinkandis (Sioni
Ülikoolis) konverentsil. Vispis
(650
m) oleme umbes kella 10 ajal - seal on ümberistumine teisele
rongile, tuleb läbi tunneli minna 3. perroonile. Visp-Zermatt
rongile on minemas palju reisijaid, annab lausa otsida istumiskohta.
Minu
jaoks on üllatav, et Mattertali (Vispa jõe) org
kujutab kohe alguses
võimsat kanjonit. Rongitee vonkleb
mäeküljel; kus on
suur kallak, on rööbaste vahel veel 2-kordne
hammaslatt,
mille peal rongil siis ilmselt mingi hammasratas veereb -
kõik
see tekitab kõrvulukustavat kriginat. Staldenis org
koos
jõega hargneb - Saaservispa kulgeb Saas Fee
ja Mattervispa
- Zermatti
suunas. Oru lõpus on juba näha Breithorni ja
Klein Matterhorni tippe. St.Niklaus,
Randa,
Täsch
ja
lõpp-peatus - Zermatt
(1600). Kõrgusevõtt rongiga
seega 950 meetrit! Enne Zermatti vilksatab paremalt
mäenõlva tagant korraks ka Matterhorni
võimas kaljune hari. Zermattis
oleme umbes kell 12. Rong peatub
sünges tunnelis, liigume välja Bahnhofstrassele e.
maakeeli
Raudteetänavale. Kahel pool on kõrged kaljused ja
metsased
mäenõlvad, enamus maju on orus, kuid on ka uhkeid
"kotkapesasid" kõrgel kaljuastangul. Matterhorni
ülemine
osa paistab kenasti siia ära, kui vaid pilvi ei ole. Zermattis
on
lubatud vaid elektriautod (eranditeks - prügiautod jms.
teenendavad sõidukid) ja neid elektri jõul
liikuvaid
taksosid ning minibusse on siin
palju! Liiguvad nad peaaegu hääletult ja peab
vaatama, et nad
üle varvaste ei sõida. Konkurentsi neile pakuvad
üksikud uhked
hobukaarikud ja -tõllad. Muide, allamäge liikudes
pidavat
autode elektrimootor töötama generaatorina ja laadib
akusid.
Käime ka turismiinfopunktis,
kus saame Zermatti
kaarte, samuti on seal internetipunkt (Apple
iPadid!).
Seejärel läheme otsima kämpingut
- see on
mõnisada meetrit "allpool" - Spisstrassel. On suur
muruplats,
kus juba hulga telke püsti. Samas on ka madal hoone, kus
on WC,
pesemisruumid jms. Peremeest hetkel kohal ei ole, kiri uksel annab
teada, et ta käib siin kindlatel kellaaegadel hommikul ja
õhtul. Paneme telgid
üles, teeme paar seljakotti tühjaks ja suundume
peaaegu
kõik toiduaineid ostma, ainult Jürka
jääb
laagrisse.
Enne teeme veelkord 100-frangise ringi. Coop'i kaubamaja on
siinsamas jaama
juures, lähemegi sinna. Valik on seal hea, kuid hinnad on ka
"head". Kuid hästi otsides leiab ikka soodsamat,
reeglina
peab lihtsalt veidi kummarduma.
Võtame 2 käru (pandirahaga - 2 franki), sest
eeldatavasti
peame siit ostma ca 90 kg toiduaineid. Kõike veel ei
võta, testime enne näiteks juustu ja
suitsuvorsti. Lõunaks teeme makarone koos puljongikuubikute
ja
juustupuruga. Maila on veidi väsinud, pea valutab ja ta puhkab
varjus. Ilm on päikesepaisteline ja soe. Õhus on
nii
põrisevaid
koptereid kui ka hääletult lendavaid
liuglangevarjureid.
Viimased
maanduvad kuhugi teisele poole raudteed. Peale sööki
hakkame
Einari
juhtimisel toiduaineid jaotama - jagame nad toidukordade kaupa
kilekottidesse. Minnakse veel poodi, pooled jäävad seekord
laagrisse.
Tuleb ka kämpingu peremees, 73-aastane
endine
mägigiid Richard
Lehner
(on ka Richard Lehner juunior!), kes olevad N korda Matterhornile
tõusnud.
Näo kohta on taks 11,20 franki
ööpäevas. Telgi
külge
kinnitatakse korgitükk vastava numbriga - see näitab,
et
makstud. Telkijaid on siin aga igasuguseid - niisama puhkajaid,
alpiniste, rattamatkajaid jne. Päike vajub
kaljuse mäenõlva taha kella 17:30 paiku - ilm on
kohe mõnusalt jahedam. Käin ka
üksi "linna peal",
ostan Coop'i
poest juua ja jogurtit. Leian ka päris odavat ja head
šokolaadi, see lihtsalt ei ole nii kirevas ümbrises ja
Matterhorni pildiga :-) . Kaardimakse terminalid on siin sellised, et
"imevad" kaardi sisse ja pärast saad summat näha nii
CHF kui EUR ühikutes. Kiikan ka matkatarvete poodidesse -
näiteks kassid
maksavad 179 CHF=149 EUR. Väga hubane, kitsaste
tänavatega
linnake, on nii uusi hooneid kui ka vanu tumedaid palkmaju,
samas
on kallid ja nooblid restoranid ning poed - võib osta
näiteks
mõnikümmend tuhat franki maksva käekella. Matterhorni
pildid ja
kirjad on nii kottidel, särkidel, kruusidel....
ülimalt
ekspluateeritud nimi. Teine lemmiksõna on loomulikult
Zermatt. Rõdudelt ripub
alla lilli - põhiliselt pelargoonid.
Tulen tagasi
kämpingusse - toiduainete jaotamine saab valmis -
igaüks saab
mõned toidupakid. Õhtul käime veel linna
peal
jalutamas - Maila-Meelis, Einar, Jürka ja mina. Esialgu
mööda peatänavat, siis
pöörame
paremale, satume kohaliku koolimaja juurde. Tuleme tagasi
kämpingusse ja poeme magama. Telkkonnad jagunevad: 1) Einar,
Maila
ja Meelis Viirma, 2) Kalle Tammemäe, Liidia ja Meelis Vind
ning 3)
Jürka, Alar, Kalle Kiiranen.
3. R, 27. juuli.
Ärkan
6:30 paiku - ilm on ilus. Paneme priimused huugama. Alaril on
täna sünnipäev - tervitame teda
ühislauluga ning kingime
paar mägedes väga vajalikku asja - plastmassist
Šveitsi noa ja 3 suurt õhupalli. Oli muide ka
mõte
kinkida hantlid. Hommikusöögiks on kartulipuder,
kohv, tee.
Siis paneme laagri kokku ja pakime
seljakotid. Tekitame ühe suure koti (Alari punane
lennukikott),
kuhu
paneme need asjad, mida esimesele ringile kaasa ei võta -
mõned isiklikud asjad, toiduained ja 6 gaasiballooni.
Peremees
tuleb kell 8:20 - kanname suure koti tema ruumi. Hoidmistasu on 3
franki
ööpäevas. Liikuma saame 9:30 , enne teeme
tänaval veel
ühispildi.
Astume raskete kottidega ja mägisaabastega piki
Zermatti peatänavat ülespoole, et jõuda
Findeli oru
algusesse, Winkelmattenisse. Mul on uued kepid, kuid
kepirõngad on koju
ununenud, Liidial on ka otsikud
puudu. Teeme peatuse, käime matkapoodides otsimas ja saamegi
vajalikud asjad päris normaalse hinnaga (minule
rõngad - 6 CHF
ja Liidiale otsikud koos rõngastega - 21,90 CHF eest).
Liigume edasi
kiriku
juurde, sealt vasakule üle silla ja siis
mööda kitsaid
tänavaid ja treppe ülespoole. Mahamärgitud
nooled
aitavad teed leida. Paljudel majadel on siin nimed - näiteks
leidsime ühel kirja "Haus
Firn". Lõpuks oleme Zermatti viimastest
majadest
möödas ning tugev rada hakkab tõusma Findelbachi
paremkaldal männimetsa vahel ülespoole. Org
ise on kanjon,
üle mille kulgeb ka Gornergrati
raudtee. Tee keerutab
jõudsalt ülespoole, puhkame tihti - esimene
matkapäev
ikkagi! Ühe peatuse ajal näeme, et Findelbachi
vastasnõlval, otse raudteesilla kõrval "lastakse
vesi
lahti" - vägev juga paiskub alla kanjonisse. Tee
ääres
on kohati mõnusad pingid, kus head soovid 4 keeles, sh. ka
meie
grupi enamusele arusaadav "Great
to see You!".
Vanad hütid on postidel, kusjuures tihtipeale on "vahekihiks"
lame
kiviplaat - ilmselt selleks, et närilised üles ronida
ei saaks? Jõuame jahedast metsavarjust
välja,
nüüd pole pääsu
kõrvetava päikese eest.
Tee äärde jäävad esimesed teemajad,
kus terrassil
või sees saab einestada ja jalga puhata. Ka vaade
Matterhornile on
igast asendist kindlustatud. Edasi on teede hargnemised, tekib
väike vaidlus, kuhu minna.
Valime allpoololeva tee (tegelikult on see üks osa Findelalp
5-järve-ringteest:
Leisee,
Stellisee,
Grüensee,
Grindjesee,
Mosjesee)
ja jõuame Mosjesee
järvekese (2140) äärde
- jääme sinna kella 13 paiku lõunale.
Seal puhkab jalgu ja einestab üks paar. Teeme nuudlisuppi ja
teed,
kõrvale on juust, suitsuvorst, kompvekid.
