Saaremaa 2008

Saaremaa 2008 27.juuli - 4.august 2008
Pildialbum

Horisontaalne alpinism (poolsaared ja neemed = mäed ja tipud, lahed = orud) ehk jalgrattaga piki Saaremaa rannikut, Muhumaast ja mandri-Eestist rääkimata.

1) 27.07 : Tartu - Puhja - Viljandi - Kõpu - Kilingi-Nõmme - laager Ristiküla lähedal Reiu jõe ääres : 137 km
Sel suvel sai võetud eesmärgiks sõita jalgrattaga läbi Saaremaa rannik, nii nagu 2 aastat tagasi Hiiumaa. Tartust läbi Viljandi ja Pärnu on Virtsu sadamasse ca 245 km, Muhumaa-Saaremaa ring peaks andma ca 500 km, nii et kokku peaks tulema 950-1000 km. Erilist eeltööd ei jõudnud teha, kaasas on vaid mõned internetist saadud infomaterjalid ja Regio kaardi väljaprinditud lehed. Sõidan Tartust välja mööda Viljandi maanteed pühapäeva hommikul kella 8 paiku. Ilm on ilus ja ilmajaam lubab seda vähemalt nädalaks - nii et tuleb ära kasutada. Seni on ju see suvi olnud erakordselt jahe ja vihmane. Viljandi maantee on remondis - lõigud Rõhu-Väike Ulila-Puhja, ka Emajõe silla juures. Kella 12 paiku olen Viljandis, kus käin bussijaama kõrval Konsumis õlut jms. ostmas - no nii tühja kauplust pole tükk aega näinud! Hiljem loen et 27.juulil lõppenud Viljandi folki külastas üle 23 000 inimese - siis on selline tühjus arusaadav. Raudna jõe orgu viib väga uhke laskumine, natuke peale seda teen teeäärse mahajäetud toiduputka juures lõunapeatuse. Toitu teen ainult gaasipriimusega ja kaasas on paar plastpudelit puhast vett. Sobivas kohas täiendan veevarusid. Natuke maad edasi on kahel pool teed kenad järvekesed, kus on näha suplejaid. Kell 15 - Kõpu. Kena kirik ja park. Sõidan edasi. Vasakul pool teed on jällegi paisjärv, kus turismitalu pakub parvsauna teenust. Kilingi-Nõmmest läheb nüüd peatee mööda, sinna sisse ei hakka sõitma. Jälle ca 8 km teeremonti, kus sõita v.halb - teel on suurte kividega killustik, kus isegi sõiduautodel raskusi. Kella 17 paiku jään Ristiküla lähedal Reiu jõe äärde (28 km Pärnust) laagrisse - olen suurest teest ikka mitu kilomeetrit eemal ja koht on väga ilus - kõrge kallas, all jões on puhas, kuid tumedavärviline vesi. Ehmatan jõe äärest üles metskitse, kes seal ilmselt janu kustutas. Käin ka madalas jões higi ja tolmu maha pesemas, siis panen telgi üles. Viimane on ühekordne ca 300-kroonine kuppeltelk, mida endast lugupidavad matkapoed ei müügi. Kuid Eestimaal suvel ajab asja ära. Teen süüa (riisihelbepuder+saaremaa viinerid), maitsen õlut. Hea et tüütuid putukaid pole.Ühesõnaga - mõnus olemine.

2) 28.07 : Ristiküla - Pärnu - Lihula mnt - Virtsu. Parvlaevaga Kuivastusse. Kuivastu - Hellamaa - Lõetsa - laager Vahtraste-Raugi rannikul : 122 km.
Öösel oli päris jahe, mul on kaasas v. õhuke magamiskott. Pidin tõmbama pikad püksid ja sokid jalga ning panema teise särgi selga. Ärkan kella 8.30 ajal, jälle paistab tulla ilus ilm. Hommikukohv ja söök, minema saan 10 ajal, suundudes jälle maanteele. Pärnus olen kell 11.30. Käin Maxima supermarketis toitu ja jooki ostmas. Sõidan üle 2 silla ja sõidan linnast välja mööda Lihula-Haapsalu maanteed. Pole midagi öelda, vinged mehed need Pärnu mehed - 2 korralikku maanteed jooksevad kõrvuti! Kella 15 ajal (82 km) jään Tuhu maastikukaitseala servas kena tiigi ääres lõunale. Vee kiirnuudlite ja tee keetmiseks võtan samast tiigist. Edasi kell 16. Virtsu-Risti mnt, siis Kõmsi, kus käin kaupluses jääteed ja jäätist ostmas. Veel 10 km, hakkavad paistma Virtsu tuulegeneraatorid. Saan pileti (koos rattaga 50.-) kella 18 ajal väljuvale praamile. Jälgime sadamas kuidas kaubalaevale laaditakse killustikku. Sõit Regulaga kestab vaevalt pool tundi, oleme Muhumaal, Kuivastus. Ei lähe otse Saaremaale, vaid suundun Muhumaa põhjarannikule, Hellamaa ja Lõetsa suunas. Tee lookleb talude vahel, jõuan mööda kadakatevahelist teed mere äärde, kusagil Vahtraste-Raugi kanti. Kuna kell juba 20, jään laagrisse kenasse kohta kadakate vahele, kus varem lõket tehtud. Eemal neemel on üksik musta katusega maja. Seekord pesen teetolmu maha juba meres - täitsa soe vesi juba. Õhtusöögiks on riisihelbepuder - teen seda piimapulbriga ja seetõttu kipub põhja kõrbema. Kuid nii riisi- kui tatrahelbed lähevad pehmeks ikka tunduvalt kiiremini kui vastavad terad.

