Svaneetia 2007 

Sissejuhatuseks
Svaneetia-mõtted olid mul juba mitu aastat, nüüd lõpuks sai asi ette võetud. Marsruudi koostamise ja info otsimisega sai alustatud juba eelmisel aastal, kuid põhimõtteline otsus sai tehtud 2007.a. jaanuaris-veebruaris. Eelnevalt sai uuritud kasulikke kontakte Gruusias - Eesti Saatkonna asjur Harri Lahtein, alpinismiguru ja "Svaneti Tourism Centre" direktor Zaur Chartolani, Zamegrelo- Zemo Svaneti regionaalse administratsiooni ametnik Irakli Amanatidze - kõigi nendega oli põgus kirjavahetus. Ja 2006.a. algul oli mul kirjavahetus ka eestlanna Rita Tammega, kes tollal oli OSCE esindaja Tbilisis. R.Tamm küll ei soovitanud turvakaalutlustel Svaneetiasse sõita, samasuguseid hoiatavaid-hirmutavaid jutte leidsin ka foorumites. Kuid mul oli hästi ka meeles 1994.a. mägedes ühelt vene grupilt kuuldud mõtteavaldus et Eestis ju tapetakse venelasi... Grupi koostamisel ma erilisi pingutusi ja reklaami ei teinud, ideaalseks pidasin 6-liikmelist gruppi, kuid ka 4-ne oli piisav. Huvi tundsid Jürka, Toivo ja Viki. Viki küll rääkis Sharast ja Ushbast, kuid...Jedem das Saine. Oli veel paar huvilist, kuid neile see aeg ei sobinud või olid muud põhjused. Lisaks loobusin ma ise esialgu plaanitud Valdo Kanguri Kazbeki-retkest, nähes et kahte asja selle ajaga ikka ei jõua. Airbalticu lennukipiletid sai tellitud reisibüroo Atlas kaudu märtsi keskel, Riia-Tbilisi-Riia piletid saime hinnaga 4030 EEK. Meie 4-ne grupp sai kokku Jaan Künnapi laagris Viljandi lähedal Karulas. Otsustasime seal ühineda ka kindlustusega - teenusepakkujaks on Taani IHI kindlustusfirma, kus päeva hinnaks kujunes 46 EEK. Varustusest otsustame võtta 2 telki, 2 põhiköit, 10 jääpuuri ja karabiini, mõned klemmid ja aasad. Priimuste osas oli tõsine probleem - Valdo sõnul ei olevat Gruusias väikeseid gaasiballoone, lennukiga neid aga vedada ei tohi. Samuti polevat seal ka puhast bensiini (aviobensiin, white spirit vms.). Otsustame võtta kaasa minu vanad bensiinipriimused "Ogonjok", neid sai veidi parandatud ja mitu korda testitud. Nagu pärast selgus, kohalik "hea" bensiin oli neile siiski liiast, tihendid hakkasid läbi laskma ja nad süttisid valest kohast põlema. Marsruudi osas oli põhieesmärgiks Katõni platoole jõudmine ja Gestola tipp. Eestlasi on seal ka varem olnud - ntx 1984.a. Ahti Olli (hukkus 1986.a. Pamiiris) grupp, tõusid Gestolale ja laskusid Katõni platoole, sealt aga Adishi jäämurrust alla. Viimast on võrreldud Khumbuga - kui viimasel on kõrguste vahe 600 m, siis Adishil on see 1000 m.

1. T, 17.juuli . Koguneme Tartu raudteejaama kell 9.45 - Kalle, Jürka, Viki, saatjateks Karin, Keiu, Mirja. Raudteejaamas käib remont, Valga rong väljub kell 10.10 2.teelt, läheme sinna läbi tunneli. Toivo helistab, on meile siiski Valka-Riia bussipiletid kl.14.05 bussile ära võtnud. Palav ilm. Natuke peale 12 oleme Valgas, raudteejaamast läheme jalgsi Toivo poole. Toivol on mõnus matkaeelne segadus tubades, lisame ka oma panuse. Kurdab et ikka jääb mõni minut puudu asjade pakkimiseks. Kuid oma univormist (ülikond, lips ja viltkaabu) ta ei loobu. Kõik naabrid teavad siis, kuhu mees teel. Selge see - ka meile on matkaleminek ikkagi pidupäev. Käime lähedalasuvas poes süüa-juua ostmas. Saan Toivolt zumaari ja kasside varuosad. Siis läheme jalgsi läbi piiripunkti Valka bussijaama. Seljakotid paneme bussi pagasiruumi, kuid luuk jäi lahti, hea et märkasime. Nooruke bussijuht on meie peale pahane, kuigi see ju ikka tema mure. See on ilmselt bussiliin "tunne Lätimaad", peatuseid on iga posti juures. Kuid see-eest tuleb Riiga-sõit meil nii tunduvalt odavam kui Euroline või Ecoline otsebussidega - ca 105 krooni 190 krooni asemel. Riias oleme kella 18 paiku. Kohalike liinide bussijaam on veidi eemal, läheme sinna jalgsi. Ootame bussi, kus kirjutatud "lidosta", st. lennujaam. Viki läheb bussijaama WC-sse, kuid tagasi ei tule ega tule. Juba mitu bussi läheb selle ajaga minema. Käime teda juba otsimas, ei leia - lõpuks ta tuleb - oli rahulikult nägu pesnud! Tuleb harjuda läti rahaga, tänu lati suurele nominaalväärtusele on hinnad petlikult väikesed - ntx bussipilet 0,2 latti. Lennujaamas oleme kella 19.30 paiku. Siis läheb kottide ümberpakkimiseks ja käsipakkide tegemiseks. Timmime kotid 20 kg kanti, käsipakid tulevad ca 8-9 kg. Saapad paneme jalga. Check-in järjekorras kohtame ka teisi eestlasi, kes Gruusiasse sõidavad. Saame oma kotid ilma lisamaksuta ära anda. Siis otsime söögikohta - restoranis pole peale alkoholi midagi. All puhvetis võtame mingi salati ja suure kannu õlut. Õlu on väga külm, mis paneb kerge põntsu meie kurkudele - hiljem on nii mitmel mehel hääl ära ja kurk kergelt valus. Edaspidiseks - lennujaamade söögikohti tuleb vältida - valik väike ja kallis. Rääkimata lennuki peal pakutavast. Siis läbime turvakontrolli - käsipakk läheb läbivalgustamisele, meid ennast kombatakse läbi, saapad tuleb ka jalast ära võtta. Riias on avar ootesaal, otsime oma järjekorra üles ja jääme ootama. Lend hilineb, stardime alles kell 22.50. Lennukiks on Boeing 737-500. Võtan 2 lati eest ühe tshehhi purgiõlle. Tukume, lend kestab veidi üle 3 tunni, nii et kohale jõudes on juba järgmine päev.

2. K, 18.juuli . Tbilisis oleme kohaliku aja järgi (+1 tund) umbes kell 3. Passikontroll läheb kiiresti (gamarjoba!), ka oma kotid saame kätte, keegi ei kontrolli seal kas ikka õige koti võtame. Pakime jälle kotte ümber, segajateks on tüütud taksojuhid ja kerjused. Vahetame kaasavõetud dollareid ja eurosid kohalikuks rahaks (lari ja tetri). Kurss on 1 USD = 1,662 GEL, 1 EUR = 2,24 GEL ja 1 GEL = 6,9 EEK e. ligikaudu tuleb kohalikke hindu 7-ga korrutada. Vahetan esialgu 150 USD, saan ka gruusiakeelse tsheki, kuhu ka minu nimi gruusia keeles kirjutatud. Väljas polegi väga palav. Taksosõit lennujaamast Tbilisi kesklinna on ca 25 lari, kuid kuna meid 4 meest ja 4 suurt kotti, võetakse meilt raudteejaama sõidu eest 30 lari. Taksojuht on hea suhtleja, tutvustab meile Tbilisit. Pakub et viib meid 450 lari eest taksoga Mestiasse. Viisakusest kirjutame tema telefoni üles, kuid tõsiselt seda pakkumist ikka ei võta. Ilm on veel jahedavõitu ja hämar, jaama ümbrus räpane, kassad on veel kinni - need avatakse kell 7. Inimesi jaamaümbruses siiski liigub. Anname oma kotid 4 lari eest jaama hoiuruumi. Selgub et kaugrongidele müüakse pileteid teisest saalist, lisaks on sõiduplaanid vaid gruusiakeelsed. Saame siiski teada et Tbilisist läheb õhtune rong Zugdidi kell 21.30 ja kupeepilet on 11 lari. Võtame piletid ära ja läheme siis jaama lähedal olevale turule. Kõigepealt aga püüame kusagil juua hommikukohvi - ei leia sellist kohta, tuleb leppida fanta ja hatshapuriga (pannkook juustuga, väga maitsev), mida joome-sööme staadioni vastas olevas pargis. Siis käime turul, kus saame enamus toiduaineid ära osta, puudu jäid veel pakisupid, neljaviljahelbed, tahvelshokolaad, juust. Kohalik juust tundus liiga soolane. Ka bensiini peab veel hankima. Püüame üles leida Goodwilli hüpermarketit (D.Aghmashenebeli allee), Tbilisi (osalise) kaardi järgi arvan et see peaks olema kusagil Mtatsminda (teletorniga) mäe jalamil. Püüame sinnapoole sõita metrooga, esialgu muidugi vales suunas. Jalutame seal mäe jalamil - seal on valitsusasutusi ja saatkondi ning tänavad puhtamad. Ühel väljakul toimub rahvakogunemine, lehvivad Gruusia lipud. Lööme lõpuks käega, võtame takso ja laseme end 10 lari eest Goodwilli juurde sõidutada - see osutub siiski küllalt kaugel linna servas olevaks. Kaubavalik on seal tõesti suur - saame puuduvad toiduained ning ka lõunastame seal ühes söögikohas - 8 lari eest pitsa, mahl ja kohv. Tagasi jaama sõidame ka taksoga, tee peal ühes bensiinijaamas ostame 10 lari eest ka 6 liitrit bensiini. Siis läheb Toivo vaatama kasarmut, kus ta sügaval nõukogude-ajal teenis, meie ülejäänud läheme tagasi tuttavasse parki, kus istume ja arvutame seljakottide kaalusid. Joome head külma kalja. Saame kell 18, nagu kokku lepitud, jaama juures jälle kõik kokku. Võtame oma kotid välja ja ooteruumi ühes nurgas pakime asju ümber. Viin oma mobiili veel selleks ajaks pagasihoidu laadima. Ostan rongile kaasa ühe hatshapuri ja borzomi. Rong väljub 2.teelt, sinna saame läbi tunneli. Leiame oma 9.vaguni üles ja mahutame oma kotid kupeesse. See on küllalt problemaatiline, sest naride-alustesse kastidesse meie suured kotid ei mahu. Nad jäävadki hiljem magamise ajaks alla põrandale. Vagunisaatja küsib kas meil ikka passid on. Pärast informeeritakse meid et akent ei tohi magamise ajaks lahti teha, peatustes võivad pikanäpumehed laualt asju võtta. Sööme kaasavõetud toitu, siis saame linad ning poeme magama. Umbne ta on, kuid jääme kiiresti magama - eelmine öö jäi ju praktiliselt vahele.

