Svaneetia 2010

Sissejuhatuseks

    3 aastat tagasi asi ebaõnnestus ja midagi jäi hinge kipitama. Vahepeal käis Svaneetias mitu Eesti matkagruppi - Einar Kivisalu (2008), Valdo Kangur (2008 ja 2009) ning infot kogunes. 2009.a. suvel käisime Einari jt. Koomaklubi inimestega mägimatkal Tjan-Šanis ja see õnnestus hästi. Kuid Svaneetia-unistus jäi, vaid konkreetsed eesmärgid muutusid - võlusõnadeks said "Tetnuldi" ja "Laila". Kuna tippudele kulub ikka enam aega ja reeglina neid möödaminnes ei tee, sai matkagraafik seekord ka lõdvem planeeritud. Kui Tetnuldi kohta oli infot piisavalt, siis Svaneetia aheliku ja Laila kohta kohta eriti mitte, isegi venelastel puudusid kirjeldused. Kurusid on seal raskusega 1A-st kuni 2B-ni, kuid aruannetest leidsin vaid ühe viite 1988.aastast ja mõned fotod, samuti kaarte. Seega kujunes nagu kaks etappi - Tetnuldiga seotud ja Svaneetia ahelikuga seotud. Ka Einar tahtis uuesti Svaneetiasse, kuid tema marsruut oli teistsugune, "Lekzõri risti" kandis, kus ma olin juba varem 2 korda käinud. Ainult Tetnuldi oli meie ühine eesmärk. Tegime talvel koos ühise laagri Käärikul Rae talus, kus käisime suusatamas (-23 C) ja saunas, uurisime kaarte ja vaatasime koos filmi "Svani", mille Olev oli kusagilt internetisügavustest hankinud. Huvilisi oli kokku 11-12 ja nii me seal kahte lehte jagunesimegi. Meie grupp sai 4-liikmeline (Kalle Kiiranen, Jüri (Jürka) Vilismäe, Ennike Teppand ja Pille Teppand), Einaril - 7-liikmeline. Välja- ja tagasisõit said planeeritud meil lähestikku, kuid siiski eri päevadele. AirBalticu Riia-Tbilisi-Riia lennukipiletid võttis Einar meile kõigile märtsi keskel üle interneti ära, maksis virtuaalkaardiga. Sealjuures oli ka tõrkeid - esialgu süsteem lihtsalt tõrkus, siis meie 4-lisele grupile sai ta nii piletid kui ka airBalticu (Mondial) reisikindlustuse, kuid enda 7-lisele grupile seda kindlustust enam teha ei õnnestunudki ja nad võtsid IHI Bupa mägikindlustuse kogu reisi ajaks. Viimase lasime teha Jaan Künnapi gruppidega jälle koos, kusjuures tänavu oli see 9 krooni odavam kui eelmisel aastal - 53 krooni päev. Käisime Rannamõisas jääd ronimas (14.märtsil olime kõik 4-kesi), paar korda ka Jaan Künnapi treeninglaagrites Karulas - 15-16.mail (siis oli ka Einari grupp) ja 26-27.juunil. Valdolt saime häid nõuandeid Tetnuldi osas (mitte jätta tõusu suve lõppu, kui hari muutub jäiseks!), samuti võtsin Skype teel ühendust kohaliku matkajuhi Mihailiga. Leppisime temaga kokku, milliseid teenuseid vajame, milliseid mitte, ka hinnad ütles ta ära. Varustusest: enamuse toiduainetest plaanisime osta Tbilisist tuttavast Goodwill Hypermarketist ja ka Mestiast. Vaid mõned toiduained otsustasime võtta Eestist kaasa: omatehtud lihakonservid, piimapulber, kartulipuder, kuivikud, jõujook. Menüü koostas Ennike, apteegi pani kokku Pille ja remondikomplekti - Jürka. Telgi osas oli algul 2 varianti - kas 2 kahelist või 1 neljane - valisime viimase variandi ja võtsime kaasa Ennikese-Pille fiiberkaartega "Husky". Priimustena oli kaasas 2 Primuse Omnifueli, pottidena aga sama firma põhjaaluse radiaatori ja seest teflonkattega Etapowerid (2,1 ja 2,9 liitrit) - see kulutus õigustas end, vesi läks hulga kiiremini keema. Padadele tuli vaid ise sangad panna, neil endil on kaasas vaid "näpitsad". Kuna oli ette näha ööbimisi lumel, võtsime kaasa ka väikese Fiskarsi lumelabida. Tehnilisest ühisvarustusest oli kaasas kaks 50-meetrist köit, 5 jääpuuri ja karabiini, mõned köiejupid ja slingid. Teavitasin meie reisist ka Eesti välisministeeriumit ja Eesti saatkonda Gruusias. Viisadega sel korral õnneks muret ei olnud - Eesti kodanik saab viisavabalt Gruusias viibida 360 päeva, ainult pass peab kaasas olema.

1. E., 12.juuli. Viimane hommik kodus enne matka - Päike paistab, tuleb jälle palav päev, juulikuus on päeval olnud 30-34 kraadi. Helistab Valdo - on just Norrast tagasi jõudnud - soovib head matka. Käin veel poes jooki ja toitu tee peale kaasa ostmas. Kella 11.30 paiku tuleb Viki, ta juba eile helistas, et tuleb meid ära saatma. Ootame koos väljas - seal on vähemalt õhku. Meid saatma tuleb ka Mirja. Kella 12 paiku vurabki maja ette Toivo Laane must "Volvo", Ennike, Pille ja Jürka on seal juba peal. Kõik 4 suur seljakotti mahuvad auto avarasse pagasiruumi. Toitsil endal on muidugi traditsiooniline must ülikond seljas ja lips ees. Viki teeb Ravila 68 ees meist veel mõned ühispildid ja kell 12.10 stardime. Esialgu Valka, sealt tuttavat teed pidi Valmiera ja Riia poole. Tee peal tuleb meelde, et lipp ununes maha! Ehk saame tee peal, näiteks Tbilisis saatkonnast. Peatusi me ei tee. Riia lennujaamas oleme kell 16. Viime kotid ooteruumi, Toivo läheb kohvi jooma. Kui tagasi tuleb, anname igaüks talle 300 krooni ja Toivo kiirustab tagasi sõitma, tal algab õhtupoole vahetus. Sööme kaasavõetud toitu, kaalume kotte - minul on see näiteks 32 kg. Pakime asju ümber, teeme käsipakid, nii et vaevata saame seljakotid 20-22 kg-sed. Teistel on seljakottidele kaitsekotid, mina seon vaid rihmad nööriga koomale. Kella 18 paiku läheme oma lennu nr. BT722 registreerimisjärjekorda. Üllatus-üllatus - samas on ka Einari grupp, ise on nad lõbusas meeleolus. Einar vastab minu lihtsameelse küsimuse peale "et kus nad siis veel peaksid olema". Eile oli ette antud väiksem lennuk ja nad olid viimasel hetkel maha jäetud. Ööbisid airBaltic'u kulul uhkes hotellis Riia kesklinnas ja praegugi lähevad einestama vastavate vautšerite eest, kutsuvad meidki. Nii et loodetavasti sõidame täna üheskoos ikka Tbilisi. Ja eile õhtul just jalgpalli MM finaali (Hispaania-Holland) ajal Meelis Vind helistas, et nad on just-just lennuki peale minemas...Peale registreerimist ja kottide pagasisse andmist käimegi 2. korruse restoranis söömas - valime puuvilju, mahlu ja kokteile umbes 12 lati eest näo kohta, maksame ikka vautšeritega. Siis jälle ootamine. Muide, lennujaama läänepoolses otsas on õhk hulga jahedam. Kella 19.30 ajal läbime turva- ja passikontrolli, siis sõidame bussiga lennuki juurde. Selgub, et sama lennukiga sõidab Tbilisi ka sealse Eesti saatkonna töötaja Martin, kes teab hästi Valdot, teab ka seda, et meie grupid sõidavad Gruusiasse (kirjutasin ju!). Lennuk väljub ikka tavapärase pooletunnise hilinemisega, kella 20.45 ajal. Istume Jürkaga kõrvuti, akna all istub veel üks noormees. Selgub, et üks Gruusia meeskoor sõidab koju - võtavad peagi laulu üles. Kohe kuulda, et koolitatud hääled. Kas see nüüd kõigile (näiteks väikestele lastele) meeldis, kuid vähemalt meil läks reis hulga lõbusamalt. Loeme veelkord ajalehes "Sirp ja Vasar" 1982.a. (!) ilmunud Kuldar Sink'i juttu "Svanide maa Svaneti"- mul oli kaasas see väljalõige. Riia-Tbilisi lennu peale kulub keskmiselt 3,5 tundi ja lennuk maabubki Tbilisi lennuväljale südaööl, kella 24 ajal. Väljas on loomulikult juba pime. Kohalik aeg on 1 tund ees (edaspidi siis kohalik aeg).

2. T., 13.juuli. Tbilisi lennujaamas läbime rutiinse passikontrolli, saame küllalt kiiresti kätte ka oma pagasi. Satun jälle Martiniga saatkonnast juttu ajama, küsin kas neil mõnda väikest Eesti lippu laenata on. Lubab vaadata, annab oma visiitkaardi. Einari grupp on ka samas, Einar annab mulle igaks juhuks sini-must-valge lindi. Liigume alla ootesaali, kus vähe inimesi. Vahetame eurosi-dollareid laride vastu, see aga läheb väga aeglaselt. Edaspidi anname aeg-ajalt osa rahast ühiskassasse, finantsministriks on Ennike. Siis läheme oma teed - otsime väljas takso, et sõita linna ja leida mingi odav võõrastemaja, kus öö veeta. Üks eratakso võtabki meid 25 lari eest peale. Saame kõik 4-kesi sinna, 3 kotti mahuvad taha pagasiruumi, 1 on taga istujatel süles. Taksojuht küsib, kas soovime 20-, 30- või 40 larist (inimese kohta) ööbimiskohta. Valime odavaima - ta viib meid suure tee ääres oleva inetu 2-korruselise betoonpaneelidest maja juurde, mille ees on ... tuuleveski. Käib sees rääkimas - saab küll, ütluse järgi 20-25 lari eest. Viime asjad sisse, taksojuht aitab ka. Annan talle lubatud 25 lari. Luugi taga istub unine naisterahvas, kes meid 2. korrusele juhatab ja toa kätte näitab. Vaadates, et meie grupis 2 on naised, peab ta tarvilikuks anda veel teine tuba. Mõlemas on 2 voodit ja paar kappi. Võõrastemaja on räämas, koridoris lae all elutsevad ... pääsukesed. Kükk-käimla ja pesemiskoht on koridori lõpus. Aknad on lahti, väljas lõõtsub jahedam tuul. Maksan grupi peale 40 lari. Käime pesemas ja seame end magama. Jääme ikka ühte tuppa - mina ja Ennike magame voodites, Pille ja Jürka - põrandal oma mattide ja magamiskottide peal. Tuul lõgistab riivis ust, väljast maanteelt kostab möödasõitvate autode müra, allkorrusel keegi räägib kõvasti. Oleme aga väsinud ja tuleb hea uni.
Silmad teeme lahti 7 ajal, kuid põõname edasi, kuni 9-ni. Pakime siis asjad kokku ja lahkume. Liigume maanteele bussipeatusse. Päike juba kõrvetab. Teeme kindlaks, kummal pool Tbilisi üldse on. Autod vuravad mööda, üks väiksem buss peatub ka, kuid on liiga täis. Peatan ühe takso - sellel on pagasiruumis gaasiballoon - ei mahu! Teine takso on Opel Vectra - sinna mahume. Algab hoogne sõit eht Gruusia stiilis. Piirkiirus olevat linnas 80 km/t, kuid kohati läks sellest kõvasti üle. Pidev eraldusriba on siin ilmselt illustreeriva tähendusega, põigeldakse ühelt sõidurealt teisele, aeg-ajalt signaalitades. Juht viib meid raudteejaama ja võtab sõidu eest 20 lari. Raudteejaam on kõvasti muutunud, võrreldes 2007. aastaga - allkorrusel on suur supermarket, piletikassad on kõrgemal korrusel, kohati veel ehitustööd käivad. Liigume koos seljakottidega kassade saali ja seisame piletijärjekorda. Õhtusele 22.30 Tbilisi-Zugdidi rongile on kupeepiletid endiselt 12 lari, kuid paraku pole ühtegi vaba 4-list kupeed. Saamegi siis 2 + 2 piletit eri kupeedesse. Viime oma seljakotid pakihoiuruumi, mis asub kusagil perrooni all "katakombides". Kuid kõik on korrektne - 20 lari ja saame isegi käsitsi kirjutatud kviitungi. Täpsustame ka, et me tahame kotte välja võtta kella 21.30 paiku. Siis läheme linna peale, kaasas vaid kerged kotid. Jaamahoone ees saame jälle eratakso peale, kus juhiks vanem mees. Viib meid Goodwilli hypermarketisse, mis asub Tbilisi äärelinnas, Didi Digomi linnajaos. Goodwill ei tundugi enam nii suur, kui esimene kord. Taksojuht Valiko annab oma mobiilinumbri, on valmis meid ka pärast sõidutama. Goodwillis me kõigepealt sööme kohalikus kohvikus lõunat, kuna kell on juba 14. Võtame suure pitsa ja mahlad, hiljem ka mineraalvett. Söök läheb 4 peale kokku maksma ca 64 lari. Ostukeskusesse sisenemisel tuleb oma kotid hoiukappi anda. Käime 2 käruga ringi ja saame kõiki toiduaineid, mida tahame. Vaid suhkru-soola-maiustuste ostmise jätame Mestiasse. Vorsti laseme lõikuda sobivateks tükkideks ja vaakumpakenditesse panna. Siin on meeldivalt jahe. Otsin ka gaasiballoone ja mobiilile kohalikku kõnekaarti - ei ole. Helistan Valikole - ta saabubki ca 15 minuti jooksul. Sõidame tagasi kesklinna poole, et leida üles matkatarvete kauplus "Mogzauri", mille aadressi sain Leonilt - tükk aega otsime, kauplusesilt on teise nimega. Seal on küll gaasiballoone, kuid 220 grammine keermega balloon maksab 26 lari =182 krooni! Ei, nii kallist küll ei võta. Mis firma oma, ei fikseerinud. On ka läbitorgatavaid gaasiballoone, kuid need meile ei sobi. Jääme siis bensiini peale. Vahepeal helistan saatkonda Martinile - lippudest olevat neil vaid 1 suur ja sealgi värvid veidi valed. Loobume sellest. Selle asemel otsime taksojuhi abil turul üles koha, kus müüakse kohalikke kõnekaarte - üle Eesti helistades on kõneminut kuni 50 krooni. Sealjuures otsustab taksojuht sinna kohale sõita ülikitsast tänavat mööda, kus ühel pool on müügiletid, teisel pool autod. Tihti on sentimeetrite mäng ja siis ka sõidetakse näiteks teise auto küljepeegel kõveraks. Võtame ühe Geocelli kaardi 20 lari eest, kaasas on ka juba avatud koodid. Taksojuht õpetab, kuidas kaarti aktiveerida. Kontrollime, helistades talle - töötab! Kaart ise on muide Jürka mobiilis ja see lülitub tal aeg-ajalt "ise" sisse. Siis sõidame raudteejaama, kus annan taksojuhile 40 lari. Viime toidupakid alla pagasisse. Seejärel käime vaatamas ka allkorrusel asuvat supermarketit - selgub, et ka sealt oleks kõik toiduained saanud. Hiljem ostamegi sealt rongi peale kaasa mineraalvett, mahla jms. Viidame nüüd aega vaksalihoones kohvikus, mis on pooltühi, vaid paar igavlevat politseinikku on ka. Selgub et terves majas pole vett, kohvi ei saa. Võtame siis jäätised. Jürka laseb saata koju SMS-e. Kella 21 ajal võtame alt "katakombist" välja oma pagasi, pakime ümber ja tõuseme üles perroonile. Zugdidi rong on ees, meil on vagun 9 ja nagu mainitud, oleme kahes eraldi kupees. Meile Jürkaga satuvad naabriteks kaks naist ja laps, Ennikesel ja Pillel on ka 2 naist. Kuni rong seisab, on kupees võimatult umbne, kuid nagu sõitma hakkab, tuleb sisse värskemat õhku. Ilmselt pandi konditsioneerid siis tööle, sest aknad on ju kinni, vaid koridori oma saime lahti. Ajame veidi oma naabritega juttu - noor naine lapsega ja ilmselt vanaema sõidavad ka Zugdidi. Kobime Jürkaga siis ülemistele naridele ja saame isegi magada.

