Norra 1996 - Jotunheimen

Ettevalmistused matkaks algasid märtsis, marsruut valmis Kalle ja Mardi koostöös. Mart otsis Internetist välja mõningad andmed Norra mägede kohta , samuti oli tal varasemast reisist Jotunheimeni kaart 1:100000. Mingit teavet kurude kohta meil aga ei olnud. Kohalesõidu, viisaformaalsused jms. lubas organiseerida Valdo Kangur Noorte Reisiklubist (Tallinn, Mustamäe tee 59-234, tel.(22)528427, (2)6503561, fax(2)6503563, e-mail: kristjan@lucilia.ebc.ee), kes ka ise planeeris sinna matka. Tema käest saime ka 1:50000 kaardi koopiad ning mõningat üldist infot.

Marsruut oli esialgu kavandatud järgmiselt: Gjendesheim(990) --Veslefjellet (rada harja peal,ühel pool Gjende,teisel pool-Bessvatneti järv) -- Memurudalen -- Ida-Memurubreen -- Memuruskaret(1.kuru)--Veobreen --Skautflya. Radiaal : Steindalselva -- Glittertind(2464) -- Gjortbreen --Steindalselva . Spiterstulen(1106), Visdalen -- Svellnosbreen -- 2.kuru (?) --Galdhopiggen(2469) --3.kuru(?) --n. Illabreen --Tverrabanda(4.kuru?) -- Bukkehoi tipp(2314) --Vakkerbandet(5.kuru?) --s.Illabreen -- Leirholet -- Leirdalen -- Tverrbyttbekken --Tverrbytnet (järved 1350 ja 1564) -- Sandelvbreen -- Smorstabbreen --Vetleutla --Gjertvassdalen --Gjertvatnet (järv 1395) -- Styggedalen -- haak 6.ja 7.kuruga(?)Skagasto lstindanes (Hurrungane) -- Skagasto lsdalen --Turtagro . Kokku : 115km.

17.-19.mail organiseeris Noorte Reisiklubi Viljandi lähedal Karulas õppused, millest meie grupist võttis (18.mail) osa 10 inimest (ei olnud Kainel Marti ja Anni). Esialgu oli grupis 12 inimest , kuid mõni nädal enne väljasõitu üks loobus (Erika Ader).Toiduained ostsid hulgiladudest kokku Mirja ja Karin. See variant on odavam, kuid seetõttu langes tegijatele suurem koormus. Eraldi jagasime 5 pappkasti toiduained sinna- ja tagasisõiduks, mis saatsime Priiduga varem Tallinnasse.Tõnis muretses juustu. Sai jagatud ka ülesanded matkaks: Mirja - toidud,Karin - finantsid, Mart - priimused, Ann - apteek,Tiit - remondikomplekt.Puudujääva spetsiaalvarustuse(kirkad,kassid,karabiinid,vööd) saime Tartu Mägiklubist (Tartu,Uus 56), mille liikmeid oli grupis 4 (Kalle, Mart, Tiit, Jüri). Alpiklubi “Firn” liikmeid oli ka 4 (Mart, Jüri, Priit, Mirja). Ann ja Karin olid ka varem mägedes käinud. Seega, enamus grupi liikmeid omas piisavalt mägimatkakogemusi, ainult Tõnis ja Lilit olid uustulnukad.

1)K,03.07. Norra-matka gruppide kogunemine oli Valdo Kanguri poolt määratud kella 17.00-ks Tallinna Estline reisisadama II korrusele. Lõuna-Eesti inimesed (Mart, Ann, Tiit, Kalev, Tõnis, Jüri(Jürka), Mirja, Karin ja Kalle) on kohal 1,5 tundi varem,kuna saabusid Tartust 12.45 sadamabussiga. Kokkulepitud ajal tulevad ka tallinnlased Priit ja Lilit suurema moonakogusega (lisaks seljakottidele 5 pappkasti toiduainetega). Korraks astub läbi ka Erika, kes ka pidi matkale tulema, kuid viimasel hetkel loobus. Kohtame ka teiste gruppide inimesi (Aleksander Annus,Heiki Erm, Pavel Rambak jt.). Käime kõrvalhoones söömas. Valdot aga ei tule, hakkame juba närveerima. Kalle helistab Noorte Reisiklubisse, Valdo hilinevat natuke. Suur Juht tuleb lõpuks kl.17.40. Meil on grupipilet, samuti Norra grupiviisa. Rootsi transiitviisa on igaühel passis. Kalle kirjutab alla “Polarise” tervisekindlustuspoliisile, kus iga inimene on kindlustatud 30000 DEM-i eest. Natuke ootamist, siis läbime passikontrolli ja olemegi “Mare Balticumi” pardal 5.korrusel. Peale väikest luuret laotame oma pambud 6.korruse konverentsisaali põrandale, kuhu jäämegi ööbima. Laev väljub kl.19.00. Ilus ilm, mitte eriti palav. Uurime kaarte ja skeeme Jotunheimeni kohta. Enamus rahvast käib show-baaris ja restoranis, Priit ja Lilit aga on võtnud hoopis omaette kajuti.

2)N,04.07. Ärkame kl. 7 ajal. Kerge pilvitus, +15-17⁰C. Oleme Rootsi ranniku lähedal - kaljused saared ja saarekesed. Suure vaevaga saame oma grupi kokku ja teeme avatekil ühispildi.Keerame kellad Rootsi ajale: Eesti aeg - 1 tund.Täidame kaardid oma andmetega.Kell 9.00 oleme Stockholmis kai ääres. Rivistume nimekirja järgi ning peale mõningast ootamist läbime Rootsi passikontrolli. Meie buss (Neoplan, Reg.nr.998 AKH) on sadama parklas. Selle mahukasse pagasiruumi mahuvad kõik meie pambud. Bussis oli kokku 44 inimest : peale meie grupi veel Valdo suur grupp ja Kullamaa grupp. Sõidame kuningalossi juurde, kust läheme Valdo juhtimisel vanalinnaga tutvuma. Hakkab vihma tibutama. Vaatame vahtkonnavahetust kuningalossi väljakul. Rahvast on palju, raske on piltigi teha. Algus ei ole huvitav : umbes 20 minutit loetakse rootsi ja inglise keeles sissejuhatavat teksti.Siis on vaba aeg. Kell 14.00 oleme tagasi bussi juures. Pilves, sajab vihma. Sõidame mööda maanteed E18. Peatus bensiinijaamas. Kell 17.45-20.00 teeme ühe metsajärve ääres lõunapeatuse. Maastik muutub mägisemaks. Årjängi juures pöörame kõrvalteele, mida mööda jõuame 21.30 paiku Lääne-Silleni järve kõrgele läänekaldale. Otsime tükk aega sobivamat laagriplatsi, meie grupp paneb oma 3 kuppeltelki teest kõrgemale kaljudele. Soine kasevõserik ,vee saame sealsamast sookraavist.Teeme teed ja grokki.Priidu poolt on pudel viskit tema uue telgi sisseõnnistamiseks. Jaguneme järgmiselt: 1.telk: Kalle, Karin, Mirja, Jürka , 2.telk: Kalev, Tiit , Mart, Ann, 3.telk: Priit, Lilit, Tõnis.

