Terskei-2009 päevik e. 20 aastat hiljem

Sissejuhatuseks

    Idee üle 20 aasta jälle Kõrgõzstani ja Tjan-Šani mägesid külastada küpses mul 2009.a. jaanuariks, esialgu oli mõttekaaslaseks vaid Jürka. Loomulikult tahtsin minna Terskei aheliku nendesse piirkondadesse, kus ma polnud veel käinud - Karakoli org ja selle ümbrus. Ehk klassikaline Terskei. Veel 11 aastat varem, 1978.a., toimus Terskeis Eesti mägimatkajate III turiaad, selle baaslaager olevat tollal olnud lääne pool asuvas Tšon-Kõzõlsuu orus. Esialgu oli plaanis jõuda ka Kuiljusse (Köelju) ja seal mõni 5k (Obrutševi või Karpinski tipp) teha, kuid sel juhul oleks edasi-tagasi vantsimist liiga palju. Leidsin, et jõukohane marsruut on ka Terskei aheliku väga uhkesse 5k-tippu Džigit (5130). Nimelt, venelased on leidnud 2B tasemel marsruudi lõuna poolt muidu 3A* rk-ga Džigiti kurule (4800) ja sealt samanimelisse tippu. Terskei kurud ja tipumarsruudid ongi reeglina lõuna poolt lihtsamad kui põhjast. Terskei peaahelik on Karakoli kohalt aga kõrge (üle 4300) ja ilma korraliku aklimatita pole mõistlik sinna kohe minna. Seepärast plaanisin teha enne külgahelikel ca 4-päevane 2 madalama kuruga radiaal - selleks sai valitud Põhja-Alaköli (1A) ja Põhja-Ekitšati (2A) kurud. Seljakoti kergendamiseks viiksime enne radiaali Költori oru ülaossa pandami (vene k. "zabroska"). Viimane oleks kahes jaos - üks vaid radiaali ajaks ja selle võtaksime üles tõusul Brigantiini kurule, teine aga ootaks Epüüri ja Ontori kuru all seni, kuni tuleme tagasi põhja poole. Radiaalile võtaks kaasa 5 päeva toidu ja kütuse. Puhkepäev oleks peale radiaali rohelises Költori orus ca 3000 kõrgusel. Peale puhkepäeva liiguks üle Terskei peaaheliku lõunasse üle Brigantiini kuru (2B, kaartidel on ta veel 3A) - see on põhja poolt päris tõsise jäise visanguga (6 köit, ca 45-50 kraadi), kuid tõustakse ka paremalt kaljudelt. Edasi liiguks Lääne-Karakoltori liustikule, kust soodsate tingimuste korral üritaks tõusta Džigiti kurule ja sealt samanimelisse tippu. Peale seda liigume tagasi Terskei ahelikust põhja poole üle Epüüri kuru (2A*), võtame üles teise. pandami ja liigume sealt üle külgahelikel olevate Ontori (1B) ja P-Artšalõtori kurude (2A) läände, ilusasse Džetõ-Oguzi orgu, kõnnime Džetõ-Oguzi kuurordini, sealt edasi saame ehk viimased 30 km sõita juhusliku autoga Karakoli. Kaarte, skeeme ja kirjeldusi leidsin internetist piisavalt. Ühe päeva plaanisime lausa suvitada Issõk-Kuli ääres, samuti jätta piisav varu tagasisõiduks läbi Biškeki Alma-Atasse. Riga-Almaty-Riga valisime sellepärast, et AirBaltic lennukipilet Riga-Bishkek-Riga (ümberistumisega Moskvas) oli ca 2200 krooni kallim. Vaagisime lennukisõite ka Helsinki ja Peterburi kaudu. Soov oli Alma-Atast Karakoli sõita ida poolt, läbi Kegeni, kus tee peale jäävad huvitavad Tšarõni kanjonid. Sealtkaudu on umbes sama maa, mis Biškekist Karakoli - ca 400 km. Plaan ise on tabelina siin.

Marsruut ja taktika võivad head olla, kuid olulisem on ikka hea matkagrupp. Firni listis sai matkaidee kahel korral välja hõigatud, kuid klubi liikmete hulgast ei tulnud mingit vastukaja. Huvi tundsid aga hoopis Koomaklubi inimesed, kelledest ma Einarit hästi tundsin, kuid koos matkanud veel ei olnud. Lisaks Einarile ka Eva ning Meelis. Pidasin grupi optimaalseks suuruseks 6 inimest, seega oli vaja veel ühte. Jürka soovitas tema eelmise aasta Svaneetia-matkast tuttavat noort meest Tannarit, kes ise ka asjast kohe huvitus. Grupp saigi nii kokku 11.märtsiks. Lennukipiletid AirBaltic reisile Riga-Almaty (19.juuli) ja Almaty-Riga (14.aug.) hinnaga 6965 krooni tellisime Atlas reisibüroo kaudu 13.märtsil. Esimene harjutuslaager oli juba 14.märtsil Rannamõisas, seal käisime kolmekesi (Einar, Eva, Kalle) jääd ronimas. Meelis oli sel ajal ERSO-ga USA-turneel, Jürkal ja Tanneril oli ka midagi ees. Kogu grupp sai aga kokku Viljandi lähedal Karulas 30-31.mail, Jaan Künnapi Alpiklubi õppekogunemisel. Harjutasime seal nii "jääpraost" väljatõmbamist,  kui ka julgestamist "tšurkadroomil" - kukutasime hiigelsuurt traktorikummi veskimüürilt alla. Einar käis ka 6.juunil EML poolt korraldatud mägimatkatehnika võistlustel. Viimane kokkusaamine 4-kesi (Tannarit ja Meelist ei olnud) oli jälle Karulas 27-28.juunil, kus harjutasime järveäärsel teel köietööd ning seongutes liikumist. Ronisime veskiseinal loomulikult ka.

Organiseerimistöödest oli vaja veel hankida viisad ning kindlustused, samuti mõelda sellistele asjadele nagu ühisvarustus, menüü, gaasiballoonid, apteek, remondikomplekt, kohalik transport jms. Menüü koostamise võttis enda peale Eva, apteegi aga pani kokku Einar, remondikomplekti koostamise - Meelis. Värske info saamiseks tüütasin küsimustega nii Priit Roodenit kui Kristjan-Erik Suurvälja, kes eelmisel suvel sealkandis käisid. Samuti kirjutasin K.-E. soovitusel Sloveenia mägironijale Ales Holcile, kes kiiresti ka vastas. Palju tänu neile!

Viisadest: Meile lähim Kõrgõzstani saatkond on Moskvas ja see on loomulikult ka Alma-Atas. Ma alustasin algul veidi valest otsast ning pidasingi algul (aprill-mai) kirjavahetust nende Alma-Ata saatkonnaga (algul ei vastatud, siis saatsin sinna ka faksi, lõpuks ikka vastati mittemidagiütlevalt) ja Moskva saatkonnaga (ei vastatudki).Õnneks kontakteerusin samal ajal ka Biškekis asuva turismifirmaga Ak-Sai Travel, kirjutades nende veebis antud e-mailile. Vastas Dinara-nimeline naisterahvas, pidasime temaga kirjavahetust inglise keeles, teistega sai suheldud vene keeles. Kõrgõzstani viisa jaoks pole küllakutset vaja, seda saaks teha ka piiril. Sealjuures on võimalik nii personaalne (passis), kui ka grupiviisa. Viimane on eraldi paberil - pole vaja oma passe kuhugi saatkonda viia/saata, kuid siis peab kogu grupp koos piiri ületama. Valisime grupiviisa ja et ta saadab meile selle DHL-ga, leppisime ka hinnas kokku: 55 USD/pax+ 65 USD (DHL services). Total = 395 USD. Dinara soovis raha saada Western Unioni kaudu, mis pani meid veidi kukalt kratsima. OK, saatsin e-mailiga 25.mail meie passide koopiad ja grupi andmed, paar päeva hiljem aga Tartu Peapostkontorist WU kaudu 402 USD, e-mailiga aga vastava koodi. Dinara Karimkulova saatis Kirgiisia Välisministeeriumist hangitud grupiviisa DHL-ga Biškekist Tartu poole teele 8.juunil, selle teekonda Biškek-Almaty-Franfurt-Leipzig-Helsinki-Tallinn-Tartu sai veebis kenasti jälgida, kätte sain suure ümbriku 10.juunil kell 16 (asjaga oli kiire, kuna selle viisa originaali oli vaja Kasahstani transiitviisa jaoks, viimastega tegelev inimene pidi aga minema mõneks nädalaks puhkusele) ja üllatus-üllatus - seal oli isegi 3 grupiviisa originaali! Nii et soovitan soojalt Ak-Sai Travelit! Kirgiisi grupiviisa läks meil kokkuvõttes maksma 791 krooni inimese kohta.
Kasahstani viisa osas pidasin algul kirjavahetust nende saatkonnaga Vilniuses (vastati) ja konsulaarosakonnaga Riias - vastati, viidati Tallinnas asuvale aukonsulaadile (AS Green Marine,  Uus-Sadama 19-13, aukonsul C.-J.Piht), et selle kaudu saab ka. Viimases tegeles viisadega Maria Peganova, kes väga korrektselt kirjadele vastas ning asju ajas. Üldiselt on Eesti kodanikel Kasahstani viisa jaoks vaja küllakutset, kuid transiitviisa jaoks mitte - tuleb lihtsalt esitada selle riigi viisa, kuhu läbi Kasahstani sõidetakse. Transiitviisa maksab 30 USA dollarit (meil seega 180 USD + pangaülekande teenustasu) ja kulleriteenused Tallinn-Riia-Tallinn - 413 krooni (grupile). Kokkuvõttes tuleb meil esitada: passid, Kõrgõzstani grupiviisa (originaal!), lennukipiletite väljatrükid, täidetud ankeedid, 1 dokumendifoto ning maksekorraldused viisalõivu ja kulleriteenuse eest tasumise kohta. Käisingi 11.juunil Tallinnas ja viisime koos Einariga need dokumendid Uus-Sadama 19 Maria Peganova kätte. Oma passid koos sissekantud viisadega saime kätte 1.juulil, kui Maria oli puhkuselt tagasi. Einar tõi passid ära ning saatis minu ja Jürka omad ühe tuttavaga Tartusse.Kasahhi transiitviisa läks kokkuvõttes maksma 418 krooni inimese kohta.
Teavitasin meie retkest ka EV Välisministeeriumit ja saatsin sinna meie grupi nimekirja. Vastati, et "...reisi toimumisaja sisse Kõrgõstanis 23. Juuli 2009 toimuvad presidendivalimised. Seoses sellega tuleks kindlasti jälgida võimude korraldusi ning vältida tänavademonstratsioone", konsulaarabi saaks aga suvalisest Euroopa Liidu saatkonnast, ntx Saksamaa omast. 

Kindlustused:  Mägikindlustust oleme teinud ikka IHI-s ja koos Jaan Künnapi gruppidega, nii seekordki. Tänavu on hinnaks 62 krooni päev, võtsime kindlustuspoliisi 20 päevaks, 23.juulist kuni 11.augustini - kokku seega 1240 krooni inimese kohta.  Ülejäänud 7 päeva jaoks enne ja pärast matka oleks vajalik tavakindlustus, lisaks võidakse juba Kasahhi piiril seda nõuda (ankeedis oli sees!). AirBaltic pakub ka reisikindlustust, kuid selle oleks pidanud võtma 48 tunni jooksul peale pileti tellimist. Vaagisime variante, 30-päevased pakkumised olid ikka 800 krooni kanti, mis oleks olnud mõttetult kallis - siis oleks võinud olla juba pikem IHI-kindlustus (7 x 62 = 434 krooni). Samuti olid kõne all reisitõrke- ja pagasikindlustus. Lõpuks võtsime kõige lihtsama ja odavama tervisekindlustuse ikka InBrost - ajavahemikuks 19.07-14.08 - 1866 krooni eest grupile, so. 311 krooni inimese kohta. Seega kulus igaühel kindlustuseks 1551 krooni ja see raha läks seekord õnneks "raisku".

Ühisvarustusest otsustasime võtta kaasa 2 telki (Meelise Ferrino Syncro ja Tannari Matrixpack), 2 priimust (üks - multikütuse), 2 pada (ca 3 ja 5 liitrit), lumelabida, 3 köit (50, 45 ja 45 m), abinööri (50 m), jää-ja kaljuhaamri, 10 titaanist jääpuuri, 4 kaljunaela, 12 karabiini, slinge ja köiejuppe jms. Muret tegid gaasiballoonid, et kas neid kohapeal ikka on (Gruusia 2007.a. kogemusest mulle piisas). Gaasi arvestasime 50-60 g/ip. Gaasi korral tuleb arvestada vähemalt kahte asjaolu: Esiteks, ballooni tüüp - mis sobiksid meie "Primus" põletitele. On olemas vähemalt 3 standardit: (1) Colemani-tüüpi (keermestatud, sulguriga) , (2) Campingazi tüüpi "Easy Click" bajonettsulguriga balloonid, (3) Klapita gaasiballoonid, mida enne ei tohi lahti ühendada, kui tühjaks saanud. Meile on vajalikud just esimesed. Teiseks, gaasi koostis - Coleman standardsegu on 30/70, st, 30% propaani ja 70 % butaani, erinevalt Primuse ja Campingazi standardsegu 20/80 vastu. Suurem propaanisisaldus parendab gaasisegu aurustumisomadusi madalatel temperatuuridel. Otsisin välja mõned poed Alma-Atas ja kirjutasin sinna - paistab, et Limpopo peale võib loota, olevat Korea firma Kovea omi, kuid tasub ette teatada. Teatasingi siis, et soovime ca 6500 g gaasi.
Toitude osas (kuni 700 g/ip) otsustasime, et Eestist võtame kaasa ainult piimapulbrit, kisellipulbrit, sublimeeritud liha, jõujoogi pulbrit, kuivikuid. Viimased kaks võtab igaüks ise, sublimeeritud liha aga tehti eriretsepti järgi Meelise pool, pakendiks olid tühjad õllepurgid. Einar kirjutas 7.juulil: "Eilse õhtu tagajärg on see, et 6 kg puhast liha+ 1,6 kg searasva sai ära mahutatud kümnesse ja poolde õllepurki. Liha oli vaiksel tulel ca 9 tundi". Igatahes olid need palju paremad ja ökonoomsemad kui poekonservid. Ülejäänud toidud ostame kohapeal ja jagame nad toidukordade kaupa pakkidesse, mis kombeks just suusamatkajate hulgas.Kaasas oli ka Berocca-tablette, mida oli hea vee sisse panna.


Reis ja matk

1) P, 19. juuli. Mirja ja Jürka saabuvad autoga minu koduukse ette kl.14.15, tassin oma suure seljakoti peale, võtame lähedalasuvast Neste tanklast veel bensiini ja sõidame edasi Valga poole. Sealt edasi Riiga lubas meid oma Volvoga viia Toivo Laan. Peatume korraks Paju lahingu mälestusmärgi juures. Toivo ootab meid juba, nagu kokku lepitud, Valga piiril asuva surnuaia taga parklas. Tannar ja tema saatjad Oravalt saabuvad ka varsti. Tassime kotid Toivo autosse, jätame nägemist ning sõidame kella 16 paiku üle piiri Lätimaale ja seal tuttavat maanteed pidi, läbi Valmiera, Riia poole. Esialgu on liiklus hõre. On väga palav ja lämbe ilm (+27 C), Riia pool on näha tumedaid pilvi. Niipea kui linna jõuame, algabki väga tugev vihmasadu, koos tormiga. Liigume vett kahele poole pritsides mööda Brivibas gatvet/ielat, kohati on puud murdunud, kuid olulisi ummikuid meie teele ei teki. Enne vanalinna tõmbame veidi paremale, et sillale jõuda. Teisel pool Daugavat pole enam probleemi - lennujaama märgid igal pool üleval. Sadu jääb ka vähemaks. Kella 18.45 paiku oleme Riia lennujaamas, Toivo pargib auto jaama ette parklasse, võtame oma kotid ning läheme üles ootesaali. Oma "laagri" paneme püsti trepi alla. Minu seljakott kogu varustusega kaalub 35 kg, see tuleb kuidagi 20 kg peale viia. Helistan Einarile, nad sõitsid Eurolines bussiga Tallinnast Riiga läbi Pärnu, olid linna peal, said korralikult märjaks ja saabuvad liinibussiga enne 20. Pakume asju ümber, teeme käsipakke, sööme kaasavõetud toitu - minul on kaasas hommikused pannkoogid ja kook, joogiks Coca-colat ja mahla. Maksame Toivole ka bensiiniraha. Ta lubab meile ka tagasisõidul Riiga vastu tulla. Enne 20 saabuvadki tallinnlased. Saame kõik oma kotid 21-22 kg raskusteks, ülejäänud on käsipakkides. Meelisel ja Jürkal on spetsiaalne kerge kott, mille sisse seljakott panna, mina seon oma uue Matrixpacki koti lihtsalt nööriga "kompaktsemaks", et sellel oleks vähem võimalusi kuhugi kinni jääda ja rebeneda. Lennule registreerumine läheb probleemideta. Samas seisab ka suurem matkagrupp seljakottidega - selgub et leedukad! Korraldavad Karakolis oma turiaadi ja kutsuvad meid kaasa, Alma-Atas olevat neil buss vastas ning 6-le inimesele ruumi ikka on. Ja sõidavad Karakoli Kegeni kaudu, mis meiegi soov on. Paremat vedamist on raske välja mõelda! Kella 21 paiku läbime ka turvakontrolli, meie AirBaltic lennule nr.746 saab läbi terminali D1. Seal all saalis on veel ootamist, ostame puhvetist jooke kaasa. Lennukiks on Boeing 757-200. Istun kõrvuti Meelise ja Evaga, ajame juttu. Lend hilineb ikka ca 30 min., kestab see aga veidi üle 5 tunni. Enamuse sellest ajast tukume.