3. K., 14.juuli.  Rong saabub Zugdidi kella 6.30 paiku, see ongi lõpp-peatus. Maha tuleb veel üks 5-liikmeline matkaseltskond, selgub et tšehhid. Kohe on meil jaol ka taksojuhid, kes oma teenuseid pakuvad. On valmis meid 4-kesi 150 lari eest Mestiasse viima. Ei torma otsustama, vaatan veidi ringi. Taksojuhid on siiski viisakad, taanduvad ja jäävad ootama. Ühineme siiski tšehhidega ja saame kaubale ühe Ford Transiti juhiga, kes nõustub meid 9-kesi koos kottidega 200 lari eest kohale viima. Juht küsib tankimisel ka raha - annangi 70 lari. Ees on umbes 140 km mägiteed. Tee peal võetakse peale veel inimesi. Tuttav Inguri HEJ tamm ja veehoidla ning söögikoht. Seekord viimases ei peatu. Ajame juttu ühe sõjaväelasega (Saža Hari külast) - ta kirub et välismaale minekuks peab suure summa maksma, et kas see on siis demokraatia. Ei saa aru kellele peab maksma...ja mis puutub siia demokraatia. Teeme ka peatuse, käime narsaaniallikal. Kohati käib kõva tee-ehitus - see tuleb nüüd raudbetoonist. Dolra jõe kohal teeb Zugdidi-Mestia maantee väikese haagi seda külgorgu pidi ülespoole. Teisel pool Inguri orgu aga peaks just siinkohas olema see koht, kust saab Laila poole tõusta, mingi tee on seal isegi näha. Mestiasse jõuame kella 12 ajal. Keskväljakul olev 2007. aastast tuttav omavalitsuse hoone on lausa varemetes - käib kõva kapitaalremont. Üldse, nagu hiljem tähele paneme, käivad Mestias ja mujalgi suured ehitustööd, ju siis on kusagil rahakotid avanenud. Meie bussi vastas on mitu naist, kes küllalt agressiivselt pakuvad majutusteenust. Meil juba on ööbimiskoht, tšehhid aga tahavad juba täna asulast kuhugi välja liikuda; nad olevat käinud Kazbekil ja nüüd lihtsalt puhkavad. Helistan Mihailile, ta tuleb 10 minuti pärast. Sama auto viib meid tema kodu lähedale, Senaki tänava algusesse. Annan autojuhile ülejäänud 130 lari ja täname.
Senaki 8-s on kaks eluhoonet, meie saame 2-lised toad ühe hoone 2. korrusele, kus on ka avar rõdu. Teises majas, kus elab ilmselt pererahvas, saame käia sooja duši all - milline mõnu! Veidi nuputamist oli dušikraanidega. Sealse maja ukse kõrval kasvavad jändrik õunapuu ja viinamarjad, teisel pool treppi aga õitsevad floksid. Maja taga on väike aed, kus kasvab kartuleid ja köögivilju ning samas teeb Miša isa just kohalikku puskarit (chacha, araq). Võimas pada on tulel, jahutusvesi jookseb läbi ja midagi juba tilgub. Lähtematerjaliks olevat siin leib, õunad jms. Viinamarju siin selleks ei kasutata - mägedes need ei valmi. Tualett on väljas - kükkpeldik, kus vesi jookseb pidevalt peale, aga valgustust ei ole. Vesi ja elekter olevat siin aga tasuta. Miša plaanib ehitada ka sauna. On kaks koera - suur karvane kaukaaslane ja väiksem peni. Esialgu hauguvad meid, kuid siis saavad sõbraks ja hiljem isegi turvavad meid. Pakutakse lõunasööki, mis on väga maitsev ja rikkalik. Muuhulgas on ka matsoonit, mis meenutab meie hapupiima. Svaanid oskavad maitsvaid asju teha lihtsatest asjadest - näiteks üks tume ollus, mille nime me ei suutnudki meelde jätta, olevat tehtud juustust ja ... peedilehtedest.
Seejärel käime linna peal poes - ostame suhkrut, soola, samuti halvaad ja vähikeste-kompvekke. Einar on saatnud SMS-i, et bensiiniga on probleeme; nad siiski said ühest garaažist ja läksid äsja marsruudile. Ka Miša kinnitab, et bensiini oleks pidanud võtma Zugdidist, olevat mulle kirjutanud. Käime siiski Stalini 18 (jah, on selline tänav siin ja ka Gori linnas) ühes garaažis ja saame oma 5 liitrit kätte. Tuleme tagasi, nüüd vaja käia veel piirivalves registreerumas. Sinna sõidame Miša vana Willisega. Piirivalve asub lennuvälja kandis, Mestiatšala jõe vasakkaldal. Enzar Muškudiani seal enam ei tööta, kuid on mitu meest, kes meid mäletavad. Osalesid 2007.a. meie abistamisel "Tsanneri väravate" juures, kus Viki kukkus ja käeluud murdis. Sõbralik suhtumine, küsivad meie plaanide kohta. Mul on kaasas grupi nimekiri ja marsruut nii vene kui inglise keeles, samuti passide koopiad. Kirjutavad meile välja gruusiakeelsed piiriload kuni 29.juulini ja need peame pärast tagastama. Svaneetia ahelik pole piiritsoon, Tetnuldi ümbrus aga küll. Tetnuldi ja Gestola tipud on Mestiast kenasti näha; muidugi kui selge ilm on.
Väljas on vahepeal tugevasti sadama hakanud - jookseme vihmakeepe peal hoides masina juurde ning sõidame tagasi Miša juurde. Nii pidi siin iga päev peale lõunat sadama. Saadan Einarile SMS-i, et meil kõik korras. Õhtuks sadu lakkab. Katsetan hoovi peal priimuseid - et kas seedivad seda bensiini - esialgu ikka töötavad. Ajan Mišaga samal ajal juttu - ta pole rahul nende presidendi plaanidega - et Svaneetias antavat välisinvestoritele roheline tee ja kohalikud jäetakse kõrvale. Räägin, et Eestis oli sama lugu, kuid ega rahata midagi ei tee. Saaks teha ju ka ühisettevõtteid või siis kohalikud ikka kaasata ettevõtlusse. Muutused on osale rahvast ikka valulikud.
Õhtusöök on kella 20 paiku. Annan Mišale üle ka kingitused -  pooleliitrises plastpudelis "Vana Tallinna" ning mälupulga. Alkoholist ta eriti lugu ei pea, kuid arvutiasjadest küll - samas söögitoas on tal Valdo kingitud  laptop, mida päris hoolega kasutatakse nii Miša kui ta vendade poolt. Pakime seljakotte homseks minekuks. Miša pakub meile Valdost maha jäänud varustust - gaasiballoone, pikki lumeankruid, matte jms. Võtame igaks juhuks 2 gaasiballooni. Ennike ja Pille jagavad samal ajal toiduaineid kottidesse. Lepime kokku, et homme tuleme kell 6 üles ja kell 8 on ärasõit Ušgulisse. Pidi tulema üks mees oma autoga ja tahab sõidu eest 200 lari. Adiši külla, kuhu algul plaanisime osa varustust ette viia, ei saavat - vihmad olevat tee ära viinud ja isegi hobustega seal raske läbi pääseda. OK, seega tuleb võtta 12 päeva toit-kütus kaasa, ülejäänud jätame siia. Tubades on korralikud pehmed voodid, kus tuleb ülihea uni. 

4. N., 15. juuli. Äratus kell 6.00. Taevas on selge, vaid metsastel mäenõlvadel laiutavad udulaamad. Kuked kirevad - täielik maaelu idüll. Tetnuldi (Valge Mägi) ja Gestola paistavad selge ilmaga siia hästi. Pererahvas on ka üleval, kella 7 paiku sööme hommikut. Toit tuuakse "meie maja" söögituppa. Kohv, kuum (?) piim, tomatisalat sibula, pipra ja tilliga, pannkoogid moosiga. Saadan Miša laptopiga ka paar e-maili Eestisse. Maksame Mišale 150 lari ja jätame ülejäänud pererahvaga nägemist, Miša ema õnnistab meid. Juva suhari! Auto olevat ees, kell 8 lähemegi oma kottidega sinna, Misa tuleb ka kaasa. Õhk on veel värske ja jahe. Sõidame Mestiast välja Žabeši suunas, et siis tõusta Ugviri kurule (1922 m) ja laskuda sealt alla Inguri orgu ja edasi liikuda Ušgulisse. Kohe algul, otse Mestias tee kõrval on üllatavalt sügav kanjon. Natuke maad edasi teeme peatuse narsaaniallikal. Mäenõlvalt avanevad ilusad vaated Mestiale ja tagapool on nüüd näha ka Ušbat. Autojuhiks on tüsedam mees, kes olevat töötanud piirivalves ning osalenud ka meie 2007.a. päästeoperatsioonil. Ugviri kurult laskub tee alla Borgeši külla, kust saaks ka Adiši orgu, kui seal tee korras oleks. Meie sõidame edasi mööda Inguri orgu, mis on väga metsane ja minu üllatuseks kitsas, kohati lausa kanjon. Samas sõidab ka teisi džiipe turistidega, isegi üks õigeusu papp on nende hulgas. Teeme peatuse - kõrgel mäel on näha tagasihoidlikku kirikut - see on Gruusia ühe tähtsama pühaku Kvirike kirik (St. Quiricus , Lagurka, ehitatud 1112.a.). Kella 10.30 paiku oleme Ušgulis. Peatume silla juures, siis sõidame üles mäe peale, kuhu parajasti ehitatakse uut kohvikut turistidele. Saame sinna jätta oma seljakotid, et teha ring Ušguli peal. Kohal on 7-8 meest, sh. ka kohalik külavanem. Teisel pool jõge kõrgel künkal on ka tornid - olevat legendi järgi kuninganna Tamara suveresidents (11-12. sajand!). Ennike olevat eelmine kord siin olles sinna üles roninud. Käime all töötava kohviku juures, siis liigume mööda kitsast ja kohati sõnnikuga kaetud külatänavat. Tänaval jalutavad ka sead, kusjuures nende põrsad on triibulised nagu metsseal. On näha üksikuid inimesi, tehakse ehitustöid või lihtsalt koristatakse. Unustan end käigu pealt lilli ning liblikaid vaatama ja astungi nii värske lehmakoogi sisse. Pole hullu - ojakesi pesemiseks on piisavalt. Liigume tagasi oma seljakottide juurde, Miša ja autojuht on ikka seal, ajavad juttu. Annavad meile närimiseks mingit kohalikku rohtu, pidi kõhule kasulik olema. Sätime end valmis ja kell 11.45 hakkame astuma mööda ülemist teed Šhara suunas. Ka mitmed autod sõidavad sinnapoole. Möödume ka Lamaria kirikust - arvasin, et see on kusagil kõrgemal. All ongi tugev sild, kust saame Inguri paremkaldale (orogr.) , liigumegi edaspidi seal. Päike ei kõrveta ja seljakotid on ka normaalsed. Autotee jätkub mõnda aega ka Inguri paremal kaldal, siis kaob, ilmselt läheb see allpool vesisele jõelammil, kuid me liigume ülevalpoole. On mitmeid radu ja kohati vulisevad ojakesed. Jõelamm laieneb, meie liigume veidi kõrgemal. Šhara pool on tumedad pilved, müristab. Kell 14 hakkab sadama. Teised on tõusnud liiga kõrgele rohunõlvadele, mina olen allpool. Leian head telgikohad, teised tulevad ka sinna ja paneme kiiresti telgi püsti, saame siiski veidi märjaks. Ootame telgis umbes pool tundi, vihmahool on väike vahe, saame teha lõuna. Nuudlisupp, leib, juust, tee, pähklid. Viimaseid krõbistame juba telgis. Magame seal kella 18-ni, ilm läheb õhtuks jälle ilusaks, kuigi ümberringi tiirutavad ikka pilved. Kella 19 ajal teeme õhtusöögi: makaronid lihaga, küüslauk, kakao. On palju tüütuid kihulasi ja sääski. Magama läheme 20 paiku, pannes mobiili kella 4-ks tirisema.

5. R., 16. juuli. Äratus kell 4.00. On veel hämar, taevas paistavad tähed ja Jupiter (Jürka oli asja uurinud). Matka ajaks oleme tellinud täiskuu, kuid seda näidatakse täies ilus südaööl, kusagil kella 23 ja 3 vahel. Tegutseme esialgu pealampidega. Hommikusöögiks teeme riisihelbeid rosinatega, kõrvale kalakonserv, joogiks kas kohv (Jürka, Kalle) või tee. Kalakonserv siiski täna veel ei lähe. Minema saame kell 6.00, kui on juba valge. Liigume piki Inguri jõe lammi, kus on teerada ja kohati isegi autojälgi. Jõelamm on kohati väga soine. Šhara liustikuni me siiski ei lähe, enne seda, kell 8 hakkame tõusma rohunõlvadel ülespoole. Rohi on kõrge ja märg, saapad ja püksid saavad märjaks. Ning kui bahille ei ole, valgub vesi mööda püksisäärt ka saapasse ja teeb need seestpoolt märjaks. Ma pärast kallasin neist lausa vett välja. Siit moraal: ka rohunõlvadel tasub bahillid panna!!! On mitu astangut ja kohati on Ušguli kenasti näha. Kella 11 paiku teeme lõuna - mustikakisell, juust, vorst, tee, kuivikud. Oleme Karetta aheliku kahe lõunapoolse külgaheliku vahelises orukeses. Käigusuunas paremal, Šhara pool on tumedate rusunõlvadega ahelik, vasakul - roheline ahelik. Esimese taha jääb Šhara liustik, viimase taha - lihtne Lõuna-Halde kuru ja Karetta tipp (3700). Ojakesed vulisevad siin mitmel pool. Tegelikult oleks võinud juba varem siia orukesesse tõusta, pidi olema kaks teed - laugem ja pikem ning järsem ja lühem. Ja varasemad grupid, kes tulid Šhara liustiku poolt, ületasid ilmselt selle tumeda aheliku. Piirkonna kaart kurude leidmist eriti ei aita. Kell 12.30 liigume veel tunnikese edasi, kuni algavad juba rusunõlvad ja moreenvallid. Taevas tõmbub pilve, hakkab tibutama. Telk üles! Leiame hea laagrikoha uhke astangu peal, vaid vesi oli ca 200 meetri kaugusel. Käin moreenvalli peal luurel (ca 40 minutit kokku) - seal pole häid laagrikohti, vaid lumi ja moreenid. Ahelik on pilve sees, kuru ei õnnestu näha. Laskun alla, kell 18.15 hakkab tugevasti sadama. Leon oli Mirja kaudu palunud talle helistada. Side siin on, helistangi talle kohaliku kaardiga. Tervitan ja ütlen, et oleme juba Ušgulist kõrgemal Inguri orus. Loodetavasti kohtume 4-5.augustil Kutaisis. Õhtusöögi teeme kella 19 ajal - riisihelbed, tee. Magama läheme 20.30.

6. L., 17. juuli. Äratus kell 4.00. Reeglina ronime Ennikesega esimestena telgist välja ja paneme priimused tööle. Taevas on peaaegu selge, tipud on näha. Kohati on vaid kiudpilved, mis pole just hea märk - tsükloni serv. On veel jahe, Ušguli tuled paistavad. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder, kalakonserv, kohv-tee. Kuna saapad on eilsest rohus kahlamisest seest märjad, panen kahed sokid, nende vahele aga kilekotid. Minema saame kell 6.05. Tõuseme mööda parempoolseid (orogr.) vanu moreene  ülespoole, kohati on juba lumelaamad. Jõuame sama kivi juurde, kuhuni ma eile õhtul luurel käisin, seal algavad juba lumeväljad. Lumi on külmunud, seepärast paneme kassid alla. Liigume sealt kell 6.45 edasi - Podaroki kuru paistab kenasti, Ušgulit aga enam mitte. Tegelikult on siin kaks kuru - käigusuunas vasakpoolne (Podarok 1) on pikema ja laugema lumise visanguga, parempoolne (Podarok 2) aga lühema ja järsemaga. Mõlemal on näha lumekarniise, kusjuures Podarok 2-l on see väga võimas. Lisaks on seal näha kivivaringute jälgi. Podarok 1-l on lumise visangu pikkus umbes 200 meetrit, kalle ca 20-35 kraadi, kohati on kaljusaarekesi. Kurude vahel on kaljune hari, kurudest paremal aga on ilmselt Lõuna-Šhara tipp. Paneme siin ka vööd peale, köit esialgu veel välja ei võta. Sikk-sakitades tõuseme lumenõlval, Päike juba sulatab seda. Umbes 2/3 tõusu peal, kust libisedes saaks juba pika liu, teen ettepaneku panna tugiköis. Jürka on valmis seda üles viima, lähebki ilma kotita, teised ootavad kaljusaarel. Jürka on köie kaljunuki külge kinnitanud, kuid jääb igaks juhuks sinna, kuna kinnituskoht polevat kõige kindlam. Hakkame žumaariga ükshaaval tõusma: Pille, Ennike, Kalle. Naised liiguvad köie kinnituspunktist edasi paremale kaljudele ja jäävad ootama. Kurusadul on siinsamas, kuid seal on lumine karniis. Jürka tuleb ka oma kotiga alt, tõmbame köie sisse, puhime ära ja liigume ka kaljudele. Tõusul kurudevahelistele kaljudele on vastik rusu, mis kipub alla libisema ja koos rusuga ka meie. Inguri oru poolt tõuseb udu, Halde pool on veel selge ja seal paistabki võimas liustik ja jäämurd. Kell 11.40 oleme kõik Podaroki kurul (2A, 3620 m). Sööme kuivatatud aprikoose, ise oleks tahtnud ehk ka midagi magusat. Käime Jürkaga piki kaljust harja ka Podarok 2 sadulal, kus pidi olema tuur. Ongi - ja roostes konservikarbist leian tuurikirja aastast 1988 !!! Kiievi spordiklubi "Arsenal" matkagrupp S.Štšerbaki juhtimisel. On ka spordiklubi märk. Seega, 22 aastat pole siin keegi tuurikirja vahetanud - eks nüüd siis teen seda. Näeme, et teine kuru on ikka väga võimsa karniisiga, sealt oleks olnud probleeme üles saamisega. Kuid laskutud siin on - kalju ümber on räbaldunud köis. Halde liustiku poole laskumine on siit laugem kui Podarok 1-lt. Me läheme siiski tagasi Podarok 1 poole ja laskume sealt mööda lauget (20-30 kraadi) lumenõlva alla. Otse all on kaljuastang, sellest saame alla vasakult. Lääne pool on näha ilmselt Lõuna-Halde kuru sadulat. Halde liustiku ülaosas on jäämurd, me hoidume laskumisel liustiku vasakusse äärde. On veel vaade mõlemale kurule ka Halde liustiku poolt. Enamjaolt on siin lumeväljad, ülespoole jäävad tumedad silekaljud ja rususaared, lausa liustiku servas on aga võimsad kaldalõhed, mis takistavad liustikule minekut. Kella 13 paiku teeme ühel rususaarekesel lõunapeatuse - supp ja tee. Vett peame tegema seekord lumest, millele vaid lisame kaasasolevat vett. Liigume edasi üle lumise õlakese (otse all haigutavad sügavad kaldalõhed!), seal taga on aga järsk astang - vasakus ääres on see madalam, umbes paar meetrit, kuid jätkub allpool kaljude ja rusuga. Esialgu mõtlen köiega laskuda, kuid seni kuni koti kallal pusin, on Jürka juba alla saanud. Ulatame talle "üle ääre" seljakotid alla ja laskume kaljunukkidest kinni hoides ka ise alla. Jälle lumised alad, kus liigume kassidega. Hakkab sadama, ootame keepide all umbes 30 minutit. Sadu jääb vähemaks, liigume kassideta edasi liustikujää peale, kus ka palju pinnamoreeni. Laveerime lõhede vahel. On näha kõrget vasakmoreeni, mingi hetk mõtlen sinna ronida, kuid siis loobun, nähes, et selle sisenõlv on ikka väga järsk konglomeraat. Järgnevad liivased lauged alad, kus on ka ojakesi. Tagantjärele - siin oleks saanud kenasti telkida. Liigume siiski edasi vasakmoreenvalli käänaku taha, lootuses leida seal paremaid telkimiskohti. Rohused alad tulevadki, kuid nad pole eriti siledad ja pole ka puhast vett, vaid mõned sogase veega lombikesed liustiku peal. Taevas on pilves, kaugel müristab. Tasandame ühe telgiplatsi ja vett võtame lombist - keedetult kõlbab küll! Samas on moreenvall juba madalam ja saaks ronida ka sinna taha rohunõlvadele. Kuid vett ei paista sealgi olla. Kõrval paremal on liustik, kuigi paksu pinnamoreeni all, vaid kohati on jääd näha. Jõge on kuulda ja näha kohisemas hulga allpool. Kuid allapoole me ei tohi minna, peame saama ju paremkaldale ja siis üle Tšhunderi aheliku Adiši orgu. Kell on juba 18, täna oli pikk ja väsitav päev. Kuru ise oli tehniliselt siiski kerge 2A. Õhtusöögiks olnud kartulipuder ei lähe mul hästi sisse, tee aga küll. Hakkab sadama. Magama!

