1. K, 18.juuli
Tartust sõidavad
Tallinnasse Mart, Killu, Mirja, Triin, Jaak ja Kalle. Bussijaamas oleme varakult, Taisto
liinide buss väljub kell 11.45. Piletid said eelmine päev võetud. Ilm on palav, kuid
sõita siiski mõnus. Teatud kahjutundega vaatame bussiaknast ilusat Eestimaa südasuvist
maastikku, kuid kahes kohas korraga ei saa paraku olla. Tallinna bussijaamas oleme
õigeaegselt, kell 14.10. Balti jaama sõidame 2 taksoga. Istume perrooni kõrval puude
all murul, sööme jäätist. Tulevad Ets (Eduard), siis Taavi. Läheme toome Taavi autost
teisel pool teed ära kraami, tunneli sissepääsu juures kohtame Kadrit. Kõik on nüüd
koos, teeme jaamaesisel veel ühispildi. Tulevad ka teise grupi (g.juht Boriss Mushinski)
inimesed, keda kokku on 11. Rong väljub kell 16.03. Meie vaguni number on 9. Kupees on
kitsas selliste hiigelkottidega, nagu meil on. Lisaks on meil veel suured kandekotid
pandami jaoks. Sillad on selleks korraks põletatud, veereme ida poole. Pakutakse teed.
Õhtul läbime Narva (Eesti) ja Ivangorodi (Vene) piiripunktid. Eriti pikalt seisab rong
viimases, meid külastab nii piirivalve kui toll. Keerame kellad Moskva ajale, +2 t.
2. N, 19.juuli
Moskvasse Leningradi
vaksalisse saabume kell 9.30 (Moskva aeg). Õhk on veel hommikuselt värske, kuid tõotab
tulla palav päev. Tassime oma pakid läbi tunneli Kaasani vaksalisse, mis tunduvalt
rahvarohkem. Jätame seljakotid pagasiruumi hoiule (a’ 30 rbl ) ja läheme kambas linna
peale. (Vaid Jaak irdub massidest ja läheb Botaanikaaeda). Maitseme Moskva jäätist –
väga hea! Siinsamas Kalantshevskaja väljakul (Krasnoprudnaja tänav) müüakse pussnuge
ja muud pudipadi. Osa otsivad valuutavahetuspunkte, et dollareid soodsalt rublade vastu
vahetada. Kurss on umbes 29 rubla ühe USD vastu. Ostame 20 rublalise 5x metroopileti ja
siseneme Moskva allilma, so. metroosse. Sõidame Komsomolskajast Ploshad Revoljutsii
peatusse, väljume Punase Väljaku läheduses. Viimane on enamuses suletud, tulemas on
mingi suur kontsert. Üks osa rahvast käib ära mausoleumis Leninit vaatamas. Järjekord
ei ole pikk. Hämarad käigud, iga nurga peal miilitsad, kelle ainus ülesanne on vist
jälgida et oleks vaikus. Teevad ikka “tss..!”. Lenin on nagu vahakuju, mida ta
muumiana kindlasti juba ongi. Tuleme välja ja jalutame piki Kremli müüri, kuhu on
maetud selle maa (kuri)kuulsamad pojad (Jah, ega siin tütreid nagu ei märganudki!):
Budjonnõi, Breznev, Stalin, Zdanov (Eesti okupeerijate juht)... On ka asjalikke mehi:
Gagarin, Kurtshatov, … Lesime lähedalasuvas pargis murul. Otsustame minna kuhugi vee
äärde. Mõnda aega vaidleme, kas minna laeva või metrooga. Jääme siiski viimase kui
kindlama juurde. Sõidamegi Himki veehoidla äärde. Vodnoi Stadion metroopeatusest on
veehoidla äärde veel umbes 1 kilomeeter. Mööda Golovinskoje maanteed, ületame
Leningradi maantee, teisel pool on kõrge raudaiaga ümbritsetud park. Värava kõrval on
kohvik, tõkkepuu autodele. Kunagine uhke veestaadion on lagunemas, selle veel valgetel
müüridel ja ornamentide vahel kasvab juba rohi ja isegi väikesed põõsad. Hiljem
näeme et otse selle taga vee ääres on tohutu prahihunnik, kus inimesed päevitavad.
Puhtam ala on kõrval, aga sinna saab 50 rubla eest. Lähemegi sinna – liiv on tulikuum.
Käime kordamööda ujumas. Vesi on soe ja piisavalt puhas. Kaugel on näha isegi suuri
laevu. Kui ujumisest ja Päikesest küllalt saab, istume kõrvalolevas vabaõhubaaris ja
maitseme õlut. Pole vigagi, kuigi lehes just tehti maha. Hea mõnus olemine. Üks daam on
topless, Ets üritab pildistada, kuid Taavi jääb ette ja sobiv moment on maha
magatud. Keegi teeb ettepaneku “Frederikku mängida” (kes ETV-s vastavat õllereklaami
näinud, teab!), rannas oli just paras musklimees olemas. Siis aga arvame et enne matka ei riski. Kõht on tühi, aga
rannasolevates söögikohtades on toit oma hinna kohta kasin. Jalutame värava juurde
kohvikusse, kus tundub olevat asjalikum menüü. Võtame ca 65 rubla eest lõunasöögi:
eelroog munaga, juurviljasupp, kala kartulipudruga, mahl, leib. Noormees, kes meid
teenendas, oli küll püüdlik, kuid ilmselt tegi seda tööd esimest korda. Sõidame
kesklinna tagasi. Jalutame, põikame poodidesse, maitseme jäätist. Ostame Kaasani
vaksali kõrval olevast maa-alusest müügikeskusest toidukraami rongile kaasa. Võtame ka
3-liitrise veinipaki. Kokkulepitud ajal, kell 19.30 oleme Kaasani vaksali pagasiruumi
juures, kus Jaak juba ootab. Annab ikka neid pakke perroonile õige vaguni (nr.2,
otsevagun Biiskisse) juurde tassida! Lisaks seljakottidele on ju ka käsipakid. Hõivame
oma kohad platskaardivagunis. Aknaklaasid on väljast ropult mustad, on näha, et WC
aknast on siiasõidul solki välja visatud. Pole viga, elame üle. Ainult 3 ööd ja 2
päeva. Platskaardiga on aga isegi parem sõita, kupees oleks kitsas. Rong väljub kell
20.30.
3. R, 20.juuli
Esimene rongipäev.
Öösel olid Vladimir (0.33) ja Gorki (4.15), hommikul - Kirov (10.46), päeval – Perm.
Kes mängivad kaarte, kes loevad, kes parandavad
varustust, kes ajavad juttu. Neid
asjalikke tegevusi katkestavad veel asjalikumad söögipausid. Pikemate peatuste ajal
käime ka perroonil värsket õhku hingamas. Sealt saab osta pirukaid, jäätist, õlut,
kurke jms. Vagunisaatja viskab prügikasti sisu otse aknast välja – esialgu võttis
tummaks! Suuremate peatuste ajal aga suletakse rongi WC-d – sanitaartsoon. Võib ette
kujutada, mis sinna raudteele siis koguneb!
4. L, 21.juuli
Teine rongipäev.
Öösel läbisime Lõuna-Uuralid ja Sverdlovski. Hommikul on Tjumen (7.05), keskpäeval -
Omsk (14.45) ja Irtõsi jõgi. Lääne-Siberi maastik - kasemetsad, sood. Õhk ei ole enam
nii palav, ka pilvitus suureneb.
5. P, 22.juuli
Barnauli saabume kell
8.10 (Moskva aeg). Kohalik aeg on +3 t, seega 13.10. Seame kellad viimase peale, seega +5
t Eesti ajaga. Kuigi meil on piletid Biiskisse (ainult sinna on platskaart, Barnauli oleks
olnud kallim kupee), väljume varem. Vaevalt oleme saanud perroonile, kui juurde astub
meile ette tellitud bussi juht ja teatab et ootab meid jaamaesisel platsil. Ei jää aega
ringigi vaadata. Mahutame PAZ-bussi 20 inimest ja sama palju seljakotte. Viimased on taga
kõrges hunnikus, Boris kinnitab selle kahtlaselt kõikuva kuhja veel nööridega.
Istekohtadega on kitsas. On 2 bussijuhti, sõit pidi kestma ca 15-16 tundi. Teeme mitmes
kohas peatusi. Ühes X-kohas, kus parandatakse teed ja pannakse asfalti, käime teemajas
teed joomas ja pirukaid söömas. Vahepeal on üks kivi bussiaknasse lennanud ja klaas
laguneb tuhandeks killuks. Bussujuhid vaatavad asja külma rahuga, polegi nagu nende asi.
Kinnitame siis ise aknaavasse kleeplindiga ühe kile ja sõit jätkub. Biiskis käime
poes, ostame pruune maiustusi, saiakesi, õlut, isegi ühe konjaki. Gorno-Altaiskis ostame
kergelt soolatud kurke jms. Lisaks teeme loomulikult ka lühikesi “metsapeatusi”. Paar
seltskonda on kaardimänguhoos. Juba on kaljused ja metsased eelmäestikud. Pimeneb,
läheb jahedaks. Olime lühikestes, paljud ei saa kuhilast oma seljakotte ja sooje riideid
kätte. Tukume.
