Matkapäevik BEZENGI 2003

Matkapäevik BEZENGI 2003

Igal asjal on algus

Matkamõte sai alguse Firni hooaja lõpetamisel 2002.a. novembrikuus, kus Mart ja veel mõned matkakaaslased seadsid eesmärgiks Fani mäed. Kuid 2003.a. algul Mart teatas et ta sel aastal ei taha enam juhina jännata ning pärandas selle ülesande mulle. Tegelikult polnud veel teadagi, palju see kõik maksma läheb. Fan polnud vanematele käijatele iseenesest tundmatu, ntx ise käisin seal 1980.aastal. Kuid siis olid teised ajad. Sai siis asja uuritud, isegi päris tore marsruut mõeldud, mille krooniks oleks olnud tõus Tshimtarga tippu. Siiski on Fanis kunst koostada mõistlikku marsruuti, mis sisaldaks raskemaid kui 1B kurusid. Muidugi on seal väga raskeid tipumarsruute, kuid matkamise jaoks suhteliselt kerge piirkond. Võtsin kontakti seal asuva Vertikal-Alaudin laagri juhiga Moskvas. Nimelt on nad rentinud Alaudini orus 5 ha maad ja loonud sinna laagri. Põhiline mure oli meil aga seotud piletite ja viisadega. Rongiga oleks pidanud läbima 4 riiki: Venemaa, Kasahhi, Usbeki ja Tadziki, igaühe jaoks viisad. Sealjuures tuleb arvestada, et ntx Usbeki-Tadziki piir on väga valvatav piir (narkokaubandus!). Lennukiga oli 2 varianti: Peterburist Dushanbesse (seda varianti kasutasid ntx ajakirjanikud Toomas Sildam ja Rasmus Kagge mõned kuud varem) või Moskvast Khujandi (end. Leninabad, see on üks Tadzikairi liin). NB! Piletihindade küsimisel tuleb alati täpsustada et tegu ei ole mitte SRÜ kodanikega (CIS Nationals) - viimastele on hinnad kuni 2 korda odavamad. Kuid nii või teisiti, Fani-matk oleks maksma läinud ikkagi üle 10 000 krooni inimese kohta. Palju või vähe, aga osa meie grupist ei olnud valmis selle jaoks seda summat välja käima. Kui taoline rahaline piirang, siis ega suurt peale Kaukasuse ja Alpide enam valida ei olnudki.

Valisime (Kalle, Mart, Jaan) Kaukasuse, Bezengi piirkonna. Sinna ikkagi vaid Vene viisa vajalik ja rongiga kohalesõit ka võimalik. Oleme viimastel matkadel ikka tippe sisse võtnud ja nüüd jäi näpp pidama Gestolal, mis on Bezengi seina üks ilusamaid tippe. Mart ja Kalle olid sealkandis käinud 1988.a., Mart, Jaan - ka päris hiljuti - 2000.aastal. Marsruudi planeerisime, lähtudes järgmistest põhimõtetest: 1.Et alguses seljakotid kergemad oleksid, viime pandami Bezengi liustikule ette, 2.Aklimatiseerumiseks teeme enne matka, kusjuures ei võtnud algul sisse ka kõrgeid kurusid - Dumala orgu oleks saanud ju ka Mizirgi orust üle Ukju kuru (2A), kuid see oleks esimese kuruna kõrge - ligi 4000 m, 3. Kuna 2000.a. käidi Bezengi oru läänepoolsetel ahelikel, tahtsime nüüd sisse võtta idapoolsed ahelikud. 4. Kuna siinkirjutajal jäi 15.aastat tagasi Dõhni-aushi kuru tegemata, oli nüüd marsruudi koostajana tahtmine see ikka ära teha. Võrreldes Fani-ga oli selles piirkonnas jälle kunst teha meie grupile jõukohane (kuni 2B kurud) marsruut. On ju see Kaukasuse üks raskemaid piirkondi, keskele jääb ju nn. Koshtani rist, kus kaks 5000-list tippu (Koshtantau ja Dõhhtau) ning rasked, võimsate jäämurdudega kurud. Peaahelikul aga on ca 12 kilomeetri pikkune Bezengi sein. Tuleb ka arvestada et see kõik on piiritsoonis, üle Peaaheliku Gruusiasse (väga kaugele :-) minna ei tohi. Nii kujunes küllalt pretentsioonikas plaan : Bezengi a/l (2200) - Dumala j. - Koshtani k.(3450, 1B ) - Dopolnitelnõi k.(3050, 1A) - Tsherek-Balkarski j. - Tjutjunsu - Gruusia Turistide k.(3800, 2A) - Ashinovi k.(3800, 1B-2A) - Dõhhsu liustik - Dõhniaushi k. (3872, 2B) - Bezengi liustik - Sella tipp (4370, 2B mööda lõunaribi) - Bezengi liustik - Puhkepäev (2800) - A. Tsanneri k. (3900, 2A) - traavers Ljalveri tipp(4350, 2A) - 4310 m - Gestola tipp(4865, kokku traavers ca 3A) - 4310 m - Ljalveri t. - Tsanneri k. - Bezengi liustik - Bezengi a/l (2200). Enamuste lõikude kirjeldusi leidsime Internetist.

Tuli muretseda ka toidud, varustus, sõidupiletid, viisad, kindlustused, piiriload, looduskaitseala load. Piletid, viisad, kindlustused tellisin Cassandra reisibüroo Tartu kontori kaudu (viisad on neil tunduvalt odavamad kui teistel), kohapealt palusin abi aga otse Bezengi alpilaagri direktorilt Ali Anajevilt. Viimane lubas kindlustada kohaliku transpordi ja piiriload.Vahetasime mõned e-kirjad ja korra või kaks ka helistasin sinna. Meie matkamarsruut jäi suures osas 1976. aastal asutatud Kabardiini-Balkaari kõrgmäestiku looduskaitseala piiridesse ja tuli hankida vastav luba. Kuna me ikka päris laagri kliendid ei olnud, siis selles osas pidime ise hakkama saama - eks ma siis saatsin kirjaga sealsesse kontorisse Kashkatau külla meie nimekirja ja marsruudi, samuti helistasin otse. Lubati lahkelt ära teha, saame möödasõites maksta ja loa kätte. Mirja võttis enda peale toiduainete hankimise, Triin – apteegi, Jaan – remonditarbed, Mart – priimused ja bensiini. Enamus grupi liikmeid võttis osa ka Firni kevadisest üritusest 31.mai -1.juunil Karulas. Grupi suurus tuli lõpuks 9 inimest: Kalle, Mart, Jaan, Mirja, Triin, Priit, Raido, Eve, Aigi. Seega 3 telki ja 3 köit. Varustuse hulka kuulus seekord ka Triinu töökohast laenatud digikaamera ja filmioperaatori vastutusrikka ülesande võttis enda peale Mart.

Piletid nii Tartu-Peterburg bussile kui ka Peterburg-Min.Vodõ rongile (30.juuni) tellisin Cassandrast aegsasti (45 päeva enne väljasõitu), hiljem samamoodi ka tagasisõidu piletid. Olgu öeldud et Cassandra on Evrekspressi. piletite kohalik edasimüüja. Oleks saanud muidugi ka otse Evrekspressist, kuid siis oleks pidanud ise Tallinnasse sõitma. Helistasin sinna korra (e-kirjale nad ei vastanud). Kuid kui palusin Cassandrast umbes 2 nädalat enne planeeritud väljasõitu pileteid kätte, teatati et Evrekspress on meie piletid "ära kaotanud"! Mingit selgitust või vabandust sealt ei tulnud. Olime juba rahad maksnud, viisad-kindlustused olid ka juba käes. Cassandra lubas siis meile mingid piletid ikka muretseda, kusjuures võimalikud ülekulud on firma poolt. Selle lubaduse nad ka täitsid, kuid sinnasõidu saime paraku ikka läbi Moskva. Kõik see lükkas meie saabumise Min.Vodõsse hilisemaks, 3.juuli südaööseks. Alpilaagris suhtuti sellesse muudatusse rahulikult, oldi valmis igal kellaajal vastu tulema. Aga nii või teisiti, lõpuks saime ikka kõik korda. Ja kui meenutada kunagisi piletimangumisi idapoolsete riikide raudtee- ja lennujaamades, täiesti lootusetuid olukordi, millest ikka välja tuldi, siis... Paar päeva enne väljasõitu saime veel kõik kokku Mirja pool, kus jaotasime laiali toiduained ja varustuse. Suhkru toppisime seekord plastpudelitesse.

E, 30.juuni

Koguneme Tartu bussijaama kella 10.30-ks. Meil on võetud bussipiletid kl. 11.15 väljuvale Tartu-Tallinn Taisto bussile. Väikesed ajalehemüüjad piiravad meid ja pakuvad lehti. Ilm läheb pilve ja kui Tallinnasse jõuame, sajab korralikku seenevihma. Võtame taksod ja sõidame Balti jaama. Aega meil veel on, istume kohalikus kohvikus. Tallinn-Moskva rong väljub kell 16.52, meie vagun on rongi eesotsas, nr.1. Selgub et see on istevagun; tõesti, kui piletit uurida, on seal vaguni tüüp C. Olen natuke nördinud ka Cassandra peale, kes ilmselt raha kokku hoides muretses meile odavamad piletid. Meil on saatjaid ka – Valdek (Udris) ja Taavi (Kainel). Vaguni taustal teeme veel grupipildi ja ongi aeg peale minna. Vagun on pooltühi ja saame laiutada, ei ole umbne. Magada veidi halb on, proovime seda teha nii kõveras pingi peal kui lausa põrandal lebades. Õhtul muidugi veel Narva ja Ivangorodi piiripunktid ja rutiinne passikontroll.Ahsoo, kellad keerame ka 1 tund ette.

T, 01.juuli

Hommikul, kusagil 10 paiku (nüüd juba M. aeg) oleme Moskvas, Leningradi vaksalis. Ka siin on vihmane. Anname oma seljakotid teisel pool teed asuva Kaasani vaksali maa-alustesse lõpututesse hoiukambritesse (ikka vanad vaidlused hoitavate ühikute arvu pärast!) ja läheme linna peale. Kuigi juba n korda kogetud, koperdame esialgu ikka koos. See on lootusetu, lõpuks toimub ikka jagunemine. Osa lähevad Punasele Väljakule, osa – endisele Rahvamajandussaavutuste näituseplatsile, kus praegu on lõputu hulk müügiputkasid. Ostame mõned CD-d jms. Meie kamp (Mart, Kalle, Triin, Mirja) sööb lõunat ühes Vana Arbati kohvikus. Koguneme jälle Kaasani vaksalisse kella 20 ajal, Moskva-Vladikavkaz rong nr.34C väljub kell 21.12. Meie piletid on 4 vagunis laiali, 4 piletit on kupees, ülejäänud 5 - kolmes platskaartvagunis. Kuna piletid on nimelised, ronime esialgu peale nii nagu kellelgi pilet on juhtunud. Aigi on ühes vagunis päris üksi, teen temaga vahetust, ta läheb peaaegu vastu punnimata kupeesse, kus on ka Mart, Priit ja Jaan. Õhtul koguneme kõik sinna, et tähistada Aigi sünnipäeva. Seal vagunis kuhu ma nüüd sattusin, on ka tore seltskond, kutsuvad lausa külla. Aga ega ma seal palju viibi, vagunisaatjad ei saanud vist lõpuni aru, kus vagunis ma üldse olema pean.