Järveke on
tegelikult
poolkunstlik, all on tugev betoontamm, vesi voolab sinna sisse ka
betoonist sängis. Vastab täiesti raamatukeses "Sellised
nad
on... šveitslased" kirjeldatule - kõik
peab olema
kontrolli all ja betooniga ümbritsetud. Kuid ega seal
ümbrus
nii puhas
ka pole - vedeleb igasuguseid ehituse ajast jäänud
metallvardaid
jms. prahti. Edasi liigume kl. 14:45. Siitmaalt
läheb tee juba rohkem mägitee moodi - on kivisem ja
kohati
voolavad ojakesed. Ikka on veel mets, kuigi kiduram, kui allpool. Oru
lõpus on juba tükk aega näha ka Adlerhorni
ja
Strahlhorni
tippe. Esimene on väga iseloomuliku kujuga -
ühtlaselt kaldu lumine nõlv, teisel pool -
püstloodis
kalju. Siis mets lõpeb, algavad alpiaasad ja moreenid. Tee
ääres on pumbajaamad ja lumekahurite
veevõtukohad -
nagu tõkkepuud püsti. Põhiline elu
käib siin ju talvel!
Pressime mööda järsku kivist
nõlva ülespoole
- on aeg hakata otsima laagrikohta. Oleme vana paremkalda moreenvalli
peal, nõlvapoolses orus voolavad ojakesed ja on roheline.
Sinna
siiski ei lasku, tõuseme veel ülespoole, nii et
juba on
näha Findeli liustikku ja Flue mägihotelli. Kella 17
paiku
jääme Stellisee
järvekesest (2537) allpool
teeäärsele aasale laagrisse. Kõrgus 2461 m. On ka aeg - lääne poolt
tõusevad tumedad pilved. Saame telgid kenasti püsti
ja
pajad tulele, kui hakkab sadama ja müristama. Oleme telgis.
Kokanaat saab tatrapudru lihaga ja tee valmis, sööme
telgis.
Kella 18.20 paiku sadu lakkab ja Päikegi tuleb
välja.
Teeme väikese õhtuse jalutuskäigu 100 m
kõrgemalasuva
Stellisee järve äärde. Järv on ilus
ja Matterhorn
peegeldub selle pinnalt. Kahjuks on ilm tõelise
peegelpildi
nautimiseks liiga pilves. Vesi aga on selge ja järves on palju
väikeseid kalakesi. Teeme ringi ümber järve
ja laskume
teiselt pool mööda laia teed alla. Siit
sõidetakse
alla ka mägiratastega. All orus näeme pontsakaid
ümisejaid (marmot)
- teeme neist üksteise võidu pilte. Laagrissse
jäänud Einar ja Liidia on teinud tee valmis. On
vaikne, kuid
ikka on taevas tumedaid pilvi. Õhtul ilmub noorkuu ja meie
Dufourile tõusu ööl peaks olema
täiskuu! See
polnud küll planeeritud, puhas juhus.
4. L, 28. juuli.
Ärkan kella 6 ajal. Magasin tegelikult halvasti,
kurgulagi
on valus - tõotab tulla nohu. Jürka
räägib, et
võtab ikka unerohtu. Öösel sadas, ka
hommikul on
Matterhorni pool taevas tumedad pilved. Õhk on niiske, kuid
rohi
juba kuiv. Hommikusöögiks on kohv, makaronid, tee,
šokolaad. Ülaltpoolt tuleb kellade
kõlisedes
lambakari, siin on hästi pika karvaga tõug.
Aeg-ajalt
rabistab vihma. Otsustame aktiivseks aklimatiks siiski minna Oberrothornile
-
mingit tehnilist raskust seal pole. Võtame mõned
kerged
seljakotid kaasa, ülejäänud kraami
jätame
telkidesse. Kell 8:30 hakkame liikuma - tõuseme Flualp
mägihotelli (2618) juurde. Hakkab sadama - ootame
varju all.
Peremees tuleb küsima, kas vajame midagi. Väike vahe,
liigume edasi vana hüti juurde. Peame sinna ikka
vihmavarju minema, kuna sadu tugevneb. Selle hüti
põrandad
ja lagi on väga kahtlased, igale poole ei ole soovitav astuda.
Kella 10:30 paiku sadu lakkab,
alustame tõusu. Rada viib veidi tagasi Unterrothorni
poole - hea
tee viitade ja kristalltee
"silmadega". Matterhorn on mattunud
pilvedesse, kuid ei saja vähemalt. Matkajaid tuleb ka
vastu, põhiliselt jaapanlased. Serpentiinid kivisel
nõlval, ühes kohas on lausa 10-15 meetrit
tugiköit.
Oberrothorni tipus (3414)
oleme kõik
9-kesi kella 13 paiku. Mäetipp ise on kaljune,
teisel pool on
sügav järsak. On jahe tuul, panen rohkem riideid
selga.
Nosime kuiva lõunat - "linnutoit", kompvekid, halvaa,
šokolaad. Juua eriti ei tahagi. Tipus on ka teisi
matkajaid ja tuleb juurdegi. Üks kohalik mees on Zermattist
siia
jõudnud 3,5
tunniga!!! Sööb ära ühe banaani
ja hakkab kohe laskuma. Meie
alustame laskumist kella 13:30 paiku. Kohtame kahte eestlast, mees ja
naine. Kell 15 oleme tagasi Flue hotelli juures - teeme seal peatuse,
joome õlut. Mina võtan kuuma tee - kurgulagi
veidi valus.
Vihmasabin. Siis liigume alla oma laagrisse, teeme seal teed.
Täna
liigub palju rahvast ülespoole, väikeste kottidega.
Olen
väsinud, magan telgis.
Õhtusöögiks on väga
hea kakao, ka "stronniga" (Einar
räägib legendi,
miks kunagi
ühel matkal Strohh asendus sõnaga Stronn),
söögiks on
makaronid. Sajab
vihma, oleme väljas vihmakeepides. Magama saame kella 22 paiku
-
udune, niiske
ilm. Öösel käin väljas (abalakovi
äratuskell!)
- taevas on selge, tähed säravad, vaid Mattehorni
pool on
pilvi.
5. P, 29. juuli.
Pidime
(kokanaat!) ärkama kella 6 ajal, tegelikult aga
ärkame 45 minutit
hiljem. Ilm on normis - taevas on sinine, ainult udu liigub alt orust
ülespoole. Isegi Matterhorn on näha. Toon altpoolt
ojast
vett, rohi on veel märg. Hommikusöögiks on
eilne kakao,
kartulipuder, tee. Maitseaineks on seekord svaani sool.
Öösel
oli Einari-Maila-Meelise telgi juures võitluskära
kuulda -
selgub et ümisejad olid üritanud eemale lohistada
meie
prügikotti ja ... Stronni pudelit! Viimane saadi kohe
kätte,
prügikoti leidsime hommikul. Vaat kus tegelased! Minema saame
kell
9:30, liigume tuttavat teed pidi Flue hotellist allpool. Liidia leiab
tee äärest kummist
vutlaris iPhone
(loodetavasti esimene?).
Akud on tal tühjad, kuid tundub muidu terve olevat, vaid veidi
märg. Noorim grupiliige Alar viib selle hotelli.
Liigume edasi mööda head rada Findeli
liustiku
paremmoreenvalli taga olevatel aasadel. Jõuame kena
järvekeseni, kus saaks laagerdada. Edasi läheb
kivisemaks, peame väheke laskuma ja tõusma rohkem
liustiku
pool olevale kõrgele teravale moreenvallile. Sealt on
näha kogu
liustikku ja selle keele juures olevat suurt järve. Vallilt
alla
laskumine on siiski problemaatiline - järsk konglomeraat!
Liigume
kitsal moreenvallil ülespoole, kohani, kus hiljuti
on suur kivivaring alla tulnud. Samas on ka tuur. Käin all
luurel - saab
küll siit
alla
liustikule. Jürka käib ülevalpool
vaatamas ja pakub, et sealt ka saab, kuid kardan et sealne tee viib
kõrgemalasuvale Adleri
liustikule. Paneme kiivrid pähe, kindad kätte, mina
võtan keppide asemel kirka kätte. Küllalt
vastik laskumine
üle suure ja keskmise rusu. Maila ja Meelis
tulevad viimastena alla. Peaasi on mitte endale siin viga
teha! Ilm on
õnneks ilus - Päike paistab, taevas on
rünkpilved. Kella 13 paiku oleme all Findeli liustikul ja
jääme samasse moreenidele lõunale.
Üleval valli peal
näeme 3 inimest, nad liiguvad siiski kusagilt sealt
kõrgemalt ka liustikule.
Peale lõunat liigume juba avatud liustiku paremservas
(orogr.),
kasse alla ei pane, pole vajadust. On üksikud praod.
Jõuame üles
platoole, suundume vasakserva (orogr.) suure kivirahnu poole, mis
kunagi
ilmselt kaljujärsakust alla kukkunud, kuid
jääb
viimasest siiski piisavalt kaugele. Viskame seal kotid maha. Osad pole
kohaga rahul ja käivad eespool kõrgemal paremat
platsi
uurimas. Tulevad aga tagasi - seal on praod, jääme
ikka siia (ca
3000) laagrisse. Päris
tasane siin
pole, lisaks voolavad sulaveed. Tasandame telgiplatse, teeme
ümberringi ka kuivenduskraave. Labidad on siin esimest korda
kasutuses. Telginöörid kinnitame kas
jääpuuride
või vaiadega. Õhtusöögiks on
nuudlid lihaga,
pluss sibul ja küüslauk, tee. Minu priimusevoolik
laseb
ballooni juurest gaasi läbi (kummirõngast tihend
oli
viltu!) ja süttib sealt, kust pole vaja.