3. N, 19.juuli . Rongis oli päris hea magada, ärkame kella 5 paiku üles, nagu vaja. Zugdidis oleme kell 5.30. Saame oma kompsudega vaevalt perroonile, kui üks lühemat kasvu jässakas mees ligi astub ja küsib kas me Mestiasse sõita tahame. Pakub mikrobussiga sõitu 15 lari näo kohta. Oleme loomulikult nõus ja viime oma kotid bussi peale - need pannakse bussi katusele ja seotakse nööriga kinni. Sõiduks veel kohe ei lähe, oodatakse veel kliente. Kohalikud on suht varajased. Ostan ühelt tänavamüüjalt 1 lari eest präänikuid ja einelauast 1,5 lari eest Borjomi. Kell 7.10 lõpuks liigume, tee peal võetakse veel kliente peale. Meiega sõidab ema kahe tütrega, kes istuvad otse ees juhi kõrval. Võetakse bensiini, meilt aga raha. Algul läheb päris tempokaks sõiduks, siis hakkab tee tõusma Inguri jõe orus, seal nii kiiresti ei saa. Inguri tamm ja veehoidla. Kusagil seal on vene rahuvalvajate kontrollpost. Vikil õnnestub pilt ikka ära teha. Siis teeme autojuhi ettepanekul hommikusöögiks peatuse ühe kena ja puhta teemaja juures. 6 lari eest saame kamba peale midagi maitsvat, mis lihapirukaga sarnaneb ja teed. Ei olegi veel palav, kuigi taevas selge. Inguri on enamjaolt kuristikorg, kus kohati laugematel aladel on ilusad rohused terrassid ja külad. Kohati on vahutav jõgi suunatud läbi tunnelite, teistest, kuivadest tunnelitest sõidame läbi ka meie. Peale Inguri veehoidlat on Haishi küla. Väike kõrvalepõige Pari külla, kus naine koos tütardega maha läheb. Teeme pilte. Betsho küla kandis näeme ees uhket kaljust tippu - Ushba! Siitpoolt veidi harjumatu vaade. Mainin et Viki käis 2005.a. Ushbal - see tõstab kohe meie mainet. Ilusad vaated, org läheb avaramaks. Siin on komme et tee peale kedagi ei jäeta, autojuht peab alati kinni ja kutsub peale. Mestiassse jõuame kella 12.30 paiku. Seega 120 km mägiteed ja ca 5 tundi sõitu. Oru lõpus näeme üllatavalt hästi oma eesmärki - Gistola ja Tetnuldi tipud. Räägime et tahame veel täna edasi Adishi külla sõita, juht nõustub 140 lari eest, kuid peab autot vahetama, sinnasõiduks peab olema 4-ratta-vedu. Autojuht Paata Chartolani ( Zaur Chartolani sugulane) kutsub meid enda poole lõunat sööma. Stalini 33 - viimane lõik õue on v. järsk. Kuid paistab et nad on sellega harjunud. Paata tutvustab oma peret - kena naine ja 2 last, poss ja tüdruk. Pärast teeme väljas perepilte. Kostitab meid söögi-joogiga, sinna juurde ka paar pitsi Ushba-viina. Mul ongi kurgulagi kergelt valus - arstirohuks hea. Kenad puhtad ja avarad toad, telekas pannakse mängima. Ajame juttu, ütleme ka mõned toostid. Kui ütlen et Ülem-Svaneetia pole kunagi olnud vürst Dadeshkeliani võimu all, surub ta mul kätt. Lugesin ju enne siiasõitu A.Kuznetsovi "Vnizu Svanetia". Mässame tükk aega oma mobiilidega et salvestada vastastikku töötavad numbrid, et siis augusti algul talle Ushgulist helistada. Just suunakoodide ja + märgiga olid probleemid. Võrguks on MAGTI GEO. Muide, mobiilid on Gruusias väga levinud. Paata sätib oma teise 2-silla veoga auto sõidukorda ning kella 14 paiku hakkame sõitma, võtame enne veel kütust. Mestiat ei jõuagi seekord vaadata, loodame et pärast matka saame. Sõidame ülespoole mööda Mulhra jõe vasakkallast, siis pöörab tee mäkke, kus algab tõus metsateed pidi Ugviri kurule (1922 m). Siis metsateed pidi alla, eemal näha Ipari küla. Tee Adishi orgu on ikka väga lagunenud, näha et seal eriti ei sõideta. Muidu kena org, kohati heinamaad ja loodus nagu meil Eestiski. Kulub umbes 2,5 tundi ja näeme Adishi küla sõjatorne. Edasi autoteed ka parema tahtmise juures ei ole. Küla (2000 m) ise on väga lagunenud ja paistab et inimesigi seal vähe. Meile tulevad vastu üks noormees ja vanem naine. Viimane olnud kooliõpetaja, oskab vene keelt ja kutsub meid enda poole. Oleme kahevahel, ütleme et tuleme koos kottidega. Enne jätame Paataga nägemiseni ja anname talle lisaks veel 20 lari. Naine läheb ees kuhugi minema ja meie võtame kotid selga ning liigume läbi küla. Noormees, kes ei oska korralikult ei vene ega inglise keelt, juhatab meid aga hoopis külast läbi. Olen ära õppinud mõned väljendid ka svaani keeles (lushnu nin), noormees on väga üllatunud. Jätame hüvasti svaani kombe kohaselt vastastikku põsele suudeldes. Esialgu teeb see meile nalja, kuid tegelikult näeme et inimestevahelised suhted on siin väga südamlikud ja vastastikku lugupidavad. Nii et miks ka mitte nii; vaatavad hindud ju ka meie käesurumist ilmselt samamoodi. Peame küla teises servas aru, kas oleks pidanud külla minema. Kuid nüüd enam ei sobi. Külas jalutavad ringi veised, üks mullikakari vahib meid. Võtame oma kotid selga ja liigume jalgrada pidi edasi kuni kitsast orgu pidi  allavoolava ojani. Leiame siledad platsid vana lagunenud kivihoone taga, lähedal nõlval kasvab ka männimets. Küla ja kaugel tagapool kõrguv Ushba on siit kenasti näha. Vaevalt et meid siin tülitatakse. Ja polegi seal kedagi, peale eespoolmainitud 2 inimese nägime veel ühte vanameest ja hiljem karjust hobusega. Kahju, unikaalsed külad surevad välja. Järgmises, Halde orus asuvast külast olevatki järel vaid varemed. Tõsi, seal aitas sellele langusele kaasa juba Vene tsaariaegne võim. Vastuhakkajad lihtsalt hävitati. Teeme õhtusöögiks tatraputru ja teed, siin saaks tegelikult ka lõket teha. Viki ei taha süüa, pugib oma pulbrit vms. Kahtlen kas bensiiniga tuleme välja. On palju tüütuid kihulasi ja parme. Jaguneme telkidesse: Toivo ja Kalle, Viki ja Jürka. Meie telgis on nii avar et saame ka kotid sisse võtta. Taevas on selge ja paistab noorkuu. Tükk aega ei jää magama, mis matka alguses tavaline nähtus.

4. R, 20. juuli . Äratus kell 5.40. Taevas selge, on veel jahedavõitu ja maas on kaste. Teme priimustel kaerahelbeputru ja teed/kohvi, lisaks juust. Viki kurdab et toitu liiga palju (sai võetud ca 750 g/ip). Jürka jälle pole nõus millestki loobuma. Kohmitseme, minema saame alles kell 8.30. Vikil läheb oma koti pakkimisega reeglina ikka pool tundi enam kui teistel. Liigume reziimis 30 minutit käiku, 5 min. puhkust. Esialgu on hea tee laugel rohunõlval, siis läheb soisemaks ja mets siinpoolsel (parem)kaldal kaob. Teisel kaldal mets jätkub, ülal on näha teed Tshudneri kurule. Kaugel eespool aga vilksatab juba võimas Adishi jäämurd. Siis rada kaob, algab kasevõserik. Laskume alla kivisele jõelammile. Viki on kadunud, ootame, teda aga ei tule. Läheme Toivoga teda otsima, kuni eelmise peatuskohani. Märkan siis et sügava rohu sees lähevad värsked jäljed ülespoole. Seal karjuste hüti juures ta ongi. Nii siiski ei saa, matkal liigutakse koos. OK, toome ka oma kotid sinna, küllalt vastik ronimine järskudel rohunõlvadel. Viki leiab niikaua kasevõsa servas oja. Adishi liustiku vanade paremmoreenide taga ulatub kasevõsa üllatavalt kõrgele, peaaegu jäämurruni välja. Oleme küllalt väsinud, kõrgus on ca 2600 m, otsustame et jääme siia laagrisse. Pole mõtet minna rohunõlvadele, kus vee ja lõkematerjali osas pole kindlat infot. Esimeseks päevaks 600 m tõusu on küllalt. Lõunaks teeme pakisuppe ja teed, seekord lõkkel. Potid saavad küll korralikult tahmaseks, kuid pole hullu. Muidu kena koht, kuid ka siin on palju parme. Telgid paneme kaskede alla. Viki ja Jürka lähevad jäämurru suunas jalutama, ka mina plaanin algul tõusta rohelisele külgribile, kuhu homme tõenäoliselt tõuseme, et liikuda tagasi Nagebi kuru poole. Loobun hiljem siiski sinna tõusust, käin vaid jäämurru pool jalutamas. Selle orogr. paremas (Tetnuldi-poolses) servas tuleb üle kaljude alla suur juga. Vaade aga on võimas - kõrguste vahe on kirjade järgi 1000 meetrit! Kaugel rohunõlval näen ka Vikit ja Jürkat laskumas. Nad olid käinud üle 3000 m kõrgusel, näinud karjuste laagri vanu kivimüüre ja rusunõlvu juba Zagari ahelikul. Nagu Päike kaob, läheb jahedaks. Õhtusöögiks teeme makarone piimaga.