K, 02.juuli

See päev möödub rongis. Lõuna poole sõites läheb ka ilm ilusamaks. Pikemates peatustes käime maas ja loomulikult on kohe platsis ka äritsejad. Pakutakse kõikvõimalikku söödavat ja joodavat kraami. Lausa pähe kulub nende sõjahüüd “rõba-rõba-rõba!” (tervise huvides ei proovinud) või “raki-raki-raki!” (olid jah punased vähid), “holodnoe pivo!”. Ostame õlut, jäätist, pirukaid jms. Üks päev rongis õhtusse lasta pole probleem.

N, 03.juuli

Püüan magada, kuid kohalejõudmise ärevus ei lase uinuda. Peame ju öösel kell 3.25 Min.Vodõs maha saama. Käin vagunid läbi, et ikka kõik oleksid stardivalmis. Osa vagunisaatjaid on purupurjus, osa võtavad oma tööülesandeid tõsiselt. Rong saabub päris õigel ajal. Soe lõunamaa öö võtab meid vastu. Ka lubatud mikrobuss on vastas, autojuht ootab meid juba perroonil. Mahume kõik mõnusasti istuma, seljakotid on tagapool kuhjas. Min.Vodõst Naltshikusse on ca 140 km, sealt edasi Bezengi alpilaagrisse veel 104 km. Tegelikult, Naltshikust sõidame seekord mööda. Tee peal on mitmeid miilitsaposte, kus kontrollitakse sõidukeid. Läheneme ikkagi kriisiohtlikule piirkonnale. Meid eriti kinni ei peeta. Juba koidab, kaugemal paistavad juba tõelised mäed. Siis avaneb ühe mäekünka pealt vaade, mis paneb ahhetama isegi korduvalt Kaukasuses käinud inimesed – näha on hommikupäikesest roosa Peaahelik oma lumiste tippudega. Ja seda pikalt-pikalt – väga uhke panoraam! Kahju et fotokas kusagil taga seljakotis. Kuid imesid ei tohigi pildile võtta, siis pole nad enam imed. Kusagil poole tee peal teeme peatuse proosalisematel põhjustel – bensiin. Piiriload meil on, nüüd peaksime kusagil Kashkataus käima ära ka looduskaitseloa järel. Kuid kellaaeg on veel varane ja inimesed tulevad alles 3 tunni pärast tööpostile. Autojuht veenab et “Ali on kõik ära teinud”. No usume. Ja sõidame edasi. Järgmine peatus on juba Bezengi oru kanjonis, kus ülevalt kaljudelt voolab alla puhta veega ojake, alla aga on ehitatud kiltkivist bassein. Aeg-ajalt takistavad sõitu mööda teed stoilise rahuga astuvad lehmad. Kuni Bezengi külani (1390 m) on tee enam-vähem, siia võib sõita suvalise autoga. Edasi läheb aga asi karmimaks, Bezengi külast samanimelisse alpilaagrisse on aga veel ca 20 km. Kuid meie bussil on head vedrud ja kõrge põhi. Looduskaitseala tõkkepuu – bussijuht vahetab seal paar sõna ja sõidame edasi. Siis piirivalvepost. Kontrollitakse meie passe ja uuritakse luba. Mul on kaasas mitu paberit meie grupi nimekirja ja passiandmetega, pole ajaviitmist. Üks selline jääbki siia, sõidame edasi. Istun juhi kõrval ja viimane näitab üles mäeküljele, kus on varemed. Siit olevat 1948.a. märtsis küüditatud kõik inimesed, nii nagu teistestki mägiküladest. Tee peal võetakse peale ka üks kohalik vanamees – siin kedagi (vähemalt omi) teele ei jäeta. Oru lõpus on juba näha Bezengi seina ja Gestola tippu. Lõpuks ongi viimane sild üle Tsherek-Bezengi jõe, kerge tõus ja olemegi Bezengi alpilaagri väravas. Laager asub vana moreenvalli taga Mizirgi oru suudmes, korralikud hooned, kuid võrreldes ntx Baksani oru alpilaagritega veidi lagedavõitu. Kasevõsa kasvab vaid tagapool mäeküljel. Kohtume kohe laagriülema Ali Anajeviga. Lühemat kasvu keskealine mees. Telgid võime panna laagri värava kõrval olevale aasale, kus juba teisigi ees. Veidi vaidlusi tekitab summa, mille eest me laagri kliendid oleme – siin annab kaubelda. Looduskaitseloaga asi lahtine, kuid Ali rahustab meid, lubab anda kaasa oma ‘bumaaga’. Ka passid anname ära, lubati OVIRis registreerida (need saame kätte alles pärast matka). Jõuame käia ka jalutamas Mizirgi orus, kuni moreenvalli lõpuni. Seda paika kutsutavat veel Tjoplõi ugoliks (soe nurgake). Igatahes ilus vaade avaneb nii alla laagrile kui ka ülalpool olevale Mizirgi liustikule. Ajan juttu ka samas asuva päästeteenistuse meestega, panen isegi meie graafiku seal kirja. Lootuses et me nende teeneid ikka ei vaja.

R, 04.juuli

Äratus on kell 5.00 , kokanaadis on Mirja, Kalle, Eve. Päike siia veel ei paista, seda varjutab massiivne kaljusein laagrist ida pool.Ülaltpoolt puhub jahe tuul – hommikune briis nagu ikka suurematel liustikel. Taevas on selge, Bezengi seinast on laagrisse näha lõik Katõnist Gestolani. Hommikusöögiks tuleb kaerahelbepuder, kohv ja tee. Teed joob hommikul põhiliselt Mart. Täna on plaanis viia osa toitu ja bensiini kuhugi Bezengi liustiku keskossa, et ringile minnes seljakotid kergemad oleksid. Ühesõnaga – tuleb teha pandam (vene keeles - “zabroska”). Tulevad kõik ja igaüks saab ca 5 kg. Jätame oma telgid maha kell 7.00. Laager on ümbritsetud võrkaiaga (ilmselt kariloomade vastu) ja teatud kohtades on tehtud inimeste jaoks trepid. Ületame ühe sellise ja tõuseme Bezengi paremkalda (orogr.) vana moreenvalli pidi ülespoole. Laager all ärkab, mõned võimlevad, üksikud teevad sörkjooksu. Umbes 500 m pärast on looduskaitseala silt. Seda kanti iseloomustavad võimsad konglomeraatnõlvad ja uhtorud e. ovraagid. Moreenvallide ja kaldanõlvade liustikupoolsed küljed pidevalt varisevad ja taanduvad. Vanad rajad kaovad, uued kolivad ülespoole. Edasi on alpiaasad madala põõsastikuga ja kohati veel õitsevate rododendronitega, aga ka rusunõlvad. Õhk on värske, hea astuda. Üks ovraag on väga sügavaks uuristatud, rada tõuseb enne kõvasti ülespoole enne kui on esimene mõistlikum võimalus ovraagi läbida. Ovraagi põhjas oja ääres kohtame esimest kitsekarja. Need ovraagid ja konglomeraadid meenutavad vägisi Pamiiri – ega asjata seda piirkonda Väikeseks Pamiiriks kutsuta. Misses-koshi jõuame kella 9 ajal. See kujutab endast ilusat aasa, kus asub plekiga kaetud hütt ja on näha et ala on püütud piirata madala kiviaiaga. Liustikupoolsel rohunõlval on kümneid haudu ja mälestusplaate – alpinistide surnuaed. Siin olevat varem olnud alpilaager ja samasse maeti tollal hukkunud alpiniste. Vanemad on aastast 1936. Istume natuke seal. Kohe samast laskub rada järsult alla liustikule. Rusud, liusikumoreenid, jõuame jää peale. Kõige parem ongi astuda kusagil liustiku keskosas, ääremoreenid on liiga värsked. Liigume ülespoole, siis aga suundume vasakmoreenidele. Kohas, kus kõrgemal järsul kaldal on kaks silekaljut (orientiir!), leiame all liustikul sobiva kivi, mille serva alla õõnsusesse peidame kilekoti oma varandusega. Osa konservikarpe jms. topime alla veel lahtiselt. Katame pandami kividega, lootuses et ta selle ajaga välja ei sula (eksisime rängalt!). Jaan fikseerib GPSiga ka kivi koordinaadid. Kellelgi oli küll hea mõte jätta see mobla-suurune seade ise siia kivile - et nii leiamegi pandami GPSi järgi üles. Üks 7-ne grupp liigub liustiku keskel ülespoole. Kella 11 paiku hakkame tagasi laagrisse liikuma. Eve ja Raido jäävad väga maha. Evel olevat kõht valutanud? Ootan neid järgi – saan teada et kõik on OK. Teised 6 eesotsas Mardiga liiguvad selle ajaga ära, nii et enam pole näha. Liustik on nii kühmuline, et kerge on seal kaduda. Ei taha ka enam aeglaselt tuiata ja tõmban mootori käima, lisaks tuleb meelde et oleme ju kokanaadis. Liigun algul mööda stabiilsemaid keskmoreene kuni peaaegu lõpuni, siis suundun paremmoreenidele. Tuleb ronida läbi sügava sängi, mille põhjas on tormakas liustikuoja. Liivased platsid moreenide vahel, mõni lausa sambana püsti. Liustiku otsas paremal on jäme moreen, kivide otsas kõõludes saab otse alla. Siin on liiva peal märgata juba saapajälgi. NB! Liustiku vasakus servas (orogr.) ja ka keskel on v. järsud jäänõlvad, sinna ei maksa minna. Pealegi, sealt alt väljub juba tormiline ja veerikas jõgi. Teisi pole näha, tagapool nägin korraks 2 inimest ka paremmoreenidel liikumas. All on aga ilusad liivikud, suurte kivirahnude varjus peesitavad lehmad. See rada, mida mööda hommikul tulime, on kõrgel paremkaldal, siinpool on sellel v. järsk konglomeraatnõlv. Edasi läheb kindel rada, mis teatud kohas muutub lausa traktoriteeks. Teisel pool jõge on mingi hütt. Alpilaagrit pole näha, see jääb moreenvalli varju. Kuigi üks jalgsirada hargneb sinnapoole ja kuigi Mizirgi külgorg ilusasti näha, põrutan aga hooga mööda ja ei märka enne peatuda kui näen silda all jõel. Siit on mõttekas juba tõmmata otse üle rohunõlvade laagrivärava poole. Jõuan sama tee peale, mida mööda bussiga saabusime. Telkide juurde jõuan kell 12.55, teisi veel pole. Ilmselt liikusin märkamatult mööda. Toon pottidega vee, kuid ei leia priimuseid. Umbes 10 minuti pärast saabuvad ka teised, va. Raido&Eve. On veidi üllatunud – kuidas ma enne neid sain!? Räägin midagi määramatuse relatsioonist, kuid see ilmselt kedagi ei veena. Lõunaks teeme piimasuppi nuudlitega, lisaks kalakonservid, kuivikud ja tee. Ostame laagri laost kena näitsiku käest ka õlut – hind on 15 rbl pooleliitrine pudel. Kui on möödunud juba 1 tund, hakkan närveerima Raido ja Eve pärast, käin binokliga valli peal piilumas. Saan ka Aliga kokku – nad ei olevat saanud looduskaitseala luba, kuna saatsin sinna ju kirja et tule ise sellele järgi ja luba ootavat mind Kashkataus nende kontoris. Paistab et käib vägikaikavedu, kelle kliendid me oleme. Ometi saaks ju koostööd teha, et klient saaks kõik “bumaagad” ühest kohast kätte. Ali lubab kirjutada oma volikirja, et oleme tema kliendid. See maksab 3000 rubla. OK, kokku seega 8000 rubla, mis näo peale teeb ca 400 krooni. Lõpuks, kella 15.30 ajal saabuvad laagri peavärava kaudu ka Raido ja Eve. Noored olid peesitanud “ühes kohas natuke kauem”. Saavad nüüd süüa ja õlutki. Jagame jälle varustust, samuti jätame alpilaagrisse oma asjad, mida marsruudil vaja ei lähe. Suure kollase Tartu Maratoni kilekoti anname hoiule laagri lattu. On küllaltki ebakindel olukord looduskaitseala loa suhtes. Kuid selgus ka et päev inimese kohta ei maksa mitte 50 rbl. nagu Ali algul väitis, vaid 30 rubla (välismaalastele). Õhtul kella 18 paiku pistab aga Ali mulle pihku väikese pappkaardi, mis ongi “propusk”, ilmselt ikka seesama mis meid all ootas. Seal on kirjas et Kalle Kiiranen + veel 8 inimest võivad 2 – 20.juulini viibida Bezengi ja Tsherek-Balkarski orgudes ning luba tuleb 20.juuliks tagastada. Lisaks sain varem Ali enda kaaskirja. Maksan kokkulepitud 3000 rubla nende raamatupidamisse. Kõik summad käivad sealtkaudu, selles osas paistab kõva kord olevat. Räägin veel autosõidust alla Dumala oru suudmeni – Ali pakub et kokku see oleks 500 rubla. OK. Õhtul tulebki üles üks PAZ-buss matkajate-alpinistidega ja ollakse nõus meid veel täna õhtul alla viima. Meil aga parajasti õhtusöök (makaronid) tegemisel. Paneme kiiresti asjad kokku ja kiirustame bussi juurde. Kuid nagu ikka, ärasõit venib. Kella 19 paiku saame siiski liikuma. Sellel bussil on amortide asemel vist puupakud, raputab kõvasti. See-eest makk möirgab mängida vene shlaagreid. Kusagil poole maa peal on ees paar veoautot, kõrval võsas lõkke ääres peetakse väikest olengut. Meie juht kaob ka mõneks ajaks sinna. Väikesed manöövrid ja sõit läheb edasi. Ega muud kui juba hämaraks kisub. Piirivalvepunktis käin korraks väljas, neil on meie nimekiri olemas.Dumala org juba paistab, mäeküljel on näha heledat triipu, mis osutub tegelikult kiviohtlikuks kuluaariks. Hämardub. Looduskaitseala tõkkepuuni me ei sõidagi, buss pöörab enne alla jõe äärde. Juhi kõrval kaasasõitnud mees küsib veel kas meil see LK luba ikka on. Peatume Dumala jõe suudme juures asuva karjuste hüti juures, sinna läheb lausa elektriliin ja varjualuses põleb suur elektripirn. Lavats, tulekolle, laud toidunõudega. Peremees ise lüpsab lehmi, teeb juht kindlaks. Sõidavad minema, meie aga jääme ootama. Sööme oma mahajahtunud makarone. Tuleb üks noormees, küsib ka LK luba näha, siis kaob kuhugi. Peremees tuleb hiljem, küsib ka luba näha, paistab et võtavad oma seda lisaülesannet tõsiselt. Tutvustame ennast, küsin kuhu saame oma telgid panna. Näitab kätte koha aedikust väljapool tee ääres. Pimedas on küllalt tülikas telke püstitada, pealegi ei tea siin kunagi et ei püstita seda mõne lehmakoogi peale. Ajame natuke aega juttu peremehega, ta pakub meile ka värsket piima. Ta on seesama vanamees, kelle siiasõidul bussi peale võtsime. Imetleme enne magamaminekut ka selget tähistaevast.