Kustutame leegid klaasriidega. Käed saavad veidi
kõrvetada,
kuid pistan nad kohe külma vette ja Maila annab tsinksalvi
peale - ei
mingeid halbu tagajärgi. Varume ka hommikuks vett. Seekord
panen
magamiseks pika pesu
selga ja soojad sokid jalga. Jahedust tuleb vaid magamiskoti
ülemisest, nööpide piirkonnast. Hea
omatehtud sulekott,
aastast 1986! Liidia aga kurdab hommikul, et külm oli - tema
magamiskott on kaotanud kohevuse.
6. E, 30. juuli.
Ärkame
kell 6:00, oleme kokanaadis. Väljas on väga ilus ilm,
selge
taevas. Vaid all orus on udu. Minul on enesetunne halb - nohu,
hääl on käre.
Hommikusöögiks on nuudlid, kohv,
tee. Ei istu mul täna ka koti pakkimine -
jään
viimaseks. Paneme juba siin kassid
alla ja seongutesse,
telkkondade kaupa. Liikuma saame
kell 8:30. Esialgu liigume laugel Findeli liustikul,
ülevalpool on
mõned praod. Seejärel aga hakkame kaljunukist tagapool tõusma 20 - 30
kraadisel lumenõlval, tehes sikk-sakke. Oleme
nüüd oma
seonguga (Kalle-Alar-Jürka) jälle ees. Päike
kõrvetab korralikult, määrime
nägu ja kaela kreemiga.
Hoidume madalamale osale, esialgu midagi näha ei ole. Siis aga
läheb nõlv laugemaks, nõlva tagant ilmub
Stockhorni
kaljune tipp ja
avanevad uhked vaated kaugemalegi - Monte Rosa massiiv,
Castor-Pollux,
Breithorn, Matterhorn, Weisshorn...jne. Stockhorni kuru (3387, ca 1B)
on lauge lumine sadul, mingit kindlat pidepunkti seal polegi. Meie
liigume selle madalamast kohast veidi kõrgemale samanimelise
tipu poole ja viskame seal kella
10:20 paiku kotid maha. Naised ei taha
tippu tulla, jäävad kurule meid ootama. Mehed
võtavad
kaasa 1 köie ja kassid all, liigume tipu poole. Siitpoolt on
tegelikult näha 3 kaljust tippu, Stockhorn on kolmas ja
kõrgeim tipp. Hoidume
Findeli-poolsetele lume- ja jäänõlvadele,
kus kohati
on väikesed praod. Harjal on mõned alangud, kus
paraku tuleb
ka kõrgust kaotada. Viimane lumenõlv on umbes 30
kraadi.
Edasi on plaatjate kividega kaetud kaljune, umbes 80-meetrine hari,
mille allosas on laotud suur tuur. Siin on ka
ööbitud, on
kivine telgiase. Lihtne
ronimine, kella 12 paiku jõuame Stockhorni tippu (3532)
- sealt avanevad veel uhkemad vaated. Stockhorni-nimeline
tõstukijaam on lääne pool ja umbes 100
meetrit madalamal. Ja Berni Alpides on ka samanimeline
tipp (2190). Oleme siinse Stockhorni tipus umbes 15
minutit - teeme pilte ja lehvitame Eesti lippu. Tagasiteele kulub veidi
vähem aega - kurul oleme umbes kell 13. Paneme
jälle
seongutesse ja hakkame laskuma Gorneri
liustikule. Einari seong läheb ees minema ja
nad hoiduvad liiga paremale - läheb järsuks ja
allpool on
aimata jäämurdu. Läheme oma seonguga ette ja
laveerime
pragude vahelt vasakule laugemale alale, kust juba kannatab ka otse
"preisi sammuga" alla laskuda. Edasi on juba lihtsad
lumenõlvad.
Võtame suuna Gornergrati kaljuse aheliku alla, kus on
näha
vett voolamas ja isegi ühte väikest
järvekest. Sinna
mõnusatele silekaljudele jõuame kella 14:15 ajal.
Lõunaks teeme kiirnuudleid, teed, peale hammustame juustu,
suitsuvorsti, šokolaadi ja kompvekke. Mul ei ole erilist
söögiisu, tahaks midagi magus-haput. Edasi liigume
kella 16
ajal - jään jälle ühena viimastest
kohmitsema.
Mõned tahavad väga panna seongusse, kuigi tegelikku
vajadust pole - liustik on avatud. Mõnda aega liigumegi
seongus,
kusjuures meie oma laskub otse alla, teised - vasakult laugemalt
nõlvalt
ringiga. All saame kokku ja võtame seongutest lahti. Liustik
jätkub allpool suurte lõhedega, on ka keskmoreen.
Käin
viimase peal kiikamas, kust mõttekas minna. Vahepeal on ka
hiigellõhed, peab palju laveerima. Otsustame, et liigume
keskmoreeni
läheduses allapoole. Siis aga ületame selle moreeni
ja
tõmbame seal liustiku vasakusse serva. Bingo! Näen
allpool
moreenitaskut, kus on tasased platsid ja vesi vulisemas. Laskun alla -
tõesti hea koht puhkepäevaks! Teised tulevad ka ja
kella 18
paiku jäämegi siia laagrisse.
Monte Rosa pool on hiiglaslik
moreenvall, mille nõlval hiigelrahnud (vihmaga
võivad
isegi ohtlikud olla), teisel pool aga on silekaljud ja kõrge
liustikuserv. Lääne pool on hästi
näha Matterhorni.
Altimeeter näitab kõrguseks 2835 meetrit.
Meie telkkond erilist vaeva ei näe, paneb telgi kohe
siledamale
platsile oja kõrvale, siiski aupaklikus kauguses kividega
rusunõlvast. Teised aga uurivad ümbrust ja leiavad,
et
üks ilus roheline lohk tuleb liivaga täita ja
tasandada.
Jälle lähevad labida käiku. Hea peenike liiv
on.
Käin piilumas ka edasist teed alla - paistab päris
normaalne
olla. Saame punnsuutäie Stronni. Liidia teeb
õhtusööki - riisipuder ja tee. Hea
vaheldus
makaronidest ja kartulipudrust! Lasen ringi käima ka
kruusitäie grokki.
7. T, 31. juuli.
Täna on puhkepäev,
magame kella 8-ni, kuid kokanaat (Liidia jt.) juba tegutseb.
Väga
ilus ilm, Päike paistab juba
meie
laagrikohale. Taevas
põrisevad kopterid. Siit on väga hästi
näha
Castor-Pollux, Breithorn, Matterhorn. Kõrvaloleval
Gornergratil
on näha kuplitega Kulmhotelli, tõstukijaamasid ja
Stockhorni tippu, kus alles eile olime.
Hommikusöögiks on
kaerahelbepuder rosinatega, halvaa, kohv, tee. Enesetunne on parem,
kuid ikka nohu. Mingi hetk liiguvad üle taevalaotuse ka
kõrged kiudpilved, siis on jälle selge. Saadan
mõned
SMS-id lähedastele ja helistan ka. Plaan on täna
külastada Monte
Rosa hütti (2883) - viimane peaks olema umbes samal
kõrgusel, kui meie
laager. Päris traavers ei tule kõne alla - ees
oleks vastik rusunõlv. Kell 12:25 tõuseme esialgu
kõik kergete
seljakottidega (või lausa ilma) tagantpoolt moreenvallile.
Kuid see on alles
esimene takistus - edasi on järgmised vallid - nii moreenid
kui
silekaljud. Enamus pöörduvad varsti tagasi, vaid 3
jonnakat
(Kalle K., Kalle T. ja Alar) jätkavad. Minul on kaasas kirka,
teistel - käimiskepid. Hütt on hästi
näha, kuid
vahepeal on ees võimsad kanjonid ojadega ja silekaljud, kus
tuleb
sobivat teed otsida ja ronida nii üles kui alla. Kaugel all
aga näeme Gornersee
moreenijärvesid,
mis pidid aeg-ajalt tühjaks jooksma. Kella 15 paiku
jõuame
lõpuks uhke hüti juurde - terrassil on palju
inimesi.
Enamus on niisama ilusa ilma nautijaid, tipust tulijaid ei kohtagi. Ka
inglise keelt ei räägi kõik. Saame jutule
paari vanema
mehega Californiast. Hüti Monte Rosa-poolne sein on kaetud
tumedate
päikesepaneelidega - sealt pidi hoone saama energiat. Vardas
lehvib Valais
kantoni puna-valge lipp.
Käime
sees vaatamas - heledast puidust karkass ja lauad. Tellime
võileivad (singi ja hapukurgiga!) ning õlled ja
tee.
Samas on ka templid - pressin oma märkmikusse nende
jäljendid.
Mobiiliside on, kuid tuleb olla hütist "õigel
pool". Kalle
Tammemäe imestab, kus on vana hütt - hiljem saame
teada, et
see olla eelmisel
suvel õhku lastud. Grenzi
liustiku paremmoreenvallil on näha rada, mida
mööda liiguvad nii üles kui alla matkajad.
Meie hakkame
ka kella 16:15 ajal sealtkaudu alla liustikule laskuma - seda on kokku
ca 300 meetrit.
Kuid sellel "otseteel", mida mööda siia tulime,
võtsime kõrgust ja kaotasime seda ilmselt hulga
rohkem.