6. E, 23.juuli
Kella 4 ajal jõuame
Tjunguri külla, mis asub Katuni jõe ääres. Tuleme maha ja hommikujaheduses lõdisedes
läheme jalgsi üle pika rippsilla. Buss tuleb järgi. Teisel pool ca 500 m kaugusel ongi
LenAlpTursi baas Võsotnik. See on aiaga piiratud ala männimetsas, kus on puidust hooned:
administratsioon, söökla-puhvet, saun, külalistemajad. On korralikud pesemiskohad ja
puhtad käimlad. Saame endale teatud tasu eest platsid, kuhu püstitame telgid. Seal on
teisigi telke, mingid kujud on lõkke ääres. Samas on lauad. Üks purjus kohalik naine
pakub meile süüa – ei soovi, teeme ise. On juba valge (4.30), kuid loodame natuke
magada. Telke on meil 3, jagunesime esimese hooga nii: 1.telk: Mart,
Killu, Taavi, 2.telk:
Mirja, Triin, Kadri, 3.telk:
Kalle, Jaak, Ets. Edaspidi küll toimus vahetus: Kadri tuli
3.telki, Ets läks 2. Räägiti ka mingist rotatsioonist. Et kui üks ja sama nägu ära
tüütab.
Kella 11 ajal teeme
silmad lahti, kaua sa ikka päeval magad! Ilus ilm. Tellime tagasisõiduks bussi, makstes
teatud summa ette. Jätame osa kraami (linnariided, raamatud jms) siia hoiule, osa toitu
aga tahame saata ette Akkemi orgu, kus enne Akkemi järve on Võsotniku ülemine laager.
Ets käib hobusemehi kauplemas, esialgse jutu järgi peaks üks meist hobusemehega kaasa
minema. Teeme lõkkel oma esimese lõunasöögi – tatrapuder. Kokanaat käib telkkondade
kaupa - Õ, H, L. Hobusemehed pidid tulema kell 14, ootame, kedagi ei tule. Lõpuks, peale
15 tulevad 2 kohalikku (keda Etsile olevat soovitanud keegi laagri asjamees) koos 4
hobusega. Suur tugev täkk ei taha aga meie pakkidest kuuldagi, rabeleb eest ära. Siis
seotakse vaene loomake puu külge ja pika pusimisega saadakse kandam selga. Kohalikel on
oma nahkkotid, lisaks veel meie kandekotid, kokku ca 200 kg varustust 20 inimeselt. Summa
olevat 4200 rbl, tahavad kohe saada. Vaidleme, lõpuks jääb ikka et enne töö, siis
tasu. Et saavad meiega tagasiteel kokku, siis maksame. Hobusemehed lahkuvad, ka meie grupp
kavatseb veel täna matka alustada. Teine grupp leiab et enne matka on vaja saunas käia
ja jääb veel siia. Kella 18 paiku väljume Võsotniku väravast ja hakkame liikuma
vasakule mööda teed Kutsherla küla suunas. Liigume
läbi küla, all orus on jõgi. Kus
on sild? Kalle ja Mirja käivad luurel, selgub et põrutasime natuke mööda. Tuleme ca
500 m tagasi. Sild üle Kutsherla jõe on olnud kapitaalne, kuid saanud kannatada ja
meiepoolne osa on praegu osaliselt vee all. Ühe libeda palgi ületamisel
õnnestub Mirjal
vette kukkuda. Algab tõus mööda porist metsateed. Siis mets lõpeb ja avaneb avar,
umbes kilomeetripikkune tasane heinamaa. Siis jälle mets. Jääme kella 20.30 ajal tee
kõrvale laagrisse. Siin on ka varem oldud, mitu lõkkeaset. Ka meie teeme toitu (supp,
tee) lõkkel, kusjuures potid asetame massiivsele rattarummule kivide peal. Ümbrus on
hobusesõnnikut täis. Jaak jt. toovad lõkkematerjali lisaks. Ülevalt poolt ratsutavad
alla kaks kohalikku poissi. Ütlevad et meie pakihobused läksid ikka üles – see
rahustab meid. Poisid on alles 12-13 aastased, nimed Alan ja
Dima. Kutsuvad ratsutama.
Kalle käibki, siis kutsume poisid meiega õhtust sööma. Poisid on huvitatud köitest,
kuid need kuluvad endalgi ära. Siis nad liiguvad edasi küla poole. Öösel ratsutavad
veel ühed mööda.
7. T, 24.juuli
Kokkadel on äratus
5.00. Mart, kellel pole und, ajab meid üles. Tõsi, unetud oleme algul peaaegu kõik, oma
osa annab ilmselt ka ajavahe +5 tundi. Osa võtavadki unerohtu. On juba valge, taevas on
selge. Makaronid konservlihaga, kohv/tee, juust. Stardime kell 6.45. Jälle porine
metsatee. Kased, ülalpool okaspuud (seedermänd, nulg, kuusk). Lopsakas alustaimestik.
Mõnus astuda. Kell 9 oleme Kuzujaki kurul
(k-ta,
ca 1600 m). Kuru on metsane, ühe puu küljes on arvutu hulk riidest linte. Nagu
Himaalajas palvelindid. Endal pole midagi jätta. Tõsi, Jaagu-onu särk kipub küll
ribadeks minema, aga esialgu kannab ta seda vapralt seljas. Päike paistab juba palavalt,
oleme võtnud enamuses lühikeste väele. Laskumisel on ridamisi laagrikohti. Kell 10.15
oleme Akkemi oru avaral lagendikul. Väga ilus ilm. Kusagil 12 ajal teeme võimsate
seedermändide all 2-tunnise lõunapeatuse. Supp, juust, tee. Kell 14 edasi. Ikka mets ja
porine rada põõsaste vahel. Hiljutisest vihmaperioodist ja hobuste poolt tallatud ning
sõnnikuga väetatud raja keskel on pori kohati põlvini. Püüame küll leida puhtamaid
lõike, kuid selline raja ühes servas turnimine koormab jalgu ja nii mõnelgi (Killu,
Taavi jt.) on esimesed villid. Kell 17 jõuame natuke puhtamale alale võimsate
seedermändide all enne esimest vasakpoolset lisajõge. Suurte kivide vahel on hulk
telgiplatse ja siia jääme meiegi. Õhtusöögiks on kartulipuder, mustikakisell+kreem,
tee. Istume kaua lõkke ümber. Jutt keerleb filosoofiliste teemade ümber: evolutsioonist
ja antroopsuse printsiibist. Muide, valguse kiirust tuleb muuta.
8. K, 25.juuli
Äratus kell 5.00.
Hommikusöögiks on makaronid konservlihaga, kohv/tee. Minema saame kell 6.25. Algul
metsas, turnides üle mahalangenud puude, siis teine vasakpoolne jõeke sillaga. Rada
laskub alla Akkemi jõe äärde, kus kohati tuleb ületada rusunõlvasid, mis lõpevad
otse jões. Vilksatavad juba oru ülaosa lumised tipud – kusagil seal on siis ka
Beluhha. Tempo on hea. Vesised alad ojakestega põõsaste vahel. Kohtame paljusid gruppe,
paistab et see org on tänavu väga populaarne. Kell 11.15 kohtume lõpuks oma
koormakandjatega, kes on tagasiteel alla. Pakid olevat ülemises laagris. Ei taha leppida
4200 rublaga, pealik pommib 2000 rbl juurde. Et tema võttis teise mehe ja ei saanud
allatulekuks tööd. Meie poolt peab läbirääkimisi Ets. Altailane keerutab rublasid
näpu vahel ja paneb need samblale. Jääme endale siiski kindlaks, Ets on hea diplomaat.
Ütleb et anname selle raha siis laagrimehele, kes teda soovitas. Raha rändab lõpuks
siiski mehe taskusse, kuid kätt lahkumisel ei anna. Pomiseb midagi et “küll me
kohtume”… Nojah, Lääne ja Ida äri on ilmselt erinevad. Meil ikka lepitakse hinnas enne kokku. Igal juhul hea õppetund. Kell 11.30
teeme kerge lõuna: tee, juust, halvaa. Täna on taevas juba pilvi. Kell 13 – edasi.
Triin leiab maast kitsenaha, võtab kaasa. Kell 14.15 jõuame Võsotniku ülemise laagrini
– ristpalkmajad, suured telgid samblasel metsaalusel. On isegi üks 8-nurkne palksaun.
Saame teada et meie kraam ongi siin. Laagerdada saab ülalpool, kuid mitte HMJ ja
päästeteenistuse vahelisel alal Akkemi järve ääres. Esialgu me kraami ei võta,
otsime sobivat laagripaika. Laagripaiku on, kuid paljud on hõivatud. Alpooolt tõusevad
tumedad pilved, tuul tugevneb. Paneme telgid kiiresti kivisele jõelammile, mitte kaugele
teerajast, üles. Hakkab tugev sadu, tuuleiilid rebivad telki. Õhtupoole, peale
sadu,
toome altpoolt Võsotniku laagrist ära lõviosa varustusest. Õhtusööki teeme
priimustel, kuigi ka lõkkekoht olemas (hiljem kasutamegi seda). Kõrgus on ca 2000 m.