L, 05.juuli

Äratuskell tiriseb kella 5 ajal, oli “ise” sisse lülitunud. Magame veel, 6.15-ni. Ilm tõotab jälle ilus päikesepaisteline tulla. Nüüd näeme kuhu me telkinud oleme. Polegi kõige hullem juhtunud. Hommikusöögiks neljaviljapuder ning kohv või tee, vastavalt soovile. Pakime asju, toimus ümberjaotamine ja minule sattus telk. Esialgu kinnitan ta seljakoti peale, kuid seal ta ei püsi – ikka alla tuleb panna. Liikuma saame kell 7.30, läbime karjuste hoovi, karjuseid aga enam ei kohta. Karjaaia taga tõuseb rada järsul rohunõlval paremale (k.s.). Dumala jõgi ise jääb (k.s.) vasakule sügavasse kanjonisse, selle teisel kaldal (orogr. paremal) ei saaks liikuda, seal on kaljuseinad ja pikad kiviohtlikud kuluaarid. Siinpool aga läheb tugev karjarada serpentiinina üles. Päike siia veel ei ulatu, hea jahe astuda. Astang lõpeb, selle taga saaks põhimõtteliselt laagerdada, kui vett oleks. Edasi lauged rohunõlvad, kus liigume tempoga 40-45 min. käiku, 10 min. puhkust. Mõnikord on seda teist poolt ka rohkem. Päike on juba kõrgemal ja paistab ka meie teele. Siis algab varjulisem kasevõserik, mille all on üllatavalt lai ilus tee, lausa allee! Kohati on ka siin ojakesi ja väiksemaid uhtorgusid. Rada laskub alla jõe äärde, kus on tugev sild. Paremkaldal saame jälle mõnda aega varjus liikuda. Kivid, võserik. Kella 9.30 paiku jõuame karjaväravani, kus kahel pool on teivaste otsas veise pealuud. Rantsho! Teeme pikema puhkuse, ikkagi esimene tõsisem päev seljakotiga. Edasi org laieneb, algavad karjamaad. Kaugel oru lõpus on näha ilusat kaljust püramiidi – Kajaskishubashi (3890) ? Paar kohalikku tulevad ülaltpoolt, selgub et paarsada meetrit eemal käib silla parandamine. Natuke aega vaidleme, kas ületada see ja liikuda edasi vasakkaldal (orogr.). Kohalikud soovitavad ka viimast varianti, kuigi kaugelt vaadates on ka teisel kaldal võimalik liikuda. Valime ikka orogr. vasakkalda, kus varsti jõuame koshini. Selle taga on näha lisajõekest ja juga. Edasi tuleb lage karjamaa, siis hakkab rada tõusma rohunõlvadele. Ühel ilusal jõeäärsel lilleaasal teeme pikema puhkepeatuse, leotame jalgu vees, päevitame ja pildistame naisi, lilli ja liblikaid. Lõunat siiski veel tegema ei hakka, kõht pole tühi ja päev alles noor. Kell 11.20 liigume edasi, jälle karjamaad, kus on hobuseid ja veiseid. Päike kõrvetab, varju pole kuhugi minna. Kella 12 ajal jääme puhta veega ojakeste juures lõunale. Käsivarred ja jalad on juba punased, määrime aga kaitsekreeme. Kell 14.30 edasi. Ojakesed, rohumaad on juba kivisemad. Ülalpool on juba näha moreenvalle ja tagapool lumiseid tippe, kus peaks olema ka Koshtani kuru. Enne moreenvalle suurte kivirahnude juures jääme kell 16.30 laagrisse. Kõrgus ca 2500 m. Samas leidub ka puhast vett – maa seest tuleb ojake. Samal kaldal on kaugemalasuvalt nõlvalt kunagi tulnud alla selivool. Otse ees, jõe teisel kaldal on vana rohtunud moreenvall, kus liiguvad mingid mustad olevused – jakid! Seepärast siis oligi kivide küljes tumedaid karvatuuste! Teeme kõigepealt janu kustutamiseks teed, siis jupp suitsuvorsti ja õhtusöögiks riisipuder + lisandid. Osadel on kerge palavik. Saime ilmselt päikest ülearu. Pikkade riietega oleks olnud jälle palav liikuda. Tõusu tuli täna päris korralikult (900 m), vaatamata ettevaatlikule tempole. Mõned pilved on taevasse tekkinud. Õhtuhämaruses tuleb mööda moreenvalli alla 4-5 karjust hobustega.

P, 6. juuli

Vaatamata et pühapäev, on äratus kell 5.15, kokkadel (Mart & Co) veel 15 min. varem. Taevas selge. Hommikusöögiks tatrapuder ja kohv-tee. Minema saame kell 6.30. Me viiekesi tõmbame hooga vasakmoreenvallile, kus tugev rada ees. Ainult Mart ja Jaan liiguvad allpool üle suurte kivide moreenijärve poole. Viimane valik oli õige. Siinkandis on külgmoreenid nii salakavalad, nende liustikupoolne külg muutub ülalpool v. järsuks konglomeraatnõlvaks, kust praktiliselt alla ei saa. Ainuke tore asi, et siit avaneb hea vaade Ullu-Auzi liustikule ja vastasnõlvale. Ka seal on võimas (orogr. parempoolne) moreenvall, mille liustikupoolne külg on ka enamuses läbimatu. Vaid ühes kohas liustikujärve (kõrgus 2660) taga on näha rohekat sälku, kust peaks saama üles. Vaade vaateks, kuid peame tagasi tulema ja esimeses kohas, kus võimalik, alla järve äärde laskuda. Kaotame ca pool tundi. Edasi üle suurte kivide, möödume moreenijärvest, liigume rohelise sälgu poole, kus paistab ka jakke olevat. Teine võimalus oleks ületada jõgi allpool järve ja tõusta kohe kõrgele paremmoreenvallile. Roheline sälk pole lähemale jõudes küll enam nii roheline, kuid üles ikka saab. Jakid põgenevad meie eest valli taha, vaid üks vasikas jääb meid imestunult vahtima. Nüüd oleme veidi kahevahel: moreenvalli taga asuval ahelikul on kaks vahet – kumb? Üks on otse rohelise sälgu taga, teine ülevalpool, peaaegu valli lõpus. (Veel edasi, järgmises sälgus peaks olema Ullu-Gertõ kuru , 2A*). Valime siiski viimase vahe (kuigi mingi lihtsam kuru peaks olema ka esimeses) ja liigume piki moreenvalli harja edasi. All moreenitaskus on suur liivane ala. Sinna me siiski ei lasku. Teisest vahest tuleb alla mitu ojakest ja enne seda satub meie seltskonda üksik jakilaps, keskmise koera suurune. Tuleb meiega vapralt kaasa, nii noor et ei oska kartagi. Pildistame teda, mõni võtab süllegi. Jakikari liigub ka siiapoole, loodame et meie väike sõber leiab oma emme ikka üles. Kella 10.30 paiku hakkame tõusma mööda järsku rohu-ja moreeninõlva pidi ülespoole. Ülalpool on aga näha vaid uusi moreenikuhilaid. Paremale (k.s.) jääb lumine (Kankashevi?) tipp, vasakule terav kaljune tipp. Kella 12 ajal jõuame lõpuks valli peale, kust avaneb täies hiilguses alumine tsirkus ja Koshtani kuru lumine nõlv paremal (k.s.). Jäist nõlva, nagu oli kasutatud kirjelduses, pole praegu küll näha. Küll aga on sealt alla veerenud mõned “kivikesed”. Vasakul on kaljusem hari, keskel terav kaljune tipp. Õige koht. Paneme oma laagri püsti tsirkuse orogr. vasakserva moreenidele suurte kivide lähedusse. Päris head telgiplatsid, vett saab ojakestest. Kõrgus on Jaani GPS-i järgi 3125 m. Kuru pool läheb taevas pilve, müristab, tuleb ka paar vihmapiiska. Lõunaks on tee, piimasupp, kalakonserv. Seega on kuruni veel 350 m tõusu. Täna on lumi juba pehme. Magame paar tundi telgis. Päikesepaiste vaheldub vihmahoogudega. Tumedad äikesepilved on ka allpool. Mööda orgu tõuseb ülespoole udu. Jälle tugevam vihmahoog. Kuidagi poolik päev tuli, kõrgust võtsime 600 m. Kaardi järgi peaks siin olema Lääne-Koshtani liustik, kuid jääd siin küll näha pole, vaid lumelaamad ja moreen. Skeemil pole ka päris võimsat jäämurdu, mis asub Ulluauzi liustiku ülaosas, Koshtantau (5150) ja Gertõ-bashi (4437) vahel. Õhtusöögiks on kartulipuder, juust, tee ja shokolaad.