3) 29.07 : Raugi - Üügu pank - Nõmmküla - Viira - Nautse - V.väina tamm - Orissaare - Maasi - Triigi laht - Leisi - Pammana - Murika - laager Murika-Tuhkana mererannikul : 93 km
Varahommikul, kella 5-7 vahel on päris tugev vihmasadu. Tulen üles kell 8.30, taevas selgineb. Meri loksub vaikselt, kaugemal popsutab üks laev, vedades enda järel vähemalt 3 korda suuremat praami kaubakoormaga. Paistab et suundub Hiiumaa poole. Käin meres pesemas - võrreldes õhtuga on hulga selgem vesi. Hommikusöögiks on kiirkaerahelbed (kuhu vaid kuum vesi peale vaja valada) ja hea kohv. Liikuma saan jälle 10 ajal. See kujunebki mul tavaliseks rütmiks. Tulen jälle põhitee peale, mis viib Üügu panga ja Nõmmküla poole. Enne Üügu panka tee tõuseb. Teeviit pangale, sealt mõnisada meetrit. Avaneb tõesti ilus vaade Väinamerele, samas on ka infotahvlid ja pingid-lauad. Leian panga jalamil ka allika üles, viskan enne pudelitesse vee võtmist mündi sisse. Panga all on aga lausa koopad - mitte eriti sügavad, kuid vihmavarju eest küll. Edasi Nõmmküla, Mõisaküla, Tamse. Ühe koha peal on metskits lausa tee peal ja laseb mul isegi pildi ära teha. Viira, Piiri, Linnuse. Tegelikult oli plaan käia ka Koguva külas (kus Muhu muuseum koos Juhan Smuuli sünnitaluga ning kusagil sealkandis filmiti ca 30 aastat tagasi ka Eesti menufilmi "Siin me oleme"), kuid otsustan siiski et "tagasiteel". Enne Väikese Väina tammi on turismiobjektina Laasu talu jaanalinnufarm, kuid ka see, nii nagu ka saare lõunarannikul olev Pädaste mõis jääb mõttes "tagasiteele". Tammi lõpus pööran paremale, Orissaare peale. Orissaares käin Valge Varese trahteris lõunat söömas, kuna see nii tee ääres ja sai mõnusasti väljas istuda. Samuti käin poes. Edasi mööda Saaremaa põhjarannikut, ilm on v.ilus. Käin vaatamas Maasilinna (Maasi ordulinnus aastatest ca 1350-1576), mille varemed asuvad Orissaare-Leisi maantee 4. km-lt ca 500 m põhja pool. Seal on korralik infopunkt, meenete müügipunkt ja puhketalu. Samuti kasutatakse ajaloolist paika suvel teatrietendusteks - nüüdki on seal õhtul etendus "Helena" ja veetakse kaableid nii heli kui valgustuse jaoks. Ronin esiteks üles kindluse varemetele ja sealt alla keldrisse, kus saab sisse lülitada ka valgustuse. Üllatav et paekivist nii võimsad võlvid on ehitatud. Infopunktis olevad naised väidavad et paas muutub õhu käes olles aja jooksul tugevamaks, samas kurdavad et vallal on edasisteks väljakaevamisteks vähe raha. Kingivad mulle valla kaardi. Edasi jõuan Pulli panga le , kus seesama paas on oma looduslikus asendis. Tõsi, pangale saamiseks tuleb minna ühe traataiaga ümbritsetud eravalduse tagant. Paraku on nii mandri-Eestis kui saartel levinuim kohanimi kas "eramaa" või "eravaldus". Ja tundub et pangad esinevad Eesti saartel põhiliselt põhja- või looderannikutel. Põikan sisse ka Rannaküla sadamasse. Triigi lahe ääres on avalik suvitamiskoht, seal käin meres ujumas. Sõidan edasi, tee paremas servas on Võlupe rändrahn, mille otsas pean kohe käima - vertikaalset "alpinismi" ka natuke. Idülliline Leisi asula, kus käin poes ja vaatan niisama ümbrust. Edasi liigun Pammana poolsaarele, mille tipp on Saaremaa põhjapoolseim punkt ja kust Hiiumaale juba "kiviga visata". Idapoolsel kaldal, Parasmetsa lahe ääres on palju piknikukohti, meri on otse tee ääres. Kuid Pammana nina poole sõites on igal pool eravaldused ees, nii et ei leia sobivat läbipääsu sinna. Mitmed hämarad metsateed sarapuude vahel lõpevad kõik kusagil X kohas. OK, suundun lääne poole ja leian tee läbi metsa poolsaare läänerannikule. Kusagil Murika ja Tuhkana vahel on mere ääres ilusad liivaluited ja männimetsad. Ja inimtühi rand, liival on vaid paar paati. Ilm on päikesepaisteline, kuid tuuline - puhub jahe loodetuul. Jään siia metsaserva liiva peale laagisse, imetlen loojuvat Päikest ja rüüpan õlut. Päike loojub kell 22.