Moreenvalli lõpus hakkab tähistatud rada
mööda
kivist nõlva serpentiinina allapoole keerutama. Kohati on
järsud silekaljud, kus on rauast või puidust
kindlad astmed
ja
raudpostide küljes jämedad köied. Liustikul
on ka
rajatähised - kolmjalad
lipukestega. Kohati tuleb laveerida pragude vahel. Saab ilma kassideta
(meil polegi neid kaasas), kuid nendega oleks siiski kindlam. Gornersee
moreenijärvi siit näha ei ole, on näha vaid
ülalt
silekaljudelt sissevoolavaid ja alt üle moreenide
väljavoolavaid jõekesi. Mida enam
keskmoreeni poole, seda künklikumaks ja auklikumaks liustik
läheb. Meie
peame aga veel liustikult paremale alla saama - seal näivad
olla
järsemad "augud". Saame siiski päris kenasti ka
kassideta
alla (ca 2480) ja hakkame tõusma
rusunõlva pidi ülespoole laagrisse. Vasakut
kätt on
silekaljud, üle millede pahiseb alla võimas
jõgi.
Tõusu on ca 350 meetrit ja see on päris hea
nõlv, ei ole
värsket rusu, kohati on lausa liivaseid ja rohuseid alasid.
Kell 18:15
oleme laagris tagasi - seega 2 tunniga tulime hüti juures
siia! Pakutakse nuudlisuppi, tahaks aga hoopis juua. Saame
ka juustu-vorsti ja šokolaadi. Teised on niisama aga
veetnud,
jääl ronimas ei käinud. Einar on ehitanud
tammi -
tahavad oja tagurpidi voolama panna, et "villavabrik seisma
jääks". Tegelikult tean - tahavad meie telki
ära uputada...
Pesen ära sokid ja aluspüksid, loodan veel
ära
kuivatada. Õhtul on pidulik tammi avamine - vesi voolab
vulisedes ikka allamäge, telgi uputamine
jääb ära.
Selline puhkepäev siis...
8. K, 1. august.
Kokkadel
on äratus kell 6:30 ja nad tegutsevad!
Hommikusöögiks on
tatrapuder, kohv, tee. On väga ilus ilm, pilvi taevas ei ole.
Pakime laagri kokku ja minema saame 8:30
paiku. Laskume meile 3-le tuttavat nõlva pidi alla Gorneri
liustiku serva, paneme kassid alla ja tõuseme
probleemideta
samast kohast üles jääle, kus eile
laskusime. Edasi on
tähistatud tee Monte Rosa hütini. Liustikul kohtame
Californiast
pärit mehi, kelledega eile juttu ajasime - soovime vastastikku
head teed. Suurte kottidega on hulga halvem ronida rauast astmetel ja
tugiköitel. Parem, kui käes pole midagi, ei keppe ega
kirkat.
Kella 13 ajal oleme lõpuks kõik Monte Rosa hüti
juures. Istume väljas laua taga ja joome õlut.
Tekib
mõnus rammestus. Ilm on ilus, Päike paistab.
Üks
tumehall kass askeldab samas rõdul. Naised tahavad
siia
jääda, üles ei tule. Liigume hütist
ca 100 meetrit
eemale ja hakkame varustust jagama, samas teeme ka lõuna.
Vett
saab lähedalolevatest ojakestest, samas on veel paar telki. Mõned
kopterid põrisevad õhus, on näha et paar
inimest tuuakse
trossi otsas ülevalt alla (hiljem kuuleme, et nad toodi
Dufourilt alla, olevat
sinna läinud ilma igasuguse tehnilise varustusta
ja hätta jäänud). Kella 16 paiku hakkame
7-kesi
ülespoole liikuma, esialgu üle laugete silekaljude.
Samas on
ka tuurid. Mõned matkajad tulevad ka vastu, kuid mitte
Dufourilt. Tunni ajaga oleme juba nõlva peale üles
serpentiinitanud ja hütt on kaugel all. Algavad esimesed
lumised
lauged väljad - õnneks lumi kannab, ei vaju
läbi. Kuid
lume
peal ööbida
nagu ei tahaks, liigume ülemise platoo paremasse serva
(käigusuunas), kus on silekaljud ja moreenvall - seal on palju
telgiplatse, teisi seal hetkel ei ole. Kaljude taga on kohe
jäämurd, kus lume peal jälgigi
näha. Esialgu
viskame kotid maha kohe selle kivise ala lõpus,
paneme
väiksema telgigi püsti, kuid Einari suurele angaarile
pole
seal sobivat kohta. Kusagil 100 meetrit tagasi on veel avaramad platsid
- kolime sinna ümber. Seal on küll veega rohkem
probleeme, kuid ok.
Igatahes kella 19 paiku on seal "ülemisel platool" laager püsti ja teeme
ka õhtusöögi. Kõrgus ca 3355 m. Lääne
pool on tumedad pilved. Hilja õhtul algab paugutamine -
esialgu
arvame et ainult äike. Kuid on ka ilutulestik (Monte Rosa
hüti juures) - täna on ju Šveitsi
rahvuspüha!
9. N, 2. august.
Äratus on
täna kell 4:00, kokanaadi kohustus on seekord meie telkkonnal.
Ärkan tegelikult juba 15 minutit varem ja hakkan tegutsema.
Väljas paistab
täiskuu, pilvi on, kuid vähe. Dufouri pool on taevas
selge.
Standardne hommikusöök. Liikuma saame kell 5:30,
kaasas on
vaid kerged
seljakotid - tehniline varustus, veidi süüa-juua.
Jäämurrus näeme juba tulukesi. Paneme enne
jäämurdu kaljudel ka kassid alla ja
seongutesse (3+4)
ning hakkame liikuma -
saame kokku hispaanlaste 2-se seonguga. Nad olid veidi valest kohast
läinud, nüüd lähevad aga
jõudsalt ees
minema. Küllalt lihtne jäämurd, liigun 3-se
seongu
(Kalle K., Alar, Jürka) eesotsas, 4-ne seong (Einar, Meelis
Vind,
Kalle T., Meelis Viirma) tuleb järgi. Päikest siia
veel ei
paista, nii et prille pole vaja. Lumi kannab hästi,
jäljed on
ka ees. Mida
enam ülespoole, seda tuulisemaks läheb. Saksakeelse
kaardi
peal kohad Scholle, Satteltole.
Esimene lääneharja sadul (4359) juba paistab, samuti
Silbersattel
(4515) ja Nordend (4609). Jätame
siia platoole maha veidi varustust - köis ja kepid.
Päike
hakkab paistma, paneme prillid ette. Meie eest on tegelikult 2 kahest
seongut. Kuid nad ei tõusegi sadulale, vaid otse
üles
järsemast (või
tundub see meile nii?) lumenõlvast.
Meie tõuseme siiski sadulale,
ületades ühe
väikese, lund täis bergšrundi. Meie
seong on ca 100 meetrit eespool, 4-ne seong tõuseb hiljem
sadulale.
Teisel pool avanevad vaated mulle 2005.aastast
tuttavale Lysi kurule,
Margareta
hütile,
Parroti
tipule.
Bergšrundi alla
jõuab veel 2 matkajat, meie 4-ne punt suhtleb nendega. Meie
3-ne
seong aga hakkab
samaaegselt tõusma lumisel, 30-35 kraadise kaldega
nõlval.
Kassidega on kindel
astuda, kuid libiseda siin ei tahaks - saab pika sõidu!
Vahepealsete kaljude
juures teeme ka vahelduvjulgestust. Saame
üles
esimesele kaljusele harjale - üllatav, et juba siin algab
tõsine "võimlemine". Jürka
läheb siin ees, siis
Alar, siis - mina. Saame mobiilile teate, et edasi tulevad vaid Meelis
Vind ja Kalle Tammemäe; Einar ja Meelis Viirma
pöörduvad
tagasi laagrisse. Meie
seong jõuab
teisele lumisele sadulale (4499) kell 11:40. Edasi on pikk
ühtlane lumine hari kaldega 30-40 kraadi.
Liigume sikk-sakitades
ülespoole. On nähe, et siit sadulalt läheb
ka otse alla
üks jäljerida - kas päris alla, seda ei
näe. Kuid
see on kahtlane värk - all on
järsakud. Jõuame
harjale, kus algab teine ja tõsisem kaljune lõik
pikkusega mitusada meetrit. Julgestame seal kaljunukkide tagant sama
köiega, eraldi aasasid ei pane. Taevas tõmbub enam
pilve. Mida
enam tipu poole, seda raskemaks asi läheb - saunasuurused
kaljud
on ees, roni üle või rooma alt. Mõnest
saab ka
külje pealt roomates mööda, samas kui all on
mitusada
meetrit tühjust. Köide kukkumisi meil siiski ei
esine.
Huvitav, et teisi eesliikunud gruppe vastu ei tule - ilmselt laskuvad
kõik Hõbesadulale. Kell 13:30 oleme
lõpuks Dufourspitze
tipus (4634),
piltidelt tuntud risti juures. Imestan, et see rist nii madalal on -
kujutasin, et asub kõrgemal. Samas on ka mitmed
mälestusplaadid ja isegi "postkast", sees paar fotot. Tegelikult
on sellel mäel veel teine, Itaalia-poolne tipp (4618) -
nendevahelisel sadulal näen jämedat
tugiköit, mis
ilmselt viibki alla Hõbesadulale. Nüüd on hästi
näha ka Zumsteinspitze,
kuhu tõusime
2005.a. Tõusuteed pidi tagapool harjal aga
näeme 2
inimest - pole meie omad. Jürka läheb vaatama - need
on
noormees ja neiu Rumeeniast - ronivad päris hästi,
kuid neil
pole mingit julgestust! Köis olevat, kuid... kotis - ei
oskavat
kasutada. Aitame nad oma köiega üle viimaste kaljude
tippu.