3)R,05.07. Äratus kl.6. Ikka pilves, aeg-ajalt rabistab vihma. Oli väga hea end välja magada,sest 2 viimast ööd olid nagu nad olid. Kell 8 sõidame edasi Oslo poole. Kella 9 ajal ületame Rootsi-Norra piiri, kus mingit passikontrolli ei ole. Peatus o rjes Statoili bensiinijaamas ja kl.11 oleme Oslos. Siin on paaris kohas teemaks (ca 24 NOK buss). Avaneb ilus vaade Oslofjordile,kaugel on näha Holmenkolleni suusahüppemäge. Imetleme Norra puitnikerdustega maju. Sõidame teisele poole lahte Kon-Tiki Museeti ja Framhuseti juurde. Grupina tuleb ühe pileti hinnaks 20 NOK-i. Enamus rahvast jõuab käia ainult esimeses muuseumis, kus on väljas Thor Heyerdahli (sünd.1914) ekspeditsioonide alused Kon-Tiki (1947) ja Ra-2 (1970) ning nendega seonduvad materjalid. On ka Lihavõttesaare hiiglaslikud kivikujud.Tõesti, seda tasub vaadata, kuid vahetult enne oleks kasulik natuke asja kohta lugeda. Tagasiteel peatume ka Viikingimuuseumi (Vikingeskipene) juures, kuid seal käivad sees vähesed. Samas võib osta Norra pildiraamatu 95 NOK-i eest. Sõidame kesklinna, kus pargime bussi Dr.Mauds Gate ja Munkedamsveieni nurgal olevale platsile. Käime gruppidena või üksikult linna peal. Storagatal on kaardipood, kust saame osta Hurrungane 1:50000 kaardi 52 NOK eest. Kell 16.20 sõidame edasi Vigelandi skulptuuriparki. Skulptor A.Vigeland (1869-1943) kinkis Oslo linnale oma ainulaadse inimkujude kogu, mis on 20-ndatel aastatel Frogneri parki Oslo lääneosas välja pandud. Jalutame seal umbes 45 minutit.Ilm paraneb. Kell 17.30 sõidame Oslost mnt. E16 kaudu välja.Maastik muutub üha enam Norra-pärasemaks, so. mägisemaks. Vasakule jääb Tyrifjord. Honefoss.Läbime paar tunnelit. Laagrisse jääme maantee äärde Sperilleni järve lähedale. Peatuskohas on hea muruplats,vesi tuleb ojast, on ka prügikast, korralik käimla (sh. ka invaliididele), pingid ja lauad. Mäerinnatist katab põline kuusemets. Peale õhtusööki kaalume ja jagame oma varustust. Meestel tuleb ühisvarustust umbes 14 kg, naistel - 8 kg.

4)L,06.07. Äratus kell 7. Orus on udu mis päeva peale hajub.Tuleb soe ja kuiv ilm.Paneme matkariided juba selga. Stardime kell 9. Kell 10.30 peatume Bagnis Statoili bensiinijaamas. Jõgi on juba kärestikuline, ümberringi kasvab ilus kuusemets.Siis tee tõuseb, kaugel oru lõpus näeme juba Jotunheimeni (Hiiglaste Kodu - K.K.) lumiseid mägesid. Fagernesis lahkume E16-lt 51 peale.Teeme veel peatuse. Mets jääb madalamaks, siis kaob hoopiski. Ette , teest vasakule jääb koonusekujuline tipp - Skyrifjellet (1548 ). Kell 13 jõuame Bygdinisse. Järvest on näha ainult madalat lahesoppi.Veel umbes 15 km lagedat tundrut ja kell 13.30 oleme lõpuks Gjendesheimis.Ka seal on paar palkmaja, kiosk ning palju autosid. Bussi jätame osa toitu tagasisõiduks ja isiklikke asju. Teeme ühispildi, võtame oma seljakotid ja lehvitame edasisõitjatele. Valdo sõidab oma suure grupiga otse Turtagro sse ja alustab oma matka sealt. 10-line Kullamaa grupp liigub esialgu meiega samas suunas. Kohtume uuesti Turtagro s kas 15.juuli õhtul või 16.-nda hommikul.Kell on 13.55, kui liigume mõnisada meetrit mööda Gjende järve soist kallast majadest eemale ning jääme ühe ojakese äärde lõunale. Stardime kell 15.20. Otsustame alumise raja kasuks, et hilisemaks aega kokku hoida. Soised alad kasevõserikuga vahelduvad rususte aladega.Rada kord tõuseb, kord langeb Gjende järve veepiirini.Matkajaid on vähem kui kartsime, nii et “Hai!” tuleb küllalt harva öelda.Samas liigub ka Kullamaa grupp.Ilus ilm. Järvel sõidab väike laev. Paremat kätt jääb järsk kaljusein, nii et enne Memurubud üles küll ei saa.Umbes 1,5 km enne seda “bud” on järve kaldal võimalik telkidagi. Kell 19 olemegi Memurubus, kus järve ääres on suur telkimisplats ja mõned palkmajad (saun?),kuid sinna me ei jää, kuna see olevat tasuline. Ka ülalpool on mõned puumajad. Ületame silla ning liigume umbes 1 km Memuru jõe lagedat ja laia paremkallast pidi ülespoole, 1-km märgi taha. Vastaskallas on siin järsem ja metsane, kuid õige rada ostre-Memurubreenile läheb just sealt.Kell 19.30 jääme laagrisse. Enamus on väsinud, Tiidul on kerged külmavärinad. Õhtusöögi järel teeme kerged grokid. Taskulamp sai küll asjata kaasa võetud.

