Mõte teha Ida-Virumaale
rattaga tiir peale mõlkus mu
mõtetes juba terve kevade. Märgusõnad
olid Kurtna
järved, Poruni ürgmets, Narva jne. Ning
küsimus - kas saan ikka otse piki
idapiiri Vasknarvast Narva? Suvised tegemised kujunesid aga
nõnda, et alustasin seda retke alles augusti
2.nädala algul, kui ilmad läksid juba viludaks
(õhutemperatuur päeval +14 kuni +23C) ja
vihmasteks.
Mind see eriti ei seganud, mõnes mõttes oligi
kergem
sõita, ei olnud palav. Kogusin enne (ja ka pärast)
matka infot ja mingi plaan
oli ka,
kuid matka käigus tuli ikka
improviseerida ja kohandada enda liikumist ilmaolude ja
vaatamisväärsuste järgi. Muljed igatahes
ületasid
mu ootusi; näiteks üllatav oli see, et Peipsi
põhjarannikul on vähemalt 30 km liivaranda ja et
kõrge
pankrannik ei ole ainult Ontikal, vaid väga pikalt terve kirderanniku
ulatuses. Narva
kõrge kaldapealne oma bastionide ja parkidega on
muljetavaldav ning vaatamisväärt on ka sealsed
tööstusmaastikud - nii Eesti kui ka Balti
elektrijaamade
ümbrus, Sillamäe linn. Toila park ja Valaste
juga ei vaja
tutvustamist.
Looduslikult ilusad on nii Poruni jõe
ürgmets kui ka Kurtna järvede ümbrus.
1) P, 7.august : Tartu -
Kõrveküla - Aovere - Vara - Koosa - Alatskivi -
Kallaste -
Kodavere - 1. laager Kodaverest veidi edasi Peipsi
ääres
: 74
km
Saan Tartust rattaga minema alles kell
13.30 - eile
sai ju
Märjamaa Folgil (Svaneetia külalised!) käidud ja tagasi jõudsin sealt alles
kell 4.30 hommikul. On soe (+23C) ja päikesepaisteline ilm,
kuid
taevas on juba kiudpilvi - kindel märk tsükloni
liginemisest.
Sõidan mööda Tartu-Narva maanteed, kuid
Aovere ristis
pööran Alatskivile ja Kallastele viivale teele, et
vaadata ka
Peipsiäärset elu. Enne Alatskivi
jääb tee
äärde Juhan
Liivi muuseum. Kella 16 paiku olen Alatskivil -
viimane aeg lõunat süüa. Otse tee
ääres on väike "Kivi kõrts",
kus on ka kirbuturg - väljas on
kõikvõimalikku
vanavara. Võtan snitsli, värskelt hapendatud kurgi
ja
apelsinimahla. Samas peatub ka üks 4-line rattamatkajate
seltskond
- kaks vanemat abielupaari Hollandist. Alustasid Berliinist ja
plaanivad jõuda Peterburgi. Nad võtavad asja
rahulikult,
rüüpavad õlut ja naudivad ilusat
õhtut.
Kõrtsi asjalik perenaine räägib nendega
ladusalt ja
tutvustab piirkonda. Peale sööki sõidan ca
100 m
tagasi - käin vaatamas ka Alatskivi lossi ja parki.
Sealgi on täna palju uudistajaid, tuldud on lausa
ekskursioonibussidega. Siis sõidan Kallaste
poole, enne teen ühe väikese põike
järve poole
viivale tupikteele. Maanteed pidi liikudes aga jõuan sel
retkel
esmakordselt Peipsi
äärde - avastan vahva trepi, mis viib
kõrgelt kaldaastangult alla klibusele rannale. Seal on
väike majake ja paat. Siis liigun Kallaste linna
sisse ja mööda pikka Võidu
tänavat edasi. Elanike
arv on siin veidi üle 1000 ja liigub vaikse
vähenemise
suunas. Käin vaatamas Kallaste
liivakivipaljandeid
ja samas asuvat supelranda. Poisikesed turnivad punasel paljandil ja
liiva muudkui rabiseb! Panga kõrgus ulatuvat kuni 9
meetrini,
kogupikkus aga 900 meetrini. Liivakivist on leitud Devoni-ajastu kalade
kivistisi. Otse panga
kõrval on surnuaed - ikka vene õigeusu ristidega.
Ühes hoovis näen kohalike kalameeste leiutist - "karakatitsat"
- igal talvel toimub siin ka nende sõidukite
paraad.
Teen tiiru ka keskväljakul kohaliku omavalitsuse hoone juures
-
siingi on kalda ääres üks skulptuur.
Kallastel kohtan ka
juba tuttavaid hollandlasi, nad jäävad
siia öömajale. Mina sõidan edasi - algab Jõgeva
maakond. Põikan korraks ühele
järve poole viivale
teele - seal puhastatakse kallast võsast ning tehakse
hakkepuitu. Veidi kehvavõitu ööbimiskoht,
sõidan edasi Kodaveresse,
kus käin sealse
põlise Püha Mihkli kiriku
juures. Istun valge kirikumüüri
ääres pingil ja
püüan kujutada ette, kuidas näiteks 100
aastat tagasi Kodavere
kihelkonna inimesed pühapäeviti siia
jumalateenistusele
kogunesid. Liigun teed mööda veidi maad edasi,
paremat
kätt on avar vaade järvele, samas on ka mingi
turismikeskus
(Terali maaüksus), kus hetkel kedagi ei ole. Uurin veidi
siinset
kallast - on kõrge kaldapealne, kus asub saun, all
kiviklibune rand. Tulen
tagasi maanteele. Sellest krundist veidi edasi läheb
läbi
rohu vaevumärgatav rada järve äärde
- leiangi seal ca 6 meetrit veepiirist eemal võimsa
kaldapaju
varjus vahva koha telkimiseks. Tasandan vaid kiviklibust platsi ja
panen
telgi püsti. Kell on juba 20.