E, 07.juuli

Äratus kell 5.30. Meie telkkond (Mirja, Kalle, Eve) on kokanaadis. Riisihelbepuder moosiga ja loomulikult kohv-tee. Ilm on kuidagi “kahtlane”. Pakime asjad, kuid kohe algab äge vihmasadu. Kiiresti püstitame telgid, kuid saame ikka märjaks, üks telk on otse porilombis. Ootame. Kella 9 paiku ilm paraneb, Päikegi tuleb välja. Kell 10 saame lõpuks liikuma. Tõuseme lumenõlva paremas servas (kuigi kirjeldus soovitab vasakut) suunaga kaljusaarest vasakule. Teeme vaheldumisi astmeid: Mart, Kalle, Raido, Priit, Jaan, siis jälle Kalle, Mart. Hea paraja sügavusega lumi, kirka jääni ei ulatu. Nõlva kalle ca 30 kraadi. Kaljusaare juurest läheb küll laugemaks, kuid ikka tõus (lootsin et tuleb kohe platoo). Vasakult (k.s.) tõustes algaks laugem osa varem, kuid seal on kaljutipust kive varisenud. Kurusadul teravate kaljusammaste vahel on ilusasti näha. Rühime sinnapoole, pragusid pole. Enne kuru on veel lühike (10-20 m) 35 kraadine lumenõlv ja süvend. Esimesed jõuavad Koshtani kurule (1B, 3450) kell 11.15. Tuurikiri on Rostovi kandi matkajatelt 12.08.2002! Tõsi, teisi matkagruppe me pole seni kohanudki (ja ei näinud edaspidigi enne kui uuesti Bezengi orus). Endast jätame siia Firni logoga tuurikirja. Sööme halvaad, teeme pilte. Kuruhari on kaljune ja teisel pool on järsk ja kiviohtlik kuluaar, kuhu nüüd peamegi laskuma. Paneme kiivrid pähe ja kell 12 alustame laskumist. Küllalt vastik ronimine, kive pääseb liikuma, kuid suurt hoogu nad sisse ei saa. Allpool lauge lumenõlv, edasi vahelduvad lumeväljad rususaarekestega. Hoidume vasakule, kuigi võibolla saaks ka paremalt, Shesti kurule viivast visangust möödudes. Kaugemal all on näha meie järgmist kuru, mis kannab tagasihoidlikku nime Dopolnitelnõi. See pidavat olema selleks et mööduda põhiorus ootavast järsust kanjonist. Äsjaläbitud kuru on siitpoolt küll raske üles leida. Laskume mööda rohunõlva alla järvekese äärde (kell 13). Ilm on ilus, Päike paistab. Edasi on alternatiiv: kas ojasängi pidi allapoole (et siis hiljem tõusta D. kurule) või traverseerida teisel kaldal asuvaid silekaljusid ja lumenõlvu, et kõrgust mitte kaotada. Valime viimase tee. Pole vigagi. Kuigi ka seal tuleb ikka laskuda ja siis jälle ronida mööda kaljusid üles. Nii või teisiti, kell 14.20 oleme kõik Dopolnitelnõi kurul (1B, 3050). Kujutab see endast rohust harja kaljude vahel, teisel pool on aga jälle pikk kanjon ja kusagil kaugel all on näha Tsherek-Balkarski orgu. Tuurikiri on Astrahani matkajatelt 15.08.2002. Hakkame laskuma, kiivrid ikka peas. Jään lõppu, Mart on ees. Siin kuluaaris on murendmaterjali vähem, kuid kivid saavad see-eest suurema hoo sisse. Kahel pool on kanjoni kaljused seinad. Paarisaja meetri järel algab lumine ala, ca 25 kraadi. Esialgu on päris hea astuda, kannaga lööme astmeid sisse. Kuid teatud käänukohas läheb nõlv järsemaks, pehme lumekiht õhemaks ja astumine on ebakindlam. Näeme, kui eesotsas liikunud Triin korraga libiseb, pidurdab end kirkaga, korraks nagu saabki pidama, kuid seljakott kallutab ta küljeli, Triin kaotab kontrolli ning libiseb juba pea ees allapoole ja kaob vasakule kaljunuki taha. Jaan oli sel hetkel Triinust natuke allpool, kuid kaljudele lähemal, Mart - veel allpool. (Jaani hilisemad kommentaarid: "Kui Triin libisema hakkas, olin temast ca 8-10 m allpool ja suundusin just lumiku servale, et seal kasse alla panna. Nägin teda libisemas ja ka seda, et ta ei suuda end pidama saada. Kui ta minust mööda libises, kahmasin teda kraest kinni. Püüdsin teda kuidagi sujuvalt pidurdada. Triinu hoog oli aga liiga suur ja kuna mul polnud endal lumel paremat pidamist, tõmbas ta minu kah kaasa. Mina sain suht kiiresti pidama aga selle ajaga oli tema juba ca 20 m allpool lumiku taskusse kukkunud. Väike shokk, paanika..."). Kassid alla! Seda on küllalt tülikas teha, kuid igaüks leiab mõne õnaruse või lausa süvendi kaljude läheduses, kus seda teha. Mart on jõudnud Triinu juurde ja abistab teda. Kõige hullemat siiski õnneks pole juhtunud, kuid…Libises ta umbes 20 meetrit. Lähen kiiresti ca 100 m allpoololeva rusuni, panen oma koti ära ja ruttan tagasi üles Triinu kotti tooma. Triin juba liigub Mardi abiga allapoole. Ka teised on väga ettevaatlikuks muutunud, osad laskuvad isegi nägu nõlva poole. No nii hull siin ka pole! Triin oli lõpus põrganud peaga vastu kaljut ja jäänud sinna pea alaspidi pidama. Allpool oli päris sügav kaldalõhe olnud. Hea et ikka kiiver peas oli! Hiljem leiame sealt päris korralikke kriime. Kurdab et kael valus ja pea käib ringi. Viin ta seljakoti alla ja ootame ka teisi. Rohkem lund ei tule, vaid rusu, kaljud ja rohunõlvad. Teeme Triinule tema enda matist kaelatoe, jagame tema asjad grupiliikmete vahel, nii et talle jääb praktiliselt tühi seljakott. Panen lühikese, ca 5 m köiega ennast Triinuga seongusse ja liigume allapoole. Vaja leida laagrikoht! Allpool peibutavad küll ilusad rohelised nõlvad, kuid kohale jõudes osutuvad nad telkimise jaoks siiski järskudeks. Jalad on väsinud, õnneks ei saja. Ilm on pilves, kanjoni ülaosas on udu. Niiviisi lühikeses seongus liikudes peab olema väga tähelepanelik, et teist pikali ei tõmba või vastupidi, teda mõne väikese hüppe pealt köiega tagasi ei rapsa. Kella 18 paiku jõuame piki ojasängi laskudes ühe väikese koseni, millest allpool on mingi laugem kivine ala. Paraku leidub seal kohta vaid kahele telgile, needki tuleb korralikult ette valmistada. Kõrgus ca 2021 m. On ka teatud kivioht (vihm, loomad) ülevalt kaljudelt. Erilisi varingujälgi siiski pole. Leian natuke kõrgemal, teisel pool oja mõnusa ja kuiva kaljukoopa, kuhu teen oma pesa. Õhtusöök on ikka ka. Edasine sõltub nüüd kuidas Triinu ennast homme tunneb. Öösel müristab ja sajabki, kuid kaljualuses on hea magada, vaid vastu hommikut hakkab vesi ka sinna piki kaljut nõrguma ja tilkuma. Õnneks oli kile peal. Muide, terav kaljunukk kõrgel pea kohal meenutab väga nuusutavat karu.

T, 08.juuli

Raido tuleb kusagil 9 paiku minu kaljukoopa juurde asja uurima, ka teised kobivad üles. Oli väga mõnus magada seal omaette koopas.Neljakesi telgis olevat ikka kitsas olnud. Triinul on parem, igatahes saab liikuda. Eks see eilne peapööritus tuli ka shokist. Hommkusöögiks on mannapuder moosiga + kohv-tee. Taevas on poolpilves, ei saja. Udu tõuseb alt orust piki kanjonit üles. Allpool on peibutavalt näha Tsherek-Balkarski oru metsaseid nõlvu, paremal isegi üht juga. Kotkad tiirutavad oma valduste kohal. Iseenesest põnev koht, kui vaid seda eilset apsu poleks juhtunud! Selle iseenesest lihtsa kuru kohta ei õnnestunud kirjeldust leida, kuigi oli ette teada et nõlv laskub siin igal pool väga järsult. Käin paarsada meetrit allpool luurel, kuni esimeste mändideni kanjoni vasakkaldal (paremkaldal algab mets kõrgemal). Siit, võsast allpool on juba rusunõlv. Tulen tagasi, paneme laagri kokku ja kell 12 hakkame laskuma. Enamuses laskume otse alla, kus tuli ühest kitsast, umbes 2-meetrisest märjast kaljulõhest alla laskuda, kus tuli kotid alt vastu võtta, edasi OK. Vaid Mart läks teist teed – ülevalt vasakult rohunõlvalt, kuid jõuab sada meetrit allpool samasse kohta. Edasi juba luuratud tee, juba nähtud nõlval on keskmine ja peenike rusu. Jõuame ojasängi, ületame oja ja liigume edasi selle kivisel ja võsasel paremkaldal allapoole. Päris alla jõe äärde ei laskugi, enne jõuame ristuva teerajani (kell 13) ja nüüd liigume piki Tsherek-Balkarski jõe vasakkallast ülespoole. Ilus kase-, sarapuu- ja männimets. Umbes 10 min. pärast sild üle tormaka harujõe, ilmselt Gertõ-suu. Sillata oleks siin probleeme. Jälle mets. Kella 14 paiku jääme otse Tserek-Balkarski jõe äärde laagrisse (ca 1660 m), kuna eile oli raske ja pingeline päev. Ilus mets ümberringi, kõrge rohi, jõgi kohiseb ca 5 m allpool. On niiske, riided kuivavad vaevaliselt. Lõunasöögiks on borshisupp, kuivikud, halvaa, tee. Uurime kaarti, käime jalutamas, puhkame. Otsustame minna Dõhni-aushi kurule otse Dõhh-suu oru kaudu, jättes ära Gruusia Turistide ja Ashinovi kurud. (Tagantjärele – ehk oleks tasunud siiski liikuda ülespoole Dõhhsuu oru algusesse?).