5. L, 21. juuli . Äratus on 6 ajal. Ilm jälle ilus. Kohmitseme kaua, minema saame alles kella 8 ajal, kui Päike paistab juba nõlvadele. Tõuseme Zagari rohusele külgahelikule, suunaga kaljusele tipukesele Tetnuldist (k.s.) vasakul. Ilusad lillelised alpiaasad. Allpool on rohi kõrgem, mida mida rohkem ülespoole, seda madalamaks rohie jääb. Kohati on ovraagid, kus peame veidi turnima. Jõuame ka karjuste laagri kivimüürideni. Paistab et siin enam ei käida, hobuseid ja veiseid karjatatakse allpool. Imetleme grandioosset Adishi jäämurdu ning selle kohal olevaid Katõni ja Lakutsa tippe. Näha on ka ülemist lumist platood, kuhu plaani järgi peaksime jõudma. Ostavshishja doma kuru siit siiski ei näe, see jääb Lakutsa taha. Ja muidugi uhke Tetnuld, mille ümber juba pilved. Kusagilt siitpoolt peab üles minema 2B marsruut. Allpool jäämurdu on Adishi liustik suht rahulik, kuigi lõhesid on sealgi. Kusagil seal taga vasakmoreenidel olevat kõrgusel 3022 m siis konfluentsipunkt 43N-43E. Ja lõuna pool kenasti näha Tshudneri ahelikku ja hobuseteed kurule, üle selle saaks otse Halde orgu. Ülevalpoolt näema ka järgmist (Karreta) ahelikku, kus peaks olema ka meie plaanis olev Podaroki kuru. Leiame ühe allika, teeme seal kella 14-16 vahel lõunapeatuse. Tõuseme lameda kivise sadula peale kella 17-ks. Jätame kotid sinna ja käime 3-kesi kaljusel kõrgendikul. Sealt on kena vaade Nagebi kurule, ühtlasi näeme et sinna kuru alla oleks saanud ka rohkem Tetnuldi poole hoides (seal all on järveke ja liivane plats) ning üle rususe sadula minnes. Meie Jürkaga tegime algul traaversi jämedal rusul, kõrgendiku taga aga tahab Jürka vägisi "tippu" minna. OK, tulen kaasa. Tipukeses (seal on isegi tuur) saame kokku Vikiga, kes sadula poolt otse siia tõusis. Laskume alla sadulale Toivo juurde ja sealt edasi alla rohelistele platsikestele. Sinna jäämegi laagrisse, vett saame lumelaama servast, kuna ojad on liiga madalad ja porised. Ei märka et tumedad pilved tõusnud - hakkab äikesevihm koos rahega. Paar korda raksatab välk päris lähedale. Me Toivoga ei ole jõudnud veel telki üles panna, Vikil-Jürkal on see püsti. Olengi vihma ajal nende telgis. Minu seljakoti omatehtud vihmakate saab tuleristsed - pärast selgub et pidas küll vett. Viki aga kurdab pärast sadu et tema seljakott lasi vihma läbi ja magamiskott märg - tal pole sellel mingit ümbrist! Kurukoht on aga siit kenasti näha - kuluaar astanguga, millest kirjelduse järgi peab mööda saama paremalt poolt. Kuid sinna alla jõudmiseks tuleb ületada veel hulga moreenvalle. Õhtul külastab meid hobusekari, umbes 10 kena looma. Viki käib neid allapoole ajamas, muidu koperdavad öösel veel meie telginööridesse.

6. P, 22.juuli . Äratus kell 6. Viki kurdab et kott raske ja üldse... Võtan temalt veel ühe toidukoti ära. Hakkame tõusma mööda moreenvalle Nagebi kuru jalamile. Jõuame lumelaamani, mille ülaosas on näha kaljuastangut joaga. Otsime kuidas sealt mööda saada, mööda lumelaama paremale kui kaljudel. Üks ahvatlev sadul on ka vasakul, kuid sealt saaks vaid järgmisesse külgorgu, mitte aga üle Zagari aheliku. Tuleme tagasi, Viki on vahepeal paremal kaljudel juba köie pannud. OK, üritame siis sealt. Püüan esimesena viia üles Viki kerget kotti, ühe zumaariga end edasi vinnates. Viki on pannud siia kahjuks dünaamilise köie, mis venib kohutavalt ja ülaosas, kus on midagi kariisitaolist, ei saa edasi. Abinööriga saab kott siiski üles omanikule upitatud, ise tulen kaheksaga alla. Järgmised ronimised teeme juba nii et teine köis on ronija küljes ja teda tõmmatakse ülaltpoolt - see aitab, kuigi üle 30 kg kottidega ikka väga raske. Arvan et tagapoolt lumist kuluaari pidi oleks parem valik olnud. Lõpuks oleme üleval kaljunukil, lumisest kuluaarist kõrgemal, sealt aga on veel paremale ca 10 m tugiköiel zumaariga ronimist. Edasi liigume ülespoole mööda keskmist rusu kuni uuesti kaljud ette tulevad. Siin tuleb nüüd ikkagi üle minna laia lumisesse kuluaari ülevalpool altnähtud astangut. Sinna küll ei tahaks libiseda! Lumenõlv ise on umbes 40 kraadi ja lumekiht õhuke, all on jäisem. Nii et kindlasti kassid ja julgestus. Samas, kassidega kaljudel ei tahaks liikuda, kuid lumele saab siit just mööda kitsast kaljuastangut alla laskudes, kus ka kindlasti julgestus peab olema (Jürka korra väheke libiseski, pidasime ta kinni). Arutame tükk aega, kuidas parem minna. Viki läheb köie otsas esimesena, kaob "nurga taha", kus kaljude all rantkluft. Anname talle köit järgi - kulub 2 köit, so. 40+50 m. Meest pole näha, kuid häält on siiski kuulda. Kinnitas köie ära. Nüüd hakkavad mööda tugiköit zumaariga üles liikuma Jürka, Toivo, Kalle. Võtan viimasena ka ära Viki pisikese klemmi, mis all kaljupraos on, samuti köie altotsast sõlme välja. Lumenõlv on jah selline et julgestuseta ei tahaks seal liikuda - astmed sügavad ei ole. Kui libisema pääseb, siis pidama saaks ilmselt alles all kaljudel. Ülal aga on tugiköis korraliku kaljunuki taga, edasi on rusune ala ja veel kõrgemal laugem lumine platoo, kust läheb üles harjale mitu ca 30-40 kraadist lumekeelt - kuru on ilmselt seal üleval. Täna aga sinna enam ei jõua, kell juba 21 kanti, kui kisub hämaraks. Jääme siiasamasse rusu ja lume piirile laagrisse, meie Toivoga tasandame telgiplatsi rusule, Viki ja Jürka aga kaevavad lumenõlvale horisontaalse telgiplatsi. Vett saame lumelaama servas olevast süvendist. Samas teeme priimustel süüa-juua. Teeme ka kerged grokid. Kas nüüd seetõttu või oli meil tõesti nii hästi plats tasandatud ja kivid keha järgi laotud - magada on üllatavalt hea. Ja siin on meie liikumise skeem Nagebi kurule.

7. E, 23.juuli . Ärkame üles kella 6 ajal, kuid lesime telgis kella 7-ni. Siis ronin välja, panen priimused tööle, see asi ongi jäänud minu peale, teised ei söanda. Ilm on ilus, kuigi nüüd on juba hommikul ka üksikud pilved taevas. Uhked vaated Svaneetia aheliku ja Adishi oru suunas. Hommikusöögiks teeme mannaputru (veidi vedel see sai!), juurde veel kalakonserv, joogiks ikka kohvi ja teed. Pakime kotte ja nagu ikka, peame Vikit kaua ootama. Lõpuks kella 10.40 ajal saame liikuma. Paneme kassid alla ja vööd igaks juhuks ka peale. Seongutesse siiski ei pane, lumenõlv lõpeb lauges tsirkuses, libisemise korral pole ohtu. Ja tuleb ennast usaldada. Sikk-sakis liigume ca 30-40 kraadist lumenõlva pidi üles. Mina lähen ees, siis Jürka, Toivo ja kõige lõpus Viki. Jürka kaotab oma kirka kihvakaitse, läheb lumenõlvast k.s. vasakul olevale rusule, jätab koti sinna ja läheb alla kihvakaitset otsima. Sellega aga lähevad seal aga kivid liikvele ja lendavad alla Viki poole. Ühe kiviga saab ta ka jala pihta, pärast olevat olnud tükk aega valus. Esmalt poisid vist arvasid et mina ajan kive kaela - seisin seal lähedal lumel. Kella 11.30 ajal oleme lõpuks üleval laial kurusadulal. Siin rusu peal on häid telgiplatse, tagapool on suur lumine platoo, paremat kätt kõrgub aga uhke Tetnuldi tipp. Ilm on vaikne, taevas aga on läinud pilve. Otsin tuuri - leiangi selle vasakult, kuid mingit kirja seal pole. Kirjutan ja jätan enda oma, Firni logoga. Sööme ka shokolaadi ning 12.15 hakkame 4-ses seongus liikuma teisele poole mööda lauget lumevälja. Kaugel all on näha Nagebi oru paremkalda kaljusid. Esialgu mingeid lõhesid ei ole, kuid allpool nad tulevad. Liigun ees, püüame algul laskuda keskelt, kuid liiga suured lõhed tulevad ette - pöördume tagasi ning üritame laskuda alla kaarega paremalt. Seal on päris normaalne minek, vaid kohati tuleb laveerida lõhede vahel. Kuid seda vaid teatud maani, paremkalda kaljude juures tuleb ette hiiglaslik rantkluft, liustiku keskel aga on suured põikilõhed ja veel kaugemal - hiiglaslikud serakid. Teeme siin rantklufti alguses peatuse ning osad lähevad luurele. Toivo läheb paremkalda kaljusele nõlvale kaljusesse - ehk seal ülevalt saab ka parema vaate jäämurrule. Kirjade järgi läbitakse see ikkagi keskelt. Viki ja Jürka lähevad ukerdama just sinnapoole, liustiku keskel olevate serrakide juurde. Mina jään rantklufti kottide juurde teed tegema. Jürkal jääb köis kuhugi jäälõhesse kinni, tükk aega pusib seal. Mul tee valmis, lähen talle appi. Lõpuks tulevad kõik tagasi. Toivo oli ülal kaljuastangul näinud et mingi ojaga kuluaar läheb allapoole samasse orgu. Kuid millised kaljud seal on ja kui kaugele sealt saab, ei tea. On juba pärastlõunane aeg, lumesillad juba pehmed - otsustame jääda siiasamasse laagrisse. Muidugi mitte siia rantklufti kaljude alla (kivioht!), vaid veidi eemale otse liustikule jää peale. Vett on seal suurtes liustikutassides, tasandame sinna ka platsid kahele telgile. Veidi libedavõitu seal liikuda on, kuid OK. Õhtusöögi tegemise ajal süttib üks priimustest, kustutan tule klaasriide ja tuuletõkkefooliumiga. Näpud saavad veidi kõrvetada. Saame nüüd aru, miks neid priimuseid challangerideks kutsutakse! Loodan siiski selle korda teha, seni tegutseme ühe priimusega. Ilm on õnneks ilus, õhtupoole läheb taevas jälle selgemaks. Oleme nüüd graafikust maas, see kuru osutus ikka raskemaks kui 2A! Vähemalt 2B. Hiljem kuulemegi et Svaneetias on kurud pügala võrra raskemad kui kirjas on. Mõtlen et läbime homme hommikul selle Nagebi ülemise jäämurru ikka liustiku keskelt, serrakidest siinpool.