Inglise keelt räägivad halvasti. Siis
näeme harja peal ka meie mehi -
Meelis Vindi ja Kalle
Tammemäed - ronimas.
Nemad jõuavad
tippu kusagil kella 15 paiku. Sööme
kergelt "linnutoitu", joome kaasavõetud jooke. Teeme nii
eraldi-
kui ka ühispilte.
Kalle Tammemäe laseb end pildistada
TTÜ punase T-särgiga. Kogu selle pika sagimise juures
aga
unustan ma ise sini-must-valge lipu ja lindi hoopistükki
tormikuue
varruka tasku. On aeg laskuda ja kindlasti otse
Hõbesadulale,
sama teed pidi tagasi minnes jääksime kindlalt pimeda
peale. Liigume
tugiköie algusesse ja hakkame laskuma, rumeenlased tulevad
meiega
kaasa. Esimesena laskub Jürka, siis mina. Jätan meie
köie igaks juhuks Alarile, kuid see on logistiline viga, nagu
hiljem kogeme. Jäme tugiköis, kuid ülevalt
veidi halvasti pandud
- võib kukkuda "valesse vahesse". Alar julgestab mind veidi.
Kindlasti tuleb laskumisel
ennast haaravatega julgestada, käed väsivad ka
jämedast
köiest kinni hoides kiiresti. Kasutan lindiga
asümmeetrilist
"haaravat", ühenduskohtades haagin ümber.
Üldiselt on
siin jalgadele vähe tugesid, kohati on
järsud kaljud,
kohati - haljas
jää. Osa köisi on horisontaalsed. Kokku on
kusagil
kümmekond eri pikkusega köit, kõrguste
vahe on kokku
ca 100 meetrit. Jõuan Jürkale järele, ta
karjub alt, et
saatke köit, viimane stats. köis alla olevat katki.
Minul
pole köit, peame teisi ootama. Tulevad,
ülevalt rabiseb
jääpuru. Kuluaaris on
külm, lisaks hakkab kergelt tuiskama. Alar,
Meelis ja Kalle T.
laskuvad koos rumeenlastega. Kinnitame oma
köie ja kõik
laskuvad alla. Rumeenlased ei oska hästi laskuda,
tüdruk
kukub pendlisse ja kaob kuhugi allapoole. Õnneks siiski vaid
väike libisemine. Ka mees olevat libisenud.
Jään viimaseks, panen köiejupist aasa ja
läbi selle
2-kordse 50-meetrise köie. Paraku pole ma köiele
keskkohta
märkinud - nii on ikka üks ots lühem, teine
- pikem. Ja
antud juhul on väga vaja juurde paari meetrit, et üle
jäise-kaljuse osa saada. Kuidagiviisi tõmban
köie
otsad võrdseks ja nüüd ulatun juba
paremale kaljude
all oleva lume peale. Seal on ka katkise stats. köie ots.
Panen
veel sinna oma 2-kordse köie ja libistan end alla
Hõbesadulale.
Kell on umbes 17:30. Teised liiguvad 5-ses seongus juba kurult
allapoole, vaid Jürka ootab. Paneme ka seongusse ja kiirustame
jälgi mööda teistele järele. Siin
on sügav
lumi ja kohati vajub jalg läbi. Ees on ka
paar astangut
(bergšrundi), kuid jäljed viivad just
õigesse kohta,
kus vaid paar meetrit allalibistamist. Kõrval oleks olnud
paarkümmend meetrit ja seda ülalt ei näe.
Jõuame
esimesele seongule järele. Rumeenlased on väga
väsinud,
mehel tuleb üks kass kogu aeg alt ära. Soovitame need
üldse ära võtta - pole ju vajagi.
Kõik me oleme
väsinud. Enne jäämurdu lähen ette
ja otsin
turvalisema tee. Kui hommikul lumesillad pidasid, siis praegu on
üks neist väga kahtlane, tuleb mujalt minna.
Jõuame
laagrisse kusagil kell 20:30, Einar ja Meelis tervitavad meid, teevad
õhtusöögi ja tee. Rumeenlased on natuke
aega meie
juures, siis lähevad alla hüti poole. Loodetavasti
leiavad
hämaruses ikka tee. Kardan, et ilma meieta oleks neil olnud
täna
kopterisõit kindlustatud. Istume suuremas telgis, kus teeme
ka
paar
grokiringi. Vaid Alar ja Jürka on
söönud-joonud ja oma
telgis juba kotti pugenud, ei viitsi enam siia tulla. Õhtul
hakkab sadama, kuid meil on juba ükskõik. Tipp on
tehtud! Tuleb hea
uni.
10. R, 3. august.
Ärkame
kella 8:30 paiku. Ilm on ilus. Sööme hommikust,
pakime laagri
kokku ja hakkame laskuma alla, Monte Rosa hüti poole. Jalad on
väsinud ja kanged, jämedal rusul peab väga
ettevaatlikult astuma. Jürka olevatki korra kukkunud. Paaris
kohas
läheme ka valesti, peame raja uuesti üles otsima.
Lõuna paiku oleme lõpuks Monte Rosa hüti
juures, kus
veidi kõrgemal laagerdavad Maila ja Liidia. Tervitavad ja
kallistavad meid. Pakime mahajäetud asju jälle oma
kottidesse
ja kell 13:30 hakkame liikuma alla. Vastu tuleb palju
matkajaid,
kes kergete kottidega ülespoole rühivad. Ilm on
endiselt
väga ilus. Liustikul paneme kassid alla ja liigume
märgitud
rada pidi keskmoreeni pole. Moreeni peal võtame kassid
ära,
parem astuda. Teisel pool on jälle puhas
jää, kuid
kasside järele pole enam erilist vajadust. Liigume Gorneri
liustiku
paremkaldale, kus on kõrged silekaljud. Üle
kaldalõhe on korralik metallsild. Seal oleme kell 16. Edasi
tõuseb rada üles silekaljudele - seal aga on teine
astang
ja ka Gorneri liustiku parempoole haru. Jälle sild ning siis
mitukümmend meetrit
peaaegu püstloodis metallredeleid. Raske kotiga polegi nii
lihtne seal ronida. Edasi on
aga rohelised aasad, kus tunneme tuttavat magusat lõhna -
ristik
õitseb! Siit edasi on mõnus, paraja kaldega
teerada Riffelhorni
suunas.
Viimane on nagu Matterhorni väikevend, just siitpoolt
vaadates.
Ühe suure kivi all aga on julge ümiseja - ilmselt on
turistide poolt ära hellitatud ja ootab
nüüdki "andamit". Teeme pilti. Vaade tuldud teele. Enamustel on ilmselt
soov
jõuda Rotenbodeni peatusse (2815)
rongi peale, et sõita veel täna õhtuks
alla
Zermatti. Viirmad jäävad
veidi maha, ka mina ei kiirusta. Nagu kohale jõuame, tulebki
kella 18:02 rong ette. Samas on tõkkepuud, mis avanevad vaid
kaardiga. Meil neid aga pole. Pole hullu - vagunisaatja tuleb maha ja
avab tavalise värava - pileti saab osta ka vagunist - 32 CHF.
Ma
ei lähe, ootan Maila ja Meelise ikka ära.
Järgmine rong
läheb alla tunni aja pärast, nii et meil on siin
aega ringi vaadata. Avastame värava kõrval
3
käimiskeppi - 2
tk on ilmselt Kalle T. omad, initsiaalid on peal. Käime
kõrgendikul - all orus
otse Riffelhorni jalamil on ilusad Riffelsee
järvekesed, mille
ääres saaks ilmselt ka telkida. Teeme pilte,
närime
saiakuivikuid. Jaama kõrval on ka korralik tualett. Kell 19
tulebki ülaltpoolt mägirong ja saame ka kenasti
peale. Osa
teed kulgeb tunnelites ja varjualustes (talvised laviinid!), osa -
ilusa männimetsa vahel. Möödume ka
Findelbachi kanjonist
ja ka nüüd on seal "vesi lahti
lastud". Zermattis
liigume oma tuttavasse kämpingusse - teised on
jõudnud
käia Coop'is ja ... üllatus-üllatus -
Einaril oli
meeles,
et ma sonisin tee peal jogurtist - üks purk ongi
mulle.
Lisaks veel 2 õlut! On ikka vahel mõnusaid hetki.
Ja head
sõbrad.
Kalle Tammemäe lunastab ilmselt ka oma kepid välja -
igatahes Meelis
ütles talle, et "meil on, millest rääkida"
(pärast avastan, et Einar on mulle vastava messi saatnud, et
võtku Kalle T. kepid kaasa. Sama ülesande oli
saanud ka
vagunisaatja - nüüd saan aru, miks ta üleval
jaamas
nurga taha vaatas). Õhtul teeme ikka süüa
ka.
11. L, 4. august.
Puhkepäev Zermatti
kämpingus, millest ma eriti midagi ei
mäleta. Sai
magatud ja söödud, korra käisin ka Coop'i
poes. Riideid
sai pestud. Ilm oli ... vahelduv, õhtul sadas ka
vihma.
12. P, 5. august.
Teine
puhkepäev Zermatti kämpingus. Öösel
sadas
tugevasti, tänavad on märjad. Käin rohkem
linna
peal. Istun kiriku taga pargipingil ja söön
Coop'ist
ostetud banaane
ja jogurtit. Mul
on alahuul paistes ja katki - külmast, tuulest ja
päikesest.
Ostan apteegist "Vita
Merfen" salvi (20 g. tuub - 6.55 franki). "Galojani
huuled" on ka teistel. On ka vastik nohu ja köhime aeg-ajalt.
Ei ole just parim sportlik vorm.