5)P,07.07. Äratus kell 6.30. Ilus ilm. Stardime kell 8.15. Liigume tagasi üle silla Memurudaleni vasakkaldale, kus läheb kindel rada kasevõseriku vahel.Telkimiskohti siin ei ole. Siis mets kaob, algavad soised alad ojakestega. Eespool on näha Semmeltindi tippe. Hoopis vägevamad vaated avanevad Gjende ja Bygdini järve vahele jäävatele ahelikele. Kui jõuame kohani, kus Memurudalen pöördub paremale (k.s.) , näeme ka Lääne-ja Ida Memuru liustikku ja Memuruskardetit - meie esimest kuru. Enne kaljust tippu (1604) oru keskel (suur tuur!) lahkume Surtningssuile (2368) viivalt rajalt, ületame jõekese, möödudes nimetatud tipust vasakult (k.s.). Algavad kivised alad. Ületame jõe mööda kive ning kl.13 jääme lõunale. Kõrgus umbes 1600 m. Kuru on näha, kuid liustikujärve (1686) astangu taga mitte. Kell 14.35 liigume edasi mööda moreene Ida-Memurubreeni laugema keele suunas, kuni jõuame selle lumeni. Siin paneme end seongutesse, kuna liustik on kaetud. Vasakule lohku jääva järve ääres on laagrikohad suurte kivide juures. Paremal,teisel pool liustikku asuvatel moreenidel on näha hütti(1894). Sellest veel paremal on Styggeho breskardet, mis viib Veodalenisse. Lumi on põlvini, kuid pragusid ei leia. Vaheldumisi on ees Kalle, Jürka ja Priit. Oleme seongutes samamoodi, nagu telkideski. Vahepeal jõuab sadada kerget lund, siis aga särab päike. Määrime nägu Cosmea kreemiga, faktor 10. Liustiku ülaosa on Memuru Lääne (2288)- ja Peatipu (2364) vahel lauge. Memuru kuru on kahe tipu (2130 ja 2301) vahel paremal. Tüüpiline kurusadul, selle keskelt on alla tulnud mõned väikesed laviinid. Üles on soovitav töusta vasakust(k.s.) servast, algul (seongutest lahti!) mööda lumekeelt (20⁰), siis mööda keskmist(värske) ja jämedat(vana) rusu sadulast natuke kõrgemale, sealt aga laskuda laiale sadulale. Memuruskardetil (ca 2100m) oleme kell 18.15. Viimasel oleva kalju peal on tuur, aga kirja ei ole.Siin ei olevat see kombeks. Jätame siiski oma Cairn Notice siia. Sööme sokolaadi, Priidul on üllatusena kaasas Marsi ja Twixi.Teisel pool on hästi näha Glittertindi, tuldud orus aga Surtningssui tippu, mõlemad seekord lumega kaetud. Laskuma hakkame kell 18.45, jälle seongutes. Veobreenil on lumi veel sügavam, paaris kohas lipsab mõnel (Karin) jalg prakkugi. Hoidume liustiku vasakusse serva. Kaugel all on näha järvekesi, kuhu peame jõudma. Oleme päris väsinud, jalad on märjad. Vasakul moreenidel võtame seongutest lahti, kuid veel on vaja mõnisada meetrit mööda 20⁰ lumenõlva alla laskuda. NB! Otse moreeni taga on järsak, liustiku paremservas aga jäämurd. Sealt jätkub liustiku laugem keel Veodalenisse. Lumevaesemal aastal võib siin kasse vaja minna. Selle kuru raskusastme hindame 1B-ga. Laagrisse jääme kl.20.30 ajal kohe moreenidele esimeste järvekeste (1651) ääres, kus on head telgikohad. Hakkab vihma sadama.

6)E,08.07. Äratus kl.8.30 paiku. Õnneks on kuiv ilm, nii et saame oma varustust kuivatada ja parandada. Otsustame täna puhata, ainult õhtupoole liikuda natuke allapoole Skautflyale, et homme siis lääne poolt Glittertindile tõusta. Otse ees on suured moreenvallid, kõige parem näib olevat liikuda kõige madalamast kohast risti Ryggehöi (2142) poole, alles siis pöörduda vasakule rajale. Paremale jääb Veodalen. Norras on tihti kaks suurt orgu nende ülaosas ühendatud madala sadulaga, nii nagu siin on Visa ja Veo vahel 1662 meetri kõrgune sadul. “Õige” kuru mõõtmeid ei anna need välja. Kell 16.00 alustame liikumist ning umbes 15 minutiga ületame moreeni , veel natuke ja olemegi raja peal kus on tuurid ja neile maalitud punased T-tähed. Ilm läheb pilve ja hakkab sadama. Astume aga kilede all edasi üle kivise platoo, mida kutsutakse Skautflyaks. Kell 18.15 jääme radade hargnemispunkti 1510 m kõrgusele laagrisse. Õhtusöögi ajal möödub meie laagrist kaks matkajat Taanist,naine ja mees. Ajame natuke nendega juttu, pakume teed. Nad jäävad laagrisse meie lähedale. Õhtul ilm paraneb, nii et jälgime binoklitega ümbrust. On näha jäljerada lumel Glitteroksli ja Glitter-Rundhöi vahelises Steindalenis oleva ribi ülaosas . Allpool on rusunõlv, millest vasakule jääb lumine kuluaar.