8. T, 24.juuli . Kell oli pandud tirisema 4-ks, kuid on liiga pime, tõuseme kell 5. Teeme hommikuks ainult sooja jooki (teed/kohvi) ning kell 7 asume jäämurdu läbima. Lähen algul ees, panen 50 m köit jääpuuridega ette, pole seal midagi hullu. See on siiski liiga aeglane minek, lepime kokku nii et laskume 4-ses seongus samaaegselt, ees on Viki, kes paneb jääpuure ja mina olen lõpus, võtan neid välja. Jürka ja Toivo on vahepeal. Kohati on päris põnev minek, ka kasside esihammastel. Ilm on ilus, Päike paistab. Kella 12.30-ks oleme ülemise jäämurru läbinud, kulus seega 5,5 tundi. Edasi liigume liustiku paremasse serva, moreenidele, et mööduda alumisest jäämurrust. Allpool paistab juba roheline ühtlane moreenvall. Teeme sellest ca 100 m kõrgemal kaljuses ojaga külgorus kella 14-16 vahel lõunapeatuse. Plaan on veel täna tõusta Novitshkovi kurule ja teisele poole allagi. Kell 16 hakkame samas järsus külgorus ojast k.s. vasakul ülespoole tõusma - on rusud ja oinapead. Paremini saab edasi mööda rohunõlvu. Väga järsk minek, ühe ca 2-meetrise astangu peal tuleb seljakotte eraldi alla ulatada. Siis käime Jürkaga kottideta üleval luurel. Seal on lai kivine tsirkus, teisel pool järgmine kaljune hari, kus võiks nagu olla kuru. Tuleme siis kõik kottidega üles ja käime ka seal järgmisel harjal Jürkaga luurel - seal jälle sama pilt - kivine tsirkus ja kaljune hari. See pole küll õige koht! Traverseerime esimesest tsirkusest mööda jämedat rusu lääne poole - selgub et oleksime pidanud ehk all Nagebi orus liikuma ikka sellele teravale moreeniharjale ja kusagil järgmisest külgorust üles tulema. Nüüd saame küll õigesse kohta, kuid peame siiski ca 70 m alla laskuma. Tegelikult - pole vist vahet. Kell on 19, oleme v. väsinud. Igal juhul jääme täna veel siia laiale astangule laagrisse, kenad rohelised alad, puhta veega ojad. Siit on rusune kuruvisang kenasti näha, teisel pool kaugel all Tsanneri orus aga on näha külasid. Õhtul imetleme kuupaistet.

9. K, 25.juuli . Ärkame kella 8 paiku, seekord oli väga raske uni. Ilm on super, all Tsanneri orus näha nüüd hästi svaani külasid, ilmselt Zhabeshi. Ja veel tagapool kõrgub uhkel kahesarveline Ushba. Teeme hommikusöögiks piimasuppi, kõrvale teed ja kohvi. Isu on juba normaalne. Kuivatame ja pakime rahulikult asju. Liikuma saame alles kella 12 ajal. Tõuseme mööda rohu-ja rusunõlvu  ojast k.s. vasakult  üles, seal on jälle laugem ala keskmise ja jämeda rusuga. Kurusadul on näha, sellest paremal on lauge lumelaamadega hari. Kuruvisang on jälle vastik rusunõlv, kus peab ettevaatlikult liikuma et allpoololijatele mitte kive kaela saata. Kurusadulal oleme kella 14 paiku. See on kaljune ca 10 m laiune ala, keskel omapärane linnutiiba meenutav kalju. Tuuri ei näe, ise ka ei jäta. Teisel pool on lumine nõlv, mis paistab allpool päris järsk olevat. Ja kaugel all on juba näha Tsanneri kaheharulist jäämurdu, seda mis tuleb Semi ja Tsanneri kurude vahel olevast orust. Käime Jürkaga (seni kuni teised tõusevad) allpool luurel, traverseerides ning laskudes lund pidi nõlva keskel olevatele silekaljudele. Kohati on seal päris hea ronida. Otse kuru all läheb lumi üle ca 45-kraadiseks ja umbes 100 m jäänõlvaks, mille all jälle lumine platoo. Otsustame et laskume keskelt mööda silekaljusid suunaga vasakule sinna lumisele platoole. Tuleme kurusadulale tagasi, sööme seal natuke ja alustame laskumist nagu plaanitud. Silekaljude allosas jäänõlva kõrval peame siiski ühe 40 m tugiköie panema, kottidega nii kindlam. Viki ja Toivo panevad veel enne lund (?) kassid alla. Laskun viimasena ja kui kott all, tõusen veel kord üles, päästan köie lahti ja laskun kaljude servas olevat kitsast rantklufti pidi alla. Lume peal pole probleemi, saab glisseeridagi. All laugel lumeväljal tõmbame paremale - seal juba oinapeadest allpool läheb alla samuti ohutu lumenõlv, mis lõpeb laugema lumise alaga. Algavad rusud ja rohunõlvad. Käin ühe vana moreenvalli peal luurel ja näen sealt juba Gestolad! Ta on kenasti ka siitpoolt äratuntav. Tetnuld siit ei paista. Läheme koos veel edasi, esimeste järvekeste ääres vanade rohtunud moreenvallide vahel jääme laagrisse. Üks madal lomp on päris sooja veega, joogivett võtame ikka ojast. Oleme graafikust maas, üks priimus rivist väljas. Kogu plaanitud marsruuti me nüüd teha ei jõuaks, loodame siiski käia ühepoolselt Katõni platool ja Gestola tipus. Laagrikohast ida pool on näha üllatavalt suure liustikuga orgu, mida kaardil ei ole. Oishi liustik see ei ole. Käin sealpool kaljude peal asja uurimas - on tõesti võimas liustik ja jäämurd, millest saab alguse võimas jõgi, mis voolab Tsanneri liustiku poole, kusjuures allpool on neid jõgesid isegi kaks, mõlemad voolavad üle Tsanneri vasakkalda silekaljude ja konglomeraatnõlvade alla ja kaovad seal liustiku alla. Panoraam. Hiljem Zaur Chartolaniga vesteldes selgub et see on Tsanneri liustiku üks harudest, mis on põhiliustikust eraldunud. Tsanneril on neid vasakpoolseid külgliustikke rohkem: Nageb, edasi see eespoolmainitud võimas liustik ja alles siis Oishi liustik, mis katkematult ühineb Tsanneri liustiku põhiharuga. Oishi liustikule ja edasi Dobrovolski kurule minekuks peab kindlasti lähtuma ikka Tsanneri liustiku põhiharust, siitkaudu, üle Novitshkovi kuru minnes ei aga pääse hiljem laskumisest Tsanneri vasakkalda järskudest konglomeraatnõlvadest, kusjuures neid võimalikke laskumisteid ongi ehk vaid paaris kohas. Kui aga tulla Zhabeshi külast läbi Tsanneri väravate, siis jällegi tuleb turnida nende väravate kohal silekaljudel,  konglomeraatnõlvadel, allpool ka võsas. Tulen tagasi. Nüüd süttib toidutegemisel aga ka teine priimus! Kuidagiviisi saame õhtusöögi siiski valmis.

10. N, 26.juuli . Äratus kell 7. Püüan priimuseid parandada, puhastada nii düüsi kui tihendeid uuendada (kaasas oli asbestnööri ja kuumakindlat pastat), paraku ei õnnestu. See pasta võtab kuuma saades keermed kinni, raske lahti saada. Kaasasolevad näpitsad on liiga nõrgad, lähevad puru. Üks priimus on lõplikult rivist väljas. Kell 12 hakkame allapoole, Tsanneri liustiku poole laskuma -  vaheldumisi on kenad alpiaasad ja oinapead. Ühe suure kivi serva alla teeme pandami, jätame siia osa toitu ja isiklikke asju, mida üleval ei lähe vaja. On veel lootus tippu teha. Laskume edasi, ühes kohas näeme suvekasukas nirki. Loomake meid eriti ei kardagi, on kahevahel, kas tulla meie juurde või minna urgu. Laskume allapoole, suunaga paremale. Tsanneri liustikule aga niisama lihtsalt ei saa - ees on järsk, umbes paarisajameetrine konglomeraatnõlv. Paremal on ees külgliustikult tulevad jõed, liigume piki valli vasakule. Seal kena rohelise astangu kohal voolab alla oja ja selle sängis on üks väheseid võimalusi alla saada. Kuigi ka siin on ohtlik - nõlvadel on savi sees kinni suured kivid, mis praegu kuivaga ehk püsivad. Jõuame selles kuluaaris peaaegu juba alla kui Toivo kaotab korraks tasakaalu ja torkab oma kirka terava kihvaga paremasse kätte, otse veenide kohale. Haav on tõsine, verd tuleb päris korralikult, seome selle kinni. Paistab siiski et suured veenid jäid terveks. Kuid mehel on käsi mõneks ajaks ikkagi rivist väljas. Kuuleme inimeste hääli, kusagil Tsanneri väravate pool oleval rohelisel nõlval, enne seda ahelikku millel ka Novitshkovi kuru on. Tõuseme tagasi üles rohelisele astangule ja jääme siia laagrisse. Nõlva poolt piiravad seda ilusat ojaga platsi võimsad kaljud, kuid kiviohtu sealt ei ole. Siin leiab ka lõkkematerjali - rododendronipõõsaste kuivanud varred põlevad päris hästi. Tõsi, palju neid siin pole. Käime Jürkaga sealpool, kus hääli kostus, luurel. Liigume mööda rododendronitega kaetud nõlvasid ja silekaljusid ning seal, kus tuleb alla Novitshkovi kuru poolt voolav oja, näemegi 3 inimest. Kaks noormeest ja neiu Tbilisist *. Ajame juttu, nad olid tõusnud Zhabeshi külast läbi Tsanneri väravate siia. Räägivad et Tsanneri väravatest paremal pool vana rada enam ei ole, nüüd tuleb liikuda vasakkaldal ja üle selle külgaheliku allosas olevate oinapeade (seal olevat ka tuurid), laskuda alla Nagebi jõe äärde, kus on sild, ületada see ning siis on ühes kohas "astang ja redel", kus saab Tsanneri  paremkaldale. Olevat küllalt vaevaline tulek olnud, ühes kohas olid ka köie pannud. Muide, ka selles ojasängis, mis Novitshkovi kuru poolt alla voolab, saab kuidagiviisi laskuda Tsanneri liustikule. Nendel on plaan ületada Novitshkovi kuru, minna  Nagebi kurule ja sealtpoolt tõusta Tetnuldile. Räägime oma värsketest kogemustest, soovitame minna üle Kenti kuru. Pakuvad meile gruusia maiustusi - churchxelat (nöörile aetud ja viinamarjasiirupisse kuivatatud pähklid) ning tklapit (õhuke hapukas kile). Paluvad meil (niipea kui levisse saame) helistada Zaur Chartolanile et nendega seni kõik OK. Kirjutusvahendeid pole kellelgi, nad salvestavad minu mobiilinumbri ja e-maili. Tüdrukul on filmikaamera, filmib meid. Jääb mulje et ka grusiinid ise ei söanda siin eriti käia, vanad rajad on rohtunud või kadunud. Räägin meie priimuste-murest, annavad ühe tüki tavalist kummi, pidi mõnda aega aitama. Tänan, jätame nägemiseni, läheme tagasi. Toivo on laagris üksi, Viki on kuhugi hulkuma läinud, tuleb tagasi alles hämaras. Õhtusööki teeme lõkkel, pajad saavad veel tahmasemaks.