7. P., 18. juuli. Mobiil tiriseb tavapäraselt kell 4, kuid väljas rabistab vihma. Põõname kuni kella 8-ni. Taevas on ikka pilves, teeme hommikusöögi: kaerahelbepuder, juust, tee, küpsised. Kell 10.30 hakkame liikuma risti üle liustiku, mis kaetud paksu pinnamoreeniga - selleks kulub umbes 30 minutit. Tõuseme paremkalda vanemale moreenvallile, mille taga moreenitaskus on lumelaamasid ja ojakesi on ülearugi. Liigumegi piki teravat moreenvalli allapoole, kus see läheb juba lamedamaks ja võsasemaks. Laskume alla moreenitaskusse, kus vulisevad ojad ja ilmselt on ka mineraalvett - ojake on veidi roostene ja on tunda väävelvesiniku lõhna. Hakkab sadama - paneme kotid maha ja vihmakeebid peale. Samas märkan raja otsa ja hobuste jälgi. Käin rada pidi luurel - nõlval läheb tõesti korralik rada. Varume all pudelitesse vett ja hakkame mööda seda rada liikuma. Otse all orus on Halde liustiku keel, mille alt väljub juba võimas jõgi. Veel allpool on näha juba metsa. Märkamatult viib mägitee meid ka kõrgemale. Rohi on kohati väga kõrge ja vihmast märg - seekord on meil bahillid jalas. Paistab et siia aetakse ka lehmi - kohati on maas lehmasõnnikut. Teerada mitte ainult ei tõuse - kui nõlva lõikab mõni oruke, siis paratamatult rada laskub. Ühe suurema taolise oru eel otsustame tõusta otse üles, kus paistab olla lauge rohune sadul. Sadu on õnneks lakanud. Sikk-sakitame rohunõlvadel ülespoole, kuni kella 13 paiku oleme üleval mäeharjal. Teisel pool avaneb uhke vaade Adiši liustikule ja orgu, kuid kahjuks on selle ülemine osa pilvedes. Hakkab jälle sadama, oleme keepides. Sööme musti ploome. Käin piki harja veidi asja uurimas - paistab, et saame samast kohast kenasti alla, vaid märjad rododendroniväljad seal all panevad veidi kukalt kratsima. Tugeva rajaga Tšhunderi kuru on ilmselt veel kilomeetrijagu edasi, see siin on ka kuru, mida nimetame Rododendronite kuruks (k-ta, umbes 2900 m). All Adiši vasakmoreenvalli kõrval on näha rohelist laugemat ala - hakkamegi laskuma, eesmärgiga jõuda sinna platsile. Rododendronite varred on märjaga libedad, kuid nendest saab vajadusel ka kenasti kinni hoida. Laveerime siiski rododendroniväljade vahel, otsides rohuseid alasid. Allpool läheb rohi kõrgemaks ning tekib ka kase-ja pajuvõsa, oleme üleni märjad. Liigun ees, teised jäävad mitusada meetrit maha. Paaris kohas pääsen veidi libisema, kuid kirka aitab. Lõpuks, kella 15 ajal olen all sellel rohelisel aasal - rohi on ka siin kõrge, kuid telgiplatsiks saab seda ju veidi maha tallata. Samas voolab puhta veega ojake. Ikka sajab, kuid on juba savi - märga märjemaks enam ei tee! Umbes poole tunni pärast saabuvad ka teised. Ühiselt paneme telgi nii üles, et sisemine osa ei saagi märjaks. Kive telginööride kinnitamiseks tuleb tuua teiselt poolt oja asuvalt moreenvalli nõlvalt. Paneme asjad kiiresti telki varju, lõunat otsustame mitte teha. Õhtul kella 19 paiku jääb vihm järgi, siis teeme õhtusöögi. Kerge groki oleme ka ära teeninud, vaid Pille ei võta seda. Homme on puhkepäev! Kõrgust on siin ehk 2600 m., on ju siin lähedal nn. konfluentsipunkt N43E43, kus on GPS-ga mõõdetud kõrguseks 2639 m (kas tõesti täna ainult 300 m laskusime?).

8. E., 19. juuli. Ärkame kell 8.30. Ilm on ilus - taevas enamjaolt selge, vaid kohati on valged rünkpilved. Päike hakkab kohe-kohe ka meie laagrikohta paistma. Puhkepäev Adiši orus! Viime oma märjad riided ja saapad  kuivama teisele poole oja olevatele kividele. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder rosinatega, kalakonserv, kohv-tee. Meie Jürkaga paneme ikka kohvi ja tee sisse suhkrut, naised aga mitte. Ronime kõrgele moreenvallile - sealt on kenasti näha Adiši liustiku keelt ja alla orgu, samuti teisel pool olevaid rohunõlvasid. Näha on ka tuttavat Adiši jäämurdu, kus kõrguste vahe on 1000 meetrit! Tetnuldi vilksatas ka korraks pilvede vahelt, oli näha ka tema lumist õlga. Kella 12 paiku on kerge vihmasabin, evakueerume varustusega kiiresti telki. Siis aga on jälle kuiv, Päike paistab. Mõned üritavad end ka ojas pesta. Lõunaks on supp, juust, kuivikud, pähklid-rosinad, tee. Naudime ilusat puhkepäeva idüllilisel aasal, teeme endast pilte Adiši liustiku taustal. Jälle vihmasabin! Üldiselt aga saame oma asjad kuivaks, vaid saapad on veel seest niisked. Õhtusöögiks on tatrahelbed lihaga, kakao, šokolaad. Magama läheme tavapäraselt - kell 20.

9. T., 20. juuli. Äratus kell 4.00. Taevas on täiesti selge, õhk on jahe. Jürka oli kella 23 ajal väljas käinud - olevat olnud lummav vaatepilt - Adiši jäämurd ja Tetnuldi kuupaistel! Hommikusöögiks on riisihelbed rosinatega, juust, kohv-tee. Minema saame 25 minutit peale 6, puhkepäev tegi ilmselt laisaks. Tõuseme juba tuttavat teed pidi moreenvallile ja sealt alla Adiši liustikule. Algul liigume seal saabastega, jää on kaetud pinnamoreeniga. Poole peal ilmub välja jää ja oleme sunnitud ka kassid alla panema. Laveerime lõhede vahel. Teisel pool paremmoreenidel oleme kella 8 ajal. Algul mõtlesin traverseerida keelest allpool asuvale madalamale rohusele paremmoreenvallile, kus kasvab ka kasevõserik, kuid sinna minekuks oleksime pidanud läbima pika nõlva (ca 300 m) mööda vastikut liikuvat rusu. Selle asemel otsustame tõmmata otse üles kõrgele paremmoreenvallile, olgugi et siit on sinna küllalt pikk (umbes 100 m) ja järsk (40-45 kraadi) minek. Kuid kuna kohati on seal näha rohututte, ei tohiks see nõlv kuivaga väga hull olla. Tuleb vaid jälgida, et eesminejad alumistele kive kaela ei saada. Ronime esmalt Jürkaga üles, siis tulevad ettevaatlikult ka Ennike ja Pille. Kukkuda siin küll ei tahaks! Moreenvalli hari on terav, kuid teisel pool on kasevõsa ja rododendronid ning mustikavarred, kus pole probleemi alla saada. Veel allpool on kõrgem rohi ja kusagil seal vuliseb ka oja. Teisel pool rohunõlval teeme peatuse, vahetame riideid (paneme Jürkaga jalga lühikesed püksid) ja varume vett. Tõotab tulla palav päev! Tetnuldi on täna näha täies hiilguses, samuti Lakutsa ja Katõn. Hakkame tõusma tuttavatel rohunõlvadel, hoidudes veidi enam vasakule (so. allapoole) kui 2007.a. Satume seegi kord kivivaremetele, kus kunagi ilmselt karjuste laager olnud. Läbime kõrgema rohuga orukese ja selle taga leiame juba ka mingi raja. Sealpool on väga ilusad lilleaasad. On näiteks koht, kus valgete karikakardega kaetud aasa kohal näeme ühelt poolt Tetnuldit, teiselt poolt aga Ušbat. Kaugel ida pool aga paistavad Karreta ahelikul mõned päevad tagasi läbitud Podaroki kurud. Seejärel laskume alla külgorgu, mille ülaosas on tuttavad Nagebi kurud. Sinna me seekord ei tõuse, valime (Jürka tungival soovil!) Tetnuldi alla liikumiseks lihtsama Kenti kuru. Teeme seal all orus ojakeste ääres kella 11.30 - 13 vahel lõunapeatuse. Kiirnuudlid, halvaa, tee. Palav päev teeb uimaseks - jään seljakoti pakkimisega kohmitsema, teised hakkavad liikuma. Saan nad enne järgmist nõlva kätte - seal ülalpool paistab kurusadul - pilk kaardile - selgub, et saame boonusena veel Adiši kuru. Pille väidab et 2008.a. tõusid nad siitpoolt Kenti kuru alla "tagantpoolt" sälgust, kust nägid korraga nii Kenti kui Nagebi kurusid. Tõesti, siin on nendel külgahelikel Zagari ahelikuga kokkupuutekohtades huvitavad "sälgud", kust saab kenasti üle. Kuid lund olevat 2008.a.olnud tunduvalt rohkem kui tänavu. Piltidelt vaadates oli lund rohkem ka 2009.a., kui Valdo siin käis. Kella 14 ajal oleme Adiši kurul (1A, 3200), mis kujutab endast laia kiviklibust sadulat. Samas on ka üks kivihunnik, kust avaneb suurepärane vaade mõlemale poole orgu. Paistab ka Kenti kuru, mille kitsas, umbes 200-meetrine kuluaar on tänavu enamuses rusune, vaid umbes 1/4 on lumine. Laskume umbes 100 m alla orgu, kus paistavad olla rohelised platsikesed ja ojakesed - seal on tõesti head laagrikohad. Jäämegi sinna 15.30 ajal laagrisse. Telgi kuivatamisel avastame seal paar pisikest auku - kuna ja kuidas need tekkinud? Kleebime nad esialgu teibiga kinni. Õhtusöögiks on kartulipuder lihaga, mustikakisell, tee, küpsised. Taevas on nüüd juba rohkem pilvi - korra rabistab 19 paiku vihma, kuid oleme siis juba telgis.

10. K., 21. juuli. Äratus kell 4.00. Taevas on pilves, kuid on kuiv. Aeg-ajalt on tugevamad tuuleiilid - ei ole just hea ilma märgid. Hommikusöögiks on mitmeviljapuder, kalakonserv, kuivikud, kohv-tee. Minema saame kell 6.00. Liigume üle jämeda rusu Kenti kuru rususe kuruvisangu alla, kus oleme kell 7.30. Hakkame tõusma - me Jürkaga eelistame paremal (käigusuunas) jämedat ja keskmist rusu, naised liiguvad aga vasakul ja keskel, kus on peenikest rusu ja isegi rohuseid alasid. Samas, seal on just kivide langemise jäljed ülal lumenõlval. Ühe puhkepeatuse ajal enne lumelaama märkan ülevalt mööda lund kive alla veeremas ja otse Ennikese poole - jõuan hõigata "Kivi!", Ennike jõuab kõrvale tõmmata, kuid palju ei jäänud puudu! Oli nii paraja kõrvitsa suurune kivi. Nüüd tulevad ka meie juurde paremale. Kahel pool on kõrged kaljud, kuid sealt reeglina ei pudene. Või kui pudeneb, siis korralikult. Pigem ikka pääsevad lahti lumenõlva ülaosas olevad kivid siinsamas kuluaaris. Üldiselt - ohtlik ja ebameeldiv kuru, kuigi 1B. Seejärel tuleb lumine ala - ca 80 meetrit ja 30-40 kraadi. Seal paneme kassid alla ja tõuseme sikk-sakitades, vältides jällegi kivivaringuohtlikku piirkonda. Siis jälle rusu, kus võtame kassid alt. Kenti kurul (1B, 3500) oleme kell 9.20. Siin on suured kivirahnud, tagapool aga on lumine sadul, mis teiselt poolt langeb Nagebi liustiku poole. Tuurikiri on, kuid see on nii vettinud, et pole enam loetav. Jätan enda oma. Einestame siin ka kergelt. Nagebi kuru poole liikumiseks tuleb tõusta paremale (k.s.), umbes 20-30 kraadisele lumenõlvale. Paneme jälle kassid alla ja liigumegi sinna. Teisel pool all orus on näha Nagebi liustiku jäämurdu, mille 2007.a. läbisime. Nähtavus halveneb - ümbrus mattub udu sisse. Ootame Jürkaga naised järgi ja liigume nüüd koos. Midagi ohtlikku ei ole - paremal avanevad vahetevahel kaljude vahel "augud", kuid isegi sellise uduga ei tarvitse ju sinna minna. Vasakut kätt aga peab olema Nagebi liustik, kuid siin harja peal pole lõhesid. Nii et orienteerumisega siin küll mingit probleemi ei ole. Kella 11.30 ajal oleme nõnda "ringiga minnes" Nagebi kurul (3620), kus veidi ülevalpool rusustel aladel on mitmeid telgiplatse. See koht kannab kirjanduses ka nimesid "Adiši ööbimiskohad" või "Amarantide pesa" (A.F.Naumov, Gorõ Svanetii, M. 1985, lk. 86 ja 97). Kuna meil on veidi suurem telk kui tavaliselt, peame ühte tuulemüüriga platsi laiendama. Saame telgi 12 ajal just püsti, kui hakkab sadama. Poeme magamiskottidesse, tukume. Torm tugevneb, tuul painutab telgivaiu sissepoole. Pille ja Ennike toetavad seljaga vaiu, hiljem seome väljapoole telgi servadesse lihtsalt lisanöörid. Siin aga sajab juba lumelörtsi ja rahet. Raheterad olevat põrkega hüpanud telgiääre alt Ennikese saabastesse. Lõunasööki seekord ei tee, nosime telgis pähkleid-rosinaid ja kuivikuid. Torm kestab kuni kella 16-ni, siis tuul nõrgeneb. Kell 18.30 ronime telgist välja ja teeme õhtusöögi - tatrapuder lihaga, rosinad, tee. Kööginurk on meil teisel tuulemüüriga ümbritsetud telgiplatsil. Jürka on leidnud lumelaama servas ühe veenire, kust kulbiga saab kannatlikum inimene vee kättegi. On näha Tetnuldit ja tõusuteed sinna - algul sealt jäämurrust üles õlale ja siis piki harja. Teoreetiliselt. Käin allpool Nagebi kuru tuuri juures, mille asukohta veel mäletasin - leian sealt meie enda 2007.a. pandud tuurikirja! Magama läheme tavapärasel ajal - kell 20.

11. N., 22.juuli. Sajab terve öö ja veel hommikulgi, kuni kella 12-ni. Mobiil oli pandud tirisema kella 4-ks, kuid loomulikult magame edasi, kella 8-ni. Oleme telgis, nosime pähkleid-rosinaid, kuivikuid, kalakonservi ja kommi. Kell 14 sadu lakkab, on veel vaid udu. Teeme lõuna - supp ja kakao. Siis põõname jälle telgis - põhiohud mägedes on lamatised ja liigsöömine! Vahepeal viskab kohati sinist taevast ja on näha isegi Tetnuldit. Kusagil sealpool nõlvadel mürisevad laviinid. Kella 18-19 ajal on õhtusöök - topelt mustikakisell ja makaronid lihaga. Ikka on udu! Käin jalutamas mäeharjal Kenti kuru poole - on tõesti laiad lumeväljad. Kui telkimiskohas mobiililevi pole, siis siin harjal küll. Saan Einarilt sõnumi - nad on ka vihmavangis, Tviberi orus. Saadan sõnumi ka vastu. Magama läheme kell 20.30.