Õhtusöögiks teen
tatraputru ja teed, kõrvale hammustan saia. Olen
poolmagamata
ööst väsinud ning jään
lainekohina saatel
kergesti magama.
2) E, 8.august : Kodavere
- Omedu -
Kasepää - Tiheda - Kükita - Raja - Mustvee -
Lohusuu -
Rannapungerja - Kauksi - Alajõe . 2.laager
Alajõel Peipsi
ääres : 65 km
Nagu ilmateade lubas,
ongi hommikuks tsüklon kohale
jõudnud ja tibutab vihma. Pole mõtet kohe matka
algul
vabatahtlikult ennast märjaks leotada,
põõnan kella kümneni,
siis teen hommikusöögi - kiirkaerahelbed ja kohv. Mul
on
seekord lausa üks pooleliolev raamat kaasas, et halva ilmaga
telgis
lugeda. Kella 13.30 ajal vihm lakkab ja saan laagri kokku panna ning
liikuma hakata (kell 14.30). Tee äärde
jääb Rannamõisa
tuhandeaastane tamm,
mis kohati paigatud ja toestatud. Samas kõrval kasvab tal
pisike
järglane - Millenniumitamm. Käin ka kohalikus Piibumäe
kaupluses toiduaineid varumas. Korralik betoonsild
üle Omedu jõe ja jõuan Kasepää
külla - siin on ju põline vene vanausuliste
piirkond. Muide, Peipsi
Koostöö Keskuse kodulehel
võib leida huvitavaid artikleid selle järve kohta.
Veidi
edasi Kükita (Kikita) külas on valgetest tellistest Kikita
vanausuliste palvemaja,
kõrval otse Peipsi kaldapealsel aga surnuaed, kus ristidel
on
samuti 1 või 2 lisapõikpuud. Raja külas
on vanausuliste
palvemaja puidust.
Mustvee
on juba suurem keskus, sõidan seal piki Pihkva
tänavat;
suur maantee läheb asulast lääne
poolt mööda. Sealses
Peipsi-äärses pargis asub
"Leinava
neitsi" kuju. Mustvee
jõgi
ja sild, samas sadamas on teiste hulgas ka uurimislaev "Limnoloog",
mis
kuuluvat Meteoroloogia ja
Hüdroloogia Instituudile. Mustvees on ka
korralik liivarand, kus praegugi on mõned suplejad.
Kirikuid
on siin lausa 5 tükki, minu tee äärde
jääb
punastest tellistest Mustvee Püha Kolmainsuse Ainuusuliste
Kirik. Mustveest natuke edasi on lõpuks Ida-Viru maakonna
ja Lohusuu
valla
silt! Siin on tee ääres palju
kalamüüjaid,
lisaks pakutakse ka sibulaid, tomateid, kurke, õunu. Umbes
4.
sildi juures ei pea ma vastu ja ostan lõunaks umbes kilose
suitsulatika. Mõni kilomeeter edasi on tee
ääres kena
puhkekoht, teen siin lõunapeatuse. Seekord siis suitsukala,
peale joon õlut. Nüüd kohe kindlam tunne
sõita!
Ilm on ka ilusaks läinud, Päike paistab. Lohusuus
ületan
silla üle Avijõe.
Järgmine suurem jõgi on Rannapungerja;
sealse silla kõrval on päris kena laagrikoht, kuid
on vara
veel õhtule jääda, sõidan
edasi. Teeviit
näitab: Iisaku vald ja Kauksi. Siin lahkun
Tartu-Jõhvi
maanteelt ja pööran Vasknarva viivale teele. Peipsi
põhjarannikul on nii avalikud rannad (kus telkida
loomulikult ei
või), väiksemate mugavustega ja tasuta
telkimisega RMK
(Raadna, Kauksi, Uusküla, Karjamaa) telkimisalad,
kui ka suuremate mugavustega ja tasulised Kauksi puhkekeskus,
Kauksi
telklaager
jms. Käin vaid Kauksi rannas vaatmas -
järvel puhub
keskmine tuul ja on parajad lained. Väga kena koht
suvitamiseks!
Plaanin jõuda Karjamaa telkimisalale, käin enne
veel Kuru
poes Värska vett ostmas. Peipsi
põhjarannikul on väike Alajõe
vald,
kuhu jäävad Uusküla, Katase,
Alajõe, Karjamaa,
Remniku, Smolnitsa ja Vasknarva külad. Käin paaris
kohas
järve ääres vaatamas ja leian enda arust
päris hea koha
ööbimiseks kusagil Alajõe ja Karjamaa
vahelistel
kaldaluidetel suure männi all, teest umbes 100 meetri
kaugusel. Alajõel muide
ongi Eesti kõrgeimad liivaluited - kuni 20 meetrit. Kuigi
Päike hakkab juba metsa taha vajuma ja järvel on
tugev
lainetus, kastan end ikka korraks vette, et higi ja tolm maha pesta.
Siis panen telgi püsti - nii et järve poolt
puhuva tuule eest kaitseb seda liivane vall. Teine vall aga varjab mind
tee poolt. Teen ja söön
õhtust ning poen telki magama.
3) T, 9.august :
Alajõe - Karjamaa - Remniku - Smolnitsa - Vasknarva - Jaama
- Karoli -
Permisküla - Kuningaküla - Gorodenka
(lõuna) - Poruni ürgmets - Eesti SEJ -
Balti SEJ - Narva. Ööbimine suvilas Soldina kandis :
91 km.