11. R, 27.juuli . Ärkame kella 8 paiku - ilm tõotab jälle ilus tulla. Pilved ilmuvad seekord taevasse siiski juba 10-11 ajal. Hommikusöögiks teeme kiirkaerahelbeid ja kohvi-teed. Üritan kasutada priimust, mille korgile panin selle kummist tihendi - mõnda aega see isegi töötab, kuid siis jälle süttib - bensiiniaurud immitsevad välja nii sissevalamiskorgi kui reguleerimisvarda kõrvalt. Toivol on käsi parem, kuid tugevat pingutust ei kannata. Otsustame tõusust loobuda ning laskuda alla Mestiasse et seal siis edaspidiseks uurida siinseid matkavõimalusi. Täna teeme puhkepäeva, toome vaid pandami alla. Käimegi kella 12-13 paiku kolmekesi, Jürka, Viki ja mina, oma varandusel järel. See osutub päris lähedal olevaks. Õhtupoole aga ei pea vastu, käin kella 16 ja 19.30 vahel üksi Oishi liustikul. Selleks laskun jälle seda konglomeraatnõlvas olevat ojasängi pidi alla ning liigun mööda Tsanneri liustiku vasakut äärt ülespoole. Nagu arvata, lähevad 2 suurt jõge siin kohe liustikujää alla, kuid ülevalpool konglomeraatnõlval ja silekaljudel oleks nende ületamine enam kui kahtlane. Käänaku ja esimese jäämurru kohal on hiilelsuur silekalju, selle jalamil on värsked moreenid. Tõusen mööda moreene Oishi liustikule ülalpool esimest jäämurdu. Ka siin on lõhesid, kuid liustik on avatud ja probleemi pole. Avaneb uhke vaade Gestola ja Tetnuldi tippudele ning nende vahel olevale Dobrovolski kurule. Teen pilte. Ülalpool on liustik järsem ja lumega kaetud ning arvata võib et lihtne seal poleks. Tulen sama teed pidi kella 19.30-ks laagrisse tagasi. Natuke hiljem tuleb ka Viki oma retkelt tagasi. Toivol on käsi parem, kuid mingit suurt pingutust sellega teha ikka veel ei saa.

12. L, 28.juuli . Ärkame 7 ajal, ilm tõotab tulla jälle ilus. Hommikusöögi saame teha lõkkel, siis koristame ümbrust, pakime seljakotid ja hakkame tuttavat kuluaari pidi alla laskuma. Vihmasaju järel siin küll liikuda ei söandaks - kahel pool on suured kivid konglomeraatnõlval oma tundi ootamas. Kuluaari allosas kaotan ka korraks tasakaalu ja kukun veidi, löön põlve ja huule vastu kive. Põlv annab veel mitu päeva pärast tunda. Oleme nüüd Tsanneri põhiliustikul ja liigume mööda siledat jääd allapoole. Möödume rohelisest nõlvast ja ojakesest, mis tuleb Novitshkovi kuru poolt. Siis aga jää lõpeb, ees on vahutav jõgi, mis tuleb jää alt ning natuke eemal kaob uuesti moreeniga kaetud jää alla. Vasakul nõlval on must jääpaljand, kust rabiseb kive, sellest ülalpool paistab aga suht kindlam ja laugem rusunõlv olla. Tõusemegi sinna, traverseerime mööda rusu ja jõuame jälle jõe äärde, kus päris kindel minek. Isegi inimeste jälgi ja tuure näha. Edasi aga läheb kanjoniks. Käin sealpool luurel - mingi maani saab päris hästi, kuid siis lõpeb tee järsakuga. Tulen tagasi ja tõuseme mööda rohunõlvasid ja kaljusid ülespoole, kus näha suured silekaljud. Siin on ka tuure tihedalt laotud, ilmselt ongi õige koht. Kella 17 paiku jõuame harjale, kust avaneb juba vaade teisele poole - võsa taga on näha Nagebi orgu, Tsanneri jõgi aga on siinpool juba sügavas kanjonis. Teine kallas, kus kunagi ammu ka rada läks, on veel järsem. Siin harja peal on juba mobiililevi. Helistan Zaur Chartolanile, nagu lubasin (ja Eestissegi) et kõik OK. Hakkame laskuma, kohati on kaljud, kohati kasevõserik. Vasakul on kõrgemad kaljud, nii et suuri valikuvõimalusi siin eriti ei olegi. Jõuame astanguni, kust allasaamiseks peab köie panema. See on tegelikult 2-osaline, kus vahepeal saame kotid eraldi alla lasta. Laskume alla, Jürka, Toivo ja mina. Teisel astangul laskume pidariga ja koos kottidega. Selle allosas on märg kalju, mille all niriseb vesi. Viki on koos kotiga veel üleval, sätib köie ümber suure kalju, köie üks ots on all Toivo küljes kinni. Hakkab laskuma, saab esimest astangust alla ja kohendab köit, kui viimane äkki kalju tagant lahti tuleb ja Viki lendab umbes 7 m kõrguselt meie silme all kaljudele. Esimene mõte oli et nüüd on surnud. Silmad on pahupidi, näost tuleb verd, parem käsi on ebaloomulikus asendis. Siis hakkab Viki silmi liigutama ja kergelt oigama. Ei taha palju liigutada, paneme ta vaid paremasse asendisse mati peale lamama. Vabastame muidugi ka seljakotist ja rinnasidemest. Toivo otsib apteegist tramadooli ja annab Vikile 2 tabletti. Mina helistan uuesti Zaurile, palun abi. Täpsustan meie koordinaate, näha on Nagebi jõe suudmekoht - järelikult peaks ka meid sealt näha olema. Lubati saata piirivalve erisalk, kopterit neil ei ole. Püüan ka IHI-ga kontakti saada, kuid kuuldavus on halb, sadakond meetrit allpool kanjonis kohiseb Tsanner. Mobiiliside on olemas vaid mõni meeter kõrgemal harjakesel. Täna abi ilmselt ei jõua, peame siin lageda taeva all ööbima. Vett õnneks on, külm ka ei ole. Muud ohtu siin pole kui et kive ülalt ei tuleks. Paar pisikest kivi juba lendas, seepärast on kiivrid kogu aeg peas. Nii et küllalt kindel kaljuastang. Kuid edasi on järsk konglomeraatnõlv, võsa on sadakond meetrit allpool. Konglomeraatnõlv aga lõpeb all kanjoni servas. Käin ka paremal pool mööda kivist kuluaari allpool piilumas - ka see lõpeb kanjonis. Kui oleksime kõik terved, siis poleks probleemi, ehk vaid julgestaks kohati köiega. Helistan veel Zaurile, et jääme siia ööbima ja panen hommikul mingi märgi püsti. Oleme Viki lähedal, juhuks kui ta midagi vajab. Saame natuke isegi magada.