12. R., 23. juuli. Äratus kell 4.00. Öösel olevat olnud selge, kuid nüüd on taevas juba pilved. Hommikusöögiks on puder ning kohv-tee. Sööme telgis, kuna hakkab sadama. Tukume seal edasi. Sadu lakkab, kuid kõik on justkui vati sees. Kell 11.30 on juba parem ilm, kell 12 teeme lõunaks on kiirnuudlid, kõrvale vorst, kuivikud, kakao. Tõusutee Tetnuldi lumisele õlale on näha - jäämurrus on palju lõhesid, kuid eks kohapeal näe. Kaugel paistab peaaegu iga asi mägedes hirmus, kuid kui hakkad minema - selgub, et polegi nii hull (va. rohunõlvad!). Läheme täna sinna jäämurdu luurele, ilma kottideta. Kella 13.20 ajal stardimegi ja nagu saame alla Nagebi liustiku lumeväljale, näeme täpselt samas suunas liikuvat veel ühte 7-list gruppi. Tervitame vastastikku, selgub et hispaanlased. Ohoo - jalgpalli 2010.a. maailmameistrite maa! Ajame veidi juttu - nad laagerdavad kuluaari (ilmselt Kenti kuru) kandis, tahavad homme Tetnuldile tõusta, teevad täna ka luuret. On saanud kusagilt ilmaennustuse, et 25.-27. juulil on siinkandis hea ilm, kuid neil pole aega niikaua oodata, homme oleks viimane päev. Astume koos edasi - hispaanlased ees, meie järel. Nad liiguvad päris hoogsalt ja professionaalsed, tunduvad olla kogenud mehed-naised. Jäämurrus on tõesti hiigellõhesid, kuid ei midagi hullu, laveerime neist mööda. Laviine on Tetnuldi põhjanõlva poolt tulnud ka alla, kuid siiani need ei ulatu, kui just kogu Tetnuldi põhjaseina karniis alla ei tule. Liigume 4-lises seongus, kassid all. Tõuseme hispaanlaste jälgedes peaaegu lumisele platoole jäämurrust kõrgemal, kuid ilm halveneb ja pöördume koos tagasi. Sealjuures püüame mitte rikkuda tõusujälgi, vaid teeme laskumiseks omaette raja. Jäämurru all oleme kell 15, hakkabki sadama, tõmbame keebid peale. Hispaanlased lähevad oma teed, soovime vastastikku Good luck!. Jälle vedeleme oma telgis Nagebi kurul kuni kella 18-ni. Siis õhtusöök - kartulipuder, tee. Ilm on nüüd kuiv ja vaikne, taevas on lauspilves, vaid aeg-ajalt avaneb mõni vaade. Ma eriti ei närvitse, oleme ka siis graafikus, kui 26-ni peaksime ootama.

13. L., 24. juuli. Äratus kell 4.00. Ilm on ikka sompus, magame kella 5-ni. Hommikusöögiks puder, kohv-tee. Esialgu on nagu lootust, kuid siis hakkab jälle altpoolt udu üles pressima; kui varem tuli seda ainult Adiši orust, siis nüüd ka Nagebi poolt. Tetnuldit pole näha, vaid alumine jäämurd ja selle kohal olev lumine terrass paistavad. Võtame täna eesmärgiks tõusta ikkagi Tetnuldi õlale, 4200 m kõrgusele, et olla valmis "heaks tipuilmaks". Paneme telgi kokku ja pakime seljakotid. Käime enne äraminekut ka harja peal mobiililevis, et vahetada Einariga sõnumeid. Tuleme tagasi, ilm halveneb, paneme telgi uuesti püsti. Kuid siis läheb jälle paremaks, lisaks näen Tetnuldi õlale inimesi tõusmas, nad on juba jäämurrust ja platoost möödas! Ilmselt hispaanlased... See annab ka meile lootust ja motiivi. Telk jälle kokku ja kell 9.15 liigume täisvarustuses jäämurru poole, samasse kohta, kus eile luurel käisime. Palju aitab see, et head jäljed ees, need on nüüd ju mitu korda läbi astutud. Tegelikult on see suhteliselt lihtne jäämurd, kaugelt alt lihtsalt ei näe lihtsalt kõiki võimalusi. Liigume muidugi jälle 4-lises seongus, kassid all. Platoo kandis tulevad alla 3 hispaanlast - nemad pidasid enda jaoks seda tõusu liiga raskeks, ülejäänud aga olevat tipu poole edasi rüganud. Nende soovitusel läheme ühest ummikteest paremalt poolt mööda. Soovime vastastikku head teed. Edasi on juba laugem ala - lumine platoo, kuhuni eile ei tõusnud. Tuiskab lund (vene mägimatkajad ju küsivad: kak perezimovat leto?!). Teeme peatusi, sööme kosutuseks "Snickersit". Edasi algab järsem tõus lumenõlval, kus lumi on ka sügavam, kohati üle põlve. Kuid hispaanlaste jäljed on ees ja see aitab. Enne õlale jõudmist kohtume ka ülejäänud Hispaania grupiga - nad ei olevat siiski tippu jõudnud, kusagil 300 m kõrgust jäi puudu. Lõpus olevat sügav lumi olnud. Õla peal olevat tuulevarjulised telkimiskohad. Igal juhul täname neid jälgede eest ja soovime head teed. Tetnuldi õla peale jõuame kell 13.30. Kahes kohas väikeste karniiside taga on tõesti varjulised tuuletaskud. Valime ülemise koha, alumise karniis on liiga suur :-) . Nüüd läheb käiku minu kaasavõetud Fiskarsi lumelabidas - kaevame telgiaseme ja kööginurga. Väike karniisivaring on ka - telgini lumepall siiski ei tule. Ronin siis üles ja lasen labidaga kogu selle kahtlase karniisi alla. Lõunasöögiks on kiirnuudlid, vorst, tee. Siis põõname telgis kuni kella 18.30-ni. Peab ütlema et aklimatiga kellelgi probleeme ei ole, tunneme end väga hästi. Telgis mobiililevi ei ole, küll aga veidi eemal künkal. Vahetamegi Einariga sõnumeid - nad on Mestias ja plaanivad ka siiapoole tõusta. Õhtusöök on kella 19-20 vahel - nuudlid lihaga, tee. Minu priimus turtsub bensiini peale - vahetan düüsi ja kasutan edaspidi gaasi. Gaasiga töötab see nagu rakett! Magama läheme kell 21.

14. L., 25. juuli. Äratus kell 5.00, seekord juba 4200 m kõrgusel Tetnuldi õlal. Ikka oleme "vati sees". Tuleme üles kell 6 ja teeme traditsioonilise hommikusöögi - puder, kohv-tee. Kella 10 ajal vilksatab Tetnuldi umbes pooleks tunniks selgeks. See paneb tegutsema - teeme täna proovitõusu, vaatame kaugele hispaanlased jõudsid. Võtame kaasa minimaalse varustuse (minu kotis on veel teine köis ja veidi rauda) ja kell 10.30 asume 4-lises seongus (Kalle-Jürka-Ennike-Pille) olles teele. Kohe laagri kohal on järsem (45 kraadi) lumine hari, selle taga algab laugem kaljude tsoon. Viimases on paar "üleronimist" . Head jäljed on ees, tuleb vaid ise kindlalt astuda, kuna libisemise korral saaksime väga pika sõidu Adiši poole. Vaid paar kohta on jäised, seal julgestame vastastikku. Tuiskab, nähtavus on umbes 40 meetrit. Hispaanlaste jäljed lõpevad lumise kontraforsi e.kannuse juures, kus tõesti on sügav lumi. Harja ja ammugi tippu pole näha! Pöördume tagasi, seekord siis vastupidises järjekorras seongus olles. Ühes laugemas kohas teeme peatuse, joome. Jõudu ja optimismi aga tuleb juurde, asi polegi nii hull. Ja alla on lihtsam tulla, kui ma kartsin. Oma telgi juures oleme kell 13.15. Seega tegime täna 2,5 tunnise Tetnuldile tõusu "peaproovi". Vahetame ka sõnumeid Einariga (nad on Tetnuldist loobunud ja plaanivad liikuda Ušguli poole) ja helistan Mišale, et ta ei muretseks. Viimane olevat turistidega Betšos, ilmaprognoos lubavat homseks lühikest "hea ilma auku". Teeme lõunasöögi - nuudlisupp, vorst, tee. Siis põõname telgis kuni kella 18-ni. Ilm ikka sama udune. Õhtusöögiks on puder lihaga ja tee. Õhtul on tuuleiilid, kuid teisest suunast kui tavaliselt. Ilmamuutuse märgid? Igal juhul otsustame homme "ilmaauku" ennetada - et nii või teisiti liikuda homme hommikul samasse kohta, kuhu tänagi ja olla seal "suureks hüppeks" valmis. Väljumisaeg oleks kell 7.

15. E., 26. juuli. Äratus on kell 5.30. Vaatan telgist välja - taevas selge, udu on kadunud, Tetnuldi paistab! Kiiresti välja! Esimest korda näeme siit lääne pool nüüd ka Elbrust ja Ušbat. Ka kahvatu täiskuu paistab veel sealpool. Hommikusöögiks on puder, tee. Võtame kaasa väikesed seljakotid (veidi toitu, jooki, puhhvarustus, lisaköis, rauda) ja kell 7.00 stardimegi juba tuttavat rada pidi ülespoole. Täna on lumi ka veidi külmunud, mis teeb asja lihtsamaks. Oleme jälle 4-lises seongus (Kalle-Jürka-Ennike-Pille), kassid haakuvad hästi. Ma olen vaid enda uued bahillid kassidega juba mitmest kohast auklikuks teinud, seepärast tõmban nad altpoolt teibiga kinni, et järsul nõlval ei komistaks. Täna on ümbrus paremini näha - kaljude tsoonist on vasakut kätt (tõusul) all hästi näha jäämurdu ja isegi meie jäljerida, paremal aga avanevad uhked vaated Adiši orgu ja liustikule. Vahva lumine hari (mis juba prantslaste 2009.a. pildil) ei ole mitte tipu eel, vaid kaljutsoonist veidi ülevalpool. Enamjaolt aga liigume Adiši-poolsel lumenõlval. Päike paistab, taevas on vaid kerge pilvitus. Jõuame eilse tee lõppu ja näeme nüüd seda kontraforssi, mis Adiši pool lõpeb järskude kaljudega ja seal saab ka puhata. Edasi peame ise jälgi tegema. Tõuseme kontraforsile ja seal liigume ülespoole harja suunas. Lumi on siin tõesti sügav, üle põlve. Vahetame Jürkaga kohad. Ülevalpool on lumi kõvem, ei vaju enam nii sisse. Kassid peavad hästi ja ka eesmärk on näha. On tõesti uhke minek! Vahepeal on ka laugemaid alasid, kus saab puhata. Karniisid on ikka vasakut kätt, põhja pool. Lumel on kohati omapärane tuulehärmatis (vastu tuult teravikud!), mida ikka kohtab mäeharjadel, kus puhuvad enamasti ühest suunast tuuled. Enne tippu on harjal veel omapärane karniis, mis pole oluliselt kaldu kummalegi poole ja mille peal üllatavalt hea liikuda. Kell 9.45 oleme kõik lõpuks Tetnuldi tipus (4860 m). Surume üksteisel kätt ja kallistame, unistus on täitunud! Avanevad võrratud vaated teisele poole Katõni platoole, kus on Gestola ja Katõni tipud ning millelt voolab alla Adiši liustik võimsa jäämurru näol. Viimase poole läheb Tetnuldilt alla ka teine lumine hari - ilmselt Tetnuldi kirdehari (4A). Pille piilub kohe "üle ääre", hiljem vaatan ka - sealt on näha nii Oiši kui Tsanneri liustikke kui ka Dobrovolski kuru. Kaugel läänes roheliste nõlvade taga aga on hästi näha Mestia ja Žabeši külasid. Siin mägedes ongi huvitav see, et üheskoos on nii valge lumi kui rohelised nõlvad, mujal on rohelise asemel tavaliselt hallikaspruun kivi. Pildistame nii kuis jõuame, 2 aparaadiga. Minu kirka küljes on seekord veidi omapärases formaadis sini-must-valge. Palju ruumi siin just pole ja mingit tuuri ka ei ole. Sööme šokolaadi ja joome kaasavõetud jooke peale. Tipus oleme umbes pool tundi. Puhub keskmine tuuleke, taevas on üksikud pilved. Laskuma hakkame kell 10.15 - seekord on ees Pille, siis Ennike, Kalle, Jürka. Lumi on Päikese käes juba pehmemaks läinud, hea astuda ja kannaga astmeid lüüa. Vaid mõnedes jäisemates kohtades liigume nägu nõlva poole ja vajadusel ülemine julgestab. Kuid ... alt Adiši orust tõuseb juba udu ja hakkab mäeharja kinni katma. Meil pole aga probleemi - jäljed ju ees! Lumise kontraforsi peal vajun aga nii sügavasti sisse, et pean jalga lausa kirkaga välja kaevama. Ilm on jälle selgem, vaatame oma laagrit ülevalt alla. All telgi juures oleme kell 11.45. Seega kulus kokku 4 tundi ja 45 minutit õlalt tipus käimiseks, kusjuures sellest kulus tõusuks 2 tundi 45 min., laskumiseks - 1 tund 30 min, 30 minutit olime tipus. Nii et tabasime "õige ilmaaugu", tuli vaid ise selleks valmis olla. Meeleolu on ülev! Saadan kohe vastava SMS-i Einarile ja Valdole. Tipp ise on nüüd juba pilves. Teeme lõunasöögi - nuudlisupp, vorst, juust, tee. Siis paneme laagri kokku, pakime kotid ja kell 13.45 hakkame jälgi mööda alla laskuma. Lumi on nüüd juba pehme, aeg-ajalt vajume sügavamalt sisse. All tuttaval Nagebi kurul oleme kell 15.30. Ilm on ilus, kuivatame asju. Teeme teed, nosime rosinaid ja kuivikuid. Õhtusöök on ikka ka - kiirnuudlid ja tee, sh. ka "meditsiiniline".

16. T., 27. juuli. Äratus kell 5.00. Ilm on väga ilus, taevas selge, Tetnuldi paistab. Hommikusöögiks on puder, tee, kohv. Suhkur on peaaegu otses - sellest tunnevad puudust põhiliselt Jürka ja Kalle. Minema saame kell 7.15 - liigume üle laugete lumeväljade tagasi Kenti kuru poole. Paistavad Svaneetia ahelik, Ušba, Elbrus, Nagebi org, Adisi org... Mobiililevi piirkonnas saadame SMS-e. Kenti kurult laskumine on mulle vähemalt seekord vastik ja vaevaline - vasaku jala achillese kõõlus on valus. Löön jalasääre ka kuhugi kivi vastu ära, pärast märkan, et püksisäär on verine. Jään seekord teistest maha. Lõpuks, kell 9.45 oleme all rohelises. Vahetame siin riideid, einestame kergelt - juust, mustad ploomid, šokolaad. Tohterdan oma jalga. Siin tüütavad meid suured parmud. Allpool orus on näha veisekarja, rohunõlval aga lähevad teerajad. Liigumegi sinnapoole, et jõuda täna Žabeši külla ja sealt Mestiasse. Selgub, et radu on siin kümneid ja need on ilmselt karjarajad, tugevam teerada paistab olla allpool. Laskumegi mööda rohunõlvasid sinna. Imetleme vaateid nii tahapoole (Tetnuldi!) kui ka ettepoole (Svaneetia ahelik ja Ušba). All orus vilksatavad ühest külgorust ka Adiši küla sõjatornid. Tee peale jääb paar karjuste hütti (hetkel seal kedagi ei ole), seal lopsaka taimestiku sees rada tavaliselt "hajub" ja teisel pool peab selle alguse uuesti üles otsima. Lõpuks näeme all orus asulaid - ilmselt Žabeši. Samas algab ka metsapiir ja tee muutub laiemaks. Helistan Mišale - ta on Ušgulis ja lubab koju helistada ja auto Žabeši vastu saata. Siis aga helistab tagasi ja kurdab, et autosid polegi saada, kõik on (ilmselt seoses Kviria pühaga) hõivatud. Pole hullu, lohutan, küll me ise seal all juhusliku sõiduki saame. Liigume edasi - allpool on ilusad männisalud, kohtame paljusid 1-päeva-gruppe, kes naudivad ilusat loodust. Hollandist, Poolast, Tšehhimaalt,... Möödub kohalik noormees hobuse ja 4-5 lehmaga, palub Jürkal korraks hobust hoida. Alla olevat umbes 1 tunni tee. Oleme üpris väsinud. Rada läheb aga nüüd "huvitavaks" - piki porist ja kivist ojasängi, mille kohale on põõsad kohati moodustanud madala hämara tunneli. Huvitav, kuidas siit hobustega läbi minnakse? Kusagil kella 15 paiku jõuame alla esimeste majadeni - see ongi Žabeši küla. Möödume väikesest külakirikust ja laskume alla jõeäärsele külatänavale. Kohe kohtame ühte vanameest, kes läheb vaatama autot. Tuleb tagasi - peremeest polevat siiski kodus. Istume mõnda aega tänava ääres, kus ka kohalikud aega surnuks löövad. Suhelda eriti ei õnnestu - vene keelt ostakse halvasti, inglise keelt ammugi mitte. Liigume allapoole tolmuse "peatee" äärde ja istume seal müüri varjus. Oleme kuumusest uimased. Autosid ei sõida, mõtlen kotita liikuda umbes kilomeeter allapoole uuemasse külla, kus võiks olla autosid. Meie juurde kappavad küll paar ratsameest ja pakuvad hobusega sõitu (ilmselt ikka tasu eest), kuid sellest pole me huvitatud. Kaugemal on näha Tsanneri oru algust, kusagilt sealt me 2007.a. siis laskusime. Ennike on meist täna kõige erksam, läheb uuesti küla peale ja tuleb varsti tagasi - oli saanud kaubale ühe džiibijuhiga, kes viib meid 50 lari eest Mestiasse. Džiip vurabki ette, laadime kotid peale ja sõit läheb lahti. On 2 kohalikku sõbralikku noormeest, kuid ka nemad räägivad võõrkeeli halvasti. Imetleme Mulhra jõe ääres olevaid kaljusid ja seal kasvavat metsa. Tee on kitsas, aeg-ajalt tuleb vastutuleva auto eest kõrvale tõmbuda või lausa tagasi sõita. Kohati käib teeremont ja seal liiguvad hiigelsuured veoautod. Ühes kohas on jällegi veetorustik katki - vesi purskab fontäänina kõrgele üles. Lõpuks oleme Mestias keskväljakul, sealt pole Senaki 8-ni palju maad. Täname noormehi ja maksame lubatud summa. Läheme "koju", Mišat pole kodus, küll aga teised pereliikmed. Kõik õnnitlevad meid tipu puhul. Käime sooja duši  all pesemas (ahvimõnu!), mina pesen ära ka oma mustad sokid jms. Tõmban üleval rõdu postide vahele abinööri ja panen sinna oma niisked asjad kuivama. Siis kaetakse laud - seekord on seal ka pudel 70-kraadist chachat. Hea tunne on! Kasutame ka samas asuvat laptoppi, et lugeda väskeid uudiseid. Loen, et 13.juulil toimunud Firni üldkoosolekul valiti uus juhatus, kuid kodulehel on ikka vana nimekiri. Puhkame, hiljem õhtul oleme Jürkaga all sepikojas ja ajame juttu kahe vanema svaaniga. Üks neist on olnud suusahüppaja ja mäletab Uno Kajakut.

