See oli 1975.a. sügisel, kui
pöördusin Aare Koppeli
poole sooviga tegelda elementaarosakeste füüsika ja
väljateooriaga. Olin tollal 5. kursuse
füüsikatudeng,
Koppel luges meile füüsika ajalugu ja metodoloogiat,
tema
teadushuvid olid aga üldrelatiivsusteooria vallast. Koppel
soovitas mul minna Füüsika Instituuti Madis
Kõivu
juurde. Kõivu nime olin ma kohanud kogumikus
“Loodus ja
matemaatika” nr.3, 1963, kus oli tema artikkel mesonite ja
hüperonide süstemaatikast. Nii ma siis
läksingi
ühel ilusal sügispäeval (21.oktoobril)
põksuva
südamega Füüsika Instituuti (Riia 142), kus
ühes
väikeses kabinetis nr. 505 töötasid koos
Madis
Kõiv ja Laur Palgi. Mäletan, Kõiv esitas
mulle
mõned küsimused, üks neist oli
„mis on väli
?“. Vastasin lihtsalt, et “aja ja ruumi
funktsioon”. Paistis, et sellega jäädi
rahule.
Tagantjärele tarkus – arvatavasti mõtles
ta juba
tollal aja-ruumi-välja sümmeetriale e.
hodograafinvariantsusele.
Habet tal tollal ei olnud, juukseiski polnud veel eriti palju halli.
Oli ta ju tollal 46.aastane! Jättis natuke närvilise
inimese
mulje, algul arvasin ka et ta on poissmees. Hiljem selgus et ta on
siiski abielus ja kahe tütre isa. Igal juhul –
omapärane ja huvitav inimene. Õhtuti
võis teda
kohata ülikooli raamatukogus, pühapäeviti
–
looduses jalutamas. Kui otsida Tartu Vaimu kandvat inimest, siis on
just tema see (mis sest et ta ennast Võrumaa meheks peab).
Just
„on“, sest tema looming elab ju edasi!
1975.a. sügisest hakkasin käima Teoreetilise
Füüsika sektori elementaarosakeste
füüsika
seminaridel, kus oli au ka ise ettekandeid teha, kokku oma 20
tk. Tolleaegsetel
seminaridel oli vahva komme, et ettekande tegija teeb pärast
all
kohvikus kuulajatele kohvi välja. Nö. ettekande
puuduste
kompenseerimiseks. On meeles juhtum, kus minu 4.jaanuaril 1979.a.
tehtud ettekanne „Pöörisvälja
stringidest“
oli M.Kõivu arvates nii hea et ta tegi kompensatsioonikohvi
minu
eest ise välja. Arvata võib, et olin väga
uhke just
tema tunnustuse üle. Teine tunnustus temalt tuli, kui
kaitsesin 1989.a. lõpuks ära oma
väitekirja.
1977.a. uurisime Madis
Kõivu eestvedamisel tükk aega Joel
Scherki “An
introduction to the theory of dual models and
strings”.
Madis Kõiv palus Ain Ainsaarel ja minul teha
mõned arvutused, kus relativistliku stringi
võrranditest
või siis vastavast mõjuintegraalist saadakse
peale teatud
teisendusi nn. Born-Infeldi
võrrandid. Sisuliselt oli vaja
faktoriseerida üks
lagranziaan. Mässasime tükk aega, tulemuseks artikkel
Ainsaar
A., Kiiranen K., Kõiv M. „Symmetries
arising in
generalized string action“
(1978). Kõiv tõi siin
sisse sümpleoni mõiste. Hiljem avaldasid Ainsaar ja
Kõiv veel mitu tööd nn.
hodograafteisendustest ja
hodograafinvariantsusest. Tunnistan, et tollal ma ei tabanud mis
laiem mõte kõigel sellel on
(nüüd, ca 40 aastat
hiljem vaatan artiklit ja ei mäleta jällegi,
kuidas me
seda kõike tollal arvutasime :-)). Alles hiljem sain aru, et
seda
hodograafinvariantsust võib vaadelda kui
Lorentz-invariantsuse
üldistust. Milleni aga viisid Lorentzi
teisendused, teame ju
kõik...
Aastatel 1977-78 kuulasime M.Kõivu loenguid
kvantelektrodünaamikast, kus ta tugines J.Bjorkeni ja S.Drelli
raamatule “Relativistic Quantum Fields”. Kuigi
loengud olid
mõeldud tudengitele, käisid seda kuulamas ka
FI teadurid, Madise kolleegid.
