Näib et matkamise “kuldajad” on selleks korraks möödas. Eriti kehtib see mägimatkade kohta. On ju reisimiseks üldse vaja vaba raha ja aega ning rahulikku olukorda. Sportlik matkamine eeldab lisaks sellele veel kogemustega aktiivseid inimesi Tõsi küll, praegu on “kuumaks alaks” Skandinaavia ning Lääne-Euroopa, kus on küll turvalisem, kuid tõsimeelsele mägimatkajale pakuvad Tatrad, Püreneed, Skandinaavia mäed ja isegi Alpid tunduvalt vähem võimalusi kui näiteks Kaukasus, Tjan-Shan, Pamiir. Paraku, elavad viimatinimetatud mäestike ümbruses türgi-tatari keeli kõnelevad rahvad, kellede “kuum veri” sunnib omavaheliste arusaamatuste lahendamiseks kasutama väheke radikaalsemaid meetodeid, kui see meil on kombeks.
Nende ridade autoril oli plaanis teha tõsisem matk meie rännumeeste poolt käimata ahelikel Kõrgõzstanis, kuid paraku oli huvilisi väga vähe ning needki loobusid viimasel hetkel. Kes jäi haigeks, kellel ei. olnud raha või aega, kellel olid tekkinud lihtsalt muud huvid. Nii jäi meid järgi ainult kolm: Urmas Hiltunen, Tõnu Kesküla ja allakirjutanu. Tõsist matka nii väikese grupiga ei tee ning seepärast otsustasime minna “küüsi teritama” vanasse tuttavasse Kaukasusse. Vene viisad (200 krooni) ning edasi-tagasi rongipiletid (780 krooni) saime eriliste raskusteta Tallinnast. Tõsi küll, l. juulist peab viisa saamiseks Kaukasusse olema kutse kohapealt.
Nii me siis alustame 7. augusti õhtul oma reisi Tartust Moskva suunas küllalt ebakindla tundega. Olid ju mitmed vanad matkamehed meie plaanid minna ida poole maha laitnud: (Seal käib ju sõda!). Moskva on nagu Moskva ikka — rahvarohke ja räpaste tänavatega; Hinnad on priskemad kui mõni aasta tagasi. Metroozetoon on 150, leivapäts - 600, WC - 200. pakihoid - 1900, l liiter “Coca-Colat” - 1800, komplektlõuna - 4900 rubla. Harjumatu on nii suurte numbritega opereerida ja arvutada, mis on kallis, mis - odav. Vahetame oma dollareid rubladeks, kurss on 2050 - 2200. Kurski vaksalis näen kolme militsionääri uurimas suurt punast laiku. Olevat olnud väike tulevahetus. Hüübinud veri sarnaneb väga punase õlivärviga.
Moskva - Vladikavkaz rong sõidab endiselt läbi Ukraina ning ka seal on piirikontroll. Lisaks Petseris löödud templile saame oma passi ka teise samasuguse, millel ainult “Rossija” asemel ilutseb . . “SSSR”! Tagantjärele öeldes, selle viimase ühenduse vaim valitseb Lõuna-Venemaal veel väga tugevasti. Mineralnõje Vodõs otsime tulemusteta OVIR-i, kus peame ennast registreerima. Bussidest, mis vanasti sõitsid Baksani orgu juba varahommikul, on järel ainult kaks ja needki väljuvad alles kell 13.40 ja 17.25. Pileti hinnaks koos pagasiga on 8700 rubla, üksikud allatulnud matkajad räägivad, et Baksani org on l juulist piiritsoon (Mis piir!? Türgi on kaugel, Gruusia aga on ju SRÜ- riik!) ning ilma loata sinna ei lasta. Luba olevat võimalik marsruutraamatu alusel saada ka kohalikult piirivalve-ülemalt Baksani alpilaagris. Tõepoolest, enne Elbruse küla on tõkkepuu ning bussi sisenevad roheliste mütsidega noored ajateenijad. Passikontroll on pisteline, meie jäime seekord sellest aust ilma. Kuna meil on plaanis teha ring Gumatši, Mestia ja Dzantugani kurudel, siis väljume bussist Adõl-su oru suudmes. Esimese öö peame veetma maanteest umbes 100 meetrit eemal niiskes võsas.
Järgmisel hommikul alustame liikumist ülespoole. Ka Baksani parempoolsetes külgorgudes pidid käima piirivalve patrullid ning teisele poole Peaahelikku ei soovitata minna - olevat kedagi (inglast?) röövitud. Kuid vene propaganda järgi tulistatakse (!) ka Eestis vene keelt kõnelevaid inimesi. Natukene rahutuks need jutud meid siiski teevad. Gumatši kurule (2A, 3540 m) jõuame juba järgmisel päeval. Ilm on väga ilus ja selline on ta peaaegu kogu selle 5-päevase ringi vältel. Adõrsu orgu laskumisel valisime ülemises iäämurrus “huvitavama” tee vasakult, kuigi tehniliselt paremalt lihtsam. Tugiköie vabastamiseks katsume järelproovitud trikki ümber jääpuuri keeratud abinööriga. Ka ülejärgmisel päeval Mestia kurule (2A, 3860 m) tõusul paneme jäänõlval välja kaks tugiköit. Saame sellelt lumiselt kurusadulalt minna vaid mõnisada meetrit Lekzõri suunas, kui vastu tulevad neli noormeest, käes ... Kalašnikovi automaadid. Kuigi mägedes on kohalikud ikka relvadega liikunud, võttis pärast kuuldud hirmujutte päris kõhedaks. Kuid Mestiast pärit svaanid jahivad hoopis tuure (automaadiga!?). Tunnevad huvi kas me neid ja ka piirivalvet teisel pool nägime. Kitsi nägime hommikul nunataki peal, inimesi aga mitte. Ega me isegi soovi piirivalvega kohtuda. Jahimehi teeb ärevaks alpinistide grupp, kes just äsja laskus kurult alla Adõrsu orgu. Jätame hüvasti ja liigume oma teed pidi edasi.Allpool jäämurdu kuni “ristini” on Lekzõri liustik meeldivalt sile ning õhtuks jõuame tõusta rohelisele astangule Dzantugani jäämurru kõrvale, kust avaneb uhke vaade moreeniderohkele “Lekzõri ristile”.