13. P, 29.juuli .
Ärkame Tsanneri väravate kohal õnnetuskohas kella 6 ajal. Ilm on õnneks jälle ilus, Viki seisund stabiilne. Riputan punase keebi põõsa külge ja helistan Zaurile, ta annab meile päästemeeskonna juhi mobiilinumbri.  Helistan neile, teatavad et nad näevad meid. Siis, kella 7 ajal näen ka ise all võsas umbes 10-list gruppi liikumas. Mõne aja pärast jõuavad nad meie juurde - on nii piirivalvevormis kui ka erariides erineva vanusega mehi. Kaasas on neil vanamoodsad pika korralikult lakitud puuvarrega kirkad, paar akjat ja isegi üks relv - päevinäinud Kalashnikovi automaat. Seljakotid on neil väikesed, meie omadega ei anna võrreldagi. On näha et ikka "mägede pojad" - liiguvad järsul mäenõlval väga kindlalt ja isegi veidi hoolimatult. Paraku pole ka neil med.teadmistega inimest. Kuidagiviisi saame kamba peale siiski Viki parema käe marlisideme ja mingi puupulga abil fikseeritud, ta saab veel 2x annuse tramadooli, paneb istevöö peale ning köiejupi sinna külge. Üks mees päästemeeskonnast julgestab nii teda, liikuda Viki õnneks saab, nii et kanda pole vaja. Ees on küllalt vastik konglomeraatnõlv, millel kohati kasvab rohtu ja kiduraid kaski. Eesminejad raiuvad mõnes kohas astmeid, et oleks kindlam astuda. Lõpuks oleme laugemal nõlval asuvas kase- ja rododendronivõsas, kus küll raske edasi liikuda, kuid see-eest pole pikalt kuhugi kukkuda. Mingit rada ja tuure siin küll pole. Jõuame jõe äärde, kus on näha lõkkeaset - ju on nad siin ööbinud. Siin on ka narsaaniallikad. Teeme ühise söögipeatuse, maitseme ka narsaani. Meie omalt poolt pakume suitsuvorsti. Edasi on vaja ületada vasakult poolt Tsannerisse suubuv Nagebi jõgi. Sillaks on 3 kasepalki. Julgestuseks anname oma köie - svaanid hoiavad seda lihtsalt paljakäsi kinni. Jälle mets, siis umbes 5-6 meetrine kaljuastang , kus on see 3-se grupi poolt mainitud redel. Üks mees hoiab redelit kinni sellal kui teised seda mööda alla ronivad. Seljakotid laseme köie otsas eraldi alla. Tsanneri jõgi kohiseb kusagil all sügavikus - ilmselt on siin omamoodi looduslik sild sügava kuristiku kohal. Nüüd oleme Tsanneri paremkaldal männimetsas, kus algab kerge tõus. Siin on juba raja alged - kohati on see minek küllalt ebakindel, märjaga siin küll liikuda ei tahaks. Tsanneri jõgi on kusagil sada meetrit allpool, vahepeal on küll võsa, kuid... Parema jala põlv valutab, on palav, kurk kuivab. Päike kütab, on tunda männivaigu lõhna. Mõnes kohas läheb rada kaljueendi alt läbi, nii et peab lausa kummarduma, kohati on jällegi teele langenud puid, milledest peame üle ronima. Siis rada laieneb, jõuame suurele kaljule, kus svaanid löövad risti ette, tänades mägede jumalaid. Püha koht. Paar mees on hobustega vastas, Viki saab ühe hobuse selga. Korralik sild viib jälle Tsanneri vasakkaldale, kus on näha juba Zhabeshi küla esimesi maju ja aedu. Kahju et peame kiirustama, hoopis teisiti oleks tahtnud siia saabuda. Külas viiakse meid kohe piirivalvekordonisse, küsitakse passe näha, pakutakse juua-süüa. Viki viiakse Mestia haiglasse, meie kolmekesi aga sõidame piirivalve Mestia piirkonnaülema polkovnik Enzar Mushkudiani autos alla Mestiasse nende staapi, kus samuti teed-kohvi ja maiustusi pakutakse. Polkovnik selgitab et oleksime pidanud enne marsruudile minekut nende juures registreerima, siin on ikkagi piiritsoon, mille eest nad vastutavad. Kirjutame seal venekeelsed seletuskirjad, mis juhtus, püüame ka helistada. Käime Mestias internetipunktis, see on täna kahjuks kinni. Kuid siis otsitakse kodust üles Mestia omavalitsuse ametnik Isak Mushkudiani (ilmselt piirivalveülema sugulane), kes viib meid Mestia omavalitsuse hoonesse, lülitab sisse võrguseadmed ning internetiühendus on olemas! Saadan kirja Eesti saatkonda Tbilisis, samuti välisministeeriumi ühele ametnikule. Siis pakutakse meile öömaja Goshteliani peremajutuses Lantshevali külas (Mestia koosneb 7 külast), Oktoobri 53. Mis puutub tänavanimedesse, siis siin on nõukogude-aegsed nimed kenasti alles, on ntx ka Stalini tänav. Sinnasõit on jälle mööda kitsaid ja kohati järske tänavaid, lõpus läheb tänav sõjatorni uhke kaare alt läbi. Kui tänavad on väga halvas seisus ja suht räpased (sead jalutavad tänavatel ja ega nad siis umbsed ole!), siis kodud on svaanidel reeglina jällegi väga puhtad. Näiteks Goshteliani pool on tunda seda iidset väärikust - raamatud,  perekonnapildid ja meened rõhutasid seda. Toad on avarad, põrandalauad laiad ja massiivsed, ühes nurgas jäi silma lausa üks osa looduslikust (ilmselt suurest, maja alla jäänud) kivirahnust. Ja vannituba - see oli lausa "euro", nagu meil öeldakse. Väga kaasaegne sisustus, soe vesi.
Käime Mestia haiglas Vikit vaatamas. Röntgenipildid näitavad et paremal käel on kaks luumurdu ja seda kätt püütakse nüüd ajutiselt fikseerida kipslahasega. On mõnda aega ootamist. Kusagil tagaruumis jään koos kohalike haiglatöötajatega ootama kuni Vikil lahas ära tehakse. Lauale ilmub tsatshapudel, ajame mõnusalt juttu, ütleme tooste. Väljas on vahepeal korralik vihmahoog. Helistatakse Eestist, teave meie õnnetusest on juba sinna jõudnud. Rahustame inimesi - huvitav kuidas info on nii moonutatud (laviinid jms.). Helistab ka Harri Lahtein Tbilisist, Eesti Suursaatkonnast, soovitab sõita Kutaisi, kus olevat head arstid. Mingi aeg on jutuks ka kopteriga sõit, Gruusia asekaitseminister olevat Kodori orus ja ehk saab peale võtta. Kuid see langeb siiski ära, kopter on juba ära lennanud. Nii et peame ikka maad mööda alla saama. Pakutakse 500 lari eest sõitu, lubame viisakusest mõelda, kuid ... see on ikka liig mis liig! Helistan Paatale, ta on kusagil "all" Zugdidi kandis, kuid lubab tulla ja meid 200 lari eest Kutaisi viia. Sellega jääme nõusse. Kohaliku arstiabi eest maksan aga 120 lari, esialgu tshekki ei saa. Saan paar sms-i ka Ernelt, tema oli ühe noormehega ka Svaneetias ringi käinud ja küsis nüüd kas meil abi vaja ja kas tahame varem ära sõita.  Õhtust sööme juba kella 22-23 paiku Goshtelianide pool suures toas. Väga maitsev toit. Külas on ka Zaur Chartolani, kellega alles nüüd silmast-silma kohtun.Räägime Tsanneri orust ja selle kandi liustikest.

14. E, 30.juuli
Magame oma öömajas mõnusates voodites ja pean ütlema et pole tükk aega nii hästi välja puhanud! Nagu "maal vanaema pool". Sööme hommikusööki ja käime Vikit haiglas vaatamas - tal on parem käsi paksus kipslahases. Küsin seal ikka ka arvet IHI-kindlustuse jaoks - kirjutatakse gruusiakeelne tshekk välja - vaid 120 seal on meile arusaadav. Loodame et ka IHI-le. Ilm on jälle ilus, päikesepaisteline. Ootame Paatat Goshtelianide pool, ajame ka vana peremehega juttu, sööme tagaaias kirsse. Siit on hea vaade ülejäänud Mestiale - kaugel on näha ka Hergiani perekonna majad ja sõjatornid. M.Hergiani muuseumi külastada me seekord ilmselt ei jõua, kuid tema lähedaste sugulastega kohtusime tee peal küll. Lähedal on ka mõned sõjatornid. Räägime Adolile et äkki saab mõnesse ka sisse piiluda. Lähemegi naabrite juurde, ta küsib võtme ning avab ukse. Alumisel korrusel on avar ruum koldega, kus ripub kett paja hoidmiseks ning on uhke tool perekonnapeale. Seinte ääres on puitnikerdustega lavatsid. Ruumis on hämar, aknad on arusaadavalt väga väikesed. Tornil on vähemalt 5 korrust, omavahel on nad ühendatud lihtsate redelitega. Käime ülakorruselgi ära, kust avaneb veel uhkem vaade, ka Svaani ahelikule. Kahju et mitmed sellised unikaalsed ehitised kipuvad lagunema ja neid ei parandata. On ju paljud hoonedki nii siin kui mujal inimtühjad. Tagasiteel küsime Adolilt kas meie saaksime siia kinnisvara osta. Välismaalased ei saavat, vaid läbi kohaliku vahemehe. Maksame öömaja ja söögi eest, ei olnud kallis. Ootame Paatat, lõpuks kella 15 paiku ta saabub, käime veel tema pool lõunat söömas, võtame haiglast Viki peale ja algabki pikk sõit mööda tuttavat Inguri orgu alla. Võrreldes siiasõiduga on erinevus selles et Paata nüüd kedagi peale ei võta. Tee on halb ja auto rappumine teeb Vikile ikka haiget. Püüame leida talle sobivamat asendit. Inguri paisu kandis teeme ka peatuse. Enne Zugdidi jõudmist on tee peal ees ajakirjanikud telejaamast "Rustavi 2" ja paluvad intervjuud. Noored neiud, ilmselt veel tudengid, ronivad bussi ja püüavad Vikilt sõnu välja võluda. Vikil niigi raske, ta tõrgub. Mõned sõnad siiski meie käest saadakse, ka filmiti (olevat pärast olnudki teles). Huvitav, kust see info levis? Muide, Eesti ajakirjandusse ka, kusjuures lausa  moonutatult - et laviinid jms. Sõidame Zugdidist edasi, hakkab juba hämarduma. Kutaisi jõuame juba pimedas, kella 22 paiku. Sõidame haigla juurde, mida Harri Lahtein soovitas - pika nimega "West Georgian National Centre of Interventional Medicine" (Javakhishvili 83). Seal ollakse meil juba vastas. Üllatab see et üks mees lausa eesti keelt oskab - Leon Dzotsenidze olevatki ema poolt eestlane ja õppinud Tartu Ülikoolis arstiteadust samal ajal kui mina füüsikat. On Harri Lahteinaga head sõbrad. Peale väikeseid formaalsusi võetakse Viki haiglasse vastu, meie saame nii tema kui enda rasked seljakotid panna kõrvalasuvas haiglahoones, kus Leon töötab, ühte panipaika. Võtame kaasa vaid hädavajaliku ning siis sõidutab Leon meid oma mersuga võõrastemajja nimega "Gostia" (Nikia 7). Alles pärast saan teada et meid saatis sinna politseieskort. Uhke värk!  Võõrastemaja aga on normaalne, hinna poolest odavapoolne. Teisel korrusel on täitsa mõnusad toad, seintel uhked maalid. Isegi konditsioneer on - aeg-ajalt läheb tubades ikka väga palavaks ja umbseks. Sel õhtul oleme väga väsinud, oli ikka pikk ja pingeline päev. Ja all pidi olema hea söögikoht.

15. T, 31.juuli
Ärkame kl. 7 paiku. Peseme, käime all restoranis söömas - hatshapuri ja kohv-tee. Käime linna peal ja ka haiglas Vikit vaatamas. Ka seal on ajakirjanikud ja filmimehed kohal, hiljem näeme lühikest lõiku sellest seigast ka internetis, Imedi News saidis. Täna õhtupoole tehakse Vikile operatsioon, pannakse lõpuks luud paika. Leon on sõitnud Tbilisi, lubab hiljemalt reedeks tagasi jõuda. Käime Kutaisis, otsime internetipunkti. Lõpuks satume kohaliku kõrgkooli (Akaki Tsereteli State University) juurde ja mõtlen et siin peaks ikka võrku ühendatud arvuteid olema. Küsingi ühelt noormehelt - Irakli kutsub oma töökabinetti, kus saan vajalikud kirjad läbi lugeda ja kirjutada. Sõidame tagasi võõrastemajja.