7)T,09.07. Kokkadel on äratus kell 4.30, teistel - 5.00.Kohmitseme siiski kaua, minema saame kell 6.25. Kolme seljakotiga võtame kaasa ainult natuke sööki-jooki ja sooje riideid,kõik ülejäänu jääb telkidesse. Taevas on kohati pilves, ka Galdhopiggeni ümber koguneb pilvi. Glittertindi pool on veel selge. Mart on ees , liigume mõõduka tempoga üle kivise ala tumeda ribi alla, millest vasakule jääb ojasäng lumelaamaga. Rada jämeda ja keskmise rusu peal on tuuridega tähistatud. Järsema kivise osa järel läheb lumiseks ja laugeks. Tugevad jäljed on ees. Kella 9 ajal jõuame harjale , mille teisel, põhjapoolsel küljel on suured lumised karniisid. Sealt tuleb veel 5-10 min traaversit , et jõuda kõige kõrgemasse punkti.Möödume ühest telgist. Kell 9.05 oleme Glittertindil (2464). Teeme pilti, sööme vorsti, ploome, halvaad, peale joome teed jõujoogiga. Viimane on minev kaup. Tipu ümber on selge, särab päike, kuid mujal on pilved, nii et head panoraami ei saa. Tuuri tipus ei ole, kuna pole kivegi. On näha ka jäljerada idast, Glitterheimi poolt üle Glitterbreeni. Põhja poolt oleks nagu keegi mäest suure tüki ära hammustanud ning seetõttu moodustunud hiiglaslik tsirkus Gjortbreeni ja seda poolitava kaljuse Trollsteinseggega. Lõunas on see suutäis väiksem olnud. Kell 9.40 alustame laskumist. Priit üritab seda teha väikeste plastsuuskadega, kuid lumi on juba pehme ja õiget sõitu ei tule. Laskumisel venib grupp pikaks. Ilm on väga ilus.Oleme kõik all kell 11.05. Seega kulus 954-meetriseks tõusuks 2:40, laskumiseks - 1:25. Teeme tugeva lõunasöögi.Korra kõrvetab päike, siis rabistab vihma. Peale lõunat, umbes kella 15 ajal liigume Visa oru poole. Sinna viib rada järsul mäenõlval. All on näha Spiterstuleni maju , autoteed jõe kõrval ning muidugi autosid. Kruusase kuid sileda tee peal on harjumatu kõndida. Siin rahvusparki ei ole. Ületame silla , teisel kaldal on silt et laagriplatsid on allpool, ülalpool on 1 km ulatuses keelatud telki püstitada. Laagriplatside ümber on väga soine, samas jalutavad mõned lambad, haiseb. Natuke kõrgemal on punase katusega maja, mille taga algabki tähistatud rada Galdhopiggenile.Telkide küljes märkame punaseid silte, ju siis see tõendab et on makstud. Kalle uurib ühe telgi juures olevate tüdrukute käest , palju tuleb telkimise eest maksta. Need näitavad hinnakirja, kus on 30 NOK näo kohta. Kuid Priit ja Lilit tulevad teiselt poolt jõge tagasi teatega, et see on 15 NOK-i. Kogumegi 165 NOK-i kokku ning Kalle ja Priit lähevad maksma, teised panevad telgid üles. Seal aga selgub, et taks on hoopis 50 NOK! Vanamees leti taga pudistab inglishi nii et “fifty” kõlas kui “fifteen”. Seda on liiga palju, olgugi et selle sees on ka dushi kasutamine. Samas on ka kohvik, restoran,saun, hotell. Kõik selleks et “tõelist” matkamoraali alla kiskuda. Võtame telgid maha ja liigume Visa jõe vasakkaldal olevat rada pidi umbes 1,2 km ülespoole, sinna kus Svellnosi kaljude pealt tuleb alla viimane juga. Raja kõrval on väike silt “Jotunheimen Nasjonalpark”. Siit umbes 100 m allpool on sobiv plats, kuhu jääme peale vaidlusi laagrisse. Spiterstulenit sealt näha ei ole. Ülalpool on näha natuke Tverrabreeni, Svellnosbreen jääb kaljunuki taha. Styggehoi kaljusest tipust(2200) vasakul on näha et Visdalen pöördub ülaosas paremale. Otsustame tõusta Galdhopiggenile ikkagi standardmarsruuti pidi Spiterstulenist ning liikuda Hurrunganesse mööda Visdalenit, mitte üle liustike, kuna lund on väga palju. Selle asemel võtame eesmärgiks tõusta Hurrunganes viimaselt kurult kõrvalolevale Skagastölstindi Peatipule (Storen, 2403), mis on kõrguselt Norra kolmas tipp.

8)K,10.07. Äratus kell 5, kokkadel - 4.30. Taevas on 100%-liselt selge, õhk on jahe. Ideaalne ilm tipuks! Minema saame kell 5.50, Spiterstulenis oleme kell 6.00. Jälle on kaasas ainult 3 kotti ja minimaalselt varustust. Kohe punase katusega maja taga on raja algus. Ilusad rohunõlvad kaljupaljanditega. Rohelisel astangul rajast paremal (k.s.) on üks telk. Jälle on ees Mart, kes liigub mõistliku tempoga. Nõlvale paistab juba päike, org on veel varjus. Silekaljud, ojakesed. Siis tuleb laugem ala, kus on esimesed lumelaigud. Vasakule jääb suur platoo (1880-1900m), paremal on järsem nõlv. Enne Galdhopiggenit tuleb sellel marsruudil läbida enne 2 eeltippu: Svellnosi (2272) ja Keilhaustopp (2355). Ees on head jäljed, ka kõrval kannab lumi veel. Puhub tugev jahe põhjatuul. Kohati on päris järsud lõigud (30-40⁰), kuid mingit ohtu ei ole. Näib, et harjale tipu ja Keilhaustoppi vahel saaks tõusta ka Svellnosbreenilt, nagu esialgu oli planeeritud. Seal on lume-ja kaljunõlvad ühtlase kaldega umbes 30⁰. Muidugi, Svellnosbreenil on all jäämurd ja palju lõhesid, mis praegu on lume all.Teisel pool harja on kohati püstloodis kaljud, all Styggebreen. Liigume üles mitmes grupis. Viimane lumenõlv, ülal tipus on näha kolmesarvelist kohvikuhoonet, kuhu üks väike kopter lendab. Kell 9.45 oleme kõik Galdhopiggeni (2469) tipus. Norra, aga ka Skandinaavia kõrgeimast tipust avaneb võrratu vaade ümbruskonnale. Taevas pole ühtegi pilve. Aitame ühel noorhärral tassida kohviku laost välja tühje gaasiballoone kopterivõrgu peale. Kopter maandub mõnikümmend meetrit eemal lumele. Kohviku taga on õige panoraampunkt, kus on ka metallist kolmjalg, mille peal olevale plaadile on märgitud ümbruskonna tippude suunad ja nimed. Eriti lumised-jäised ahelikud on lõunas ja edelas, kaugel on näha ka Hurrungane tippe. Idas, Glittertindi pool on lund vähem. Mart räägib et paar aastat tagasi ei olnud Glitteri peal üldse lund. Galdhopiggeni (Kaldtee mäetippu - K.K.) läänenõlvadel on järsud (70-80⁰) kaljud, kirde poolt Juvässhyttast aga tuleb tippu teine standardmarsruut üle Styggebreeni. Üks grupp tulebki sealt. Teeme grupi-ja panoraampilte. Kohviku jalamil on tuulevaikne, seal sööme ja joome. Peale meie on ülal ka teisi matkajaid, kes nosivad oma võileibu. Kell 10.25 alustame laskumist tuldud teed pidi. Vastu tuleb palju inimesi. Ilm on väga ilus ja päike on lume juba väga pehmeks teinud. Jookseme ja glisseerime alla.Laskumiseks kulub ca 2 tundi, tõusuks kulus 3:45 (kaardil - 4:00). Peale lõunasööki tõmbub taevas pilve, tuul tugevneb. Otsustame täna veel siia jääda, homme aga vara startida ja liikuda võimalikult palju. Suur magamine. Kalle kutsub jalutuskäigule Svellnosbreenile (jääkoopad!), kuid keegi peale Jürka ei võta vedu. Svellnosi jäämurru all ollakse 45 minutiga. Vesi pahiseb üle silekaljude, kohati on ka jääkamakaid alla tulnud. Õige rada liustikule läheb selle paremmoreenvalli (orogr.) harja pidi. Kalle ja Jürka on kokku ära 2 tundi (17.30 - 19.30). Osa inimesi käis vahepeal jälle Spiterstulenis. Eks ta ole, maitse asi! Õhtusöögi juurde passib täna väike grokk. Jõe teisel kaldal paistab olla kaasmaalaste laager. Tunneme nad ära suurtest alpitokkidest.