17. K., 28. juuli. Ärkame pehmes voodis (!) kella 8 paiku. Pole kiiret, tänase päeva veedame Mestias. Kell 9.30 serveeritakse alla söögituppa hommikusöök. Kohv, pannkoogid, tomati-sibulasalat jms. Väga maitsev! Siis läheme Jürkaga jalgsi piirivalvesse, et tagastada piiriload. Me ei saa aga Mestiast väljagi, kui tee kõrval peatub maastikuauto ja seal on tuttavad mehed sees. Naeravad, et kuhu me läheme. No ikka Teie juurde! Nad säästavad meie jalgu, võtavad piiriload siinsamas ära. Täname ja tuleme ka tagasi. Kammime siis keskväljaku ümbruse poekesi - ostan WC-paberit ja suveniirikesi. Viimased on siin kuidagi kulunud ja tolmused, parem on taolisi asju osta näiteks Zugdidist, Kutaisist või isegi Tbilisi lennujaamast (seal küll veidi kallimalt). Korralik svaani viltmüts maksab siin näiteks 20-30 lari. Käime Mestias kohalikus pangakontoris ka raha vahetamas. Kõigepealt tuli võtta "bumaaga", kus summa peal, siis minna sellega kassasse. Pass peab kaasas olema. Tuleme tagasi "koju", kus sööme keskpäeval lõunat. Saadan ära ka mõned e-mailid. Peale lõunat läheme 4-kesi Hergiani maja-muuseumisse, mis asub nagu lennuväli ja piirivalvegi Mestiatšala jõe orus, kuid paremal kaldal. Koerad tulevad vägisi kaasa - väike peni kaob küll varsti kuhugi ära, kuid suur koheva karvaga kaukaaslane on võtnud enda ülesandeks meid turvata. Tee peal on ju väga ohtlikke loomi, nagu näiteks sead. Haugub vihaselt nende peale ja vaatab siis meie poole. Tubli-tubli! Hergiani muuseum on aga suletud, väravad on sissepoole maha kukkunud. Käin ukse juures, seal on kontakttelefon ja e-maili aadress. Helistan - vastab giid, soovitab meil otsida üles muuseumi direktori. Lööme käega, teeme seal vaid pilti ( M.Hergiani kohta on enam venekeelses Wikipeedias ja lausa üks asteroid kannab Hergiani nime). Jalutame tagasi "koju". Õhtupoole kella 16 paiku saabub tagasi Miša, õnnitleb ka meid. Ajame juttu, arutame kuidas on kõige mõistlikum Lailale tõusta - ikka nii nagu ma algul plaanisin - Lezgara külast (nagu A.Dommes kirjutab, teatakse rohkem Chumeri kogukonda, mille alla jääb lisaks Lezgarale ka teisi külasid). Svipi küla, nagu kaardil oli, nad ei tea. Miša ise pole seal käinud. Helistame ka "Svanetitrekking" juhile Zaur Chartolanile, kellega kohtusime 2007.a. - paraku ka temal puudub selle piirkonna kohta informatsioon. OK, eks peame siis ise seal vaatama, mis vähemalt minule teebki asja huvitavaks. Miša mainib, et õhtul on Mestias kontsert, kus hollandlastele (keda ta just juhtis) esinevad kohalikud taidlejad. Et me saaksime ka tulla. Loomulikult kasutame sellist võimalust! Jaotame jälle oma asju uueks etapiks - toiduained, kütus. Õhtusöök on vägev - seekord on laual kuhi hinkaale, alustuseks on aga supp. Miša ühineb ka meiega, ütleme ka mõned toostid. Miša rõhutab Eesti-Svaani sõprust, mina - seda et Svaneetia areneks, kuid ei kaotaks oma omapära. Viimase pärast me ju siia tulemegi! Siis läheme juba pimedas 21.30 paiku kohalikku kultuurimajja kontserdile. Esinevad kohalikud kooliõpilased - on nii svaani laule kui tantsu. Lõpus kutsutakse lavale ka pealtvaatajaid. Üks pikk hollandi noormees lähebki ja kahtlaselt hästi tantsib, ei jää svaanidele üldse alla. Pärast kuulen et tema naine on svaan. Mõnusas meeleolus liigume tagasi "koju" ja heidame magama. Miša on ühe mehega kokku leppinud, et see viib meid veoautoga 100 lari eest ära Lezgara külla, kust saame hakata tõusma Laila poole.

18. N., 29. juuli. Äratus on kell 6.30. Väljas on jahedavõitu, kuigi hommikupäike juba paistab. Saan käia sooja veega pesemas, siis on hommikusöök: kohv, munapuder, sõrnikud, tomatisalat, leib. On jälle kuum piim, millega ei oska midagi muud peale hakata kui kohvi peale valada. Teeme ühispildi, anname Mišale veel 2 öö eest 280 lari. Siis jätame pererahvaga hüvasti ja liigume jälle raskete kottidega auto juurde. Selle juht ütleb "Tere!" - on kunagi 2 aastat Tallinnas aega teeninud ja mäletab hästi Eestit. Läheb autot tankima, annan talle 100 lari. Miša kiirustab ka minema, ta peab veel täna hollandlastega samas suunas sõitma. Ootame autot oma tund aega, helistan juba paar korda Mišale (autojuhi mobiilinumbrit meil ei ole) - rahustab meid et küll ta tuleb, bensiini lihtsalt veel pole ja seal on järjekord. Tõotab tulla palav päev. Lõpuks kella 9.30 paiku auto tuleb. Laadime kotid peale ja istume auto kastis nende vahel või peal. Imetleme Mestia panoraami - tagapool paistavad Gestola ja Tetnuldi. Mingi koha peal aga saame uue pildi ette - Ušba! See on Dolra jõe suudmekohas, kus auto pöörab Mestia-Zugdidi maanteelt alla Inguri jõe poole, ületab sealse silla ja hakkab unnates kerima teisele poole mäkke Lezgara poole. Näeme, et see 100 lari polnudki palju sellise sõidu eest. Kell 11 olemegi Lezgaras. Vastas on mõned kohalikud, sealhulgas üks noor mees, kes seletab, kuidas rada leida. Paraku ka tema vene keele oskus on nõrk ja ilmselt osa infot läheb kaotsi. Läheme aga koos ülalpool asuvale narsaaniallikale - sinna on pandud terve kaevurake, kus muliseb hea vesi. Jätame siis nägemist, liigume kell 11.30 mööda kiviklibust teed ülespoole kuni ülalt tulevate jõgede ühinemiskohani. Esimese, väiksema haru ületame mööda kive, teisel on aga korralik sild. Jutu järgi peame sellest üle minema ja siis raja leidma. Kusagil pidi järv (ozero?) olema. Peale silda läheb tugev tee järsult üles ja leiame end avaral rohelisel aasal. Paneme kotid maha ja käin asja uurimas nii jõe ääres kui ka mujal. Tugev rada läheb vasakule jõest eemale, mujal on vaid karjarajakesed. Liigumegi mööda seda tugevat rada, samas on ka mingi aed. Rada tõuseb metsa ja muutub kitsamaks. Kahtluseuss närib, kuid punnime jäärapäiselt edasi. Mets on siin vägev - jämedad kuused, nulud, jalakad ja halli koorega pöögid, on ka seeni. Teeme ühe oja kaldal lõunapeatuse. Aeg-ajalt teerada on, siis see kaob ja nõlv läheb väga järsuks. Kohati peame minema läbi sügava rohu ja põõsaste. Näeme, et jõgi on jäänud kaugele alla ja siit sinna otse küll alla ei saa. Teisel pool jõge näeme lagendikke ja Jürka binokliga ka karjuste hütte. Ronime veel väheke edasi, ehk saab ka siit poolt, kuid nõlv on nii järsk, et ühel leheprahiga nõlval naised väheke isegi libisevad. Kell on juba 16. Saan aru, et olen eksinud - tunnistan oma viga ja pöördume tuldud teed mööda tagasi. Esialgu liigumegi tuttavates kohtades, siis aga rada enam pole. Ilmselt põrutasime rajaotsast mööda. Kuulen aga kusagil paremal pool all lehmakellade tilinat. Käin sealpool üksi luurel, alla läheb korralik tee, pole karta, et tagasiteed teiste juurde ei leia. Seal ongi karjamaa ja aiaga ääristatud külatee läheb alla-vasakule. Ilmselt siis pole siis ka küla kaugel. Lehmadel on aga kaelas ämbrisuurused kellad, mis kostavad kaugele. Lähen tagasi teiste juurde ja tuleme koos alla. Liigumegi mööda karjatee allapoole, kusagil käänaku peal on üks kohalik noormees taskuraadioga. On jah Lezgara seal all... Jalad on väga väsinud, kurk kuivab. Ka siin muutub tee kohati ojasängiks, kust vihmaga või lume sulamise aegu ilmselt vesi alla voolab. Praegu on aga kuiv. Esimesed majad ja aiad. Üks heina niitnud mees juhatab meid küla poole, polevat kaugel. Ületame heinamaa ja liigume jõe poole, teisel kaldal mäe peal näeme hooneid ja kuuleme hääli. Jõuame silla juurde ja ... kohtume nendesamade noormeestega, kes meid hommikul juhatasid. Naeravad ja seletavad omas keeles elavalt. Kutsuvad siis üles enda poole külla. Liigumegi sinna, on väga ilus koht: hästi niidetud heinamaa, põlispuu jalamil on laud ja pink, samas voolab torust puhas vesi. Meid tulevad vaatama ka teised pereliikmed ja naabrid. Nende hulgas on ka inimesi, kes vene keelt hästi räägivad. Üks noormees oskab ka inglise keelt. Pesen end, naised istuvad veidi mornilt maas. Siis pakutakse meile süüa - leiba, tomati-sibulasalatit, svaani juustu ja soola. Lisaks kohalikule mineraalveele on jookidest laual ka 70-kraadine chacha. Me Jürkaga võtame paar pitsi tuju tõstmiseks, naised mitte. Toon siis oma kotist välja pudeli "Vana Tallinnat" ja annan noorele peremehele. Et see on "estonskoje moloko". Meile antakse hiljem vastu umbes liiter koduveini. Naeran, et me liikusime täna nagu J.Hašeki Šveik omal ajal Budejovicesse. Siis hakkab üks hakkaja naine rääkima, et kohalikud (seesama noormees ja ta vend) juhatavad meid homme üles 200 dollari / lari eest. Ütlen viisakalt, et me peame aru. Seniks paneme veidi eemale heinamaale telgi üles ja seame end seal sisse. Õhtul tulevad puu alla pingile veel mõned kohalikud jõmisema ja teeme veel paar pitsi chachat. On juba pimedavõitu, aga soe. Läheme siis oma telki magama. Jürkal on aga suur janu ja ta nõuab teed. OK, annan talle priimuse ja ta teebki potitäie kuuma vett. Käin nüüd ka öösel väljas - täiskuu valgel on väga vahva ümbrus. 

19. R., 30. juuli. Äratus kell 5.30. Päike tõuseb ja näeme nüüd, kui idülliline koht see siin ikka on. Hommikupäike paistab kuldselt läbi puuvõra, heinamaa lõhnab... Hommikusöögiks on riisipuder rosinatega, kalakonserv, kohv-tee. Loobume teejuhtidest, põhjendades et meil on ikkagi sportlik matk, kus teeraja leidmine on asja sees. Vennad (ühe nimi on Vacho Sagliani) ei solvu selle peale, saadavad meid läbi külahoovide tee peale ja seal liigume koos juba tuttava narsaaniallikani. Pildistame seal ja vahetame aadresse ning telefoninumbreid. Kell 7.30 läheme siit uuele katsele - ületame jälle 2 jõekest, kuid seekord ei liigu mööda tugevat teed üles aasale, vaid umbes 100 m piki suurema jõe paremat kallast, kus vuliseb väikeseid ojakesi. Jõgi ise on päris lai ja kiire vooluga - otsin kohta, kus seda ületada. Kohalikud vennad on aga meile ikka järgi tulnud ja näitavad ära koha, kust paremini jõge läbida saab. Osad kasutavad selleks jõkke langenud puud, osad aga lähevad sokkide väel läbi vee; paljajalu oleks teravatel kividel valus. Kohalikud on aga plätadega läbi jõe tulnud. Teisel kaldal sügava rohu sees on teeraja algus, sealt läheme umbes 30 meetrit edasi, siis aga (jõeäärne rada läheb edasi) juhatavad vennad et "otse üles!". Esialgu pole mingit rada, kuid umbes 40-50 meetri järel satume tihedate põõsaste vahel korralikule rajale, mis esialgu suundub "tagasi" Lezgara poole, siis aga käändub "õigesse suunda". Hea varjuline tee tõuseb mäeharjale, kus paremat kätt kohiseb ka see väiksem jõgi. Vaated ka avarduvad, selja taga on orientiiriks Ušba. Harjal läheb rada algul tihedate põõsaste vahel, siis tuleb lagendik (kell 9.00) ja jälle rada võsa vahel. Rajaga ristub lai metsaveotee (mida ka mainiti) - see tuleb alt paremalt (k.s.) üle väiksema jõekese. Huvitav - siis peaks ju kusagil all olema ka selle metsaveotee algus !? Ja jääks ära selline trikitamine. OK, meie liigume umbes paarkümmend meetrit mööda metsaveoteed ülespoole, siis tuleb tavaline tee paremale, jälle hargnemine, kus valime jälle parempoolse haru. Ilmselt aga viivad nüüd nad kõik õiges suunas, mõni tee on lihtsalt pikem ja laugem, mõni jälle lühem ja järsem. Nii et tõusta tuleb Lezgara orus nende 2 jõe vahelisel alal! Siin on nüüd kindel minna, kuid naised jäävad täna kohutavalt maha. Mingit eksimist siiski enam karta ei ole, igaüks liikugu oma tempoga. Kell 10 jõuame lagendikule, kus karjuste hütt. Selle katust nägingi ilmselt eile kaugelt, sealt teiselt mäenõlvalt. Hütis on paar naist ja koer. Mainin kuru, viipavad ülemise tee poole. Ülalpool on üllatavalt hea ja tugev rada, nagu allee puude varjus. Siis aga mets lõpeb ja avaneb uus lagendik, kus taamal on 3 karjuste hütti. Need hütid (vene k. letovka) ja rada on kenasti ka kaardil 050k--k38-038-1, ka jõgede hargnemiskoht, vaid Lezgara küla on teisel kaardilehel. Teeme allpool ojakeste ääres lõunapeatuse kell 11-13. Käin hüttide juures - sealgi on naised, üks poiss ja koer. Lõunaks on nuudlisupp ja tee, kõrvale hammustame juustu ja rosinaid-pähkleid. Karjused saadavad meile matsoonit ja imehead värsket saia. Küsivad meilt arstirohtusid, anname ka maiustusi. Kell 13 liigume edasi. Naised näitavad kuhupoole tuleks hoida - käigusuunas paremal nõlval on teerajad, sealt üles astangule. Tšiždi kuru sadul on tegelikult siia juba hästi näha, ka rada siin allpool on korralik. Üleval kaljuastangu taga on kena roheline aas ojakestega, kus saaks laagerdada. Teeme siin siiski vaid puhkepeatuse, kus joome kaasaantud veini. Ülevalpool on näha teist astangut, loodame sinna tõusta ja seal telkida. Tõuseme sinna vasakult (k.s.), jõekese poolt, kus sulavad lumelaamad. Käime Jürkaga ilma kottideta üleval astangul - seal pole häid telgikohti ega ka vett. Jürka käib üle lume teisel pool oja ja leiab et sinna tasub minna. Naised laskuksid tagasi alla rohelisele aasale. Valime siiski platsi teisel pool oja ja jääme sinna kella 15 ajal laagrisse. Õhtupäike paistab siia. Toome alt ojakesest vett ja teeme varakult, kella 17 ajal õhtusöögi - tatrapuder lihaga, kakao, kuivikud, kompvekid. Ülevalpool sööb lehmakari, on ka hobuseid. Taevas on üksikud valged rünkpilved, Peaaheliku taga aga on taevas tume. Ennike ja Pille lähevad ülespoole nõlvadele jalutama. Kella 18 ajal tulevad alt vanem naine, poiss ja karjakoer - otsivad hobust. Leiavad selle ja viivad alla - siis hakkavad ka ülejäänud hobused hirnudes allapoole tulema. Karjakoer aga saab meie pudrujäägid endale. Magama läheme kell 20.

