23.07. - 136 km
Väljasõit Tartust kell 7.30. Sõiduvahendiks tuttuus
Author
Stratos SX. Rattakotiks muretsesin 60-liitrise Ferrino,
milles oli
ruumi
piisavalt. Tartu-Tallinn maantee on pühapäevase hommiku
tõttu suhteliselt
vaikne. Udu hajub, tuleb ilus ilm. Põltsamaal
olen 12 paiku,
käin poes. Roosisaar ja
sild üle Põltsamaa
jõe. Sealt edasi Viljandi-Võhma
poole, kuid Esku juurest
pööran Pilistverre viivale
kruusateele. Pilistvere kiriku juures v. ilus järveke saarega,
teen
seal lõunapeatuse. Tõesti idülliline koht!
Pilistvere
seondub Jüri Vilmsi ja
ERSP-ga, lisaks olevat sealkandis 1863.a. meteoriite
taevast alla
sadanud. Edasi Kabala, Oisu, Särevere ja kevadpealinn
Türi. Vana vedur seisab ja
ilmselt jääbki seisma.
Käin poes õlut ostmas.
Vaatamata sellele või just seetõttu edeneb teekond
jõudsamalt kui arvasin - Kolu, Käru,
Lelle. Hakkan otsima sobivat
ööbimiskohta. Kusagil vasakut kätt peab kaardi
põhjal olema Imsi raba ja
järveke; algul pööran seda otsides vasakule Lokuta
teele. Tegelikult tuleb
pöörata sellest teeristist veel ca 200 m edasi vasakule – tee
viib
mingite
tootmishoonete juurde, seal läheb paremale looklev tee alla ja ca
1 km
pärast ongi
ilus Imsi rabajärv. Hea liivane ujumiskoht. Isegi riietuskabiin,
käimla ja
prügikastid olemas, ilmselt on see Lelle rahva suvitamiskoht.
Telgi saab
panna järvest ca
50 kaugusele metsariba taha, kus ilmselt varemgi oldud. Käin
ujumas, on ka
teisi, ilmselt kohalikke. Õhtusel järvel teeb tiiru
luigepaar 3 pojaga,
kaugemalt rabast kostab sookurgede hääli.
24.07. – 141 km
Hommikuse järve ääres on kaks kalameest. Minema saan ca
9 paiku, sõidan tagasi suure tee peale ja
edasi Rapla poole. Raplasse siiski ei sõida, pööran
enne Kehtna juures vasakule
Põlma-Raikküla teele. Edasi üritan jõuda otse
külavaheteid pidi Rapla-Märjamaa
teele, kuid millegipärast jõuan ringiga tagasi Lipasse,
kust sõidan
mööda kindlamat maanteed
pidi Tammele ja sealt siis Rapla-Märjamaa maanteele. Istmik
jääb sõidust päris
valusaks, teen iga tunni tagant ikka 5-minutisi peatusi. Eks see
ole see teise-päeva-efekt. Märjamaal
teen
lõunapeatuse sealse bussijaama bistroos, mis jättis v.hea
mulje. Samas on ka
pood. Ilm läheb pilvisemaks. Märjamaalt sinka-vonka tee
Koluvere poole. Nüüd olen
Risti-Virtsu maanteel, kus 3 võimalust – Risti poole,
külavaheteid mööda “otse”
(Liivi-Martna jne.) või siis Virtsu poole Laikkülani. Valin
viimase variandi.
Vasakut kätt jääb Matsalu
rahvuspark. Martna, Ridala,
Haeska. Siia tasub tulla kas kevadel või sügisel, lindude
aktiivsusajal.. Enne
Haapsalut pööre
vasakule Rohuküla poole. Kell on 18 paiku, ilm pilves ja
jahedavõitugi. Esialgu
oli mul plaan teha 2. ööbimine mandril, kuid kena kohta ei
leia ja minek on hea
– üritan jõuda Hiiumaale veel täna õhtuks. Tee
äärde jäävad Ungru lossivaremed
(Ungern-Sternbergi perekonnale kuulunud loss, mis aga polevat kunagi
valmis
saanudki), nõukogude-aegne sõjaväelennuväli,
teisel pool viit Pullapääle. Lõpuks ometi on tunda
mere
(laguneva adru lõhn mõnele meeldib, mõnele -
mitte) hõngu – Rohuküla
sadam.