9)N,11.07. Äratus kell 6, minema saame kell 7. Tagasi silla juurde, sealt siis Visa jõe paremkallast pidi ülespoole. Ilm on pilves, udune, jahe. Eestlaste laagris on vaikus - magavad. See on osa Valdo pundist, tahavad tõusta Galdhopiggenile. Valdo ise läks tugevama osaga teisele marsruudile. Väidavad et Hurrunganes oli nende esimene kuru raske, samuti oli palju võsas ja soos ronimist. Liigume edasi. Heillstuguai jõel on rippsild. Seejärel pöördub Visdalen paremale. Tugev tähistatud rada kivises ja vesises laias orus. St.Urdalstindani (2116) ja Semelholstindani (2147) vahel on jääga kaetud järv (1582). Udu tõttu me paraku tippe ei näe. Muidu on see väga ilus piirkond. Kell 11 jõuame Visa ja Leira orge ühendava kaljuse astanguni (Kyrkjeglupen,1499), millel on 3 järve (1465,1460,1446). Seal rada jälle laskub ca 100 m allapoole Leira järve (1401) põhjakaldale. Teeme seal kl. 12.10 - 14.50 lõunapeatuse. Ka telgid paneme üles, kuna sajab ja on jahe (+5⁰C). Üle järve paistaved Leirvassbu hooned. Liigume nendest mööda, ületame silla üle Leira jõe , edasi läheb autotee Gravdalenisse. Kohati ulatuvad üle tee lumelaamad, nii et autoga siin veel sõita ei saa. Vasakut kätt jäävad ilusad järvekesed (1395,1380). Ületame silla, edasi liigume mööda jalgsirada. Kella 17 ajal jääme laagrisse järve (1203) lähedusse. Nii Raudalstindi (2059) kui Gravdalstindi (2113) nõlvadel on rippliustikud, kuid huvitaval kombel on sealt väga vähe jääd alla kukkunud. Järve ääres on mingi hütt. Väikeses järvekeses kohe meie laagrikoha all paistab olla kalu. Tiit teeb juba kahva, kuid püüdmiseks ei lähe, kuna kallas on väga savine ja vesi madal.

10)R,12.07. Äratus kell 5.30. Öösel oli tugev tuul, telgikate plagises. Jahe (+2⁰C), kuid taevas on selgem kui eile. Tipud on näha. Minema saame kell 7. Esialgu liigume Storutle paremkaldal, möödume betoontammist(kl.8.30), misjärel rada laskub alla jõe äärde. Üle silla vasakkaldale. Rada tõuseb, nii et varsti näeme jõge kaugel all, sügavas kanjonis. Ees on näha orgude (Utledalen, Vetle Utledalen, Storutledalen) ühinemiskoht paljude jugadega. Jõuame kasevõssa , kus rada pöördub Utledalenisse. Kell 11.30 oleme Skogadalsboenis (831). Palkmajad, katusel kasvab rohi, vardas lehvib Norra lipp.Tiit käib sees ja tuleb välja 2 Marabou ?okolaadiga, teeb välja. Ületame silla üle Skogadöla jõe, edasi on soine rada kõrgel orunõlval. Urdadöla jõe taga samblasel astangul jääme 12 ajal lõunale. Allpool on sellel jõel suur kosk. Kell 14.05 - edasi. Rada laskub alla kasevõssa. Algab tõeline võsamatk, kus kohati tuleb puujuurtest kinni hoida. Serpentiin Björneskoris lõpeb jõe ääres, kus teeme suurel kivil ühispildi. Allpool pöördub jõgi järsult paremale, enne seda on surutis. Rada tõuseb enne selle kaljusid väga järsult üles.Teisel kaldal on hütt (612), üle jõe läheb peenike tross. Veel umbes 600 meetrit metsas jälle jõe äärde, kus üle kanjoni viib rippsild Utle paremkaldale. Edasi on vähekäidav rada Rolandskori võsas, kus tähistusi ei ole. Paar matkajat siiski tuleb vastu. Skoddedöla juga, ületame sellest allpool oleva oja kuivalt. Siis tuleb lamedam ala lopsaka rohu ja kaskede vahel, jõe kaldal on hea laagriplats (ca 500 m), kuhu jäämegi kl. 17 ajal ööbima. Teisel kaldal on püstloodis, umbes 150-meetrine kaljusein. Peseme end, Priit, Tõnis ja Jürka kastavad end ka jõkke. Mõõdame oma vererõhku ja pulssi, Priidul-Lilitil on kaasas väike, patareidel töötav mõõteriist . Peale õhtusööki teeme ka lõket.

11)L,13.07. Äratus kell 5.30. Taevas on pilves, vaikne,+5⁰C. Minema saame kell 7.10. Jälle rapsime võsas hiigelrahnude vahel ca 300 m, siis hakkab rada järsult tõusma kaljulõhe suunas. Kasevõsa, suured sõnajalad. Kohati on väga järsk minek, õnn et on kuiv. Vasakut kätt jääb püstloodis kaljusein. Kell 8.20 oleme üleval astangul, mis kannab nime Kyrkjestigen. Lühikese ajaga tõusime umbes 300 m. Ülal samblasel kaljuastangul on mõned vihmavee lombikesed, hädapärast saaks siin ka telkida. Astangu taga org laieneb ja sealt leiame veel ühe seisva veega lombikese. Rada võsas, siis soos. Võsa läheb madalaks, asendub rododendronitega. Meie üllatuseks kasvab siin ka kuldjuurt. Järgmise astangu pealt (1000 m) on juba hästi näha Midtmaradaleni lõpus olevat kurusadulat (Skardstölsbandet, hütt 1758 m ) kahe Skagastölstindane tipu (lõunatipp,2072 ja peatipp,2403) vahel. Viimane ongi meil sihikul ja see tundub olevat päris tõsine kaljumarsruut, hoopis teisest mastist kui kaks eelnevat. On näha ka Midtmaradalsbreeni ja Slingsbybreeni jäämurrud. Org kitseneb, kahel pool on järsud kaljuseinad. Rada ikka jõe vasakkaldal. On jahe, tuul tugevneb, hakkab sadama. Kell 11 jõuame rohelisele lagendikule (1100), millel on suured kaljurahnud. Kuru on mattunud pilvedesse, sadu tugevneb. Paneme siia telgid üles, teeme lõunat. Kõigil on juba hea isu. Binoklitega jälgime, kuidas 2 inimest laskuvad kurujalami kaljudelt, 2 aga liiguvad lumenõlval ülespoole. Tuul ja sadu tugevnevad, aeg-ajalt surub telgi külje maha. Priidu metallvaiadega telk peab siin paremini vastu, samuti on sellel päris õnnestunud lahendusega tambur (kolmas kaar!), mille all on seljakotid ja kus saab ka süüa keeta. Aeg-ajalt koliseb kaljudelt kive alla.