Lähen lõuna paiku Matterhorni
muuseumisse - see asub
põhiliselt maa all, väljas on vaid silmahakkav
koonusekujuline
klaasehitis. Pilet on 10 franki, kui tahta ka audiogiidi, siis lisaks
veel 5 franki. Oma kott tuleb panna lukustatavasse kappi. Laskun treppi
mööda alla - keset ruumi "kasvab"
jäme puu. Siin on nii Zermatti kodulugu
(mägilaste elamud ja tarberiistad) kui ka
mägironimise ajalugu. Kõige enam on infot siiski
Matterhorni ja
Monte Rosa kohta. Näiteks saan teada, et Winston
Churchill on
noore mehena (1884.a.) tõusnud Dufourspitzele. Walter
Bonatti
aga tõusis 1965.a. esimesena mööda
Matterhorni
põhjaseina tippu. Hermann Perren ronis 143 korda
Matterhornile,
kuid hukkus 24.02.1930 Breithornil (arvata võib et
mõni
talvine laviin sai saatuslikuks). On palju vanaaegset alpivarustust,
aga
ka
mäesuuski - viimane mudel on juba lumelauad. Tutvustatakse
ka
piirkonna geoloogiat ja mineraale - muuhulgas on siin ka üks
hiigelsuur
mäekristalli pesa. Ühes toas on ka
kirikualtar ja sealt
kostab
vaikset jutlust. Väga muljetavaldav, soovitan
külastada seda
muuseumit. Tulen üles, vahepeal on ilm pilve läinud
ja hakkab
sadama.
Tasapisi liigun tagasi kämpingu poole, suuremad vihmavalingud
ootan varjualustes ära. Osad
(Einar, Jürka, Kalle T., Meelis Viirma, ...)
läksid hommikul
Zmutti orgu
matkama ja jõuavad ka vihma ajaks tagasi. Õhtul
läheme kolmekesi (Alar, Jürka, mina) Alari poolt
väljaotsitud kõrtsi, kus ta juba varem on
käinud. Seal
on telerid ja saame jälgida Londoni
olümpiamängude ühte
põnevamat ala - meeste 100 meetri jooksu finaali. Nagu
arvata, võitis selle ikka Usain Bolt.
Joogiks võtame kuulsat Guinessi
õlut. Jürka lahkub siiski
varem.
13. E, 6. august.
Äratus
kell 8. Einar on meile kakaod teinud. Hiljem muidugi kohv ja
hommikusöök ka - makaronid + tomati-kurgisalat jms.
Endal
on magustoiduks ka üks jogurt. Jaotame uuesti asju, pakime
kotte.
Kui esialgu olime Jürkaga kahekesi, nüüd
otsustas
ka Alar kaasa tulla, et Matterhorni proovida. Seega, A-rühm on nüüd 3-liikmeline. Lisame 1 gaasiballooni ja
toiduaineid. Saame kaasa 2 pada (2,9 ja 4 liitrise) ja 2 priimust.
Tehnilisest varustusest võtame ühe 50-meetrise
elastse
köie. Ilm on udune ja sombune, aeg-ajalt vilksatab ka sinist
taevast. Lubatakse ilma paranemist, nii et 8-10.august olevat
sademeteta ja päikesepaisteline. Kella 10:30 ajal istume veel
enne
teeleminekut, surume mahajääjatega kätt ning
kallistame ja
hakkame
liikuma. Einar lubab õhtuti 20-22 vahel mobiili sees hoida,
vajadusel helistame või vahetame sõnumeid. Astume
piki
Zermatti peatänavat, seal tulevad vastu Kalle
Tammemäe ning
Maila ja Meelis Viirma, jätame ka nendega nägemist.
Pangahoone automaadist võtame sularaha välja. Mina
võtan 150 franki, millest 100 annan Jürkale - tal
pole
pangakaarti ja sularaha otsas. Plaan on tõusta Zermattist
(1600) Schwazseeni (2583) tõstukiga, sealt aga
jalgsi
Hörnli
hüti (3260) juurde. Ületame silla
üle Vispa
jõe ja jõuame Schluhmatteni
tõstukijaama. Ostame
seal kassast ühe-otsa pileti (32 franki) ja läbime
kontrollväravad. Liftiga üles ja seal ongi
pealeminek. Rahvast
pole palju, mahutame
end koos suurte kottidega omaette väikesesse
gondlisse. Imetleme ilusaid vaateid Zermattile nüüd
õhust. Furis (1867) on ümberistumine, maastik
muutub
lagedamaks, ülal paistab olla tuuline ja sombune. Kell 11:30
oleme
Schwazsees.
Tugev tuul, sajab vihma. Läheme veidi eemalolevasse restorani
varju, võtame seal suure klaasi hot chocolate
e.
kakaod (5 franki). Sadu tugevneb. Kirjutan päevikut
järgi.
Ajame juttu kahe rumeenia noormehega ja ühe Moskva grupiga.
Rumeenlased
otsivad meiega kontakti, venelased on veidi üleolevad.
Esimesed
olevat leidnud "hea" telkimisplatsi tõstukijaama
lähedal -
käime vaatamas - minu arvates pole sugugi hea koht - liiga
avalik,
otse
tõstukitee all ja tuuline. Siis aga teeb üks
rumeenlane
sosistades ettepaneku, et äkki saame ööbida
siinsamas
restorani
põrandal. No ei usu, et siin need asjad nii käivad
(tõstukijaamas sai küll, nagu hiljem Meelis
Viirmalt
kuuleme). Õhtupoole, kella 16 paiku ilm paraneb, sadu
lakkab.
Läheme Jürkaga vaatama laagrikohti - siinsamas on
väga
ilus
järveke, kuid seal on üks kabel, nii et ilmselt pole
ilus telkida. Veidi eemal ja allpool on teine väiksem
järveke
(2530)
ja ka puhta veega oja. See tundub sobiv paik, lisaks tuleb
Jürkale
meelde, et kunagi nad ka ööbisid siin. Taamal on
küll
lambakari ja nende poolt jäetud "miine" on ka siin. Puhastame
natuke telgiplatse. Samas on käimas ka mingid
mullatööd
- ülevalpool on üks väike kopp ja siinsamas
torud ning
tööriistad maas. Päike tuleb välja,
toome oma
seljakotid restoranist siia. Ka rumeenlased tulevad. Teeme
õhtusööki - makaronid liha ja
sibulalaastudega, tee.
Saab liiga suur kogus, kuid saame hakkama, järgnevateks
päevadeks ongi energiat vaja! Altpoolt
pressib udu, lõpuks katab ka meie laagrikoha. Suht vara
poeme telki magama. Magan sügavalt, kuid korra pean
öösel
ikka väljas käima - abalakovi kell!
Öö on aga siin
suhteliselt jahe,
hommikuks on telgikate kohati jäätunud.
14. T, 7. august.
Ärkame 7
ajal, väljas on ilus ilm, vaid all orus on udu.
Hommikusöögiks teeme kaerahelbeputru, peale
hammustame juustu
ja kuivikuid, joome kohvi ja teed. Töömehed tulevad
üles
mullatöid jätkama, mööda teed
hakkab aga
mööda voorima matkajaid.
Rumeenlased jätavad telgi
siia - lähevad Breithornile. Meie paneme laagri kokku ja
hakkame kell 9:30 liikuma Hörnli hüti poole. Sellel
teel on palju
matkajaid. Päike paistab, kuid maa ja kivid on veel niisked.
Matterhorn on värske lumega üle puuderdatud, loodame
et paari
päevaga see vähemaks sulab ja kivid kuivavad. Rada
kulgeb
kohati kaljude külge pandud metallteel, enamus maad aga
keerutab
kaljusel harjal. Kell 11:30 oleme Hörnli hüti juures.
Terrassil on lauad ja pingid, inimesed naudivad ilusat ilma. Oma
piknikku siin pidada ei lubata, ikkagi äri.... Istume ka ja
tellime seekord supid, mina valin Hot
broth with egg (7 franki) -
hea kuum ja rammus leem munaga, leib on ka juures. Telkimine on allpool
rusunõlval, hüti kõrval kivil on lausa
kiri "Camping place"
ja vastav nool. Käime Alariga all platse vaatamas, valime paar
tükki
välja (esialgu pole palju konkurente), tuleme üles ja
viime kotid alla. Platsid on veel märjad-lumised, paneme
lapikuid kive alla. Joogivett siin napib, seda saab kas lumest
või siis - nagu hiljem avastame - hüti
veekogumiskohtadest
otse Matterhorni tõusu alguses. Lõunaks teeme
kartulipüreed, kuhu paneme sibulahelbeid. Lisaks kalakonserv,
kuivikud, tee. Kõht saab täis. Telkijaid ikka
koguneb -
meist ülalpool on inglased, allpool - poolakad. Tipu
ümber
põrisevad kopterid, üks maabub ka hüti
taha
väikesele platsile - see on tegelikult ühe abihoone
katus.
Liigume marsruudi algusesse kaljuseina juurde, kus kohe on
esimesed statsionaarsed köied. Ülal kaljul on
jumalaema kuju ja
allpool mitmeid plaate õpetussõnadega nii
pühakirjast kui mujalt. Jürka teeb esimese ronimise.
Osad
laskuvad, kuid mitte tipust - üleval olevat veel palju lund.
Läheme hüti juurde tagasi. Mul on pada kaasas, saan
vett
vihmaveetorust - mis seal vahet! Istume terrassil Päikese
käes, alla telgiplatsidele see enam ei ulatu - Matterhorn
varjab
ära. Terrassil on ka tuttavad venelased - nemad
ööbivad
hütis, soodushinnaga on ca 20 franki öö.