Magama läheme vara – kell 21.00.
9. N, 26.juuli
Puhkepäev, seetõttu on
äratus kell 9. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder ja tõeline kohv, lisaks juust ja
kuivikud. Taevas on üksikuid pilvi, kuid on kuiv. Kes parandab varustust, kes päevitab,
kes ravitseb oma ville - nii see päev möödub. Toimub ka täpsusviskamine konservikarbi
pihta. Uurime kaarti ja võrdleme seda tegelikkusega. Oru ülaosas vasakul olev kaljune
tipp on ilmselt Boris (3375 m, Boris Delone * järgi). Selle taga on näha Akkemi seina ja
valgeid tippe – milline on aga neist Beluhha idatipp? Ets läheb nõlva peale ronima, et
saada häid võtteid Akkemi orust. Üllatavalt kiiresti (ca 40 min) on mees esimese harja
peal. Jaak ja Kalle käivad Akkemi järve ääres - meie laagrikohast kuni HMJ-ni ca 15
min. Järve kaldal on paat – lepitakse kokku et homme kell 7 oleme siin ja meid viiakse
siit väikese tasu eest üle. Samal kaldal liikudes tuleks hiljem jõgi läbida trossi
mööda; kui aga jääda vasakkaldale, on kuni liustikuni väga vastikud rusunõlvad. Otse
meie telkide juures kasvab kuldjuur – osad puhastavad ja lõiguvad juba selle juurt.
Teeme oma toiduvarude inventuuri – selgub et hobusemehed on meilt matti võtnud –
kadunud on 1 kg sokolaadi ja osa konserve (hiljem selgub et ka teiselt grupilt on
võetud). Väga palju meiesuguseid liigub siin ikka ringi, lisaks veel hobumatkajaid. Üks
grupp on isegi Hollandist.
* - Boris Delone (1890-1980) - vene matemaatik, tegeles ka alpinismiga - http://www-groups.dcs.st-and.ac.uk/~history/Mathematicians/Delone.html
10. R, 27.juuli
Kokkadel äratus kell
5.00. Mannapuder moosiga, tee. Jahe, kipub olema 0 kraadi lähedal. Taevas on selge, tipud
löövad korraks roosaks. Kell 6.40 stardime. Järve ääres oleva HMJ
juures oleme kell
6.55, ootame kuni ilmavaatleja on oma sideseansi 7.00 lõpetanud, siis tuleb ta paadimehe
ametit pidama. Esmalt 4 naist ja Kalle, siis ülejäänud 4 meest. Sõit ei ole pikk, kuid
vesi kipub vägisi üle ääre tulema. Õnneks saabub enne päästev (kuid kitsas)
purre
teisel kaldal. See sõit läks maksma ca 15 rbl nägu. Oleme Akkemi paremkaldal. Edasi on
soine ala, otsime mätastel hüpates kuivemaid kohti.Siis rada otse vee piiril järve
kaldal. Seda et öösel oli alla 0, tõendab õhuke jääkirme sooloikudel. Vahelduvad
soised alad ja liivakud. Kell 9.15 tõkestab teed tormiline jõeke. Selle ületame kivilt
kivile hüpates, natuke ülevalpool teerada. Triin libastub ja lööb jala vastu kivi
ära. Teeme kohe külma kompressi peale. Edasi läheb rada vanal moreenvallil, kahel pool
on idüllilised laagripaigad. Mida ülespoole, seda värskemaks ja liikuvamaks moreenid
lähevad, rada polegi, teed näitavad tuurid. Kella 10.45 ajal oleme Akkemi liustiku keele
kohal keskmise rusu peal, kus kohati varisemisohtlikud alad. Teisel pool, vasakmoreenidel
oleks asi veel hullem. Laskume veidi allapoole ja jääme kella 12.30 ajal otse rusule
lõunale.Vett toome paarkümmend meetrit allpool olevast liustikuojast. Päike paistab,
vaid mõned kiudpilved on taevas. Lõunaks on juurviljasupp, vorst, sibul/küüslauk,
rosinad/õunad ja tee. Esmakordselt on natuke tunda kõrguse (ca 2500 m) mõju. Kell 14.15
edasi mööda samasugust rusu, siis laskume alla liustikule. Seal on parem astuda, kuigi
igal pool vulisevad veed. Läheb järsemaks, siis tuleb kerge jäämurd sügavate
lõhedega. Kasse alla ei ole vaja siiski panna, laveerime lõhede vahel kuni jälle tuleb
laugem ala. Edasi on valida kas mööda moreenvalli või kerge kaldega lumeväljal.
Paremat kätt jääb umbes kilomeetrine Akkemi sein, kus ripuvad hiiglaslikud lume- ja
jäämassid. Ja Valdo plaaninud siit kusagilt üles minna!? Siit on juba näha ka Tomski
ööbimispaiku , esialgu küll selle käimlat. Kell 17 olemegi üleval moreenvallil, on
palju telke, kuid leiame koha endalegi. Tomski ööbimispaik kujutab endast moreenvalli,
kus hulganisti telgiplatse ja isegi üks plekkhoone umbes 20-le inimesele. Selle taga on
kumer, järsult kividel lõppev liustikukeel, mida (tema kuju pärast ilmselt) kutsutakse
Arbuusiks ja kusagil selle taga (siit ei ole näha) siis Delone kuru. Arbuusil tehakse
jääõppusi. Lesime natuke aega telgis. Õhtusöögiks on tatrapuder lihakonserviga,
juust, mustikakisell kreemiga ja tee. Lõpuks ka grokk. Köök on kividest ümbritsetud
platsike, kus väga hubane olla. Taevas tõmbub pilve, rabistab vihmagi. Alt orust tõuseb
udu.
11. L, 28.juuli
Äratus kell 9, kuna
jälle puhkepäev (kerge õppusega). Oli päris hea magada, kuigi ka öösel sadas ja tuul
rebis telgikatet. Hommikusöögiks on neljaviljahelbepuder, põdravorst, tee. Pilvine,
kuigi kohati on näha ka sinist taevast. Jahe, aegajalt rabistab ka vihma. Välikäimla on
uhke ehitis kõrgel kaljunukil liustiku kohal. Ust ei ole ja sealolijale avaneb võrratu
vaade kogu Akkemi seinale. Vastupidi muide ka. Lesime telgis, üks osa seltskonnast
(Mirja, Triin, Kadri, Ets) mängib kaarte. Lõunaks kella 13 ajal on piimasupp nuudlitega,
pasteet, vorst, tee. Kella 15-ks ilm paraneb ja me läheme Arbuusi peale
harjutama. Paneme
täisvarustuse (vööd, kassid, kiivrid jne.) peale ning harjutame esialgu kassidega
käimist, siis aga liikumist “seong mööda seongut”. Jäänõlv on muutuva kaldega,
max ca 40 kraadi. Lõpuks oleme üleval. Jalutame siis juba ka Delone kuru poole mööda
lauget avatud liustikku. Fotodelt juba tuttav pilt. Selle ca 250-meetrise ja umbes 40
kraadise visangu allosas liigub juba üks 4-line grupp ülespoole. Hoiduvad vasakule
(käigusuunas) kaljude lähedusse, kuigi mingid jäljed on ka keskel. All on bergsrund,
mis ilmselt lund täis. Tuleme tagasi, harjutame nüüd laskumist mööda tugikõit
pidaritega. Kellel on kaheksa, kellel mõni muu vidin. Mart julgestab veel ühe köiega.
Ega alla lennata ei igatse – seal on kohe kivid ootamas. Kalle tuleb viimasena,
tõmmates jääpuuri abinööriga välja. Vurritrikk õnnestub, kuigi köied lähevad
kohutavalt sassi. All laagris vahetame riided, paneme varustuse kokku. Õhtusöögiks on
makaronid pekitükkidega, tee, grokk. Kella 21 ajal jõuavad ühe-kahekaupa kohale ka
teise grupi liikmed, viimasena suure vahega Boris ise.
12. P, 29.juuli
Mart kolistab väljas
juba kella 4 ajal – äratus! Söönuks (kaerahelbepuder, tee) saame juba kell 5, kuid
ilm on kahtlane, alt orust roomavad üles pilved, rabistab vihma. Ootame päikesetõusuni.
Kell 7.20 saame lõpuks liikuma. Ületame Arbuusi all oleva ojakese ja tõuseme liustikule
paremalt (k.s.). Lauge, avatud ja pragudeta liustik. Delone kuru paistab täies hiilguses.
Paneme varakult kassid alla. Lumenõlv, siis lund täis bergsrund. Viimase kohal oleme
kell 8.45. Mart teeb ettepaneku kellelgi ette minna – Kalle lähebki. Ebamääraseid
jälgi on palju, kohati tuleb ka ise teha. Jäänõlv pikkusega umbes 250 m, kaldega umbes
40 kraadi, peal on ca 10-20 cm lund. Hoidume vasakule (k.s.) kaljude lähedusse, paaris
kohas on paar kaljunukki vahepeatusteks. Üks grupp on otse kaljudele tõmmanud. Meie
hoidume edaspidi siiski eemale (teatud kivioht!) ja tõuseme
otse. Lõpp läheb jõudsalt.