12)P,14.07. Öösel oli tugev torm vihmaga, nii et isegi meie üldiselt vettpidavad telgid hakkasid õmbluste kohtadest läbi laskma. Kuru on udus, aga on näha et seal ja kõrgemal on sadanud värsket lund. Sajab terve päeva, lesime telkides. Väljas käime ainult selleks et süüa ja muid loomulikke asju õiendada. Söögiisu polegi. Õhtul, kella 20.30 ajal natuke selgineb ja sadu lakkab.

13)E,15.07. Öösel tuul pöördub( tsükloni teine serv?). Täna peame igal juhul üle saama, tipp jääb ilmselt tegemata. Kokad tõusevad kell 5.10, teised 1 tund hiljem. Ikka pilves ja udune, krabistab vihma. Kohati siiski lööb selgemaks. Peale hommikusööki pakime telgis asju, niipalju kui see võimalik. Kell 8.30 alustame liikumist, kuigi rabistab rahet. Suundume alumistest silekaljudest paremaloleva rohelise laigu peale, sealt traavers märgadel kaljudel vasakule, tõus ojasängis ja olemegi lumenõlval St.Skagstölstindi nõlvalt laskuvast kaljuribist paremal-all. Nüüd on kaks võimalust: kas 50 m traaversit risti üle lume kaljulõhe suunas(seal oleks natuke turnimist kaljudel) või umbes 150-meetrine tõus ca 20 - 30⁰ -st lumenõlva pidi otse üles, kus kaljud on lihtsamad. Valime viimase tee, kuigi jäljed on mõlemas suunas. Otse all on järsult langevad silekaljud , kuid praeguse sügava lumega sinnamaani ei libise. Mart läheb ees, märjas lumes on head astmed. Ülal kaljudel on jälle tuurid. Edasi umbes 500 m 15 - 20⁰ -st lumenõlva kaljuastangul oleva hüti suunas. Madalaim koht sadulal on sellest tegelikult vasakul (k.s.).Tipunõlva kaljud on kaetud värske lumekihiga, praegu oleks seal ohtlik ronida. Kell 10.30 oleme Skardstölsbandeti kurul, 1758 m kõrgusel oleva mägihüti juures. Sees on kaks norra noormeest, kes valmistuvad lahkuma Turtagro poole. Ajame natuke juttu. Kalle uurib mis vahe on skardetil ja bandetil. Nende jutu järgi on vahe ainult formaalne: skardet on kuru erinimeliste, bandet - samanimeliste tippude vahel. Hütis on kaks tuba: taga on magamisnaridega, ees on köök koos lauaga. Riiulitel on kirjandust,sh. vanad registreerimisraamatud , toiduaineid, toidunõusid jms. Keedame oma priimustega teed. Sööme halvaad, rosinaid jms. Mõõdame vererõhku ja pulssi:

Priit - 142/78,63; Lilit - 101/73,106; Ann - 138/88,85; Mart - 130/89,77; Karin -108/70,91;Jüri - 112/67,90; Mirja - 117/69,105; Tiit - 132/70,84; Kalle - 130/83,99;

Priit , Kalev ja Kalle märgivad ennast ka registreerimisraamatusse ning lasevad seina küljes olevasse metallkasti mõned mündid, kokku umbes 60 NOK. Tegelikult on taks päevase külastuse eest mitteliikmetele 30 NOK, ööbimise korral - 150 NOK. Hakkame kl.13.15 ajal just lahkuma, kui hütti tulevad jälle kaks norrakat. Kurusadulal tuiskab, nii et eesminejaid pole saja meetri kauguselt nähagi. Jälgi pidi jookseme üle lumise Skardstölsbreeni,mille paremas servas pragusid ei ole. Vasakut kätt jääb St.Dyrhaugstindanelt(2147) laskuva liustiku jäämurd, selle all aga on ülemine Skardstölsi järv(1370). Rada jämeda rusu vahel. Teise, väiksema järve kaldal on maja(1344). Järgneb järsem laskumine soisesse orgu. Kohalikke matkajaid tuleb vastu.Selle kuru raskusastmeks on umbes 1A*. Allpool on juba näha orgu, kus peab olema meie lõpp-punkt Turtagro . Ületame kaljuses sängis voolava jõekese ning kella 14.30 ajal oleme Turtagro (umbes 1000) mägihotelli hoonete juures. Paar kahekorruselist rõdude ja nikerdustega puumaja koos kõrvalhoonetega ongi kogu Turtagro . Matkasaabastega sisse ei lasta. Asfalteeritud maantee tõuseb põhja pool serpentiinina mäkke umbes 400 m, Turtagrost teisel pool aga laskub allapoole Lusterisse. Parkimisplatsil on paarkümmend autot. Priit ja Lilit kiirustavad otsima pesemisvõimalust, ülejäänud aga liigume mööda tuldud teed umbes 500 m tagasi, kus küngaste taga leiame mõned kuivemad platsid telkidele. Jahe, tuuline aga kuiv ilm. Priit ja Lilit on saanud käia dushi all, 25 NOK-i nägu. Vahetame ka riided ja kiirustame alla. Ainult Jürka jääb suppi ja teed keetma. Peamajas maksame, dushid aga on tagumises hoones.Tükk aega otsime. On 3 dushi naistele ja 3 - meestele.Selgub et on ka shampoon ja föön. Siis suundume peamaja kohvikusse ja võtame mõned kohvid, teine laud toob hiljem ka õlled. Väga mõnus olemine! Seintel on palju vanu fotosid mägedest ja kunagistest kuulsustest. On ka meie ärajäänud tipu foto. Kui oleme juba maha jahtunud ja kuivanud, läheme tagasi telkide juurde, kus Jürka on just supi valmis saanud. Sööme ja jälgime serpentiini, kust on oodata meie Neoplan-bussi. Kella 20 ajal see tulebki. Meie esindus ruttab vastu. Bussis on päevitunud näoga Valdo ja veel paar inimest. Ülejäänud on juba laagris Lomi lähedal. Paneme kiiresti oma laagri kokku ja viime pambud bussi. Algab sõit. Ka Valdo grupil rikkus halb ilm ära tõusu Galdhopiggenile, kuid Memuruskardetil võtsid nad ära meie kirja. Visa orust liikusid nad Memuru orgu üle Lääne-Memurubreeni, kus olevat lõhesid. Glitteril rügasid üles lõunast . Matka oleks mõistlik alustada ka Leirvassbust, kuhu viib autotee. Sõidame läbi Krossbu, Breiseterdaleni, Leirdaleni, Roysheimi, Boverdaleni, kuni oleme Lomis. Astume korraks maha et imetleda vana puukirikut, mille vanus olevat 700 aastat! Siis sõidame Vågåvatneti järve äärde, mille kaldal, kaskede ja põõsaste vahel on juba teiste reisikaaslaste telgid. Siin on soojem, kuigi lagedal järvel puhub tugev tuul ja taevas on pilves. Õhtusöögi kõrvale teeme tugevad grokid ning istume juttu puhudes ja vanu häid aegu meenutades kaua üleval.