Natuke Kõivu iseärasustest. Tundsime teineteist
peaaegu 40
aastat, aga ta ikka teietas. Mina loomulikult teietasin vastu. Ja
teietas ta mitte ainult mind. Omamoodi vastuolu –
ühelt
poolt oli ta alati valmis nõu andma, teiselt poolt aga
hoidis
alati mingit distantsi. Seltskondlikest üritustest
võttis
osa, aga mitte kordagi ei näinud ma teda maitsmas alkoholi.
Tema
jaoks tuli varuda aegsasti pudel mineraalvett. Seminarides armastas
istuda kusagil taga nurgas, silmad tihtipeale poolkinni, ei
mäleta
et ta oleks kunagi konspekteerinud. Kui sõna
võttis, siis
enesekindlalt, kuid kuidagi omapäraselt sõnu
otsides ja ennast parandades. Nii et oraator
ta ei olnud. Loengumaterjalid olid tal A5 formaadis
paberitükkidel, mis tihti kippusid segi minema. Aga teda tuldi
kuulama. Sest oli tunda, et esineja mõtleb pingeliselt teema
üle, väline esitus polnud talle nii oluline.
Madis armastas puhkepäevadel teha pikki
jalgsirännakuid,
südamelähedane oli talle Lõuna-Eesti. On
jäänud meelde Madise kunagine ülestunnistus,
et ta
tunneb ennast hästi „siinpool“
Emajõge. Kas asi
on lapsepõlves (see möödus Valgas, kuigi
sündis ta Tartus) või
tõesti piirkonna geoloogilises minevikus – Devoni
liivakivi jms. Kord oli ta järjekordselt
matkanud Elva kandis ja oma presendist seljakoti koos pooliku leivaga
jätnud sealse raudteejaama pakihoidu. Kuna ma olin Elvaga
tihedasti seotud ja tihti seal käisin, palus ta mul seljakoti
sealt ära tuua, leiva aga endale jätta. Kalamees oli
ta ka.
Mäletan, et Vellavere suvekoolis räägiti
legende
„Madise suurest haugist“.
Oleme käinud koos teatris – see võis olla
aastal
1983. Nimelt oli mul ostetud kaks piletit etendusele „Kes
kardab
Virginia Woolfi?“,
aga kaaslane ei saanud tulla. Juhuslikult
kohtusime linna peal Madisega ja ta kurtis, et tahab seda
tükki
minna vaatama, aga pileteid ei ole enam saada. No oligi
mõlemal
mure lahendatud. Hea etendus oli, peaosades mängisid
Arne Üksküla, Linda Rummo jt.
Käisin umbes samal ajal vaatamas ka tema
ja Vaino Vahingu „Faehlmanni“ (mis
nüüd, 2019
uuesti etendub).
Vahepeal meie side katkes lausa paariks aastakümneks, vaid
aeg-ajalt
kohtusime juhuslikult linna peal. Madis pühendus 90-ndate
algusest enam kirjandusele
ja filosoofiale. Tema nimi vilksatas sagedasti ajakirjanduses. Kuulsuse
saavutaski ta hoopis näitekirjanikuna. 1999.a. valiti ta Tartu
Ülikooli audoktoriks. Ometi oli võimatu
teda kujutleda
pidulikel, ülespuhutud vastuvõttudel ja isegi
preemiate
kätteandmisel. Hästi kirjutavad Aare Pilv ja Andres
Laasik 29.02.2008.a.
EPL-s, võrreldes Madis
Kõivu tagasihoidlikkust ja samas kirjanikule omast
edevust Tammsaare omaga.
Minu töökabinet oli aastatel 2012-2018
Tehnoloogiainstituudis
ja juhtumisi sain teada, et samas instituudis töötav
Tanel
Tenson on Madis Kõivu väimees. Madise tervis olevat
halvenenud ja ta olevat kusagil Urvaste kandis maakodus. Kirjutasin
talle märtsis 2013 pika kirja – loodetavasti
toimetati see
talle kätte. Nüüd, tagantjärele
loen Peeter
Sauteri
juttu 2014. aastast ja seal ta viitab Kurenuki talule, mis
tõesti asub Urvaste kandis ja kus ta ilmselt aasta varem
Madis
Kõivul külas käis. Mina ise sinna ei
jõudnud,
kuigi Urvastest mitu korda rattaga läbi sõitnud ja
Uhtjärve ääres isegi
ööbinud.
Viimased aastad veetis Madis Kõiv aga tütre pere
juures
Tartus, Tähe 31. Käisin seal tal mitu korda
külas. Oli
kõhnaks jäänud ja kuulis halvasti, kuid
mõistus
oli selge, luges kirjandust, rääkis oma
unenägudest ja
meie ühistest tuttavatest, keda oma unenägudes
kohtas. Oma
ema nägi ta tihti unes. Ilmselt töötas tema
aju ka
magades intensiivsemalt, kui tavalisel lihtsurelikul.