Visangu ülaosas on mõned suuremad kaljud, millede vahel laveerides oleme kell 9.15 lumisel ja küllalt kitsal Delone kuru (2B,
3400) sadulal. Poole tunniga bersakast siia! Köitega on tavaliselt tuldud 2 tunniga.
Ilm on läinud ilusaks, Päike paistab. Teisel pool all lumeväljal on 3 telki, mille
juurest just üks grupp lahkub. Teeme pilti, sööme kurusokolaadi jms. Delone kurult saab
tõusta ka samanimelisse tippu ja ilmselt edasi ka Beluhhale, kuid see on vähemalt 4.rk.
marsruut. Laskume lihtsast ja lühikesest lumenõlvast alla ja jõuame telkide juurde.
Seal on vaid üks naisterahvas valvamas. Kasutame nende “sheldat”, so. lumemüüriga
ümbritsetud välikäimlat. Lage lumeväli ju. Ajame natuke aega juttu, siis paneme
seongutesse (telkkondade kaupa: 1. Mart, Killu ja Taavi, 2. Ets, Mirja, Triin ja 3.
Kalle,
Kadri, Jaak), kuna allpool on kaetud lõhedega Mensu liustik. Mart olevat kunagi varasemal
matkal samal liustikul praos ära käinud, hea et ikka seongus oli. Natuke vaidlusi
tekitab see kui pikalt peab köis inimeste vahel olema. Meil on eelmiste gruppide poolt
sissetallatud rada pidi hea astuda. Delone tipu kuluaarides mürisevad iga paari minuti
järel alla laviinid, kuid meieni nad ei ulatu. Kohati tuleb laveerida lõhede vahel ja
hüpata üle. Etsi-Triinu-Mirja seong on kõige ees, siis Kainel-team, siis
Kalle-Kadri-Jaak. All Mensu liustiku laugel lumeväljal teeme kerge eine (juust, rosinad
jms.). Siis algab tõus Berelli sadulale. Ülevalpool on tuuline ja udune, tipud on
pilvedes. Ikka seongutes, enne sadulat on paar
lõhet. Kohtame laskuvaid gruppe. On üks eelsadul, siis möödume tipust vasakul (k.s.)
ja Berelli sadulal (3520 m) oleme umbes kell 14. Seal on juba 4-5 telki,
kuid leiame koha ka meie 3-le. Teeme ka tuulemüürid ning oma “shelda”. Lõuna pool
on sadul järsult lõppev ja lõhedega, sinna ei maksa minna. Laviinid on ära viinud
selle tee, mida mööda peaksime homme Beluhha poole tõusma. Kuna ilmad on soojad, on
laviine ja kivivaringuid üldse palju. Kokanaat teeb hiliseks lõunaks (kell 15.30)
seenesupi ja tee. Meil on kaasas paar vineeritükki priimuste alla panekuks, sest kogu elu
on siin üleval lume peal. Ei ühtegi kivi või rusuplatsi. Jalad on märjad. Lesime
telgis ja püüame sokke kuivatada. Ainuke võimalus on need ööseks magamiskotti panna.
Parem kui sõbra omasse. Õhtusöögiks kell 20.00 on kartulipuder kastmega ja tee. Ilm on
läinud uduseks, nähtavus väike. Mis saab olema homme?
13. E, 30.juuli
Kalle ronib kell 5
esimesena telgist välja. Taevas on selge! Imeilus
hommik, idataevas on väga ilus
värvide mäng. Ei ühtegi pilve. Päike hakkab just tõusma. Mägede jumalad on meie
poolt! Kui mitte täna, siis kuna veel… Ets otsib fotokaga paremaid vaateid. Korralikku
hommikusööki ei jõua teha, piirdume tee ja juustu jms.-ga. Telgid jätame koos
varustusega siia, kaasa võtame kerged seljakotid hädavajaliku varustusega: köied,
vööd, kassid, karabiinid, jääpuurid, puhhjoped, fotokad, natuke toitu ja juua.
Stardime suhteliselt hilja, kell 6.40. Venelaste grupp väljus ca 20 minutit enne. Meiega
palub kaasa tulla tuttav mees alt Tomski laagripaigast, Jura
Alma-Atast. Ta ühineb hiljem
Kainelite seonguga. See habemik vana osutus asjalikuks meheks. Nii et meid on 10. Lumi on
veel kõva ja on hea astuda. Esialgu seongutesse ei pane. Algul laskume isegi allapoole,
siis algab tõus lumisele platoole, kust juba on näha TKT
kuru, Razdelnõi tipp, Beluhha
sadul ja lõpuks mingit osa tipust endast. Kohati on lõhed. Mida ülespoole, seda
ilusamad vaated avanevad. Kusagil kaugel peaks olema näha ka Tshuja ahelikud ja võibolla
ka Mongoolia Altai. Vene grupp rühib TKT
kurule, mis oli ka meil kirjas. Kuid siis tuleks
Beluhhale minekuks ületada veel kaljune Razdelnõi
tipp. Ei ole mõttekas, Beluhha
sadulale peaks praegu saama ka otse, lund on piisavalt. Ets olevat kunagi talvematkal
traverseerinud TKT-lt Razdelnõi nõlva pidi Beluhha sadulale. Ei kujuta ette, kuidas nad
seda tegid – praegu näib see küll väga järsk ja kiviohtlik. Paneme seongutesse ja
kassid alla. Esialgu rühib ees Jura Kainelite seongu eesotsas. Jälgi siin enam pole,
tuleb ise teha. Jura on väsinud ja leemendab higist, võtab riideid vähemaks. Siis
läheb ette tööd tegema Kalle-Kadri-Jaagu seong. Nõlv läheb järsemaks, olles esialgu
25 ja lõpus, enne sadulat, 40 kraadi. Valime suuna sadula kõige madalamale kohale,
möödudes altpoolt lumistest serakkidest. Aeg-ajalt variseb sealt ja mujalt alla lund.
Päike paistab selja tagant otse nõlvale, laviinioht on suur. Jälgime silmanurgast
nõlva ja püüame ka ise seda mitte “läbi lõigata”. Umbes 70 m enne sadulat on
bergsrund, mille ületame kergelt. Lõpus läheb ette Etsi-Triinu-Mirja seong. Kella 10
ajal oleme Beluhha sadulal. Jalad on märjad ja külmetavad, aitab kui
võtta ajutiselt kassid alt. Jätame köied sadulale ja liigume küllalt hajutatult
kaljust ja jäist harja pidi Beluhha poole. Kohati on küllalt järsud jäised lõigud,
kuid kassidega pole probleemi. Mart ja Ets on kusagil kõige
ees. Väga ilusad vaated! Kell 11.30 oleme kõik 10-kesi Beluhha idatipus (4506
m) . Tuur on kaljunukil, lumenõlv tõuseb veel tegelikult ida poole ja lõpeb
karniisidega. Püstiasetatud kirka küljes ripub kelluke ja kalju küljes mälestusplaat
pildiga. Tuurikiri (prantslastelt 27.juulist 2001) on korralikus metallsilindris.
Kirjutame ka enda tuurikirja (cairn notice). Loomulikult teeme nii ühispilte kui
personaalseid. Kallel on kaasas 1988.aastast mägesid näinud pisike Eesti lipp, mis
seotakse Mardi auväärse puuvarrega kirka külge. Jura saab klõpsutamiseks 5-6 fotokat.
Taustaks on madalam (4460 m) Beluhha läänetipp. Nosime sokolaadi jm. maiustusi.
Enesetunne on vist kõigil hea. Kostab võõraid hääli – üks vene grupp tõuseb
põhja poolt, ilmselt tulid üle Delone tipu. Kell 12 hakkame laskuma tuldud teed pidi
tagasi. Sadulalt laskumiseks peame ilmselt tugiköisi kasutama. Jura pakub et tuleb
viimasena, küsib ainult oma jäähaamrile lisaks veel ühe meie kirka. Kaks jääpuuri
sisse ja selle külge pannakse kaks 40 m
köit. Mart laskub esimesena. Laskutakse pidari ja
haaravaga. Aeglaselt läheb see asi -
peab ootama kuni eelmine on kõik 2 köit läbinud. Teiseks, 2 köit ise on rasked, nende
juhtimine läbi pidari on vaevaline. Haarav on küll üleliigne – isegi kui keegi käed
lahti laseb, pidurdab köis omaenda raskusega. Allpool bergsrungi 2. köie lõpus on Mart
ja tema kirka küljes oleva 3. köie lõpus Taavi, teised
on juba allpool. Eelviimasena laskunud Kalle jääb Mardi kohale Jurat ootama ja köit
sisse tõmbama. Põhiline raskus ongi bersakast ülevalpool olev 70 meetrit, allpool saab
juba ilma. Jura tuleb viimasena 4-s taktis alla. Bersaka kohal, kus me kõik lumesillalt
kerge hüppe alla tegime, ei pea lumi enam tema raskusele vastu ja Jura kukub koos
väikese lumekarniisiga alla lõhesse. Õnneks on see siiski lund juba ennegi täis ja asi
lõpeb kerge ehmatusega. Lumi on väga pehmeks läinud ja me vajume tihti sisse. Ka meie
hommikused jäljed on arvukad laviinid minema pühkinud. Nüüdki tuleb paar tükki, üks
möödub otse Taavi eest. Püüame kiiresti ohtlikust lõigust väljuda. All laugel
lumeväljal ootavad meid Mart ja Killu, teised liiguvad kusagil ees. Tegelikult peaks
nüüd siin juba seongus liikuma, on lõhesid ja lumesillad ei tarvitse enam vastu pidada.