20. L., 31. juuli. Äratus kell 5.00. On väga hea uni, tukume veel pool tundi. Taevas on selge, esialgu on õhk veel jahe. Kauged ahelikud on nagu sinise vine sees. Siia paistab üle Peaaheliku ka Elbrus oma 2 tipuga. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder, kalakonserv, kohv-tee. Minema saame kell 7.15. Ületame jälle oja peal oleva lumelaama ja tõuseme astangule, kus Jürkaga juba eile käisime. Seal leiame üles raja alguse, mis sikk-sakitades viib kurule. See on uhtoru vasakus (orogr.) ääres, so. tõusmisel paremat kätt. Päike paistab ja juba on palav. Naised jäävad tänagi liiga palju maha. Kuid - igaüks oma tempoga, kohale jõuame kõik. Kell 8.30 oleme nõlval suurte kivide juures ja kell 9.15 - Tšiždi kurul (1A, 3100), mis viib üle Bakõldi külgaheliku Laila orgu. Seal on tumedast kiltkivist hari, otse teisel pool on väga järsud kaljud. Paistab Laila liustik, mille ülaosas on lai lumine sadul - ilmselt siis Džvari kuru, mis asub juba Svaneetia ahelikul. Sellest paremal on viimasel väga võimsad rippliustikud. Laila liustik on teises ääres väga praguline, kuid meil pole sinna asja. Siit saaks ka liustikukeelest allapoole Laila orgu, kus metsapiiril paistab olla järveke - on näha ka raja algust. Meil on vaja aga liikuda ülespoole ja seda ilmselt üle vasakul oleva madalama sadulakoha. Arvan sealpool nägevat ka Laila tippu - viimase kohta on meil väga vähe infot.  Käin piki kaljust harja tuuri otsimas - seda pole. Teen siis ise ühe ja jätan sinna plastpudelisse pandud tuurikirja. Helistan siit ka Mišale, et kõik OK. Siis laskume veidi allapoole ja ületame madalama sadulakoha, teisel pool on mõnus moreenitasku, kus üksikud lumelaigud ja vana rusu. On isegi jäljed, algul rusunõlvadel, hiljem ka rohunõlvadel. Avaneb hea panoraam. Jõuame kell 11 alla ilusale rohelisele aasale, kus on väike karjuste hütt - seda mainisid ka naised viimases košis. Paremmoreenvalli taga on aga juba Laila liustik. Otse ida pool on ka org, kuid selle ülaosas on väga järsud kaljud. Meie liigume edasi paremmoreeni taskus, kus on veel lund. Siis on avarad vanad moreeniväljad ja silekaljud, üle millede voolavad alla jõekesed. Teeme siin kella 11.30-13 ajal lõuna - kiirnuudlid, juust, halvaa, kuivikud, tee. Kell 13 edasi, võtame suuna Laila liustiku paremserva, enne tuleb aga ületada veel mõned madalad moreenvallid ja kaljud. Kõik on õnneks lihtsalt ületatavad. Peale kaljusid laskume alla Laila liustiku paremasse äärde, mis kaetud lumega ja erilisi pragusid ei paista ka olevat. Paneme siin kassid alla ja hakkame liikuma ülespoole. Liustik on algul lauge (10-20 kraadi), siis on veidi järsem (20-30 kraadi) ja jäisem ala. Ülevalpool on aga jälle laugem lumeväli, kus esialgu plaanime isegi laagrisse jääda. Õnneks aga liigume Jürka soovitusel ikka kurusadulale ja sealt veidi allapoole moreenidele, kus on head laagrikohad, lume alt niriseb ka vett. Kell on 16, oleme Džvari kurul (1B, 3427 m). Allpool väljub lume alt juba laiem ojake ja see vesi voolab juba Svaneetia aheliku lõunanõlvadele. Õhtusöögiks on kartulipuder lihaga, kakao, kuivikud. Pärastpoole teeme veel teed, veekaotus oli täna päris suur. On üllatavalt soe ja vaikne. Magama kella 20 ajal. Jääme juba magama, kui Pille hakkab köhides oksendama. Intelligentsest vestlusest naistega ei tule täna midagi välja, on üles kerkinud teema "Psühholoogilised probleemid matkal" - pole ka ime, on ju täna juba reisi 20. päev. Ülepingutus, nagu nad väidavad? Kardan, et põhjus on ka toitumises - nad ei söönud ju üldse suhkrut - no kust see energia siis peaks tulema? Ega ma ise sel öösel ka korralikult magada saanud, käin öösel väljas - täiskuu ja tähed siravad. Homme läheme Jürkaga kahekesi Lailale, naised puhkavad.

21. P., 1. august. Äratus on kell 5.00. Taevas on selge. Kobime seekord vaid Jürkaga kahekesi välja ja teeme hommikusöögi - kohv-tee, kaerahelbepuder rosinatega, juust. Võtame kaasa kerged seljakotid (köis, sidemed, kassid, muu raud, puhh, natuke süüa-juua) ja kell 7.00 asume teele. Lumi on külmunud, liigume kassidega. Kaarega tõuseme üles lumisele platoole. Seal on järgmine sadul väikese külmunud järvekesega, lõuna poole alla langevad siin väga järsud kaljud. Edasi on veel üks sadul, kust läheb alla lausa rippliustik ja haigutab "auk".  Meie liigume sikk-sakitades otse üles (ca 30 kraadi), kus paistab olla laugem ja kust saab traverseerida Laila poole. Paneme end seongusse ja võtame ka jääpuurid välja - viimaseid ei lähe siiski vaja. Esialgu pole kindel, milline on Laila tipp - kas laiast sadulast paremal olev lumine tipp või vasakul olev siitpoolt kaljune tipp. Esialgu arvan, et esimene. Üleval kaljude all on aga tõesti laugem (20-25 kraadi) lumenõlv, kus on mugav ja kindel traverseerida paremale (k.s.) ka allpool haigutava "augu" kohal. Kohati on väikesed lõhed, kuid neist laveerime mööda. Päike siia veel ei paista, kuid nagu tõuseme laiale lumisele harjale, tuleb päikeseprillid ette panna. Võimsad karniisid ulatuvad siin Inguri oru poole, kaugel all paistab ka Mestia. Tippudest on siit näha muidugi Elbrus ja Ušba, aga ka Tetnuldi-Gestola-Šhara. Esialgu tõuseme mööda lund ja jääd parempoolsesse tippu - oleme seal kell 9.10. Mingit tuuri seal ei ole, küll aga avanevad uhked vaated nii alla lõuna poole, kus Skiliri jõgi, kui ka põhja poole Inguri orgu. Teeme pilti ja vaatleme teisel pool asuvat kahte kõrgemat tippu, kus siinpoolsel näib olevat suur tuur ja mingi post püsti. Liigume siis ka sinna, algul kassidega lumenõlval, siis peenikesel kuid kindlal rusul. Kassid jätame rusu piirile maha ja kell 9.45 oleme Laila tipus (4009). Rohkem siin ahelikul kõrgemaid kohti ei olegi, kolmas tipp siit loodes on juba ilmselt madalam. Tuur on vägev, kuid kirja seal ei ole, kivide vahel on vaid üks poolakate räbaldunud särk. Teeme sellest pildi ja paneme tagasi. Samuti panen siia plastpudeliga ka oma tuurikirja. Võimsasse tuuri on torgatud püsti puidust varras - osa mingist kolmjalast. Teeme pilte ja nosime musti ploome ja šokolaadi. Kuigi Mestia on näha, mobiililevi siin puudub. Samuti on näha ida poole kulgevat Svaneetia ahelikku. Lääne pool on aga ka veel üks tipp, mis ilmselt madalam ja selle taga kaugel paremal - Elbrus. Tipus on päris tugev ja jahe tuul, kaua ei taha siin olla. Laskumegi alla oma kasside juurde ja liigume tuldud teed tagasi. Lumi on nüüd pehmem, hea astuda. Viskame veel pilgu tagasi käidud tippude poole. All telgi juures oleme kell 11.30. Seega kulus Džvari kurult Laila tipus käimiseks kokku 4,5 tundi. Laila tipp ise on siia kurule ikka näha; näha pole vaid see tipp, kus esimesena käisime. (Kuid kaardiga 050k--k38-038-1 minu arust asi ikka kokku ei lähe -  hiljem kodus lendasin ka googlemapiga sinna kohale - pilt-1 ja pilt-2; kui see esimesena käidud kaardil kõige alumine A-ga tähistatud nimetu tipp, siis kõik nagu klapib...). 
Naised on veel telgis ja Lailast on nad loobunud, ei taha ka homme hommikul. Otsustame täna veel siin puhata ja homme hakata laskuma Lentehi poole. Teeme lõunasöögi - supp lihaga, kuivikud, roheline tee, maiustused. Peale seda põõname kõik telgis, väljas kõrvetab Päike. Tuul on siiski jahutav. Kella 16.30 paiku käime Jürkaga allpool kaljudel luurel. Kaljune ribi ulatub Skiliri oru kohale, kohe sellest vasakul on väga järsud kaljud, sealt me tervena alla ei saaks.Kuid allpool olles tuleb ilmselt just sinna hoida. Paremal on aga rusune kuluaar, allpool paistavad juba rohelised nõlvad - ilmselt siis sealt me homme laskumegi. Alla sügavasse Skiliri orgu on siit väga uhked vaated! Üks jõgi tuleb paremalt, teine vasakult ja Skimeri lagendikust (venekeelsel kaardil - urotšiše) allpool nad ühinevad ning voolavad edasi Skiliri jõena. Vanal kaardil on rada just Skiliri vasakkaldal, kusagile keskjooksule on märgitud sild ja sealt alates läheb rada paremkaldal. Ja ongi kogu info! Nii et all rohunõlvadel peame tõmbama just vasakule ja seal püüdma liikuda ka vasakpoolse külgjõe vasakkaldal. Vasakpoolses jõeorus on näha lumelaamasid - ehk need lihtsustavad seal liikumist? Tuleme tagasi ja kell 20 läheme telki magama.

22. E., 2. august. Äratus kell 5.00, üles tuleme kell 5.20. Jälle oli hea uni! Väljas on veel jahe, taevas on selge. Hommikusöögiks on riisipuder rosinatega, kalakonserv, kohv-tee. Minema saame kell 7.10. Laskume algul kassidega mööda lund kuni rusuni, siis kassid alt ja liigume ettevaatlikult mööda parempoolset rusust kuluaari allapoole. Kohati on silekaljusid, kohati ka rohtu. Vastab täiesti 1B raskusele. All sügavas orus paistab Skimeri lagendik, veel allpool parempoolse lisajõe ääres on esimesed kuused. Kuid me liigume rohunõlvadele jõudes vasakule ja seal piki rohunõlvu ja kiviseid kuivi voolusänge allapoole, suunaga vasakpoolset lisajõge katvate lumelaamade poole. Oleme Jürkaga peaaegu juba all, kui naised kadunud! Nad jäid küll jälle maha, kuid vaevalt nüüd meist mööda laskusid. Hõigume, ma käin ilma kotita ka teisel pool kõrgemal orunõlval vaatamas. Siis näeme neid - nad on ikka vaikselt kusagil voolusängis meist vahepeal mööda läinud ja juba all lumelaama juures. Laskume ka sinna, küllalt vastik nõlv on. Paneme seal kassid alla ja edasi liigume lume peal. Viimane on kaetud rohututtide, mätaste ja lausa poriga, nii et kasside alla moodustuvad poriklombid. Vaatame tagasi kuru poole - siitpoolt on seda küll raske leida! Org aga kitseneb, allpool paistab olla lausa kanjon. Käin sealpool luurel - lumi seal lõpeb ja kohe on vahutav jõgi kaljude vahel. Peame sellest kohast ilmselt vasakult poolt ümber minema, paremal on liiga järsud kaljud. Teeme seal  porise lume peal ka lõuna (12-14), vett saame nõlvalt nirisevast ojakesest, millest allpool on lume sees võimas grott, kus pimeduses kohiseb jõgi. Käin ka seal vasakul nõlval luurel - allpool on seal kasevõsa ja ülevalpool - mets. Siin oleks nagu hiljuti käidud - sügava rohu sees on "rada" - rohi maha tallatud. Peale lõunat hakkamegi sinna tõusma, naised esialgu isegi kassidega. Ma püüan ühest porisest nõlvast üles punnida - libisen tagasi ja kriibin vasaku küünarnuki ära. Saame siiski üles ja murrame rohus ja võsas teed. Liiga kõrgele tõusta pole ka mõtet, hiljem tuleb ju alla saada. Näen ka mägiliiliat, mis siin veel ei õitse. Ühes kohas aga on tugevatele rohuvartele kinnitunud linnupesa, munad sees - sealt läheme ringiga mööda. Käime Jürkaga mitu korda eespool teed vaatamas, naised istuvad seni maas. Kanjon on kusagil all, rohunõlvad on siin väga järsud, kohati tuleb kirka kihv sisse lüüa või põõsastest ja rohust kinni hoida. Keppidega siin liikuda ei tasu. Piilume jälle tagasi, sinna, kust täna hommikul tulime - siit pole Lailat küll näha. Lõpuks vilksatab puude vahelt järjekordne vasakpoolne lisajõgi. Käin asja isiklikult kuni jõeni kontrollimas - saab kenasti alla! Laskumegi koos sinna ja uurime, kuidas seda jõekest ennast ületada. Jürka läheb siinsamas keppidele toetudes ja kivilt kivile hüpates ilma kotita üle. Läheb seljakotiga ka ära. Siis üritan mina Jürka keppidega minna. Paraku lipsavad need jõepõhjas alt alt ära (võõrad riistad!) ja kukun vahutavasse vette, seekord löön parema küünarnuki vastu kivi ära. Kuid ei midagi hullu, ronin teisele kaldale - seljakott jääb kuivaks, vaid püksid ja saapad on nüüd märjad. Siis upitame Ennikese seljakoti üle ja ta tuleb ilma kotita. Pille saab kuivalt üle koos oma kotiga. Nüüd tuleks piki seda jõge laskuda allapoole Skiliri jõe äärde, kuid sellel lisajõel on vasak kallas järsk ja "vastu vett". Sellest väikesest surutisest (vene k. prižim) möödumiseks tuleb tõusta umbes 10-15 m kõrgemale rohusele terrassile. Seal on ka veidi punnimist, nõlv on küllalt järsk. Kuid seal ülal leian kohe teeraja, mida mööda liigumegi allapoole. Varsti oleme metsas võimsate puude vahel, kus tugev rada jätkub. Kell on juba 18, peame leidma sobiva laagrikoha. Liigume veel edasi Skiliri vasakkaldal, jõgi ise kohiseb kusagil allpool. Kella 19 paiku jõuame kenale platsikesele teeraja kõrval, kus hiljuti ka lõket tehtud. Otsustame, et siia jäämegi telkima, tuleb vaid vett hankida. Käin veidi jalutamas - jõe pool on tugevam rada, mida mööda liikudes satun karjuste hüti juurde (kedagi seal ei ole), selle taga on lagendik ja lagendiku taga mäenõlval on näha ka puhta veega oja alla tulemas. Liigun piki rada üle lagendiku allapoole, kus peaks olema ju ka ojasäng, kuid see on kuiv - ülalt on seli alla tulnud ja ojakese allpool kinni matnud. Suur jõgi kohiseb kusagil veel allpool ja sinna on ebamugav laskuda. Tulen tagasi teiste juurde, telk on juba püsti. Võtan siis kõik anumad kaasa ja toon sealt ojakesest vee ära - oma pool tundi kulub seekord veetoomisele, kuid arvatavasti piisab ka hommikusöögiks. Panen kahe puu vahele nööri ja sinna oma märjad riided kuivama. Saapad on ka seest niisked. Magama kell 21.