Hommikul alustame tõusu jäämurrus. Kirjeldustes räägitud 40° - 60°-ne ja 80-meetrine jäänõlv kaljude kõrval on täiesti olemas, kuid sealt lendavad alla mitmes mõõdus “kivikesed”. Alustame tõusu umbes 100 meetrit paremalt, kus on hulga rahulikum tegutseda. Nõlva kalle on kuni 60°, kuid uued 14-hambalised kassid peavad hästi, ainult rihmad kipuvad libisema pannalde sees. Esimesel ronijal on ühes käes kirka, teises - jäähaamer. Mõned köietäied altjulgestusega ronimist ning oleme esimesel platool. Edasi läheb asi hullemaks. Oodatud kuluaarist kaljude kõrval pole jälgegi, selle asemel haigutab seal hiigellõhe, kuhu kukuvad kolinal kivid. Öö tuleb veeta jäämurrus - telgi saame kuidagiviisi püstitada lõhede vahele lumisele platsikesele.
Järgmisel hommikul jätkame laveerimist lõhede vahel. Paistab, et need ei lõpegi ning lähevad järjest pikemateks, laiemateks ja sügavamateks. Jääpuure tuleb kokku küll paarkümmend korda sisse-välja keerata. Järgneb teine platoo, siis kolmaski oma hiiglaslike “tuuletaskutega”. Seal saab liikuda juba samaaegses julgestuses. Mäeharjad on pilvedes, kuid eksida pole siin enam võimalik - vähemalt ühele kahest Dzantugani kurust me jõuame. Lõpuks olemegi Aristovi kaljude juurest Lääne-Dzantugani kurul (2B, 3460 m). Allasaamiseks tuleb panna veel üks tugiköis, seekord suure kivi külge. Umbes 15 meetrit püstloodis jääseina ning potsatame sügava bergšrundi servale. Ka sellest saame üle. Meist möödub venelaste “koondis”, neljane grupp. Stiil on neil lausa sõjaväelaslik - “Rabotai, rabotai!”, “Jest prohod!” jne. Aga ilusasti ja kiiresti liiguvad. Lumenõlval vahelduvjulgestusega ja kolmes taktis laskumisel saame kaela päris korraliku rahehoo. Müristab ja herneterasuurused raheterad klõbisevad vastu kiivrit. Läbimärgadena jookseme mööda Dzankuati liustikku allapoole ning õhtuks jõuame tagasi “Rohelisse Hotelli”(2400 m). Varustuse kuivatamiseks kulub terve järgmine hommikupoolik, kuid õhtut sööme juba Azaus.
Planeeritud tõusust Elbrusele siiski loobume, kuna ainuke järelejäänud päev on lauspilves, meil aga on 20.augustiks võetud tagasisõidupiletid Naltšik - Moskva rongile. Muide, tõstukiga sõit maksab 18000 rubla, bussipilet Terskolist Naltšikusse aga 3470 rubla. Seekord jääme piirivalve-politseile “vahele”. Tulutult otsivad nad oma valvezurnaalist meie nimesid. Lõpuks löövad käega ja lasevad meid bussi tagasi. Naltšikus saame omaette toa hotellis “Bõsõm”, umbes 10000 rubla eest näo kohta. Natuke räämas see on, kuid isegi sooja duši all saame käia. Tagasisõit rongiga Moskvasse ja sealt Tartusse kulgeb eriliste vahejuhtumiteta. Moskvast ida ja lõuna pool liiguvad rongid on endiselt räpased ja umbsed, vagunisaatja purjus, ikka võetakse peale piletita reisijaid. Kuid kui need ebamugavused välja kannatada, võib sealpoolgi matkata.
Oleme lahti saanud aukartusest lääne ees, ärme nüüd väriseme ka ida ees. Loomulikult ei maksa minna piirkondadesse, kus on olnud või toimuvad praegugi laialdased relvakokkupõrked (Karabahh, Abhaasia, Tadziki -Afganistani piiriäärsed alad, Tšetseenia jne.). Kardan et piirid ja muud tõkked on rohkem meie eneste sees kui väljaspool. Vähemalt meisse suhtuti kõikjal heatahtlikult. Kokku läks reis maksma 1300-1400 krooni.Nende ridade autor ei jäta ikkagi mõtet teha tõsisem, matk Taga-Alai ühes vähekäidud piirkonnas, kus ette jääb tormakaid jõgesid, sügavaid kanjoneid, kõrgeid kurusid ja tippe. Loodan, et meie matkamine ei taandu ainult bussiekskursioonideks või autoostu-reisideks ning leidub veel inimesi, keda tõmbavad metsikud, tsivilisatsioonist veel puutumata mäed
Kalle Kiiranen,
Tartu
Mägiklubi
Eesti Matkaleht nr.7, nov. 1994.a.