Võrtsjärv, august 2006

e. rattaga ümber Emajõe kõige laiema koha                                                                                                             Pildigalerii

20.august - sõidan Tartust välja Elva poole jällegi suht hilja, pühapäeva lõuna paiku. Eesmärgiks teha rattaga ring ümber Võrtsjärve (võrdluseks Roheliste 2003.a. rattaretk teisipidi). Elvasse seekord siiski ei lähe, vaid uut magistraali pidi edasi ja peale Waide motelli (Tartust ca 28 km) Võrtsjärve poole. Tuttavad kohad - Käo, Konguta. Kusagil siinkandis sai lapsepõlvesõbra Alariga koerust tehtud - käisime kolhoosis kõplamas ja lõunavaheajal püüdsime sealses laudas kõige otsesemal moel piima hankida. No ikka nii et mina vist hoidsin kilekotti ja Alar lüpsis. Kuni siis lauda teises otsas kostis mehe röögatus "Te kurjavaimud rikute lehma ära!". Üldiselt, suurt pahandust ei tulnud. Konguta pargi juurest saaks ka otse vasakule Ervu poole, kuid pööran siiski paremale, Rannu poole. Rannus käisin poes, ostsin siirupit. Ilm poolpilves, eile oli päikest rohkem. Ervu küla. Esimene kerge vihmahoog. Teen siis enne Tulimäge metsas lõunapeatuse, keedan gaasipriimusel nuudlisuppi. Ernst Enno sünnikoht ja Valguta. Ilus park ja mälestuskivi. Meelde tuleb tema "Rändaja õhtulaul". Avarad vaated itta Teedla ja Tammiste poole - vahepeal on org ja seal taga näha Elva-Rõngu maantee papliridagi. Käib viljakoristus ja heinategu - silindrikujulised heinapallid asetsevad väga kunstipäraselt kollasel kõrrepõllul. Peale Valgutat pööran kruusateele Lapetukme poole - otse ees avaneb avar Valguta polder, mille taga on vaid aimata Võrtsjärv. Ühe talu juures kase otsas on kas laip või lihtsalt väsinud inimene. Või nagu kunstnikud ütlevad - installatsioon. Jälle vihmahoog, ootan selle ära ühe teise puu all. Lööbki tolmu kinni. Rõngu jõgi. Üldiselt, kõik jõed voolavat siin Võrtsjärve, välja voolab vaid Suur-Emajõgi. Korustes olen jälle asfaldteel. Pühaste kandis on päris tugev sadu olnud, suured vahused loigud teel. Kahel pool teed ilusad okasmetsad. Vasakule poole teed jääb Andresjärv. Enne Pikasilda, Purtsis aga pööran paremale, seal on tagasihoidlik mälestuskivi partisanidele, kes 1944.a. veebruaris siin nädal aega lahinguid pidasid. Kellega? Niipalju et edasi otse Pikasillas mäe peal on uhkem mälestusmärk teistele sõjameestele, kes ilmselt punatähti kandsid - 1944.a. sügisel olid siin suured lahingud. Sõidan edasi ja otsin "Vooremäge", mis olevat olnud 11. - 13. sajandil Ugandi läänepoolseim linnus. Tee hargnemiskohas vastav silt paremale. Metsatee viib taludeni, esialgu ei usu et sealt saab ligi, käin ka kõrvalteel. Siiski, just sealt majade vahelt tulebki minna - metsane kõrgendik on näha. Otse linnamäe jalamilgi on mingi elamine. Järve ääres ongi üllatavalt kõrge linnamägi, kust avaneb v. ilus vaade. Allpool, mäe jalamil on ka laudadega piknikukohad, ka lõkkease, prügikast ja käimla. Siin on ka teisi inimesi, reeglina peredega ja autoga kohale sõitnud. Vooremägi on Väikese Emajõe suudmeluhast 10 - 11 m kõrgem, kuni 44 m pikk ja 34 m lai. Järves aga on veepiir tugevasti taganenud ja asemele jäänud muda. Kaugemal siiski helgib vett, on kuulda paadimootori hääli ning näha Pähksaart.  Pikasillas sild üle Väikese Emajõe, mis tegelikult polegi nii väike. Sõidan Viljandi maanteed pidi edasi, hakkan mõtlema ööbimise peale. Leian kusagil enne Suislepa asulat paremal sügaval metsas sobiva koha. Sinna viib läbi raiesmiku korralik metsatee, sealt lähen siiski piisavalt eemale. Samblane, sõnajalad ümberringi, siin-seal maas näha metsloomade (kas sead või kitsed) kraapimisjälgi. Loodan et nad mulle pahaks ei pane. Keedan teed ja naudin vaikust. Mingi loomake turtsatab pöösa taga - ilmselt tundis võõrast lõhna. Kilomeetreid - 76.