2) E, 20. juuli. Juba koidab, sõidame "ajale ju vastu". Lennuk vähendab kõrgust - all on näha kollakas-halli maastikku, ilmselt stepp või poolkõrb. Kaugemal on aga näha ka lumiseid mägesid - ilmselt Kirgiisi ahelik. Hiljem, Alma-Ata kohal lennates on näha muidugi Ili-taguse Alatau lumine hari, otse all aga maju, tänavaid ning seal sõitvaid autosid. Lennuki rattad puudutavad maad kella 7 ajal kohaliku aja järgi (Eestis on kellad 3 tundi sellest maas, so. seal on kell 4). Väljas on ilus päikesepaisteline ilm, veel ei ole eriti palav. Jaamhoones on passikontroll, tuleb täita ka üks pisike migratsioonikaart. Pagasi saame ka umbes poole tunniga ja kadudeta kätte. Jaamahoonest väljumisel on terve kari taksojuhte oma teenuseid pakkumas. Jälgime, et me leedukaid silmist ei kaota - nende buss ongi kohal, saame ka sinna oma kotid peale ja ise istuma. Bussisõidu eest Alma-Atast Karakoli maksame leedukatele 140 USD, mis teeb ca 286 EEK näo kohta. Kegeni kaudu regulaarseid liinibusse ei käi ja ekstra võetud takso või mikrobussiga tuleks see vähemalt 5 korda kallim. Esmalt sõidetakse restorani Dastarkhan (Sevtšenko 75) hommikueinet sööma. Pole eriti hea koht - peame kaua ootama, toit kesine ning suht kallis - meil 3 peale läks näiteks 4000 tenget ehk siis 100 EEK nägu. Maksta saab Visa-kaardiga. Siis sõidame gaasiballoone ostma - selgub et samasse Limpopo kauplusse, kuhu meiegi kavatsesime minna. Tõsi, see on mingi filiaal, kus põhikaubaks on kalandus-jahindustarbed. Meile sobivatest keermega balloonidest on vaid pisikesed Kovea KGF-230 hinnaga 600 tenget (ca 50 EEK). Võtame neid 30 tk, nii et leedukatel jääb balloone puudu ja peavad neid veel teisest sama firma poest juurde ostma. Samas saame ka raha vahetada - 1 USD eest saab ca 151 tenget. Ja lähebki lahti sõit Kegeni ning Karakoli poole. Kusagil Tšiliki kandis teeme peatuse, maantee kõrval käib kõva kauplemine. Võtame jäätist, saia jms., ka mõned arbuusid. Edasi on kuiv ja kõrbeline maastik. Ajan ühe leedukaga (vene keeles) juttu, olevat ametilt muusik, kuid ka kirjanikutööd teinud. Leedukate juhiks on Kestutis Baleisis, kes bussis aeg-ajalt sõna võtab. Meie muidugi ei saa leedu keelest midagi aru. Naaber räägib, et neil on plaanis tõusta juba olemasolevasse Leedu alpinistide tippu ning teha esmatõusud ka paari uude tippu. Kokku tulevat Leedu Millenniumile pühendatud turiaadile üle 200 inimese. Pikema peatuse teeme Tšarõni kanjonis, seal on lausa spetsiaalne parkimiskoht vaateplatvormi ja jurtadega, kus müüakse kumõssi jms. Teeme pilti punaka liivakiviga kanjoni taustal, siis laskume alla jõe äärde arbuuse sööma. Edasi läheb tee avaratel mägedevahelistel lagendikel, kus kohati on omapärased künkad. Kegeni külast sõidame märkamatult läbi ja kusagil kella 16 paiku olemegi Kasahhi-Kirgiisi piiripunktis, mis ka Rebaseonu 2008.a. piltidelt tuttav. Vaikne koht, kaugemal on näha lumiseid mägesid. Esmalt pikk ootamine Kasahhi poolel, siis Kirgiisi omas. Viimases tollipunktis on eriline tüüp, lausa nagu J.Hašeki Šveiki-raamatust välja astunud loll polkovnik. Uurib vastu valgust meie passe, et kõik niidid ikka terved oleksid ja keskmisi lehti poleks vahetatud. Eriti pälvib tema tähelepanu ühe leeduka pass. Enda arvates ajab maru tarka juttu. Ei saagi aru, kas on loll, lihtsalt igav või tahab raha. Ja tollipunkti ülesanne pole nagu passide kontrollimine. Kuid see on ka ainuke negatiivne kogemus kogu retke vältel. Nii kulub meil seal kokku ca 3 tundi ning Karakoli jõuame juba pimedas, kella 23 paiku. Peatutakse Igor Hanini "baasis" - see on lihtsalt üks hoov, kus leidub plats telkide jaoks, on paar välikäimlat ning askeetlik pesemiskoht. Ööbimise ja Karakoli a/l-sse sõidu eest tuleb loomulikult maksta, järgmisel päeval saame samas ka oma passid registreerida (6 peale 42 USD, so. ca 80 EEK näo kohta), täites ühe ankeedi. Paneme telgid püsti, meie telgis saab üheks ööks koha ka leedu tüdruk Dalia, kes olevat leedu esimese Everesti-mehe (Vladas Vitkauskas, 1993) tütar.

3) T, 21. juuli. Ärkame kella 8 paiku "baasis", peseme ja pakime asjad kokku. Päris kiireks läheb, kuna leedukad sõidavad kahe autoga edasi Karakoli alpilaagrisse juba kella 10 ja 11 ajal. Selleks ajaks peame raha vahetama, sööma hommikut ja ostma kaasa kõik toiduained. Jaguneme 2 gruppi - Meelis ja Jürka jäävad baasi et esimese autoga sõita, ülejäänud lähevad linna peale. Enne muidugi fikseerime oma asukoha, et osata tagasi tulla - Telmani (Husein Karasaev) tn. 158. Hommikust sööme kohvikus "Nargõz", kõrvalolevas valuutavahetuspunktis saame ka raha vahetada - 1 USD eest saab ca 41 somi. Välimuselt meeldib mulle Kirgiisi raha rohkem kui Kasahhi oma. Edasi läheme turule, kus saame umbes tunni ajaga peaaegu kõik toiduained ostetud. Finantsministriks saab meil suuremate vaidlusteta Tannar (töötab ju pangas!) - tema käes on ühiskassa, kuhu vajaduse korral kõik ühesuguse summa sisse maksame. Aeg-ajalt tuleb mõnel meist siiski ajutiselt otse oma rahakotist maksta, juhul kui ühiskassas mõnda valuutat ei ole või Tannarit läheduses pole. Kokku oli meil sellel matkal vaja opereerida 6 eri valuutaga ning ligilähedaselt 1 USD = 0,8 EUR = 40 KGS = 150 KZT = 12 EEK = 0,55 LVL. Tassime ostud baasi ning esialgu paneme niisama kottidesse. Esimene auto juba väljub, sellega lähevad Meelis ja Jürka. Seljakotid vinname autokatusele ja seome köitega kinni. Karakoli orgu minekuks tuleb maksta ka pargimaks - meilt küsitakse 250 somi (75 EEK) inimese kohta. Lõpuks, kella 12 paiku läheb ka teise autoga sõiduks - tee on nagu mägitee ikka - kõigutab ja raputab. Kohati on aga väga maalilised vaated. Sõidame umbes 2,5 tundi ja peatume avaral lagendikul, kus juba ees esimene auto, inimesed ning püsti ka mõned telgid. See ongi Karakoli alpilaager, kõrgus umbes 2500 m. Laadime seljakotid ka oma auto katuselt maha ning paneme oma telgid leedukate laagri kõrvale püsti. Telgi eest tuleb maksta 2 EUR (so. meil ca 10 EEK inimese kohta) öö. Maksu kogub asjalik noormees Dima. Tema käest saab osta samuti õlut, coca-colat jms., pakub ka sauna. Vahetult enne matka ei ole saun soovitav. Pühandame hoopis mitu head tundi toiduainete jagamise ja pakkimise peale - teeme iga toidukorra jaoks oma paki, selleks on meil hulga kilekotte muretsetud. Seejärel jagame pakid 3 ossa: 5-päevane radiaal, 1.pandam (8 päeva), 2.pandam (5 päeva). Homme on pandamiviimine. Õhtul käime Dima juurest õlut ostmas. Einaril on kaasas soolaseid kuivatatud kalalõike - väga hea peale hammustada! Muide, siin võib leida isegi koha, kus mobiiliside toimib - tuli ronida nõlval umbes 50 meetrit kõrgemale ühe puujuurika peale.

4) K, 22. juuli. Hommikul kella 7 ajal on Karakoli alpilaagris leedukatel pidulik lipuheiskamine, meil on au olla selle sündmuse tunnistajateks ja fotograafideks. Meil endil aga on täna pandamiviimise päev. Sööme hommikust ja paneme seljakottidesse need pakikesed, mis peavad meid kusagil kivide all mõnda aega ootama. Läheme viiekesi, Einaril on jalg veidi haige ning ta jääb laagrit valvama. Umbes kella 8.15 ajal liigume viiekesi Karakoli jõe vasakkaldal (orogr.) kulgevat teed mööda ülespoole, karjuste laagri juures ületame silla ning hakkame tõusma Költori orgu. Siin on korralik kuusemets ning esialgu hakkame tõusma liiga jõe lähedal, kus rada pole. Karjused, kes ka hobustega Költori poole liiguvad, on umbes 50 meetrit kõrgemal ja viipavad, et rada on ikka seal. Tõuseme ka sinna ning seal kuuskede vahel lähebki korralik rada, jõgi jääb kusagile paremat kätt alla orgu. Kohati on metsavabad lõigud ja avanevad ilusad vaated. Kogu tee kulgeb Költori paremkaldal, kohati ületame vaid lisajõekesi. Ilm on väga ilus. Kusagil poole oru peal enne metsapiiri märkan jõe ääres üksikut suurt kaldus kuuske, mis jäi silma Põhja-Ekitšati kurukirjelduse ühelt pildilt ning selles kohas peaks olemagi vastav külgorg. Viimane on, kuid väga kitsas kanjonorg, kust voolab alla jõgi. Me oleme orunõlval veidi liiga kõrgele tõusnud, ning nüüd ragistame võsas - artša ja mingi teravate okastega põõsas. Õige rada läheb ikka altpoolt. Liigume sellest külgmisest kanjonist ja jõest veel edasi, kuni viimaste kuuskedeni ja seal ülevalpool oleva suure rusu peale. Sinna kivide vahele peidamegi esimese pandami. Orientiiriks on metsapiiri 6-7 viimast kuuske otse all. Siis laskume allapoole jõeäärsele rajale ja liigume piki Költori paremkallast ülespoole. Siin on vaid rusu ja soised karjamaad, kus jõgi tihtipeale mitmes harus voolab. Kusagil seal teeme umbes tunniajase puhkuse ja sööme lõunat. Edasi on avarad jõelammid, kus on kariloomad - veised ja hobused. On juba pärastlõuna, peame kiirustama et valges ikka tagasi jõuda. Teiselt poolt - mida kõrgemale Džigiti liustiku alla nüüd selle teise pandami viime, seda vähem tuleks käia selle järel peale Epüüri kuru. Otse ees on näha juba oru lõppu, selle keskel hargnemiskohas on kaljune tipp - kaardi järgi Hristo Botevi nimeline. Enne seda on aga rohune astang, kus jõgi selle vasakääres (orogr.) kitsas kivises sängis vahutades langeb - sängi kohal hõljub lausa veeaur. Varanduse peitmiseks sobivaid jämeda rusuga nõlvu näeme aga hoopis oru paremas ääres - suundumegi rohusel platool liikudes sinnapoole ja jätame siia suurte kivide vahele selle osa toidust ja gaasiballoonidest, mida vajame matka lõpuosas, Ontori kurust kuni Džetõ-Oguzi kuurordini. Kaardi järgi on siin kõrgust ca 3100 m. Ülevalpool paremat kätt on avar kivine jõelamm, millest ülevalpool ongi näha Džigiti liustiku keelt ning selle taga Džigiti tippu. Vasakut kätt aga läheb üles org, mis viib Brigantiini liustiku alla. Peame kiirustama, kui tahame valges tagasi laagrisse jõuda. Kotid on nüüd tühjad, kuid ka jalad on väsinud, esimene käigupäev ju. Liigume tuldud teed pidi tagasi alla. Meie muidu kompaktne rivi hajub nüüd veidi pikemaks ja aeg-ajalt ootame mahajääjaid. Eva tegi jalale veidi haiget, kuid liigub vapralt edasi. Karakoli orus enne laagrit püüame oma ridu jälle koondada. Laagrisse jõuame juba hämaras, kella 20 paiku. Einar juba muretses, samas oli ta ettenägelikult valmistanud juba õhtusöögi ning lasemegi hea maitsta. Samuti oli ta palistanud ära kaks klaasriide tükki, mida me toidutegemisel pottide peal hoidsime. Hindame, et täna tuli kokku ca 25 km - alguse kohta muidugi palju. Leedukad olid teinud ka väikese kohanemisringi kergete kottidega - tõusid Alakuli järveni ja sealt üle külgribil oleva Panoramnõi kuru tagasi alla laagrisse. 

5) N, 23. juuli. Ärkame Karakoli alpilaagris veidi enne 7. Ilm tõotab tulla ilus. Oleme Jürkaga kokanaadis - riisipuder+rosinad, kalakonserv, kohv/tee. Ajame juttu ja pakime samal ajal asju. Prügi on kogunenud terve karbitäis - viime selle hiljem Dima juurde. Vaatamata eilsele raskele päevale on enesetunne täna hea, jalad on puhanud. Tänan veelkord leedukate juhti Kestutist. Minema saame kell 10. Esialgu liigume liiga alla jõe poole, ette jääb selle vasakpoolne lisajõeke, kus sild on ülevalpool. Teisel pool lisajõekest kuusemetsa vahel on suvitajaid, ilmselt kohalikud. Korralik sild üle Karakoli ja otse selle taga metsas algab tõus Kurgaktori orgu. Ilm on palav, varjus on mõnus astuda. Liikumistempo on 30 minutit käiku, 5 minutit puhkust. Grupp püsib üldiselt kenasti koos, vaid Tannarit tuleb veidi tagasi hoida..Metsapiiril on jäme rusu, rada läheb suurte kivirahnude vahel. Siis algab laugem ala ja kell 12.20 jõuame kenale aasale, kus väike järveke ja laagrikohad. Seega ca 2 tundi puhast käiku. Enne seda vett ei olnud. Meie jääme siis lõunale: supp, kisell, kuivikud, kalakonserv, pähklid-kommid. Meist möödub Novosibirski matkagrupp, vanem mees 3 tüdrukuga (nendega kohtume järgmisel päeval ka kurul). Anname neile ühe skeemi. Uuesti liigume kell 14.20. Ees on üks kaljune tipp, sellest paremal kitsas kanjonis tuleb alla jõgi - seal ongi tõus Alakuli järve äärde ja edasi kurule. Tipust vasakul on ebameeldiv rusunõlv, mida mööda peaks saama Kurgaktori kurule ning veel vasakul on kaardi järgi Prževalski tipp. Rada läheb algul võsas, siis vastikutel rusunõlvadel. Kitsas koht kaljude vahel, siis jälle rusunõlvad. Üksik kohalik noormees laskub alla. Ülalpool on näha silekaljusid, mille taga on tuhandeid tonne vett. Seal kaljudel oleme kell 17.30 ja näemegi lõpuks ilusat Alakuli järve. Kõrgus ca 3500 meetrit. Järve ääres on juba mõned telgid ja roheline-kollane lipp - üks seltskond tähistab ühe kaaslase sünnipäeva. Küsivad meilt, et kas "aklimatisaatorit" meil ikka on? On-on, 3 pudelit. Järv aga paistab siit täies ilus, samas on ka väljavool kaljuses sängis. Näha on ka kurulemineku tee. Õhtul tulebki paar väikest gruppi alla - kohalikud ja šveitslased. Magama läheme kell 21.