4) 30.07 : Tuhkana - Metsküla - Asuka - Liiküla - Panga pank - Võhma - Ranna - Mustjala - Ninase - Tagaranna - Ninase pank - Kugalepa laht - laager Lõuka lahe ääres : 63 km
Ärkan jälle kella 8.30 ajal, küljed ja selg veidi valusad. Käin meres pesemas, siin-seal on näha vees millimallikaid. Hommikusöögiks tatrahelbepuder ja kohv, liikuma saan 10.20. Metsküla, kus käin ka kohalikus külapoes jooki, jäätist ja saia ostmas. Vaatamisväärsusena on Metsküla tamm ja kirik. Suundun otse, läbi Pahapilli ja Liiva, Panga (Mustjala) panga poole. Panga pikkus on ca 3 km, suurim kõrgus 21 m, millega ta on Lääne-Eesti saarte kõrgeim rannajärsak. Võrdluseks - Pakri pank on 25 m, Türisalu pank - 30 m, Rannamõisa pank - 40 m ja Ontika pank - 55 m. Sinna viib korralik autotee ja avaral pangal on ka hooldatud parkimisplats, kus päris palju autosid. Samas on ka turistilõksud - müüakse meeneid ja sööki-jooke, sh. Saare õlut, hinnaga 100.-/liiter! OK, võtan ka topsitäie, istun pingil ja puhkan jalga. Tegelikult loen pärast seda matka Postimehest (08.08.08) et õiget Saare õlut tehakse saare teises servas Pihtlas. Päris palju on kuulda soomekeelset juttu. Kell 14 sõidan edasi - Võhma, Ranna, Mustjala. Mustjala on jällegi väga kena koht, oma uhke kirikuga keset varjulist parki. Mustjalast Tagaranna poole sõites märkan et teeäärsel kaerapõllul on haruldaselt palju rukkililli ja moone, nii et kohati on põld lausa sinine ja punane. Teeäärses kraavis aga kasvavad põldmurakad, mille marjad meenutavad vaarikaid, on vaid must värvi ja maitselt hapukad. Ninase kandis teen mere ääres lõunapeatuse. Kena rannik, puhas vesi, kuid palju vesikasve. Natuke eemal vees on näha kalavõrkusid, poid lipukestega mõlemas otsas. Kastan end sisse, sest ilm on palav. Teisel pool Küdema lahte on kenasti näha kõrge Panga pank, kus mõned tunnid tagasi olin. Püüan sõidu ajal päevitada, nii et pärast ei jääks kehale ainult "jalgratturi päevitust". Tee ääres on hiigelsuured puust Piret ja Tõll. Põikan sisse ka hoolitsetud ja esinduslikku Saaremaa sadamasse, siis aga jõuan Tagaranna kalurikülasse, mis ka väga kena ja hoolitsetud, "peaväljakul" on suur vana paat lilledega. Ega seal kalureid enam ole, paistab et kohalikke toidab ikka turism. Kivisel rannal paate ikka on, samuti on sinna külastajate poolt laotud lõputult kivist sambaid e. tuure. Käin ka veidi eemal lääne pool asuval Ninase e. Tagaranna pangal (kõrgus max 5 m), kus asub ka tagasihoidlik mälestusmärk parvlaeval Estonia 1994.a. hukkunutele. Samas kadakate vahel on endise NL piirivalverajatiste valged varemed. Ei tule tagasi, vaid liigun piki pankrannikut edasi, mis rattaga kenasti läbitav. Kohati on ilus metsatee ja ühes taolises kohas jookseb ratta eest läbi metssiga, teine sõber ruigab põõsaste vahel. No mis Saaremaa see ilma metssigadeta on, siin ju kartulipõldudelgi hirmutised üleval! Kahju et pilti teha ei jõua. Paremat kätt jääb avar Kugalepa laht, mille rannik on küllalt puutumatu. Märksõnad on kiviklibu ja adru. Teadjad mehed on uurinud et tormidega rannajoon tugevasti muutub ja tekivad kiviklibust vallid. Vaid kohati on näha paadi vettelaskmise kohti ja autorataste jälgi. Omakorda selles lahes on väiksem ja madalam Lõuka laht, mille rohusele kaldale jään laagrisse. Kaugemal, lahe teises servas müttavad kalamehed, panevad võrke sisse, veel kaugemal on näha Merise neeme tuletorni. Süüa ei viitsi teha, söön lihtsalt sinki-leiba ja joon kanget Saare õlut peale. Jälle kena päikeseloojang.