Meie saaksime
oma Austria Alpiklubi
kaardiga ka. All telkide juures teeme
õhtusöögi - tatrapuder lihaga ja tee.
Täna olevat meie B-rühm tõusnud Breithornile! Saame hea uudise
ka olümpialt - Heiki Nabi on saanud kreeka-rooma raskekaalu
maadluses
hõbemedali! Täna õhtul on aga Kanter
kettaheite
finaalis, kell 20:30 algab. Paraku pole siin TV-d. Kuid Alar on
tellinud Eestist ühelt sõbralt "teavitusteenuse" -
saab
SMS-ga iga heitevooru tulemused. Nii me siis elame Matterhorni jalamil
oma mehele Londoni olümpiastaadionil kaasa,
lõpptulemuseks
on pronksmedal! Uinume heas meeleolus. Homme on plaanis teha
proovitõus kuhugi poolele maale.
15. K, 8. august. Ärkame
suht hilja, kella 8 paiku. Ilm on ilus. Standardne
hommikusöök - kohv-tee ja kaerahelbepuder (Einarit ju
pole!).
Kella 10 ajal võtame kerged kotid selga ja liigume esmalt
hüti juurde, siis aga Matterhorni
Hörnli ribi algusesse (10:30).
Esimesed fiks. köied viivad esimesele astangule. Sealt
pööre paremale tagasi ja üles. Head
mõnusad
kaljud. Liigume
3-ses seongus, vajadusel julgestame kas
kaljunukkide või sisselöödud varraste
või šlamburnaelte tagant. Jürka
on reeglina ees, siis - Alar, siis - mina.
Esimese terava
"torni" otsas on ilmavaatlusseadmed ja päikesepaneelid,
sinna
me ei tõuse. Vahepeal
on harjast küllalt kaugel olev lõik, kus
hea astuda. Tornist (turm) kõrgemal
on järsud kaljud - seal on paar jämedamat
fikseeritud
köit, mida me ka kasutame. On ka laskujaid, kuid tipus
käijaid veel ei kohta, teistelgi on veel
proovitõusud.
Ühed
poolakad on Solvay hütti fotoka unustanud - paluvad meil homme
kaasa võtta. Ilm on
ilus, me
ei kiirusta, püüame marsruuti meelde jätta.
Tõuseme umbes poolele maale (ca
3800)
ja pöördume
tagasi. Esialgu pole midagi hullu, meeleolu on
optimistlik. Alla telkide juurde jõuame 17:30 paiku. Samas
laagerdavad ka norrakad - plaanivad ka homme tippu minna. Meie
B-rühm aga laagerdab kusagil all Trockener Stegi
kandis, peame mobiiliga sidet. Täna olevat nendega korraks ühinenud ka C-rühm ja nad tõusid koos Hörnli hüti juurde. Nad
on suutnud 20x optilise zuumiga meid täna Matterhorni
kaljudel tabada, samuti ülevalpool õlalt laskuvaid alpiniste. Saadan sõpradele SMS-e. Õhtusöök
(tatrapuder, tee) ja vara magama!
16. N, 9. august.
Mobiilid on
pandud tirisema kella 3-ks, tulemegi üles. Pealampide valgel
paneme priimused tööle ka pajad tulele.
Kohmitsemiseme kaua,
kella 4 ajal näeme, et suur tulukeste rida on juba suure
terava
torni juures. Liigun üles hüti juurde, Jürka
ja Alar
jäävad veel alla. Jõuan käia
tualetis ning
terrassil vöö peale panna ja köie
välja otsida, kui
kaaslased ka siia jõuavad. Kell 5 oleme esimese astangu all,
paneme seongusse, ca 10-meetriste vahedega,
ülejäänud
köis jääb minu seljakotti. Kasse alla ei
pane. On veel
hämar, kasutame pealampe. On veel hiliseid minejaid,
näiteks
hõimuvelled ungarist. Neil paistab olla tugev juht, kuid
ebaühtlane koosseis. Esialgu hoiame nende taha, kuid
nähes, et
nii me jäämegi sinna loksuma, läheme ette.
Lisaks
saadavad nad meile kive kaela - mina saan vastu kiivrit, Alar saab
lisaks veel kivi vastu käsivart - lööb
korralikult
veriseks. Paraku satume nüüd rajast liiga
kõrgele ja
peame ühel vastikul nõlval alla laskuma. Seal on
liikuv
rusu ja ühel üleminekul pääseb
Alari juurest suur
kivirahn lahti. Meie köit see õnneks kaasa ei
tõmba.
Edasi jälgime tähelepanelikult rada. On juba valge ja
ilm
väga ilus. Kohtame juba esimesi laskujaid - 2 meest olid lausa
harjal ööbinud, nüüd laskuvad alla.
Ka venelased
laskuvad - küsime palju on maad Solvay hütini;
vaatavad meid
ja vastavad et ... teil umbes 1,5 tundi.
Nii ta ka läheb. Enne Solvayd on järsud kaljud,
milledel
ronimine võtab meil aega. Lisaks hakkab
nüüd rohkem ja
rohkem laskujaid teele jääma - sageli peame
pikalt ootama, üle ju ei astu. Siin
on juba päris palju kaljudele kinnitatud polte ja
šlamburnaelu, millede tagant siis julgestame. Kassid paneme
ka kusagil siin alla. Solvay
hüti (4003)
juurde jõuame umbes kell 11:15.
Astume sisse - on puust laud ja pink, 2-kordne nari, mingi koliga
täidetud tagaruum. Siin mahuks ööbima umbes
10 inimest. Poolakate fotokat ei näe. Istume ja einestame
kergelt. Tekivad
esimesed
kahtlused, et kas jõuame tippu. Otsustame siiski edasi
liikuda.
Hüti taga on püstloodis kaljud, kust grupid alla
dülferdavad. Kas siit peab ka üles saama!? Mina
teadsin, et
siin on fikseeritud köied - ülal näen kaljude sees vaid paari
metallvarrast. Üks giid väidab, et jah - siit
minnaksegi
üles, vaadake kasside kriimustusjälgi kaljudel. OK, Jürka
läheb ees ja meie järgi. Edasi
lähevad kaljud juba veidi enam ronitavamaks, kuid
nüüd
takistavad edasiminekut kümned laskujad. Paljud on võtnud kohaliku giidi - maksab see ntx 1177 CHF. Tõuseme
umbes
kõrguseni 4100 meetrit - kell on juba 13.
Hinnanguliselt
oleks
tipuni veel 3 tundi, so. kell 16. Laskumiseks kuluks meil sama aeg, so.
alla saaksime mitte enne, kui kell 2-3 öösel. Kui
just
Solvay
hütis ööbida ei taha. Otsustame
üksmeelselt hakata
laskuma. Ei tee seda kiirustades ja nüüd laskume juba
2-kordse köiega ja kaheksaga. Üks jaapani paar liigub
häirimatult ülespoole. On palju laskuvaid gruppe,
kellega
konkureerime kinnituspunktide pärast. Köiega
laskumisel peab
jälgima, et ikka raja peale jääme,
päris
raskusjõu sihis ka ei saa. Nüüd
lähen ise ees ja
otsin rada. Hörnli hütt ja ka meie telk on kenasti
näha,
kuid minna veel on.
Seekord
rajalt ei eksi ja umbes kell 20 oleme jumalaema kuju all lumel.
Täname mõttes mägede jumalaid,
et kõik ikka õnnelikult lõppes. Mina
eriti pettunud ei ole, jõudsime ju enamuse maast
ära ronida
ja näha, mida see kujutab. Varem peab väljuma ja
parem, kui 2-stes
seongutes. Liigume Hörnli hüti juurde ja laskume
Jürkaga oma telkideni, Alar jääb veel kuhugi
hüti
juurde. Meie lähedal laagerdavad ka 2 tuttavat rumeenia
noormeest,
nad olid Breithornil käinud. Pärivad tipu kohta. Olen
väsinud, panen
priimuse tööle, et esmalt teed keeta, pärast
aga
õhtusööki teha.
Õhtuhämaruses jälgime
tulukesi Matterhorni nõlval - hilised laskujad on teel.
Öösel kuuleme, et ühed lähedal
telkijad saabuvad.
17. R, 10. august.
Magame kaua
- kella 8:30-ni. Ilm on ilus, kopterid juba põrisevad,
toovad
muuhulgas trossi otsas kraami (toitu?) hütti.
Hommikusöögiks jälle kaerahelbepuder
rosinatega,
kohv-tee. Ajame tuttavate norrakatega juttu - nad olid
ikka
Matterhorni tippu jõudnud, laskusid pimedas alla, neid
ilmselt kuulsimegi
südaöösel kolistamas.
Esialgu oli neil plaanis ka Dufourspitzele tõusta,
nüüd kahtlevad. Kell 11:15 on meil laager koos ja
hakkame
alla liikuma, esialgu
tõuseme selleks Hörnli hüti juurde
(11.30). Alar
kiirustab alla, läheb ees minema. Me Jürkaga
lepime kokku, et ootame all Schwazsee
järve ääres teineteist. Jürkal on
täna
põlved valusad, liigub aeglaselt. Ilm on aga väga
ilus,
vastu tuleb palju igas vanuses matkajaid. "Grüetzi"
polegi nii kasutav, ikka "Hai"
vms. Minul võtab
laskumine Schwazseesse
veidi üle tunni. Vahetan all järve
ääres riideid -
panen lühikesed püksid. Jürka saabub ka,
edasi
liigume
koos mööda laia matkarada lääne
poole. Silte ma
eriti ei vaatagi, eeldan, et seda teed mööda saab
alla Zermatti.