Ärkan kusagil kella 6 ajal -
väljas on tugev torm, sajab
ja tuul on suunda muutnud. Liivavall ei kaitse enam nii
hästi
ja telk vabiseb tuulehoogudes. Õnneks sai see
õhtul
otsanööridega puu külge kinnitatud. Panen
üleval
vaid ühe tuulutusava kinni, et küljetuul vihma sisse
ei
pressiks. Tormi vastu aitab nüüd vaid
tõsine magamine. Ärkan
kusagil kella 10 ajal mobiilihelina peale. Väljas on
läinud
rahulikumaks, vähemalt ei saja enam. Rattakott aga on
läbi
ligunenud, selle vihmakatte on tuul ikka kõrvale
lükanud,
kuigi oli nööriga kinni. Panen asjad kokku ja liigun
tuulevaiksemasse kohta, kus teen traditsioonilise
hommikusöögi - kiirkaerahelbed ja kohv. Umbes kell 11
ajal
saan liikuma hakata. Remnikul
on
nüüd lastele mõeldud õppe- ja
puhkekeskus - see
jääb teest eemale. Vahepeal on ilus
männimets asendunud
lehtpuude ja võsaga. Käin tee kõrval
ühe
piirivalve radarimasti juures. Siis algab jälle
männimetsane Smolnitsa
maastikukaitseala
- käin paaris kohas järve ääres -
jälle on
kõrged liivaluited, millede taga kena liivarand. Peipsi
põhjarannikul olevat taolist liivaranda kokku umbes 30 km!
Ojavesi, mis
järve voolab, on aga tume - ju see värv
pärineb
põhjapoolsetest soodest. Liiklus on siin teel
hõre.
Möödun vasakul olevast Jaama teeotsast - ilmselt pean
siia hiljem tagasi tulema, kuna Vasknarvast otse põhja pool
on
Struuga
luht ja jõeharud - sealt otse ei saa!
Lõpuks, kusagil kella 12.30
paiku jõuan Vasknarva
sildini, paistavad ka kirikutornid. Vasknarva prohvet Eeliase kirik on
ümbritsetud kõrge valge
kivimüüriga - siin on ka
nunnaklooster. Nunnad püüavad küll
hoiduda selle patuse maailma ahvatlustest, kuid nagu
lugeda
võib
ja hiljem Kuremäel ise nägin - mobiilid
näiteks on
pühadel õdedel siiski kasutuses. Kui ka arvutid,
siis on nad kadunud hinged! Värava kõrval
on kiri: "Pühtitsa
Stavropigiaalse Naiskloostri Püha Eelija Skeeta 2001".
Hmh, paneb
lausa kukalt kratsima? Hiljem on samuti huvitav lugeda, mida
kirjutati sellest
kohast 1995.a.
ja 2005.a.
Vaatan siin ka mujal veidi ringi - jõe
ääres on Vasknarva
ordulinnuse
varemed. Selle ümber on korralikult niidetud ja hooldatud
jõeäärne, samas on ka kohalikud
majapidamised.
Jõe teine
kallas on juba Venemaa. Käin ka kohalikus pisikeses kaupluses
-
maksta saab isegi siin kaardiga! Püsielanikke pidi siin olema
ca 50,
põhja poole jäävates külades on
neid aga 10-15.
Siis sõidan ca 3 km tagasi
eespoolmainitud teeotsani ja sealt Jaamakülla. Viimaseski on
oma õigeusu
kirik
ning selle lähedal oleval kivil asetsevalt
mälestusplaadilt
võib lugeda, et Jaamaküla (Vihtse) esmamainimine
ajalooürikutes oli 1583.a. Jaama küla
tagumises servas on ka Illuka
Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus
- kohtangi seal teel jalutavat mustanahalist noort meest. "Hai!" -
"Yes!".
Edasi on Karoli ja Permisküla. Kui viimasesse
jõuan, hakkab
sadama. Lähen sealsesse
puhkekülla
varju alla - ongi aeg lõunat pidada. Siin
räägitakse vene keeles ja tuntakse end seotud olevat
pigem
jõe paremal kaldal oleva riigiga. Nii ma siis
söön
seljankat, seinal on Vene lipp, Keskerakonna plakat ning "na menja
smotrjat mudrõje glaza Putina i Medvedjeva...".
Supp aga on hea
ja ka siin saab maksta kaardiga. Vihm jääb
järgi,
liigun edasi. Enne lahkumist vestlen ühe vanema mehega, kes
puhkavat siin
terve suve. Mainib, et see on mitte Narva, vaid Narova jõgi.
Vepsa keeles tähendavat see küngast. Muide,
väga huvitav
artikkel "Narva
jõgi. Hoiualadega jõed Virumaal 2"
on Keskkonnaameti kodulehel, koosatajad Anne-Ly Feršel ja
Eva-Liis Tuvi. Edasi tulevad Kuningaküla ja Gorodenka
(Punamäe). Viimases on
piirivalvekordon
ja ka teisel pool jõge on näha
vene piirivalveradareid. Okastraate, liivaribasid ja patrulle siin ei
leia,
piiri jälgimine käib tänapäeval
ikka radari abil.
Kenad
jõeäärsed luhad, mitmes kohas istuvad
kalamehed.
Edasi läheb ainult kitsam tee
Puhatu
looduskaitseala ja Poruni (Boroni, Borovnja -
tähendab künnivagu vene k.) jõe suunas.
See tee ristub kohe alguses laia metsasihiga, kus kulgeb 330
kV-ne kõrgepingeliin-
selle üks ots algab ilmselt lähedalasuva Eesti SEJ
jaotlast, teine aga jõuab muuhulgas ka Tartusse, Ilmatsalu 5
omasse. Umbes 500 m enne Poruni jõe silda on
tõkkepuu
-
autoga tulijad edasi ei saa. Mina lähen muidugi edasi ja leian
silla juures üles Poruni matkaraja
alguse - seal on isegi lõkkepuud ja infotahvel. Samas
laagrikohas on kunagi olnud metsavahi talu, praegu on näha
vaid
selle lagunenud vundamenti. Umbes 1,5 km laudteed piki Poruni
jõe
kallast kulgeb tõesti ürgses metsas, kus
tumedaveelisele
kõrgete kallastega jõekesele on kohati langenud
suuri
puid, kaldal aga kasvavad kõrged laanesõnajalad.
Lukustan
ratta ühe puu külge ja liigun piki väga
libedat laudteed Narva
jõe poole. Meenub Ray
Bradbury "Kõuekärgatus"
;
loodan, et mina liblikale peale ei astu. Ja ma olen ju "omas ajas".