Ta pidi 2014.a. aprillis
vahetama oma vana
Nokia mobiiltelefoni uuema Samsungi vastu. Viimasel olid
mitmefunktsionaalsed nupud – tulemus sõltus
sellest, kas
vajutasid keskele või nupu servale. Palus, et ma
näitaks,
kuidas seda kasutada. Mulle oli see omapärane kogemus
–
õpetada oma Õpetajat. Kuna tal oli kuulmisega
probleeme,
kirjutasin vastused paberile. Madis küsis, mina kirjutasin.
Saime
telefoni kenasti tööle ja ta sai seda kasutada.
Mitu korda ta helistas ja küsis meie ühiste tuttavate
(Rein
Saar, Vladimir Rosenhaus, Aleksandr Borgardt jt.) kohta, kus nad on ja
mida teevad. Uurisin siis välja ja edastasin Madisele.
Muigasin
omaette, et olen nagu Madise välismälu. Viimane
telefonikõne temalt tuli 20.juunil 2014, kuid paraku ei
saanud ma
siis rääkida - olin parajasti Ülikooli aulas
tütre
stuudiumi pidulikul lõpetamisel. Hiljem aga ununes tagasi
helistada. Ja siis … ei saanudki enam helistada –
24.septembril sain teada, et Madist enam ei ole. Ärasaatmine
olevat olnud Madise soovil tagasihoidlikus pereringis. Hiljem sain
Tanel Tensonilt teada, et urn tema tuhaga olevat 2015.a. suvel maetud
Põlva kalmistule.
Nüüd, 5 aastat hiljem võtsin
lõpuks
nõuks otsida üles Madise haud. Asja lihtsustas
kalmistute
infosüsteem Haudi,
kust sain teada haua täpse asukoha
Põlva kalmistul ja et samasse on maetud 1912.aastal ka Mikk
Kiisler.
Tartust Põlvasse on umbes 50 km, oleks võinud
minna auto
või bussiga. Kuid see oleks olnud liiga lihtne lahendus,
tahtsin
teha omamoodi palverännaku mulle väga olulise inimese
hauale.
Ideaalne liikmisvahend tundus olevat jalgratas. Nii ma siis
sõitsingi 18.augustil jalgrattaga Tartust
mööda
maanteed Liivani, sealt mööda Vana Postiteed
Ihamaruni, kust
pöörasin Põlva peale. Kohapeal aga selgus,
et hauda
polegi nii lihtne üles leida. Põhjus –
Madise haual
pole selgelt loetavat plaati või risti tema nimega,
on tagasihoidlik maakivi,
kust vaid hea tahtmise korral võib
välja lugeda : Madis
Kõiv, 1929 – 2014. Pidepunktiks
oli mulle samasse maetud Mikk Kiisleri rist, kus nimi oli loetav.
Väike rist on seal kõrval küll, kuid seal
mingit
teksti seal ei ole. Ilmselt oli see tema soov saada see viimane
tagasihoidlik puhkepaik seal
Põlva surnuaia vanade põlispuude, sammaldunud
kivide ja
sõnajalgade alla, oma vaarisa kõrvale. Aga
minu rattasõidu
pikkuseks tol päeval kujunes 135
kilomeetrit.
Minu üllatuseks tuleb kogu aeg välja Madise
kirjatükke,
mida ma ei teadnudki. Just äsja lugesin tema
„Koolipoisid ja füüsikud“, mis
sisaldab Madise
mälestusi oma kooliajast Tartus (on päris mitmeid
tuttavaid nimesid), tema tööaega Tallinna
Polütehnilises
Instituudis 1953-1961 ("Vana kateeder"), aga ka juba varem tuttavat
„Igavese Physicuse elu“ (lugu
tagasihoidlikust Raimond
Preemist). Väga
hästi kirjutab ta ka legendaarsest professorist Paul Kardist
(„Minu õpetaja Paul Kard“), kes oli ka
minu ja
paljude teiste füüsikute Õpetaja. Olles
nüüd
ise
juba „sama vana“ ja samas mäletades samu
inimesi ja
omaaegseid teoreetilise füüsika seminare, loenguid
ning
Vellavere suvekoole, avanevad uued aspektid, mõistan ehk
paremini Madise mitmeid mõtteid ja ütlusi. Ja kui
sellest
ei piisa, avan ERR arhiivis 1993.a. salvestatud videoklipi „Metafüüsiline
luul.Madis Kõiv“
ja kuulan…