5) 31.08 : Lõuka laht - Merise neem - Koorunõmme LKA - Kallaste - Veere sadam - Undva - Suuriku pank - Undva pank - Loode talu - Sarapiku järv - Vilsandi rahvuspark - Oju - Kihelkonna - Loona - Atla - laager Atla sadama lähedal : 89 km
Öösel on päris jahe, panen telgiukse kinni (muidu oli vaid sääsevõrk) ning magamiskotile kile peale. Magan aga hästi, näen undki. Ärkan jälle kella 8 paiku - imeilus vaikne hommik. Minema saan ikka 10 ajal. Metsatee kaob kohati kõrkjate vahele ja vee alla. Merise neemele otseselt ei saa, eramaa silt ja tõkkepuu ees, kuid kõrvaltee vasakul viib ikka Merise pangale ja torni juurde. Siin on endise NL piirivalve post, kus ilmselt jälgiti Tagalahte. Lausa miljonidollarivaade, iseasi kas tolleaegsed ajateenijad seda nii kõrgelt hindasid. Korras metalltornis aga paistavad üleval olla päikesepatareid. Siit edasi kulgeb tee juba Koorunõmme looduskaitsealal, kus on väga idüllilised kohad. Kusagile vasakut kätt peaks jääma Kooru järv, kust ilmselt voolabki mere poole puhtaveeline oja. Rannik on siin aga ümaratest kividest koosnev klibu. On ka korralikke RMK puhkekohti (Kalasma ja Abula matkarada), kus lausa metallist lõkketegemise alused ja puidust varjualused ning pingid-lauad. Kallastel algab jälle asfaldtee ja seda kuni Veere sadamani. Käin ka pooltühjas sadamas ning sama tühjas Veere kõrtsis. Üks soomlastest vanapaar tellib "kahvia". Hinnad on siin kõrged. Suundun edasi Tagamõisa poolsaare tipu - Undva panga poole. Lätiniidu ja Undva tolmused teed. Viimase bussipeatuses teen kerge lõunapeatuse. Edasi on endise NL piirivalve mahajäetud ja lagunevad hooned, nendest sõidan mööda ja jõuan Suuriku pangale (kõrgus kuni 20 m), kus otse panga serval läheb kena teerada piki rannikut Undva tipu poole. Tekkis küsimus et kes need piki rannikut kulgevad teed on teinud? Kas äkki need jäänud just NL piirivalvest? Üks soliidne seltskond istub selle tee ääres välitoolidel, kinnitavad et saab jah siit Undva pangale. Edasi läheb tee mere ääres liiga liivaseks, pean suunduma veidi kaugemal kulgevale kruusateele ja seda mööda sõites jõuangi pangale, kus kõrguvad suured raadiomastid ja on mingi traataiaga ümbritsetud territoorium. Undva e. Tõrvasoo pank pole eriti kõrge (2,5 m), kuid siin on ilmselt Saaremaa üks loodepoolsematest punktidest (veel rohkem loodes on ehk teisel pool Uudepanga lahte oleva Harilaiu nukk). All merel on aga suur luikede koloonia, kus rohelise riba taga on sadu suuri valgeid linde. Liigun piki Uudepanga lahe rannikut tagasi, kuid paraku liiga sisemaale, jõuan Kuralase külla. Samas on silt Loode turismitalule - käin seal teed küsimas. Selgub et olen suure hooga rannikust liiga kaugele põrutanud. Peremees Valdo Lauri näitab mulle ilmse uhkusega oma talu ja annab visiitkaardi ning otse peenrast kaasa mõned värsked kurgid. Vana sepikoda on nüüd suitsusaunaks tehtud, korralik uus kivikatus peal. Muudel hoonetel on rookatus, mida peremees ise olevat pannud. Talus on praegugi suvitajaid. Teen mõned pildid, ajan juttu ka loodusfotograafi Toomas Sõelsepaga. On tõesti armas koht, kuid seekord ma siia siiski ei jää. Umbes 12-aastane noormees Karl on valmis mind juhatama Sarapiku järve äärde, kus olevat hea ujuda. Sõidamegi ratastega mõnisada meetrit mööda tuldud teed tagasi ja pöörame vasakule metsateele. Järveni on umbes 2 km ja seal on kaks head ujumiskohta. Järv on madal ja liivase põhjaga, mistõttu vesi väga soe. Üldse on Loode-Saaremaa järvede poolest rikas - on ju lähikonnas, Tagamõisa poolsaarel, veel rida järvi - Kiljatu, Saka, Põdrangu, Taugapää, Arasoo. Käime ka järve teisel kaldal olevas laagrikohas ja jätame siis nägemist. Sõidan vaevumärgatavat metsarada pidi mere poole. Tagapool rada üldse kaob, kuid mere äärde jõuan ja nüüd liigun juba Vilsandi Rahvuspargi territooriumil. Tee ääres on huvitavad puud, mida ma hiljem kaasavõetud lehtede järgi identifitseerin kui künnapuu. Ühel kadakatevahelisel