Laudtee lõpeb, siit edasi Narva jõeni on ca 5 km,
teisele poole parkimisplatsini aga on 600 meetrit! Lähen
siiski
sama laudteed pidi ettevaatlikult, lühikeste sammudega
astudes,
tagasi. Siin pidi kasvama eriline samblaliik - sulgjas
õhik (Neckera pennata)
- ühel puutüvel arvangi nägevat seda.
Ilveseid ja
karusid seekord ma ei näe, kuid ... kas ka vastupidi?
Vaadata
on palju, kuid seekord ma väheke kiirustan - kell on juba 16
ja
tahan veel täna õhtuks Narva jõuda.
Ületan silla üle
Poruni jõe ja liigun mööda teed edasi Puhatu
soostiku ja Krivasoo
poole.
Kriivadeks
nimetatakse siin sooseljandikke - piklikke künkaid soos.
1944.a. veebruarist juulini olid siinkandis kõvad
lahingud, tasub lugeda näiteks Arvi
Aaslo mälestusi. Ka Vabadussõjas toimusid siin 1919.a. hilissügisel ägedad lahingud. Metsatee peale on kohati puistatud
jämedat killustikku
ning hiljutisest vihmasajust tekkinud vihmaveelombid. Kumbki neist ei
meeldi rattameestele just eriti. Kusagil
siin on ka 2. lukustatud tõkkepuu. Kahel pool teed
on aga korralik mets, mis vaid Krivasoo kohal läheb
kiduramaks. Seal
on ka
värsked kuivenduskraavid ning tee kõrval
hiiglaslikud
puuvirnad. Tee läheb
laiemaks (näha, et hiljaaegu on siin suured masinad
sõitnud), ilmuvad jälle elektriliinid, on
isegi üks alajaam. Porine
ristmik - siin tuleb liikuda paremale Narva jõe suunas,
vastasel
korral satutakse otse kaevanduskarjääridesse.
Üle
hõreda võsa näengi kaugel hiigelsuurt
ekskavaatorit töötamas. Järgneb
tüütult sirge ja porine tee - jõuan
jälle 330 kV liini alla, sealt aga kulgeb põhja
poole kohati juba kitsas
asfaldtee, mis viib jahutusvee kanali äärde. Siit on
juba
hästi näha Eesti Elektrijaama kahte
valge-punasetriibulist
korstent. Tee kulgeb piki kanalit, üle mille lähevad
jämedad torud (gaas?), enne elektrijaama aga on sild
tõkkepuuga, kõrval valvuriputka. Viipan Narva
poole,
mulle avatakse tõkkepuu (kuigi rattaga saaks ka
kõrvalt
mööda). Siit Narva on umbes 25 km. Pean pea kuklasse
ajama, et uudistada Eesti
Elektrijaama 250-meetri kõrguseid korstnaid,
kõrgepingest särisevat jaotlat ning hiigelsuurt
korpust. Nagu
lugeda võib,
lähevad siin Eesti
suurimas elektrijaamas (max võimsus 1615 MW)
lähiajal lahti
suured renoveerimistööd. Siit edasi Narva poole
läheb
juba korralik lai maantee, mida mööda
sõidavad
töötajaid vedavad bussid ja
sõiduautod. Selle tee
äärde jäävad
ka
hiigelsuured tuhaplatood ja settebasseinid. Samas tee kõrval
künkal on mälestusmärgina roheline kahur,
meenutamaks
1944.a. siin
sõdinud 2. ja 8. vene armeed.
Vanem ja väiksem
Balti
Soojuselektrijaam (max võimsus 765 MW) asub otse
Narva külje all, maantee läheb
ka sealt mööda - vasakut kätt
jäävad elektrijaama
korstnad ja hooned, paremat kätt aga kanal ja tuhaplatood.
Kusagil enne seda on teeristil ka uhke skulptuur
"Energia" ja kiri "Balti Elektrijaam". Kunagi
olnud 6
korstna asemel on ka siin vaid 2, seevastu aga püstitatakse
Eesti Energia poolt tuhaplatoodele tuulegeneraatoreid (need
on juba kaugelt näha) - ikka puhtama
keskkonna nimel.
Ja seda olevat ka tunda - näiteks konni ja toonekurgi on
palju.
Kusagil kella
19 paiku olen Narvas;
korrastan väheke oma välimust,
pühin ka rattalt suurema pori maha ja sõidan
üle
raudtee-viadukti Vahtra tänavale, kus ühe korrusmaja
2-toalises korteris elavad mu lähedalt sugulased - polegi neil
külas käinud. Täditütar Irma on
teinud väga
maitsva õhtusöögi ja hoolitseb emalikult
minu eest.
Kõigepealt saadetakse mind muidugi dushi alla, mida teen hea
meelega. Poja Vitaliga on meil ühishuvid - ta
töötab
infotehnoloogiafirmas Datagate.
Ööseks sõidame Irma abikaasa Alekseiga aga
nende Soldinas asuvasse
suvilasse, kus peremees kasvatab tomateid, kurke jms., samuti on tal
seal paar mesitaru.
4) K, 10.august : Narva
linnaga tutvumas. Narva - Pähklamägi -
Narva-Jõesuu - Udria pank
- Sinimäe - Sillamäe
- Päite (Türsamäe) pank -
3.laager Päite
pangal : 78 km.
Hommikut sööme
Alekseiga suvilas, siis sõidame linna,
kus ta teeb mulle lausa linnaekskursiooni - kõigepealt oma
endises
töökohas Kreenholmi
Manufaktuuris. Viimane lõpetas
töö juba novembris
2010, sellele vaatamata on ka praegu
sissepääs kiipkaardiga. Kuulus see mõnda
aega rootslaste Boras
Wafveri ühele tütarfirmale,
pankroti äärel olles aga müüdi
kinnisvarafirmale Narva
Gate OÜ - viimane
plaanib sinna rajada meelelahutus-
ja ärikeskuse.