Kohtan seal klassiõde Sirjet, kes abikaasaga ka Hiiumaale
sõidab. Neil rattad
auto küljes. Pilet on 45 + 20 (ratas) krooni. Samuti satun juttu
puhuma ühe 15-aastat Hiiumaal
elanud mehega,
kes mulle hiljem praamil häid soovitusi annab, mida saarel veel
vaadata tasub.
Sõidan autoderivist mööda ja jätan jalgratta koos
varustusega autotekile,
endale tõmban vaid kuivemad ja soojemad riided peale. Kell 19 -
liigume! Parvlaev
Ofelia sõidab
Hiiumaale ca 1,5 tundi. Vestleme Hiiumaast, laidudest ja haruldastest
loodusnähtustest. Heltermaa
sadamas sätin end jälle
sõidukorda ning liigun
kruusateed pidi paar kilomeetrit Sarve poole. Vaikne, liiklust
praktiliselt
pole. Jään laagrisse otse mereäärsesse
männi-kasemetsa. Ehmatan üles klibusel rannaribal
õhtuseid toimetusi teinud jänese. Kaskedel on lehed
kuivusest kollased, nagu oleks
juba sügis.
Harjumatult vaikne, kaugemalt kostavad vaid Heltermaa sadama
hääled. Toidutegemisel
tuli seekord kasutada merevett – polnud häda midagi, soola ei
tarvitsenudki
tatrapudrule panna! Vaid kohv järgmisel hommikul oli veidi
kibedama maitsega.
Edaspidi hoolitsesin selle eest et paaris plastpudelis ikka magedat
vett oleks.
Lõket ei teinud kordagi, kaasas oli väike gaasipriimus 450
g ballooniga,
millest jätkus ühele inimesele 8 päevaks.
25.07. – 77 km
Hommikul liigun edasi sama kruusateed pidi lõunasse, Soonlepa
juures
pööran Sarve poole. Palav päev, teed tolmavad kuivusest.
Pühalepa
kirik,
kus
käin ka sees. Edasi Käina poole, ilus Suuremõisa
allee. Kassarisse
pöörab tee Vaemla juures, kuid teen 6-kilomeetrise haagi ka
Käinasse – käin
sealses restoranis
Liilia lõunastamas, varun ka kaasa toitu ja vett. Siis tagasi
Vaemlasse, kust saab Kassarisse. Kassaris on
halb tee, purustatud asfaldt ja kruus segamini. Tagaküla juurest
kõrvalepõige
Kassari kabeli
juurde – sealses surnuaias puhkab muide ka näitleja Olav Eskola.
Tee äärde
jääb ratsatalu,
pärast näengi ühte gruppi
hobustega piki rannikut meres
liikumas. Enamus puhkajaid liiguvad autodega. Leigri kuju juurest edasi
ongi
suurem parkimisplats, kus on ka müügiputka. Jalgrattaga saab
piki kadakatevahelist
jalgteed veel pikalt edasi Sääre
tirbu suunas sõita.
Kus kadakad lõpevad, tuleb
rataski maha jätta, peene kiviklibu peal lihtsalt ei saa
sõita. Ja siis lõpeb
jalgsiteegi – edasi on kivid ja meri. Tulen tagasi, ühes lahesopis
käin ka
ujumas. Kassarist tagasi “suurele maale” sõidan Orjaku kaudu.
Orjaku sadam.