6) R, 24. juuli. Äratus on kell 6. Taevas on selge, Päike paistab juba järve teise kalda tippudele. Järve värvus muutub iga hetkega, kerge tuulehoog paneb pinna sillerdama. Hommikusöögiks on hirsipuder, kalakonserv, kuivikud, kohv/tee. Viimane käib nii et kohvinarkomaanid võtavad esmalt vee oma turgutava joogi jaoks ära, ülejäänud vette pannakse siis teepuru. Liikuma saame kell 8.00. Algul traavers väikese tõusuga rusunõlvadel - see on pikem kui kirjelduste põhjal arvasin. Meie ees liigub Novosibirski 4-line grupp. On näha ka Panoramnõi ja Takõrtori kurusid. Lõpuks viimane rusunõlv, kaldega umbes 20 kraadi. Küllalt väsitav minek, keha pole veel harjunud. Üleval Põhja-Alaköli kurul (1A, 3700) oleme kell 10.20. Samas on ka meie tuttav Novosibirski grupp. Tuleku poolt puhub päris vinge tuul, nii et istume veidi tuulevarjulisemasse kohta. Kirjutan ka tuurikirja, teeme pilte. Kurult on kenasti näha Brigantiini kuru, Džigiti ja Karakoli tippe. Osad käivad kõrvalasuval kaljusel tipukesel. Tegelikult peaksid sealpool olema ka keskmine ka lõunapoolne Alaköli kuru. Kuru idapoolne nõlv on veel järsem rusunõlv, mille ülaosas on väikesed lumekarniisid. Laskumiseks liigume ca 70 meetrit piki harja vasakule (k.s.). Algul on paar meetrit lund, siis peenike rusu, mida mööda laskuda on hea. Aeg-ajal sõidab alla suur kivilasu, siis lihtsalt astume kõrvale ja laviin jääb seisma. Hoidume kokku, et ülemiste poolt juhuslikult lahtipääsenud kivid alumisteni jõudes suurt hoogu ei saaks. Ka all laugel alal on lumelaamad. Edasi on avar tsirkus, kus kunagi võis olla liustik. Veel allpool on rohelised aasad ja korralik teerada.Kohas, kus kaks jõge ühinevad ja edasi Keldõke nime kannab, jääme 12.30 paiku lõunale: nuudlisupp, juust, kuivikud, kuragaa, tee. On väga ilus ilm. Nagu ikka, peame lõunat 2 tundi, kl.14.30 liigume Keldõke vasakkaldal edasi. Karjuste telgid, ka teisel kaldal mäenõlval on palju veiseid ja hobuseid. Laskume juba metsa vahele, kui rada muutub kuidagi "tagasihoidlikuks". Tannar ja Meelis käivad allpool luurel - ei midagi paremat. Vana skeemi peal on siit ülevalpool sild, ilmselt põrutasime hajameelselt mööda. Läheme artšavõsa vahel tagasi, kuid silda ei näe. Seevastu leiab ees liikunud Tannar hea koolmekoha, kust saame kenasti kive mööda astudes üle. Mul on vasaku jala pöid väga valus, eriti laskumisel. Einar annab oma keppe proovida - on küll parem. Olengi grupis ainus, kes keppe ei tarvita. Keldõke paremkaldal läheb aga tõesti korralik karjarada alla Altõn-Arašani orgu. Allpool kasvavad kenad Tjan-Šani kuused. Altõn-Arašan on aga laia jõelammiga ilus org, kohe laskumiskohas on karjuste laager ning ka teisi telke. Inimesi seal aga ei näe. Kuid kus on puhas vesi? Selle leiame natuke altpoolt, tuleb samast orust, kust äsja laskusime. Kenad ojakesed ja isegi laagrikoht, kuid sinna on pudeleid puruks pekstud ja teravad killud maas püsti. Korjame need hoolikalt ära ning paneme kell 17 paiku telgid püsti. Kõrgus on umbes 2500 m. Oru lõpus näeme viiltelgi-kujulist valget tippu - see ongi Palatka (4530 m). Einar pakub "aklimatisaatorit" ning mulle jala määrimiseks voltareeni. Jürkal on jällegi kõhuga midagi korrast ära - saab ka tablette. Söögiisu veel pole - tatraputru jääb pool järgi ning selle saab üks karjakrants. Õhtul toodi lambakari alla ning see jääb meist natuke eemale laagrisse - krantsil on seega "tööpäev läbi" ja nii ta tuli oma kurva ja valvsa pilguga meid piirama. Magama läheme 20.30 paiku.

7) L, 25. juuli. Äratus kokkadel kell 5, teistel pool tundi hiljem. Seekord on söögiks makaronid lihaga, halvaa, kohv/tee. Jalg on mul enam-vähem korras, kuid hääl on kähe - saan Einarilt propasooli kurku pritsimiseks. Minema saame kell 7.30. On vilu, päikesekiired veel oru põhja ei ulatu, kuid taevas selge ja tõotab tulla jälle ilus ilm. Astume koos mööda soiseid karjamaid Altõn-Arašani jõelammil. Umbes 1 tunni pärast on vasakpoolne külgjõgi, millest saame üle - enamus koolmekohas mööda kive, Jürka ja Einar aga mööda libedat palki. Samas laagerdab üks kirgiisi perekond. Väga ilusad vaated - oru lõpus, Ektšati aasal, on näha jõgede hargnemist - "meie oma" on siis parempoolne. Jõekesest alates veel 1 tund käiku ja hakkame tõusma Tšon-Uzeni ja Takõrtori orgu. Ülaosas on juba näha lumiseid tippe - Aksu sein. Mõnus karjarada varjulises kuusemetsas, siis jällegi avaramad aasad. Takõrtori oru ülaosas on näha rusunõlvasid. Algab tõus Takõrtori vasakkaldal (orogr.) artšavõsas - üles läheb korralik hobuserada. Võtame seal tõhusalt kõrgust ja enne puhkust ei tee kui kell 12.30 kivises ojasängis.  Seal teeme ka lõuna. Ilm ilus, taevas kerged kiudpilved. Minu jalg on korras, ei valuta. Metsa siin enam ei ole, küll aga ilusad alpiaasad. Siin on palju kuldjuurt kasvamas. Lõunaks on nuudlisupp, kalakonserv, kuivikud, kompvekid, tee. Edasi liigume kell 14.15. Esimesed lumelaamad, mis pole veel sulanud. Näeme et jõe teisel kaldal on tuurid - ületamegi selle mööda kive. Siin on ka head laagrikohad. Käin ülevalpool luurel - avaneb vaade uhkele kosele, rada aga tõuseb sellest vasakult (ks.) rohunõlvadel. Imetleme koske ja teeme sellest pilte. Pärast selgub et siin lähedal on ka metsikud kuumaveeallikad. Tõuseme mööda kindlat rada ülespoole, seal alpiaasadel rada kaob. Avarad aasad, kus jälle jõgede hargnemine - meie liigume parempoolet pidi. Enne aga peame teise jõekese mööda kive ületama. Tannaril õnnestub jões külg maha saada, kuid pole hullu - väänab riided kuivemaks. Jürka aga tuleb lausa paljajalu läbi. Käin ülalpool jälle luurel - seal on kena lagendik, mis meenutab mulle sõrte. Keskel on linnutiiba meenutav tume kaljune tipp. Lagendiku põhjapoolses servas on kena puhta veega ojake. Sinna tõusemegi ja jääme kella 17 ajal laagrisse, kõrgus umbes 3600 m. Idüllilised vaated. Esialgu pole selge, kus on Takõrtori kuru (viib siit tagasi Alakuli äärde), kus Põhja-Ektšati kuru. Tannar ja Jürka käivad jalutamas, hiljem käivad luurel ka Einar ja Meelis. Kurude asukohad saame ka selgeks - Põhja-Ekitšati kuru siia ei paista, kuid see ja vastav liustik on lagendiku edelasservas olevate moreenvallide ja silekaljude taga. Magama läheme kella 21 ajal.

8) P, 26. juuli. Äratus on kell 5.00 - oleme Jürkaga kokanaadis. Poeme telgist välja - taevas on seekord pilved ja kergelt tibutab (päeva peale õnneks ilm paraneb). Öösel aga on olnud ikka miinuskraade - ojasängis on õhuke jääkirme, vett on aga tunduvalt vähem kui õhtul. Hommikusöögiks teeme hirsipudru (mis küll rohkem supi moodi) piimapulbriga, juust, kohv/tee. Minema saame kell 7.30. Üetame tasase ala, kus juba eile õhtul käisime ja tõuseme liustikumoreenidele. Teisel pool on allpool ilus moreenijärveke. Umbes poole tunniga oleme liustikukeele juures, mille kalle on kuni 20 kraadi. Paneme kassid esimest korda alla - nendega on kindlam tõusta. Algul on liustik avatud ja pragudeta. Siis muutub liustik laugemaks, kuid kinniseks. Kuigi püüan kahekordse astumisega liikuda, vajun kohati poole sääreni lumme. Paneme seongutesse, nagu me telkideski oleme ja need kolmikud jäävad niisugusteks matka lõpuni: 1) Kalle+Tannar+Jürka , 2) Einar+Eva+Meelis. Lumine kurusadul on siit kenasti näha, enne seda paistavad all paremal olla suured jäälõhed ja -rebendid. Lumel on ähmaselt näha ka ühte jäljerida, mis suundub kuru poole. Liigume mööda seda. Vasakul pool asuvatelt nõlvadelt on mõned väikesed laviinid alla tulnud. Ilm on ilus. Tiirutame veidi pragude vahel ja jõuamegi kuruvisangu alla. Seal on kaks järsku, kuid lühikest (5-10 meetrit ja kuni 45 kraadi) lumenõlva. Kell 11.20 oleme kõik 6-kesi Põhja-Ekitšati kurul (2A, 3900 m). Kui ida poolt on kuru lumine, siis lääne pool on rusu ja kaljud. Kurusadul ise on rusune, ka paar telki mahuks siia. Otsin tükk aega tuuri - see on vasakul (ks.) asuval sadulal. Esialgu leian sealt konservikarbi, kus on Iževski grupi kiri 15.08.2008, koos šokolaadiga, hiljem aga, kui viin enda kirja sinna, leian altpoolt lisaks veel Moskva Ülikooli kirja 15.07.2009. Viimased on küll kirjutanud, et see on Leningradlaste kuru, mida nimetatakse ka Põhja-Ekitšati kuruks. Teeme kurupilte ning sööme vorsti ja kompvekke. Laskuma hakkame kell 12.30. Vastik ca 300-meetrine kuni 40-kraadine rusunõlv, kus on segi peenike ja keskmine rusu, kohati turritavad ka  kaljunukid. Liigume tihedalt koos, jälgides vaheldumisi ülalpool asuvat nõlva, loomulikult ei ole seongus. All on näha lumelaike ning lõputuid moreenivälju. Vasakut kätt (ks.) jääb liustik, paremal aga on veel järsemad kaljused-rusused nõlvad. Saame õnnelikult alla, läbime lühikesed lumelaamad ja hakkame turnima üle moreenide. Kunagi oli siin ilmselt liustik, mis ongi selle kivilasu siia laiali vedanud. Hoidume paremale orgu, jõuame väikesele rohelisele platsikesele, kus voolab puhta veega oja. Teeme lühikese peatuse (kell 14), keedame teed. Mul tekib korraks millegipärast iiveldus, mis õnneks möödub kiiresti. Turnime rohunõlvadel, kus on ka kiviseid lõike. Kurusadulat siit enam näha ei ole. Mingeid radu siin ei märka - ju siis karjused siin ei käi ja matkajaidki vähe. Laskume alla jõekese äärde, see aga suundub kitsasse kanjonisse. Ühest kohast hakkame nägema Költori orgu ja üksikut suurt kuuske jõe ääres. Nii et pandamipäeval arvasime õigesti, et sellest kanjonist peamegi laskuma! Paar korda tuleb jõekest ületada, kuna vesi surub vastu kaljuseina (surutis, vene keeles - prižim). Ühes kohas ronime paari meetri kõrgusest kaljust alla, kohati tuleb aga lausa võsas ragistada. Kuid ei midagi hullu, saab läbi. Muidugi, vihmaga oleks siin väga vastik liikuda. Taevas on vahepeal pilve tõmbunud. Kella 18 paiku oleme Költori jõe ääres tuttava suure kuuse all. Saame vaevalt telgid püsti panna, kui hakkab kergelt sadama. Nii täpselt jõudsime! Maapind pole siin küll ideaalne, otsime oma telgile paremat asendit. Ka jõgi mühiseb väga lähedal, Jürka kardab et ei saa öösel magada. Joogivett võtame aga selle parempoolsest külgjõekesest, mis äsjaläbitud kanjonist alla voolab. Peale õhtusööki arvame, et oleme ühe "aklimatisaatoriringi" ära teeninud. Oleme 5-kesi (Eva seekord selle aktsiooniga ei ühine ning magab oma telgis) meie rohelises telgis ja ajame mõnusasti juttu - ja mitte ainult mägedest. Tannar räägib näiteks oma sukeldumisseiklustest, Meelis - muusikute vempudest ja veidrustest. Magama läheme kella 22 ajal.

9) E, 27. juuli. Puhkepäev! Põõname loomulikult kauem - kella 9-ni.  Hommikusöögiks on nuudlid, halvaa, kohv/tee. Peseme riideid, kuid see on mõttetu tegevus, kuna riided ei kuiva. Ilm on pilvine, aeg-ajalt rabistab vihma. Meie laagrist möödub paar gruppi - ülespoole liiguvad 5. rk. matka tegevad kiievlased ning alla tulevad leedukad, kes käisid Brigantiini kurul, kuid plaanitud samanimelisse tippu ei jõudnud - lund olevat väga palju, harjal ohtlikud karniisid. Kella 13 paiku käime 4-kesi (Kalle, Einar, Tannar, Jürka) pandamit toomas - leiame selle kergesti üles, suslikud pole ka midagi sealt ära virutanud. Märgadel kividel on märksa halvem liikuda, peab väga ettevaatlikult astuma. Kokku kulub pandamitoomisele ca 40 minutit. Lõunasöögiks teevad Meelis ja Tannar kuivikutest leivasuppi - väga hea sai! Jagatakse ka pandamis olnud toitu ja gaasiballoone. Saame igaüks hiljem lisavarustust, minu oma tundub v. suur. Põõnan telgis - enesetunne on parem, kuigi hääl on kähe, on ka nohu ning huul pakitseb veidi. Määrin viimasele õhtuti hoolega Zovirax-kreemi. Teisel kaldal laagerdab üks grupp ja õhtul märkame Jürkaga, et üks vanem mees hõigub jõe teisel kaldal ja vehib plastpudelitega, näidates suu peale. Ahaa - tahab puhast vett, Költori vesi on sogane ja teisel kaldal lisajõgesid või allikaid lähimas ümbruses ei ole. Paneb veidi jõevett pudelitesse ja loobib nad meiepoolsele kaldale, me käime oma jõekese ääres ja täidame need puhta veega ning loobime siis tagasi. Kõik pudelid koos veega jõuavad omanikuni tagasi - mees tänab. Selgub, et teisel kaldal laagerdavad tuttavad leedukad, ka meie telgis ööbinud Dalia. Noored jalutavad teisel pool jõekaldal, Tannar käib ka juttu ajamas, niipalju kui jõemüha seda võimaldab. Kuhugi on kadunud minu köieaasad "haaravate" jaoks ja need ei tulegi välja, erinevalt Firni logoga puhvist, mis oli lihtsalt sattunud Tannari asjade hulka. Ilm on pilves, altpoolt tõuseb udu.

10) T, 28. juuli. Äratus on suht hilja - kell 7. Ilm on pilves ja udu (Einari terminoloogia põhjal "lima") tõuseb altpoolt juurde. Peale hommikusööki põletame prahti, mis kogunenud. Leedukad teiselt kaldalt on juba kadunud. Meie saame minema kell 10. Liigume Költori paremkaldal (orogr.), kohati tuuridega tähistatud rada kulgeb põhiliselt vahetult jõe ääres. Suurte märgade ja libedate kivide peal peab väga ettevaatlikult astuma. Hakkab jälle sadama, minu Ferrino vihmakeep on räbal,  tehtud mingist paksust, raskest ja rabedast plastikust. Käime ühe hiigelsuure rahnu all "koopas" - seal on kuiv ning saaks kenasti ööbida. Edasi tulevad pandamiviimisest tuttavad vesised karjamaad, mis nüüd veel vesisemad. Tunnen, et mul on kott liiga raske, sellega küll kurule ei tõuse. Tannar liigub kergelt ees. Lõpuks näeme viimast rohunõlva, kus paremast (ks.) äärest tuleb alla jõgi, vasakul künkal aga on teine pandam. Liigumegi sinnapoole, kes otse, kes mööda rada ringiga. Samas sööb  lehmakari, kes meid suurte silmadega jõllitavad. Asjad on kõik alles, paneme sinna veel juurdegi, ntx vahetusjalatseid, linnariideid jms. Üks kott ei saa korralikult pandud, kivi langes valesti peale ja kõik see on sügavas "augus", ei saa kohendada - jääb pärastiseks. Samas teeme ka lõuna, ilm on ilusaks läinud. Minu kott on ikka liiga raske, olen ärritunud ja teen ettepaneku varustus üle kaaluda. Tulebki välja, et ühisvarustust koos toiduga on Kallel - 15,6 , Einaril - 14,5 , Meelisel - 12,5 , Jürkal - 9,9 , Tannaril - 9,0 ja Eval - 8,1 kg. Jagame veidi asju ümber, kulub umbes 1 tund. Vahepeal on altpoolt jälle niisket ollust ülespoole roomanud ja hakkab sadama. Arvame et jälle üks lühike hoog ja ootame kilede all ära. Kuid sadu tugevneb ja jätkub. Ei jää siia laagrisse, kuna lähedal ei märka joogivett olevat. Liigume edasi, kuid hakkab lausa lumelörtsi sadama. Me ei leia sobivaid laagrikohti kohe ka jõe äärest, all lammil on lausa soo! Lõpuks ikkagi leian ühe kuivema platsi, kuhu 2 telki ära mahuvad. Paneme paduvihmas-lumesajus telgid püsti, ise oleme juba läbimärjad. Vahetame telgis märjad riided kuivade vastu ning poeme magamiskottidesse sooja. Ebaprofessionaalne käitumine ikka - oleksime kohe pidanud telgid püsti panema, kui sadama hakkas - küll selle joogivee oleks ikka leidnud! Hämardub, sadu väheneb. Õhtul kell 21 paiku toon vett ja keedan teed. Pruugime seda koos Einari 60-kraadise "Strohiga", peale hammustame šokolaadi. Kaugel teisel pool jõge Džigiti liustiku all ööbivad ilmselt leedukad, vilgutavad tulesid. Vilgutame vastu. Öösel sajab tugevasti.