teel märkan istuvat rebast, kes ka mind uudistab. Saan isegi pildi tehtud, alles siis sörgib loomake kadakate vahele peitu. On väga idülliline tee seal kadakate vahel, paistab sume pärastlõunane Päike, kusagil paremat kätt on aimatav meri, pääsukesed vidistavad punetavate pihlakate kohal. On teid, mida mööda liikudes tunned et liigud "kusagil kõrgel" ning soovid et nad ei lõpekski. On muidugi ka ängistavaid ja tüütuid teid, nii saartel kui mandril. See tee siin kõrgel seljandikul kadakate vahel kuulub kindlasti esimeste hulka. Paraku kõik ilus lõpeb ja leian end jällegi asfaldteel, varsti aga pööran kruusasele kõrvalteele, mis läheb läbi Oju Kihelkonnani. Kihelkonna kiriku juures olen kella 18.30 ajal. Jõuan veel enne sulgemist kell 19 ka kohalikus poes käia ja jooki-toitu kaasa osta. Algul mõtlesin minna ka Papisaare sadamasse, sealt pidi saama suitsulesta osta, kuid loobun siiski ja liigun edasi lõuna poole. Väike kõrvalepõige Loona mõisa juurde, kus on ka Vilsandi Rahvuspargi keskus. Puutüvedele on seotud valged lehvid, mõisahoone ees tee kõrval aga on tõrvikud, nagu algaks varsti pulmapidu. Kuid pole ühtegi inimest! Infotahvlil on märgitud et matkarada läheb Kuusnõmme poolsaare tipust otse Vilsandi saarele. Et saabki kuiva jalaga sinna!? Et nagu ühes teises Eesti menufilmis "Mehed ei nuta" - see polegi päris saar .... (Kuid tõesti - hiljem loen et "Kuressaare linnast bussi või autoga 32 km Kihelkonna poole, sealt 3,5 km Papisaare sadamasse ning 10 - 12 km ongi Vilsandile. Vilsandile saab nii paadi, veoautoga kui ka jalgsi!". Samuti rääkisin Saaremaalt pärit sõpradega - saavatki jalgsi, kuid siiski mitte päris kuivalt. Ja ratast ei maksa merevees leotada). Kuigi juba õhtu käes, üritan jõuda veel mere äärde. Siin, Lümanda vallas on kirjanik Aadu Hindi ja tema venna, tehnikateadlase Johannes Hindi sünnikodu. Loonalt läheb sirge ja tüütu kruusatee edelasse ja väsinult pörutan õigest teeotsast ilmselt mööda, leian end juba kohas, kus on teeviit Atla 2 km. Suundun sinna, sealpool on ka Eeriksaar. Külavahetee, karjalaudad ja lõpuks olen Atla sadamas. Kohalikud käivad siin meres suplemas, üks kalapaat tuleb merelt, käidi võrke sisse panemas. Lähen veidi eemale kadakatevahelisele heinasele platsile ja panen oma laagri 21 ajal siia püsti.

6) 01.08 : Atla - Karala - Leedri - Koovi - Riksu - Toomalõuka - Ariste laht - Kaugatoma - Lõu - Rahuste - Ohesaare - Sääre - Mäebe - Mässa - Hindu - laager Laidunina lähedal : 107 km
Ärkan kella 7 ajal, kuulda on et kalamehed tulevad merelt võrke nõudmast. Teen hommikusööki ja kohvi, käin ka purde pealt meres end sisse kastmas. Tuul on pööranud läände ja "lõõtsub vihma", taevas on kiudpilved - tsükloni serva tunnusmärgid. Liigun kell 9.30 tuldud teed pidi tagasi. Atlas on kena bussiootepaviljon, puunikerdus ja kiri "Ja kui Atlas väsinud oli...hoidis Suur Tõll taevavõlvi". Kadakatevahelisel teel kohtan jälle rebast - nende arvukus on Eestis viimasel ajal kasvanud. Teeristil sõidan teisele poole ja jõuan metsavahelist teed pidi Leedri külla, kus parajasti käivad kaevetööd - paigaldatakse kaablit. Edasi liigun suure tee peale ja sealt lõuna poole - Koovi, Kotlandi, Riksu, Toomalõuka... Koovis on kirjanik August Mälgu sünnikodu. Ilm läheb pilviseks ja tuuliseks. Mõnes mõttes ongi hea, Päike tegigi juba liiga. Salme vallas Ariste lahe kohal on Sõrve poolsaare kitsaim koht, vaid mõne kilomeetri kaugusel on teine rannik. Lahes naudivad tuult lohesurfarid, kaugemal aga on aimatav Kreeka kaubalaeva vrakk, mis olevat siin juba 30 aaastat olnud. Minule on see vastutuul aga väsitav ja tüütu. Aga pole ka ime - siin ongi ju "tuuline rand" ja Kaugatoma küla. Sealses bussipeatuses teen kerge eine ja vahetan riideid. Siin on ka Kaugatoma-Lõu maastikukaitseala. Mulle see kant erilist muljet ei jäta. Liigun Lõu lahe rannikut pidi Rahustesse, kus on mahajäetud suured karjalaudad ja ka külapood. Püüan leida