Näeme et vene grupp, kes peale meid tippu tõusis, laskub ka sadulalt alla ja on juba
poolel nõlval. Meie liigume edasi 5-lises seongus. Pehme lumi ulatub põlvini, kohati
tuleb üle pragude hüpata. Oleme surmväsinud kui lõpuks kella 15 ajal “koju”,
Berelli sadulal olevate telkideni jõuame. Venelased telkides õnnitlevad meid. Paneme
märjad asjad kuivama, saabastest lausa valame vett välja. Jura, kes ei olevat söönud 4
päeva, annab meile suitsuliha. Ta ise ei söö, ainult joob - võtvat kaalust alla. Ees
allarutanud kokanaat on jõudnud juba ka lõunasöögi valmis teha. Riisihelbed ja tee,
hiljem ka kisell. Alt saabub meie teine grupp, kes aga on kokku kuivanud 8-liikmeliseks; 3
inimest ei söandanud üle Delone tulla ja laskusid alla Akkemi orgu. Ajame juttu, pakume
ka neile kiselli. Tallinnlased panevad ka oma telgid siia püsti, lootuses homme tippu
tõusta. Meie aga saame õhtul enne magamaminekut teha juba ühe piduliku konjakiringi.
Tipp on tehtud - see oligi meil põhieesmärgiks. Muidugi, tagantjärele mõeldes,
oleksime võinud väljuda paar tundi varem, lumi oleks laskumisel võibolla veel kandnud.
Meenutame et Beluhha idatippu tõusid esimestena vennad Tronovid (1914.a.).
14. T, 31.juuli
Hommikuks ilm muutub –
vihmasadu, nähtavust pole. Jääme telkidesse passima, ehk asi paraneb. Teatud hetkel
tõesti sadu nõrgeneb ja osa venelasi ning ka Jura laskuvad alla. Meie jääme koos
Tallinna grupi ja osade venelastega paremat ilma ootama. Kuid selle asemel sadu ja ka tuul
hoopis tugevnevad. Vedeleme telgis, väljume vaid hädavajadusel. Kasutame tshuktshi WC-d,
kahte tokki. Ühe lööme lumme et purgaa ära ei viiks, teisega peletame hunte eemale.
Kokanaat on tubli – soe toit saab iga kord valmis. Nendes telkides, kus tambur on
3.kaarega toestatud ja kinnine, on suhteliselt mugav priimuste-pottidega õiendada.
15. K, 1.august
Öösel asendub vihmasadu lumesajuga. Ka tuul on
ägedam ja rebib telgikatet. Külm ei ole, kuid osa asju on niisked. Teine grupp plaanib
lahkuda, kuid meie mitte. Nähtavust pole ja kui jälgi ka näha ei ole, võib see üritus
kurvalt kusagil jääpraos lõppeda. Mägironijal peab olema kannatust. Lesime telgis,
ajame juttu või tukume niisama. Ühes telgis jälle käib kaardimäng. Teine grupp lahkub
pika hoovõtu järel kella 13 ajal. Meie jääme, kuigi vägisi kisub kah minema. Lumesadu
tugevneb, aeg-ajalt peame telki raputama et lumi seda sisse ei vajutaks. Küljed ja
ristluud jäävad juba valusaks, Etsil lõi korraks isegi radikuliidihoog. Põhiohud
mägedes on liigsöömine ja lamatised. Kokanaat (Mart & Co) teevad vaatamata tormile
ikka tugeva lõunasöögi (tatrapuder, tee) nii et õhtusööki enam ei teegi. Hämmastav
et veel oma asju telgist ja telgi kõrvalt lume alt (toidunõud) üles leiame!
16. N, 2.august
Ärkame kella 5 ajal,
kuid välja ei taha pugeda. Öösel sadas ikka lund, kuid teatud kellaajal jäi vaikseks
ja sadugi lakkas. Pistame nina märja telgikatte alt välja – täna on lootust siit
pääseda! Teeme kerge hommikusöögi (juust, tee), siis pakime laagri
kokku. See on väga
ebameeldiv, kuna telgivaiad on lume all, nöörid jäätunud. Selle paari päevaga on siin
sadanud umbes 20 cm värsket lund juurde. Tõeline maso on siis, kui peame külmi ja
niiskeid matkariideid selga ajama! Kuid
Päike hakkab laagrikohale paistma ja me soojeneme üles. Kella 7.30 ajal hakkame
seongutes allapoole liikuma. Üllatav et vanu jälgi ikka nii hästi näha on! Arvatavasti
jõudis teine grupp ikka õnnelikult üle Delone kuru alla. Kuigi ilmselt udus ja
vihmasajus. Ka täna on udu, kuid see ei sega, pigem loob võrratult ilusaid vaateid
Päikese käes. Üle alumise Berelli sadula udu lausa voolab lõuna poolt siia. Ets
pildistab lakkamatult, pilt muutub iga hetkega uueks. Umbes poole tunniga oleme all Mensu
liustiku tsirkuses, kus värsket lund on hoopis vähem, umbes 5 cm. Määrime hoolikalt kaitsekreemi näole, ka
spetsiaalsed huulepulgad on enamustel. Siis algab tõus juba tuttava Delone kuru poole.
Kohati tuleb lõhesid ületada. Venelaste laager on nüüd täiesti maha jäetud, lumi on
telgi päris maha surunud. Delone kurul oleme kell 10.30. Varbad
külmetavad märgade saabaste sees pea kõigil. Paneme kassid alla, kuigi see tõotab veel
suuremat külmetamist, eriti nõlval passides. Mart ja Kalle kinnitavad esimese köie
natuke allpoolasuva suure kalju külge, Kalle saab veel ühe köie kaasa ja laskub
pidariga alla. Esimene hea tugipunkt on kaljude lähedal, kuhu kinnitatakse paar
jääpuuri. Tugev jää, peal on umbes 10-15 cm värsket lund. Laskutakse, Jaagu-onu viib
3. köie alla, Mart aga tuleb viimasena altjulgestusega ja viib 1.köie ka allapoole.
Kalle seab vurrisüsteemi paika ja laskub
viimasena ka mööda 2.põhiköit alla. Vurr töötab laitmatult. Üks venelaste grupp
tõuseb kaljude lähedal ülespoole. Ei edene neil see tõus, lisaks libiseb ühel kirka
alla, meie omad püüavad kinni. Kalle seab uue vurrisüsteemi paika, kuid see
millegipärast ei tööta. Palume venelastel see lahti päästa, kuna nad on just seal
kõrval. Nii et 1:1. Köied aga on nüüd lootusetult sassis. Kalle ja Taavi on jäänud
viimasteks, teised on juba all lume peal. Viimane 100 m ca 35 kraadist lumist jäänõlva
on ühtlaselt nõgus - libisemisel ei hakkaks pillutama. Kalle tuleb altjulgestusega
kolmes taktis alla, kirka kihva ja kasside esihambaid vaheldumisi tugevasti jäässe
lüües, Taavi julgestab alt. Ühtekokku tuli 5 x 40 m tugiköisi, on veel ca 50 m
lumenõlva, kus saab kuni bersakani selg nõlva poole laskuda. Köitega laskumise peale
läks kokku üle 2 tunni, samas kui köiteta tõusime sama maa (250 m) ca 0,5 tunniga!
Allpool on lumi üle põlve, siia on jõudnud hiljuti paar laviinigi. Osa grupist on juba
alla Tomski onni juurde lõunat tegema rutanud, teine osa (Mart, Jaak, Kadri, Triin)
ootavad liustikul suure kivi juures. Laskujad saavad tüdrukutelt kallistada ja musigi.
Liigume tuttavat teed pidi alla. Ilm on ilus, Tomski ööbimispaikades laotame oma märjad
asjad päikesesoojadele kividele kuivama. Kokad on lõunaks teinud tatrapudru lihaga,
lisaks tee, sokolaad jms. Teisi gruppe on nüüd siin vähem kui nädal tagasi – ju siis
hiljutised paar halba ilma nad ära peletanud. Mardil on kõhuga midagi häda (Jura
suitsuliha?), saab Triinult rohtusid. Eks neid kõhuhädasid oli teistelgi. Otsustame
jääda täna veel siia laagrisse, seda enam et ilm läheb nüüd pilve ja hakkab kergelt
sadama. Õhtul ronib pea kogu elevil seltskond (va. Mart ja Killu) ühte telki ja teeme
konjakiringi. Paistab et kõigil on pingelangus.
17. R, 3.august
Hommikul on ilm veel
pilves, kuid ei saja. Mardil on parem, nii et peale hommikusööki hakkame kell 7.30 alla
liikuma. Esialgu on liikumine kuidagi vaevaline. Liustikul on libe aga kasse ei pane alla.