11) K, 29. juuli. Ärkame hilja, kella 9 paiku, ilm on pilves, kuid ei saja. Teeme hommikusöögiks tatraputru ning kohvi/teed. Teine telkkond magab veel. Riided on märjad, panen kividele kuivama. Oru keskel hargnemiskohas kõrgub suur ja tume kaljune Hristo Botevi nimeline tipp. Käin Ida-Költori jõe ääres jalutamas, uurin kustkohast saab hiljem pandami järele tulles idapoolsest jõekest üle. Siin ongi see võimalik - jõgi on mitmes harus ja sobivad kivid ka. Tõmban poolniisked riided selga - nii kuivavad nad kiiremini. Käin siis veel ülal künkal poolelijäänud pandamipeitmist lõpule viimas (oli ka mõte viia kogu see kraam veel kõrgemale teisele poole jõge Džigiti liustiku alla, kuid see ei leidnud enamuse heakskiitu). Tagasiteel näen suvekarva nirki kivide vahel asjalikult õiendamas - saan päris hea pildi teha. Muuseas, minu Canon Powershot A510 objektiivi katik ei avane niiskes alati korralikult, tuleb kas sõrmega aidata või kuivatamiseks korduvalt avada-sulgeda. Puhastan pehme lapiga ka objektiivi. Hakkab jälle sadama ja seda hoogudega. Alt Karakuli poolt ronib halli ollust ülespoole. Põõname telgis ja tunneme et saame varsti lamatised. Lamatised ja liigsöömine - põhiohud mägedes. Jürka teeb lõuna ajal (kl.13 paiku) ikka söögi valmis - nuudlisupp, kuivikud, tee. Lesime jälle telgis. Minu riided on juba kuivad, teistel veel niisked. Ka saapad on paljudel märjad, nii liustikule minna ei saa. Meelise Raichle saabaste tallad on aga kohati lagunenud, vibram lahti tulnud. Parandavad neid koos Einariga. Minu Raichle 90-degree GoreTex saapad, mis Olev Ojalille käest ostsin, on aga väga head - selle tallad on teise põhimõttega - kompaktsed, nagu kalossid all. Kuna ka säär on kõrge ning materjalid vettpidavad, on jalg kuiv ka väiksemate ojakeste läbimise järel. Tuleb vaid jälgida, et ülaltpoolt vett ja lund sisse ei tuleks. Seepärast - hea saapa juurde peavad käima ka head bahillid! Ainus, mida võis ette heita, oli saabaste suur kaal - 2,7 kg paar. Ise oleks sama šveitsi firma (nüüd nimega Mammut) sellest seeriast valinud küll tagasihoidlikumad 60- või 80-degree. Tegin ka ülevaate, millised saapad ja seljakotid meie grupis üldse on:

	Saapad	Seljakott
Kalle	Raichle 90 degree GoreTex, 3 korda, OK	Matrix Himalaya 1100
Jürka	Samelin	Matrix Omega 1100
Einar	Meindl, 2 korda, v.rahul	Redfox Lhotse
Eva	Meindl, 2 korda, v.rahul	Ferrino
Meelis	Raichle, 2 korda ja tald katki!	Matrix McKinley
Tannar	Garmont , 6. aasta	Matrix Highlander

Ilm paraneb, on näha juba sinist taevast ja mis oluline - ei saja. Altpoolt tuleb kella 16 paiku suurem grupp kirevates riietes matkajaid. Selgub et Udmurdimaalt Votkinskist (viktoriiniküsimus - mis on ühist Votkinskil ja Haapsalul ?) ja tulid just Põhja-Ekišati kurult, kus olid udus liikunud meie jälgi mööda ning üles võtnud meie tuurikirja. Liiguvadki umbes samal marsruudil, mis meie, ainult Brigantiini asemel tõusevad nüüd Lääne-Karakoli kurule. Nende juht Valeri Popov on siinkandis mitu korda käinud ja kogemustega mees, on läbinud Džigiti kuru (3A*), kus põhja pool panid 17 köit! Tahab seekordki, nagu meie, lõunast D. kurule ja tippu tõusta, soovitab ülemist teed, mitte laviiniohtlikku kuluaari. Epüüri kurule lõuna poolt tõusul aga olevat ees jäämurd, millest tuleb paremalt (ks.) mööduda. Džetõ-Oguzi orgu minekuks aga soovitab ilusat Ozernõi (1B) kuru. No näis, igatahes meie rahva tuju paistab tõusvat. Loodame et enne väljasõitu loetud gismeteo.ru ilmaennustus Karakoli kohta peab paika ja 1.augustist on ilmad jälle head. Soovime vastastikku õnnelikku teed ja nad liiguvad edasi Ida-Karaköltori oru poole. Meie ööbime täna veel siin, nii kujuneb meil lisa-puhkepäev. Kuna aga me oleme tänu leedikatele oma graafikust ees ning nagunii on 3 varupäeva, pole probleemi. Ja väike moraalne kriis on ilmselt ka ületatud.

12) N, 30. juuli. Äratus on kokkadel kell 4.30, teistel pool tundi hiljem. Taevas on selge, tõotab tulla ilus ilm. Öösel on olnud alla nulli, rohi on kahutanud. Hommikusöögi ajal piiravad meid lehmad. Minema saame kell 7.15. Liigume Ida-Költori orgu jõekese paremkaldal (orogr.), algul rohunõlvadel, siis kivisel jõelammil. Jälle jämedam rusu ja uus laiem ala ojakestega, kus on palju võimalusi laagerdada. Siit on juba väga hästi näha Brigantiini kuru ja tippu - mulle on üllatav, et see "pilt nii kiiresti ette tuli". Suundume Ida-Költori e. Brigantiini liustiku moreenidele, kus on päris hea astuda. Vasakule jääva moreenvalli lõpus märkame inimesi - ilmselt seesama udmurdi grupp, kes nüüd tõuseb seal Lääne-Karakoli kurule - tagapool on näha laiu lumeväljasid. Veel paremal aga on külgahelik, millel siis ilmselt Kokbori (Tatari turistide) ning Trudi kurud. Meie liigume Brigantiini avatud liustikul, kus on palju kive. Ülalpool läheb liustik kinniseks ja paaris kohas vajume väga läbi. Paneme igaks juhuks seongutesse, kasse veel ei pane. Uurime kuidas tõusta Brigantiini kuruvisangu alla lumisele astangule ("paduškale"). Üleval kurul näeme inimesi, kes hiljem laskuvad alla ka paremalt kaljudelt. Määrime näole kaitsekreemi, Päike paistab ja värske lumi peegeldab hästi. Esialgu on lumi pahkluuni, kuid kui tõuseme juba suurest rebendist vasakul asuvas kuluaaris, läheb lumi sügavamaks ning eesliikuja vajub sisse kuni puusadeni. Eks see ole ka nõlva kaldest tingitud, kuid paistab et siit me üles ei saa, kuigi vaid paarkümmend meetrit jääb minna. Ülalt laskuval Moskva grupil (lõpetavad just oma 20-päevast matka) on all lumeräätsad ja see aitab palju. Läheme paremale nende jälgedele lumisele harjal - sealt saame üles. Ülal esimesel platool on nad küll liiga selle servas tiirutanud ja laskumiskohta otsinud, meie läheme platoo teise serva otsemat teed pidi. Lumi on põlvini, annab läbi murda. Seal võtame jälle üles moskvalaste jäljed (nagu roomikutega tuldud!) ning tõuseme teisele platoole kaljuribist veidi paremale. Kell on 14.00. Oleme väsinud, kuid enesetunne on hea, kõrgus (ca 4100) ei anna otseselt tunda. Üldse paistab, et sel matkal meil aklimatiseerumisraskusi ei ole. Teeme lõunasöögi ja planeerime jääda siia ka laagrisse. Ülal, Brigantiini tippu viival harjal on mõned lumekarniisid ja laagrikoha valikul hindame, kaugele võiks võimalik laviin sealt tulla. Kaasavõetud lumelabidas kulub nüüd ära - kaevame korralikud telgiasemed, tuulemüüre siiski ei tee. Kaljuribi on siit kenasti näha, õhtupäikegi paistab sinna peale. Sinna alla viival lumenõlval on näha ka moskvalaste jälgi, mida mööda kindel astuda. Lumi teeb füüsiliselt asja küll raskemaks ja laviiniohtlikumaks, kuid tehniliselt lihtsamaks. Käimegi Jürkaga õhtupoole seal kaljudel asja uurimas. Jürka ronib nagu orav päris üles ribile - kotiga oleks seal muidugi tunduvalt raskem ja ohtlikum. Ega nüüdki see päris õige asi ole. Kuid Jürka on Jürka! Hommikul riputame siia tugiköied. Kiikame kaljuribi alt ka kuru jäist-lumist visangut - see eriti ei tõmba, kuna kaetud värske lumega, nii et jääpuure raske panna ja seetõttu ka laviiniohtlik.Laviinijälgi küll ei näe, kuid lumepalle on alla tulnud hulgem. Tuleme alla ja sööme õhtust. Siit laagrikohast on kenasti näha ka lääne pool olevat Džigiti tippu, samuti sealpool külgahelikul olevat lihtsat Solntse kuru ning idapoolsel külgahelikul olevaid Trudi ja Kokbori kurusid. Magama läheme vara - kella 20 ajal.

13) R, 31. juuli. Ärkame Brigantiini kuru all 4100 meetri kõrgusel laagris kella 6 ajal. Ilus päikeseline hommik, kuigi siia hakkavad päikesekiired  paistma alles peale lõunat. Hommikusöögi järel läheme kolmekesi, Jürka, Meelis ja mina, kaljuribile tugiköisi panema. Liigume lumenõlval omaenda eileõhtuseid jälgi pidi kaljude alla ja valime esimeseks köieks punase 50-meetrise. Teeme kohe all ühe julgestuspunkti - kaljunuki taha sling koos karabiiniga. Jürka läheb esimesena, mina julgestan. Algul lühike horisontaalne lõik paari meetri kõrgusel vasakule, seal teeme teise julgestuspunkti, samuti sling kaljunuku taha. Kivid on siin ebakindlad, tuleb kindlasti kontrollida enne koormamist! Edasi on vertikaalne ja ohtlik lõik, kus pole häid julgestuspunktiks sobivaid nukke. Jürka saab siiski sealt harjale ja liigub seal veidi ülespoole, kus on väga hea kaljunukk, mille ümber on ilmselt moskvalaste jäetud sling. Paneb siiski veel oma köiejupi sinna ja kinnitab esimese köie sinna. Esimene köis on paigas, kuid ronimisel enne harja võib kukkuda pendlisse - ei saanud sinna pöördekohta köit kuhugi kinnitada ja samas, otse ronides on kaljud jällegi liiga järsud. Ronime Meelisega ka üles harjale, kaasas veel 2 köit. Teise köie paneme piki harja, kus ühel pool on lumevall (üle selle piiludes näeme Brigantiini pikka ja laia lumist kuruvisangut), teisel pool aga kaljud. Kinnituspunktiks on samuti kindel kaljunukk. Kohati on jäised lõigud, nii et kassid tuleb alla panna. Edasi on umbes 35-kraadine lumenõlv, kus ka jäljed ees. Sinna tuleb kuidagi kinnitada kolmas köis, kaljunukke seal ei ole. Panen oma kirka varre ümber 1-kordse haaravaga slingi , trambin lume tihedamaks ja torkan kirkavarre sinna sügavale sisse. Köis läheb karabiiniga slingi külge - peab küll! Laskume alla, kohati ronides, kohati lausa kaheksaga (ettevaatlikult) laskudes. Kaljuservad on teravad, ei taha köit järskude tõmmetega vigastada. Allajäänud on laagri juba kokku pannud ja esimesed, kes valmis, hakkavad ükshaaval kella 10 ajal tõusma kaljude alla. Tõuseme sellises järjekorras: Jürka, Tannar, Eva, Einar, Meelis, Kalle. Jürka ronib koos kotiga tuttavat teed pidi kiiresti harjale ja juhendab tagantpoolt tulijaid. Kindlasti ükshaaval, teised on all kaljude varjus. Üks kivi juba lendas päris minu lähedalt mööda, peale seda hoian pead hoolikamalt kalju taga peidus. Mööda tugiköit liigume žumaariga, mõnedel lisaks veel "haarav".Võtan viimasena julgestuspunkte maha. Algul oli mõte, et tulen harjaeelse lõigu ülaltjulgestusega, kuid teravate kaljude taha kiilunud köis ei jookse. Ronin sinna pöördepunkti nii nagu teisedki ja alles sealt alates saab Meelis mind ülalt julgestada. Harjal olev lumi on juba sula ning seal, kus mõni tund tagasi kassidega tõusime, saab kuidagiviisi liikuda ka ilma. Taevas on läinud pilve, eriti tumedad on nad lääne pool. Einar on kolmanda köie kinnituspunkti juures ja hoiab minu lumesoleval kirkal jalga peal - ikkagi kindlam tunne! Edasi on juba sügavad jäljed lumes, kus raske libisema pääseda, paremat kätt jäävad kaljud, vasakut kätt - lumevall. Tuleme Einariga viimastena kurule, selleks tuleb lumiselt harjalt laskuda alla lumemoldi. Kell 14 oleme kõik Brigantiini kurul (2B, 4400). Tuur on samas kaljudel ja seal muidugi Moskva grupi eilehommikune kiri. Oleme kaljude taga tuulevarjus, sööme-joome veidi ning teeme ühispilte. Taevas tõmbub väga pilve, paistab et sajust ei pääse. Teisel pool on umbes 100-meetrine ja 45-kraadine lumenõlv, mis jätkub paremal rusu ja kaljudega. Ei tahaks sinna libiseda, paneme ka siin tugiköied - esimese kohe kurul oleva kalju külge. Viimased (Kalle, Meelis) tulevad vahelduvjulgestusega. Teine köis läheb vasakult kaljunukilt üle lumenõlva paremale kaljude juurde (viimased Jürka ja Kalle vahelduvaga), sealt kaljunukilt aga kolmas köis. Sajab lumelörtsi. Kõik on juba alla lumele laskunud, viin ka oma koti alla, ronin uuesti üles, päästan köie lahti ja laskun mööda vastikut jäist rusunõlva ka alla. Oleme juba märjad, kuid raske kuru on tehtud ja seepärast ei pööra sellisele pisiasjale enam tähelepanu. Nüüd on vaja leida sobivad laagrikohad! Ühe vesise platsikese põlgame ära, liigume veel allapoole. Kohati on rusu, kohati lumelaamad. Tannar liigub kindlalt ees ja tunnetab hästi maastikku. Leiame mõnusas moreenitaskus hea laagrikoha, kus lõuna poolt varjab platsi moreenvall, teisel pool aga on säng puhtaveelise ojaga ja mäenõlv - kusagil seal taga peaks olema Brigantiini tipp. Otse ülal on näha rippliustikku. Paneme kella 18 ajal siia oma telgid püsti. Veidi enne seda hakkab tugevasti vihma sadama ja saame jälle päris märjaks. Kuid ei õhtusöök ega ka grokk jää täna õhtul ära. Oleme viimase kindlalt ära teeninud.

14) L, 1.august. Ärkame kella 8 ajal, Päike juba paistab ja maailm ei olegi nii sünge kui eile õhtul tundus. Nüüd on Brigantiini lõunapoolne nõlv ka paremini näha, samuti näeme moreenvallilt Ida-Karakoltori avatud liustikku. Teisel pool Karakoltori orgu aga on uhked 4000-lised tipud, kaugemal aga on juba Kuilju ahelikud. Oleme Jürkaga kokanaadis, teeme Einari "lemmikut" - kaerahelbeputru, mida ta ise millegipärast "limaks" nimetab. Lisaks on hommikuks kalakonserv, juust, vorst, kohv/tee. Oleme kenasti graafikus ja plaanime liikuda Lääne-Karakoltori liustikule Džigiti alla. Kuivatame riideid, nii et minema saame kell 11.15. Meeles on ka udmurdi grupijuhi jutt, et "ärge laskuge alla Karakoltori orgu, traverseerige Epüüri kuru poole". Nii teemegi. Rusunõlvad vahelduvad rohunõlvadega, kus ka vahvaid silekaljusid on. Ülalpool näeme jakikarja - ka nemad jälgivad meid huviga. Tekib küsimus et kuidas nad siia "toodi"? Ilmselt ikka Kuilju poolt. Karakoltori lai ja kivine jõelamm on kaugel all, sinna me ei lasku. Traaversit segavad veidi ainult kohati konglomeraatnõlvadel olevad järsud ja sügavad uhtorud - neist saame ülevaltpoolt mööda. Lääne-Karakoltori avatud liustik on siit ka kenasti näha. Enne seda oleval laugemal alal näeme telke ja inimesi. Laskume sinna - nagu lootsime, ongi meie tuttavad - udmurdi grupp. Nad olid ööbinud Lääne-Karakoltori liustikul, kuid Džigiti kurule ja tippu ei tõusnud, ilm oli sealgi halb. Varupäevi neil ei olnud ja nii nad liiguvad üle Epüüri kuru nüüd tagasi. Kurule tõus algabki siitsamast silekaljude alt. Jääme kella 14 ajal ka siin lõunale - nuudlisupp, kuivikud, juust, kalakonserv, tee. Ajame udmurdi grupi pealiku Valeri Popoviga juttu, vahetame kontaktandmeid. Tema ja veel üks kogenum lähevad peale seda matka Han-Tengrile. Paistab olla väga tõsine mägironija. Kell 15 liigume edasi ning umbes poole tunniga oleme Lääne-Karakoltori liustikul. Lauge jäänõlv, kus vulisevad ojakesed ning on liustikuseeni. Kohati on mõned kitsad lõhed. Hea astuda. Siis pidu lõpeb ja algab liustiku kaetud osa, paremal (ks.) on näha ka jäämurdu. Jäljerida läheb sellest kaarega vasakult mööda. Teatud kohast avaneb vaade Džigiti tipule ja lõunapoolsetele nõlvadele, mis kirjelduste põhjal juba tuttavad. Läänes on tumedad pilved, see teeb ärevaks. Kiirustame udmurtide tehtud telgiplatside poole, kuid lumi on juba pehme ja vajume tugevasti läbi, kohati üle põlve. Seekord jõuame siiski õigel ajal (kell 18) mahajäetud laagripaika ja telgid üles panna, kohe peale seda algab äike koos rahe- ja lumesajuga. Udmurtide grupp oli siia meetrisügavused telgiaugud koos lumemüüridega kaevanud, meie peame neid vaid oma telkide jaoks laiendama. Oleme telkides ja seekord kuivadena. Välja vaadates oleme aga nagu vati sees. Taktikaliselt oleks muidugi õigem olnud laagerdada Džigiti kurule lähemal, kuid siis oleksime täna olnud jälle läbimärjad. Õhtul kella 20 ajal, kui ilm juba parem, saab kangelaslik kokanaat õhtusöögiks valmis ka tatrapudru ja kakao. Kõrgus on siin umbes 4200 meetrit. 