Põgusalt otsides leidsin selle kohta paar artiklit: Tanel
Mazur - 9.apr. 2009 Eesti
Päevaleht "Tekstiilitähe aeglane kustumine"
(siis loodeti veel päästa vabrik pankrotist), Heimar Lenk - 11.nov. 2010.a.
Õhtuleht "Hüvasti, Kreenholm, roheline saar!"
("...Uskumatu, et
Kreenholmi manufaktuur võidakse pankrotti lasta!...").
Töötas ju seal 1857.a.
Ludwig Knoopi poolt asutatud vabrikus parimatel aegadel kuni
14 000 inimest. Hetkel
käivad seal suured lammutustööd, vaid mingi
väike
tsehh pidi veel tegutsema. Endisel
töötajal on muidugi väga kurb seda
kõike vaadata.
Jalutame ka silla peal - Kreenholm asub ju ka saarel - Eestipoolne
jõeharu on hetkel väga vähese veega ja
hästi on
näha selle kivine astanguline säng (siin ongi
tegelikult Narva
kanjoni maastikukaitseala). Põhiline
osa veest läheb ilmselt venepoolset haru pidi, kus on ka Narva
Hüdroelektrijaam (tudengitena käisime 1975.a. seal
ja mujal ekskursioonil), nüüd kuulub see Venemaale.
Kevadeti aga pidi
ka vasakpoolne jõesäng veest
pulbitsema.
Väljume Kreenholmi territooriumilt ja vaatame üle Narva
kaldapealsel asuvad vaatamisväärsused
- bastionid, pargid, mälestusmärgid. Hea
ülevaade ja lausa virtuaalse tuuri võimalus on Narva Muuseumi kodulehel.
Kohe siin lähedal on "Rootsi
lõvi", mälestamaks 1700.a.
Vene ja Rootsi vägede vahelises lahingus
hukkunuid
sõjamehi. Jalutame ka all, puhtal ja
rohelisel jõekaldal,
kus jõe keskel oleval poolsaarel on kenad ümara
võraga kaldapajud. Narva paremkaldal, vene poolel,
kõrguvad
Jaanilinna
linnuse müürid, eestipoolsel kaldal silla
juures on kõrgel kaldapealsel aga kuulus Hermanni
linnus. Ilm on ilus, Päike paistab. Käime
vaatamas Aleksandri
Suurkirikut, mis ehitati 1881-84 ja
pühendati 1881.a. atendaadis tapetud Vene
keisrile Aleksander II-le. Ka selle rajamisel olid
eespoolmainitud suurärimehe Knoopi rahad mängus.
Kirik sai sõja ajal kannatada ja
ega seda ka hiljem sihipäraselt kasutatud. Taastamist alustati
1990.a.
ja see töö käib siiamaani, nagu seestpoolt
näha on.
Seejärel külastame Hermanni
kindlust - selle siseõu on
üllatavalt avar. Lähipäevil toimub siin
etendus -
mängitakse läbi ajaloone lahing Rootsi ja Vene
vägede
vahel; ühed telgid on juba püstitatud.
Kindluseõuel on
ka tolleaegne kahur - mortiir
ehk müüser.
Kindlusevallilt on väga hea vaade alla Narva jõele
ja
teisel kaldal olevale Jaanilinna paarilisele. Müüri
ääres on millegipärast ka 2 suurt tornikella
ja ... üks Lenin.
Sõidame edasi Raekoja kanti ja sealt jalutame Victoria
bastioni
ja Pimeaia kandis. On hea vaade sillale, kus praegugi on
piirijärjekorras ootavate sõidukite rida. Omaaegne
Narva
vanalinn olevat olnud täiesti võrreldav Tallinna
omaga (Suur
Hermanni torn isegi ju mõlemal!), kuid pommitati 1944.a.
vene
lennuväe poolt mõttetult puruks, säilinud
on vaid mõned
tolleaegsed majad Koidula tänaval. Iseenesest väga
elitaarne
elamupiirkond - avarad vaated, varjulised pargid!
Sõidame
tagasi Vahtra tänavale, ka ilm läheb pilve ja hakkab
sadama.
Ongi aeg lõunat süüa. Peale
lõunat aga juhatab
Aleksei mind Pähklamäe (kus talviti on
muide ka Narva suusarajad)
kergliiklusteele, kust ma saan
otse Narva-Jõesuusse viivale maanteele. Siingi on
jõekaldal
üks suur rist - mälestusmärk 1700.a.
lahingus hukkunud
vene sõjameestele. Natuke maad edasi on
teeäärsel
postamendil roheline koloss - kuulus vene tank T-34.
Kusagil kella 16.30 paiku jõuan Narva-Jõesuusse.
Kena suvituslinn, kuid ilm kipub jälle väga
sügiseseks -
taevas on pilves ja puhub vilu tuul. Käin sellegipoolest
rannas
vaatamas, satun juttu ajama ühe pensionäridest
abielupaariga, kes rannavärava juures istuvad.
Naine muretseb, et kas ma ära ei külmeta.
Uhked
sanatooriumid, puhkekodud, spad ja hotellid, samuti eramajad kena
männimetsa
sees. Narva-Jõesuu
tänavate paigutus on väga
korrapärane, nagu joonlaua järgi tõmmatud.
Mina liigun
siin piki mereranda, mööda Vabaduse ja Koidula
tänavaid,
lääne poole. Narva-Jõesuu piiril aga on
tee
ääres Meriküla
(Šiškini) mänd e.rahvakeeli - Musumänd, mille
küljes lehvib hulgaliselt linte - ikka noorpaaridelt. Kuulus vene maalikunstnik Ivan
Šiškin olevat aga omal ajal siinkandis
viibinud ja oma maalide motiive leidnud. Siin algab ka Udria
(Utria) maastikukaitseala
- näen, et kõrge pankrannik ei ole ainult Ontikal!
Lukustan
ratta puu külge ja käin mööda
varjulist rada ka all
mererannas - liivane on! Siinkandis toimus 1919.a.
Vabadussõjas
Eesti poolele oluline Utria
dessant.