21. august - Hommikul ärkan 6-7 paiku, keedan kohvi. Väga hea uni oli. Sõidan edasi Viljandi maanteed pidi. Suislepa asula, Tarvastu vald. Teen ca 4 km-se kõrvalpõike Kivilõppele, et järvevett katsuda. Muidu ilusad kohad, kuid ... eramaa. Üldse - mis eestimaa, ikka eramaa! Seda viimast silti kohtab siingi väga palju. Muidugi, põhimõtteliselt peab seaduse järgi järve äärde pääsema, kuid ... Samas, puhkemajade jms. juures saakski, kuid need mind ei tõmba. Sõidan tagasi maanteele. Tarvastu suur valge kirik, meenutab oma kõrge torniga Pilistvere oma. Mustlas pööran paremat kätt kruusateele Porsa poole, et järvele uuesti läheneda. Heina- ja karjamaad. Järve äärde sain aga alles kusagil Riuma kandis, kus Tartu kaitseväekooli kursandid olid laagris ja tegid ellujäämisõppusi. Vestlen veidi ühe mehega ja soovin head "ellujäämist". Järve äärde läheb seal sügav kraav, kuid tänavu on vesi taganenud. Põhi on siin klibune, vesi soe. Kursandid punuvad pilliroost matte. Sõidan tagasi ristteele ja edasi põhja suunas. Väga kena  mulje jätab Valma küla Viiratsi vallas. Jõuan välja Tartu-Viljandi maantee 56. km - sinna, kus maanteeäärne külapood. Sanglast ei sõida otse Tartusse, vaid et ikka ringi peale saaks, Rannu poole ja käin tuttaval Trepimäel. Siin oli 1971.a. meie "võsalaager" - Elva, Nõo jt. Tartu rajooni keskkoolide lõpetajate suvepäevad. Metsaalune on kohati küllalt lagastatud, just lõkkeasemete juures. Veepiir on 100-150 meetrit taganenud . Korralikku liivaranda on vist ainult siin ja Vaiblas. Ujuma siiski ei läinud. Tagasiteel Sanglasse ja edasi Tartusse sõidan äikesepilvedel eest ära ja osaliselt see ka õnnestub. Kuid üldiselt, vihmaseks kisub... Lõuna poolt liiguvad väga tumedad pilved Tartu peale ja enne Puhjat tuleb teha metsaservas peatus, oodata suurem sadu ära. Vasakul pool metsas on õunapuud! Olen puu varjus kile all ja näsin õuna. Üks tuhkur õiendab asjalikult oma valdustes. Müristab ja lööb välku. Äikesepilv liigub põhja poole, saan edasi sõita. Kuid enne Rõhut tuleb järgmine pilv ette, selle sajuhoo ootan ära bussipeatuses varju all. Kodus Tartus olen kusagil 18.30 paiku. Kilomeetreid - 136, seega kahe päevaga kokku 212. Korralik väsimus sees ja kerged seljavalud. Järgmised paar päeva sajab - ei taha välja minnagi. Puhkus kulubki ära....

Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi, täis valmivat vilja, ma kõnnin ja kõnnin otsata teel, ju lapsena teesid armastas meel - teed laulavad õhtu hilja. Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed, need otsata kutsuvad jooned, - ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed, nii hallid ja tolmused kõik need teed, need rändaja eluhooned. Ju lapsena teesid armastas meel, ju lapsena kuulda tee juttu - ju lapsena kõndi armastas meel, oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline nüüd, laulab lõpmata - meel igatseb tolmuta randa, tund hiline, tee on kõva kui kee, mind hoiab kui mõrsjaks enesele - ei siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi, täis valmivat vilja, ma kõnnin ja kõnnin otsata teel, kui teede laul, tee helisev meel, ja kõik on õhtu nii hilja.