Käina-Emmaste maantee – Luguse, Jausa, Valgu, Emmaste. Viimases
käin poes
toiduaineid ostmas. Harju kandis jääb tee äärde
pukktuulik (1741). Uks on
lukus. Lõpuks paistab õhtune Sõru sadam,
just
väljub laev Saaremaale. Vana
mootorpurjekas “Alar” on siin leidnud oma viimase sadama (vt. ka EPL ja PM).
Sõru
kõrtsis polegi
lestakala, nagu reklaamiti. Ei mingit kohalikku kala. Kuid Coca-colat
ja
hamburgerit
saate nii Tartust, Helsingist kui Nairobist – eks see ole
globaliseerumise üks
süütum tagajärg. Kahju. Baarineiul on ka kahju. Joon
väliterrassil tassi kohvi,
jalutan ümber jahtklubi. Üks Rootsi lipu all sõitev
purjekas on kai ääres,
meeskond kuivatab samas riideid ja teeb õhtusööki.
Mina leian oma laagripaiga
sadamast natuke edasi Hindu poole minnes mererannas kadakate vahel.
Ilus
päikeseloojang.
26.07. – 65 km
Ilm jätkuvalt ilus, päikesepaisteline. Sõrust
tõmban
edasi
Emmaste-Luidja maanteele. Mida rohkem Kõpu poole, seda
metsasemaks läheb. Õngus
pööran suurelt teelt paremale. Tihu järvedeni
siiski ei sõida, ratta jaoks ehk
liiga soine. Selle asemel suundun Leemeti
suusaradadele, mis
üllatavalt
mägised. Püstkoja juurest teen ca 5 km ringi, kusjuures
ratast tuleb mitmes
kohas käekõrval lükata – nii sügava ja pehme
liiva sees ei saaks ilmselt ka
mägirattaga üles. Aga et siin ka talvel käiakse, andsid
tunnistust mõned
purukssõidetud “salvokad”. Ilus männimets. Tagasi suure tee
peale ja sealt
teisele poole Vanajõe
orgu. Hiiumaa Taevaskoda - puhta
külma veega salapärane
oja, liivapaljandid ja mahalangenud puud. Pikem tähistatud
matkarada on 1 km.
On ka teisi külastajaid. Teen siin ka lõunasupi. Edasi
mööda maanteed Kõpu poole.
Teeäärstel kraavipervedel on kilomeetrite kaupa kividest
laotud nimesid, nii
gruppidena kui üksikult. Mägine ja metsane ümbrus.
Maantee pöörab paremale
mäkke (pidi olema Lääne-Eesti kõrgeim punkt - 67
m) ja täies hiilguses kerkib ette suur (36 m) ja valge Kõpu
tuletorn (1531). Torni jalamil on parkimisplats, kohvik ja ka
väike
vabaõhulava,
kus aeg-ajalt toimuvad kontserdid. Torni külastuspilet on 20
krooni. Üles viib
kohati järsk, kitsas ja madala laega trepikäik, enne
vaateplatvormi on ka
väljapanekud torni ajaloost. Platvormilt on hästi näha,
kui metsane see Hiiumaa
ikkagi on! See torn pidi
paistma 50 km
kaugusele. Torni juurest sõidan tagasi teeristile, kust edasi
Ristna poole
läheb küllalt halvas seisukorras kruusatee. Ratas ja
kõik seal pealolev saab
päris korralikult raputada. Kaleste juures pööran
metsateele (Eurovelo
301 märgid
on päris head teejuhid ning sinnapoole nad
nüüdki läksid). Jõuan Kaleste lahe
äärde – männimets, liivarand ja Päike. Ja mitte
ühtegi hingelist! Robinsoni
tunne tekib. Peesitan tunnikese kuuma liiva peal. On küllalt
tuuline.
Edasi Kalana
sadamasse, kus eramaa-silte juba rohkem. Ristna ilmajaam –
ilmateadetest see
nimi ju tuttav! Siis tuleb rohune lagendik, mille keskel kõrgub
ilmselt üks
kunagiste kaitserajatiste kunstlik küngas. Selle tipust avaneb
juba
vaade
Ristna neemele – neid on tegelikult kaks – lõuna (kus hetkel
tegelikult olen) ja
põhja (seal on Ristna tuletorn ja Kõlarite
surfiparadiis). Jätan ratta Ristna
lõunaneemel geodeetilise märgi juurde ning ronin
vanale kaitsevallile.