K, 09.juuli

Äratus kell 5.30. Õhk on niiske, taevas poolpilves. Käin piki jõekallast hommikusörki tegemas ja hiljem lammi peal pesemas. Ilus maastik, inimesi pole näha. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder, kohv-tee. Minema saame kell 7. Rada kulgeb algul ilusas metsas, hiljem aasadel, tõustes kõrgemale nõlvale. Eespool on näha oru hargnemist: vasakule (k.s.) läheb roheliste küngastega ilus Karasuu org, paremale – kaljusem ja kitsam Dõhhsuu. Jõuame koshini (kell 11), kus mäeküljel määgivad tuhanded lambad. Kõik kohad on nende sõnnikut täis, pole kohta seljakottigi maha panna. Karjus küsib kohe näha LK luba. Räägib ka ühest võimalusest jõuda Dõhhsuu liustikule ilma võsast kanjonit läbimata – otse siit koshi juurest üle aheliku ja hiljem siis laskuda alla jõe äärde. Räägib et Dõhhsuu paremkaldal, kus varem rada läks, on mingi suur kalju ära kukkunud ja raske läbida. Liigume siiski edasi. Enne silda ootab meid 5-line grupp piirivalvureid, mingeid relvi neil ei paista kaasas olevat. Ju siis piilusid meid kaugelt ja said aru, kellega tegu. Küsivad vaid piiriluba näha, kirjutavad käsitsi meie andmed üles. Samas vooab puhta veega oja, kus ilmselt ka karjused vett käivad võtmas. Dõhhsuu ise on siin ca 10-20-meetri sügavuses kanjonis. Piirivalvurid soovitavad meil minna Dõhhsuu vasakkallast pidi, sealt olevat eile ka üks grupp läinud. Oleme kahevahel, ise sai kunagi liigutud just paremkallast pidi, kuigi üks võsas roomamine see tookord oli. Vanas usus otsustame paremkalda kasuks. Saame aga minna üle silla, kui hakkab sadama. Ootame saju kilede all kükitades ära, kuid nüüd on rohi ja põõsad märjad ning võsas saame kindlasti läbimärjaks ka meie. Jääme siiasamasse aasale (1690 m) lõunale. Vett tuleb küll tuua teiselt poolt jõge. Käin uurimas, mis on saanud matkajate “prijutist”, kus 15 aastat tagasi (1988) ka meiesugused näljased süüa said. Ainult varemed on püsti. Piirivalvuritest ja üldse teistest inimestest pole enam kippu ega kõppu. Ometi väga ilus koht. Aasal kasvavad kollased rododendronid, mis väga hästi lõhnavad. Kuna vihmahood kimbutavad, tuleb telgid jälle püsti panna. Kella 16 ajal läheb ilm nagu ilusamaks, paneme asjad kokku ja liigume võsas piki Dõhhsuu paremkalast edasi. Algul pole vigagi, vettekukkunud kaljust saame ülaltpoolt mööda. Mingit rada siin küll pole. Siis hakkab jälle sadama, lisaks jõuame jõe poole kaldus kaljuni, mida märjal ajal väga kahtlane ületada. Otsin ülaltpoolt ümberminekuvõimalusi, ronides v. järsul mäeküljel suurte sõnajalgade vahel. Kohati tuleb ahvi kombel puujuurtest kinni hoida. Üleval tulevad ette püstloodis kaljud – no ei saa edasi, nuta või naera! Tuleme tagasi natuke lagedama kohani, kus kuidagiviisi saame oma telgid püstitada ja õhtusööki teha. On ka aeg, sest kell on 18.

N, 10.juuli

Äratus kell 6.30. Taevas õnneks selge, seekord tõotab tulla ilus ilm. Vesi jões on ca 20 cm madalam kui õhtul, mis on ka loomulik. Hommikusöögiks on riisihelbepuder, juust, kohv-tee. Minema saame suhteliselt hilja (8.15), kuid pole lugu, peaasi et vihma ei tuleks. Jälle võsas ronimine. Nüüd pole probleemi selle poolviltuse kalju ületamisel, vibramsaapad peavad kaljukonarustel hästi. Aga selliseid “meelikosutavaid” kohti on ka edaspidi, ntx kitsas kuid lühike kaljuastang ca 5 m allpool vahutava “katla” kohal. Aitame mõnel daamil seljakotid siit üle, Mart filmib muiates meie asjalikku tegevust. Leiame toreda vaatega kaljunuki, millepeal on ilmselt ööbitud – koht ühele telgile. Vahelduseks turnime rusunõlvadel, siis aga mööda vee poolt siledakslihvitud heledaid kivisid otse jõe ääres vee piiril. Jälle võsa, kus aeg-ajalt ootame mahajääjaid ja loeme “tibud üle”. Siiski, kasevõsa läheb juba madalamaks. Ühes kohas leiame Siberi võhumõõga puhma. Eespool on juba näha lumiseid tippe – ilmselt Shara. Siis aga jõuame kohani, kus jõgi on kaetud ca 300 meetri ulatuses paksu, ca 3-4 meetrise lumesillaga. Ilmselt on see lumi pärit orogr. paremast külgorust. Lumesilda pidi on hea astuda, vesi kohiseb “kusagil all”. Kella 11-12 vahel jõuame ilusate puhta veega ojakesteni võsa vahel. Liigume siiski edasi. Kohas, kust juba paistavad liustikumoreenid ja kasvavad vaid pujud ja madalad kased, jääme kella 13.30 ajal lõunale. Päike paistab, riided kuivavad hästi. Seekord teeme sööki lõkkel, hästi valusa leegiga põlevad kuivanud pujud. Supp kohaliku karulauguga, kuivikud, pasteet, halvaa, tee. Kõrgus on siin ca 2050 m. Kuna ülalpool liustikul polevat Mardi sõnul sobivaid telgikohti (tegelikult oli küll!), otsustame (kell 16) liikuda vaid veidi edasi, niikaugele, kus veel on head laagrikohad. Ega palju liikuda me ei saagi, ca 1 km, siis algavad tõesti värsked otsamoreenid ja moreenijärved. Käin luurel, kuid midagi ilusat ei leia. Peaaheliku poolt (orogr. paremalt) tuleb sisse külgliustik. Jääme laagrisse. Õhtusöögi (makaronid, konserv, halvaa, tee) teeme ka kivide vahel asuval lõkkel. Siin on juba küllalt tuuline ja kõle.

R, 11.juuli

Äratus kell 5.00 (kokkadel 4.45). Taevas on selge. Hommikusöögiks kaerahelbepuder rosinatega, kohv-tee. Liikuma saame kell 6.40. Tõuseme k.s. vasakule värsketele moreenvallidele (liustiku otsas on suur järv ees), ületame k.s. vasakult tuleva liustikukeele (jää on siin libe) ja tõuseme uuesti moreenidele, hoidudes juba rohkem keskele. Siin oleks saanud küll laagerdada, on piisavalt liivaseid platsikesi kivide vahel. Vahepeal on rohused alad, kus isegi lilli kasvab. Siis jälle moreeniga kaetud jää. Kohas, kus tuleb sisse Krumkoli liustiku org, tõmbame üle Dõhhsuu liustiku jää (jälle libedam, moreenivaba ala) orogr. vasakserva suunaga teravale moreenvallile, kus peab mäletamist järgi olema rada Dõhni-aushi kurule. Kõrgus on 2600 m. Jõuame moreenvalli alla, sellest orogr. vasakult (nõlva poolt) tuleb alla oja, mis kohati on lumesildadega kaetud. Meie hakkame turnima v. järsul moreeninõlval, kuigi tagantjärele, oleks pidanud minema vist piki ojasängi. Priit ja mina jõuamegi suure vaevaga üles, teised tulevad ka, kuid traverseerivad lõpus ikka ojasängi. Edasi on terav ja kõrge moreenvall (Jaani tabav nimetus - taevatrepp), mille liustikupoolne külg muutub järsuks ja läbimatuks konglomeraatnõlvaks, teisel pool on aga lauge ja ilus rohunõlv. Teatud kohast hakkame nägema juba oma eesmärki – Dõhni-aushi kuru sadulat, millest vasakul kõrguvad uhkelt Shara lumised tipud. On näha ilusat rohelist küngast moreenvalli ja oja vahel. Sinna, kõrgusel ca 2830 m, jäämegi kl. 11.30 ajal lõunale. Väga ilus lilleline aas, lõunas kõrguvad Ailama ja Nuam-Kuami tipud. See on juba Peaahelik, mille taga Gruusia. Ilus ilm, teeme ilupilte. Lõunasöögiks on supp ja tee. Allpool moreenvallil, sealt kus äsja tulime, näeme liikumas kahte meest, käes Kalashnikovi automaadid. Jahimehed ilmselt. Loodame et meid ei jahi J . Vaatame vastastikku binoklitega teineteist. Edasi nad ei tule, liiguvad hoopis piki allpoololevat ojasängi ülespoole. Kella 14.30 paiku liigume ka meie edasi, tõuseme moreenvalli lõpus olevale rohelisele künkale, selle taga väikeste järvekeste ääres on ka head laagrikohad. Edasi liigume mööda (orogr.) vasakkalda moreenitaskut, kus kohati on lumelaigud ja järvekesed. Mart turnib järjekindlalt mööda moreenvalli. Lõpus tõuseme juba kõik piki moreenvalli teravat ja järsku harja pidi ülespoole ja kell 16.30 jõuame selle lõpus oleva laiema kivise alani, kus on laagriplatsid. Kõrgus ca 3300 m. Tore koht, ainult vett pole; seda tuleb tuua ca 100 m altpoolt liustikult. Uurime binokliga tõusuvariante Dõhni-aushi kurule. On küll täpne kirjeldus keskelt suunaga paremale, kuid väga ahvatlev on ka paremalt nõlvalt, kus kive alla rabisenud, üle kaljude ja edasi vasakule mööda pealtnäha mitte järsku lumenõlva. Selgub et kahel mehel puuduvad sobivad köiejupid haarava sõlme jaoks!? Leiame midagi. Sealpoolt, kust tulime, kõlavad püssipaugud. Ilmselt needsamad jahimehed, keda lõuna ajal nägime, said kitsed sihikule.