Edasi aga liigun rannikust kaugemale,
Tallinn-Narva maanteele ja sealt Sinimägede
poole. Viimaste ümber toimusid 1944.a. suvel verised lahingud,
kus Saksa armeegrupi "Narwa" väed peatasid tükiks
ajaks
pealetungivad Leningradi rinde väed. Eks mõlemal
poolel
sõdis ka eestlasi, rohkem muidugi saksa poolel. Ka minu
emapoolne sugulane Evald Oder langes seal. Aga Sinimäed ise on
Eesti mõistes tõesti mäed (tegelikult 3
mäge)
- vähemalt Narva poolt tulles ei saa neid märkamata
jätta - sõjalis-strateegilises mõttes
hea koht
kaitseks. Teeviida juures pöörangi vasakule
üles
Sinimäe keskuse poole - annab pressida! Üleval
mäel
asub Vaivara
vallamaja, tagapool aga Vaivara
Sinimägede muuseum, mis nüüd
õhtul on juba kinni.
Vaatan veidi ringi ja sõidan
tagasi alla maanteele, et liikuda veel täna edasi Sillamäele.
Viimane on kurikuulsa
auraga linn - siin toodeti aastatel 1946-1989 salajases
numbritehases uraani,
mida olevat
kasutatud esimeste vene tuumapommide valmistamiseks.
Algusaastatel kasutati selle tehase ehitusel kriminaalvange,
tehasetöölised ja insenerid toodi Venemaalt. Eesti
keelt ei
kuule seal naljalt ka praegu. Tänapäeval tegutseb
seal haruldasi
muldmetalle (tseerium, lantaan, neodüüm,
praseodüüm jt.), aga samuti nioobiumi ja
tantaali tootev ettevõte Silmet,
mille enamusosalus hiljaaegu müüdi
USA firmale Molycorp. Pöörangi
Geoloogia
tänavat
pidi linna ja satun 9-korruseliste punastest tellistest elumajade
rajooni, sealt aga kulgeb keskuse suunas lausa jalakäijate
puiestee, kus õhtuti toimub "narodnoje guljanije"
ja minagi oma
rattaga sõita söandan. Pargist alates aga avaneb
teistsugune Sillamäe, kus domineerivad valge ja roheline -
valged
1940-50-ndate aastate stiilis hooned ja rohelised
puud-põõsad
ja lilleklumbid. Linnavalitsuse hoone ja alla mere poole kulgev uhke
trepiga Mere puiestee on ka siin. Sillamäe oli ju 19.sajandil
populaarne suvituskoht. Teisel pool Sõtke
jõge ja paisjärve on aga kolmas
Sillamäe - tehased ja sadam. Ühe
järjekordse vihmasaju ootangi seal ühes varjualuses
ära. Pean edasi liikuma, kui ma just siia, Sillamäe
vabatsooni piirile telki ei taha panna. Kuid
nüüd kodus võtan aga päris siira
huviga kätte A.Hvostovi
"Sillamäe passiooni".
Narva-Tallina
maantee pealt pööran varsti paremale Päite
küla
poole. Ilm on jälle ilusaks läinud, ida pool
on Sillamäe
soojuselektrijaama korstende
kõrvale õhtupäikeses tekkinud vikerkaar.
Tee
keerutab seal Päite küla talude vahel ja siis
hargneb. Kumb? Üks naine tuleb parajasti rattaga vasakpoolsest
ja
ütleb et mere äärde pääseb
just seda pidi.
Sõidangi soovitatud suunas. Pinnasetee kaob kõrge
rohu
sisse, kuid rattaga saab ikka läbi (NB!
Oluline läbipääsutee...)
Mingi talukoht, kus
tehakse heina. Siit läheb põhja poole
jälle korralikum
teelõik, mis viib kruusase, piki rannikut kulgeva maantee
peale. Siin algab juba Päite
maastikukaitseala ja Toila
vald. Meri paistab ja kui minna umbes 100 m üle
heinamaa edasi (Päite
e. Türsamäe) pangale, on näha ka
Sillamäe sadama muuli. Hästi on näha ka
hiigelsuuri hõbedasi Sillamäe
sadamamahuteid
(ammoniaakväetised!). Kusagil sealkandis peaksid asuma ka radioaktiivsete
jäätmete hoidlad. Otsin pangal
ühe metsatuka taga heinamaal
tee poolt varjatuma koha (2,5-3 km Päite ninast), kuhu samal
ajal paistab
õhtupäike. Kell on juba 20. Püstitan sinna
oma telgi ja teen õhtusöögi.
Imetlen enne
magamaheitmist läbi avatud telgiukse
päikeseloojangut.
5) N, 11.august
: Päite - Voka - Pühajõe - Toila
- Ontika - Valaste -
Järve - Jõhvi -
Pannjärve (lõuna) - Kurtna järved.
4.laager Kurtna
Suurjärve ääres : 72
km.
Ärkan täna varem -
kella 7 ajal. Ilm on ... paljulubav.
Lääne pool on rannikul näha
kõrgemat valget
hoonet, ilmselt endise NL piirivalve vaatluspunkt. Peale
traditsioonilist hommikusööki (kiirkaerahelbed, kohv)
liigun mööda kruusateed Voka poole.
Aeg-ajalt
püüan piiluda üle panga,
et leida kohta, kus sellest pilti teha. Kohati on näha
rohukamaras
murdejoont - üle selle ei maksa astuda! Kukkumist oleks siin
oma
40 meetrit. Paljudes kohtades on alla loobitud igasugust
rämpsu,
sh. vanu autokumme. Vokast alates on juba asfaldtee, mis viib
Pühajõele. Põikan korraks Pühajõe
kiriku
juurde. Enne Toilat, Pühajõel on teede hargnemine -
parempoolne läheb otse Oru parki, vasakpoolne aga ringiga,
enne on
ca 12% kurviline laskumine ja tõus Pühajõe
orus.