Moreenvall, siis laveerime jälle lõhede tsoonis. On näha et siin ja ammugi allpool on
nädalaga kõvasti sulanud, isegi liustikuseeni on tekkinud. Jälle turnimine Akkemi
paremmoreenidel, kuid seekord laskume rohkem allapoole. Kohati on kividel ka siin tuurid.
Siis algavad esimesed rohelised ja lauged alad. Parempoolne külgjõgi on vahepeal kosunud
ja ülehüppamisega seekord me ei pääse. Tegelikult saaks läbi ka otse raja kohalt,
nagunii saame jõe läbimisel trossi kohal märjaks. Ets leiab 100 m ülevalpool
rahulikuma vooluga lõigu. Enamus inimesi võtavad saapad jalast. Teisel kaldal on ilus
laagrikoht, aga me ei jää siia, vääname vaid sokid kuivemaks ja liigume läbi võsa
edasi. Kohati tuleb turnida üle suurte sammaldunud kivirahnude. Siis laskume alla jõe
äärde, kus on statsionaarne terastross. Üks grupp just lõpetas ületulemise.
Läbime
ükshaaval jõe, trossist kinni hoides. Vesi ulatub ainult ühes kohas kõige enam
harkidevaheni. Teisel kaldal vääname jälle sokid ja püksid kuivaks. Tegelikult saame
siin juba lühikesed püksid panna, kuna on soe. Edasi liigume mööda soist ala, aga
märg märjale enam midagi teha ei saa. Ainult porisemaks saame. Akkemi järv,
päästeteenistuse “siniste tünnide” juures oleme umbes kell 13.30. HMJ hoonete
juures kohtame meie teist gruppi, keda on jälle 11. Olevat ööbinud seal. Meie liigume
edasi esimeste laagripaikadeni metsatuka sees ja jääme sinna vabale platsile laagrisse
(kell 14). Paneme telgid üles, siis lähevad Jaak, Ets ja Kalle tühjade seljakottidega
alla turbaasi oma toiduvarudele järele. Siin olevat vihma sadanud sel ajal kui meil
üleval lund tuli. Kuna maksime enne 100 rbl, tuleb nüüd maksta ainult 120 rubla juurde.
Üldiselt on taks 12 rubla paki eest ööpäevas. Tundub et kraami on isegi ülearu, eks
nüüd algab see liigsöömise etapp. Kella 15 ajal hakkab sadama. Otsustame et ei tee
Burevestniku kuru (2A), vaid lihtsama Kara-Tjureki (1A), kuna aega on juba vähe. Tõus
viimasele algab just HMJ kohalt.
18. L, 4.august
Äratus on 5.30. Taevas
on pilves, rõske. Kell 7 saame liikuma – kõigepealt tagasi HMJ hooneteni. Tallinna
grupp teeb veel hommikusi toimetamisi, aga nad kavatsevad tulla ka üle Kara-Tjureki
Kutserla orgu. Järsk tõus männimetsas, kindel rada. Ülevalpool on mõned
ööbimispaigad väikeste ojakeste lähedal. All orus tõuseb udu, ka taevas on pilves.
Seetõttu jääme ilma ilusatest vaadetest Akkemi orgu. Läheb lagedaks - alpiaasad. Kella
9 ajal jõuame esimese sälkoruni, kus tuleb laskudagi. Kuru ennast aga ei näe. Kella
10.30 ajal hakkab sadama vihma, esmakordselt marsruudi ajal. Ju siis teine grupp hakkas
liikuma, arvame. Tõmbame kiled üle ja liigume aga edasi. Tuul rebib kilet, on külm.
Rusunõlvad, ülal on näha lundki. Kella 11 ajal oleme Kara-Tjureki kuru (1A, 3060 m) sadulal. Ei
taha jääda siia, kuna on tuuline ja niiske ning näha pole nagunii midagi. Tume
kiviklibu ja lumelaamad. Ületame ühe sellise, siis aga kaotame jäljed. Laskume umbropsu
teisele poole avarale kidura taimestiku ja kiltkividega ülekülvatud lagendikule. Siin on
vaiksem ja soojem, Päikegi tuleb välja. Teeme
peatuse, vahetame riideid, pildistame.
Edasine laskumine tekitab vaidlusi. Osa tahaks laskuda otse alla metsasesse sälkorgu, mis
igal juhul viib Kutserla orgu. Viimase rohelised nõlvad on siit ilusasti näha. Mart aga
näeb algul tugevat hobuserada, mis suundub piki lauget ja avarat harja kuhugi põhja
poole. No ega midagi, liigumegi sinnapoole. Kõht on tühi – teeme ühe kuiva eine
(juust, vorst, kuivikud, sokolaad jms). Plaatjad kiltkivid on massiliselt serviti maa
seest väljas. Etsil kui õppinud geoloogil läheb raskeks meie lollidele küsimustele
vastamisega, et kes need nii on pannud. Jäljed kaovad – ilmselt tüüpiline Sussanini
rada. Pöörame ikkagi allapoole ja hiljem tagasi sälkoru suunas. Kerge kaldega
rohunõlv, kohati on rohu ja madalate põõsaste all libedad kivid ja augud, nii et
liikumine ei ole eriti kindel. Põhja poolt liginevad tumedad pilved. Kiirustame, sest ei
taha sellise koha peal vihma kätte jääda. Traavers rohunõlval lõpeb aga kivise
kuluaariga. Allpool oleks asi lõppenud kaljuseinaga. Kivid on kuluaaris väga lahtised,
aga õnneks on nad enamuses kiltkivi plaadid, mis ainult libisevad, ei hakka
veerema-hüppama. Meie grupp, mis muidu liikus küllalt kompaktselt koos, on täna kuidagi
laiali hajunud. Mingi silmside ikka on. Hakkab sadama, mis teeb kivid ja rohu libedaks.
Kohati hoiame puujuurtest ja põõsastest kinni. Siis tuleb männimets ja vana tumeda
samblaga kaetud rusunõlv. Eemalt vaadates tundub selline nõlv turvaline ja mõnus, kuid
sellel liikumine on väga vaevaline. Lõpuks jõuame kivises kanjonis tormava jõekese
äärde. Selle teisel kaldal näeme õiget rada. Nii et oleks pidanud ikka otse laskuma!
Kell on 15. Jõekese ületamine ei valmista raskusi. Ilm paraneb, Päikegi on välja
tulnud. Teisel pool kõrgel kaldal ongi hea rada võimsate seedermändide vahel. Laskume
seda pidi allapoole, jõgi läheb siin kanjonisse. Teisel kaldal on lausa püstised
kaljuseinad, hea et sealt ikka tulema saime! Umbes 40 minuti pärast jõuame ilusa
romantilise laagrikohani , kuhu otsustame tänaseks jääda peatuma. Mitmed jämedad puud
on maha langenud, on ka lõkkekoht. Hiliseks lõunaks tuleb supp. Kuivatame oma riideid,
niikaua kui siia metsa vahele veel Päikest paistab. Tõmbame puude vahele köied ja
riputame sinna oma märjad asjad. Küllalt varsti jõuab siia ka meie Tallinna grupp, kuid
nad liiguvad veel allapoole. Väsinud ja poriseid matkajaid sammub ka ülespoole. Mingi
rotisuurune hall loomake õiendab asjalikult ülalpool kasvava jämeda seedermänni juurte
vahel. Õhtuks teevad kokad eesotsas Kadriga
munaroa. Samuti ei saa sellise päeva lõpus
läbi grokita. Teeme kohe mitu ringi ja mõni on hääästi kange.
19. P, 5.august
Äratus on kell 6.
Minema saame kell 7.30. Rada laskub kanjonisse, kohati päris põnev ronimine üle kaljude
ja mahalangenud puutüvede, aga ka lausa veepiiril. Teine kallas on veel järsem. Mets
muutub – on rohkem kaskesid, mis kohati juba sügiseselt kollased, samuti on seeni. Kell
8.45 jõuame laagrikohtadeni , kus on ka Tallinna grupi telgid. Täna on Fredi sünnipäev
(saab 25), laulame talle ühe laulu ja kingime paki rosinaid. Liigume alla, kuid peame
ikka tagasi tulema, kuna silda üle selle harujõe seal ei ole. Viimane oli kohe
laagrikoha juures. Teisel kaldal metsas algab jälle samasugune porine ja sõnnikune rada
nagu see oli Akkemi orus. Ka hobusegruppe tuleb vastu. Allpool läheb sügis tasapisi üle
suveks. Ilus seedermänni mets, kus kohati on ilusaid laagriplatse. Kell 11.45 jääme
ühele samblasele metsalagendikule ojakese äärde lõunale. Ilm on ilus, Päike paistab.