15) P, 2.august. Äratus on kokanaadil kell 4.30, teistel - pool tundi hiljem, nagu ikka. Ilm on hetkel ok, kuigi pilved juba taevas. Sööme hommikusöögi ja võtame seljakottidesse vaid hädavajaliku varustuse, sh. sooje riideid, veidi toitu ja lumelabida (juhul kui ei saa alla ja tuleb ööbimiseks koobas kaevata). Loomulikult tehniline varustus. Eva loobub tõusust ja jääb laagrisse. Mehed aga hakkavad kella 6.30 ajal kergete kottidega liikuma Džigiti kuru poole. Lund oli juba enne väga palju, nüüd sadas veel värsket peale. Koorik ei kanna, vajume põlvini läbi. Oleme kordamööda ees, küllalt väsitav on see minek. Enne kurualust jäämurdu, kuluaari ja kaljuribi on veel mitu kuni 20-kraadist lumenõlva. Kuluaari ei hakka isegi proovima - see on lund täis ja laviiniohtlik. Valime ülemise, "sinise marsruudi". Umbes 1,5 tunniga oleme kuluaarist paremal (ks.) asuva kaljuribi all, kusjuures otse kaljude alla viib päris järsk lumenõlv. Lumevaesemal ajal on see ilmselt jäine ja siis on kirjelduste põhjal juba siin ka köisi pandud. Kirjeldustes mainitud bergšrundi me ka ei märka - ilmselt lume all. Kaljud on siin päris järsud, kuid harjani pole palju maad, piisab ilmselt ühest köiest. Einar ja Tannar aga teatavad, et nad loobuvad tõusust ja pöörduvad laagrisse tagasi. OK, oluline on säilitada külma mõistust ja tunnetada oma hetkekogemusi ja -vormi. Ülejäänud kolm meest (Meelis, Jürka, Kalle) otsustavad siiski üritada. Lepime vaid kokku, et tagasipöördumise aeg on 14. Jürka kui meie parim kaljuronija tõuseb kaljudel loomulikult ees ja nagu arvasime, kulubki harjale jõudmiseks üks köiepikkus. Meelis ja mina tuleme žumaaridega juba mööda 40-meetrist tugiköit. Üleval on päris normaalne platsikene. Kaljuribi ise jätkub veel allpool, kuid sealt on talle peale saada halvem. Edasi tõuseme juba kaljude ja lume piiril, hiljem ainult lumel, nõlva kalle on umbes 30-45 kraadi. Lumi on sügav, teeme astmeid. Kaljude läheduses on ka jäiseid lõike, seal tuleb kassid alla panna. Köisi siin ei kasuta, tuleb enda peale kindel olla. Nii jõuame paralleelselt kuluaariga liikudes peaaegu selle ülaossa, seal lumenõlv lõpeb ja ees on kõrged kaljuseinad. Kurueelne lumeplatoo on kenasti näha, kuid sinna saamiseks tuleb läbida küllalt järsk kaljulõik, mis on kuluaari poole kaldu. Jälle punane 50-meetrine köis välja ja Jürka läheb ees, pannes aeg-ajalt sobivate kaljunukkide ümber aasasid ning karabiinidega nende külge julgestusköit. Kaljud on ka siin ebakindlad, enne koormamist peab kindlasti kontrollima. Ei nagu tahaks, et mõni suur kivi hakkaks liikuma ja tõmbaks meie tugiköie alla kaasa. Horisontaalne tugiköis on pandud, edasi on rusu ca 35-kraadisel jäisel nõlval, all aga haigutab kaljujärsak, veel allpool aga paistab lumine-jäine kuluaar. Peab veel ühe köie panema, punase köie aga jätame siia meie laskumist ootama. Teise köie kinnituspunktiks oleva suure kalju juurest saab lumenõlval (lühike jäine lõik - kassid!) juba traverseerida vasakule lumeplatoole. Otse ees, kuluaari ülaosas, on väga järsk ja kõrge kaljusein. Lumeplatool on sügav lumi, paistab olla ka lõhesid, nii et liigume algul seongus. Ilm on jälle kahtlane - läänest tõusevad tumedad pilved (seekord siiski veidi lõuna poolt!), nagu ka eile. Avaldati ka arvamust, et ehk tagasi pöörduda, kell on juba 14. Peale arupidamist liigume siiski kuru poole, möödudes platool asuvast jäämurrust vasakult (ks.). Satume siiski ka seal keskmise lõhe peale, roomame sellest julgestuses üle. Ees on nüüd lumine sadul, mille tagant hakkab paistma kaljune tipuke. Esialgu arvan seal nägevat inimesi - need aga osutusid lihtsalt kaheks suureks mustaks linnuks (rongad, mitte kotkad, nagu Meelise zuumitud pildilt näha), kes meid huviga jälgisid. Nüüd on näha ka Džigiti tipule viivat lumist lääneharja. Lõpuks, kella 14.30 ajal oleme Džigiti kurul (3A*, 4800 m). Üle serva alla vaadates avaneb kilomeetrine järsak, all on Ontori liustikud, läänes on aga ka teise 5-tuhandelise Karakoli lumine tipp. Veel kaugemal näeme aga ahelikku, kus on meie viimane, Põhja-Artšalõtori kuru. Ka Kuilju poole avanevad siit uhked vaated! Džigiti kuru tuur on allpool kaljudel, sees Moskva Ülikooli grupi ruudulisele märkmikulehele kirjutatud kiri 28.juulist 2009.a. - nad käisid ka tipus ja ööbisid seejärel kurusadulal. Samas lumel ongi näha telgiasemeid. Sööme veidi suitsuvorsti ja šokolaadi, joome kaasasolevat jõujooki, teeme pilte. Mul on ka mobiil kaasas - lülitan sisse, kuid ühendust siiski ei saa. Taevas tõmbub üha enam pilve, peame kiirustama alla, ei tahaks siin saju kätte jääda! Tipust loobume üksmeelselt. Küllalt kiiresti jõuame tagasi kaljuseina alla kuluaari ülaosas, kus kinnitame köie sama suure kivi külge. Proovin viimasena laskudes abinööriga köit alla tõmmata, kuid asi ei toimi, tuleb köis niisama alla tuua, viimast meest alt julgestades. Edasi järgneb traavers viltustel kaljudel punase köie peal, kerge sadu on kaljud juba märjaks teinud. Meelis on kõige ees, siis mina, Jürka tuleb viimasena ja võtab slinge kaljunukkide ümbert maha. Köied kotti ja kassid alla! Hakkame laskuma järsul lumenõlval alla kaljuribile, kes näoga, kes seljaga nõlva poole. Lumi on sügav, meie endi jäljed on ees. Kuid kui libisema pääseb, pole nalja! Jõuame kenasti alla ribile, kohta, kus hommikul sellele tõusime. Ilm on vahepeal ilusaks läinud, õhtupäikegi paistab kaljudele ja kuluaari. Kinnitan köiejupi ümber suure kivi, veidi madalamal hommikusest tõusukohast, siit on alla maksimaalselt 20 meetrit. Esialgu hindasime maad pikemaks ja panime 2 köit kokku. Laskume kõik kaheksaga alla, püüan siis köit alla tõmmata - ei tule! Sõlm on kuhugi kaljude vahele kinni jäänud (Einar näitas pärast lihtsat ülekäesõlme, mis ei jäävat nii lihtsalt kinni, samuti pidi olema sobivam sõlm abinööriga köie allatõmbamiseks). OK, ronin žumaariga jälle üles ja panen vaid punase köie kahekordselt aasa taha - see jookseb kenasti, kui pärast alt tõmban. Lumi kaljuribi all nõlval on nüüd veel püdelam kui hommikul, kuid õnneks liigume allapoole. Laskume laugemale alale, seal võtame lõpuks "pesu" ja "raua" maha. Päike kaob aheliku taha, lumeväljad tuiskavad kergelt õhtutuules. Vaheldumisi ees sammudes liigume laugel liustikul laagri poole - oleme seal kella 19 ajal. Einar ja Eva on väljas, õnnitlevad meid ja kostitatavad "tugevdatud" kakaoga. Tannar on kergelt tõbine ja lebab telgis. Meil aga on ülev meeleolu, huvitav marsruut sai läbitud! Sööme ning seejärel poeme väsinult telki magama.
 
16) E, 3. august. Ärkame kella 8 paiku. Oli päris normaalne magada, vaid küljealune lumi on veidi muhklikuks läinud. Kokanaat on valmis saanud kaerahelbepudru ja kakao. Ilm on udune ja poolpilves. Allpool liustikul rühib üks 8-line grupp vastasaheliku peale, ilmselt on neil üks Oblatšnõi kurudest plaanis.Meie saame minema kella 10 ajal. Kuna liustikul on värske lumi, määrime näod hoolega kaitsekreemiga kokku. Meie üleeilseid jälgi pole enam näha. Teeme jälle vaheldumisi rada, lumi vajub kuni põlvini läbi. Allpool jõuame hommikul nähtud grupi jälgedele, kus lumi ka juba õhem. Astume Lääne-Karakoltori liustikku pidi allapoole, eesmärgiga jõuda laagrisse Epüüri kuru alla. Tannaril on tervis korras, liigub jälle ees. Jürka aga jääb täna maha, ju ta sai eile kõva mahvi. Jõuame moreenidele ja punnime ühest konglomeraatnõlvas olevast väikesest uhtorust üles, kella 12 ajal oleme tuttavas laagrikohas. Hakkab peenikest rahet sadama, paneme telgid kähku püsti. Lebame mõnusasti telgis, nii et kujuneb poolik puhkepäev. Vahepeal näitab ka Päikest ja saame oma saapaid kuivatada. Lõunasöögiks on supp, juust, vorst, šokolaad, kalakonserv, kuivikud, tee. Jälle rahe- ja lumesadu, lesime telgis. Einar ja Jürka käivad mingil ajal ülalpool luurel. Õhtust oleme Jürkaga kokanaadis.

17) T, 4. august. Ärkame kokanaadis olles kella 5 ajal. Ilm on rõske ja pilvine, kividel ja telkidel on värske lumi. Hommikusöögiks on nuudlid lihaga, sibil, küüslauk ning kohv/tee. Jälgime taevamärke, hetkel on kuru kohal paks udu. Kella 8.30 ajal, kui veidi selgemaks tõmbub, hakkame tõusma kuru poole, hoidudes Einari ja Jürka soovitusel silekaljudest vasakule (ks.). Ülal on küllalt vastik lumine jäme rusu, sealt tõmbame paremale liustikule, mis on kaetud värske lumega. Udmurdi grupi jälgi võib vaid kohati aimata. Paneme seongutesse ja liigume üle liustiku paremasse (ks.) serva kaljuse tipu alla. Sealt saab ülespoole, mujal on ees võimas jäämurd. Ilm paraneb, Päike paistab. Lumi kiiskab pimestavalt ning vajub läbi. Vaheldumisi on ees Tannar, Jürka, Kalle, Meelis. Kurusadul hakkab juba paistma - ikka see madalaim koht kaljudega keskel. Sellest paremal on järsud lumenõlvad, mille ülaosas on karniisid. Vasakul on aga Džigiti idatippu viivad lumised-jäised nõlvad. Kaljudest lõuna pool tuulevarjus märkame ka kivimüüriga ümbritsetud telgiaset. Suundume nendest kaljudest vasakule (ks.) jäävasse tuuletaskusse ja satumegi kohe õigesse kohta - Epüüri kuru (2A*, 4300) tuuri juurde. Kiri on loomulikult udmurdi grupilt 2 päeva tagasi. Kell on 12.30 - seega kulus laagrist 4 tundi siia tõusuks. Ilm on väga ilus, uhked vaated ümberringi. Džigiti nõlvad "suitsevad". Enamus istuvad väsinult tuuri juures kaljudel, Meelis aga jalutab fotokaga ringi ja otsib huvitavaid võtteid. Sööme suitsuvorsti, juustu, šokolaadi, teeme kurupilte. Kohe kaljude juurest läheb teisele poole alla lumine hari, millel on omakorda allpool sadul. Seda "epüüri mööda" hakkamegi kella 13.30 ajal seongutes laskuma, hoidudes harjast veidi vasakule (parem külg on järsem!). Sadula kohal aga laskume kolmes taktis ja samaaegselt seongutes olles just paremale poole - seal ca 45-kraadisel lumenõlval on selgelt näha ka eelmiste jälgi. Lumepallid veerevad allapoole, on teatud laviinioht. Lund on siin üle põlve. Jürka teeb väikese kukerpalli, saab ikka pidama. Laugemal alal pöörduvad jäljed vasakule, kus allpool on jälle umbes 40-kraadine lumenõlv. Samas paremat kätt on hiljuti alla tulnud päris korralik laviin. Oleme lõpuks laugel ja ohutul liustikuosal, mis allpool vasakul muutub veel avatuks. Taevas tõmbub aga kahtlaselt pilve, nii et varasematele kogemustele tuginedes otsime laagrikohta. Leian Džigiti liustiku paremmoreenidel kella 15.30 ajal selleks sobiva koha, tuleb vaid veidi telgialuseid tasandada ja mõni suurem kivi välja kangutada. Joogivett saab alt liustikuservas voolavast ojast. Siit avaneb uhke vaade Džigiti tipule ja üle samanimelise liustiku ka Ontori kurule. Meeleolu on kõigil hea, ilmselt on kergendav olla jälle Terskei aheliku "tsiviliseeritud poolel". Sajab laia lund, kuid meid see ei häiri. Meelis ja Tannar teevad meie telgi eeskojas hea plovi ja kakao. Koguneme kõik kuuekesi meie telki sööma, pruugime ka "tugevdatud" e. "meditsiinilist" kakaod. Lumesadugi lakkab selle peale. Kuuleme hääli - Jekaterinburgi grupp on just laskunud meie jälgi pidi Epüüri kurult alla ja suundub nüüd Karakoli poole. Olid teinud raske ja pika matka ning on väga rõõmsad, et kohtasid lõpuks teisi inimesi ja kes veel ka vene keelt räägivad. Õhtul kella 19.40 ajal tuleb Džigiti nõlvalt alla võimas laviin - fotograafidel õnnestub see pildile saada. Magama heidame kell 20.30.

18) K, 5.august. Äratus on kell 6 - on rõske ja vilu ilm. Peale hommikusööki, kella 9 ajal läheme kolmekesi, Einar, Meelis ja Kalle alla teise pandami järele. Jürka aga läheb samal ajal liustikust paremale jääva rususe-kaljuse panoraamtipu peale ronima. Tannar ja Eva jäävad laagrit valvama. Laskume Džigiti avatud liustikule, kus kohe all on suured lõhed. Allpool on liustikujää kaetud kividega, päris moreenvalle ei ole. Paremal nõlval näeme moreenide all sulavat jääd ning aeg-ajalt kukubki sealt alla suuri kive. Meie laskume liustikukeelelt maha ka paremas servas, seal aga on moreene vähe. Edasi on juba tasased vanade moreenidega ja madala taimestikuga alad, kus rada ka ka tuuride ja värvilaikudega kividel tähistatud. Laagriplatsid, ojakesed, allpool on näha avarat ja kivist Költori jõelammi, kus jalutavad veised ning hobused. Ida-Költori jõekese ületame juba varem, 29.juulil väljavalitud kohas. Tuttav soine jõelamm, mille taga tõuseme rohusele kuplile ja seal rusunõlva alla, kus meie varandus peidetud. Kell on 10. Ilm on läinud ilusaks, Päikegi paistab. Kõik on alles, kuid mitmed asjad on märjaks saanud. Sorteerime oma kraami umbes tund aega, siis kella 11 ajal hakkame liikuma tagasi laagrisse. Altpoolt hakkab jälle udu üles ajama. Kui jõuame liustikukeelele, hakkabki kergelt tibutama. Taevas on pilves. Sain kasutada Eva keppe, nendega on küll hea liikuda. Korjan Džigiti tipust rabisenud ja jäämassi turjal siia kandunud värvilisi kivikesi. Kella 13-ks oleme laagris tagasi, seega kulus kokku 4 tundi, sh. 3 tundi puhast käiku. Jürka on ka tagasi, "tippu" siiski ei jõudnud. Ontori kurul on täna tihe liiklus, mitu gruppi on sealt juba laskunud ja ka sinna tõusnud. Peale lõunat läheb ilm jälle paremaks ning kell 15.10 liigume ka meie üle Džigiti liustiku Ontori kuru suunas. Tõusul kohtame ühte 10-list leedukate gruppi, kes just kurult laskusid. Ajame veidi juttu, segamini vene ja inglise keeles. Altpoolt tõuseb aga tihedat udu, kiirustame üles. Tannar liigub ees. Kella 17.10 ajal oleme kõik Ontori kurul (1B, 3900). See on kaljune sälk, samas on ka tuurikiri teistelt leedukatelt. Taevas on lauspilves, müristab ja hakkab lund sadama. Pole aega siin imetleda, kiirustame alla, sinna kus lumel on näha ka eelmiste laagriplatse. Vastik rusunõlv, kipub kogu aeg alla sõitma. Ühe sellise sõidu peangi lõpetama enda kõrvale veeretamisega. Kella 18 ajal oleme kõik all lumel ja paneme juba tihedas lumesajus telgid püsti. Sadu aga tugevneb üha, lesime telkides. Kangelaslik kokanaat, Einar ja Eva, teevad juba pimedas kell 21 ajal valmis õhtusöögi. Einar on nimelt kaevanud uhke kööginurga ning ladunud seal kõrge tuulemüüri. Külmavärinad, peame võtma ka "meditsiinilist" kakaod. Öösel aga sajab ja sajab lund, aeg-ajalt klopime telki, et selle välimine kiht lumeraskuse all vastu sisemist kihti ei suruks. 