Loomulikult valin viimase. Toilas
liigun aga mööda Mere puiesteed paremale,
kuni jõuan Oru pargi
väravasse, kus postidel istuvad karud ("õiged"
karuväravad on idapoolse sissekäigu juures). Seal on
ka pargi
kaart ja infotahvel. Pühajõe ürgorus asuva
Oru
pargi ja suurejoonelise
lossi rajas aastatel 1897-1901 Peterburi kaupmees Grigori
Jelissejev. 1917.a.
emigreerus viimane Prantsusmaale, loss ja park jäid
unarusse. 1935.a ostsid kolm eesti töösturit
Jelissejevilt
lossi ja pargi ning kinkisid president Pätsile
suveresidendiks. Loss hävis II maailmasõjas
täielikult,
kuid 105
ha suurune park on tänasel päeval
hästi hooldatud.
Mööda varjulist pargiteed jõuan
Pühajõe
kõrgel vasakkaldal, Lipumäe veerel oleva valge
paviljonini,
kust avaneb uhke vaade alla Pühajõele ja
paremkaldal
olevale pargile. Lipumäega on seotud mitmeid
legende
Põhjasõja ajast ja siin toimus 1700.a. ka verine
lahing
rootslaste ja venelaste vahel. Seejärel käin vaatamas
Saksa
sõjaväekalmistut - askeetlik rohune plats
kolmekaupa
asetatud ristidega. Suur lihtne rist ja kiviplaadid enam kui 2000 Saksa
sõjamehe nimega on merepoolses servas, tagapool asuva
astangu
serval on roosihekk. Laskun mööda teed alla Toila
randa ja
sadamasse - sealt aia äärest läheb teerada
üle silla
ning tõuseb mäkke. Oru pargi põhilised
vaatamisväärsused ongi tegelikult
Pühajõe
paremkaldal - salapärane grott ja avar vaade merele,
Nõiamets, Lossiplats, lilleklumpide, purskkaevude ja valgete
piiretega vaateplatvorm, Hõbeallikakoobas. Muljetavaldav on
pahklike tüvedega pärnapuiestee. On ka teisi
külastajaid. Laskun Jelissejevi kivi juurest alla
Pühajõe orgu ja jõuan
lauluväljaku juurde -
seal käivad mingid ettevalmistustööd (Oru pargi Promenaad 2011 ?).
Väljun pargiväravast ning sõidan
teeristile, kus on
teeviit Valaste joa (11 km) ja Ontika poole. Enne seda teeristi on
teeäärse hõbepaju kõrval
kividest laotud paat.
Toilas käin veel kohalikus kaupluses ning einestan
bussipeatuse varju all.
Edasi kulgeb asfaldtee jälle
kõrge
pankranniku läheduses, kohati on teeserv järsakust
vaid 5-6 meetri kaugusel!
Siin algab juba Ontika
maastikukaitseala.
Natuke peale kella 13 jõuan Valastele - seal on lausa
turismikompleks - suur parkimisplats, kohvik, hostel. Joa juurde saab 2
trepi kaudu ja seal on uudistajaid teisigi. Vaateplatvormile ei saa -
see on suletud
eelmisest aastast alates. Et head pilti saada, poen
võrede vahelt läbi ja laskun keerdtreppi pidi
allapoole. Valaste
joa kõrgus pidi olema 30 meetrit
(võrdluseks - maailma kõrgeim, Angeli juga
Venezuaelas on 979 meetrit). Hiljaaegu olevat aga siinkandis
leitud uus,
25-meetrine juga.
Kuigi piki rannikut on veel
vaatamisväärsusi küll, jätan need
edaspidiseks ja liigun mööda maanteed
Kohtla-Järve ja
Jõhvi poole. Teetöödel pole siin rahaga
koonerdatud -
Kukruse ja Kabelimetsa kandis on uhked mitmetasandilised ristmikud,
kergliiklusteed ja paar jalakäijate sildagi.
Kohtla-Järvele
ma ei satugi, küll aga Jõhvi. Sõidan
piki Rakvere
tänavat, peale raudteed aga pööran vasakule
Pargi
tänavasse, kus asub 2005.a. sügisel oma uksed avanud Jõhvi
Kontserdimaja. Võimas!
Mina aga liigun linnast välja,
mööda Vasknarva viivat
maanteed - seal käivad just suured
asfalteerimistööd.
Eesmärgiks on jõuda täna
Pannjärvele ja Kurtna
järvede juurde. Pannjärve teeristil
pööran vasakule
- Pannjärve Tervisespordikeskuseni (kus talviti toimub Estoloppeti
üks etappe, Alutaguse suusamaraton) on siit ca 4 km. Siin
käivad ka kõvad parandustööd -
tee kõrvale
paigaldatakse jämedaid veetorusid ja seda kuni
Pannjärve liivakarjäärini.
Ka spordikeskust
arendatakse - ühte maja just soojustatakse ja pannakse uut
katust. Siin
avati
hiljuti ka Alutaguse
Seikluspark.
Astun sisse tuttavase kohvikusse - olen hetkel ainus
külastaja.
Aeg ongi lõunat süüa - palun kenal
näitsikul tuua
pastaroa ja mahla.
Väljas on jälle järjekordne vihmahoog, ootan
ka selle
veel ära.
Vaatan stardipaika, liigun piki rollerirada edasi-tagasi.
Üks
mees küsib osavõtlikult, et kas olen eksinud. Ei,
seda
mitte! Vestleme
pisut ja etterutates - me kohtume temaga ka järgmisel
päeval,
Illuka vallamaja juures. Mina sõidan mööda
liivast
teed karjääri poole ja sealt mööda
karjäärijärve idakaldal asuvat teed pidi
Kurtna
järvesid otsima. Käin korraks ka
Liivakarjääri
suure järve ääres. Siia tulevad
ka kohalikud orienteerujad - neljapäevak ju! Kurtna
järvestikus
paiknevat 30 km2-sel alal kokku 40 järve (!), matkarada
kirjeldab
neist 11. Rattaga kõikjale ei saa, valin mõned.
Satun
kõigepealt Ahnejärve
juurde (nr.6)
- selle põhjapoolses otsas on kena laagrikoht, paraku on
siia
prahti jäetud. Seejärel jõuan pisema
võsastunud
kallastega Haugjärve
(nr.5) juurde. Niinsaare järve juures asuvat
samanimeline puhkekeskus.