Lindmetsa ja Kaunispe vahel mõnda mõnusat mereäärset kohta, kus lõunapetust teha, kuid ei õnnestu. Igal pool kas kõrge roostik või eravaldus ees. Kella 16 paiku jõuan Ohesaarele, kus Ohesaare pangal (4 m) teen hilise lõunapeatuse, käin seal ka meres end sisse kastmas. Päike kõrvetab jälle, panen selga pikkade käistega vana retro-särgi kunagise Tartu turismiklubi kirja ja logoga. Edasi liigun juba Torgu valla maadel Sääre poole, tee on hea, vastutuult enam ei ole. Teeviit - Stebeli komandopunkt- pean seal ära käima. Päris võimas militaarehitus, mida venelased ei saanudki kasutada, enne tuli sõda peale. Natuke edasi teisel pool teed, umbes paari kilomeetri kaugusel on Stebeli patarei ise - praegu lihtsalt üks betoonauk, mis vett täis. See erilist muljet ei jäta, kuid loen et isegi selle koha pärast käiakse kohut. Kella 18 paiku hakkab lõpuks paistma Sõrve tuletorn. Enne seda kohtan teeristil ühte saksa rattamatkajate gruppi, kes olevat täna Kuressaare poolt tulema hakanud. Samas künkal on ka mälestusmärk siin 1944.a. sügisel langenud Saksa sõduritele. Säärel on palju turiste, põhiliselt busside ja autodega. Tuletorn on aastast 1960. Jätan ratta parkimisplatsile ja käin loomulikult ka kiviklibuses Sääre tipus, kus üks paar lennutab tuulelohet, kõrvaloleval lahel aga näitavad oma oskusi jällegi lohesurfarid. Tagasi tulles põikan sisse ka kohalikku baari, kus võtan ühe külma õlle. Nüüd hulga kindlam ja julgem tunne sõita Sõrve poolsaare teist kallast pidi tagasi. Siin on korralik asfaldtee, kuid ka liiklus on tihedam. Kusagil ranniku pool olevat kunagi olnud Saaremaa esimene raudtee, kuid seda ei hakka otsima. Mõntu, Mäebe, Mässa, Viieristi looduskaitseala, Hindu, Kaimri. Teen peatusi, vaatan sobivat ööbimiskohta. Parmud tüütavad. Enne Läätsat leian kõrvaltee ääres kadakate vahel mõnusa telkimiskoha, kuhu jään 20.30 paiku laagrisse. Järgmisel päeval näen et kui oleks veel paar kilomeetrit edasi liikunud, oleks saanud ka mere ääres olla.

7) 02.08 : Laidunina - Läätsa - Salme - Nasva - Kuressaare - Reo - Kaali - Kõljala - Masa - Kangrusselja - Kallemäe - Laimjala - Audla - Saareküla - laager "vana laevatee" lõpus lahe ääres : 82 km
Ärkan jälle 8.30 paiku. Telk on kastest märg. Ilm on ilus, ehk saan retke vihmata ära teha? Kuid lähipäeviks on ennustatud vihmasadu. Läätsa, suurem Salme asula, Tehumardi. Käin ka Tehumardi mälestusmärgi juures, selle taga on väli, kus 1944.a. oktoobris toimus verine öölahing. Nüüd on samas kena rand, kus päris palju suvitajaid. Mida rohkem Kuressaare poole sõidan, seda rohkem on kämpinguid ja puhkekohti. Nasva juurest läheb rattatee Kuressaare jahisadama juurde. Rahvast on erakordselt palju - toimimas on Kuressaare merepäevad. Kuressaare linnuse vallikraavi ääres on õdus kohvik, võtan ka tassikese ja puhkan jalga. Siis käin ka Kuressaare lossi enda juures, lossihoovis.Viimati sai siin käidud vist 1995.a. Üldse jätab Kuressaare kesklinn väga kena mulje, on just puhkajate jaoks. Soome- ja muukeelset juttu kostab päris palju. Ise liigun linnast välja Orisaare viiva maanteed pidi, käies enne veel kohalikus selveris toitu ostmas. Suure osa teest saan sõita maantee kõrval kergliiklusteel, milliseid tekib Eestis üha rohkem ja rohkem. Enne Masat pööran Kaali suunas, kuhu on ca 3 km. Ilm läheb pilve, kergelt tibutab. Kaali meteoriidikraater on ikka endine, puud on ehk suuremaks kasvanud. Teen ringi peakraatri valli peal ja seisatan korraks Kaali meteoriidikraatri uurijatele I.Reinwaldile ja A.Aaloele pühendatud mälestuskivi ees. Muide, ka hiljuti, 2002.a., olevat Vilsandi kohal boliidi nähtud. Tagasi suure tee peale sõidan läbi Kõljala, seal aga pööran Sakla ja Laimjala poole viivale teele.On aeg lõunapeatuseks, teen selle samas maantee kõrval kadakate taga. Päike on küll kergelt vines, kuid ikka kõrvetab. Edasi Kangrusselja, Sakla, Kallemäe, Laimjala, Audla. Viimases pööran järsult paremale Saareküla poole.