L, 12.juuli

Äratus kell 5.00 . Ilm tõotab ilus tulla. Hommikusöögiks on neljaviljahelbed rosinatega, kohv-tee. Minema saame kell 7.00. Laskume moreene pidi all liustikule, ületame ojakesed, mis öö jooksul kahanenud. Siis üle keskmise rusu lume peale. Algul üritame niisama minna, siis aga paneme esimeses sobivas kohas kassid alla. Mõningaid tuleb reguleerida. Ka vööd paneme peale ning võtame kolmelistesse seongutesse, sest mine tea…Tõuseme ülespoole ja piilume kurusadula poole, kus oleks parem tõusta. Shara nõlvadelt on mitmeid laviine alla tulnud, astume üle laviinikoonuste. Umbes kell 10 oleme kuruvisangu all. Ületame bergshrundi mööda laviinikoonust vasakul (k.s) ja tõuseme üles kaljude poole, suunaga paremale. Lähen ees, natuke ronimist, leian sisselöödud kaljunaela, mida ka kasutame. Jätan oma seljakoti siia, viin esimese köie üles, kinnitan lindiga madala kaljunuki taha. Kaljud on siin mustad, plaatjad ja teravaservalised – neid ei tohi koormata nõlvast eemale, vaid piki nõlva. Siis järgmine köis samamoodi. Tugiköie küljes ollakse "haaravaga". Väheke aega läks sellega et tuli oodata alt uut linti. Logistikaviga! Hea tegutseda, soojad kuivad kaljud, vahepeal on ka lumiseid lõike. Kui 3 köit on ära pandud, jõuame kohani, kus saab teha vahepeatuse ja kotid maha panna. Kui kõik on ära tulnud, toon enda kotigi üles ja tuleme Priiduga lõpus, julgestan teda ülevalt. Mõnda aega saab traverseerida nõlva ka köieta, siis tuleb jälle köisi panna. Ühe mina, teise Mart. Ikka aasadega ümber küllalt ebakindlate kaljunukkide. Seal peab üks inimene juures olema ja hoidma aasa nõlva ligi. Rusustes kuluaarides rabiseb eesminejate poolt lahtipäästetud kive allapoole. Aeglaselt läheb, taevas hakkab pilve tõmbuma. Tugiköite korral on enamustel pikad ootamised. On aega imetleda tuldud teed Dõhh-suu orus. Lõpus, enne lumekarniisi paneb Mart veel viimase pooliku (6.) köie ja raiub kirkaga karniisi augu. Nüüd on köis üle. Naljakas on alt vaadata kuidas läbi karniisi poetakse – mõned kipuvad vägisi kinni jääma. Igatahes kell 15.45 oleme kõik Dõhni-aushi kurul (2B, 3872). Kujutab see endast küllalt kitsast lumist harja karniisiga ida poole. Eriti palju ruumi siin pole. Tagasihoidliku tuuri leian kirdepooolsest otsast, kus konservikarbi sees on suhteliselt värske kiri leedukatelt, Vilniuse Ülikooli matkajatelt 9.juulist 2003, kes liikusid ka samas suunas. Sööme musti ploome ja aprikoose. Ilm on muutunud pilviseks ja halb on hinnata laskumisnõlva olukorda, eriti selle alumist osa. Kinnitame köie lummetorgatud kirka taha ja kell 16 läheb esimesena alla Mart, kaasas veel üks köis. Üldiselt on piisava sügavusega lumi, vaid esimese köie lõpus on jää lähedal. Teine köis kinnitataksegi jääpuuriga. All bergshrundi eel pannakse veel üks köis, kuigi eriti seda vaja pole. Tulen viimasena, kasutades jällegi vurritrikki, kuid köied lähevad lootusetult sassi ja laskun teisi köisi mööda alla, annan bergshrundi kohal ära oma seljakoti, ronin tagasi üles ja päästan kõik köied lahti. Alla tulen kolmes taktis, no problems. Üle bersaka saab ka hüpates. Oleme kõik all lumeplatool. Paneme uuesti seongutesse ja liigume platoo parema serva poole. Allpool on ka paremal mõned väikesed lõhed, mis liustiku keskel muutuvad päris laiadeks. Siis mööda lume- ja rusunõlvasid allapoole. Imetleme võimsat Bezengi seina, kusagil kaugel pilvede vahel on näha ka meie järgmine eesmärk – Tsanneri kuru, Ljalver ja Gestola. Kella 19 paiku jõuame Dzhangi-koshi (3200), kus on ka teisi inimesi. Seal on statsionaarne teravaharjaline hütt, peetakse raadiosidet Sharale tõusvate alpinistidega. Laagri ümber luuravad kitsed. Täna on meil lõunasöök ja õhtusöök koos: kartulipuder, kisell, tee. Teeme ka väikesed grokid, oli siiski raske päev, 12 tundi laagrist laagrini. Tibutab vihma, ka öösel sajab.

P, 13.juuli

Magame kaua, kella 9-ni. Öösel oli vihm minu küljealused riided märjaks teinud. Õnneks laskumine, küll kuivavad! Hommikusöögiks on kaerahelbepuder, juust, kohv. Taevas on poolpilves, rabistab vihma. Alles kella 12.30 ajal saame allapoole liikuda. Laskume Dzhangi-koshist alla ja liigume edasi mööda parempoolset moreenvalli. Väga julged kitsed siinkandis, ju teavad et looduskaitseala. Paremal moreenitaskus on veel lumelaike, kohati saaks ka laagerdada. Selle lõpus on väike järveke, kust voolab alla oja. Järsk laskumine mööda silekaljusid ja rusu, keskel tuleb ületada oja ja sealt laskuda alla liustikule. Kell on 14.45. Esialgu on mööda avatud liustikku hea astuda. On näha moreenvalli Baran-koshi ees. Küllalt sügavatest liustikuojadest saame üle kas ülehüppamisega või otsides üles suurema kivi, mis sängi kukkunud. Jõuame Bezengi vasakmoreenidele, kus on kerge üksteist silmist kaotada. Mõned neiud jäävad millegipärast kogu aeg maha. Ühes puhkepeatuses “kaotab” jällegi Triin oma kirka – see on lihtsalt tema seljakoti küljes. Ilmselt tuleb teha puhkepäev! Kaldamoreenid on väga värsked, kohati võib põlvini porisse vajuda! Nüüd on takistuseks vasakmoreenvalli liustikupoolne järsk külg. On küll näha rohunõlva, peaaegu käeulatuses, kuid siit üles on väga vastik ronida. Osa (Jaan, Aigi, Eve, Mirja) punnivad siiski siitsamast üles, teised liiguvad edasi allapoole, kohani kus roheline nõlv ulatub allapoole. Seal on ka sademetemõõtmise post. Veel paar väiksemat rohuvalli ja oleme üleval vallil, kohe alumise (suurema) järvekese kohal. Liigume piki rohelist valli ülespoole, siis laskume alla. Siin on ka teisi matkajaid ja jälle kitsi e. tuure. Viimased on siin aga poole suuremad ja võimsate sarvedega. Oma laagri paneme püsti väiksemast järvekesest ülespoole. Kell on 15.30. Lõunasöögiks teeme suppi, lisaks konservid ja tee. Kõrgus on siin ca 2840 m. Lesime telgis, jälgime tuurade tegevust. Suured isasloomad peavad mõnekümne meetri kaugusel oma turniire. Mõned matkajad on neile soola pakkunud ja soolase kivi pärast käib kõva lahing. Vähe sellest, kui käime kusel, jälgivad kümned tähelepanelikud silmapaarid iga meie liigutust ja kui lahkume, läheb ka selles soolases kohas vägev lahing lahti. Baran-kosh on iseenesest ilus koht, otse rohelise valli taga teisel pool Bezengi liustikku kõrgub Dõhh-Tau (5198), ülalpool kolmnurkses sälgus moreenvalli ja nõlva vahel on näha teatud osa Bezengi seinast. Õhtul tekkis sealpool pilvedesse “auk” ja läbi selle paistsid Bezengi tipud kui hoopis teisest maailmast. Gestolad muide, on näha vaid moreenvalli pealt. Südaöösel jällegi olid pilved kadunud ja täiskuu paistis otse seina kohal. Sokud olid muutunud väga ülbeks, lõid oma sarvi kokku lausa mõne meetri kaugusel meie telkidest. Käisin neid korrale kutsumas. Ega see palju aidanud – vaatab selline habemik sarviline sulle põlevi silmi vastu ja ei kavatsegi kaugemale minna. Nojah, see ju nende kodu, meie oleme külalised. Sellegipoolest ei taha et nad meie telginööridesse koperdavad ja padasid lakuvad.

E, 14.juuli

Ärkame kella 7 paiku. Väga ilus ilm tõotab tulla. Kuid meil on puhkepäev. Hommikusöögiks on kartulipuder, kohv, kakao, halvaa. Bezengi seinalt tuleb alla suur laviin. Kell 9 läheme viiekesi (Kalle, Jaan, Priit, Raido, Eve) pandamit tooma. Liigume algul mööda juba tuttavat rohelist valli. Kohas kus see hari laskub allapoole, läheme üle liustikumoreenidele ja liigume edasi vasakkalda lähedal. See oli viga – varsti tõkestab meie teed üks vasakkalda jõgi väga sügava ovraagiga. Kuidagiviisi laveerime jääpaljandite ja värskete moreenide vahel liustiku keskosa poole. Jaan piilub ka oma GPS-st, kaugel oleme. Näeme juba kindlaid orientiire - silekaljusid nõlval. Suundumegi sinnapoole ja leiame kergesti oma varanduse üles – see on kivi alt välja sulanud, kuid puutumata. Vaid mõned konservid saavad kaevetööde käigus veidi kannatada. GPS-i järgi on liustik selle 10 päevaga ca 17 meetrit allapoole liikunud, seega 1,7 meetrit päevas! Jaotame pandami 4 seljakotti. Siis aga avastame et paarkümmend meetrit eemal on meie pandamile sõbrad tekkinud – 2 kilekotti lihtsalt suure kivi varjus. Ju siis arvestusega et nagunii sulab välja. Liigume tagasi, seekord juba piki Bezengi liustiku keskosa, kus moreene vähem ja needki stabiilsemad. Alles rohelise valli madala koha juures tõmbame risti sinna. Lõpus meie grupp venib pikaks: Kalle ees, siis Priit, Jaan ja lõpus jällegi Eve & Raido. Täna kiiret ei ole, igaüks teeb oma tempot. Tagasi laagris oleme kell 12. Ilm on väga ilus. Lõunasöögiks on piimasupp, kalakonserv, tee. Käime järvekese ääres pesemas, sai täitsa üleni end sisse kasta. Siis tukun telgis, on mõnus olla. Läheb jahedamaks, tõuseb udu ja teatud hetkest pole Bezengi seina enam näha. Sokud jalutavad ringi, hoidudes telkidest siiski eemale. Päeval pole nad pooltki nii aktiivsed kui öösel. Või oli see täiskuu, mis vere möllama pani? Uusi gruppe tuleb juurde. Jaotame jälle toiduaineid, igaüks saab veel ca 4 kg. Osa toitu jääb veel siia pandamisse, viime kilekoti ülespoole kaljude alla. Arvestame tipu peale (varuga) 5 päeva.

T, 15.juuli

Äratus on kell 5.20, kokkadel 5.00. Öösel oli päris jahe, sokud korraldasid kuuvalgel jälle oma turniire, tuli neid jälle aeg-ajalt eemale peletada. Taevas on esialgu selge. Hommikusöögiks: riisipuder moosiga, kohv-tee. Köli kuru poole hakkame liikuma kell 6.35. Kohe algul, oja taga, algab v. järsk tõus mustal peenikesel rusul, kus oleks hea laskuda, kuid mitte tõusta. Seejärel on kaljune lõik, sealt ülalpool aga juba rohumaad. On päris ilusaid väikeste ojakestega laagrikohti. Siis tuleb pikkkkk monotoonne tõus mustal peenikesel rusul. Mõnevõrra lihtsam paistab liikuda vanu jälgi pidi, niipalju kui neid siin on. Päike kõrvetab selja tagant. Kell 9.45 oleme Köli kurul (1A, 3624 m). On tuuline ja jahe, tuuri ma ei leiagi. Siin on mitmeid lohke, kus on laagerdatud. Kivimid on siin kui mustad ziletiterad püsti, aga ikka leidub taimi, mis lepivad ka sellise kasvupinnaga. Istume tuulevarjus ja nosime pähkleid, rosinaid jms. paremat. Kell 10 liigume edasi, laskudes umbes 50 m mööda rusu alla Ortokara liustiku lumeväljadele, mille ülaosas on näha Ülemist Tsanneri kuru. Teisel lumevälja pool tuleb jälle tõusta ribile, mis viib tipuni 3980 Tsanneri kurude vahel. Leiame kella 11 paiku selle ribi peal sobivad telkimisplatsid, jäämegi siia. Kõrgus ca 3643 m. Ainuke halb lugu et vett ei ole, seda tuleb lumest sulatada ja seetõttu kulub bensiini rohkem. Ka telgid on üksteisest kaugel, meie (Mirja, Eve, Kalle) oma on suure kivi varjus, Mardi-Triinu-Jaani oma allpool rusunõlval ja Priidu-Raido-Aigi oma ülevalpool harja peal. Ida pool on ilusasti näha tuldud Dõhni-aushi kuru (paraku ei näe meie tehtud auku seal isegi binokliga), teisel pool aga Alumist Tsanneri kuru, Ljalveri ning Gestola tippe. Siitpoolt, üle Cirlionise kurude ei tahaks küll tõusta. Kuidagi unine jahedavõitu olemine, tukume telgis. Osa mängivad kaarte. Sulatame lumest vett, kokanaat saab lõuna valmis kella 14.30-ks. Borshisupp, kuivikud, tee. Saame söödud, kui tuleb kerge vihmahoog. Bezengi seinalt mürisevad alla laviinid. Tuuleiilid raputavad telki, meie omal on üleval veel “spinnaker”, mis koledat häält teeb. Aga iseenesest tore telk - mahukas, eeskambriga ja väline kiht pannakse enne, siis sisemine. Mul on käed katki, oleks pidanud ikka mõned töösõrmikud kaasa võtma! Õhtusöögiks on tatrapuder ja tee.