16. K, 01.aug.
Ärkame oma hotellitoas kella 8 paiku, käime all kohvikus söömas. Kohv ja hatshapuri läheb maksma 6 lari. Arutame oma rahaasju, Toivo võtab kulud kokku. Ta ise plaanib õhtul Türgi poole teele asuda, meie Jürkaga jääme siia. Maksame 100 lari kahe öö eest 3-lises toas ja kolime Jürkaga 2-lisse tuppa. Sõidame jälle taksoga (5 lari) kesklinna turule. Tulutult otsime Kutaisi kaarti. Mis seal kaardist - ei leia isegi ühtegi korralikku raamatupoodi. Enamus kaupluseid on pühendunud toiduainete ja esmatarbekaupade müügile. Turul ostan gruusia maiustusi - mägedes maitsta saanud churchxelat ning tklapit. Mestias poodidesse ei jõudnud, kuid tahan ikka ühe Svaani mütsi osta. Juhatatakse kartulimüüjate juurde, seal pidi svaane olema. Svaani naised müüvadki ühe leti taga nii kartuleid kui mütse. 15 lari eest saan mütsi omanikuks. Meenutab eesti murumütsi, kuid svaani oma on tehtud tugevast halli värvi vildist ja räägitakse et hea müts pidi pidama nii vett kui olema svaani sõdalasele hädapärast ka kilbi eest - mõõgahoobi pidi kinni pidama. Kui ütlen "juvasu hari" so. svaani keeles "palju tänu", lähevad naisel silmad põlema ja ta kingib mulle veel pisikese kotitäie svaani soola. Vürtsika lõhnaga pruunikas pulber pidi olema just lihatoitudele hea. Õnnestub saada ka mõned makilindid svaani muusikaga. Otsin üles ka internetipunkti, saan saata mõned kirjad. Siis sõidame kella 14.30-ks haigla juurde, võttes kaasa ka natuke toitu Vikile. Tuleb veidi oodata, külastused algavad kell 15.00 ja sellest peetakse kinni. Viki on 9.palatis, räägime tema arsti Zurab Habeishviliga (muide, ka palatiarst on Zurab) - operatsioon õnnestus. Siis käime kõrvalhaiglas Leoni panipaigast oma seljakotte võtmas, üks arst aitab meil neid lausa alla tassida (kuna on ka Viki oma). Sõidame taksoga algul raudteejaama, kus Toivo maha läheb, et sõita läbi Batumi edasi Türgi suunas. Meie sõidame oma võõrastemajja. Taksojuht seekord meie käest raha ei võtagi. Tassime oma kotid tuppa ja hakkame asju pakkima. On palv, higi voolab. Käin peale pakkimist dushi all. Käime ka all restoranis õhtust söömas - friikartulid, kotlet, soust, mahl - ca 5 lari näo kohta.

17. N, 02.aug.
Ärkame 8 ajal oma toas nr.41 Gostia võõrastemajas. Peseme, käime all restoranis oma traditsioonilist hommikusööki söömas. Hatshapuri + kohv. Siis sõidame taksoga haiglasse, kus tehakse koopiad meie kindlustuspaberitest. Haigla värava juures kohvikus võtame Fantat, saame boonusena veel süüa hinkaale (meenutavad pelmeene, kuid on suuremad). Siis taksoga kesklinna turu juurde, mina veedan umbes 1 tunni ka internetipunktis (2 lari). Saadan e-maili IHI-sse. Ostan ühe ikooni (1.50). Istume varjulises pargis, ajame juttu. Sööme hatshapurit ja jäätist, joome mahla. Siis sõidame taksoga jälle haiglasse, viime Vikile mineraalvett jms. Toitu on tal piisavalt. Siis sõidame Jürka soovil teisele turule - seal pole midagi erilist, mõttetu käik. Jalgsi tuleme tagasi oma võõrastemaja juurde, tee hakkab juba selgeks saama. Taevas tõmbub pilve, algab tugev äikesevihm. Katuse pealt voolavad alla veejoad. Käime all restoranis söömas - võtan hatshapuri ja mahla. Rahvast on restoranis vähe. Siis tukume hotellitoas, kuni õhtul 23 ajal helistab Leon. Ta on tagasi Kutaisis ja teeb ettepaneku homme hommikul kell 9 kokku saada ja hommikust süüa. Pesen oma läbihigistatud särki ja sokke - kas aga kuivavad ära?

18. R, 03.aug.
Ärkame kell 7.30. Ilm on pilves ja tunduvalt jahedam, ca +20C. Pesen end, joome kohapeal kohvi ja teed. Siis käime bensiinijaamas, kus rahaautomaadist võtan Vise Elektron kaardiga välja 200 lari. Teenustasu on muidugi päris suur - antud juhul oli ca 60 krooni. Jürka vahetab samas dollareid. Tulema tagasi hotelli ja kella 9 ajal koputabki Leon uksele. Käime all restoranis söömas. Ta tellib meile hashi (rupskisupp), hatshapuri, leiba, limonaadi ja ... Nemiroff viina. Ta tulevat augusti lõpus Eestisse. Siis läheb Leon tööle, lepime kokku et kohtume kell 15 haiglas. Jürka läheb linna peale, mina jään hotelli. Ahsoo - maksime hotellitoa eest pühapäevani ära 160 lari. Kella 14.30 ajal võtame takso ja palume viia keskhaigla juurde. Taksojuht saab valesti aru, viib meid kesklinna. Seekordne sõit Medical Centre juurde läheb maksma 10 lari. Leon on juba Viki juures. Praegu pole veel selge, kas Viki saab IHI kulul ka saatja kuni Tartuni kaasa. See pakkumine tuli haigla enda poolt.
Siis sõidame Leoniga Sataplia mäele, kus pidid olema dinosauruse jäljed ja koobas. Ähmaselt tuleb meelde lapsepõlves kunagi loetud raamat "Sataplia - sauruste mäel". Väga vilets tee, ei ta küll, kuidas Leoni mersu amordid ja rehvid vastu peavad? Pole ka korralikke viitasid, kaart puudub. Lõpuks oleme kohal - mäeküljel ühel kivipaljandil on tõesti suure kolmevarbalise jäljed, kusjuures nende kaitseks on iga jäljest ülapoole tehtud väike kaitsevall, ilmselt vihmavete vastu. Sõidame ülespoole mäkke, kahel pool teed varjuline ja salapärane Kolchise mets. Jõuame hoone juurde, kus asubki Sataplia looduspargi keskus. Koopasse tehakse grupikaupa külastusi, 20 inimest korraga. Paraku pole peale meie siin kedagi ja Leon maksab 20 lari meie "grupi" eest. Giidiks on Givi-nimeline mees, kes vaimustusega räägib Sataplia koopa avastusloost ja koopast endast. Selgub et selle karstikoopa avastas 1925.a. kohalik õpetaja ja loodusteadlane P.Chabukiani, kes on õppinud Tartu Ülikoolis. Enne koopasse sisenemist pannakse tööle kohalik generaator, mis toodab elektrit koopa valgustamiseks. Loomulikult on koobas suletud tugeva võrega. Koopa temperatuur olevat püsivalt 13-14 C. On tehtud korralikud teed ja metallist käsipuud. Stalagdiidid ripuvad koopalaest alla ja stalagmiidid jällegi kasvavad alt vastu. Kohati on need kivistised väga omapärase kujuga, näiteks üks on lausa südamekujuline. On ka soovide kivi, kus kätt väikeses veega täitunud õnaruses hoides tuleb midagi olulist soovida. Oleme vaimustuses ja väga tänulikud oma võõrustajatele. Leon ja Givi arutavad omavahel midagi gruusia keeles ja siis teeb Leon ettepaneku sõita neljakesi ühte teise "koopasse" õhtus sööma. On väga vahva õlgkatuse ja kiviseintega kõrts. Väike viperus, et just läks elekter ära, meid ja kõrtsmikke ei heiduta. Eelroaks on seened ja kaste. Siis praetud juust ja tavaline juust. Shashlõkki on mitu liuatäit, kõrvale joome meeõlut ja viina. Tamadaaks on Givi, kes sobib sellesse rolli suurepäraselt. On ülev ja kordumatu meeleolu. Toostid-toostid. Leon ise joob limonaadi, sest on autoga ja mingi allergia. Arsti palk olevat 20 lari (ei taha uskuda!) kuus, muidugi on ka 300-400 lariseid palkasid. Päästab erapraksis. Siis lahkume ja Leon viib Givi koju (elab meie võõrastemaja lähedal) ja ka meid võõrastemajja.  

19. L, 04.aug.
Ärkame hotellitoas kella 7.30 paiku - olemine on veidi uimane, kuid pea ei valuta. Käin kuuma dushi all ja joon kohvi. Käime linna peal, lasen ühes juuksuritöökojas habeme maha ajada. Juuksuriteks on siin ainult mehed. Pean tunnistama et polegi habet varem kellelgi teisel ajada lasknud, ikka ise. Mees võtab asja tõsiselt, hõõrub pärast lõua sisse healõhnalise kreemiga ja masseerib põhjalikult. Väga hea ja värske tunne pärast! Maksma läks see 4 lari. Siis ostan ühe matsoni (kohalik hapupiim), mis peale eilset just õige jook. Läheme kella 11-ks tagasi võõrastemajja, kuna tänaseks pakkus Leon välja Gelati kloostri külastuse. Asub see umbes 15 km kaugusel Kutaisist. Ümberringi on ilusad rohelised künkad ja jõgi. Suhteliselt korralik tee viib sinna - ilmselt seepärast on seal ka päris palju külastajaid. Klooster ise pärineb 12.sajandist kuulsa kuninga David Ehitaja ajast. Viimane ise ongi siia maetud ja samas on ka hiiglaslik rauduks, mille kohta räägib legend et kuningas David oli selle ise oma seljas siia tassinud. Kloostris asuv akadeemia oli tollal Gruusia vaimuelu keskus. Hooned on üllatavalt hästi säilinud, kusjuures suurte kiviplokkide vahel ei ole mingit segu. Kloostri puidust kõrvalhoones elavad ka tänapäeval mungad, kirikus aga viiakse läbi tseremooniaid, näiteks laulatusi. Praegugi ootab seal 3-4 paari. Jääme ka ootama, jalutame ümber kloostrihoonete, maitseme pühast allikast tulevat vett ja imetleme kõrgel mäelt avanevat panoraami. Laulatus venib, kuna papil oli tervisega probleeme ja nüüd oodatakse teist vaimulikku. Käime ka kirikus sees - kõrge laemaalinguga hoone, ortodoksele kirikule omased ikoonid ja maalingud. Toolil on kaks kullatud krooni, need on ilmselt laulatuse juures vajalikud. Lõpuks vaimulik saabub ja tseremoonia algab. Pruudil ja peigmehel on kõrval ka toetajad, nii nagu meilgi pruutneitsi ja isamees. Kõik neli hoiavad käes peenikest põlevat küünalt. Bassihäälne tiheda tumeda habemega ja kongus ninaga papp viib tseremoonia kombekohaselt läbi, lõpupoole teevad nad viiekesi 3 ringi ümber altari, kusjuures abilised hoiavad nüüd pruudi ja peiu pea kohal neid kullatud kroone. Pildistame nii kuis jõuame, see on lubatud. Tegelikult oleks väärinud seda filmida, koos heliga. Muidugi olid kohalikud filmijad ka kohal. Ametlik osa lõpeb, lähedased õnnitlevad pruuti ja peigmeest. Õnnitleme ka, neile on kindlasti huvitav ka kui kaugemalt tulnud inimesed nende tähtsa päeva tunnistajad on. Ootamas on veel 3 paari.Enne ärasõitu ostan kloostri värava juurest veel mõningaid meeneid.
Tagasiteel põikame sisse ka teise väiksemasse, Motsameta kloostrisse. See asub veel maalilisemas kohas, kõrgel kaljul sügava jõeoru kohal. Omamoodi väike kindlus, kuhu saab sisse vaid ühe värava kaudu. Paraku on kirikus remont, saame vaid korra sisse piiluda. Üks vaimulik viib läbi kombetalitust ühe värske kalmu juures. Veerime selle kiviplaadi peale kirjutatud gruusiakeelset teksti, kust meie saame aru ainult numbritest: 1918 - 2007. Leon väidab et tundis kadunukest.
See Gruusia iidse kultuuriga piirkond keskusega Kutaisis kannab nime Imereti. Üldse on Gruusias 12 administratiivset piirkonda. Sõidame tagasi Kutaisi ja Leon teeb ettepaneku osta toiduaineid ja tema poole sööma minna. Käimegi kesklinnas toidupoodides, ostame kaasa ka kojuviimiseks gruusia veine. Leon soovitab üle 30 lari maksvat Tamadad (oli tõesti hea vein!). Sõidame Leoni poole, ta elab korrusmaja avaras korteris. Abikaasat ja poega pole kodus, nii et poissmeeste õhtu. Leon keedab gaasipliidil hinkaale, me puhkame jahedas toas (konditsioneer!) jalgu. Vaatame ka kohalikke telekanaleid. Sööme häid hinkaale koos salatiga ja joome peale veini. Õhtul viib Leon meid tagasi võõrastemajja. Plaanime homme päeval bussiga Tbilisi sõita.Viki aga saab meditsiinilise eskordi Kutaisist Tbilisi ja Riiast Tartusse. Tbilisist Riiga lendame muidugi koos. Toivo on Türgimaal, vahetame ikka sms-e.

