KÕIV ON TEATRIS VÕIMALIK

Kõivu näidendeid on praeguseks Eestis lavastatud nii palju, et ta kuulub täiesti iseendastmõistetavalt teatripilti. Küsimus, kas tema tekste on teatris võimalik mängida, on nüüdseks kõrvale heidetud. Ometi oli kahtlus, kas see on teatris võimalik ja kas keegi vaevub seda ka vaatama, määravaks, et Kõiv jõudis teatrisse nii hilja. (Olgu üheks ilmekaks näiteks “Küüni täitmine”, mis ilmus “Loomingus” 1978. aastal ja jõudis lavale alles 1999.) Oli veel teinegi küsimus — ja seda, nagu ka küsimust Kõivu võimalikkusest teatris, ei maksaks tänastelgi tegijatel ära unustada. Ja nimelt — mis see on, mida Kõiv kirjutab, kas tema kirjutistel on “põhi all”? Nüüd teame, et on. Kuid alguses läks palju energiat, et seda tõestada: kahtlejaid veenda, määrata, mis asi see selline on, see lehekülgede kaupa kummalisi sõnu ja harjumatuid remarke. Ühest küljest ohkan kergendatult, et need ajad on möödas ja saab rahulikult, ilma nendele küsimustele energiat raisates ainega — Kõivu tekstide sisuga tegelda. Kuid teisest küljest on mul natukene kahju, kui kahtlused nii aine kui ka selle võimalikkuse kohta täiesti kõrvale jäävad ja härdus maad võtab — et “see on ju Kõiv”, aga ka kergekäeline ärategemine — “see pole ju midagi keerulist.”

Kõivu tulek teatrisse ei olnud kerge, kuid ta oli siiski paratamatu. Teater, mis oma ideaalis käsitleb tänast päeva, sootsiumi tänast seisundit, “on oma ajastu peegel”, — otsib paratamatult sellele “tänasele seisundile” adekvaatset teksti. Üheksakümnendates, mis on Kõivu kümnend teatris, oli teater tegelikult Kõivu jaoks valmis. Seljataga ja lõppenud olid 70-ndate metafoorse teatri jõulised otsingud, nii sisulised kui ka vormilised, ja teater elas muudatuste aja ebamäärasuses, aga ka meelelahutuslikus rutiinis, mis tingis igatsuse ja vajaduse nn riskantsete otsingute kui ka tõsise aine järele.

Priit Pedajas

Avaldame siinkohal kaks ettekannet Madis Kõivu 70. sünnipäevale pühendatud konverentsilt, mis toimus Tartus 1. detsembril 1999.