Tallinna grupp möödub jälle meist. Paistab et Kutserla järve äärde ei viitsi keegi
minna, sinna on siit ikka vähemalt pool päeva tõusu-laskumist. Nii et 2 tunni pärast
liigume aga allapoole. Tulevad ilusad jõeäärsed
aasad, ühes kohas on palkmajad. Ju
mingi hobumatkajate vahelaager. Jõuame Tallimnna grupile järgi ja liigume mõnda aega
20-kesi koos. Liigub palju teisi matkajaidki. Ühes kohas vingerdab teerajalt rohu sisse
päris priske rästik. Väga maalilised kohad puudesaludega. Siis aga tõuseb teerada
kõrgele jõe kohale. Õhtupäike kütab nõlva, lõhnab koirohu järele. Vastu tuleb
jälle ratsanikke, tunneme ära tuttavad poisid, kellega kohtusime esimese matkapäeva
lõpus Akkemi orus. Siis laskub rada jälle jõe äärde, kus on ilusaid laadriohti. Ühes
sellises ilusas kohas jääme kella 17 ajal laagrisse. Jõevesi on siin selgem kui
Akkemis, märkame. Jõgi kohiseb telkidest vaid 5 meetri kaugusel, kuid see ei sega meie
und.
20. E, 6.august
Äratus on kella 5.30
ajal. Hommikusöök. Väljume kell 7.00. Hea jahe liikuda. Rada tõuseb jälle
lagendikule. Ühe puudesalu varjus on telklaager – seal ööbis meie Tallinna grupp.
Nemad meiega veel kaasa ei tule. Juba on aimata oru lõpus olevat lagendikku, kus on siis
nii Kutserla kui ka Tjunguri küla. Kell 8.15 on peatus, all jõe ääres näeme autosid
ja telke – eks kohalikud on “rohelisse” sõitnud. Ju siis on autotee siia. Meie
grupp venib juba pikaks riviks: Mart ja Killu on ees, siis Triin ja Kalle, teised on
tagapool, kõige lõpus reeglina Jaagu-onu, kes botaanikuna uurib kohalikku taimestikku ja
kogub seemneid. Ilus roheline aas, mõnus astuda. Tõmbame eesliikujatele järele, siis
aga jõuab meieni RAF-buss, milles juba istub Taavi. Juht olevat nõus meid 150 rbl eest
kokku alla Võsotnikusse viima. Algul ei olegi sellest eriti vaimustatud, sest oli päris
hea astuda. Siis aga saab laiskus ikka võitu ja loobime oma seljakotid peale. Jaak ei
tule peale, annab vaid seljakoti. Sõit jätkub mööda porist metsateed alla, kohati on
suured lombid. Juht võtab uljalt kurvesid, ju ta varemgi siin sõitnud. Sõidame läbi
Kutserla küla ja kell 9.30 oleme juba tuttava Võsotniku laagri väravas. Võtame oma
kompsud ja marsime iseteadlikult vana laagriplatsi poole. Tahetakse siiski
registreerimist. Ööpäev laagris maksab 25 rbl näo kohta. Võtame laost välja oma
siiajäetud kompsud, paneme kella 15-ks sauna kinni ( 60 rbl nägu). Ka Jaak jõuab
kohale. Läheme uudistama laagri värava juures üle tee olevat puukoorest katusega
püstkoda – selgub et söögimaja. Seal askeldavad paar kohalikku naisterahvast. Meile
pakutakse Kasahhi rahvuslike roogadega õhtusööki 20-le inimesele, algul 3000 rbl eest.
Lubame mõelda ja teistega nõu pidada. Peamegi nõu, läheme tagasi, tingime natuke ja
hind langeb 2500-le. Kell 19.00 oodatakse, nüüd minnakse lammast püüdma ja veristama.
Osa inimesi käivad niikaua teisel pool jõge Tjunguri küla peal. Üle Katuni on
võimas rippsild. “Peatänaval” jalutavad lisaks inimestele ka sead ja lehmad. Teiselt poolt
piirab küla kaljune mäekülg. Külastame kohalikke kauplusi ja koolimaja.
Kell 15 koguneme sauna juurde. Seekord teeme segasauna,
mehed ronisid lavale ja ega naisedki põnnama löönud. Leili ei saa... Siis aga leitakse
ahju tagaseinas pisik auk, kuhu visates tuleb leili nii et tahab karvad jms maha võtta.
Oleme saunas kokkulepitud aja, üle 1 tunni. Võtame õlut ja ajame juttu ka. Pärast meid
tuleb Tallinna grupp. Lesime pärast sauna laagriplatsil puude all ja laseme end lõdvaks.
Lesime maas, joome õlut, mida saab 50 rbl eest 1,5 l plastpudelis osta laagri puhvetist.
Teeme pilte telkkondade kaupa: 1.Mart, Killu, Taavi,
2.Triin, Ets, Mirja, 3.Jaak,
Kadri, Kalle. Kokkulepitud ajal, kell 19, läheme siis
Kasahhi köögi võlusid maitsma. Püstkojas on üks suur laud meile kaetud, tervituseks
on piimapuskar. Maitseb nagu veega lahjendatud viin. Järgnevad puljong, praetud maks,
keedetud soolikad, saslõkk. Puudu on tavalisest veest, mida käime kopsikuga küsimas.
Pakutakse siiski ka teed. Laual on kuivkibe juust (see ei istu eriti), pisikesed pirukad,
mis lähevad hästi meega. Hapukas kohupiim on hea vaarikamoosiga. Kõht saab korralikult
täis, kuid jääb kahtlus et paremad lihapalad jäid kokkadele. Kell on juba 20.30 kui
laulame kokkadele tänuks Kungla rahvast täname
ja veereme tagasi laagrisse. Paneme telgid korda. Saabub hulk uusi matkajaid – selgub et
Dresdeni ülikooli geoloogiatudengid, kes siia mägedesse praktikale tulnud. Pimeneb.
Sööklamajast saab Eestisse helistadagi, Tartusse siis nii: 8 – 10 – 372 – 7 –
xxxxxx. Maksab see 26 rbl minut. Meie mõlema grupi rahvas istub väljas pimedas laua taga
ja laulab kitarri saatel. Lauluraamatut tuleb lugeda taskulambi valgel. Taevas siravad
tähed – täisromantika! Telkidesse magama ronime kella 23 ajal.
21. T, 7.august
Äratus on kell 5. Raske
tõusta. Pakime oma kõhnaksjäänud seljakotid, järelejäänud toiduained mahutame
eraldi kandekotti ja liigume Võsotniku värava juures juba eilsest ootava PAZ-bussi
peale. Kell on 6. Bussijuht veel magab, ajame üles. On ainult üks juht, siiasõidul oli
kaks. Mahutame oma varanduse põhiliselt bussi tahaotsa. Seekord istekohtadega probleeme
ei teki. Esialgu on õhk jahe, sajab vihmagi. Et hommikul ei jõudnud süüa, on kõigil
kõht tühi. Ust-Kanis teeme pikema
peatuse. Kohalikus sööklas võtame sooja söögi,
lisaks ostame poest maiustusi jms. Bussijuht, kõhnem keskealine mees, kisub kogu aeg
suitsu. Osutub asjalikuks ja sõitjate soove arvestavaks meheks. Seekord ei sõida meie
buss mitte piki põhitrakti pidi üle kahe kuru (Jagaban ja Semenevski), vaid otse üle
Anui ja Tserginski ahelike. Ilm läheb ilusaks, Päike paistab. Maastik on väga ilus,
rohelist on palju. Ahelikud ei ole küll kõrged, kuid kohati tundub et meie buss
järjekordsele künkale küll ei jõua. Kuid bussijuht hüppab välja, reguleerib natuke
mootorit, valab uut jahutusvett ning sõit jätkub. Teeme veel mitu peatust. Enne Biiskit
laia asfaldtee äärs müüakse suveniire ja toiduineid. Ostetakse hapukurki, pirukaid ja
head maapiima. Olevat hommikul lüpstud. Õllega segi – peaks kõhu lahti võtma küll.
Mainime bussijuhile et peame Biiskis ühe öö veetma, eriti mugavat hotelli ei vaja.
Päris telkida suure linna lähedal ka ei taha. Bussijuht sõidab iseteadvalt Biiski
äärelinna, üle laia Bija jõe ja peatub hotelli Vostok ees. Lepime veel kokku et tema
või mõni tema kolleeg tuleb hommikul kell 11.00 ja viib meid raudteejaama. Saame seal
kahelised toad 97 rubla eest inimese kohta. Vabandatakse et sooja vett ei ole. Pole viga,
see-eest on prussakaid. Muidu aga on viisakas koht, kohe välisukse kõrval on väike
varjuline park purskkaevu ja laudadega, kus võib jalgu puhata ja õlut juua. Osa inimesi
tahavad dollareid rubladeks vahetada. Otsime panka, lõpuks leiame, kuid see on juba
kinni. Siis käime poes, ostame leiba, õlut jms. Mis silma riivas, olid rohtukasvanud
haljasalad. Ilmselt ei niideta neid siin kunagi. Taavi, seejärel Mart ja Kalle käivad
umbes 700 meetrit eemal olevas Bijas ujumas. Liivarand, kohvik, müüakse ka saslõkki,
jäätist ja õlut. Vesi on jahedavõitu ja päris tugeva vooluga – ikkagi võimas
jõgi. Koguneme tagasi hotelli, istume Mardi-Etsi toas, kus on korralik telekas. Vaatame
päevauudiseid, sööme leiba, konserve, juustu, peale joome keefiri, õlut ja veini.