19) N, 6. august. Ärkame kella 8 paiku - seekord ootab meid väljas särav hommik ja sinine taevas. Kõik ümbrus on kaetud värske umbes 10 cm paksuse lumega. Saame nüüd ümbrust vaadelda - oleme otse Ontori kuru all. Läänes paistab Karakoli tipp, Džigiti tippu varjab siit kaljuribi. Hommikusöök, laagri kokkupakkimine ja kella 10 ajal liigume mööda liustikku allapoole. See on kaetud paksu lumega, kohati vajume vööni sisse. Nüüd on kenasti näha ka Džigiti tippu ja kuru, kust me kolmekesi 2.augustil siia alla piilusime. Allpool tulevad rusu- ja rohunõlvad, mis kaetud värske lumega.Veidi närtsinud lilled turritavad lume seest välja.Imetleme lumist ahelikku, kus järjestikku on Džigiti tipp ja kuru, Slonjonoki (on tõesti elevandipoja kuju!) tipp, Metallurgi kuru., Karakoli tipp. Siit on hästi näha ka Lääne-Ontori liustikku ning sellest lääne poole jäävat külgahelikku, kus ka meie viimane, Põhja-Artšalõtori kuru. Laskumegi kõrgelt moreenvallilt alla siinkohas juba avatud Ida-Ontori liustikule, ületame selle ning tõuseme teisele poole jämedale moreenile. Seal Lääne-Ontori liustikukeele all leiame kella 13 ajal kivide vahel mõnusa varjulise koha lõunapeatuseks. Kuivatame riideid ja saapaid ning üle hulga aja saame ka päevitada ja end pesta. Edasi liigume kella 15.30 paiku - tõuseme roostevärvi silekaljudel ojasängis ülespoole, siis rusunõlval, mille taga jällegi kena roheline ala ojakestega. Siit on näha ka Ontori oru ülemist osa - kõrgemal, Põhja-Artšalõtori kurule viiva lühikese oru vasakus servas on roheline plats, kus näeme 2 telki. Meie oleme sama oru paremas servas (orogr.) ja peame siin oma laagrikohta otsima. Leiame moreenvallide vahel tasasema ala, kus on ka laagerdatud (konservikarbid ja klaaspurgid), kuid puhast vett on vähe, vaid mingi lumesulamisvesi. Käime veel ülevalpool vaatamas, Meelis käib umbes pool tundi isegi kõrgemal liustiku all luurel - ei leia paremat kohta. Läheme tagasi ja jääme sinna laagrisse (tegelikult on kõrgemal, Djuklo tipu pool liustukujärveke ja seal olid ka kellegi telgid - seda näeme kõik aga alles järgmisel hommikul kõrgemalt liustikult). Õhtusöögiks saame vett madalast ojast, tund hiljem on seal vesi aga kadunud ja hommikuseks toidu- ja joogiveeks tuleb lähedalolevatel lumelaikudel puhast lund kraapida . Magama läheme kella 20.30 ajal.

20) R, 7. august. Kokanaat (Kalle, Jürka) ärkab kell 5.20. On veel jahe, kuid taevas on selge. Panen priimused tööle. Hommikusöök ja pakkimine võtab ikka aega, minema saame alles 8.15. Liigume üle moreenide liustiku suunas, Tannar on ees ja tõmmanud liiga paremale. Ülejäänud panevad küllalt järsu liustikukeele all kassid jalga ja tõusevad otsemat teed liustikule. Tegelikult pole vahet, üleval saame ikka kokku. Edasi on kaetud liustik, mis kannab veel, kuid paneme ikka seongutesse. See liustik on "muhklik" - kohati on suured augud, sügava lume tõttu pragusid ei näe. Hoidume liustiku vasakserva (orogr.). Kurukoht on siit kenasti näha - madalam koht kaljusel harjal, sinna viib alt rusune-kaljune, ülalt lumine kuluaar. Teine seong (Meelis, Einar, Eva) jääb täna maha ja lõpupoole hakkab lumi läbi vajuma, aeg-ajalt vajub terve plaat ohkega alla. Ebameeldiv heli neile, kes teavad, mis häält teeb lumesild allakukkumisel. Umbes kella 12 ajal oleme kuruvisangu all. Allpool on seal keskmine rusu, ülevalpool aga lumine kuluaar, mis omakorda hargneb ning selle vasaku (ks.) haru kohal on suur lumekarniis. Ka teine seong jõuab kuru alla, Meelis on millegipärast ärritunud Tannari peale. Hakkame tõusma - esialgu meie seong - Jürka, Kalle, Tannar. Rusunõlval valime tõusuks keskmise rusuga alasid, peenema peal oleks tõus vaevalisem. Kivid pääsevad ka siin üsna kergelt lahti - Einar rääkis pärast, et talle oleks üks kivi peaaegu pihta tulnud. Liigume Jürkaga lumise kuluaari alla ja organiseerime seal esimese julgestuspunkti - aas ümber kaljunuki. Kuluaaris on umbes 40-kraadine lumenõlv, kust saaks ka niisama üles, kuid kuna all on ikkagi kivid ja liigume raskete seljakottidega, siis otsustame panna tugiköied. Esimese köie viib üles Jürka ja kinnitab selle tugeva kaljunuki külge, kus on ka päris hea kaljuriiul seismiseks. Jürka laskub tagasi alla - kurusadulani esimene köis ei ulatunud, palun tal oma kotist teine köis välja otsida, kuna kolmas, punane köis on all teise seongu käes. Jürka algul tõrgub, et tal see koti põhjas jne., lõpuks ikka võtab kotist köie välja. Tehnilised vahendid peavad taolistel lõikudel olema ikka kotis peal, mitte põhjas! Tannar tuleb ka meie juurde üles ja teen ettepaneku järgmine köis temal kinnitada. Mees esialgu kõhkleb, et pole varem seda tööd teinud. Kuid kuna siis veel - hea võimalus ju harjutada! Lähemegi ükshaaval üles esimese köie kinnituspunkti ja sealt julgestan Tannarit. Ta saab tugiköie panekuga väga hästi hakkama - kaljunukk pole küll ideaalne, kuid Tannar jäi sinna juurde, nagu peab ja jälgis, et aas selle tagant ära ei tuleks. Alt pole muidugi ülemisi punkte näha, kuluaar käändub paremale. Mööda tugiköisi tõusevad üles ka Eva ja Meelis. Teise köie kinnituspunktist on kuruharjani veel ca 7 meetrit, kuid seal on juba laugem. Einar tuleb viimasena ja lõpus teeme temaga vahelduvjulgestust. Kell 13.40 oleme kõik Põhja-Artšalõtori kurul (2A, 4200). Selle keskel on omapärased tumedad plaatjad kaljud ja lausa kaljutipukene (tegelikult sandarm, tipuks peaks see vähemalt 200 meetrit ümbritsevast kõrgemale ulatuma). Jürka peab muidugi sinna üles ronima. Ehk on nüüd see "pik vilismae"? Ilm on ilus, tagasivaates on kenasti näha tuttav kolmik Džigit-Slonjonok-Karakol. Vaatame neid sel matkal ilmselt viimast korda, Džetõ-Oguzi orust neid enam ei paista. Kurusadulal on ca 2-meetrine järsk lumevall - istume veidi allpool kaljudel ning sööme kuiva lõunat: suitsuvorst, juust, kuivikud, kompvekid. Peale joome jõujooke, niipalju kui seda pudelites on. Tannar aga leiab paremal (ks.) kaljudel käies tuuri - kiri on leedukatelt 17.07.2009. Kella 14.30 ajal hakkame edasi liikuma, esialgu pole täit selgust, kuhupoole hoida. Nimelt pole ka lumevallilt hästi näha edasine tee - sealpool on palju uusi valle ja tuuletaskuid, nii võib sattuda lõksu või järsakule. Liigume alla, hoidudes paremasse äärde. Teine seong jääb jälle palju maha. Kuid pole hullu, ilm ilus ja nähtavus on hea. Juba on näha ka liustikukeelt ja selle all suurt moreenijärve. Paremale jääval külgahelikul on selge sadul - ilmselt Riialaste kuru. Oleksime pidanud hoiduma veel paremale - satume ikkagi järsu (ca 45-50 kraadi) koha peale, mis altpool ka jäine. Tuleb panna kassid ning riputada üks tugiköis kinnitrambitud lumme torgatud kirka taha. Kõik laskuvad mööda köit alla, oleme Einariga veel üleval ja libistame teise köiega alla ka minu seljakoti. Kavatsen nimelt viimasena kolmes taktis laskuda. Einar laskub alla ja siis päästan tugiköie lahti. Minu kott veeretatakse veel paarkümmend meetrit allapoole - midagi paha ei juhtu, lumi on pehme. Tulen siis ca 30 meetrit kasside esihammastele ja kirkakihvale vahelduvalt toetudes alla (pärast tuli küll meelde, et mul oli kaasas ju jäähaamer, mis oleks võinud ka teises käes olla). Edasi on laugem lumega kaetud liustikuosa, kus seongutes enam ei liigu. Oleme Tannariga ees, siis tuleb Jürka ja lõpus Einar, Eva, Meelis. Järgneb avatud liustik ja moreenid ning pori, kus kohati on päris libe - saan ka külje maha. Suurest moreenijärvest möödume vasakult. Altpoolt on näha, et järsult lõppevalt liustikukeelelt on järve kukkunud ja kukkumas hiiglaslikud jääpangad. Siis algavad vanemad moreenid, kus juba ka rohtu kasvab. Oru lõpus, astangul on puhta veega oja ning mõnusad laagripaigad: Taevas kisub pilve, tibutab. Jääme oma seonguga siia kella 18 paiku laagrisse, paneme telgi püsti. Einar, kes ka siia jõuab, on millegipärast selle laagrikoha vastu ja tahaks liikuda veel allapoole. Et siit võib järv kaela tulla, kui suur jääkamakas vette kukub. Panevad oma telgi siiski natuke eemale. Einar on nii solvunud, et ei tule õhtul söömagi. Mina suhtun sellesse huumoriga, mainides, et eks see ja Meelise hommikune ärritus ole "matkalõpu efektid", oli siiski ju päris pikk ja pingeline retk, 7 kuru. Teoreetiliselt teame ju neid asju, kuid kui ise mängus osalised oleme, ei oska mõnikord kõrvalt vaadata. Pärast naersime Einariga mõlemad. Tegelikult oli meil grupis väga hea õhkkond ja läbisaamine. Õhtul tuleb Päike jälle välja ja läheb selgeks. Lääne pool näeme võimsaid lumiseid tippe - kusagil seal on ilmselt ka 5-tuhandeline Oguz-baši tipp. Õhtusöögiks teevad Meelis ja Tannar tatrapudru ja kiselli. Magama läheme kell 20. Öösel kella 4 ajal käin abalakovi äratuskella peale väljas - on täiskuu ning selle valguses on mäed imeilusad.

21) L, 8.august. Ärkame kella 7 paiku, kokanaat, Meelis ja Tannar juba tegutsevad. Ilm on ilus, taevas selge. Minema saame ikka 2 tunni pärast, kell 9. Alllpool on lõputud jämeda rusuga alad ja moreenid. Laagrikohti ja vett siin küll ei leia. Allpool on näha rohelist orgu, kuid sinna on tükk maad. Hoidume paremasse äärde ja nii jõuame umbes 1,5 tunniga esimeste rohunõlvadeni, kus ka puhta veega ojakesed ja allikad. Allpool on juba lehmakarjad. Kella 11 paiku kohtume Permi 7-liikmelise grupiga, nad tõusevad Põhja-Artšalõtori kurule. Ajame veidi juttu. Edasi on artšapõõsad ja rada Artšalõtori jõekese paremkaldal. Allpool näeme juba kuusemetsa. Kusagil seal läheme üle kivide jõe vasakkaldale. Kaardil olevat silda siin küll pole. Saaks minna ka paremkaldal, kuid ühinemiskohast allpool on Džetõ-Oguzi oru paremkaldal surutis, kust on kahtlane mööda saada. Nüüd oleme juba kenas kuusemetsas, kus rada viib Džetõ-Oguzi laia orgu. Selle ülaosas, mis kaardil kannab nime Ailanõš, on näha lumiseid tippe, all jõelammil aga sööb lehmakari ja seal näib olevat ka koolmekoht. Teisel kaldal on näha tugevat rada - otsustame sinna minna. Koolmekoha jõeharudes on vesi alla põlve, laiused - kuni 5 meetrit. Ei taha saapaid märjaks teha ja läbime need kes tossudes, kes lausa paljajalu. Peab ütlema, et paljajalu ja veel raske kotiga on mägijões ikka väga valus astuda. Einar, kes on juba üle saanud, tuleb appi ja võtab minu koti enda kanda. Evalt saan aga tema ühe kepi, millele on kiirevoolulises jões hea toetuda. Edasi liigume juba Džetõ-Oguzi vasakkaldal, kus ongi tugev karjarada. Ühes ilusas kohas kuusemetsa vahel jääme kella 13 paiku lõunale. Jõgi on siin juba võimas, seda ei tahaks läbida! Taevas tõmbub pilve ja müristab, kuid veel ei saja. Umbes tunni aja pärast liigume edasi. Jõuame avarale lagendikule, kus tuleb sisse vasakpoolne lisajõgi (Baitor?), kuid mingit silda, nagu vanal skeemil on, siin küll pole. Müristab ning algab tugev vihmasadu. Otsustame jõe läbida - seekord jätan sokid jalga - saavad ka pestud! Igatahes hulga parem astuda teravatel kividel. Vool on siin küll tugevam, kuid mingit julgestust vaja ei ole, vesi on kuni põlvini. Nii tuleb veel paar lisajõge (Asantukum, Tšatõrtor?) läbida, ma ei panegi vahepeal saapaid jalga, astun jõeäärset rada pidi vaid sokkidega. Sellist pilti iga päev ei näe! Sadu väheneb ja lakkab. Eriti märjaks ei saanudki. Võtan märjad sokid jalast ja panen esialgu saapad paljaste jalgade peale, kuna teised sokid olen unustanud magamiskotti. Astume allapoole, ilus org. Siis teeme peatuse, kus otsin kuivad sokid ikkagi välja ja tõmban jalga. Jalgsi astub meie juurde üks vanem karjus, ajame temaga juttu. Saame teada, et 23.juuli presidendivalimistel üllatust ei tulnud - jäi ikka Bakijev. Mainib ka et kusagil 6 km pärast, metsast väljumisel, on sild jõe paremkaldale, vahepeal tõsiseid lisajõgesid ei tule. Astume edasi, ületame järjekordse madala jõekese mööda kive. Meie juurde ratsutab nüüd üks noorem karjus, pakub et viib meid (ikka raha eest!) teisele kaldale, rada on seal. Täname muiates. Siis küsib, kas meil analgiini on, onul valutavat hammas. Analgiini ei ole, anname talle aga ibuprofeeni ja paratsetamooli. Liigume edasi. Jõe teisel kaldal on küll rada, kuid see kallas paistab olla kitsam ja metsikum. Allpool näeme paremkaldal küll mingit väikest majakest. Siinpool aga tõuseb rada kuusemetsa vahel ülespoole, jõgi jääb kuhugi kaugele alla. Ju siis ületame nii läänepoolse aheliku jõeni ulatuvad külgribid. Kohati on tee porine, ka siin sadas hiljuti. Võimsad Tjan-Šani kuused, kohati on nad langenud rajale - peame siis neist üle ronima. Siis aga algab jälle langus, rada läheb üle laiemaks metsaveoteeks. Möödume karjuste telkidest, kus mees käratab meid haukuvate koerte peale - need kuuletuvad otsekohe. Metsast väljumisel ongi tugev sild üle mässava Džetõ-Oguzi jõe. Kell on 17. Teeme peatuse, paremkaldal on juba tugev ja lai autotee, mida mööda ka meil hea astuda. Loodame veel täna jõuda Džetõ-Oguzi kuurordini. Tee ääres on kuusemets ja kenad põõsad, kõige all ühtlane roheline muru. Kes pügas? Väga ilusad vaated igatahes. Tannar leiab tee pealt laiakssõidetud õllepurgi ja see lisab lootust. Ületame veel mitu silda. Kella 18.30 paiku näemegi rohelisel aasal valgeid jurtasid ning vagunelamuid. Tannar tahab mööda põrutada, hõikame et see ongi "kuurort". Tee ääres on parajasti paar autot - selgub et prantsuse turistid on tulnud tutvuma kirgiisi köögiga. Nendega on kaasas loomulikult ühe kohaliku turismifirma esindaja. Küsime perenaiselt, et kas ka  meie saaksime õhtusööki - lubatakse ikka, kui prantslased söönuks saavad. Loomulikult, tulime ju ette teatamata. Küsime ka luba oma telgid siia panna - ei olda vastu ja paneme nad köögi lähedale murule. Alustuseks saame osta aga 2 pudelit õlut (rohkem ei olnud) ja 1 pudeli Moldaavia veini, mis murul istudes ära joome. Pidulik moment, surume kätt ja kallistame, raske ja huvitav matk on edukalt lõppenud. Samas jurtade juures teeme Meelise kaameraga ka ühispildi ja näopilte, nii nagu me hetkel oleme. Lambakarja aetakse mööda teed - vot seal ongi need muruniidukid! Õhtusöögile kutsutakse meid tegelikult varem, mahume jurtasse ka koos prantslastega. Ajame nendega juttu inglise keeles. Õhtusöök on maitsev ja rikkalik - supp, teine roog, maiustused, tee. Hinnaks 300 somi nägu, so. ca 100 krooni. Küsime perenaiselt ka transpordi kohta, lubab tellida hommikuks kella 9-ks Karakolist auto 60 USD eest kokku. Ja eks me siis ka hommikust sööme siin. Igal juhul asjalik "kuurort", soovitan.