23. T., 3. august.  Äratus kell 6.00. Väljas on ilus kuiv ilm, taevas selge. Hommikusöögiks puder, aprikoosid, kohv-tee. Riided on nööri peal ööga ära kuivanud. Minema saame kell 8. Möödume karjuste hütist, selle taga teerajad ühinevad ja on hea astuda. Skiliri paremkaldal on väga võimsad kaljuseinad, seal küll liikuda ei saaks. Siinpoolsetelt nõlvadelt on aga mitmes kohas selivoolud alla tulnud. Üks nendest on nõlva koos rajaga sügavalt läbi lõiganud - tuleb laskuda jälle võsas allapoole. Olen lühikestes pükstes ja teravaokkalised ronitaimed ("okastraadid") veristavad sääri. Jõe lähedal leiame teeotsa jälle üles. Kell 9 jõuame silla juurde - rada läheb siin Skiliri paremkaldale ja kuni suudmeni kulgebki seal. Hea tugev rada põlismetsa (kuused, pöögid) vahel, kohati on kõrge rohuga aasad ja parempoolsed lisajõekesed. Metsaveoteele on mingi raske šassii maha jäänud. Kell 10.30 jõuame esimese majani, aias niidab kohalik mees heina. Meie liigume mööda kivist teed allapoole Skiliri ja Heledula jõe ühinemiskohani - tee läheb läbi jõe, kuid silda ei ole - ilmselt siis rasked metsaveoautod liiguvad siin läbi jõe. Käin asja uurimas - selgub et korralik sild on umbes 400 m ülevalpool üle Skiliri - lähemegi sinna ja edaspidi liigume juba Heledula vasakkalda rajal, mis varsti ühineb altpoolt kulgeva metsaveoteega. Tee on tolmune, aeg-ajalt vulisevad üle selle ojakesed. Kella 11.45 ajal jääme ühe oja kaldale puude varju lõunat pidama. Tatrapuder lihaga, kompvekid, tee. Toiduained on praktiliselt otsas, peame täna Lentehi välja jõudma. Kell 13 liigume mööda tolmust teed edasi. Saame käia paar kilomeetrit, kui tagantpoolt kostab automürinat - suur metsaveoauto koos palgikoormaga liigub allapoole. Tõstan käe, auto peatub. Saame küll küüti, Lentehisse olevat siit veel ca 15 km, kokku on jõgede ühinemiskohast 21 km. Naised ja 1 seljakott saavad kohad juhikabiinis, meie Jürkaga ja 3 seljakotti - palgikoorma otsas. Hoiame seal trossidest kinni ja uhke sõit Lentehi poole läheb lahti. Juba on esimesed majad ja elektriliingi. Üldiselt on kõik väga lagunenud ja räämas. Aeg-ajalt tehakse peatusi, aetakse vastutulijatega juttu. Juhil on suitsunälg, kuid selles osas me teda aidata ei saa. Tee on siiski nii kitsas, et kui ühes kohas sõiduauto vastu tuleb, peab väiksem masin mitusada meetrit taganema, kuni mingi laiem koht tuleb. Jõelammil on siin näha ka teist teed, mis sealolevate majade vahel keerutab. Tee ääres kasvavad kreeka pähklipuud (toored viljad on kibemõrud!), ploomid (sinised, juba valmis) jms. Külasid on juba tihedalt, inimesed lehvitavad meile. Arvavad, et oleme poolakad ja eile olevat Gruusia just Poolat korvpallis võitnud. Aedades kasvab kõrge mais ja kuivavad heinakuhjad. Kell 15, umbes 1 km enne Lentehit masin peatub, tema on kohal ja edasi ei sõida. Pakume juhile raha, ta ei võta. Siis täname, anname seljakotid alla; paraku oskavad all olijad need teeäärsesse kraavi poetada ning need on nüüd porised. Kõmbime jalgsi siis selle viimase kilomeetrikese Lentehisse, varsti algab asfaldtee, kohalikke tuleb vastu. Teisel pool jõge on näha kõrgemat sõjatorni. Keset suurt platsi aga on monument (maasse torgatud mõõk, millel inimkujud) ja Heledura jõe silla juures on teemaja ja kauplus. Kohe seal tuleb minu juurde üks punase habemetüükaga noorem kohalik mees ja teatab, et kui Kutaisi tahame, siis umbes poole tunni pärast ta oma mikrobussiga sinna sõidab, taks on 10 lari inimese kohta. Kuigi ka bussid käivad sinna, valime selle privaatsema võimaluse. Vahetan kohe rasked ja umbsed matkasaapad tossude vastu. Teemajas võtame Jürkaga limonaadi (õlut on vaid 2-liitristes plastpudelites) ja hatšapurit, kokku 4 lari eest. Sööme seda "tagatoas", värskelt tehtud hatšapuri on kuum ja sula juust voolab lauale. Ka Ennike ja Pille võtavad ühe piruka ja joogi. Väljas kohtame kahte prantslast - noored reisivad ka Kutaisi, küsivad kas oleme Tallinnast. Pille muide räägib nendega puhtas prantsuse keeles. Mahutame end 9-kohalisse mikrobussi  - meie 4-kesi oma suurte kottidega ning 2 prantslast. Muusika pannakse mängima ning eht gruusiapärane sõit läheb kell 16.20  lahti. Slaalom teel jalutavate flegmaatiliste lehmade vahel - keegi kannatada ei saa. Maantee, enamjaolt korralik asfaldtee, kulgeb Tskhenis-tsqali jõe orus (tsqali - vesi gruusia keeles). Kusagil poolel maal teeb autojuht ettepaneku peatuda - et kusagil siin on "hea vesi". Mõtlen et mineraalvesi, kuid ei - teest veidi kõrgemal kaljude vahel on kosk ja väike, kuid sügav lombike. Juht võtab suspede väele ja hüppab, pea ees vette, kutsub meid Jürkaga ka. Mõtleme veidi ja hüppame ka, meie küll jalad ees. On tõesti mõnus karastav vesi! Siis läheb sõit edasi ja avanevad väga maalilised vaated alla orgu - see ongi ju legendaarne Kolhis, kuldvillakumaa! Kutaisis, Imereti mkhare keskuses oleme umbes kell 18. Prantslased tahavad maha minna "tsentris", meie aga laseme end viia Nikia tänav 7, hotell "Kostia" juurde, kus ööbisime ka 3 aastat tagasi. Juhile maksame selle liigutuse eest veel 10, kokku seega 50 lari. Hotell on pooltühi, tasu on 25 lari inimese kohta ööpäevas. Maksame ette 1 päeva, so. 100 lari. Saame 2-lised toad - Ennike-Pille (nr.31) ja Kalle-Jürka (nr.33). Konditsioneer pannakse tööle, kuid meie tuba sellest jahedamaks ei lähe. Helistan ka Leonile, et oleme kohal - ta lubab õhtul ka siia tulla. Käin duši all - veesurve on nõrk ja soe vesi polegi nii soe. Jürka on vahepeal alt kohvikust toonud mulle õlut ja Coca-colat. Veidi enne 21 tulebki Leon - imestab et meil nii soe tuba, nõuab korras konditsioneeriga tuba - kolimegi koridori lõppu nr. 39-sse - seal asi töötab. Seejärel läheme 5-kesi alla sööma - seal tehakse meile lahti sisehoovis asuv privaattuba ja lülitatakse sisse konditsioneer. Leon teeb vägeva õhtusöögi välja - vürtsikas liharoog, leib, tomatisalat, mahl, õlu. Naised on väsinud, lähevad oma tuppa, me 3-kesi aga sõidame kesklinna, kus Leon näitab 1. keskkooli, kus ta kunagi on õppinud. Ja seal on õppinud ka Vladimir Majakovski (googeldasin - tõepoolest - ongi sündinud Kutaisi lähedal), tema kuju taustal teeme pilti. On sume lõunamaa öö, tsikaadid siristavad põõsastes, inimesed jalutavad-istuvad tänaval. Käime Rioni jõe sillal, kust uljaspead vette hüppavad. Silla käsipuul ongi just üks parajasti hüppevalmis - see on siiski kuju. Ju siis on siin nii sügav, õhulennul on meetreid umbes 10. Kaugemal jõesängis on omapärased valged kivid. Märkame suveniiripoodi, kus müüakse kinžalle ja ehteid, kuid sel kellaajal on see loomulikult kinni. Sõidame tagasi "Kostiasse" ja jätame Leoniga nägemist. Ta kutsub homme õhtul peale kella  18 hinkaale sööma, helistab kui töölt vabaneb.

24. K., 4. august.  Ärkame võõrastemaja mugavas voodis umbes kella 8 ajal. Käime Jürkaga all tuttavas kohvikus hommikut söömas - kahe peale suur hatšapuri, kirsimahl ja kohv - kokku 12 lari. Kohvik on sel kellaajal pooltühi. Sisustus ikka sama, nagu 2007.a. - seintel suured maalid, keset ruumi bassein. Teenindajad vist ka samad. Kui võõrastemajja tagasi läheme, peab hotelli peremees meid koridori peal kinni ja küsib, et kes tuttav see eile meile oli. Ütlen, et väga hea sõber, arst Leon Dzotsenidze. Annab meile siis 100 lari tagasi, väites et Leon on tema sugulane ja siis ta meie käest ööbimise eest tasu ei võta. Vot kus lugu - Leon on siis siin lausa võlur, ei jää üle muud kui tänada.
Läheme Jürkaga linna peale, mina tahan kõigepeal maha ajada 3-nädalase habeme. Jalutame Nikia tänaval kesklinna poole, ristmikul suundume vasakule, Chavchavadze avenüüle. Seal leiangi tuttava juuksuritöökoja, kus tegutseb sama mees, kes 2007.a. On veidi ootamist, Jürka veedab seni aega väljas. Mainin juuksurile, et olin tema klient ka 3 aastat tagasi, ta ka tunneb ära. Väga mõnus on olla puhta lõuaga - ta masseeris seda mitmete kreemide ja vedelikega. Küsib töö eest 3 lari, mina annan 10. Jürka on tagasi, kuid tema ei taha habet lasta ajada. Jalutame mööda sama tänavat edasi bensiinijaama juurde, seal võtame takso, laseme end sõidutada 1. keskkooli juurde. Juht Džumberi on vanem mees, võtab sõidu eest 5 lari ja annab oma telefoninumbri. Juhuks kui soovime sõita näiteks Satapliasse - see maksaks 25 lari. Läheme suveniiripoodi - see on nüüd lahti. Seal on väiksemaid kinžalle 30-50 lari eest, kõige suuremad on 300-400 lari. Kaelaehted on 45-60 lari, veiniastjad, keraamilised seinaplaadid - 30-40 lari. Metallasjad on melhiorist (vase ja nikli sulam). Kinžallide ostmisel kirjutatakse tõend, et riigist väljaviimisel probleeme ei tekiks - selleks aga on vaja passi. Jürka ostabki ühte-teist, mina jätan need asjad homseks. Jalutame siis sama silla peal, kus eile õhtulgi olime. Silla kõrval on välikohvik - võtame seal jäätised - viimaseid on siin hinnaga 50 tetrist kuni 2 larini.  Siis otsime mälu järgi üles turu - see on otse teise silla juures ja sinna saame läbi maa-aluste tunnelite. Viimased on endiselt tihedalt müügilette täis - on siin alles kulda ja karda!  Turul aga leian kohe svaani kartulimüüjad üles, saan neilt osta 2 teeklaasi svaani soola (1 lari/teeklaas). Tahan osta ka svaani juustu (suluguni) - väikest kasvu naine juhatab mind teise osakonda, kus piimasaadusi müüakse. Lastakse juustu maitsta - on tõesti see õige. Kilohind on 10 lari, ma võtangi umbes 1-kilose ketta. Ka Jürka ostab pärast sama juustu. Ostame ka juba tuttavat maiustust - churchelat - pähklid kuivanud viinamarjasiirupis - paarikümnesentimeetrise muhkliku lati  eest küsitakse 1 lari. Huvitav on see, et vanemad inimesed ütlevad tihti oma raha kohta ikka rubl ja kopeika, samas kui larid/tetrid on kasutusel juba 1993. aastast. Otsin, nagu eelmine kordki, Kutaisi kaarti - no ei ole! Võtame väljas keskmised kaljad (30 tetri) ja sõidame siis taksoga (5 lari) tagasi võõrastemajja. Kurdan oma kaardimuret juhile - ta otsib laekast ... ehtsa Kutaisi kaardi ja kingib mulle. Olevat ühes kohas neid müügil; kuigi gruusiakeelne, aitab see siiski orienteeruda. Ja spikri abil veerib ka gruusia nimed ära. Väljas on juba +40C, oleme oma jahedas toas. Toivo on saatnud SMS-i, et kas me tema autoteenust vajame. Naisi pole veel tagasi, nii et vastan hiljem talle. Pesen puhtaks oma porised mägisaapad ja viin koristajate ruumi kuivama - seal paistab Päike neile peale. Käime all lõunat söömas - borš + leib, joogiks on limonaad, kahe peale kokku 10 lari. Kokk, keskealine mees olevat 1988.a. teeninud sõjaväes Haapsalus, tuleb meie lauda juttu ajama ja vanu häid (sic!) aegu meenutama. Naaseme hotellituppa, pakime oma asju homseks ärasõiduks. Saadan Toivole SMS-i, et ootame teda 6.aug. hommikul Riia lennujaama.
Kella 18 ajal helistabki Leon, tuleb varsti siia ja viib meid oma "Mercedesega" linnast välja ühte teeäärsesse restorani, kus pakutavat häid hinkaale. Istumiseks valime väljasoleva varjualuse. Vaagnal on 40 suurt hinkaali ja meid on 5. Jookideks on õlut ja mahla. Hiljem tellib Leon veel salatit ja ... pooleliitrise pudeli chachat. Viimase löögi võtame meie Jürkaga enda peale. Kõht saab igatahes kohutavalt täis. Ajame mõnusasti juttu, on ilus õhtu. Ainuke asi, milles meil Leoniga on erimeelsused, on suhtumine svaanidesse. Ta veidi tögab neid ja jutustab vastavaid anekdoote. Et nende IQ-tase on madalam joodipuuduse tõttu sealses joogivees. No aga eks ju meil Eestiski ole kerget tögamist naabrite vahel. Tagasi oma võõrastemajja jõuame juba pimedas, kella 22 ajal. Täname Leoni ja jätame nägemiseni, homme me ilmselt enam ei kohtu.

25. N., 5. august.  Ärkame Jürkaga 7 ja 8 vahel, kuid lesime veel voodites. Veidi uimane olemine, muidu ok. Võimleme, peseme ja käime all kohvi joomas, kõrvale kirsimahl ja väike hatšapuri - kahe peale kokku 8 lari. Seejärel läheme linna peale - seekord jalgsi vanast turust mööda bussijaama, tee peal vahetan veel viimased eurod larideks. Bussijaamas ületab pakkumine nõudluse, Tbilisi saab 8-10 lari eest. Kuid pileteid ette ei müüdagi, tuleb tulla lihtsalt pool tundi varem kohale. Plaanime siis tulla siia kusagil 18.30 paiku. Hakkame minema juba jalgsi kesklinna suveniiripoodi, kui üks taksojuht  pakub, et viib meid sinna 4 lari eest. Selgub, et svaan Betšo külast, elab nüüd ajutiselt Kutaisis ja teenib pensionilisa. Surume kaks korda kätt (Svaneetia ja autoks Opel Vectra, nagu minulgi). Suveniiripoes ostame kinžalle, ehteid jms. Kinžallide kohta kirjutabki müüja välja tõendi, käib vastavaid blankette kusagilt toomas. Siis jalutame vana silla poole, kus peatuvad bussid ja marsruuttaksod. Ilm on palav! Nikia kanti minevat liinibuss nr. 1 ja marsa nr.51. Esimeses on pilet 30, teises - 40 tetrit. Valimegi viimase variandi ja mugavalt ja kiiresti oleme kohal. Ei viitsi täna enam linna peal kolistada. Sööme all lõunat - vänge lihasupp, salat, mahl, leib - kokku 2 peale 12 lari. Võtan ka ühe 2-liitrise Coca-Cola (3 lari). Üleval käin duši all - täna on kuum vesi juba tõesti kuum. Helistan Leonile, tänan eilse õhtu eest. Jürka käib ikka linna peal, vahetab raha ja ostab ühte-teist kaasa. Pakime oma asju, mina pesen puhtaks oma Firni-särgi ja panen päikeselisse koridori toolileenile kuivama. Siis ostan alt kohvikust hotellitädidele ühe šampuse (12 lari) ja annan üle - tänavad rõõmsalt. Käin ka linna peal, ostan ühe lavaši teele kaasa . Astun ühte meemüügi poodi sisse, kus igavlevad 3 meest. Kohalik mesi pidi maksma 10 lari/kg. Annavad mulle suure topsitäie prooviks kaasa. Pakun, et maitseme seda 4-kesi - naised aga magusat ei taha - no eks me siis Jürkaga ajame magusat kahe suupoolega sisse.
Paistab et ärasõiduärevus on kõigis sees, ei malda enam oodata ja 17.30 ajal lahkume hotellist, viime kotid maja ette. Saan küllalt kiiresti takso - kõik 4 seljakotti mahutatakse pagasiruuni, kuid luuk jääb lahti. Piilume sõidu ajal taha, et mõni kott tänavale ei pudene. Ei pudenenud. Takso aga manööverdab bussijaamas veidi ja peatub ... otse ühe suure Tbilisi sõitva bussi pagasiluugi ette. No oskavad grusiinid alles teenendada! Maksan juhile 4 lari ja täname. Paneme oma suured seljakotid alla pagasisse, samas asuvast müügiputkast aga võtan 4 piletit Tbilisi - kokku 40 lari . Buss on pooltühi, meie istume üleval 2. reas. Mingid kahtlased noormehed sebivad enne ärasõitu meie istmete ümber. Nende nipp on ilmselt selles, et üks viskab näiteks midagi istme alla ja hakkab sealt seda "midagit" otsima. Kõigi tähelepanu on pööratud sinna ja teine kobab läbi taskud või kaasasolevad kotid. Poisid on nagu laksu all. Katsume üle oma rahakotid - alles. Igatahes paha tunne jäi sisse, hiljem vahepeatuses kontrollime, et kas seljakotid on pagasis ikka alles. Vargaid pidi siinkandis palju olema, meil oli see küll esimene ja valutu kokkupuude. Kutaisist väljasõit on tükk aega mägede vahel, maantee ronib üle aheliku. Tee ääres pakutakse müüa igas suuruses savipotte ja punutud korve. Pole enam nii palav. Võtsin bussi peale kaasa ühe lavaši ja pool liitrit vett, kulub ära. Buss teeb ka ühe teemaja juures umbes pooletunnise peatuse, kus saab oma veevarusid täiendada ja ülearusest veest vabaneda. Bussijuhi kõrval istunud kõhn ja jutukas mees kutsub meid Jürkaga sisse ja teeb välja hatšapurit ning limonaadi. Ei jõuagi kõike ära süüa, võtan kaasa. Juba hämardub ja jõuame lauskmaale, ilmselt Mtkvari (Kura) jõe orgu. Kella 21.45 paiku oleme Tbilisi bussijaamas. Ei saa kottegi maha tõsta, kui taksojuhid on jaol ja pakuvad sõitu. Paraku on meil 4 suurt kotti ja tavalisse, sedaan-tüüpi kerega taksosse me 4-kesi ei mahu, eriti kui pagasiruumis veel gaasiballoon on. Pakutakse siis kahte taksot - mõlemad viivad 25 lariga lennujaama, kuhu on ca 20 km. Ei taha eralduda, leian pikapi, mille juht, ühesilmne mees pakub algul sõitu ... 50 lari eest. No on naljamehed! Pakun 40, käed lööme 45 lari peal. Läheb lahti jälle hoogne sõit öises Tbilisis, muusika mängib, tuul vuhiseb kõrvus. Kell 22.30 oleme juba Tbilisi rahvusvahelises lennujaamas.