Avaneb vapustavalt ilus vaade. Lõunasse jääb ilus
Ristna
rannik, põhjas paistab üleni punane
Ristna tuletorn ja Põhja-Ristna neem. Ja sealpool merel on
näha surfajad, nii
purjelauaga kui igasugu tuulelohedega – paremini saab asjast
ülevaate nende
endi veebist.
Hetkel on
päris tugev
läänetuul ja laine selline et ise küll
sinna ronida ei söandaks!
Hiiumaa läänepoolseim punkt seega. Kell on poole seitsme
paiku ning Päike veel
kõrgel, sõidan edasi põhjaneeme suunas. Tee
äärde metsa jäävad nõukogude-aegse
sõjaväegarnisoni pool-lagunenud hooned. Surfiparadiisi otse
ei lähe, kuid
tuletorni juures käin ära. Siis hakkan otsima
ööbimispaika. Siin on puude
küljes sildid, kus telgil punane rist peal. OK, sõidan
edasi. Ühes kohas läheb
ilus metsatee mere poole – lausa kutsub minema. Tee aga läheb
kitsamaks ja
mägisemaks. Ehmatan üles õhtueinet võtva
põdrapaari. Isasloom mind eriti ei
kardagi, kuid pilti teha siiski ei jõua. Natuke maad edasi
jookseb üle tee
teine paar! Jõuan mere äärde ja saan aru et olen
sattunud Ohami säärele – ka
siin on kitsas merreulatuv kivine neem, mille ümber vahutab meri –
loomulikult
käin ka seal nii kaugele kui kuiva jalaga saab. Rannaluidetel on
lõket tehtud
ja meri on kaldale loopinud igasuguseid asju. Kusagil kaugel merel
peaks olema
siis see kurikuulus Hiiu madal, mis mitmetele laevadele saatuslikuks
saanud.
Meremüha on otse rannas mandrimehe jaoks liiga tugev,
löön laagri üles paarsada
meetrit eemal madalas samblases männimetsas. Siin on aga nii kuiv
et ei hakkagi
priimusega õiendama.
27.07. – 68 km
Tulen eile
õhtul tuldud metsateed pidi tagasi ja sõidan Hirmuste
suunas. Ilus tõusude ja langustega tee, ikka Eurovelo 301
märkidega. Ühekorraga olen Kõpu tuletorni juures
tagasi, seekord siis teiselt poolt. Käin sealses kohvikus
einestamas ja kohvi joomas, kuna viimases laagrikohas jäi seekord
see asi tegemata. Nüüd ei sõida alla suurele teele,
vaid pööran enne seda vasakule Neljateeristi
loodusrajale.
Käin sealkandis ka mere ääres, kuid vesi on siin
suplemiseks veidi jahedavõitu. Edasi Luidjasse,
kus käin
poes ja siis sealses rannas. Seal on hästi liivane rand ja seda ka
meres. Laine on küll tugev, vesi jahe, kuid käin ja kastan
end siiski sisse.
Luidetel tuulevarjulistes kohtades peesitab ka teisi inimesi, meres
hullavad põhiliselt
vaid lapsed. Siin
teen ka lõunapeatuse. Edasi Kõrgessaare
suunas. See on juba suurem asula, mille keskel Kõrgessaare
mõisasüda. Sealses kõrtsis veedab suvepäeva
grupp noori. Kõrval pargis on mälestuskivi ühe
194x.a. hukkunud laeva meeskonnale. Käin ka sadamas ära - see
on küll väga mahajäetud ja lagunenud ilmega. Üks
kalalaev on lausa kai peal. Sadamasse viiva tee ääres on
ilmetud majakolossid - huvitav kes siin küll elab? Edasi tuleb Reigi kirik,
mis ilmselt
paljudel seostub "Reigi
õpetajaga". Kiriku ees kohtun kahe sakslasega, kes ka
jalgratastega Hiiumaad avastavad - nemad just tulid Tahkuna poolt.