Viimase oli Ets toonud. Siis otsustame minna alla hotelli ette, kust kostab muusikat.
Leiame ühe vaba laua, kuid toole on vähe - tuuakse juurde. Võtame baarist mõned
õlled, Fantat ja kartulikrõpse. Ansamblilt kõlavad head vene laulud, Devotshka
sozrela… jms. Kutsume oma tüdrukud tantsima. On sume ja soe õhtu, seltskond
ümberringi on viisakas, vist ainult ühte purjus inimest nägime õhtu jooksul. Mõnus
olemine. Üles hotelli tagasi läheme kella 23.30 ajal.
22. K, 8.august
Üle hulga aja oli
päris hea voodis magada, vaid üksikud kärbsed segasid hommikupoole meie und. Sööme
kerge hommikueine (leib, juust, konservid, tomatid, keefir). Osa käivad veel linna peal
kohvi joomas ja raha vahetamas. Kella 11–ks koguneme oma kompsudega alla hotelli ette,
kus meid ootab juba buss. Sõit Biiski raudteejaama vältab umbes pool tundi, see läheb
kokku maksma 150 rubla. Jälle tõotab tulla palav ilm. Viime oma pakid sisse, osa jääb
sinna valvama, ülejäänud lähevad veel linna peale. Kuivatame ka oma telke jaama
kõrval oleval kidural haljasalal. Jaama lähedases Zakusotshnajas saab päris hästi
süüa: ntx snitsel muna ja kartulipüreega, ananassimahl, 2 leiba, pannkoogid hapukoorega
läheb maksma 47 rubla. Jaamast ca 500 meetrit eemal on turg, kust ostetakse maiustusi.
Paistab et isu on kõigil hea - tavaline lugu peale matka. Ometi jäi meil toitu ülegi.
Rahvast koguneb perroonile, aga rong tuleb ette küllalt viimasel hetkel, kell 15.40.
Seame kellad jälle Moskva ajale (-3 tundi), mille järgi rong väljub kell 12.55. Ronime
peale - meil on 19.vagun, kohad 1-20. Teeme oma toidukotist inventuuri – päris palju
jäi üle. Enamust saab ka rongis kasutada. Ilm väljas on pilve läinud, sajab kergelt.
Hämaruses on silmapiiril näha välgusähvatusi. Barnaulis on pikem peatus, ca 1,5 tundi.
Käime väljas jaamahoones ja osa jõuavad kaugemalegi, sööklas suppi süüa ja kohaliku
igavese tule juures käia. Meie vagun haagitakse ümber, nüüd oleme rongi lõpus.
Hilisemad tulijad leiavad vaguni hoopis teiselt teelt. Sõit jätkub.
23. N, 9.august
Ärkame 8 ajal. Tualeti
taga on järjekord. Siis joome kohvi ja sööme seda, mida veel järel on. Otsime lugemist
- kõik kõlbab. Lõunaks teeme otse nõgises matkapajas kartuliputru, lisaks
lihakonserve, keefiri ja värsket kapast. Magustoiduks halvaad ja pähkleid. Näljaga
süüakse kõik ära, isegi kanamunad, sink jms. Kell 14 oleme Omskis. Veeretame päeva
õhtusse...
24. R, 10.august
Kella 9 paiku joome
hommikukohvi, sööme leiba, vorsti, juustu. Borisil olevat täna sünnipäev, õnnitleme
teda, lauldes ühe laulukese. Peatuste ajal käime perroonil värsket õhku hingamas. Saab
osta saiakesi, pirukaid, jäätist, õlut jms. Lõunaks teeme jälle kartulipüreed,
lisaks kaerahelbed+rosinad keefiriga. Käib üks lõputu näkitsemine. Üldiselt –
mõnus olemine. Rong on graafikust maas ca 3 tundi. Kella 17 ajal oleme Kirovis.
Õhtuooteks on kohv, pirukad, tomatid, kurgid. Ajame juttu, kirjutame päevikut. Rongis on
umbne ja palav, kuid elame üle. Veel üks öö…
25. L, 11.august
Ligineme Moskvale,
öösel on pikem peatus Vladimiris. Rong on ikka graafikust 3 tundi maas, nii et Moskvas
Kaasani vaksalis oleme kella 8 ajal. Aga see sobib meile isegi paremini. Kobime maha ja
liigume tunneli kaudu teisele poole teed asuvasse Leningradi vaksalisse. Tallinna rong
väljub kell 18.15. Jätame seljakotid hoiuruumi, kokkusaamise ajaks lepime 17.30. Siis
läheme linna peale: Mart ja Killu lähevad omaette, suurem grupp (Mirja, Kadri, Triin,
Jaak, Ets, Kalle) sõidavad metrooga Izmailovo pargi juurde. Valuutavahetuspunktis
vahetame dollareid rublade vastu. Izmailovo pargis on hulk suveniiripoekesi ja täika.
Puidust muinasjutumajakesed. Väga palju on karbikesi, millel erineva tasemega maalingud.
Sellest sõltub ka hind – 5$ kuni 50$. Müüjad on lahkelt nõus neid tutvustama,
rääkides nii vene kui inglise keeles. Kallimatel on tuntumate kunstnike peened maalingud
vene kultuuriloost. Ju siis ongi orienteeritud see paik väljamaa turistidele. Täikal on
kõikvõimalikke asju müügil – rasketuukri varustusest Stalini-aegsete plakatiteni ja
tarbeesemetini. Siis hakkame otsima mõnda söögikohta ja Pervomaiski 19 olevat
matkatarvete kauplust. Jalgsi on päris pikk maa sinna ja selline komberdamine roiutab.
Üks kohalik soovitab head söögikohta nimega Jolki-Palki. On tõesti jolki-palki -
sanitaartund. Pole ainult kirjas, mis kellani. Leiame lõpuks ka matkapoe. Kuid seal on
puha väljamaalt sissetoodud kaup ja seetõttu hirmkallis. Pole vahet kas osta Moskvast
või Austriast. Venemaa enda toodangut ei olegi. Kõmbime Izmailovo prospekti poole, seal istume ühes välikohvikus
ja sööme pirukaid, jogurtit, banaane. Tekivad vajadused leida üles WC. Ets käib natuke
ringi ja mingi sisetunne ütleb talle et ühe remondis oleva maja keldrikorrusel see on.
Tõesti on ja päris viisakas, käsigi saab pesta. Samas väljakul on ka laadaplats, aga
midagi huvitavat silma ei hakka. Sõidame metrooga endisele Rahvamajandussaavutuste
näitusele – nüüd on seal ärid. Lõputu hulk putkasid, tüüpilised müügiartiklid
on sportjalatsid, teksad, saslõkk, joogid. Samas võib lasta end sõidutada nii hobuse
kui kaameliga. Osa (Mart, Killu, Kalle, Jaak) jõuavad ka Arbatile. Sealne suur
raamatupood on alles, vaid esimene korrus on põhiliselt kontoritarvete päralt. Raamatute
hinnad on tõesti madalad (100-150 rbl). CD-d on turuputkades ca 70 rbl. Kella 17.30-ks
koguneme Leningradi vaksali pagasihoiuruumi juurde. Kviitung aga on Mirja käes, teda jt.
aga ei tule. Lõpuks siiski saabuvad. Võtame oma kotid ja liigume rongi peale. Meil on
kohad 5. kupeevagunis. On kitsas, kuid see-eest puhas ning viisakas, ka WC. Vagunisaatja
küsib puhtas eesti keeles kas me teed soovime! Seda ei tasu Itta suunduvates rongides
lootagi. Ma mõtlen teed ja kohvi. Sööme õhtust ja joome teed. Mirja teeb veel
finantsarvestusi, küsib juurde 100 krooni. Mahutame end 9-kesi ühte
kupeesse. Etsi
ostetud vein ja Mardi konjak käivad ringi. Killu on jõudnud juba Moskvas oma filmid
ilmutada ja pildid soodsa hinnaga teha lasta. Kell 23 kobime magama. Rong sõidab
kiiresti, kuid ei kõiguta.
26. P, 12.august
Kella 5 ajal (M.aeg) on
Ivangorodi piiripunkt, 60 minutit seismist plaani järgi. Kõigepealt kontrollib meid
miilits, siis piirivalve, siis toll. Sama, kuid lühem variant kordub Eesti poolel Narvas.
Keerame kellad 2 tundi tagasi, Eesti ajale. Pakutakse (sic!) hommikukohvi. Kell 8 oleme
Tallinnas. Hommikuselt värske õhk. Teeme koos naabergrupiga perroonil ühispildi,
kallistame ja kätleme. Osadel on abikaasad või vanemad vastas. Ets, Taavi, Triin ja
Kadri jäävad Tallinnasse, ülejäänud (Mart, Killu, Mirja, Jaak, Kalle) sõidavad aga
trammiga bussijaama. Ei saagi kotte maha, ees on Taisto Reiside buss, mis väljub kell
8.30. Sõit kestab umbes 2 tundi, kui paistma hakkavad tuttavad EPMÜ hooned linna piiril.
Üks tore retk jälle tehtud. Kokkutulek on 7.septembril kell 19 Mardi juures.
Kalle Kiiranen,
kiiranen@ut.ee