Saarekülas ootab mind ausalt öelda üllatus - tee kõrval on midagi pisikese Stonehenge sarnast, juures kiri "Blesta kivi". Polnud kuulnudki! On omapärane kividest spiraal ja keskel kõrgendikul on "taevase tule" poolt lõhestatud kivimürakas, mille peal plaat eesti- ja inglisekeelse kirjaga. Erinevalt Stonehengest pole selle kiviansambli enda päritolus midagi müstilist - tellija, autor ja ehitajagi teada - piisab, kui piiluda eestikeelset Wikipediat. Keegi itaalia vürst Gregorio, kes nimetab end Abali ordu esindajaks, propageerib omapärast ideed - et 30 000 aastat tagasi oli nn. Põhja tsivilisatsioon, mis mitmete looduskatastroofide (viimane jääaeg 25 000-10 000 a. tagasi) mõjul hävis ja inimesed liikusid lõunasse. Tollest ajast, 30-25 tuhat aastat tagasi, on arheloogid tõepoolest leidnud hulganisti naisekujukesi, samuti on leitud pikkade ja heledanahaliste naiste muumiaid. Pärast jääaega olevat maailmamerest hakanud taas siinkandis kerkima maa. Ühe esimese maakilluna tõusis 12 000 aastat tagasi merest Saaremaa. Rooma õpetlane Plinius Vanem on kirjutanud saarest, mille nimi on Abalus, Abalum ja kus kasvab palju õunu (keldi keeles pidi Avalon tähendama õuna). Gregorio arvab et Abalus ongi just Saaremaa ja et see andis nime ka Balti merele. Siinne mälestusmärk ongi tema initsiatiivil paigaldatud, jääaja-eelse Põhja tsivilisatsiooni jumalanna Blesta auks. Blesta - sellest tulenevat paljudes keeltes sõnad valgus, särav jne. (hmh, vene keeleski ju sõna "blestit"). Esimese hooga tulevad mõttesse ka Lennart Mere "Hõbevalgem" ja Kaali, kuid need on ajaskaalas siiski liiga kaugelolevad sündmused - Kaali meteoriit langes eri hinnangutel 2400-7500 a. tagasi, igal juhul tunduvalt hiljem pärast viimast jääaega. Kuid 30 000 aastat! Polnud tollal ju veel Egiptuse püramiide, Sumerite jt. varaseid kultuure, "tavaajalugu" algab ju maksimaalselt ca 5000 aastat tagasi. Arvatakse et tollal eksisteerisid kõrvuti kromanjooni inimestega veel ka neandertaallased.
Minul on aga praegu hoopis praktilisem küsimus - kuhu panna minu isiklik tsivilisatsioon (laager) püsti? Teisel pool teed on Sääremäe matkaraja viit, lähengi sinnapoole - natuke edasi satun "vana laevatee" peale, mis keerutab kõrkjate ja kadakate vahel, kohati on teel vesi. Autoga pole siia õnneks asja, kuid rattaga saab kenasti edasi - jõuan kenale kõrgele rohusele platsile, kust edasi enam ei saa. Siia on värskelt paigaldatud puidust stend, mis veel lõhnab männitõrva ja linaõli järgi, siin on ka lõket tehtud. Paaris kohas on roostikus lagedamad kohad, kust saab paati vette lasta ja ujuma minna. Lahel on palju linde - kajakad, pardid, hallhaigrud, haned, luiged, roostikus sulistavad kalad. Haigur muide on nii hea nägemisega et mitte ei õnnestu teda korralikult pildile saada - ikka märkab mind ja lendab ära. Idülliliseks teeb selle koha veel läbi vine paistev Päike, luues omapärase meeleolu. Käin ka ujumas, osutub et täitsa mage vesi, kuid laht on madal ja seetõttu palju vesikasve. Tüütuid putukaid õnneks pole. Lahe teisel kaldal on näha suvemaju - pidi ju siinkandis olema ka ekspresident Arnold Rüütli suvekodu. Panen telgi püsti ja teen õhtusööki. Kaugemal müristab.

8) 03.08 : Saareküla - Unguma - Välta - Tornimäe - V.Väina tamm - Nautse - Liiva - Kuivastu. Praamiga Kuivastust Virtsu, sealt edasi Kõmsi - Pärnu - Reiu - laager Reiu rannas : 126 km
Öösel sajabki päris tugevasti, pritsib natuke vett mulle telkigi. Ka hommikul on taevas pilves, kuid ei saja. Liikuma saan jälle 10 ajal, sõidan tuldud teed pidi tagasi, kusjuures nüüd on seal hulga vesisem. Täna on siis plaan jõuda uuesti Muhumaale. Saan vaid mõned kilomeetrid sõita, kui hakkab sadama ja seda tugevasti. Panen vihmakeebi selga ja lükkan mõnda aega ratast käekõrval. Välta asulas ootan suurema saju ühes varjualuses ära, siis sõidan edasi - Tornimäe ja Väikese väina tamm. Suure tee peal on päris tihe liiklus - eks inimesed tule Kuressaare merepäevadelt. Vihma aga sajab ja nüüd ei ole erilist tahtmist Muhumaal ringi vaadata, põrutan põhiteed pidi otse läbi Liiva asula Kuivastu sadamasse. Seal on mitmekilomeetrine autode rivi. Nüüd ilmnevad jalgratta eelised - sõidan rahulikult sadamasse varju alla, jätan ratta sinna, panen kuiva särgi selga ja jalutan tagasi piletikassa juurde, kus saan pileti kella 14 ajal väljuvale praamile. Kõik autod sellele praamile ei mahu, kuigi Viirel on isegi 2 autode tekki. Pool tundi sõitu ja olemegi jälle Virtsus, kust hakkan rahulikult kodu poole sõtkuma. Vihm on järgi jäänud, isegi Päike tuleb välja. Teen tee ääres lõunapeatuse, kuivatan riideid. Siis liigun tuttavat teed pidi jälle Pärnu poole. Linn on vaikne, vihmasadu on inimesed ilmselt tuppa peletanud. Käin jälle selveris. Pärnust välja sõites jõuab mulle järele üks Läti grupp, olevat käinud Kihnu saarel. Õhtu juba käes, pööran Reiu ranna poole, et seal mere ääres viimane laagrikoht leida. Randa on alla 2 km, kuid sõidan jällegi liiga kaugele, sinna kus endise sõjaväele kuulunud hooned. Tulen rannikut pidi veidi tagasi ja jään kõrgemale astangule pihlakate ja mändide vahele laagrisse. Reiu põhirand on natuke edasi. Mere poolt puhuv tuul on tugev, annab telki üles panna, kuid hea riideid kuivatada. Merel harjutavad jälle lohesurfarid.