Käime ka kirikus sees. Tahkuna poole pööran Postis ja
sealt läheb edasi kruusatee. Kaheharuline kandlemänd.
Lõpuks
paistab valge, punase "mütsiga" Tahkuna tuletorn
(1875).
Kui Kõpu torn on kividest, siis nii Ristna kui Tahkuna kuuluvad
nn. malmiajastu tuletornide hulka. Käin mererannas, Hiiumaa
põhjapoolseimas punktis. Seal asub ka Mati Karmini
mälestusmärk parvlaeval
Estonia 1994.a. hukkunute lastele.
Selle ees aga müstilised kivispiraalid. Kes need tegi ja mis
eesmärgil? Veidi eemal männimetsas kõrgub aga Tahkuna
tuulejaam. Tuult on, kuid tiivikud on paigal. Sinna jaama taha
liivaluidetele panen ka oma laagri püsti. Kena vaadata
päikeseloojangut otse telgist.
28.07. - 58 + 20 = 78 km
Hommikul hakkab vihma
rabistama,
esmakordselt nende päevade
jooksul. Panen siiski laagri kokku ja sõidan edasi,
täpsemalt tagasi. Märg liiv on kleepunud ratta külge ja
kostab vastikut kriginat - peab puhastama. Pööran Lehtmasse
viivale teele, seal kus kaitserajatiste teeviit. Militaarne Hiiumaa on omaette
teema, mina käin vaid selle tee ääres asuvate
nõukogudeaegsete kaitsevallide juures. Tegelikult on siin
sõjardid tegutsenud juba vähemalt Peeter I ajast. Metsatee
läbi Tahkuna looduskaitseala põhjaserva. Ilm on pilves,
aeg-ajalt rabistab vihma. Lehtma sadam
- seal lausa
piirivalve- ja tollipunkt. Nojah, siitkaudu käib ilmselt metsavedu
- tee ääres on hiiglaslikud palgivirnad. Tõrvanina on
väga ilusa liivarannaga, käin seal ujumas. Vesi on siin hulga
soojem kui avamerele ja läänetuultele avatud randadel. Siin
saab rahuga omaette laagerdada - RMK ala.
Kärdlasse jõuan
lõuna paiku. Käin poes ja sõidan mereranda
einestama. Tiirutan veidi linnas, siis sõidan Heltermaa
poole. Linnaservas asuval staadionil käib valjuhäälne
tegevus - ilmselt Läänemere
Saarte Suvemängud. Teeviit Kärdla lennujaama.
Palukülas teen kõrvalepõike Kärdla
meteoriidikraatri poole. Puust vaateplatvorm on ka otse maantee
ääres, kuid seal on puud ees, minu arust parema ülevaate
saab paarsada meetrit Kärdla poole asuvalt teelt. On tõesti
selgepiiriline ca 4 km ringikujuline lagendik - pidi siis see pauk 455
miljonit aastat tagasi ikka vägev olema. Veidi edasi on tee
ääres Paluküla rändrahn - loomulikult pean sinna
peale ronima. Partsis pööran vasakule, teen haagi
Sääre-Kuri-Hellamaa. Tee äärde jäävad
Kuri õigeusu kiriku varemed ja Hellamaa pukktuulik. Seal saan ka
sisse piiluda. Edasi Heltermaa suunas mööda
põhimaanteed. Hakkab päris korralikult sadama, nii et kella
16 paiku sadamasse jõudes olen päris märg. Vahetan
riided, ostan kella 17-sele praamile pileti ja joon baaris kuuma teed.
Seekord on praamiks St. Ola. Peale tuleb ka teisi rattamatkajaid.