22) P, 9. august. Ärkame kella 7 ajal - tõotab tulla ilus päikesepaisteline ilm. Peseme all jõe ääres ennast ja oma poriseid saapaid - need saavad nüüd puhkust. Kella 8 ajal vurabki jurtade juurde tumeroheline "uazik" , mille juht tutvustab end lihtsalt Dimana. Noorepoolne sümpaatse olemisega mees. Pakime oma laagri kokku ja ootame veel hommikusööki. Seljakotid laome juba autosse. Hommikusöögiks on pannkoogid ja omlett, lisaks kohv/tee ning maiustused. Maksame toitude eest, täname ning alustame kella 10 ajal sõitu allapoole. Selgub et taolisi "kuurorte" on siin orus veel. Org ise aga on väga ilus, kahel pool on näha punakaid kaljusid. Teel jalutavad turistid ja niisama puhkajad. Siis tuleb oru kitsam koht punaste kaljude vahel, ka siin on tõkkepuu ees ja ülestulijatelt küsitakse raha.Istun juhi kõrval ja ajame juttu. Pargimaks olevat vaid kohalike äri,  riigikassasse see raha ei jõudvat. Siis org jälle laieneb, jõuame õigete "Seitsme härja" kaljude juurde. Loen üle - saan neid punaseid kaljusid rohkem kui 7 - eks nad siis on poeginud. Samas all on kuurort ja muid hooneid. Siin on juba korralik tee, sõidame veidi edasi ja tagasipoole vaadates näeme samas vasakul pool teed "murtud südant" - see on ka punasest liivakivist. Samas tee kõrval on mesitarud. Sõidame edasi, juht küsib kus me Karakolis peatume, soovitab käia kindlasti Prževalski muuseumis ja õigeusu kirikus. On valmis meid viima sinna ja kogu päeva meie peale kulutama. Olevat endine sõjaväelane, nüüd töötab ehitusfirmas, puhkuste ajal aga teenendab turiste. 2.augustil oli ehitajate päev ja Dima saab siiamaani mobiilile sms-ga õnnitlusi. Peale Džetõ-Oguzit pöörame paremale põhitee peale, kus kahel pool kasvavad hiigelsuured jämedad paplid. Tüved on alt valgeks värvitud. Kuidagi imelik tunne sõita nende vahel - hiiglaslikud elusolendid, taimemaailma dinosaurused.
Karakolis sõidame esmalt Dima juurde (Kravtsova 160), kus ta paneb "uaziku" koos meie kottidega hoovi ja võtab oma "linnaauto", millega meid edaspidi sõidutab. Viib meid algul vene õigeusu kiriku (Püha Kolmainsuse Katedraal) juurde, kus sees käime. Väljast on see küllalt räämas, seest aga väga uhke. Inimesi on siin palju, värava ees on ka üks pulmaauto - ilmselt kiriklik laulatus tulemas. Dima ise käib pool tundi kusagil ära. Esialgu on harjumatu sattuda kirikusse, kui veel 24 tundi tagasi kivide vahel turnisime. Mul on mobiiliaku peaaegu tühi, kuid õnnestub saata ikka mõned sms-d - et matk on läbi ja kõik terved. Siis otsime raamatukauplust, et osta Karakoli kaarti. Käime vähemalt kolmes kohas, kuid mida ei leia, see on kaart. Ühes turismiinfokeskuses on seinal küll Karakoli suur kaart, kuid see pole müügiks. Saame sealt siiski mõned muud kaardid ja meened. Siis sõidame Dungani mošee juurde, kus hoovi saame minna ja seal piltegi teha, kuid pühakotta ei lasta - me pole pesnud. Kust ta teab? Ju siis kaugele näha ja tunda.
Mainime Dimale sauna - Karakolis olevat neid mitmeid, ta viib meid ühte "korralikku" privaatsauna, mis asub külalistemajas nimega "Aik" (Futšika 121). Seal lepime peremehega õhtuks kella 19-21 soome sauna hinnaga 400 somi (130 krooni) inimese kohta ja maksame mingi summa ka ette. Käime sees, vaatame ka ruumid üle - päris viisakas ja puhas. Linnas ostame sauna kaasa õlut (jällegi viib Dima meid "õigesse" poodi) ning suupisteid (vorsti, juustu jne.), turult aga "õigest kohast" suure arbuusi (55 somi). Nii annab Dima tööd ja leiba edasi ja see siin nii käivatki. Käsi peseb kätt. Ilmselt ka kõrgemal pool.
Siis sõidame uuesti Dima poole, ta võtab kaasa ka oma pere - naise ja 3 last (tütar ja kaksikud poisid). Sõidame kõik linnast paarkümmend kilomeetrit eemal oleva Prževalski muuseumi ja mälestusmärgi juurde. Muuseumipääse on meile kui välismaalastele 50, kohalikele - 20 somi. Käime korraks muuseumihoones, kus kohe sissepääsu juures on hiigelsuur gloobus, tagaseinal kaart Prževalski reisimarsruutidega, vasakul on maal temast - oli suurt kasvu esinduslik mees. Dima tellib meile ka ekskursioonijuhi, kes varsti vabaneb, hetkel on üks jaapani grupp ees. Seniks jalutame mööda alleed Prževalski mälestusmärgi ja haua juurde. Läbi võreaia on kaugel allpool näha helkimas Issõk-Kuli järve, täpsemalt selle Prževalski lahte. Kunagi olevat selle vesi loksunud samas aia taga, see tõus ja mõõn käivat umbes 100-aastaste tsüklitena. Läheme tagasi muuseumisse, kus naisterahvast giid räägib meile 20 minuti jooksul Vene Geograafiühingust, selle liikmest Nikolai Prževalskist (1839-1888), tema 5 suurest ekspeditsioonist Sise-Aasiasse jms. Tagasaalides on palju väljapanekuid nii Aasia loomastikust (ka Prževalski hobuse topis!) kui ka Prževalski isiklikest asjadest, samuti temaga seotud inimestest. Seinal on maalid soliidsete habemetega Vene Geograafiaühingu liikmetest, sh. ka P.Semjonov-Tjan-Šanskist (1827-1914) jpt. (selle omal ajal prestiižika ühingu liikmete hulgas olid ka Balti-Saksa päritoluga F.G.W. von Struwe , K.E. von Baer). On paar suuremat maastikumaali, millede puhul giid juhib tähelepanu huvitavale efektile - vaatad neid paremalt või vasakult, ikka on mõned detailid samad. Tõesti huvitav! Värava juures ostan 200 somi eest nii vene- kui inglisekeelse tekstiga trükise N.Prževalski muuseumikompleksist (autorid V.Ploskih ja D.Mambetova, Bishkek, 2008). Pärast loen Poola aadlipäritoluga Nikolai Prževalski kohta veel huvitavaid lugusid, sh. linnalegendi, et Jossif Stalin olevat tema sohipoeg. Nojah, näo poolest on küll sarnased. Ajaliselt on see võimalik, Jossif Džugašvili sündis, kui N.Prževalski oli 40-aastane. Kuid oli ju ka keegi Vissarion Džugašvili?
Väljume muusemist kella 17 paiku ja sõidame lähimasse randa - selleks on lihtne rohune rannariba veepiiri ja eramajade vahel. Seal peetakse piknikku, püütakse kala ja jalutavad ringi haned. Puhub keskmine tuul, vesi on umbes 18 kraadi. Põhi on liivane-kruusane ja päris kiiresti läheb sügavaks. Kastame sisse, kuid eriti kaua ujuda ei viitsi. Dima demonstreerib arbuusi lahtilõikamise kunsti - tulemus on nauditav mitmes mõttes. Siis aga on aeg tagasi linna sõita, sest kella 19-ks on meil ju saun reserveeritud. Veedamegi seal mõnusasti need 2 tundi, käies laval ja duši all ning loomulikult õlut juues ja suupisteid (suitsuvorstikesed, palmikus juust, valge leib) peale hammustades. Veesurve on nõrk ja ühte duši kasutades võib saada kergeid elektrilööke. Lavaruum aga on avar ja leil aus. Lavalaudadeks on vägevad kulunud plangud, mis kohati vajuvad veidi läbi, nii et mõned ihudetailid võivad lõksu jääda. Igal juhul saame oma mitmenädalase mustuse lõpuks maha. Väljas on vahepeal pimedaks ja tuuliseks läinud, kuid õnneks ei saja. Dima tuleb meile autoga järgi ja viib enda poole. Pakub, et kuhu me ikka läheme, pangu telgid tema aeda. OK, panemegi ühe telgi taha aianurka kartulivagude vahele, teise ettepoole aprikoosipuu alla. Käimla on mingi varjualuse all metallist elektrikapis. Hoovid on siin tänava poolt ümbritsetud kõrgete plankudega, reeglina metallväravatega ja siniseks värvitud. Õues on vahva segadus, alles käis betoontee valamine. Selle kõrval aedikus on kanad ja paar suurt koera. Viimased hauguvad meid esialgu ägedalt, hiljem aga harjuvad. Aias kasvavad segi-läbi õunapuud, virsikud, kirsid, päevalilled, umbrohi jms. Aed on ümbritsetud tugeva müüriga, otse selle taga voolab Karakoli jõgi. Tutvume ka kõrvalmajas elava Dima venna Aleksandri ja tema perega. Aleksander lubab meid ülehomme 2500 somi eest Biškekki viia. Homme aga läheme tema "datšasse" Issõk-Kuli ääres. Toredad ja avalad inimesed.

23) E, 10. august. Ärkame kella 8 paiku, kuivatame aia peal oma asju. Dima abikaasa Tanja kutsub meid hommikusöögile, pakub mannaputru mee ja moosiga, kõrvale saia ja kohvi. Istume nende hubases köögis ja laseme hea maitsta. Dima ise on täna päeval hõivatud teiste klientidega. Küsin, et palju me talle kokku siis eilsete sõitude ja ööbimiste eest võlgneme - vastus oli, et ise otsustate. OK, pakume talle 6000 somi (2000 krooni) - mees paistab olevat üllatunud ja ütleb, et seda on kuhjaga. Siis sõidame tema venna Aleksandriga nende suvilasse, koos nende 3 noorema lapsega (tütar Lera ja 2 poega). Ilm on ilus, võtame turult toiduaineid ja veel ühe suure arbuusi kaasa. Samast ostan kojuviimiseks kohalikku mett (coca-cola pudelis 250 somi) ja kirgiisi rahvamuusikat CD-del. Meelis aga ostab turult endale uued püksid. Siis läheb lahti sõit Mihailovka poole Issõk-Kuli äärde, umbes 25 km. Sealses aiaga ümbritsetud ja valvatavas suvilakooperatiivis on Aleksandril päris armas 2-korruseline "datša" koos väikese aiaga. Teisel korrusel on rõdu ja uhke kamin. Ta ise töötab kohalikus kõrgkoolis kehakultuuriteaduskonna (džuudo) õppejõuna, puhkuse ajal aga teeb samamoodi palgalisa. Aleksander sõidab tagasi Karakoli, tema lapsed ja meie jääme siia. Jalutame astelpajuvõsa vahelist teed pidi järve äärde randa. Siin on rand avaram ja inimesigi rohkem kui eilses rannas. Müüakse jäätist, kumõssi jms. Käimla on lihtne - puukarkassile on tõmmatud valge riie, maa sees on aga 200-liitrine metallvaat, mis juba ääreni täis. Samas vedeleb maas ka palju prügi - Kirgiisias, nagu ikka Aasias, ei armastata prügikaste. Otse rannas siiski prügi ei ole. Käime ujumas - vesi on siin veidi sogasem, temperatuur aga sama - umbes 18 kraadi. Lebame või istume rannaliival ja näkitseme kaasavõetud toitu. Ka arbuusist saame jagu - seekord kasutame tükeldamiseks juba eile Dimalt nähtud tehnikat. Päike kõrvetab ja oma kõhu saan igatahes täna punaseks, ka nägu hõõgub õhtul. Aleksandri lapsed lähevad peale lõunat suvilasse tagasi, meie veel jääme. Kusagil 17 paiku aga ka lahkume rannast, võttes jurtade juures enne jäätist ja pudeli kumõssi. Liigume mööda peateed suvilasse. Seal on väike perenaine Lera keetnud meile makarone ja kutsub sööma. Istumegi laua taha. Kumõssi sees on mingid lebrad, mistõttu ainult mõned joovad seda. Lebrade osas pakutakse erinevaid teooriaid - te ei taha neid teada! Õhtul aga jalutame lastega Žergalani jõe äärde. Ületame selle kiirevoolulise ja küllalt laia jõe üle betoonsilla ning laskume teisel pool alla jõeäärsele aasale, kus poisiklutid uurivad lompides ujuvaid konnapoegi. On vaikne ja sume õhtu, Päike hakkab loojuma ja kaugel lõunas paistavad Terskei lumised ahelikud. Lagendikust põhja pool on aga lauged liivased künkad, millede otsa Jürka muidugi ronimata ei saa jätta. Seal taga olevat ka Mihailovkat näha. Jalutame tagasi suvilasse ja jääme seal välistrepile juttu ajama. Kella 20 paiku jõuab ka Aleksander siia ja me sõidame tagasi Karakoli. Tee peal ta räägib, et siin oli nõukogude ajal suletud sõjatehas, kus valmistati ja katsetati erilisi torpeedosid (liikusid kiirusega 100 m/s , tänu õhkpadjale metallkesta ja vee vahel) ning paljudel inimestel oli tööd ja leiba. Nüüd on paljud majad tühjad, siiajäänud tegelevad pisiäridega. Karakolis läheme esmalt Aleksandri poole ja joome nende avaras köögis teed ning sööme meie teist arbuusi. Külas on nende tuttav, Levitini-nimeline mees, kes palju mägedes käinud ja seal filminud, praegu aga huvitub jahiturismist. Räägib, et siin on palju salaküttimist - lastakse ka lumeleoparde. Tõsi ta on, loomi nägime me ikka väga vähe. Meie räägime talle ka oma retkest ja vahetame aadresse. Paistab et e-mail pole siin siiski veel juurdunud, isegi noorte seas. Peredes on küll arvutid, kuid korralikku internetiühendust pole, sain aru et nad kasutavad veel analoogliine, koos modemitega. Elektri kWh hind olevat 70-80 tyiyni (25 senti!), bensiini A85 liiter aga maksab 22 somi (7 krooni). Siis aga on aeg magama minna - Dima hoovi ja aeda oma telkide juurde läheme otse, läbi majadevahelise kitsa ja pimeda "salakäigu". Huvitav on, et sel ööl pean oma 5 korda telgist välja ronima ja põit tühjendama. Mingi veerežiimi muutus organismis? Mõnikord varem on mul peale matka ka jalalabad paistes olnud, nüüd vaid veidi.

24) T, 11.august. Ärkame kella 8 ajal - Dima abikaasa Tanja tuleb aeda ja küsib kas me hommikust sööme - vastame, et hea meelega. Siis tuleb meie juurde väsinud olemisega Dima - oli öö läbi tööd teinud ja ühe mesiniku tarusid teise kohta transportinud, värava taga ongi võimas veomasin. Paneme oma laagri kokku ja viime kotid ette hoovi, ise aga läheme kööki sööma. Dimal on lahkumise puhuks ka üks pudel "valget". Söögiks on seekord hea tatrapuder. Enne aga võtame mitu pitsi, koos kokkulöömise ja toostidega. Siis teeme kivihunniku otsas istudes paar ühispilti, kusjuures enne kingib Dima mulle oma vana nõuka-aegse piirivalvuri nokkmütsi. Veidi väike ta minu peakolu jaoks on. Lisaks maksame hommikusöögi eest veel 500 somi. Jätame nägemist ja kella 10 ajal alustame Aleksandri valge minibussiga sõitu Biškeki poole. Sõidame Issõk-Kuli (täpsemalt - Õssõk-Kul) põhjakallast pidi, seal on parem tee. Nüüd näeme (või täpsemalt - ei näe) järve tema täies suuruses - teist kallast pole enam näha. Aeg-ajalt sajab, siis jälle paistab Päike. Siis on järve läänepoolne ots ja edasi Boomi kuristik. Koos meiega sõidab Karakolist Biškekki veel 4 inimest, sh. üks jutukas daam, kes Aleksandri kõrval istub ja pidevalt vadistab. Aga juhile see ehk isegi kasulik, ei jää magama? Kusagil 13.30 paiku teeme seal ühe teemaja juures pikema peatuse, kus sööme puhvetist ostetud kartulipirukaid ja joome peale mineraalvett. Puhub tuul ja palav siin ei ole. Sõidame edasi, allpool läheb soojemaks. Kella 16.30 paiku oleme Biškekis, läänepoolses bussijaamas ("severnaja"). Maksame Aleksandrile tänase sõidu eest 2500 ja eilse sõidu eest 600 somi. Aleksander on nii kena, et otsib meile kohe siinsamas bussijaama kõrval ka odava võõrastemaja ("Meimankana"), kus ta isegi on mitu korda ööbinud. Saame seal 2 vooditega tuba ja inimese kohta tuleb seal umbes 150 somi (50 krooni) öö. Korralikud voodid, WC ja pesemisvõimalus on koridoris. Meile sellest täiesti piisab. Kohe kõrval on kaks kohvikut. Jätame asjad tuppa, anname võtme uksehoidja kätte ja jalutame koos linna peale. Mingi kribu linnakaart on ka olemas. Olevat ka selline asi nagu Biškeki metroo - ei nagu märganud. Liigume piki Tšui tänavat ida poole, erilisi plaane pole. Märkame pargis Baltika-reklaamidega välikohvikut, istume sinna  ja tellime söögid ning õlled. Naudime õlut ja ilusat õhtut. Liigume edasi ja põikame ka ühte kaubamajja sisse vaatama. Meie jaoks pole siin huvitavat - küllalt kallis "väljamaa" klantskaup, mida võib ka Eestist osta. Maailm muutub üheülbaliseks, nendime. Vahepeal on vihmasadu valla pääsenud, ootame seniks kaubamaja ees varju all. Edasi tulevad uhked kõrgkoolid valitsushooned ning lõpuks avar Alatoo väljak, kus lehvib uhkelt hiigelsuur Kõrgõzstani lipp, seda valvab kaks kivistunult seisvat sõdurit, kõrval on vabadusesammas ja tagapool ajaloomuuseum. Väljakul jalutab palju inimesi, sh. ka kohalikke. Meiega tullakse juttu ajama, näiteks ühed vanemad heas tujus mehed teavad Georg Otsa ja Gustav Ernesaksa. Mina käin vastu kirgiisi kuulsa kirjaniku Tšingiz Aitmatovi ja tema teosed, nagu "Kaameli silm", "Ja sajandist on pikem päev" jt. Teisel pool tänavat on purskkaevud ja nende ääes on veel rohkem inimesi. Sööme juba mitmendat jäätist - see maksab 10-15 somi (3-5 krooni). Pimeneb ja me oleme lummava tulevärgi ja muusikašõu tunnistajad. Väljakuäärsete hoonete piirjoontel on sinine tulekett, purskkaevud hakkavad purskama "värvilist" vett ning maas ja õhus keerlevad tulerõngad. Kõike seda saadab kohalik rahvamuusika, inimesed jalutavad peredega ringi ja naudivad ilusat õhut. Nii ka meie, püüame seda tulevärki lisaks ka piltidele saada. Siis jalutame natuke teist teed pidi tagasi. Siin on tänavatel asfalt pikalt üles võetud ja hämaras peab ettevaatlikult astuma, et me linnatänaval jalaluid ei murraks. Üks tänav on päris pime ja lõunamaa öö on ju hulga pimedam kui meil samal ajal. Jalad on päris väsinud, kui umbes kella 23 ajal tagasi bussijaama jõuame. Sellegipoolest ei lähe me kohe võõrastemajja, vaid istume kõrvalkohviku ees ja mekime kohalikku õlut ning haukame peale mikrolaineahjus ülessoojendatud pirukaid. Siis aga läheme juba tubadesse ja magama. Akendel on võred ees, jätame nad ööseks lahti, et õhku oleks.