Mina aga sõidan natuke maad tagasi ja otsin üles Kurtna
Suurjärve (nr.10)
- selle kitsama osa idakaldale viib liivane metsatee. Kõrgel
kaldal kasvavate mändide vahel on avar ja ilus laagrikoht, on
vanu
lõkkeasemeid. Hetkel kedagi
siin ei ole ja panen oma telgi püsti. Ilm on ilus,
Päike
paistab soojalt ja peegeldub silmipimestavalt ka veepinnalt.
Kastan end korraks ka sisse - puhas
karastav vesi. Seejärel söön
õhtusööki.
Õhtupoole käivad ühed noormehed siin
autoga,
võtavad anumatesse vett ja sõidavad minema. On
rammestavalt vaikne ja mõnus õhtu. Päike
loojub
kusagil kella 21 paiku.
6) R, 12.august : Kurtna
- Konsu - Kuremäe - Jõuga - Iisaku - Rannapungerja
(lõuna) -
Lohusuu - Mustvee - Pataste - Aovere - Kõrveküla -
Tartu : 138 km
Ka täna ärkan kell 7 - sellel matkal esmakordsel
jaheduse
pärast (seni olen oma õhukeses magamiskotis
lühikestes
maganud ja külm ei ole olnud). Ilmselt niiskusest -
järvel on
udu. On juba tunda sügise hõngu. Teen
traditsioonilise
hommikusöögi (kiirkaerahelbed+kohv), pakin asjad ning
liigun
mööda teed Raudi teeristile, sealt aga
mööda
maanteed edasi Kuremäe poole. Ilm on vaikne ja sombune. Kuremäe
klooster
asub mäe peal, nagu nimigi ütleb ja selle
sibulakuplid on
siitpoolt ka läbi hommikuse udu kaugele näha. Kell on
umbes 10. Vasknarva
maanteelt on kloostri juurde umbes 500 meetrit. Enne seda on kohalikud
turistilõksud. Lukustan ratta parkimisplatsi
kõrval oleva
metallpiirde külge ja lähen kloostrivärava
juurde.
Parajasti on siia jõudnud ka üks matuseseltskond -
kadunukese kirst kantakse kirikusse, et siis
jumalasõnaga
nagu kord ja kohus ta siit ilmast ära saata. Värava
kõrval oleval sildil on piltkirjas, et keelatud
on siseneda lühikestes riietes, meestel - peakattega, naistel
- pükstega, ei tohi pildistada ja mobiiltelefoni kasutada.
Pikad
püksid mul juba on, juba hommikuse jaheduse tõttu.
Jalutan kloostrihoovis, kus nunnad teevad hommikusi toimetusi. Aga mis
ma näen - otse kiriku ees räägib
üks nunn
mobiiliga, matuseseltskonnas aga on ühel vormikal naisel
küll
must seelik, kuid see on lausa mini! No ju siis need keelud on
"paindlikud" - ilmselt ei soovita, et kohalikke pildistatakse - see on
igati arusaadav! Teen
mõned võtted kirikuhoonetest, kuigi nii
lähedalt on
raske kõrgeid hooneid tervikuna kaadrisse saada. Ja ega siin
ainult naised ole, nägin ka pika musta hõlsti ja
habemega
meesvaimulikku. Väljun kloostrist, teen veel tiiru tahapoole
bussipeatuse
juurde (siitpoolt ei ole paraku kupleid näha - puud on ees) ja
siis
allika juurde.
Sõidan tagasi maanteele ja
seal tagasi Raudile. Siinsamas tee ääres on ka Illuka vallamaja
- kohtan seal sama toimekat meest, kellega eile Pannjärvel
juttu
ajasin. Raudi teeristilt läheb maantee ca 13 km
Jõuga
poole, kus olevat ka ilusad
järved.
Plaan on täna õhtuks Tartusse jõuda,
aitab selleks
korraks. Jõugal, Jõhvi-Tartu maanteel
näitab teeviit
"Tartu 105. Jõhvi 25". Hindan, et kusagil 5 tundi
kulub.
Ilm on vilu - taevas on pilves ja tuul vastu. Panen kiivri
alla
puhvi, et pead mitte külmetada, veel ühe
spordisärgi
selga, kuid jalas on ikka lühikesed rattapüksid.
Iisaku, Kauksi,
Rannapungerja. Viimases teen jõeäärses
laagrikohas
lõunapeatuse - kiirnuudlid, tee jms. Hakkab vihma tibutama;
seekord ei lase ma end sellest häirida, peab ühe
soojaga saama
Tartusse. Mustveest sõidan seekord mööda
ja ka
edaspidi liigun mööda suurt maanteed:
Metsaküla,
Kääpa, Pataste. Vihma tuleb juba korralikult ning
möödasõitvad "rekkad" kallavad mind veel
täiendavalt veepilvega üle. Panen rattal tagumise
vilkuri
tööle - ilm on küllalt hämar.
Tegelikult on tugev
tunne, erilist väsimust ei ole. Paar lühikest
puhkepeatust
siiski teen, hammustan bussipeatustes varju all olles juustu ja
halvaad. Igavere, Vedu, Kobratu, Amme jõe sild, Aovere rist,
Kõrveküla. Siin saan juba üle minna Raadi
kergliiklusteele
ja linna siseneda - kell on 18. Veel väike tiirutamine Tartu
tänavatel
ja olengi kodus. Õigel ajal - ka järgmisel
päeval on jahe ja sajune.
PS. Nende ridade koostamise käigus leidsin, et üks
noorem mees teeb
parajasti rattaga Eestile tiiru peale ja on veel teel.
Äratundmisrõõm tuttavatest kohtadest.
Jõudu talle! Arvata
võib, et taolisi rattaga teelolijaid on Eestimaa pinnal
veel.
Laiast maailmast rääkimata - naases just
äsja tagasi ka Fuji-mees.