9) 04.08 : Reiu - Kilingi-Nõmme - Kõpu - Viljandi - Puhja - Tartu : 159 km
Magan päris hästi. Ärkan kella 8 ajal, tuul tugevneb jälle ning korra rabistab vihmagi, tehes minu telgi jälle märjaks. Jälle rattale! Rannas koristab ametimees liiva ja metsaalust prügist. Enne Kilingi-Nõmmet on osa teed värske asfaldi all, kuid edasi on ikka mitu kilomeetrit väga vastikut kiviklibu, mis ratast lõhub. Püüan sõita tee kõrval rohu peal. Kõpus teen peatuse, käin kiriku juures oleva Vabadussõja mälestusmärgi juures. Natuke enne Viljandi maakonna piiri on ühe kurvi peal metsaveoauto, mille järelkäru on ratastega taeva poole ja palgid tee ääres laiali. Meestel palju jama! Kuid endal ka jama - märkan, et tagumine ratas kaheksas, käib vastu piduriklotse ja kumm läheb tühjaks. Kodarad on nagu terved. Pean iga paari kilomeetri möödudes pumpama õhku juurde. Selliselt vänderdav ratas on laskumistel ohtlik, eriti kui raskus taga. Lõpuks teen ca 5 km enne Viljandit ühe bussiootepaviljoni juures peatuse, et õhukummi vahetada ja alles siis märkan, et tagumise ratta velg on ühe kodara juurest puru. Nii et kodar on vastu pidanud ja velje puru tõmmanud. Et ratast veidigi sirgemaks saada, lasen katkise koha lähedal ka teised kodarad lõdvemaks, lisaks veel tagumised piduriklotsid peaaegu lahti. Nii jõuan kenasti Viljandisse, kus käin ühes söögikohas söömas. Taevas tõmbub üleni pilve ja hakkab sadama. Mida teha? Narr oleks nagu nüüd Viljandisse jääda. Kell on 17. Panen veel ühe särgi selga, taha rattakoti peale korralikku helkurriba ja otsustan läbi vihma ikka Tartu poole sõita. Poole tee peal käin külapoes shokolaadi ja juua ostmas, et kütust ikka jätkuks. Muidu pikki peatusi ei tee, tuleb ühe soojaga kohale saada! Vahepeal, kusagil Leie kandis on isegi paar kilomeetrit kuiva asfaldit. Puhjas on teeremont ikka veel pooleli, nüüd on kohati seal väga porine. Kavilda orgu laskumisel hoian esipiduritega hoogu tagasi - all silla peal käib veel töö. Kuid Elva jõe sillast Tartu poole on juba uus lai asfaldtee, kuigi vihmad on teetammi juba ovraagid uuristanud. Vihm on järgi jäänud, kuid küllalt vinge tuul on vastu. Rõhu bussipeatuses tõmban selga viimase kuiva särgi - nüüd pole enam tagasiteed. Tartusse jõuan kella 21.30 ajal. Polegi eriti väsinud, kuigi täna tuleb peaaegu 160 km. Kuid eks see väsimus tule hiljem. Nagu järgmisel päeval selgub, oli see mul õige otsus kohe Tartusse sõita - 5.augustil sajab terve päeva ja väga tugevasti.

Kokku tuli 9 päevaga ca 980 km, nendest ca 500 kilomeetrit mandril ja 480 km saartel. Ilmadega vedas, oli ju see suvi päikesega küllalt kitsi ja sadas tihti. Mõnes mõttes sarnaselt 2006.a. Hiiumaa retkega sain vihma vaid saartelt ärasõidu ajal. Kindlasti jäi saarte rannikuosas mul seekord palju nägemata (Vilsandi, Kuusnõmme ja Eeriksaar, samuti Saaremaa kaguosa - Vätta poolsaar, Kübarsaare, Muhumaa lõnarannik ja Koguva küla).

Linke:

18.08.2008