25) K, 12.august. Ärkame kella 8 paiku üle hulga aja mugavas voodis, läheme peale pesemist kõrvalolevasse kohvikusse hommikust sööma. Vaatamata tagasihoidlikule interjöörile on siin hea teenendus ja toit. Siis maksame öömaja eest ning uurime Alma-Atasse sõidu võimalusi. Pakkumine ületab siin nõudmise ja me saame päris kiiresti ühe minibussi (minivan) juhiga ka hinnas kaubale - 3000 somi 10 koha eest (166 EEK/nägu), kuna 4 tagumist kohta hõivavad 18-kohalises bussis meie suured seljakotid. Bussis on veel 4 reisijat peale meie. Maksta tuleb kohe. Kusagil kella 10 paiku sõidame Biškekist välja, piiripunkt saabub päris kiiresti, ca 20 km pärast. Kotid seljas, läbime siin kahekordse kadalipu - algul Kirgiisi, siis Kasahhi piirivalve ja tolli. Viimases kulub enam aega, tuleb jälle täita migratsioonikaart. Rahvast on palju ning kohalike jaoks pole järjekorra mõistet olemas. Kokku kulub piiriformaalsusteks umbes 1 tund. Siis otsime Kasahhi poolelt üles bussi, mis sinna ilma meieta oli juba sõitnud, ronime peale ja sõit jätkub. Maastik on siin hoopis teine - lamedad kollakas-pruunid künkad ja seda kuni silmapiirini välja. Teed on siin paremad kui lõunanaabritel. Teeme ka ühe peatuse teemajas, kus käime WC-s ja ostame jäätist. Alma-Atasse jõuame peale lõunat, (Sayrani?) bussijaama. Kohe on juures taksojuhid, kes oma teenuseid pakuvad. OK, võtame kaks taksot (ühte ei mahu me ju ära) tingimusel, kui nad meile odava öömaja vaatavad. Taksojuhid on ju linnas kõige informeeritumad inimesed. Üks teab rääkida, et hotellides on hinnad ca 12000 tenget (1000 krooni) ööpäev, erakates võib saada poole odavamalt. Sõidame kesklinna poole. Liiklussegaduses kaotavad juhid teineteist silmist ja mobiil on ainult ühel. OK, helistan teises taksos olevale Meelisele et andku mobla oma juhi kätte. Siis peavad meie mobiilid taluma kasahhikeelset ägedat sõnavahetust. Selgus et teine takso on hoopis eespool! Öömaja pakkujaid aga on lausa tänaval, kus nad seisavad, võti käes. Kusagil kolmandal katsel näkkab - saame ühe tädiga kokkuleppele - tal on 2-toaline korter kesklinnas raudteejaama "Almaty II" lähedal (Abylai Khan avenüü) ja tahab kahe öö eest saada 12000 tenget kokku (167 krooni nägu). OK, taksojuhtidele maksame 2200 tenget (30 krooni nägu), lisaks lepime kokku, et 14.augusti varahommikul viivad nad meid ka lennujaama. Annavad oma mobiilinumbri ka. Korter on korrusmaja 1. korrusel, rauduksega ja akendel trellid ees. Tubades on mööbel ja telekas, on ka gaasipliidi ja külmkapiga köök, vannituba, WC. Köögikraanist tuleb isegi sooja vett. Saame ühe võtme ja maksame raha ette ära, isegi 15000, nii et lahkumisel lubab 3000 tagasi anda. Passe pandiks ei võta, ehk läheb meil neid endil vaja. Võtame ka tema mobiilinumbri. Seejärel läheme jälle koos linna peale - kõigepealt otsime söögikohta. Satume ühte küllalt kallisse restorani, kus võtame supi, prae ja õlled. Õluks on siin türgi Efes. Kazahstanil paistavad üldse olla Türgiga tihedad sidemed - ilmselt keelesugulus aitab. Jalutame edasi, käime ka ühes uhkes "Silk Way" ostukeskuses. Mõne aja pärast maabume ühes teises, kantristiilis söögikohas nimega "Žili-bõli" - seal sööme pliine moosi/mee/kondenspiimaga ning joome kohvi. No nüüd on kõht täis! Tänaval jalutades märkame äkki ühe uhke hoone ees Eiffeli torni! Selle Pariisi Eiffeli väikese koopia all teeme ka pilti. Jalutame "ülespoole" peaväljakule, mis pole küll nii avar kui Biškeki Alatoo, kuid uhked sambad ja kirjad on siingi. Ilmselt on "peaväljak" ikka uues pealinnas Astanas. Hämardub, kaugel mägede pool kumab taevas omapäraselt soojades toonides. Ilitaguse Alatau lumised harjad on ju linna kenasti paista. Peab ütlema et Alma-Ata on puhtam linn kui Biškek, samuti on tänavad korras. Võib kohata huvitavaid korrusmaju, ka ehitustegevus käib. Tuleme pikalt ringilt tagasi "koju" alles pimedas. Seal sööme jälle, sh. melonit, lülitame sisse ka teleka ning otsime üles venekeelse uudistesaate. Medvedjev muretseb, et Venemaal palju juuakse (!), üks Vene laev olla lausa Balti meres kaaperdatud ning Portugali ranniku lähedal uuesti saladuslikult kadunud jne. Magama heidame nii, et meie telkkond on esimeses toas - Jürka on diivanil, meie Tannariga põrandal ning teine telkkond on tagumises toas, kus Einar-Eva on voodis, Meelis jällegi põrandal.

26) N, 13. august. Ärkame kella 8 paiku. Avatud aknast kostev liiklusemüra ajas tegelikult juba varem mul une ära. Peseme, käin väljas lahustuvat kohvi ostmas, Jürka vahetab raha, Eva ostab sooje pirukaid. Tannar keedab köögis oleval gaasipliidil pelmeene, sööme neid hapukoorega. Laiskus on sees, oleme hämaras toas ja laseme leiba luusse. Jürka tahab minna Medeosse, kuid teised ei viitsi. Kuulsime taksojuhilt, et seal staadionil käib kõva remont ja sisse ei saavatki (lugesime seda jms. ka pärast Jaanus Piirsalu blogist). Siis läheme jälle koos linna peale, seekord konkreetse sihiga otsida üles mõni postkontor ja matkatarvete pood "Limpopo" (Seifullini 534). Liigumegi seepärast piki Seifullini avenüüd. Jõuame seal käia ka pooltühjas kaubamajas, kus esimesel korrusel on toiduained ning raamatukauplus, teisel - mitmesugused firmakaubad. Elektroonikapoes avastan töötava arvuti ja püüan Internetti minna - turvamees tuleb keelama. Tänaval edasi liikudes märkame raamatukauplust ja astume ka sinna sisse - päris hea valik! Postkontorit otsin aga sellepärast, et osta 1 (loe "ühte"!) kirjamarki, lubasin Ernele saata kaardi, ta koguvat neid. Kuid ei Kõrgõzstanis ega Kasahstanis ei müüda marke ajaleheputkades jt. avalikes kohtades, vaid ainult postkontorites. Fantaseerisime, et margi ostmiseks on vaja kindlasti veel keskvõimude eriluba ja seda saab Astanast. Asi nii karm siiski ei ole, lõpuks ikka õnnestus postkontor leida, 180 tengene mark osta ning kaart teele saata. Edasi satume "Realsport" kaupluse juurde - seal on rattaid, suusavarustust, kuid gaasiballoonidest on vaid mingeid väikeseid (keermega) Holmenkol omi. Liigume edasi ja selgub et Limpopo kaupluseid on lähestikku isegi kaks tükki - üks on sama jahindus-kalandusvarustuse pood, kust 20.juulil gaasiballoone ostsime (nüüd enam pole!), teine ja suurem filiaal on aga 30 meetrit edasi ja seal on lisaks tavalistele spordikaupadele ka matkavarustust. On näiteks Redfoxi seljakotte, köisi, magamiskotte, rauda - umbes sama kallid kui Eestis, seljakotid on ehk odavamad. Olid ka lumeräätsad. Gaasiballoone ei ole, küll aga uurime ühte gaasiballooni adapterit (400 tenget) - Einar võtabki prooviks. Nii et gaasiballoonide peale ei saa ka siin kindel olla, tuleb eelnevalt tellida. Nüüd suundume otsima sauna "Arasan" (Tulebajeva 78), mida ma olen kunagi ammu ka külastanud. Liigume kaardi järgi mööda rohelist alleed Tulebajevi tänaval ja lõpuks jõuamegi uhke nõuka-aegse ehitise juurde. Hinnakirjast loeme, et 6-line saun 2 tundi maksab 9000 tenget e. 750 krooni. Turvamees aga seletab, et hetkel pole sooja vett, annab telefoninumbri, et õhtul saaksime helistada ja üle küsida. Ette rutates - õhtul me ei viitsinudki enam sauna minna ja ei helistanud. Jalutame ka kõrvalolevasse panfilovlaste parki, kus on uhke vene õigeusu  kirik, Ülestõusmispüha e. Zenkovi Katedraal, mis 1910.a. selivoolust olevat jäänud imekombel peaaegu puutumata. Käime seal ka sees, ostan ühe ikooni 500 tenge eest. Edasi läheme turule, kust ostame pelmeene, koort, rosinaid, tomateid-kurke, leiba, mahla. Jalad juba tulitavad, jalutame kella 16 paiku tagasi oma "koju". Sööme seekord seal. Kuivikuid ning suhkrut jäi matkast üle, kuid leivasupi tegemise plaan plaaniks jääbki. Helistan taksojuhile, lepime kokku et tulevad siia hommikul kell 4.15 ja 2 takso hind on 6000 tenget (500 krooni e. 83 krooni nägu). Suht kallis see on, kuid sama hinda küsivad ka raudteejaama juures ootavad taksojuhid - Jürka käis kontrollimas. Keedan teed, kirjutan päevikusse vahelejäänud päevi. Teised käivad jälle väljas, ostavad koju kingitusi kaasa. Einar on ostnud samast kaubamajast, kus hommikul käisime, kaamelipiima (shubat e. chal) - lähen ka seda hankima. Lisaks kahele omapärases plastpudelis shubatile ostan kohalikku halvaad ja veel ühe Alma-Ata kaardi. Tulen tagasi ja seal juuakse ... grokki. Siis sööme ära teise poole magusast melonist, kogu laud on jälle magusat ja kleepuvat vedelikku täis. Helistan ka korteri perenaisele, et me hommikul kell 4 lahkume ja saame enne kokku. Magama lähme kell 22.30.

27) R, 14.august. Mobiilid pirisevad kella 3.30 ajal, tuleme üles, peseme, pakime seljakotte. Joome kohvi ja näkitseme saia. Järgijäänud toidud (suhkur, kuivikud) jätame kööki, 5 gaasiballooni aga anname pärast taksojuhtidele. Kell 4 tulebki perenaine, vaatab toad üle ja annab 3000 tenget tagasi. Taksod olevat ka juba väljas. Viimegi oma kotid peale ja 4.15 sõidame lennujaama poole, ajades taksojuhiga juttu. Sõit võtab alla poole tunni. Alma-Ata lennujaama sissepääsu juures on siin kohe turvakontroll, kus pagas läbi valgustatakse. Meelis peetakse seal kinni - ta oli mägedes kive korjanud - selgub, et neid välja viia on keelatud - peab kividest loobuma. Mul on ka kivikesi, kuid need on nii pisikesed, et ei panda tähele. Oleks saanud panna ju ka mingi metallanuma sisse, kasvõi õllepurki. Jaama koguneb ka teisi seljakottidega inimesi. Vestlen ühe pika vanema leedukaga, kes samuti siin 20 aastat tagasi viimati käis. Vahetan ka järgijäänud tenged tagasi dollariteks. Lennujaamas on aga meid ootamas veel mitu kadalippu - järgmine on passikontroll, kus seisame mitmes järjekorras. Siis algab registreerumine ja pakkide äraandmine. Teeme jälle käsipakid, minul lähevad sinna köied, kiiver, jalanõud, kruus-kauss, pealamp, fotokas, prillid, vöökott jms. Seon seljakoti nööriga jälle "kompaktseks" ja viin kaalule - ikka 23 kg! OK, see läheb registreerumisel läbi, saan pardakaardi. Siis on uus turvakontroll, kus valgustatakse läbi käsipakid - jälle on Meelis see, kes peab kõrvalruumis läbiotsimisel käima. Ootame pardaleminekut, samas on puhvetid, kust ostan 400 müntides tenge eest ühe "Sprite" kaasa, et 5-tunnisel lennul "janu võita". Siis veel üks kontroll, kus pardakaardile lüüakse 2 templit. Vahetan jalasolevad matkasaapad jälle sandaalide vastu. Meelis väidab, et nii ranget kontrolli on tema kohanud vaid USA-s. Liigume treppi pidi alla ja läheme väljasootava bussi peale. Viimane viib meid Boeing 757-200 trapi juurde, kus siis pardakaardist suurem osa ära rebitakse ja saame lõpuks ometi lennukisse. Minu kohal 35C (asub päris tagaotsas) istub üks grusiini näojoontega härrasmees, näitan stjuuardessile oma pardakaarti - koha saan ikka mina, kuid käiakse veel mitu korda asja kontrollimas. Lennuk hilineb jälle pool tundi, nii et õhku tõuseme kell 8.45. Enamuse aja tukume või püüame lugeda inglise-vene- ja lätikeelseid ajalehti. Lennuks kulub üle 5 tunni, siis tiirutab lennuk veel Riia lahe kohal ja 11 paiku maandub. Nagu mobiili sisse lülitan, helistab ema. Rahustan teda et kõik on ok. Läheme lennujaama ja kuna siin ei ole meie jaoks mingit kontrolli, saame kohe pagasit minna ootama. Samas on vastas ka Toivo, koos võluva kaaslasega. Kui kotid käes, jätame Tallinnasse sõitvate kaaslastega ( Einar, Eva, Meelis, Tannar) nägemist ja liigume alla parkimisplatsile auto juurde. Jälle sajab! Sõidame kesklinna poole ja ületame tuttava silla üle Daugava. Riiast väljasõit osutub aga raskemaks kui sissesõit - esimene katse lõpeb sellega, et oleme samas kohas tagasi. Ju siis kaardilugejad ei olnud tasemel. Teine katse õnnestub ja vurame tuttavat teed pidi Eesti suunas. Teeme ka ühe söögipeatuse teeäärses kohvikus "Niki", kus me Jürkaga võtame ikka praed jms., Toivo ja ta kaaslane vaid joogid. Maksan kaardiga, kokku kulus ca 230 krooni. Sõidame läbi Sigulda , kus on ordulinnuse varemed, bobirada ja kuulsad puunikerdised. Toivo pakub et viib meid lausa Tartusse, siis pole Mirjal vaja vastu sõita. Nii teemegi ja sõit läheb Valgast edasi. Kusagil kella 14 paiku olemegi Tartus. Maksame Toivole jälle bensiiniraha ja täname. Üks esimesi asju kodus on käia duši all ja 27-päevane habe ära ajada. Peeglist vaatab vastu mulle tundmatu inimene, kes võiks vabalt olla anatoomiapraktikumi õppevahend. Peale pesemist ja söömist helistan Einarile - nad on just Riiast bussiga välja sõitmas.


Kalle, 10.sept. 2009