14)T,16.07. On mõnus magada puhtakspestuna. Kella 8 ajal kõlab Valdo hääl : Sööma! See meenutab aega, kus meie karvased esiisad mammuti lõksu meelitasid ja jõugu juht kutsus suguseltsi sööma. Ajame endki üles. Meie kokanaatki ei ole maganud. Lõpuks, peale väikesi vaidlusi saame jaotatud ka näkileivad tagasisõiduks. Kell 9.30 sõidame edasi. Otta, seejärel mööda maanteed E6 Lillehammeri poole. Ilm on ilus, vahelduv pilvisus, +18⁰C. Rohelised lauged mäeseljandikud, huvitavad puumajad. Siinkandis olevat kondanud H.Ibseni näidendi tegelane Peer Gynt. Korraks peatume Hunderfosseni perepargi juures, kuid piirdume ainult hiigeltrolli piilumisega aianurgast. Siin on isegi piletisaba, pileti hind 50 NOK. Valdo jätab meile meeldivalt valikuvabaduse. Siis oleme Lillehammeris. Väike rohelusse uppuv linnake Mjosa järve põhjatipus. Sõidame kohe 1994.a. taliolümpia peaareenile - suusahüppemäe jalamile. Õigupoolest on neid kaks - väiksem on rohelise tehiskattega. Köisteega ülessõit maksab 20 NOK. Lähemegi üles, kes jalgsi, kes tõstukiga. Äri käib ka üleval mäe peal - suveniirikauplused ( trollipaar maksab 120 NOK), kohvikud. Võtame jäätised. Mäe pealt avaneb ilus vaade Lillehammerile. Tuleme alla, sõidame peatänava kõrval oleva pargi juurde. Vaba aeg 13 - 15.30. Kell 16.15 sõidame edasi E6 pidi : Mjosa järv (Norra suurim,368 km²), Hamar. Oleme Hedmarki maakonnas (fylke). Varsti peale seda suundume kõrvalteele, mis viib Sto rsjo eni järve äärde. Seal on ilus suur muruplats, käimla, suur teabetahvel, isegi kiik lastele. Paneme telgid aia äärde püsti, käime järves ujumas, sööme õhtust. Jürkal & Mirjal oli bussis kott kartuleid, mis on heaks vahelduseks pudrudele ja suppidele. Teeme Valdoga vahetust : anname talle 2,5 kg makarone, vastu saame 0,5 kg kohvi. See on hulga parem kui lahustuv. Osa toiduaineid jääb ilmselt üle : suhkrut ( 5 kg), isegi halvaad, rosinaid ja sibulat! Ju siis oli ikka kerge matk. On veel piiritust groki jaokski.

15)K,17.07. Ärkame vanast harjumusest kell 7. Harjumatult vaikne, ainult üksik vares kraaksub kuuse otsas. Enamus veel magavad. Hommikusõõk , pakkimised. Ärasõit on kell 8.50. Norra suurim , Glomma jõgi(598 km). Käime tutvumas Kongsvingeri kindlusega (9.30 - 10.30 ),kus praegugi resideerub üks väike väeosa. Vardas lehvib kolmeharuline Norra lipp. Muuseum on kahjuks avatud kl. 12 - 16, nii et piirdume ainult välise vaatlusega. Kõrgel kindlusemüüril on suurtükid aastamärgiga 1824. Tagasiteel saame jälgida väeosa paari rühma õppusi sealsamas kindluseõuel. Väljume kindlusest maa-aluse salakäigu kaudu. Käime ka kohalikus turismiinfopunktis, kus saame tasuta turismitrükiseid Norra kohta. Lõuna paiku, kl.12, ületame Norra-Rootsi piiripunkti Magnoris. Ka seal teeme peatuse turismiinfopunktis. Siis oleme jälle Rootsis. Esimeses bensiinijaamas märkame et Rootsi ei ole nii puhas ja korras kui Norra. Ka hooned on lihtsamad ja suuremad. Sööme näkileiba,vorsti,juustu,halvaad, peale joome kohvi. Peatuste ajal ostame jäätist,mahla, jogurtit jms. Kell 16 - 17 on peatus Örebros. Jalutame ümber vana lossi, mis asub jõesaarel. Kaldapealsel on kohvikud, samas õngitsetakse. Idülliline õhtupoolik heaoluühiskonnas. Kell 19 jõuame Tartu sõpruslinna Uppsalasse. Jalutame selle hiiglasliku toomkiriku (normaalobjektiiviga on lootusetu seda tervikuna filmile saada!) ja samasasuva ülikooli peahoone ümber. Tänavatel on vähe inimesi. Vaikne ja sume õhtu.Sõidame natuke maad edasi Stockholmi poole. Metsa vahel jääme laagrisse, maanteest umbes 50 m eemale. Männimets, mustikad. On natuke märg, äsja on sadanud. Vett läheduses ei ole . Valdo viipab kuhugi - seal peab olema järv. Aga kui kaugel, seda ei täpsusta. Tiit läheb padadega vett otsima. Meie hõivame paremad telgiplatsid ja hakkame mustikaid nosima. Meie laagrikohas on terve hunnik pruugitud autokumme, ju siis ka siin viivad mõned oma prügi metsa. Kuid mõned kummid on veel kasutamiskõlbulikud ning need võetakse kaasa. Ka Tiit on lõpuks tagasi, sai vee ühest talust kätte. Õhtusöögi järel on ka magustoit - Mirja praeb või ja suhkruga kaerahelbeid. Kui Tiit ja Tõnis hilja õhtul veelkord vett toovad, tunneb nende vastu huvi kohalik politseinik. Algul on viimane umbusklik, kuid nähes meie laagrit, soovib head matka.