20. P, 05.aug.
Võõrastemajast lahkumine, küsime ka tseki - kokku 260 lari 6 ööpäeva eest. Leon viib meid bussijaama, kus pisikesest putkast ostame bussipiletid ja tõstame oma kotid, ka Viki oma, bussi peale. Ilm on jälle palav, ostame kaasa mineraalvett. Jätame nägemiseni ja ronime bussi peale teisele korrusele otse ette. Maantee on siin üllatavalt korralik. Imetleme ilusat ümbrust. Satume juttu ajama noorte neidudega, olevat tudengid. Paraku ei oska nad vene keelt, inglise keelt aga oskavad vähem kui meie. Kuid jutud saavad aetud. Märkame et kirikutest möödasõitmisel löövad kohalikud, ka noored risti ette. Ilmselt on usukombed siin väga juurdunud. Vahepeal on pooletunnine peatus, kus maitseme äsjaküpsetatud lavashi ja muidugi joome värsket vett. Neiud lähevad enne Tbilisit maha. Nüüd satume juttu ajama kahe nooremapoolse mehega, nemad oskavad hästi vene keelt. Üks neist, Niko, elab Kutaisis ja töötab haridussüsteemis. Teevad ettepaneku enne lennukile minekut Tbilisis õlut juua ja juttu ajada. Aega on, miks ka mitte. Muidugi enne käime Vikit vaatamas ja meil on kaasas ka 3 rasket seljakotti. Võtame ühe takso, vana Moskvitshi, mille katusele ja pagasiruumi mahuvad seljakotid, sisse aga 4 meest ja sõidame Tbilisi kesklinna, kuhugi Tbilisi Ülikooli kanti, kus otsime üles haigla (Medic Group Georgia), kuhu Viki juba varem toodi. Siin on väravas valve, jätame oma kotid valveputkasse ja käime Viki juures. Siis läheme uute tuttavatega lähedalolevasse vabaõhukohvikusse, kus võtame õlled ja muudki. Lauale ilmub ka ehtsat tsatshat sisaldav pudel. Kuid ei maksa arvata et oleme Jürkaga halba seltskonda sattunud, Niko ja tema sõber koos noorikuga on intelligentsed inimesed, kellega on huvitav juttu ajada. Ja selline asi käib Gruusias ikka toostidega. Näiteks võtame oma emade terviseks, kusjuures nimeliselt. Lauakaaslased õpetavad kuidas on õige hinkaale süüa. Kui maksmiseks läheb ja ma teen ettepaneku et jagame kulud võrdselt, ei taheta seda kuuldagi. Teeme ka ühispilte ja vahetame kontaktandmeid. Mine tea, maailm on väike. Kella 23 paiku lahkume ja läheme jalgsi haigla juurde. Ootame väravas Vikit, Jürka käib edasi-tagasi, talle on midagi pähe hakanud. Lohutan et nii peabki ja et tassin ta kasvõi seljas lennuki peale.

21. E, 06.aug.
On juba südaöö, nii et juba järgmine kuupäev. Mahume kõik haiglaauto peale ja sõidame tuttavasse lennujaama. Kaasasolnud saatja ootab koos meiega kuni lennuki peale läheme. Teeme jälle käsipakke, ma panen hajameelselt viimasesse oma suure taskunoa ja mägisaapad, mille sees teravad jääpuurid. Jürka jällegi üritab lisariideid selga toppida, mis on päris naljakas. Käsipakkide kontrollis muidugi avastatakse minu relvad ja ega ma vastu vaidlegi, annan vana noa vabatahtlikult ära. Kuid titaanist jääpuuride osas palun et need alles jäetaks. Ametnik teeb ettepaneku et viime alla põhipagasisse. Teemegi nii, leian oma seljakoti käru pealt päris kiiresti üles. Nii et Gruusias on ka ametnikud inimesed. Üldiselt on lennusõidueeskirjades et joobes inimesi peale ei lasta. Ju siis meie ei olnud nii. Igatahes nalja sai palju. Istume kõik kolm mõnusasti lennukis, Vikil on kaasas hiigelsuur ümbrik, mille sees rõntgenipildid ja dokumentatsioon. Umbes 3 tundi lendu ja oleme Riia kohal. All maapinna kohal on udulaamad. Lennujaamas on Vikile vastas meditsiinilise teenistuse auto, mis viib ta Tartusse. Tõstame sinna ka tema seljakoti, kuid meid Jürkaga peale ei võeta. Läheme linna viiva bussi peale ja sõidame Riia bussijaama. Seal võtame piletid ühe Valka mineva bussi peale, sööme puvetis mõned saiakesed ja joome mahla. Bussijuhiks on sama noormees, kes meid 20 päeva tagasi ka siia tõi. Ka siin on ilus päikesepaisteline ilm, tee peal Liivimaa männimetsade kandis tulevad bussi marjakorjajad. On mustika-hooaeg. Jürka helistas Mirjale ja viimane on sõitnud oma autoga meile Valka vastu. Valga piiripunkti jätan veel Toivolt laenatud vidinad. Tartusse saame seega päris mugavalt.


Kokkuvõtteks:  

Inimestest: suhtumine oli igal pool väga hea, ei ühtegi paha sõna! Grusiinide enamus elavad vaeselt, kuid on sellegipoolest rõõmsameelsed, ülisõbralikud, uudishimulikud ja külalislahked. Loomulikult tuleb ka ise olla samasugune ja tunda huvi kohaliku kultuuri ja kommete vastu. Gruusia üks kuldaegadest oli 12.sajandil - mis seisus oli tollal Eesti? Nii et Svaneetiasse ja üldse Gruusiasse võib julgelt minna. Loomulikult, ei maksa olla sinisilmne, igal pool on halbu inimesi. Esialgu on Gruusias ka nii transpordi, toidu kui võõrastemajade hinnad suhteliselt odavad.  

Marsruudist: Plaan oli ehk raskevõitu, ikkagi 3B kurud. Ja Svaneetias pidid marsruudid olema pügala võrra raskemad kui kategooria järgi võiks olla. Piiritsooni minekul tuleb vaid kindlasti registreeruda. Matkajaid käib Svaneetias siiski veel vähe, radasid ja värskeid kirjeldusi pole, vanu ei saa enam usaldada. Kuid küll see asi tasapisi areneb.

Varustusest: Priimused vedasid alt. Sinna piirkonda tasub võtta multikütusega priimused, näiteks Primus Omnifuel. Või siis osta kohapeal suuri gaasiballoone ja vedada siis neid kaasa või valada tühjadesse kergetesse matkaballoonidesse ümber. Viimane eeldab muidugi vastavat voolikut ja tühjadki balloonid tuleb kuidagi kohale saada.

Õnnetusest ja kindlustusest: Hea et korralik kindlustus sai ikka IHI-s (International Health Insurance danmark a/s) tehtud! Paraku ei täitunud seekord Jaan Künnapi soov "et kindlustusraha raisku läheks". Eks ta oma lohakus oli, läbisime ju enne palju raskemaid lõike. Kuid aega enam tagasi ei pööra, mis juhtus, see juhtus. Samuti oli hea et enne reisi hankisin nii kohalike kui ka Eesti saatkonna kontaktandmeid. Hiljem sai suheldud IHI-ga nii otse kui nende kohaliku esindaja kaudu, kõik toimis korrektselt. Saatsin IHI peakorterisse Kopenhagenisse kirjaga Claim Formi koos haiglast saadud paberite ja arvetega. Kutaisi haigla sai vastavalt nende arvele rahakaardi (see tekitas veidi segadust) kätte, mina oma pisikese kulu Mestia haiglas. Mida siis meedias selle õnnetuse kohta kirjutati? Allpool rida linke. Sealt on näha kuidas infot väänatakse.
http://eng.primenewsonline.com/news/123/ARTICLE/14336/2007-07-30.html
http://imedinews.ge/en/news_read/54928
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=240022
http://www.postimees.ee/290707/esileht/siseuudised/274540.php
http://lists.eenet.ee/pipermail/jkalpiklubi/2007-August/003054.html

* - alles 21.dets.2008 avastan juhuslikult foorumi http://2x2.cdn.ge/Forum/viewtopic.php?t=356 , kus selle 3-se grupi (Igor, Lika, Dato) seiklustest võib lugeda - see on aga pooleli - saan hiljem aru miks - loen, et Igor sai 2008.a. kodus gaasiga surma. 


Kalle Kiiranen