Kaugete 50-date aastate Tartu Riikliku Ülikooli teoreetilise füüsika kateeder. Üliõpilased, nende hulgas üks, kes polnud päris niisugune kui teised. Oh ei, ta polnud veidrik, nagu see, kes eksamil esitas omaloodud teooriaid ja põhimõtte pärast ei võtnud mütsi tervitamisel peast. Tema oli teistmoodi erinev. Teda oli näiteks võimatu kujutleda spikerdamas.
Aspirantideks vastuvõtmise koosolek ülikooli aulas. Esitan teda aspirandi kandidaadiks teoreetilise füüsika erialal. Kandidaati palutakse end tutvustada. Sattunud äkki üldise tähelepanu keskpunkti, tunneb ta end ilmselt ülimalt ebamugavalt. Ühte õlga teise järel kehitades veab ta end vaevaliselt püsti. Sellepeale käratab H.Moosberg, muidu igati heatahtlik inimene, et tema on niisuguse kandidaadi vastu, kes ei mõista korralikult püstigi tõusta. Rektor F.Klement nõustub, asi lõpetatakse ja meist ei tehta enam väljagi. Meie laevuke purunes nähtavasti vastu jäämäe veealust osa.
Töölevõtmise komisjoni koosolek Füüsika ja Astronoomia Instituudis. Ta on vahepeal Tallinnas kandidaadi kraadi omandanud ja soovib nüüd instituuti tööle tulla. Asedirektor Karl Rebane pakub nooremteaduri, mina taotlen vanemteaduri kohta. Asedirektor nõustub. Nii said meist ametialased kolleegid.
Füüsikateoreetikutele eraldatud kaks tuba vastses Tõravere Observatooriumis. Ta on end kollektiivi sisse elanud ja võtab agaralt osa ühistest üritustest, kaasa arvatud mõned veidrad mängud. Nad on Eestimaa järved kuidagiviisi nummerdanud ja siis igaühele ühe järve välja loosinud. Loosinumbri omanik peab selles järves suplemas ära käima. Niisuguse ülesandega otsib ta Häädemeeste kandis Tolkuse järve. Kohalikud elanikud olevat teda kalakaitse inspektoriks pidanud ja tahtnud nahapeale anda.
Siin ilmnevad juba tema muudki huvid. Ta harrastab maalikunsti. Sein tema töölaua kõrval on täis riputatud mitmesuguseid pilte. Kunstihinnangutes on ta väga kategooriline. Näen ühe ajakirja kaanel teadlast, kes on kõrvaldamas eesriiet, mis varjab tundmatut. Palun ühel tuntud Tartu kunstnikul teha sellel teemal pilt. Kunstnik võtab asja surmtõsiselt, käib mitu korda nõu küsimas. Heitnud vaevalt pilgu valmis tööle, on tema otsus valmis ja lõplik: pilt on vilets ja niisugust ei tohi riputada tööruumi seinale. Kunstitöö kaotatigi ära. Aastaid hiljem korraldas ta omaenese maalide näituse, mida asjatundjad küllalt kõrgelt hindasid.
Jalutame Tähtvere tänavail, südamel rasked tervisemured. Äkktõbi, mis viib inimese surma äärele, oli teda tabanud kusagil Kesk-Aasia rännumail. Viibinud heade inimeste hoolitsusel kohalikus külahaiglas, pääsenud läbi häda kodumaale, otsib ta abi Elva haiglas. Aga närvid ei pea patsientide "omavahelisele lobale" vastu. Nüüd jalutades kõnelen oma kogemustest, kuidas haiguse tagajärgedega võidelda.
Teoreetilise füüsika labor Füüsika Instituudi uue hoone viiendal korrusel. Pisikeses toas jagub tööruumi kahele. Juuksed ja habe on juba hallid. Ta on kõigile hea kolleeg, kuid endistviisi mitte päris niisugune nagu teised. Tal on oma tööstiil, ta ei talu näiteks töötamist kellast kellani. Ta on teadusküsimustes vaieldamatu autoriteet. Ma ei taha kasutada narri väljendit "ideede generaator", mis samastab inimese tehnikaobjektiga. Tema ei ole homo faber, kes kujutleb maailma ja ühiskonda hiiglasliku masinavärgina, mis käib oma kindlate deterministlike seaduste järgi. Ta on teadmiste ja mõtete allikas, kes mõjub ümbrusele loovalt. Ei mäleta teaduslikke artikleid, mille ainuautor oleks tema. Ta vajab kaasautoreid, kes tema ideid realiseerivad. Võib arvata, et tema viimaste aastate kirjanikutegevuses esineb niisamasugune tööstiil, sest iga raamat ilmub kahas mõne uue partneriga. Sõltub see partnerist või mõnest muust, igas raamatus on ta ise nägu. Tema vaimsete huvide ring on äärmiselt lai. Teadusajaloolane sõidab Leibnizi-konverentsile, kaasas kahepeale koostatud ettekanne. Pole kahtlust, mis osa ettekande sisust kuulub temale. Toimub kusagil mõni suurem kultuurialane ettevõtmine, ikka vilksatab tema nimi osalejate hulgas, olgu see kirjanduslik rühmitus "Wellesto" või Goethe-selts. Kõige selle juures on ta tänapäeva teoreetilise füüsika uusimate probleemidega kursis, mis pole hoopiski tühiasi.
Selle fenomeni nimi on MADIS KÕIV.
Akadeemik H.Keres
Eesti TA Füüsika Instituudi Uurimused nr. 64, Fundamentaalväljad, Tartu, 1989, lk. 7-9.
Pühendatud Madis Kõivule tema kuuekümnendaks sünnipäevaks.