16)N,18.07. Äratus kell 7.30. Stardime kell 9.00. Enne Stockholmi põikame Arlanda lennuväljale, kus käime tualetis end pesemas ja korrastamas. Mart püüab tulutult Visa elektronkaardiga automaadist raha kätte saada. Kauplustes töötas see tõrgeteta. Stockholmis ei ole palav (+13-14⁰C), tibab ka vihma. Buss peatub raekoja lähedal, kus enamus maha tulevad. Raekoja tornist saab hea vaate linnale. Buss ise sõidab kuningalossi juurde, seal peame olema kell 14.30, sadamas - kell 15.00. Laev väljub kell 17.30. Seniks on vaba aeg, mida igaüks sisustab nagu soovib. Kokkulepitud ajal oleme sadamasse, ainult Imbi naabergrupist on veel puudu. Täidame oma laevakaardid, pakime asju ümber, kuna buss tuleb Tallinnasse ja kotid jäävad bussi. Tartlasi lubati sõidutada ka Tallinna sadamast bussijaama. Läbime passikontrolli, kus meie passide ja käsipagasi vastu ei tunne seekord keegi huvi. Maabume jälle 6.korruse konverentsisaalis, kus nüüd on isegi matid maas. Muide, siin ei saa enam oma asju päris valveta jätta, paar uudishimulikku nägu juba piilus sisse. Sööme oma toiduvarusid, osa inimesi aga eelistab juba laevarestorani sööke.Tühja kõhu korral tundub kõige soodsam olevat rootsi laud, kus 99 EEK-i eest saab süüa nii palju kui tahad. Kell 17.35 antakse laevalt otsad. Paljud istuvad juba kohvikus või show-baaris. Viimases lavastati Liliti ja Priidu 2. pulma-aastapäevapidu ja muud huvitavat, nii et shampus voolas ojadena. Püüame umbses konverentsisaalis magadagi.

17)R,19.07. Esimesed ärkavad kella 7 paiku, enamus pidutsejaid on veel maas nagu kirjamargid. Tõnis on kuhugi kadunud, Kalevi jutu järgi sai ta ühe vana sõbraga laeva meeskonnast kokku ning jäi ilmselt sinna kajutisse magama. Koguneme varakult ukse juurde, nagu Valdo palus teha. Kell 9 (Eesti aeg) randub laev Tallinnas. Läbime passikontrolli ja kiirustame välja kus meie buss juba ootab.Tõnist ei tule ega tule, tema seljakott on bussis. Ei oska ka otsida,kuna kajuti numbrit ei tea. Ilus tegu see nüüd küll ei ole! Jätame sadama infosse teate et sõidame koos tema kotiga Tartu poole, tulgu järgi ( muide, Tõnis ärkas alles kella 14 ajal ja jõudis õhtuks kojugi). Teeme bussi juures paar ühispilti, jätame nägemiseni. Sai kokku lepitud et meie grupil on kokkusaamine reedel, 16. augusti õhtul Lähtel Kainelite juures, Valdo aga organiseerib suurema kokkusaamise septembrikuus Viljandi lähedal Karulas. Tartusse sõidetakse 5-kesi (Jürka & Mirja,Kalev, Karin & Kalle) : Tiit, aga ka Mart ja Ann jäid veel Tallinnasse, Priit ja Lilit ongi kodus. Ilm on pilves, +17⁰C. Paistab et ka Eestis on ilmad olnud jahedad, tuulised ja vihmased.

KOKKUVÕTTED

Üldiselt matk õnnestus, küündides umbes II raskuskategooriani. Tõsi, algul sai Norra mägesid alahinnates natuke üle planeeritud, kuid matka vältel kujunes välja reaalne marsruut. Kui oleks saanud veel 3. tipu Hurrunganes teha, siis oleks täiesti rahul olnud. Nüüd ei näinud me tegelikult Lääne-Jotunheimeni (Hurrungane) tõelist palet.

1.Jotunheimen on täiesti sobiv kergemateks, I -II rk. mägimatkadeks.Mäed on täiesti ehtsa alpiinse reljeefiga (eriti Hurrunganes ning Bygdini ja Gjende järve vahel), ainult absoluutsed kõrgused on väikesed, nii et mägihaigusega probleeme ei ole. Tipumarsruutide raskusastmed on I - VI (UIAA).

2.Erinevalt paljude teiste Euroopa riikidest ja rahvusparkidest tohib Norras käia ja ka telkida igal pool, va. lähemal kui 1 km mägihüttidest. Loomulikult tuleb oma ööbimiskohast prügi ära koristada, viies selle hüttide juures olevatesse prügikastidesse või siis, äärmisel juhul, korralikult maha mattes.

3.Mäeahelikud on mõnevõrra teise ehitusega kui näiteks Kaukasuses. Ahelikud on lühikesed , puudub ühtne peaahelik. Kuru on Norra keeles kas “skardet” või “bandet”, nende kõrgused 1700 - 2100 m, kaardile märgitud kurude raskuskategooriad on umbes 1A - 2A. Tihti on kaks suurt orgu nende ülaosas ühendatud madala sadulaga, mis “õige” kuru mõõtu välja ei anna (näiteks Visa ja Leira oru vahel - 1500 m Kyrkjegulpen, Visa ja Veo oru vahel 1662 m sadul).

4. Domineerib keskmine ja jäme rusu, palju on monoliitseid kaljusid. Pikki moreenvalle on vähe. Paljud liustikud kuuluvad üleminekutüüpi (“norra-tüüpi”) mägi- ja katteliustike vahel. Tuleb arvestada et liustikel on pragusid, nii et tuleb liikuda seongutes.Lumevaesemal ajal võib raskematel marsruutidel vaja minna ka kasse. Jõeveed on puhtad, settevabad.

5. Ilm on muutlik, on palju sademeid, udu ja pilvitust. Õhutemperatuur ei ole ka orgudes kõrge, nii et varustuse kuivatamisega on raskusi. Vihmakeep või vihmakindel riietus on vajalik. Päikesekiirgus ei ole nii intensiivne kui lõunapoolsemates mägedes, suvisel ajal on ka kaua valget aega.