Kõivu konverents Kõivuta

MARIS BALBAT

5. detsembril sai 70aastaseks füüsik, filosoof ja kirjanik Madis Kõiv. Tartus toimus 4. detsembril sel puhul konverents “Madis Kõivu mõttelistes maailmades”, aga ilma Kõivuta.

Palju räägiti Tartus Madis Kõivu näidenditest, millega juubilar just viimasel ajal on laiema üldsuse tähelepanu pälvinud. Priit Pedajas on lavastanud (õnnestunult!) kuus Kõivu näidendit (“Kokkusaamine”, “Tagasitulek isa juurde”, “Filosoofipäev”, “Peiarite õhtunäitus”, “Kuradieliksiir” ja “Kui me Moonsundi Vasseliga...”). Ta üritas neid juba hulk aega varem lavastada, aga edutult. Küllap sellepärast, et varem suhtuti Kõivu lavastamisse skeptiliselt ja alles viimasel aastakümnel on eesti teater kõivuliku absurdi lavale toomiseks küps olnud.

Näidendid kinolina jaoks

Kõivuga oma jõudu proovinud lavastajaidki on juba mitu: peale Pedajase veel Ingo Normet, Mikk Mikiver, Raivo Adlas ja noor Tõnu Lensment lavakunstikoolist. Lensmendi debüüt Endlas Kõivu 1978. a ilmunud, kuid seni lavastamata näidendiga “Küüni täitmine” on huvitav. Lisaks “Küüni täitmisele” leiab teatrite repertuaarist praegu veel “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” (Vanemuises) ja “Kui me Moonsundi Vasseliga...” (Draamateatris).

Siiski ei pea Pedajas seniseid tulemusi lõplikuks ja arvab, et Kõivu tulemine teatrisse on suuresti veel ees. Tema näidendite remarkides on palju tehniliselt teostamatut (õhus seisvad noad, lendavad inimesed), kummalisi metamorfoose, surnute või vaimude koosolemist elavatega ning näib, nagu poleks ta oma näidendeid kirjutades sugugi nende lavaletoomisele mõelnud (nii on ta ise ka kinnitanud) või nagu oleksid ta näidendid hoopis sobivamad filmi lavastamiseks. Jaak Rähesoo meelest on neis näidendeis oluline ruumi suletusest ja sündmuste pöördumatusest tulenev saatuslikkuse ja paratamatuse tunne, mis sobib just teatrile.

Kõivu võib siiski ka filmimeheks pidada: tema stsenaariumil põhinev “Georgica” on siiani enim rahvusvahelist tähelepanu pälvinud eesti mängufilm.

Paljudele on Kõiv oluline eeskätt mõtlejana, filosoofina, mõtestajana. Valle-Sten Maiste sõnul tähendas Kõivu lugemine temale seniste hoiakute, kirjanduse mõistmise muutumist, ümbermõtestust. Kõiv on isegi öelnud, et ta ei ole humanist, ei aja rahvuslikku asja, ei ole psühholoogiline, vaid katkestab või muudab meie harjumuspärast kultuuritraditsiooni.

Humanitaaride hulgas konverentsil ainsana esinenud füüsik, Tartu ülikooli professor Piret Kuusk rääkis Madis Kõivust kui füüsikust (M. K. töötas aastani 1991 TA Füüsika Instituudis), kel on oma erialal avastuslikke töid. Professor Kuusk leidis ühendavaid jooni ja mõtteviisi Kõivu teadusliku tegevuse ja kirjandusliku loomingu vahel.

Nobeli kandidaat

Erinevatest aspektidest vaatlesid Madis Kõivu loomingut veel Piret Kruuspere (“Mis keeles Kõiv naerab?”), võrukeelne ettekandja Jaan Pulk (“Võrokõisi hädäq läbi Kõivu Madisõ silmi ja timä suguvõsa saatusõ”), Luule Epner, Aare Pilv, Epp Annus ja Anneli Saro. Konverentsi avanud Peeter Olesk rääkis Kõivust kui ühest kirjanikust meie mälukirjanike (Enno, Suits, Tuglas) reas, kes on andnud mälukirjandusele uue suuna.

Konverentsil leiti, et Jaan Krossi ja Jaan Kaplinski kõrval vääriks Nobeli preemiat ka Madis Kõiv. Täheldati, et kui juubelid on tavaliselt juba rahuliku tagasivaate aeg, siis elava klassiku Kõivu looming on veel äratundmata võimaluste ala.

Juubilar ise oli oma juubeli eest põgenenud Soome. Nii väga meenub oma juubelite tähistamisest ja ausamba avamisest kõrvale hoidunud Tammsaare, kes ütles: “Mina pole kogu oma eluajal muud teinud kui ainult seda, mis mind on huvitanud, miks pean siis mina vastu võtma ovatsioone?”