K, 16.juuli

Äratus on kokanaadil kell 5.00, teistel 45 min hiljem. Öösel olid ka tuuleiilid ning vihmasadu. Meil on siiski hea magada, telk on suure kaljurahnu ja kividest tuulemüüri varjus. Tipud on pilves, vaid varahommikul, kella 5 ajal oli selgem ning Gestola kohal näha täiskuud. Tsanneri kuru ja Ljalveri tipu poolt tulevad üle Peaaheliku pilvemassid. See ei tõota midagi head. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder rosinatega, kohv. Peame ootama, täna ei tasu üritada. Ilm on siiski vähemalt lõunani kuiv. Pilved on siiski elektrit täis, Eve hõbelusikas (püstihoides) ja Triinu kõrvarõngad hakkavad teatud hetkel sumisema. Ilmselt koroonalahendus. Viidame aega, kes magades, kes kaarte mängides. Tegevusetus tekitab kojuigatsuse ja muud rumalad mõtted. Üle Peaaheliku tuleb ikka (veel heledaid) rünkpilvi, Ljalver ning ka idapoolsed tipud (Shara, Rustaveli) on pilvedes, keskel on veel midagi näha. Peaahelikust siinpoolasuvad Dõhh-tau, Semjonovski, Sella on aga pilvevabad ja Jaan näebki binokliga Sella peale gruppe tõusmas. Meie juurest aga ei möödu ühtki inimest, vaid mõned kitsed liiguvad allpool rusunõlval. Veel üks öö siin.

N, 17.juuli

Äratus on hilja, kella 8-9 vahel.Tipud on pilves, altpoolt tuleb udu. Rabistab rahet. Osadel on juba närvid pingul (kaua me ootame?!). Huvitav, ainult 2 ööd siin oldud! Lamatisi ei tohiks veel olla. Kuid tõsi ta on, bensiin hakkab lõppema, ilmaasjata jäi 1 pudel alla. Käime kella 10.30 – 11.30 vahel Raido ja Priiduga Alumise Tsanneri kuru all, kuni liustikuni luurel – seal ei ole sobivamaid laagrikohti, must rusunõlv, lõpus kaljud. Võibolla kuidagi liustikul või otse Tsanneri kurul saaks? Otsustan käia all Baran-koshis selle bensiinitilga järel, narr ka kui asi selle taha jääks! Keegi teine kaasa ei soovi tulla ja stardin kell 11.50. Pole vigagi, isegi udu sees on võimalik orienteeruda. Umbes 45 minutiga olen all. Ka Baran-koshis on udune ja näha on vaid paari telki. Võtan peidupaigast 1 liitri bensiini, kuivikuid ja juustu ning tuldud teed pidi tagasi. Kõige väsitavam on ikka see pikk rusunõlv. Korra läks udu laiali ja leian et mul on paar kaaslast – kitsed ikka. Tagasi laagris olen kell 15.05, seega kokku 3.15. (Huvi pärast väike arvutus: kõrguste vahe on 3643 – 2735 = 908 m, lisaks veel ca 100 m teisele ribile. Kokku seega 1000 m.Laskumiskiirus oli mul siis ca 1300 m/t , tõusukiirus ca 500 m/t. Normid on vastavalt 500 ja 300 m/s. Seega, kerge kotiga on lihtsa laskumise korral kiirus suur, tõusu korral aga nii drastilist vahet polegi ). Lõuna-õhtusöögiks on makaronid, juust, tee, kuivikud. Selgub et kõik ei soovigi tippu tõusta. Ega midagi, jaguneme siis kahte gruppi: 1.grupp, kes lähevad peale Tsanneri kuru tagasi alla alpilaagrisse: Priit (juht), Raido, Triin, Aigi. 2.grupp, kes lähevad edasi tippe üritama: Kalle, Mart, Eve, Mirja, Jaan. Ka varustuse jaotame kahte osasse. Ilm läheb ilusamaks – ka Shara jt. on nüüd näha, vaid Ljalver on veel pilvedes. Küllalt lootusrikkalt heidame magama.

R, 18.juuli

Minu äratuskell piniseb kell 4.45. Ei malda telgis olla, tulen välja. Taevas on selge, kuugi veel paistab. Öösel on külmetanud, maa ja telgid on härmas. Sööme hommikust, pakime seljakotid (jätame osa asju siiagi maha) ja kell 7 liigume kõik kuru poole. Ka Triin ühineb hommikul 2.grupiga, nii et allaminejaid jäi 3. Viimased tulevad kurule kottideta, et siis kohe tagasi pöörduda. Tuttav tee osadele juba – traavers mustal rusunõlval, siis kaljud ja laskumegi liustikule. Lumi on kõva, pragusid poe, hea astuda. Liustikul on ka ööbitud – üks telgiase näha. Mingid vanad jäljed on ka ees. Kell 8.15 oleme Alam-Tsanneri kurul (2A, 3950). Mingit raskust siitpoolt pole. Hari on rusune, tuur on madalamas kohas, tuurikiri jällegi leedukatelt (Vilniuse Ülikool) 28.juunist 2003. Teeme grupipilte. Kaugel lääne pool on näha Ushba tippe. Ärevaks teeb see et taevas tõmbub pilve ja lõuna poolt, üle Bezengi seina, tuleb jälle tumedaid pilvi. Gestolad enam ei näe, Ljalverit küll. Seejärel allaminev kolmik lahkub, meie kuuekesi aga alustame kell 9 tõusu Ljalverile. Minna tuleb otse kurult piki ribi. Esialgu mööda lund, mingid jäljed on ees. Käigusuunas vasakule jääb lumekarniis, paremal on aga järsem lumenõlv sügava lohuga all, ülalt kaljudelt on seal kive sadanud. Teatud kohas peame võtma veidi paremale, ronime üle lumevalli ja paneme kassid alla ning vööd peale. Ülalpool on näha tumedat jääd, edasi on kaljud. Kirjelduses mainitud rusu on, kuid see on vaid õhuke kiht jää peal. Jää aga on väga kõva (nõrgjää?), kassid ei pea seal hästi, ka jääpuurid lähevad vaevaliselt sisse. Liigume kolmelistes seongutes, panen mõned jääpuurid vahepunktideks. Asi aga läheb järsuks, ülal olevad kaljud vajaksid ilmselt kaljunaelu. Edasi pidi aga olema “stenka”, 40 m. Hea oleks siin jääl omada ka jääkirkat. Ilm läheb pilvisemaks. Pöördume tagasi, täna siit me üles ei saa. Laskume alla kurule ja otsustame teha ringi üle Ülemise Tsanneri kuru. Laskume seongutes samaaegselt alla, sügav lumi, hea astuda. All on küll bergshrund, kuid pole probleemi. Formaalselt võttes oleme siis Gruusias. Ilm läheb järjest süngemaks. Piilume ka Ljalveri põhjanõlvade poole (kas andsime liiga kergelt alla?) – ka sealt pole paremaid võimalusi näha. Tagapool on küll lumenõlvad, kuid ülal lumekarniisid. Liigume seongutes üle lumeväljade, kohati tuleb laskudagi. Lääne pool on näha Semi kuru. Siis algab lauge tõus kuru poole, kus köied vaid segavad. Jõuame kella 14 paiku Ülemisele Tsanneri kurule (2A, 3980), kui hakkab lund ja rahet sadama, läheb üle lausa lumetormiks. Nähtavus halb. Teisel pool tuttav Ortokara liustik ja lumeväljad, kuid väike takistus ees – ca 3-5 m kõrgune lumesein. Siit päris hüpata ei taha. Vahetan tuurikirja, pistame kosutuseks midagi põske ja hakkame laskuma. Mart on vahepeal lummetorgatud kirka taha tugiköie kinnitanud. Laskume ükshaaval sealt alla, Mart tuleb viimasena. Siis liigume seongutes alla, tuleb hoiduda vasakusse serva. Keskel on varjatud lõhesid. Sajab rahet, on külm. Ei kujuta ette kui selline torm oleks meid kusagil Ljalveri nõlva peal tabanud! Võtame suuna Köli kuru peale. Seal laagerdab juba mitu seltskonda. Paneme ka ühe telgi üles et torm ära oodata. Mõtleme võimalusele, kui oleksime praegu kusagil Ljalveri kaljudel. Aja sisustamiseks käin mingil vaikusehetkel teise ribi peal meie musta koti järel.Liikudes on ka soojem. Sööme ära mõned sprotikonservid ja nosime kuivikuid. Siin on ikka väga tuuline, paneme telgi kokku ja jookseme mööda pikka musta rusunõlva alla, vist 10 minutiga saime. Ei lasku aga Baran-koshi, vaid jääme laagrisse ilusale astangule. Kell on 17. Siin kohe teine kliima. On ka puhast vett, kuigi aeg-ajalt keegi keerab kraane kinni. Soojendame end kuivas telgis, seni kuni kokanaat õhtusöögi teeb. Seekord küll ühe paja ja priimusega. Kisell, tee, siis makaronid, vorst, kuivikud. Pärast istume kõik 6-kesi ühes telgis, joome veel teed ja grokki. Omamoodi pingelangus, nüüd tahaksin kiiresti minema. Selleks korraks on mäed ennast ammendanud. Kahju muidugi et tippe ei teinud, kuid matk tuli korralik – ca 125 km ja 6 kuru. Ja ega tipud kuhugi kao.

L, 19.juuli

Ärkame kella 7 ajal – ilm on vaikne ja ilus. Kusagil kluugutab mägikana, kutsudes oma poegi. Joome kella 9 paiku teed (kohv on otsas) ja sööme kiirkaerahelbeid, vorsti-juustu ning…martsipani. Üle hulga aja pesen hambaid. Taevasse on tekkinud üksikud pilved. Siit on väga uhke vaade alla Bezengi liustikule, näha on ka rohelist moreenvalli, kuid mitte taskut, kus telgid. Tagapool kõrgub 5000-line Dõhh-tau. Kella 13 paiku laskume alla Baran-koshi. Seal pole peale kitsede kedagi. Toon peidupaigast pandami, jaotame seda. Käime ka järvekeses pesemas, siis sööme lõunat. Ilm kipub ika uduseks. Sokud tiirutavad ümber telkide, kuid on kuidagi väsinumad ja tagasihoidlikumad kui varem.