26. R., 6. august. Tukume Tbilisi lennujaama ooteruumi pinkidel, otse eskalaatori kõrval. Seal all on omapärane roheline kunstmuru ja Pille on sinna laotanud oma alusmati ja magab. Teised on üleval. Kaalume oma seljakotte - meil Jürkaga on ca 30 kg, naistel - 26. Jürka pakib lõputult, Ennike aga vaatab rahaasjad üle - saame grupikassast igaüks veel 9 lari tagasi. Vaatame üle siinsed suveniiripoed, et oma viimased larid siia jätta. Ostan ühe punase veini (18 lari), svaneetia sõjatornid, paar võtmehoidjat ja väikese Gruusia lipu. All on ka 2 kohvikut, kuid sealt ei tasu küll midagi osta - mõttetult kallis. Näiteks sõrmkübaratäis expresso-kohvi maksab 5-6 lari! Kui algul oli ootesaal pooltühi, siis kusagil kella 2-3 vahel on päris palju väljalende ja inimesi loomulikult ka - nii reisijaid, kui nende saatjaid. Siis jälle vaikus. Käin airBalticu kassast küsimas, kas käsipakis tohib juustu olla. Arvatakse, et vähemalt siin Tbilisis võib, Riiat ei tea. Rasked matkasaapad paneme muidugi jalga. Kella 5.30 ajal hakkab vaikselt pihta ka airBalticu reisile BT725 registreerumine. Anname ära oma seljakotid, kusjuures osadel kaalutakse ära ka käsipakk ja pannakse lipik külge. Seejärel sõidame esklaatoriga üles 2. korrusele ja läbime kõigepealt passikontrolli, seejärel turvakontrolli. Viimane on täna eriliselt põhjalik ja noriv - selgub, et Pille käsipakis olev 50 meetrine köis ei olegi lubatud! No muidugi oli meil plaanis lennuki meeskond ja eriti kenad stjuuardessid sellega kinni siduda :-). Ta saab selle õnneks viia alla seljakotti, nii nagu mina 3 aastat tagasi jääpuurid. Siis on jälle ootamine, vahetan mägisaapad tossude vastu. Lõpuks avatakse sissepääs tunnelisse, kust saame minna otse lennukisse.
Viimane stardib enam-vähem õigel ajal (6.40). Seekord laulukoori (kahjuks!) ei ole, selle asemel on paraku paar jonnakat last, kes pole ilmselt vitsanähvi kordagi tunda saanud. Näiteks juba suur poiss trambib jalgadega eesistuja (Jürka) seljatoe pihta ja röögib hüsteeriliselt. Pakutakse süüa-juua - mul on veel alles lavašši ja šokolaadi, ostan kaardiga ühe kohvi juurde. Viimane on päris suur tops ja maksab ca 33 krooni. Muidu tukume omaette või lehitseme lennukis olevaid ajakirju-ajalehti.
Lennuk maabub Riias õigel ajal (9.15, kohalik aeg), väljas on õhk meeldivalt jahe ja niiske. Sõidame bussiga paarsada meetrit jaamahooneni ja läbime seal passikontrolli. Pagas ka juba tuleb, teised saavad oma kotid kätte, kuid minu oma ei tule ega tule. Lint jääb seisma, siin pole kellegi käest küsida. Läheme siis edasi saali, kus Toivo on juba vastas. Pöördun ühe lennujaama töötaja poole, ta helistab kuhugi ja mõne minuti pärast tulevad 2 näitsikut, kes mind tagasi pagasi ootesaali ja seal vastava luugi juurde kutsuvad. Otsivad oma arvutisüsteemi kaudu muuhulgas ka minu kotti - igatahes Tbilisis seda ei olevat. Lasevad mul juba täita paberi oma andmetega ja koti kirjeldusega, kui hakkab tööle teine pagasilint ja seal näen esimesena enda kotti tulevat! Küljes on tal lipik "Transfer"(?). Ei hakka asja lähemalt uurima, võtan koti ja lähen teiste juurde, liigume alla parkimisplatsile, kuhu on pargitud Toivo "Volvo". Riiast väljasõit on ikka tüütu, kuid ringteed pidi oleks tee 50 km pikem. Väljaspool linna valib Toivo aga seekord Riia-Pärnu-Tallinna maantee, kusagil pöörab siiski Valmiera ja Valga peale. Teeme ka ühe peatuse teeäärses restoranis, kuid selgub, et peale minu ja Jürka teised süüa ei tahagi. Siin ei saavat maksta ka kaardiga. Loobume, tulen auto juurde tagasi, Jürka jääb veel sinna kohmitsema. Kingin Toivole "svaani tornid", kuna ta on suur kindluste-huviline ja eks need tornid ühed kindlused ka omal ajal olid. Tornid asetatakse armatuurilauale, kus see siis hakkab demonstreerima Newtoni I seaduse paikapidavust. Sõit läheb edasi, tukume. Minul on kõht ikka tühi, vasakult poolt valutab. Jõuame Valka, seal teeme Toivo maja lähedal peatuse ja käime kohalikus poes. Ostan jogurtit ja juustukukleid - peale söömist valu kõhus kaob. Edasi Tartu poole! Saan meie grupist koju esimesena, kusagil kella 13 paiku. Annan maja ees Toivole sõidu eest 300 krooni ja tänan. Kätleme-kallistame, muuhulgas palun et "Ärge siis pikka viha pidage!".

Kokkuvõtted ja soovitused

    Matk õnnestus ja vaatamata esimese 10 päeva (15-25.juuli) ilmaviguritele saime kõik plaanitu ära teha. Loomulikult oli põhieesmärk Tetnuldi ja grupi motivatsioon selleks oli kõrge. Õnneks sai sellele eelnev matk planeeritud kerge, nii et ajavaru oli piisavalt. Samas, aklimatiseerumine oli piisav, tundsime end ka 5000 m lähedal kõik väga hästi. Valdo väitel pole eestlased varem Tetnuldil käinudki; Gestola peal on aga küll - Ahti Olli matkagrupp tõusis 1984.a. sinna,  pärast aga laskusid alla Adiši jäämurrust. Matka teisel poolel andis meil tunda ilmselt nii füüsiline kui psüühiline väsimus, samuti infopuudus marsruudi osas. Samas, see viimane tegigi vähemalt minu jaoks asja huvitavaks. Kuigi ühel päeval oli täielik "näppulõikamine", ei mõjutanud see oluliselt meie liikumisgraafikut. Tehniliselt oli marsruut lihtne - vaid Podaroki kurule tõusul panime 1 tugiköie; nii et oleks piisanud ka ühest köiest. Lund oli sel aastal kindlasti vähem kui 2009 ja ammugi vähem kui 2008, kui näiteks Kenti kuru kuluaar oli üleni lumine. Tetnuldil aga oli lund parajalt ja kassidega kindel astuda. Raskusastmeks oli hetkel ehk "pikk 2A". Samas pole see tipp algajatele (eksimuse korral on tõenäoline väga pikk kukkumine); küll aga sobib viimastele Laila tipp, laskumisega tagasi Lezgarasse või Laila orgu. Kui laskuda lõunasse Skiliri orgu, nagu meie, tasub uurida, kas Skimeri kandis on jõel silda, siis ei pea võimlema seal kanjoni kohal olevatel rohunõlvadel. Teine võimalus -  liikuda üle Dževarõldi kuru (k/ta, 2874) kõrvalasuvasse Lashadura orgu ja sealt otse Lentehisse. Mis puutub Tetnuldi (ja ka Laila) esmatõusu ja kõrgusesse, siis selles osas on eri allikates erinevad andmed:

• A.F.Naumov, Gorõ Svanetii, M. 1985 : Тетнульд по Юго-западному гребню, 2Б к/тр (Д. Фрешфильд, М. Девуассу, И. Десаю, М. Деши, 1887 г.).  H=4974 м
• Svanetitrekking : Douglas William Freshfield ... climbed Tetnuldi in 1896 and published two volumes of his book "The Exploration of Caucasus"  ; H=4860 m
• Caucasus tours: Year first climbed: 1930, First successful climber(s): Alexander Japaridze (Georgian team) ; H=4853 m
• Geo Wonderland : In 1887, Englishmen alpinists, leading by Duglas Freshfeeld, were the first alpinists who climbed the mountain peak Tetnuldi from the south-east snow-iced ridge. H=4852 m.
• Akatour : First ascent: 1888 by U.Almer, J.Cockin and C.Roth ; H=4858 m.
• Peakware : 1930, Alexander Japaridze (Georgian team); H=4853 m.
• Tim Burford "Georgia", Bradt Travel Guides, 2008 : D.Freshfield - Tetnuldi (1887) , Laila (1889). 
• Summitpost : H=4920 m ; a) Tetnuld by South-East ridge, Russian 2B (D. Freshfeald, M. Devuassou, Y. Desayu, M. Deshi), 1887 ; b) Tetnuld by North Ridge, Russian 3B, (Y. Shintlmeister, K. Moldan, K. Poishenger, K. Frank, Austria), August, 13, 1931 ; c) Tetnuld by North Face, Russian 5B (V. Buzhek, Ch. Voichik, P. Prerost), Czechoslovakia, August, 11, 1966.

    Ilmselt tehti Tetnuldile esmatõus mööda edelaharja ikka 1887.a. Inglise Kuningliku Geograafiaühingu ja Inglise Alpiklubi liikme Douglas Freshfieldi grupi poolt, nad uurisid piirkonda põhjalikult, tõusid muuhulgas 1889.a. ka Lailale. Freshfield pälvis 1903.a. Geograafiaühingu medali "In recognition of his valuable contributions to our knowledge of the Caucasus". Mis puutub Tetnuldi tipu kõrgusesse, siis seda on eri allikates pakutud vahemikus 4800 kuni 4974 m. Siin aga on V. Kopõlovi poolt kopterilt põhja poolt märtsis 2007.a. tehtud videoklipp, kus on näha kogu Katõni platood ja selle ümbruse tippe - kumb on siis kõrgem - Tetnuldi või Gestola?

    Laila kohta on põhjalik artikkel Summitpostis - tuleb välja (avastasin selle alles peale matka), et ongi 2 tippu: "North Layla 3976 m, Douglas Freshfield, Pauel, 1888" ja "South layla 3994 m, Gottfried Merzbacher, 1891". Tegelikult on seal lausa 3 peaaegu samakõrgust tippu (A, B, C): A on ilmselt Lõuna-Laila, B -  Laila Peamine ja C - Põhja-Laila tipp. Meie käisime Lõuna-Lailal ja Laila Peamisel. Samuti on Geo Wonderland saidis põgus info Laila-Lahili kohta. Värsked fotod (aug. 2010) on Alexclimbi veebis - vt. [1], [2], [3], [4], [5], [6]! Kui aga otsida Googlega "Laila peak", saadakse hoopis 3 samanimelist uhket tippu Pakistanis.

    Rahaliselt läks see reis meil maksma umbes 10-11 tuhat krooni, kusjuures vältimatuid kulusid oli umbes 9 tuhat. Lõviosa sellest kulus sõitudele, kusjuures ei maksa imestada, kui kilomeetritelt lühike sõit mägiteel maksab rohkem, kui mitu korda pikem sõit lauskmaal. Mestias jt. asulates tasub kindlasti võtta koduööbimine - see on esiteks odavam, kui hotellides ja nii näeb ehedat ja lihtsat kohalikku elu lähemalt. Telkida asulate lähedal ei maksa. Koduööbimise sees on tavaliselt ka toitlustamine. Svaneetia ja üldse Gruusia köök on muidugi omaette teema.

    Svaneetia on igal juhul väga huvitav mägipiirkond - tippudest on tuntumad Ušba, Šhara, Tetnuldi, Laila. Tuleb vaid arvestada, et tõsistel matkadel käiakse seal vähe ja vanad kirjeldused, niipalju kui neid üldse on, ei tarvitse enam paika pidada. Liustikud on tugevasti sulanud, jättes maha palju murendmaterjali. Võrreldes Kaukasuse põhjanõlvadega on taimestik siin väga lopsakas, mis kohati teeb liikumise raskeks. Pole ka ime - Mustalt merelt saabuvad niisked õhumassid toovad siia ju palju sademeid. Seega, marsruudi planeerimisel tuleks lihtsalt neid asjaolusid arvestada. Abiks on nüüd ehk ka värskemad marsruudi tehnilised kirjeldused.
    Kui veel 2006.a. soovitati (nii ametlikes infokanalites kui ka matkajate foorumites) turvakaalutlustel Svaneetiasse mitte sõita, siis praegusel ajal ajab see jutt küll naerma - nii sõbralikke ja külalislahkeid inimesi olen harva kohanud. Ja küsimus pole ainult sõbralikkuses - kui enamus lihtrahvast pole praeguse presidendiga rahul, on ta politseireformiga siiski suutnud heas mõttes korra majja luua. Samas liigub ka kuulujutt, et kohalikud külavanemad olid tollal andnud karmi käsu turiste mitte puutada (varem olevat siiski olnud röövimise juhtumeid). Nii või teisiti, eriti hea suhtumine on Baltimaade inimestesse. Grusiinid mäletavad hästi, milliste maade riigipead neid raskel ajal 2008.a. augustis toetama saabusid. Samas, Gruusial on väga uhke ajalugu (11-12.sajand - David Ehitaja ja kuninganna Tamara) - see annab teatud enesekindluse ja ei küsita kogu aeg, mida teised neist arvavad.(seda muide märkisid just hiljuti meie ajakirjanikud ka meie lõunanaabrite leedukate juures käies). Samas - ajalugu on ajalugu - Mestias näiteks on kõrvuti nii Queen Tamara kui ka Stalin street. Ja muidugi gruusiapärased uhked žestid - siinkandis ei taandu alati kõik rahale - on ka sellised mõisted nagu väärikus, au ja uhkus. Meil on neilt palju õppida. Muide, neil meilt, põhjamaalastelt ka! Mis muidugi ei tähenda, et nad raha küsida ei oska. Samuti on näha, et piirkond areneb - näiteks Mestias käivad suured ehitustööd, parandatakse ka Zugdidi-Mestia maanteed. Ja turismigruppe käib seal enam, kui näiteks 3 aastat tagasi, suveperioodil on kohalikel matkajuhtidel käed-jalad tööd täis. Just äsja pöördus minu poole üks Rumeenia mägironija ja soovis infot sealsete tippude kohta.
    Enne sõitu tasub muidugi tutvuda selle piirkonna ajaloo ja kultuuriga. Svaneetias on külad ajalooliselt koondunud kogukondadeks (community -  ingl.k., temi – svaani k.) – näiteks Ušguli, Mulakhi, Latali, Ipari, Betšo temi. Omaaegset demokraatlikult valitavat kogukonna pealikku nimetati aga mahvšiks - tema sõna oli seaduseks. Taoline patriarhaalne elukorraldus toimis Svaneetias veel kuni 19. sajandi lõpuni ja on tänapäevani oma jälje jätnud. Ülem-Svaneetias (Zemo Svaneti) elavad svaanid on väga uhked selle üle, et nende maad pole sõjaga kunagi vallutatud - umbes 10 km enne Mestiat kuni Ušgulini on Vaba Svaneetia - ilmselt on ka see üks põhjuseid, miks Svaneetia just meile nii eriline on. Samas on nende rahvast kaugetel aegadel muserdanud lõputud klannidevahelised veritasud (kajastub ka filmis "Svani"), mis õnneks nüüd ajalooks saanud. Aga sünged sõjatornid on senimaani püsti ja tuletavad seda meelde. Samas aga teevad just need tornid piirkonna huvitavaks ja salapäraseks. Isegi lauskmaa grusiinide jaoks jäävad svaanid veidi omapäraseks rahvakilluks, kohalik kõnekeelgi (olevat umbes 35 tuhat svaani keele (lušnu nin) rääkijat) on neil ju teistsugune kui ametlik gruusia (khartli) oma. Kui näiteks gruusia keeles on „palju tänu“ ladina tähtedega kirjutatuna „didi madloba“ , siis svaani keeles on see „juvas u hari“. Gruusia tähestik tundub ladina tähestikuga harjunud inimesele esmapilgul arusaamatute hieroglüüfide koguna, kuid kui hakata süvenema, leiab peaaegu üks-ühese vastavuse ladina omadega ning spikri abil saab näiteks kohanimesid isegi kokku veerida. On muidugi terve rida kurguhäälikuid, mida võõramaalasel raske hääldada. Tbilisi Ülikoolis on hiljuti küll välja antud mahukas Gruusia-Svaani-Vene sõnaraamat. Suhtlemisel kohalikega saab kasutada muidugi kas vene või inglise keelt, kuid noorem põlvkond mägikülades ei oska tihtipeale paraku kumbagi.
    Hetkel kehtivas haldusjaotuses on Ülem-Svaneetia pandud kokku Samegrelo e. Migreliaga, samas kui veel paar sajandit tagasi sõdisid svaanid migreelidega. Gruusia hädaks ongi olnud killustatus, praegusel ajal aga vajavad nad just eriti ühtsust - on ju Gruusia ametlikuks motoks "Dzala ertobashia" (ühtsuses peitub jõud) . Kui Gruusia-Georgia-Sakhartvelo kohta on ikka kirjutatud ja seda teab iga eestlane, siis eraldi Svaneetia kohta aga polegi ma eesti keeles kohanud põhjalikumat ülevaadet, kui juba alguses mainitud Kuldar Sink'i 1982.a. publitsistikavõistlusele kirjutatud jutt. Inglise ja vene keeles on materjale palju, alates siis Douglas Freshfieldi ülevaadetest juba 19.sajandil kuni näiteks Svanetitrekking veebi-infoni aastal 2010. 


Kalle Kiiranen,
22.10.2010


Järelkajasid:

• Leidsin hiljuti (august, 2011) ka nende hispaanlaste kohta infot - ühe liikme Facebookis oli kirjutis, kus mainib et nad kohtasid "...unos estonios..."
• Mägimatkajad Sumõ linnast (Ukraina) küsisid infot ja käisid juulis 2011 Svaneetias; Tetnuldil tõusid nad kuni kaljutsoonini, edasist teed hindasid enda jaoks ohtlikuks.
• Svaneetia areneb.....: http://svaneti.livejournal.com
• Svaanide meeskond Tetnuldil 2011.a. : http://www.risk.ru/users/shkhara/18201/  
• Anton Eremin Novosibirskist tundis huvi Svaneetia vastu, oli kirjavahetus.
• Eesti grupp 2012.a. Tetnuldil:  http://svaneetia2012.wordpress.com
• Aleksander Dommes Peterburist kirjutas 31.08.2012 seoses Laila tipuga; Pikem ülevaade: http://www.risk.ru/users/alvd/196266/
• Dmitri Omeljanenko (Kiiev): võttis 01.08.2014 meie tuurikirja Laila tipust.
• Nikolai Ripa (Odessa) - 5. rk. mägimatk Svaneetias, 2012  : Osa 1  Osa 2
• Skiliri org: http://caucatalog.narod.ru/base/skiliri_dolina.html
• Džvari kuru : http://caucatalog.narod.ru/base/dzhvari_pass.html
• Laila tipp: http://caucatalog.narod.ru/base/laila_mnt.html
• Tetnuldi tipp: http://caucatalog.narod.ru/base/tetnuld_mnt.html
• Tšiždi kuru: http://caucatalog.narod.ru/base/chizhdi_pass.html
• Rododendronite kuru: http://caucatalog.narod.ru/base/rododendronov_pass.html
• http://westra.ru/passes/Reports/1923