Üldiselt aga kohtasin neid saarel üllatavalt vähe,
enamus on 2-3 kaupa. Mõnus tunniajane tukkumine. Rohukülast
sõidan veel tol päeval ca 20 km , kusagil Martna teeristi
kandis leian teeäärses (vasakul, teisel pool on Matsalu!)
metsas üpris mõnusa laagrikoha. Metsaalune on sajust
piisavalt niiske, nii et priimusega pole ohtu. Samas, pole ka
kõrget rohtu, mis jalgu märjaks teeks. Kuulan öiseid
metsahääli ja naudin puhkust.
29.07. - 122 km
Hommikul
edasi tuntud teed pidi, kuni Laikkülani, seal otsustan
jätkata tagasiteed Tartusse veidi lõuna poolt, läbi
Pärnu-Jaagupi, Vändra, Suure-Jaani, Viljandi. Kasari
jõel on sillaehitus ja ilmselt seal torkab miski tagumise
kummi augu, nii et tuli uus õhukumm panna (hiljem selgub et
lõige on ka väliskummis). Läänest tulevad tumedad
pilved ja algab tugev vihmasadu. Saan olla varjus teeäärses
bussipeatuses. Kirblas käin poes ja sealt tagant pööran
külavaheteele, mis viib läbi Vanamõisa, Võhma
ja Rumba Vana-Vigala asfaldteele, sealt edasi saab Tallinn-Pärnu
maanteele. Enamus siinkandi maanteid on põhja-lõuna
suunalised, nii et tuleb manööverdada ühelt teel teisele
nagu purjekaga vastutuult sõites. Pärnu-Jaagupist
jälle mööda kruusateed Kergu suunas. Kahel pool
enamjaolt heinamaad ja lepavõsa. Jälle vihmasadu, seekord
leian varju ühe mahajäetud viljakuivati katuse all ja teen
ühtlasi lõunasupi. Vastas paistab valge telliskivihoone
kirjaga EÜE 70. Nojah - 36 aastat tagasi! Ka siin on palju
mahajäetud suurfarme - seisavad tühjalt. Kergust saab
asfaldit pidi Paide-Türi-Pärnu maanteele, sealt liigun
Vändra suunas. Enne Vändrat jälle tugevam vihmahoog,
selle pean ära ootama lausa puude all. Vändra ise on
tegelikult suurest teest veidi eemal. Suurejõel ületan
silla üle Pärnu jõe - ka siin käib ehitus.
Külastan ka Lydia
Koidula sünnikohta. Veel paar km edasi ja otsin
jälle teeäärses metsas koha laagriks. Veidi märja
rohuga see on, kuid pole viga. Vihm on õnneks järele
jäänud, vaid puude otsast rabistab.
30.07. - 124 km
Järgmine hommik on kuiv.
Nüüd pole vaja enam
manööverdada, sõit Suure-Jaani suunas. Paremat
kätt jääb Soomaa
Rahvuspark. Suure-Jaani jääb
ka peateest kõrvale, sinna ei lähegi. Tagumine kumm
jälle tühi, seekord tuleb ette võtta parandamine. Ilm
jälle päikesepaisteline, kuid mitte palav. Just paras
rattasõiduks. Paide-Viljandi
maantee.Viljandisse ei sõida, pööran
enne Saarepeedi teele. Viimase ilusal kiigemäel teen
lõunapeatuse. Veidi mööda Viljandi-Põltsamaa
maanteed, sealt juba tuttavale Viljandi-Tartu maanteele, kus silt
näitab et Tartusse on 70 km. Tuul on jälle vastu!
Tänassilma, Väike-Rakke (käin Sangla poes), Puhja,
Kavilda
ürgorg, Väike-Ulila. Väike puhkus ja telgi kuivatamine.
Enne Rõhut on teeäärse viljapõllu sees surnud
metssiga. Kogu matkatee peal nägin ka teisi pisemaid loomi
(kährikud, tuhkrud, siilid), kes autode alla jäänud,
kuid nii suurt looma mitte. Kodus Tartus olen kella 18 paiku.