P, 20.juuli

Äratus kella 7.30 ajal. Normaalne ilm. Sööme hommikust, paneme laagri kokku ja liigume kella 9 paiku piki rohelist valli madalama kohani, sealt risti liustiku keskossa ja siis allapoole. Päike kõrvetab jälle, ojad vulisevad. Eve jääb millegipärast pidevalt maha. Kohtame üksikuid ülespoole liikuvaid alpiniste. Tagasivaade Köli kurule. Seekord ei liigu liustiku otsani, vaid tõmbame selle paremmoreenidele ja otsides nõlval üles raja otsa (ülal astangul on raudrist), tõuseme üles juba tuttavasse Misses-koshi. Väike puhkus maiustustega. Jälle tuttav rada (kauaks seda – nõlv variseb ja rajad kolivad pidevalt kõrgemale), kus tuleb vastu ka teisi matkajaid. On ka päris eksootilistest kohtadest, ntx Iisraelist. Laager juba paistab. Laagri aia taga ootame mahajääjaid järgi ja kella 13 ajal siseneme koos üle trepi alpilaagri territooriumile. Lipud on pooles vardas – ilmselt on keegi hukkunud. Hiljem kuulemegi et surma sai üks fotograaf, põline klient Peterburist. Oli Sharal lahti kukkunud. Rahvast aga on siia kõvasti juurde tulnud, meie kolmiku telk on surutud päris laagri serva, künklikule rohumaale. Raido ja Priit on telkide juures, Aigi on läinud jalutama üles Mizirgi orgu. Teretan Alit ja teisi tuttavaid. Tellime lõunasöögi kella 14-ks laagrist – 40 rubla lugu. Päris normaalne söök selle raha eest – supp, praad, mahl, leib, salat. Tellitud on ka tagasisõit 22. juuli hommikuks. Käime dushi all pesemas, lisaks tellime homseks kella 17-18 sauna (kokku 400 rubla). Ilm on jahedavõitu. Ostame laagri poest õlut, pooleliitrine pudel hinnaga 15-25 rubla, samuti kondenspiima jms. Mirja ostab kamba peale leiba, tomateid, kurki. Oma varudest on veel vorsti, juustu jm. väheses koguses. Seekord oli toitu normaalselt. Vast jõujooki oleks pidanud igaüks ikka ise kaasa võtma ja enda lähedal hoidma. Teeme õhtul teed ning sööme-joome ühes telgis. Ka grokikruus käib ringi. Tukume, ajame juttu. Korra rabistab vihma.

E, 21.juuli

Ärkame harjunult kella 7 ajal. Jaan nõuab süüa. Ega midagi, paneme priimused tööle ja keedame kohvivett. Söögiks tuleb mannapuder moosiga. Jaan ja Eve lähevad Mizirgi orgu jalutama. Me ülejäänud lesime, ajame juttu. Saab päevitada, kuigi jahe tuul on. Laagri kohal tiirutab keegi liuglangevarjuga (või kuidas seda nimetada?). Ei märganudki kust ja kuna ta sinna üles sai. Ilmselt mäenõlvalt alla joostes. Aga õhus ta püsib ja suudab asja kontrollida. Siis maandub ta kugugi spordiplatsi kanti, läheme sinna talle vastu. Noorepoolne pikk mees kannab kirevast nailonist langevarju, väiksem abiline kannul. Õhtupoole läheb pilve. Täpsustan Ali juures tagasisõitu: homme kell 8.00, meilt tahab 2745 rubla ehk siis 305 rubla näo pealt. Peale meie olevat veel paar inimest. Lõunasöök on jälle kell 14 laagri sööklas. Päris hea, kuid üks kondenspiim Mirjaga kahe peale mahub veel lahedalt sisse. Kell 17 läheme kõik koos siis sauna. Asub see teisel pool oja ja on päris korralik ehitus. Eesruum, leiliruum, pesemisruum ja isegi külma veega bassein on. Leil on täitsa aus, kuid veekraanid on veidi äkilised: kas päris külm vesi või päris kuum. Kuuma lava pealt hüppame külma veega basseini – seda pole mägedes veel varem kogenud. Peale sauna saan veel Aliga kokku, meie bussi tulevat veel 2-3 allasõitjat ja nad soovivad startida juba kell 7. OK, meie ainus soov oleks tee peal tunnike külastada Naltshiku turgu. Õhtul tulebki buss matkajatega üles ja sellega saamegi homme alla. Kella 21 ajal aga veel külastame kohalikku baari, aktiivsemad on teatud kellaajaks isegi shaslõki kogu grupile tellinud. Baar on küllalt väike, kuid suudame siiski 9-kesi koonduda keset ruumi ühe pika laua taha. Peale seda on kõik lauad hõivatud ja meie ümber kostub mõnus baarisumin. Lisa annab veel telekas ülal seinal, pilt tuleb ilmselt lindilt. Keset ruumi on kamin, mis äärepeal istujaid kuumutab. Püüame õlut osta, kuid seda polevat. Aga veini ja viina saab. Tellime ka teed ja suuri pannkooke. Lõpuks paneb peremees ka meie shaslõkid tulele. Kuid tal on palju kliente ja tegemist, pole aega jälgida ning liha läheb vardas põlema. Pritsitakse pudelist vett peale. Nii kiirustades tehtud shaslõkk on küllalt vintske ja kipub jääma hammaste vahele, kuid saame hakkama. Lahkume baaris juba pimedas, kes varem, kes hiljem.

T, 22.juuli

Hommikul kell 7 oleme kõik laagri peamaja ees, ka buss on seal. Kuid Peterburi matkamehi, kes ise tahtsid just varem sõitma hakata, ei ole näha. Nii saame sõitma alles kell 8. Jätame nägemiseni. Ka see PAZ-tüüpi buss raputab kõvasti, kuid alla me saame. Tee peal on paar vahepeatust ja kusagil lõuna paiku oleme Naltshikus. Peatus Kab.Balk. alpibaasi juures (Tshaikovski 8), siia peame kogunema siis tunni aja pärast, siis viib buss meid turule (kusagil Pervomaiskaja tn.). Seal siis eksleme lõputute müügiputkade vahel, on siin alles igasugust kraami! Ostame kojuviimiseks maiustusi, suveniire jms. Kiirustame tagasi. Siiski oskavad mõned meie hulgast ära eksida, kuigi GPS kaasas. Üleskutse et “käime koos” on lootusetu. Igaühel ju omad soovid. Aga nii või teisiti, ca 40 min hiljem on kõik koos, toimus isegi bussivahetus ning sõidame edasi Min.Vodõ poole. Peterburi mehed tahavad jõuda lennuki peale. Sõidamegi siis lennujaama ja nad saavad tõesti oma tahtmise. Ärasõidul lennujaamast peab aga meie bussi kinni kohalik miilits. Algul norib bussijuhiga, siis aga tahab näha meie passe. Lootuses et meil pole viisad OVIRis registreeritud. Lähen nende putkasse, püüab norida et kus on vautsher (on üks paber) – kõik on. Mehe hääles on tõeline pettumus, ta ei püüagi seda varjata. ‘Ahh, prijezaite opjat!’ on tema viimased sõnad.(kui midagi oleks puudu olnud, siis teada asi – lao rublad lauale. Ega ta asjata üksi ruumis polnud, tunnistajaid pole ka siin vaja). Esialgu sõidame tagasi, Min.Vodõ rongijaama. Seal käib osades ruumides remont, igal pool on kõva miilitsavalve. Jaamahoonesse sisenejad pannakse kirja, siis oleme juba omad. Jätame seljakotid ooteruumi ja valvame kordamööda. Käime lähedalasuvates poodides ja kohvikutes. Saab koju helistada ning kaasasolevate mobiilidega sms-i saata. Istume parajasti jaama kõrval olevas kohvikus ja naudime õlut ja pirukaid, kui näeme tuttavaid firnikaid – Priit (Rooden) jt. Tulid just ka Ullu-Tau alpilaagrist ja sõidavad koju samas rongis ja samas platskaart-vaguniski. Seega kujuneb tagasisõit hoopis meeldivamaks ja juttu jätkub kauemaks. Rong nr. 49 Kislovodsk – St.Peterburg väljub kell 19.23.

K, 23.juuli

See päev möödub rongis. Teekond kulgeb ikka Venemaal, vaid paaris kohas see puudutab Ukraina piiri. Kes kuidas aega viidab – mängib kaarte, loeb, ajab juttu. Pikemates vahepeatustes äritseme kohalikega. Kokku on sellist rongisõitu ca 43 tundi.

N, 24.juuli

Peavaksalisse (Moskovskii)

Eurolines bussijaam

ühispildi

bussis

Kokkuvõtteks

1. Piirkond on raske ja ilm muutlik. Arvestada tuleb ka uhtorgudega ja konglomeraatnõlvadega, seda just liustike külgmoreenide sisekülgedel.Kuna matkajaid käib seal nüüd vähe, ei ole paljudes kohtades endisi radu.

2. Dõhni-aushi kuru vastab igati oma raskuskategooriale (2B), ida pool kulub 5-6 köit, lääne pool 2-3. Ilusa ilmaga pole probleemi, kuid saju korral ei tahaks küll ronida idapoolse visangu kaljudel ja rusul.

3. Lisaks ärajäänud kurudele ja tippudele on kahju et jäi uurimata karjuste poolt soovitatud marsruut Dõhhsuu liustikule üle lageda ribi Dõhhsuu vasakkaldal. Dõhhsuu võsas rajad puudusid ja liikumine väga vaevaline.

4. Ka kergete (1A-1B) kurude korral tuleb olla ettevaatlik ja õigel ajal võtta kasutusele vajalikud tehnilised vahendid või julgestusvõtted.

5. Bezengi alpilaager ja selle juhtkond eesotsas Ali Anajeviga väärib ainult kiitust. Tasub igati kasutada nende teenuseid ja võtta enne sinnaminekut kontakti.

6. Kindlasti tuleb vormistada piiriluba, looduskaitseala luba ning viisa registreerida 3 päeva jooksul OVIRis. Muidu trahvid kaelas.

7. Piletite tellimisel oli halb kogemus Evrekspressiga, millest oli alguses juttu. Peale matka nõudsin nii Cassandrast kui Evrekspressist selgitust. Esimesest tuligi põhjalik vastus; teine aga ei vastanud ei e-kirja ega tavakirja peale midagi. Ilmselt ei ole nad aru saanud, mis ühiskonnas elavad. Igatahes ei soovita ma kellelgi kasutada Evrekspressi teenuseid (olgu mainitud et samal aadressil asub ka OÜ EVR Ekspress Reisid, nemad oskavad ka e-kirjale vastata, kuid vaatamata nimele nemad neid rongipileteid ei müü). Venemaa rongipileteid saab ka teisi teid kasutades, ntx 2001.a. Altai matka korral muretses piletid Valdo Kangur. (seekord oli Valdo aga piletite tellimise ajal Eestist ära).

8. Planeeritud marsruudi, eriti just tippude tegemiseks oleks pidanud olema parem tehniline ettevalmistus; nii et enamus grupiliikmeid oleks valmis julgestuspunkte tegema ja köisi panema. Sõlmed ja vöö sidumise võiks ka kodus selgeks teha.

9. Planeeritud marsruudi raskemate lõikude jaoks oleks grupp võinud olla poole väiksem, ntx 4 inimest. Kaks kahelist seongut saaksid 'seong mööda seongut' kiiremini kui tugiköisi pannes.

10. Varustusest oleks ära kulunud üks jäähaamer ja ikka mõned kaljunaelad, seda just Ljalverile tõusul. Tänapäevased goretex-sisuga saapad on ikka ka vajalikud mugavaks olemiseks.

11. Toitu oli seekord parajalt kaasas ja kõik oli OK. Vaid jõujoogi pulbri võtan järgmine kord eraldi kaasa.

Kalle Kiiranen,
09.11.2003