Matterhorni
põhjasein on ikka lummav! Teatud kohas tekib mul
väike kahtlus, et kas me ikka õigel teel oleme.
Üks
umbkeelne kohalik mees kinnitab, et saab küll siitkaudu
Zermatti.
Paistab aga, et kõige otsem see tee pole, oleme sattunud "Matterhorn
trail"
peale, mis läbi Zmutti oru Zermatti viib. OK, ma polegi seal
käinud, seepärast liigun hea meelega edasi.
Päris
ülemist laia teed pidi me siiski ei lähe, laskume
Stafelalpist mööda kitsamat jalgrada
Zmutti poole. On
võrratult ilus
maastik - madalad
kadakad ja samblaga kaetud kivimürakad, kohati
vulisevad puhta veega ojakesed, allpool tuleb ka mets -
põhiliselt lehis
(european
larch). Kella 14 ajal jõuame Stafelalp
mägirestorani (2200)
juurde,
kus palju rahvast terrassil istumas. Meie siia kauaks ei
jää,
liigume mööda autoteed allapoole. Tee peal on ka
teetööliste auto, vasakut kätt
jääb üks
juustutehas. Kella 14:45 paiku jõuame Zmutti
tammini
(1973), kus Jürka ja teised juba 5. augustil käisid.
Võimas ehitis! Pärast
loen, et ehitati see 1964.aaastal, tammi
kõrgus on 74 m ja mahutavus - 850 tuhat m3. Teisel
kaldal pahiseb kõrgelt rennist alla vesi.
Jürka
märgib, et täna on tammi taga vett tunduvalt
vähem, kui
5 päeva tagasi. Samas on ka tunnel, kust sõidavad
läbi
autod ja jalgratturid - sealtkaudu saaks Furi tõstukijaama
juurde. Meie ületame
tammi ja liigume nüüd Zmuttbachi
maalilisel vasakkaldal.
Esialgu on väike tõus, siis pidev laskumine. Kohati
on vanad, kiviplaatidest katustega hooned. Pildistan nagu
jõuan. Jürka jääb maha, kuid pole
probleemi, siin
liigub palju rahvast. Varjuline lehisemets ei lase meil üle
kuumeneda, kohati on ka istepingid.
Teatud kohas on ka viit Gorneri
kanjonisse,
kuid seekord sinna ma ei lähe. Kell 15:45 olen
lõpuks all Zermattis tõstukijaama juures, kust 6.
augustil üles sõitsime. Jalad on väga
väsinud.
Liigun läbi rahvarohke peatänava
kämpingusse, olen
seal 16 paiku. Viskan koti maha ja lähen
duši alla -
no on
mõnus! Vahepeal on ka Jürka kohale
jõudnud. Kalle
Tammemäe telk on keset platsi püsti, kedagi pole
küll
kohal. Paneme ka oma telgi sinna kõrvale. Viskan asjad sisse
ja
kiirustan "linna peale", tahan koju nänni osta.
Külastan suveniiripoode ja midagi ikka ostan. Tänaval
pakuvad oma kaupa ka kohalikud talunikud - moosi, veini, juustu
jne. Maitsen mõningaid asju, kuid ostuni asi ei
lähe.
Toitu-juua ostan Coop'ist.
Poed pannakse siin kinni kell 19:00.
Lähen tagasi kämpingusse, vahepeal on ka teised
tagasi.
Kätleme ja kallistame, vahetame muljeid. Kalle Tammemäe ja
Viirmad käisid 7.augustil Breithorni
tipus (4164) ja peale seda Klein
Matterhorni jääpalees. Einar ja Vindid on aga liikunud peale
Trockenerstegi ja Hörnli hüti
külastamist tagasi
Zermatti ja sealt edasi Genfi. Õhtusöögiks
teeme
nuudleid ja teed. Õhtul märkame üllatusega
liikuvaid tulukesi
Matterhorni õla peal - nii kaugele on pealampe
näha!
18. L, 11. august.
Jürka krõbistab juba kella 7 ajal oma
lõputute
kilekottidega. Ka täna tõotab tulla väga
ilus
suvepäev. Päike laagriplatsile veel
ei
paista. Käin pesemas, suur väsimus on ikka sees.
Hommikusöögiks on kartulipuder + lisandid ja
potitäis
kohvi. Ka norrakad (Christofer, Martin,...) on jälle siin,
ajame veidi juttu mägipiirkondadest, annan neile oma
visiitkaardi. Siis pakime jälle seljakotid, seekord peame
kaasa
võtma ka Einari
ning Meelise-Liidia asju. Mina saan labida ja 3 kirkat, teibiga
kenasti
kokkuseotult.
Gaasiballoonid (1 täis ja 4 pooltühja)
jätame siia, ehk keegi vajab. Peremees nõuab meil
veel raha - õige jah, meie
telgist olen ainult mina maksnud 11,20 franki. Nüüd
siis
maksavad ka Jürka ja Alar sama summa. Liigume oma kottidega
raudteejaama, seal võtame SBB automaadist pangakaardiga
piletid
- jälle 95 CHF lugu. Ma võtan ka Jürkale,
tal pole
kaarti. Rongis saame mõnusasti istuma, suured kotid
jätame
kas tamburisse spetsiaalsesse kohta või siis
tõstame vagunis
üles pagasiriiulile. Seekord hammasrattad ei krigise,
ikka allamäge minek. Vispini on veidi üle tunni
sõitu.
Seal läheme läbi tunneli 4. teele ja umbes 15 minuti
pärast tuleb ette Geneva rong. Ka seal pole probleeme
istumasaamisega. Nüüd tuleb juba unekas peale.
Krõbistame süüa - mul on veel
kuivikuid ja
suitsuvorsti. Seekord saame Rhone orgu ja Genfi
järve ümbrust paremini silmitseda. Siin orus on iga
maalapp
ära kasutatud, reeglina viinamarjakasvatuseks - ka otse
raudteetammi kõrval on neid. Pikem peatus
on Lausannes. Jürkal tekib küsimus, et miks siin
rongid nii
vaikselt kulgevad, ei ole kuulda mingeid kolksumisi - kas
rööpavahesid polegi!? Asja uuritakse. Kusagil kella
14 paiku oleme Genfi lennujaamas.
Tõuseme liftiga üles ja suundume tuttavasse
nurgakesse
Prantsuse sektoris. Saabuvad ka Einar, Meelis, Liidia -
kätleme-kallistame. Nad olevat eelmise öö
siinsamas
maganud. Pakime jälle asju, on väikesed toitude
ülejäägid. Paremad palad
sööme ära
või võtame kaasa, vaid mõned pakid
jäävad prügiurnide kõrvale.
Käin ka
Šveitsi münte kulutamas - ostan
jääteed ja
ühe "Heinekeni".
Teeme automaadis
ära lennule registreerumise
- seekord tuleb sisestada pikk, 13-kohaline number - saame pardakaardid
ja pagasikleepsu. Seljakoti kaal on mul 23,8 kg, käsipakil -
ca 10
kg. Anname samas kotid ära, enamus lähevad kohe
läbi
turvakontrolli ootetsooni, värav A10. Ootame, teeme
kõigist
9-st näopildid. Geneva-Munich lennuk väljub
17:10,
lend
kestab veidi üle tunni, kuid pakutakse ikka
süüa-juua -
jäätis šokolaadiga, roosa vein.
Ühelt poolt
näidatakse Genfi järve, teiselt poolt - lumiseid
mägesid. Münchenis
oleme umbes kell 18:30. Siin on juba veidi
jahedam, kuid ikka ilus ilm. Buss viib jaama, seal liigume
päris
pika maa järgmise lennu Munich-Tallinn värava juurde.
Samas
saab automaadist tasuta kohvi, kusjuures on valida vähemalt 6
eri
maitse vahel. Ka sellele lennule viiakse bussiga. Lennuk
stardib
kell 19:45. Seekord pakutakse juustuga leiba ja oma valikul juua.
Võtan seekord kohvi, sest tahan päevikus
mõningaid
päevi järgi kirjutada. Tallinnas maandume kella 23:30
paiku.
Liigume pagasi ooteruumi - seal on juba ees
vastuvõtjad. Olev on meile 4-le (Maila, Meelis,
Kalle, Jürka) ära ostnud
ka Tallinn-Tartu
bussipiletid Taisto reiside viimasele
bussile,
mis väljub kell 23:59, käib läbi
sadama terminalid
ja siin lennujaamas peaks olema 00:30. Pagasit annab oodata
(või oleme ise kannatamatud?),
lõpuks
hakkavad nad riburada pidi tulema. Alar avastab enda
käsipakist paraja kivi, peal kiri Täsch 2012.
Tegelikult
liikus see kivike meie juurde lõpus ka pagasilindil.
Igatahes nalja kui
palju! Kõike seda sebimist vaatab veidi eemalt pealt
kõikemõistva naeratusega Lennart.
Teeme
veel ühispildi ja jätame nägemist. Tartlased
laskuvad alla
bussipeatusse ja jäävad ootama. Buss tulebki
õigel
ajal, on täna pooltühi. Põhilise
sõiduaja
tukume. Minul (ja
nagu hiljem teisedki tunnistasid) on kogu aeg tunne, et
sõidame
allamäge. Maha saame Tartus Maarjamõisa peatuses
veidi enne
kella
3, Jürka sõidab veel edasi. Meie kolmekesi aga
liigume
mööda öiseid tänavaid kodu poole.
Mul on lausa tegu,
et Meelise ja Mailaga nende koduni sammu pidada. Edasi liigun
üksi, mõõdukama sammuga. Kodus
võtab mind esimesena vastu üks vahva
koheva sabaga loomake.
Kalle Kiiranen,
21.08.2012